3-12-1776/52 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

21.11.2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-1776

Haldusasi

Aleksandr Streltsovi (Streltsov) kaebus Tartu Vangla

toimingute

õigusvastasuse

kindlakstegemiseks

(13.08.2012 võeti läbiotsimise ajal ära asjad ja Tartu

Vanglas viibimise ajal ei võimaldatud dieettoitu)

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 01.03.2013. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Alekssandr Streltsovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Streltsov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.03.2013. a otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud kaebaja kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 22.12.2014 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on kinnipeetav Viru Vanglas. 13.08.2012 etapeeriti ta Viru Vanglast Tartu

Vanglasse, kuna ta pidi osalema Tartu Ringkonnakohtus kohtuistungil. Tartu Vanglasse

saabumisel teostati vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 14 lg-le 1 kaebaja ning temaga

kaasas olnud asjade läbiotsimine ning läbiotsimise käigus võeti kaebajalt ära mitmed esemed.

Kaebaja viibis Tartu Vanglas kuni 21.08.2012.

2.

21.08.2012 saabus Tartu Halduskohtule kaebaja hiljem täiendatud kaebus (tl 2—2p,

tõlge tl 5; tl 31−31p, tõlge tl 34−34p) Tartu Vangla peale, milles kaebaja ei ole rahul sellega,

et temalt võeti 13.08.2012 läbiotsimisel ära ninatilgad, hemorroidi küünlad, kõrvatropid,

kustutuskumm ja kaks raamatut, millest üks oli eesti keele õpik. Samuti väitis kaebaja, et talle

ei võimaldatud Tartu Vanglas meditsiinilist abi ja dieettoitu. Läbiotsija ei kirjutanud üles

kaebaja isiklikke asju ega koostanud äravõetud asjade kohta akti ning kaebaja hinnangul oli

tegemist röövimisega.

Kaebaja leiab, et 13.08.2012 raamatute äravõtmisega võeti temalt kaheksaks päevaks õigus

õppida riigikeelt, samas kui valvurid pöördusid Tartu Vanglas tema poole eesti keeles. Tartu

Vangla oleks pidanud kandma raamatud tema isiklike asjade kaardile ja vanglast lahkumisel

need talle tagastama. Kaebaja ei teadnud midagi sellest, et oleks pidanud Viru Vanglast

lahkumisel raamatud raamatukogule tagastama. Läbiotsimise ajal kaebajalt ära võetud

kõrvatroppe kasutas kaebaja enda sõnul siis, kui teised kinnipeetavad lärmasid. Kuigi Tartu

Vanglas on need keelatud, võib neid Viru Vanglas omada. Läbiotsimisel äravõetud

ninatilkasid oli kaebaja sõnul tal pidevalt vaja, sest tal on ninaga probleemid. Hemorroidi

küünlaid oli tal vaja vajaduse korral.

Kaebaja märgib, et kuigi tal on tõsised haigused, ei võimaldanud Tartu Vangla talle dieettoitu.

Viru Vanglas saab ta seda pidevalt. Kaebajale määratud dieettoit seisneb valges leivas ja ta

peab saama seda üheksa tükki päevas. Musta leiba kaebaja süüa ei või, sest see on hapu.

Kaebaja leiab, et ei pea taotlema seda, mis on tema tervisekaardil kirjas, vaid seda oleks

pidanud talle antama automaatselt. Kaebaja taotles dieettoitu suuliselt, kuna leidis, et kui ta

oleks seda hakanud taotlema kirjalikult, oleks see võtnud väga palju aega, kuid Tartu Vanglas

oli ta vaid mõned päevad.

Kaebaja leiab, et Tartu Vangla on tema suhtes kasutanud omavoli ja on sellega rikkunud tema

õigusi ja vabadusi. Teda on moraalselt alandatud, ahistatud, diskrimineeritud ja tema

inimväärikust on solvatud. Talle on tekitatud materiaalne, moraalne ja füüsiline kahju.

Kaebaja palub tunnistada Tartu Vangla vastavad toimingud õigusvastaseks. Kaebaja sõnul

soovib ta õigusvastaseks tunnistamise nõudega saavutada seda, et Tartu Vangla tulevikus

enam nii ei käituks.

3. Vastustaja Tartu Vangla palub 09.01.2013 kohtule esitatud vastuses kaebusele

(tl 47−47p) jätta kaebus rahuldamata.

Vanglasse saabumisel võivad kinnipeetaval olla kaasas ainult temale isiklikult kuuluvad asjad,

mis on tal olnud olemas vanglasse karistuse kandmisele asumisel või soetatud isiklikult enda

tarbeks vangla vahendusel. Kaebajalt võeti ära raamatud ning ravimid põhjusel, et need ei

olnud tema isiklikud asjad. Seda, et raamatud kuulusid Viru Vanglale tunnistab kaebaja ka ise.

Kaebajal ei olnud õigust Viru Vanglast lahkudes raamatukogule kuuluvaid raamatuid kaasa

võtta ja raamatute äravõtmine oli õiguspärane. Õiguskuuleka käitumise korral oleks kaebaja

pidanud jätma raamatud Viru Vanglasse ning ta ei oleks neid ka siis lugeda saanud. Seega on

põhjendamatu vastustajale tehtud etteheide eesti keele õppimise võimaluse ning ajaviiteks

raamatu lugemise äravõtmise kohta.

Ravimid võeti kaebajalt ära põhjusel, et kinnipeetavale on vanglas justiitsministri

30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 641 p 5 kohaselt keelatud

retseptiravimite omamine, välja arvatud arsti ettekirjutusel. 13.08.2012 toimunud läbiotsimise

hetkel ei olnud läbiotsimist teostavatele ametnikele teada, kas kaebajal olevad ravimid on

temale arsti poolt välja kirjutatud või mitte ning seetõttu otsustati ravimid ära võtta.

Kinnipeetavale on tagatud ööpäevaringne vältimatu arstiabi kättesaadavus ning tal on õigus

pöörduda tervist puudutavate kaebustega meditsiiniosakonna poole. Seega ei saanud ravimite

äravõtmine kaebajat ka reaalselt negatiivselt mõjutada, kuna meditsiinilise abi kättesaadavus

oli kaebajale tagatud. Tartu Vanglas olevate andmete kohaselt ei pöördunud kaebaja Tartu

Vanglas viibimise ajal kaebusega meditsiiniosakonna poole.

Kaebaja väited kustutuskummi ja kõrvatroppide äravõtmise kohta ei vasta tõele, kuna selliseid

asju kaebajalt Tartu Vanglas ära ei võetud. Vastustaja märgib, et kaebaja ei ole nende asjade

Tartu Vanglasse kaasavõtmist ka tõendanud.

Ajutiselt ühest vanglast teise liikuvale kinnipeetavale ei jätkata automaatselt teises vanglas

määratud dieedi järgi toitlustamist, kuna vanglates on toidud erinevad. Samuti võivad olla

erinevad arstide seisukohad dieedi määramise vajaduse osas. Kui kinnipeetav peab enda jaoks

vajalikuks leiva asemel saia saamist, peab ta esitama vanglale vastavasisulise avalduse ning

kinnipeetav lisatakse eritoidu saajate nimekirja, mida muudetakse ning uuendatakse

meditsiiniosakonna juhataja poolt iga kahe nädala tagant. Kaebaja ei ole pöördunud Tartu

Vangla poole taotlusega, milles oleks soovinud saada leiva asemel saia. Subjektiivset õigust

nõuda enda dieettoiduga toitlustamist kinnipeetaval ei ole, kuna selle andmise vajaduse

otsustab vangla arst.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 01.03.2013. a otsusega (tl 100−103) kaebuse osaliselt,

tunnistas 13.08.2012. a läbiotsimise ajal kaebajalt ninatilkade ja hemorroidi küünalde

äravõtmise ja kaebajale 13.08.2012−21.08.2012 dieettoidu mittevõimaldamise

õigusvastaseks, ning jättis rahuldamata kaebaja nõude 13.08.2012 läbiotsimise ajal kahe

raamatu, kõrvatroppide ja kustutuskummi äravõtmise õigusvastasuse kindlakstegemiseks.

Vastustaja ei ole koostanud vastavalt VSkE § 63 lg-le 2 kaebajalt äravõetud asjade kohta akti

ning on toiminud seega õigusvastaselt. Akti puudumise tõttu ei ole kohtul võimalik tuvastada,

millised asjad tegelikult kaebajalt ära võeti. On tõendatud, et kaebaja isiklike asjade ühtses

nimekirjas ei olnud kõrvatroppe ega kustutuskummi. Seega, isegi kui need oleks kaebajal

13.08.2012 kaasas olnud ja kui vastustaja oleks need läbiotsimise käigus ära võtnud, ei saaks

vangla toimingut tunnistada õigusvastaseks. Kaebaja ei ole järginud VSkE § 61 sätestatut ning

tuvastatud ei ole, et 13.08.2012 olid tal kõrvatropid ja kustutuskumm.

Vastustaja ei ole toiminud õigusvastaselt ka kaebajalt raamatuid ära võttes. Viru Vanglale

kuuluva kahe raamatu äravõtmine kaebajalt toimus põhjusel, et kinnipeetav ei tohi vanglast

lahkudes raamatuid kaasa võtta, vaid on kohustatud vanglast lahkumise korral laenutatud

teavikud raamatukogule tagastama. Vanglate vahel on kokku lepitud, et kui kinnipeetav

saabub ühest vanglast teise esimesele vanglale kuuluvate raamatutega, siis need võetakse ära

ja saadetakse omanikvanglale tagasi.

Hemorroidi küünlad olid kaebajale arsti poolt määratud alates 09.08.2012 kuni 16.08.2012

ning need võeti kaebajalt Tartu Vanglas 13.08.2012 ära ravikuuri kestel. Ninatilgad olid

kaebaja tervisekaardist nähtuvalt määratud talle pidevalt. Halduskohus leiab, et kuna ravimid

olid arsti poolt välja kirjutatud ja seisuga 13.08.2012 kestis kaebajal nende ravimitega

ravikuur, oli ravimite äravõtmine Tartu Vangla poolt õigusvastane. Kohus ei nõustu Tartu

Vangla väitega, et kaebajal oli Tartu Vanglasse saabudes võimalik pöörduda kaebusega

meditsiiniosakonna poole. Et seisuga 13.08.2012 oli kaebajale määratud ravi, siis see oli ka

vajalik ja Tartu Vangla ametnikud pidid veenduma enne ravimite äravõtmist selles, kas need

olid kaebajale arsti poolt määratud. Kohtu arvates ei olnud vanglaametnikel takistusi, et

uurida, helistada või muud moodi kindlaks teha seda, kas ravimid võivad kaebajal olla või

mitte.

Kaebaja tervisekaardist nähtuvalt oli talle määratud dieettoit − „leivata dieet“ ning GERDi

dieet ja režiim. Halduskohus ei pea õigeks seda, et Tartu Vangla ei võtnud arvesse seda, et

Viru Vangla poolt oli kaebajale määratud dieettoit, ega kindlustanud seda kaebajale. Kaebaja

tervisekaart oli tema isiklikus toimikus ja toimik tuli Tartu Vanglasse koos kaebajaga. Seega

oli info dieettoidu kohta vastustajale kättesaadav. Kohtul ei ole alust kahelda kaebaja

selgitustes selle kohta, et ta pöördus suuliselt vanglaametnike poole leiva asemel saia

saamiseks. Halduskohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et üheksa päeva vältel oli Tartu

Vanglal võimatu asendada kaebajale antav leib saiaga ja et Tartu Vanglas toiduks pakutav leib

on erinev Viru Vanglast, ning ka arstide seisukohad ja dieettoidu määramise alused ei ole alati

samad. Kohtu hinnangul ei peaks leiva asemel saia andmine ning selle elementaarse dieedi

võimaldamine vangla poolt olema raske või võimatu.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

5.

18.03.2013 saabus kohtusse kaebaja apellatsioonkaebus (tl 119−119p, tõlge tl 121),

milles ta palub Tartu Halduskohtu 01.03.2013. a otsuse tühistada osas, millega halduskohus

jättis tema kaebuse rahuldamata.

Kaebaja märgib apellatsioonkaebuses, et Tartu Vangla on tugevasti rikkunud tema õigusi ja

vabadusi, millega tekitas talle varalise ja moraalse kahju. Kaebaja kordab, et 13.08.2012 võeti

temalt Tartu Vanglas, kuhu ta oli läinud vaid mõneks päevaks, läbiotsimise käigus ära eesti

keele õpik ning veel üks raamat. Kaebaja hinnangul on Tartu Vangla takistanud sellega

kaebajal eesti keele õppimist ning rikkunud põhiseaduse § 6 ja § 37. Kaebaja leiab, et Viru

Vangla valetab, kui väidab, et temalt ära võetud kustutuskummi ja kõrvatroppe ei ole kaebaja

isiklike asjade nimekirjas. Kui Viru Vangla on jätnud need esemed kaebaja isiklike asjade

nimekirja kandmata, on see vangla probleem.

6. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl 135) jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 01.03.2013. a otsus muutmata.

Vastustaja hinnangul ei ole ükski apellatsioonkaebuses toodud asjaolu halduskohtu otsuse

tühistamise aluseks. Halduskohus on õigesti kohaldanud nii materiaal- kui menetlusõiguse

norme ning tõendeid õigesti hinnanud. Asjasse mittepuutuv on kaebaja väide, et tema kaebus

tuleb rahuldada, kuna vastustaja toimingute tagajärjel on temale tekitatud varaline ja

mittevaraline kahju, kuna halduskohtusse esitatud kaebuses ei taotlenud kaebaja temale

tekitatud kahju hüvitamist. Samuti ei puutu asjasse väide, et vastustaja tegevuse tõttu oli

kaebajal takistatud eesti keele õppimine, kuna selle asjaolu üle samuti halduskohtus vaidlust

ei toimunud. Kuna Tartu Vangla ei saa vastutada kaebaja viidatud väidetavate Viru Vangla

tegemata jätmiste eest kaebaja isiklike asjade ühtsesse nimekirja märkimisel, tuleb jätta

tähelepanuta ka etteheited Viru Vangla tegevusele.

7.

10.10.2014 saabusid ringkonnakohtule kaebaja täiendavad seisukohad.

Kaebaja ei ole rahul sellega, et ringkonnakohus ei ole talle edastatud 29.09.2014. a

korraldavas määruses (asja läbivaatamise kohta kirjalikus menetluses) käsitlenud asjaolusid

seoses sellega, et kaebaja saadeti Tartu Vanglasse saabumisel 13.08.2012 kartserisse ja loodi

talle õudsed tingimused kohtuistungiks valmistumisel. Samuti ei leidnud kaebaja temalt

äravõetud asjade loetelust kõrvatroppe, mille läbiotsija tema silme all ilma igasuguse aluseta

prügikasti viskas ning võttis temalt õiguse kindlustada end talle mittevajaliku kõrvalise lärmi

eest. Eelnevaga rikkus vangla tugevalt kaebaja õigusi ja vabadusi, alandas, kitsendas,

diskrimineeris ja solvas tema inimväärikust, millega tekitas talle moraalset ja varalist kahju.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 01.03.2013. a otsus muutmata.

9. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg-le 1 saab ringkonnakohus

apellatsiooni korras kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes

apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses. Kaebaja on vaidlustanud Tartu Halduskohtu

01.03.2013. a otsuse osas, milles halduskohus on tema kaebuse rahuldamata jätnud. Seega

kontrollib ringkonnakohus halduskohtu otsuse õiguspärasust osas, milles halduskohus jättis

rahuldamata kaebaja nõude 13.08.2012 toimunud kaebaja läbiotsimise ajal kahe raamatu,

kõrvatroppide ja kustutuskummi äravõtmise õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Asjaolu, et

kaebaja on apellatsioonkaebuses rõhutanud, et kõnealused vangla toimingud tekitasid talle

varalist ja mittevaralist kahju, ei anna alust asuda seisukohale, et kaebaja oleks esitanud

kohtule kahju hüvitamise nõude. Kuigi vangla toimingutega talle põhjustatud mittevaralisele

kahjule on kaebaja viidanud ka halduskohtus, saab tema väidetest siiski järeldada, et ta on

soovinud vangla toimingute õigusvastasuse kindlakstegemist (tl 5, 34). Kaebaja soovist

esitada just tuvastamiskaebus annab tunnistust ka asjaolu, et ta on pidanud vajalikuks

kaebuses välja tuua põhjendatud huvi (tl 5). Lisaks märgib ringkonnakohus, et ei võta

käesolevas lahendis seisukohta kaebaja poolt ringkonnakohtule 10.10.2014 saabunud

täiendavas seisukohas esitatud väite osas tema viibimise kohta Tartu Vangla kartseris õudsetes

tingimustes. Eeltoodud väitega seonduvad asjaolud väljuvad käesolevas asjas menetletud

kaebuse esemest ning need on olnud arutluse all haldusasjas nr 3-12-1774.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt 01.03.2013. a otsuses toodud põhjendustega

apellatsioonkaebusega vaidlustatud osas ega pea vajalikuks neid käesolevas otsuses täies

ulatuses korrata (HKMS § 201 lg 4). Ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

halduskohtu otsuse selles osas tühistamiseks. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust

selle üle, et kaebajalt võeti 13.08.2012 Tartu Vanglas toimunud läbiotsimise käigus ära kaks

raamatut (üks neist eesti keele õpik), kuid kõrvatroppe ja kustutuskummi pole vangla enda

sõnul kaebajalt läbiotsimise käigus ära võtnud. Et Viru Vangla on halduskohtule esitatud

vastuses teabenõudele (tl 75) kinnitanud, et kaebaja isiklike varade nimekirjas ei olnud

2012. a augusti seisuga kõrvatroppe ega kustutuskummi, ei ole nende esemete olemasolu

kaebajal ka kinnitust leidnud. Kaebaja on küll apellatsioonkaebuses viidanud, et Viru Vangla

võib olla jätnud kõnealused esemed kaebaja isiklike asjade nimekirja kandmata, kuid ei ole

esitanud ühtegi muud asjaolu ega põhjendust, mis muudaks sellise väite kohtule usutavaks.

Juhul, kui kõnealuste esemete näol oli tõepoolest tegemist kaebajale kuulunud esemetega,

oleks kaebaja saanud selgitada kohtule nende esemete omamisega seonduvaid täiendavaid

asjaolusid. Näiteks oleksid väited esemete kaebajale kuulumise kohta usutavamad, kui

kaebaja oleks selgitanud kohtule nende esemete päritolu, talle kuulumise kestust või seda, mis

põhjustel ta leiab, et Viru Vangla on õigusvastaselt jätnud need tema isiklike asjade nimekirja

kandmata. Antud juhul ei ole kaebaja kohtule sedalaadi väiteid esitanud, mistõttu ei teki

kohtul ka veendumust, et tegemist oli tõepoolest kaebajale kuulunud esemetega. Seega

nõustub kohus halduskohtuga, et antud asjas ei ole tuvastatud, et kaebajal olid 13.08.2012

Tartu Vanglasse saabudes kõrvatropid ning kustutuskumm, mis oleksid kuulunud talle ja mille

äravõtmist Tartu Vangla poolt saaks pidada õigusvastaseks.

11. Õigusvastaseks ei saa kohtu hinnangul pidada ka kaebajalt läbiotsimise käigus raamatute

äravõtmist. Tartu Vangla on kohtule selgitanud, et kui teisest vanglast tulnud kinnipeetavalt

avastatakse selle vangla raamatukogust laenutatud raamat, tagastab Tartu Vangla tavapärase

praktika kohaselt raamatu omanikvanglale (tl 8). Tulenevalt Viru Vangla kodukorra p-st 18.2.9

peab kinnipeetav vanglast lahkumise korral raamatukogust laenutatud teavikud vanglale

tagastama. Seega on Tartu Vangla praktika eeltoodud regulatsiooni valguses õige ning Tartu

Vangla poolt sellises olukorras Viru Vangla raamatukogule teavikute tagastamist ei ole alust

pidada õigusvastaseks. Raamatute äravõtmise õigusvastaseks pidamiseks ei anna alust ka

kaebaja väited selle kohta, et temalt võeti koos eesti keele õpiku äravõtmisega ära

põhiseadusest tulenev õigus õppida eesti keelt. Ka õpiku puhul on tegemist raamatukogust

laenutatud teavikuga nagu iga teise raamatu puhul, mistõttu ei saa õpikute suhtes kohalduda

teistsugused reeglid kui teistele raamatutele. Ringkonnakohtu poolt Viru Vanglale edastatud

teabenõudele saadud vastusest (tl 132) nähtub, et Tartu Vangla ei ole kaebajalt äravõetud

raamatuid Viru Vanglale tagastanud. Samas kinnitab Tartu Vangla, et Tartu Vanglasse

kaebajalt 13.08.2012 äravõetud raamatuid jäänud ei ole ning need on etapibussiga saadetud

omanikvanglale tagasi (tl 139). Samuti juhib Tartu Vangla kohtu tähelepanu sellele, et Viru

Vangla raamatukogu andmekogu väljavõttest (tl 140−155) nähtuvalt on kaebaja kõik 2012.

aastal ning varem laenutatud raamatud Viru Vangla raamatukogule tagastanud. Kohus on

eeltoodud seisukohad ning tõendid kaebajale edastanud ning tal on olnud võimalus nende osas

kohtule oma vastuväiteid esitada, kuid ta ei ole seda teinud. Viru Vangla raamatukogu

andmekogu väljavõttest nähtub ka see, et 13.08.2012. a seisuga ei olnud kaebajal Viru Vangla

raamatukogust ühtegi teavikut laenutatud (tl 154). Kohtu hinnangul võib eelnev anda

tunnistust sellest, et Tartu Vangla poolt kaebajalt äravõetud raamatute näol ei olnud tegemist

kaebaja enda poolt laenutatud teavikutega. Tulenevalt Viru Vangla kodukorra p 18.2.7 teisest

lausest ei tohi kinnipeetav laenata või kasutada teiste kinnipeetavate laenutatud

raamatukoguteavikuid. Seega ei saaks ka juhul, kui tegemist ei olnud kaebaja enda poolt

laenutatud teavikutega, pidada Tartu Vangla poolt nende raamatute äravõtmist kaebajalt

õigusvastaseks, kuna nende raamatute enda valduses hoidmine oleks sel juhul kaebajale olnud

keelatud.

12. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et halduskohus on õigesti jätnud kaebaja

nõuded temalt kõrvatroppide, kustutuskummi ja kahe raamatu äravõtmise õigusvastaseks

tunnistamiseks rahuldamata. Kaebaja apellatsioonkaebus tuleb seega jätta rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 01.03.2013. a otsus muutmata.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti, mistõttu

jäävad menetluskulud kaebaja kanda.

Maili Lokk

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/