2-12-50854/45 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Marget Henriksen

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2014.a, Tallinnas

Tsiviilasja number

2-12-50854

Tsiviilasi

XXXOÜ hagi XXXvastu kahju hüvitamise nõudes

Tsiviilasja hind

39 782.45 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: XXXOÜ (registrikood XXX, asukoht XXX)

Hageja

esindajad:

vandeadvokaat

Paul

Keres

ja

vandeadvokaadi vanemabi Ilo-Hanna Hõrrak-Nõmm

(Advokaadibüroo Glikman ja Partnerid; Liivalaia 45,

10145 Tallinn, e-post menetlus@blslawfirm.com)

Kostja: XXX(isikukood XXX, XXX)

Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Siim Roode

(MAQS Law Firm Advokaadibüroo, Rotermanni 8,

10111 Tallinn, e-post menetlus@ee.maqs.com)

Iseseisva nõudeta kolmas isik kostja poolel XXX

(isikukood XXX, elukoht XXX)

Kolmanda isiku lepinguline esindaja: Igor Sumarok

(Alinea Õigusbüroo, Kerese 5, 20309 Narva, e-post:

isumarok@hotmail.com

Kohtuistungi toimumise aeg

RESOLUTSIOON

13. oktoober 2014

1. XXXOÜ hagi XXXvastu kahju hüvitamise nõudes jätta rahuldamata.

2. Tühistada

käesoleva

otsuse

jõustumisel

Harju

Maakohtu

06.12.2012

kohtumäärus, millega rahuldati XXXOÜ hagi tagamise taotlus ning seati

kohtulik hüpoteek XXX kuuluvale ¼ mõttelisele osale Harju Maakohtu

kinnistusosakonna kinnistusregistri registriossa nr XXX kantud kinnistule

aadressiga XXX summas 52 582,45 eurot XXXOÜ kasuks.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulud jätta XXXOÜ kanda.

Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist

kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva

jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus tuleb esitada otse Tallinna Ringkonnakohtule

asukohaga Pärnu mnt 7 Tallinn. Ringkonnakohus võib kaebust menetleda kirjalikus

menetluses, kui ei esitata taotlust kohtuistungi pidamiseks. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

menetlusabi kohtule esitatava kaebuse või taotluse koostamiseks peab menetlusabi taotleja

tegema seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

Harju Maakohtule esitatud hagiavalduse kohaselt XXXOÜ (edaspidi hageja) ja XXX OÜ vahel

kehtib

võlasuhe,

mis

tuleneb

mitmetest

hageja

ja

XXX

OÜ

vahel

sõlmitud

müügilepingutest.Kuna hageja ja XXX OÜ vahel oli pikaajaline koostöö võimaldati

võlgnevuse tasumiseks täiendavaid tähtaegasid, mis aga tulemusteni ei viinud. 01.09.2011

nimetati XXX OÜ-le ajutine pankrotihaldur. Ajutise pankrotihalduri aruandes kajastas haldur

XXX OÜ võlana hageja ees 36 835.6 eurot. Ajutine pankrotihaldur leidis, et XXXi kohustused

ületavad tema varade väärtust ning et ettevõte on võimetu kohustusi täitma. Nimetatud

võlgnevust käsitleb hageja oma kahjuna, mille tekitamises peab vastutavaks XXX . Ajutine

pankrotihaldur asus oma aruandes seisukohale, et eeldusel, et XXX OÜ poolt esitatud andmed

on õiged, võis maksejõuetuse tekkimisele kaasa aidata endise juhatuse liikme XXX

ebaseaduslik tegevus XXX OÜ vara oma kasuks pööramisel. Ajutine haldur asus aruandes ka

seisukohale, et XXX OÜ makseraskused on püsiva iseloomuga ja et välja on kujunenud

maksejõuetus PankrS § 1 lg 2 ja 3 mõttes. Kuna aga XXX OÜ vara ei katnud

pankrotimenetluse kulusid siis lõppes pankrotimenetlus raugemisega ning XXX OÜ kustutati

Äriregistrist 06.03.2012.

Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 24.09.2012 maksuotsuse nr 12.2-3/3636-18

kohaselt XXX OÜ poolt 12.04.2010 väljamakse summas 211 176 krooni OÜ-le XXX on olnud

fiktiivne. Maksuotsuses on leitud, et OÜ XXX on oma raamatupidamises kajastanud 2010

märtsikuus UPS seadmete soetust OÜ-lt XXX kokku summas 211 176 krooni (sh käibemaks

summas 35196 krooni). Maksuhaldur tegi kontrolli käigus kindlaks, et OÜ XXX nimel esitatud

arvete alusel reaalselt UPS seadmeid müüdud ei ole ning OÜ XXX raamatupidamisarvestuses

kajastatud eelnimetatud tehing on fiktiivne. Sisuliselt on seega tuvastatud asjaolu, et XXX OÜ

väljamakse summas 211 176 krooni OÜ-le XXX oli alusetu. Seega ei tegutsenud kostja XXX

OÜ esindajana OÜ-le XXX väljamakse teostamisel korraliku ettevõtja hoolsusega tehes alusetu

makse ning tekitades XXX OÜ-le sellega lisaks maksukohustuse. Kokku tekitas kostja XXX

OÜ-le sellega kahju summas 302 507 krooni ehk 19 333.721 eurot. Kuigi ÄS võimaldab ka

kahju hüvitamise nõude esitamist võlausaldaja poolt selliselt, et kohustada kahju tekitajat

hüvitama kahju osaühingule, ei ole selle aluse kohaldamine käesoleval juhul võimalik kuivõrd

XXX OÜ on registrist kustutatud.

22.10.2010 kuupäeva kannab XXX OÜ ainuosaniku otsus, millega kutsuti tagasi juhatuse liige

XXX, loeti tema volitused lõppenuks alates 01.11.2010 ning loobuti nõuetest tagasikutsutud

juhatuse liikme vastu.

15.10.2009 sõlmiti XXX OÜ ja OÜ XXXvahel laenuleping XXX, mille alusel XXX OÜ andis

XXXOÜ’le laenu 460 000 krooni tagasimakse tähtajaga 31.12.2014, intressiga 3% aastas.

XXXOÜ kontoväljavõttelt on näha, et nimetatud laen on talle laekunud 19.10.2009, kuid XXX

OÜ 2010 aasta kontoväljavõttelt ei ole näha, et XXXOÜ oleks maksnud 2010 aastal rohkem

tagasi laenu katteks kui 26 800 krooni. XXX OÜ ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt

muutus XXX OÜ maksejõuetuks aga just 2010 aastal. XXX OÜ esindajana allkirjastas

15.10.2009 laenulepingu XXXja XXXOÜ esindajana XXX. XXXoli XXX OÜ juhatuse liige

perioodil 15.08.2005-02.11.2010 ja XXXOÜ juhatuse liige alates 08.08.2005 kuni käesoleva

ajani. Seega oli XXX15.10.2009 laenulepingu sõlmimisel mõlema laenulepingu sõlminud

äriühingu juhatuse liige.

22.03.2010 sõlmiti XXXOÜ ja XXX OÜ vahel lihtkirjalik kinnistu müügileping, millega XXX

OÜ kohustus müüma ja XXXOÜ ostma korteriomandi asukohaga XXX, Tallinn hinnaga 375

000 krooni. Sellega võttis kostja XXX OÜ-le võlaõigusliku kohustuse summas 375 000 krooni,

mida XXX OÜ ei suutnud täita, kuivõrd nimetatud korteriomand võõrandati 22.12.2010

kinnistusraamatu väljavõttest nähtuvalt teisele isikule.

02.12.2009 kinnistamisavalduse alusel kanti XXX OÜ omandist XXXOÜ omandisse

korteriomand XXX, Tallinn (registriosa nr XXX). Mis asjaoludel korteriomand XXX OÜ

omandist XXXOÜ omandisse läks ei ole hagejale teada, kuid ilmselgelt kahjustati sellega XXX

OÜ majanduslikku olukorda. XXXOÜ 2009 aasta kontoväljavõttest ja XXX OÜ 2010 aasta

kontoväljavõttest nähtuvalt ei ole tehingule viitavaid rahalisi ülekandeid XXXOÜ-lt XXX OÜ-

le tehtud.

Lisaks eeltoodule on XXXXXX OÜ juhatuse liikmena tõstnud XXX OÜ tegevuse sisuliselt ja

faktiliselt üle teise ettevõttesse nimega XXX-E OÜ, mille asutaja, ainuosanik ja juhatuse liige

on alates äriühingu registrisse kandmisest 30.11.2009 XXX. XXXkandis XXX OÜ tegevuse

üle ettevõttesse XXX-E OÜ ning kahjustas sellega hageja huve, kelle nõue maksejõuetuks

muudetud XXX OÜ vastu jäi pärast XXX OÜ registrist kustutamist rahuldamata.

Kuivõrd XXX OÜ maksejõuetuse põhjustas just kostja ise vähendades XXX OÜ vara ning

tekitades XXX OÜ-le maksukohustuse, pidi kostja maksejõuetuse tekkimisest teadlikuks saama

hiljemalt pärast 2010 kevadist fiktiivset tehingut, millega tekitas XXX OÜ-le kahju alusetu

väljamakse ja sellel määratud maksude näol.

Hageja leiab, et kostja on täitnud karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 384 lg 1 koosseisu.

Hageja tugineb oma nõudes VÕS § 1045 lg 1 p 8. Hageja leiab, et eelkirjeldatud tegevused

kogumis on käsitletavad selgelt heade kommete vastase tahtliku käitumisega, mis on suunatud

hageja huvide kahjustamisele. Kostja tegevus oli suunatud XXX OÜ tahtlikult maksejõuetuks

muutmisele ning kostja seesugune tegevus oli vastuolus heade kommetega. Kostja käitumine

on olnud õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 8 mõttes, kuna kostja rikkus deliktiõiguslikku

kaitsenormi. Kostja vastutus tuleneb VÕS § 1045 lg 1 p-st 8, mis kohaldub seetõttu, et kostja

tahtlus oli suunatud hageja (ja teiste võlausaldajate) kahjustamisele.

Vaadates kostja käitumist XXX OÜ tegevuse lõpetamisel ja nn vanadest võlgadest

vabanemisel, on selge, et seesugune käitumine oli suunatud võlausaldajate (sh hageja)

kahjustamisele. Ajutise pankrotihalduri aruande kohaselt oli hageja XXX OÜ võlausaldajaks

nõudega 36 835.6 eurot, mis moodustas kõigist võlausaldajate nõuetest 76%. Kui

pankrotimenetlus poleks raugenud ja pankrotihaldur oleks esitanud kostja vastu tagasivõitmise

nõude, mh kuid mitte üksnes aruandes kajastatud summa 9 003.62 euro osas, mille kostja võttis

XXX OÜ-st välja sularahas ilma sellele mingit seletust andmata, siis oleks hageja saanud oma

nõuet selle arvelt vähendada. Täiendavalt on kostja otsese tegevuse tulemusena vähenenud

XXX OÜ varad ja tekitatud ettevõtte maksejõuetuse. Majandusaasta aruannetest nähtuvalt on

ettevõtte seisund kostja tegevuse tulemusena halvenenud.

Hageja palub kostjat välja mõista kahju hüvitise summas 36 835,6 eurot ja viivise määraga 8%

põhinõudelt summas 36 835,6 eurot alates hagi esitamisest kuni kohustuse täitmiseni.

Kostja vastuväited

Kostja vaidleb hagile vastu ja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja leiab, et hageja nõue

õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata. Käesoleval juhul on

vastutus kahju tekitamise eest välistatud, kuna puudub objektiivne teokoosseis. Hageja ei ole

suutnud põhjendada ega tõendada: 1) milles seisneb XXX tegu, mis on sooritatud juhatuse

liikme ülesandeid täites ning mis oleks ühtlasi käsitletav õigusvastase teona juriidilise isiku

võlausaldaja suhtes; 2) kahju olemasolu; 3) et kahju on just kostja õigusvastase käitumise

tagajärjeks (põhjuslik seos). Käesoleva juhul ei ole kostja selgelt põhjendanud, ammugi

tõendanud, millise õigusvastase teo on kostja VÕS § 1045 lg 1 mõttes toime pannud.

Hageja väidab, et kostja tegevuse tulemusel tegi Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja

tollikeskus 24. septembril 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/3636-18, millega määras OÜ-le XXX

2010 märtsikuu eest tasumisele käibemaksu kokku summas 35 196 krooni ning 2010 aprillikuu

eest tulumaksu kokku summas 56 135 krooni. Hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, kuidas

on Maksu- ja Tolliameti otsuse saamine omistatav kostjale. Tõendamata on, milline kostja

käitumisakt maksuotsuse saamise tingis.

Hageja heidab kostjale ette seda, et 02. detsembril 2009 võõrandas OÜ XXX XXXOÜ-le

(edaspidi XXX) XXX, Tallinn asuva korteriomandi. Hageja väidab, et XXX ei ole selle tehingu

alusel tasu saanud. Kostja leiab, et OÜ XXX sai vaidlusaluse tehingu eest XXXilt OÜ-lt tasu.

XXXOÜ maksis XXX korteriomandi eest 31. mail 2009 esitatud arve nr 31 alusel 354 000

krooni, nimetatud summas on laekunud OÜ XXX arveldusarvele 30. juunil 2009, 24.

septembril 2009 esitatud arve nr 60 alusel 100 000 krooni, summa on laekunud XXX

arveldusarvele 28. septembril 2009 ja 30. oktoobril 2009 esitatud arve nr 73 alusel 446 000

krooni, summa on laekunud OÜ XXX arveldusarvele 09. novembril 2009. Kokku maksis

XXXOÜ OÜ-le XXX korteriomandi eest 900 000 krooni. Vastav hind oli Prisma Kinnisvarade

AS 30. juunil 2009 koostatud eksperthinnangu IP 09148 kohaselt turuhinnaks.

Hageja heidab kostjale ette seda, et 15.10.2009 sõlmisid OÜ XXX ja XXXOÜ laenulepingu,

millega OÜ XXX laenas XXX OÜ-le 460 000 krooni, intressiga 3% aastas. Hageja väidab, et

2010. aastal XXXOÜ enam lepingujärgseid makseid ei teinud. Hageja väide, et XXXOÜ jättis

OÜ-ga XXX sõlmitud laenulepingust tulenevad kohustused täitamata, on ebaõige. OÜ XXX ja

XXXOÜ sõlmisid 31. detsembril 2009 kokkuleppe, millega OÜ XXX tasaarvestas oma

laenulepingust nr XXX tuleneva nõude XXX OÜ-ga 28. novembril 2009 sõlmitud

müügilepingust tuleneva tasu 452 352 krooni maksmise nõudega. XXXOÜ oli esitanud

vastavasisulise arve nr 29030 OÜ-le XXX 30. novembril 2009.

Hageja heidab kostjale ette, et 22.03.2010 sõlmisid OÜ XXX (müüja) ja XXXOÜ (ostja) XXX,

Tallinn asuva korteriomandi lihtkirjaliku müügilepingu hinnaga 375 000 krooni. Hageja väidab

nagu oleks kostja sellega tekitanud OÜ-le XXX võlaõigusliku kohustuse samas summas.

Hageja väide nagu oleks XXX, Tallinn asuva korteriomandi müügiga tekitatud OÜ-le XXX

rahaline kohustus on arusaamatu. OÜ XXX ja XXXOÜ sõlmisid üksnes lihtkirjaliku

võlaõigusliku lepingu, mille alusel ei läinud XXXOÜ-le XXX korteriomandiõigust üle.

Tulemusena ei tekkinud OÜ-l XXX ka XXXOÜ vastu korteri müügilepingust tulenevat tasu

maksmise nõuet. Sellegipoolest maksis XXXOÜ OÜ-le XXX 24. märtsi 2010 arve nr 20 alusel

180 000 krooni. Seega sai OÜ XXX nimetatud tehingust tulu.

Kostja leiab, et hageja ole ei ole tõendanud, et OÜ XXX oli 2010. aasta kevadel maksejõuetu.

Kostja kinnitab, et OÜ XXX oli tema juhatuse liikmeks olemise ajal (15.08.2005-02.11.2010)

maksejõuline. OÜ XXX aktiivne majandustegevus jätkus ka pärast kostja juhatuse liikme

volituste lõppemist. Vastavat seisukohta kinnitab 26. septembri 2011 aruandes tsiviilasjas nr 2-

11-40673 ka ajutine pankrotihaldur vandeadvokaat Urmas Ustav, märkides aruande lk-l 7:

„Ajutise halduri hinnangul on püsiva maksejõuetuse tekkimise ajaks 2010. aasta lõpp.“ Samuti

märgib ajutine haldur aruandes, et ajutine haldur ei ole tuvastanud üheselt raske juhtimisvea

olemasolu ega selle seost maksejõuetusega.

Hageja väidab, et kostja on täitnud karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 384 lg 1 koosseisu.

Kostja kinnitab, et ei ole seda oma käitumisega teinud.

Hagejale heidab kostjale ette heidetud perioodil 30.11.2009-19.09.2011 OÜ-le XXX kuuluva

ettevõtte üle andmist XXX-E OÜ-le, mille tulemusel väidetavalt muutus OÜ XXX

maksejõuetuks. Kostja oli nimetatud perioodil XXX-E OÜ ainuosanik ja juhatuse liige. Kostja

märgib, et isegi kui ettevõtte üleminek oleks toimunud, on hageja jätnud põhjendamata ja

tõendamata, kuidas saab ettevõtte üle andmine olla vastuolus heade kommetega. Perioodil, mil

tema oli OÜ XXX juhatuse liige (15.08.2005-02.11.2010) ning ka pärast seda, OÜ XXX

ettevõtte üleminekut XXX-E OÜ-le ei toimunud. Hageja vastavasisulised väited on ebaõiged

ning ka tõendamata. Hageja soovib OÜ XXX ettevõtte üleminekut tõendada vaid kahe

argumendiga: (1) XXX e-posti aadressid mõlema äriühingu esindajana olid samad

(XXX@hot.ee); (2) OÜ XXX ja XXX-E OÜ tegevusvaldkonnad äriregistris olid samad. On

ilmne, et pelgalt need kaks asjaolu ei saa kinnitada ettevõtte üleminekuks vajalike tehingute

toimumist ning vara üleandmist

Hageja palub juhul, kui kohtu hinnangul pole ükski kostja käitumisakt iseseisvalt käsitletav

õigusvastase käitumisena VÕS § 1045 lg 1 tähenduses, hinnata kostja käitumisakte kogumis.

Hageja leiab, et selline kogumis hindamine võimaldab järeldada, et kostja on käitunud

õigusvastaselt. Kostja leiab, et hageja poolt palutud „kogumis“ hindamine ei ole kooskõlas

VÕS-is sätestatud deliktiõiguse regulatsiooniga ega ka loogiliselt mõistetav. VÕS 53. peatüki

kohaselt saab kahjuhüvitise välja mõista konkreetse õigusvastase käitumisaktiga tekitatud

kahju eest. Juhul, kui järeldub, et konkreetne käitumisakt ei ole kostjale etteheidetav, ei saa

kahjuhüvitist välja mõista. Samuti, kui järeldub, et mingi käitumisakt ei ole õigusvastane, ei saa

samaaegselt tuleneda, et koosmõjus muude käitumisaktidega on sama käitumisakt ikkagi

etteheidetav. Ühel ja samal käitumisaktil ei saa samaaegselt olla kahesugune iseloom –

õiguspärane ja õigusvastane.

Hageja märgib, et tema ning OÜ XXX vahel eksisteeris võlasuhe, mille alusel müüs hagejale

OÜ-le XXX kaupa. Väidetavalt jättis OÜ XXX müügilepingute alusel tasu maksmata. Hageja

loeb oma kahjuks vastavatest müügilepingutest tuleneva tasu mitte saamise summas 36 835,60

eurot. Hageja tõendab oma kahju esinemist üksnes ajutise pankrotihalduri 26. septembri 2011

aruandega tsiviilasjas nr 2-11-40673, milles on nimetatud (mingisugust) võlgnevust XXX.

Muid tõendeid hageja kohtule ei esita. Kostja leiab, et ajutise pankrotihalduri aruandest kahju

tõendamiseks ei piisa.

Kostja leiab, et põhjuslik seos puudub juba seetõttu, et hageja pole suutnud tõendada kostjale

etteheidetava teo toimepanemist ega ka kahju olemasolu. Kostja ei ole sooritanud tegu, mida

saaks ainuüksi talle VÕS § 1045 lg 1 mõttes ette heita. Teiseks pole tõendatud, et esineks

kahju, mida saaks kostjaga seostada. Siinjuures juhib kostja tähelepanu sellele, et isegi kui

hageja suudaks ära tõendada, et XXX olid XXX müügilepingud ning nende alusel anti kaup

XXX üle, on ebaselge, millal saabus nende väidetavate müügilepingute täitmise tähtaeg. Pole

tõendatud, et kostja oleks saanud oma käitumisega mõjutada hageja väidetava nõude täitmist.

Kostja leiab, et tahtliku heade kommete vastase käitumise sisustamisel tuleb rangelt lähtuda

Riigikohtu juhistest. Näiteks on Riigikohus leidnud 23. septembri 2005 lahendi nr 3-2-1-80-05

punktis 23: „Ka Riigikohtu varasemas praktikas /.../ on /.../ loetud võlgniku poolt enne

pankrotimenetluse algust tehtud tehinguid vastuolus olevaks heade kommetega, kui nende

eesmärgiks oli võlausaldajate kahjustamine.” Riigikohus on 30. oktoobri 2013 lahendi nr 3-2-

1-106-13 punktis 20 kirjutanud: ”Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu

eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise

eesmärgil.” Seega saaks praegusel juhul pidada heade kommete vastaseks üksnes selliseid

XXX tegusid, mis olid vahetult suunatud XXX kahju tekitamisele. XXX pidi olema tahe (sh

motivatsioon) kahjustada konkreetselt XXX. Hageja pole aga esile toonud ega tõendanud

ühtegi sellist kostja tegu, mis oleks olnud suunatud konkreetselt hageja kahjustamisele.

Kostja on seisukohal, et ta ei rikkunud OÜ XXX juhatuse liikme kohustusi, ta ei põhjustanud

oma tegudega OÜ XXX püsivat maksejõuetust ning tema eesmärgiks polnud kahjustada

võlausaldajaid. Kindlasti puudus kostjal soov kahjustada hagejat. Kostjale jääb arusaamatuks,

miks ta oleks pidanud tahtma midagi sellist teha.

Kolmanda isiku seisukoht

Kolmas isik leiab, et hagiavaldus on põhjendatud ja kostja vastutab hagejale tekitatud kahju

eest. Kostja arvamus, et kolmas isik vastutab kahju tekkimise eest ei vasta tõele. Kolmas isik

käitus oma kohustuste täitmisel ettevõtja tavalise hoolsusega. Nii OÜ XXX pankrotihaldur, kui

ka Maksu ja Tolliameti ametnikud ja Politsei ei ole leidnud kolmanda isiku käitumises

seadusandlusega ettenähtud kohustuste rikkumist. Hagiavalduses puudub viide asjaoludele, mis

võimaldavad teha järelduse kolmanda isiku vastutusest.

Kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud tsiviilasja kõigi materjalidega, hinnanud tsiviilasjas esitatud tõendeid kogumis

leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 436 lg 2

järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Poolte vahel puudub vaidlus alljärgmistes asjaoludes:

1) Kostja oli OÜ XXX juhatuse liige ajavahemikus 15.08.2005 kuni 02.11.2010 (I kd tlk

20-25);

2) Kostja on OÜ XXX osanik ja juhatuse liige alates 08.08.2005 (I kd tlk 66-71);

3) Kostja on OÜ XXX osanik ja juhatuse liige alates 30.11.2009 ( I kd tlk 110-112);

4) 24.09.2010 on Maksu-ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse poolt tehtud OÜ XXX

suhtes

maksuotsus

nr

12.2.-3/3636-18,

millega

määrati

OÜ-le

XXX

maksustamisperioodil 2010 märtsikuu tasumisele kuuluvat käibemaksu summa 35 196

krooni ja maksustamisperioodi 2010 aprillikuu tulumaksu kokku summas 56 135 krooni

(I kd tlk 37-53);

5) 31.08.2011 esitas OÜ XXX Harju Maakohtule võlgniku pankrotiavalduse;

6) OÜ XXX ajutise halduri Urmas Ustavi aruande kohaselt on OÜ XXX varade mahuks

35 618, 72 eurot ja võlgniku kohustuste mahus on esialgsete hinnangute kohaselt 66

943,97 eurot. OÜ XXX võlgnevus hageja ees oli 36 835,60 eurot (I kd tlk 27-36);

7) 17.10.2011 on lõpetatud OÜ XXX pankrotiavalduse menetlus, pankrotti välja

kuulutamata raugemise tõttu (II kd tlk 186-189).

Kuna kumbki pool ei ole selles osas teise poole väiteid vaidlustanud, loeb kohus nimetatud

faktilised asjaolud tõendatuks TsMS § 231 lg 2 ja 4 alusel ning esitatud dokumentaalsete

tõenditega.

Hageja palub välja mõista kostjalt kui OÜ XXX endiselt juhatuse liikmelt kahju hüvitis

summas 36 835,6 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. Hageja nõude kohaselt

jättis OÜ XXX poolte vahel sõlmitud müügilepingute alusel tasu maksmata. Hageja loeb oma

kahjuks vastavatest müügilepingutest tuleneva tasu mittesaamise summas 36 835,60 eurot ja

viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas hagejal on õigus esitada deliktiline nõue kostja kui endise

OÜ XXX juhatuse liikme vastu, nõudes viimaselt selle kahju hüvitamist, mida hageja sai

väidetavalt OÜ-lt XXX müügilepingutest tuleneva tasumitte saamise tõttu.

Hageja heidab kostjale ette, et viimane on OÜ XXX juhatuse liikmena teinud tehinguid ja

toiminguid, mille eesmärgiks oli kahju tekitamine OÜ XXX võlausaldajatele, sh hagejale.

Hageja väidete kohaselt kostja vastutab deliktilisel alusel OÜ XXX juhatuse liikmena, kuna

kostja tegevus oli suunatud OÜ XXX tahtlikult maksejõuetuks muutmisele. Nimetatud

eesmärgi kostja ka täitis ning hagejal kui OÜ XXX võlausaldajal on ära langenud võimalus

oma nõude rahuldamiseks OÜ XXX arvelt. Hageja leiab, et selline kostja tegevus oli vastuolus

heade kommetega. Õiguslikult viitas hageja VÕS § 1045 lg 1 p-d 7 ja 8.

Kuigi äriühingu juhtorganite liikmed vastutavad põhimõtteliselt üksnes äriühingu enda ees, on

erandjuhtudel võimalik ka nende vastutus kolmandate isikute ees. Juriidilise isiku, sh

osaühingu juhatuse liikmete vastutus juriidilise isiku võlausaldajate vastu saab senise

kohtupraktika järgi põhineda deliktiõigusel, kuna juhatuse liikmetel lepinguline suhe

võlausaldajatega puudub. Osaühingu juhtorganite liikmed võivad vastutada ühingu

võlausaldajate ees eeskätt juhul, kui nad rikuvad mingit seadusest tulenevat kohustust, mis on

kehtestatud kas ainuüksi või sealhulgas ühingu võlausaldajate kaitseks (Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-79-05, p 12; 3-2-1-30-07, p 10). Sel juhul põhineb juhtorgani liikme

vastutus VÕS § 1045 lg 1 p-l 7. Seejuures võib tulla kõne alla juhtorgani liikmete vastutus

VÕS § 1045 lg 1 p-le 8 tuginedes heade kommete vastase tahtliku käitumise eest (Riigikohtu

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-90-07, p 13).

VÕS 53. ptk 1. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks

kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne koosseis; 2)

õigusvastasus ja süü 3). Loetletud elementide olemasolu tuvastamine toimub etapiviisiliselt,

nimetatud järjekorras. Juhul kui ei ole täidetud objektiivne koosseis, puudub vajadus hinnangu

andmiseks õigusvastasuse ja süü osas jne. Sama kui on ilmne, et mõni delikti üldkoosseisu

elementidest ei ole täidetud, puudub vajadus ülejäänud elementide kontrollimiseks. Hageja

peab tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse.

Kui hageja on tõendanud kahju õigusvastase põhjustamise kostja poolt, siis vabaneb kostja

vastutusest, kui ta tõendab süü puudumise.

Seega on hagejal õigus nõuda VÕS 1045 lg 1 p 8 alusel õigusvastase ja süülise käitumisega

põhjustatud kahju hüvitamist, mille ärahoidmine oli VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud heade

kommete vastase käitumise keelu kaitseeesmärgiga. Kostja tahtlus peab olema suunatud

võlausaldaja kahjustamisele ja seda peab tõendama hageja.

Nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna on hageja tuginenud asjaolule, et fiktiivsete tehingutega

on viidud OÜ-st XXX välja viidud rahalisi vahendeid kokku summas 211 176 krooni ja kostja

pahatahtliku tegevuse tulemusena tehti 24.09.2010 OÜ XXX osas maksuotsus, millega

kohustati OÜ-t XXX tasuma käibemaksu 2010 aasta märtsikuu eest summas 35 196 krooni ja

tulumaksu 2010 aprillikuu eest summas 56 135 krooni.

Kohtus on tuvastanud, et Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu-ja tollikeskuse 24.09.2012

maksuotsuse nr 12.2-3/3636-18 punktis 3 on leitud, et OÜ XXX 12.04.2010 väljamakse

summas 211 176 krooni OÜ-le XXX on olnud fiktiivne. Nimelt on OÜ XXX oma

raamatupidamises kajastanud 2010 märtsikuus UPS seadmete soetatust OÜ-lt XXX kokku

summas 211 176 krooni (sh käibemaks summas 35 196 krooni). Maksuhaldur tegi kontrolli

käigus kindlaks, et OÜ XXX nimel esitatud arvete alusel reaalselt UPS seadmeid müüdud ei

ole ning OÜ XXX raamatupidamisarvestuses kajastatud eelnimetatud tehing on fiktiivne (I kd

tlk 37-52). Seega on eelnimetatud maksuotsuses tuvastatud asjaolu, et OÜ XXX väljamakse

summas 211 176 krooni OÜ-le XXX oli alusetu. Kostja ei ole vastupidist tõenditega ümber

lükanud. Seega on näilike tehingutega viidud välja OÜ-st XXX rahalisi vahendeid kokku

summas 211 176 krooni ning on tekitanud lisaks OÜ-le XXX sellega maksukohustuse summas

91 331 krooni. 08.09.2010 OÜ XXX nimel on eriarvamuse Põhja maksu- ja tollikeskuse

27.08.2010 kontrollaktile esitanud OÜ XXX juhatuse liige XXX, mille kohaselt ei nõustunud

kontrollaktis toodud järeldusega. Eriarvamuse kohaselt on kostja selgitanud, et OÜ XXX arve

vastab seaduses esitatud nõuetele ja leping on sõlmitud suuliselt (I kd tlk 54). Eeltoodust

nähtuval on nimelt kostja OÜ XXX juhatuse liikmena teostanud väljamakse summas 211 176

krooni OÜ-le XXX ja on vastutav nimetatud väljamakse eest.

Kohus leiab, et kostja ei tegutsenud OÜ XXX esindajana OÜ-le XXX väljamakse teostamisel

korraliku ettevõtja hoolsusega tehes alusetu makse ja tekitades OÜ-le XXX sellega lisaks

maksukohustuse. Kokku tekitas kostja OÜ-le XXX OÜ-le sellega kahju summas 302 507

krooni ehk 19 33,72 eurot.

Nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna on hageja tuginenud asjaolule, et 15.10.2009 sõlmiti

OÜ XXX ja OÜ XXXvahel laenuleping nr XXX, mille alusel OÜ XXX andis XXXOÜ-le

laenu 460 000 krooni tagasimakse tähtajaga 31.12.2014, intressiga 3% aastas. XXXOÜ

arveldusarvele on nimetatud laen laekunud 19.10.2009, kuid XXXOÜ on tagastanud laenu 26

800 kooni. Hageja väidab, et OÜ XXXjättis laenulepingust tulenevad kohustused OÜ XXX

eest täitmata. Kostja vastuväidete kohaselt on OÜ XXX ja XXXOÜ vahel sõlmitud 31.

detsembril 2009 kokkulepe, millega OÜ XXX tasaarvestas oma laenulepingust nr XXX

tuleneva nõude OÜ-ga XXXi 28. novembril 2009 sõlmitud müügilepingust tuleneva tasu 452

352 krooni maksmise nõudega. Kostja väidete kohaselt XXXOÜ oli esitanud vastavasisulise

arve nr 29030 OÜ-le XXX 30. novembril 2009.

Kohus on tuvastanud, et OÜ XXX esindajana allkirjastas 15.10.2009 laenulepingu kostja ja

XXXOÜ esindaja XXX(I kd tlk 78-79). XXXOÜ konto väljavõttest nähtuvalt on 19.10.2009

laekunud XXXOÜ arveldusarvele OÜ-lt XXX 460 000 krooni (I kd tlk 195). Kohtuistungil

vande all üle kuulatud XXX, kes oli nii OÜ XXX kui XXX OÜ juhatuse liige, andis selgitusi,

et ta ei saanud eesti keelest aru ning ei olnud võimeline aru saama temale esitatud laenulepingu

tekstist. Alla kirjutas XXX laenulepingule üksnes seetõttu, et kostja seda palus ja ta usaldas

kostjat. Kostja XXX vande all antud selgituse kohaselt laenu andmine OÜ XXX poolt ei olnud

temale teadaolevalt üldse võimalik, kuna OÜ-l XXX puudusid sellises summas vabad vahendid

(III kd tlk 49-51).

VÕS § 197 lg 1 kohaselt juhul, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. VÕS § 197 lg 2 kohaselt

tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid

võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VÕS § 198 sätestab, et tasaarvestus toimub

avalduse tegemisega teisele poolele. Kohus on seisukohal, et tasaarvestamisolukorra

tekkimiseks peavad esinema poolte vahel VÕS § 197 lg 1 kohaselt samaliigilised nõuded. VÕS

§ 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Hageja

on seisukohal, et kostja puudub alus tasaarvestamise avalduses märgitud nõuete

tasaarvestamiseks ning on esitanud tasaarvestamisele vastuväited.

Kohus nõustub hagejaga, et XXXOÜ nõude tekkimise aluseid ei ole kostja tõendanud. Kostja

on esitanud nõude tõendamiseks üksnes XXXOÜ 30.11.2009 arve nr 29030 (I kd tlk 197), ent

see ei tõenda OÜ XXX ja XXXOÜ vahel müügilepingu sõlmimist ega kaupade üleandmist.

Kohus leiab, et XXX ütlustega on tõendatud, et elektrikaupasid ostis OÜ XXX suurematelt

tarnijatelt nagu XXX ja XXXOÜ (III kd tlk 49-51). Jääb ka arusaamatuks kust sai XXX OÜ

enda omandisse 300 m kaablit ja 118 LED valgustit, mis nähtub arvelt. Seda, et XXXOÜ oleks

enne 30.11.2009 teinud makseid selliste esemete omandamiseks tema arvelduskonto

väljavõttelt ei kajastu (I kd tlk 194-195). Kohus leiab, et kaupade eest tasumise kohustus saab

tekkida mitte arve esitamisest, vaid kaupade üleandmisest (VÕS§ 208 lg 1) ning kohtule ei ole

esitatud tõendeid, et kaupade üleandmine ja väidetava müügilepingu täitmine oleks üldse

toimunud. Seega on arve nr 29030 näilik ning selle alusel ei ole rahalist kohustust summas 452

000 krooni OÜ-le XXX tekkinud.

Kohus leiab, et lisaks sellele ei ole tõendatud OÜ XXX ja XXXOÜ vahel

tasaarvestuskokkuleppe sõlmimine, sest tasaarvestuskokkuleppena kohtule esitatud paber ei ole

kummagi poole poolt allkirjastatud.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et mingit XXXi OÜ poolt müügilepingust

tuleneva nõude tasaarvestust OÜ XXX laenulepingust tuleneva nõudega ei ole toimunud ning

XXXOÜ poolt laenulepingut tulenevad kohustused OÜ XXX on ees täitmata. Tõendamist on

leidnud, et OÜ XXX arveldusarvelt on kantud XXXOÜ arveldusarvele 19.10.2009 460 000

krooni, mida XXXOÜ kunagi OÜ-le XXX tagastanud ei ole.

Kohus on seisukohal, kostja poolt XXXOÜ-le antud „laenu“ ja selle tagastamise kohustuse

hilisema fiktiivse tasaarvestamise teel on kostja heade kommete vastaselt pööranud XXXOÜ

kasuks 460 000 EEK ulatuses OÜ-le XXX kuulunud rahalisi vahendeid.

Hageja nõude aluseks olevate faktilise asjaoluna on hageja tuginenud sellele, et kostja on OÜ

XXX juhatuse liikmena tõstnud OÜ XXX tegevuse sisuliselt ja faktiliselt üle teise ettevõttesse

nimega OÜ XXX-E, mille asutaja, ainuosanik ja juhatuse liige on alates äriühingu registrisse

kandmisest 30.11.2009 kostja ise. Hageja leiab, et OÜ XXX-E ja nüüdseks äriregistrist

kustutatud OÜ XXX-E tegutsesid samal tegevusalal ja pakkusid elektrimontaazi teenuseid.

Äriregistri väljavõttest nähtuvalt on XXX-E OÜ tegevusalana märgitud sama EMTAK kood

42221 Elektri- ja sidevõrkude ehitus nagu OÜ-l XXX. Äriregistri andmetel oli XXX OÜ e-

posti aadressina kasutuses XXX@hot.ee ajavahemikus 17.12.1997-19.09.2011. OÜ XXX-e-

posti aadressina oli XXX@hot.ee kasutuses perioodil 30.11.2009-19.09.2011 (I kd tlk 110-

111). Seega e-posti aadress XXX@hot.ee kattus kahe äriühingu puhul perioodil 30.11.2009-

19.09.2011. Kohtule esitatud XXX-E OÜ kodulehekülje väljavõttest nähtuvalt XXX OÜ

eksponeerib oma veebiküljel OÜ XXXi poolt tehtud töid kui enda referentse (II kd tlk 136-

138). Kohus asub seisukohale, et kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja alates OÜ

XXX-E asutamisest ning OÜ XXX juhatuse liikmest tagasi kutsumiseni tegutsenud nii OÜ

XXX kui OÜ XXX juhatuse liikmena ning on kostja ilmselt viinud tegevuse OÜ-st XXX

OÜ-sse XXX . Samas ei ole hageja poolt esitatud tõendid piisavad järeldamaks, et OÜ XXX

sai müügitulu, mis tegelikult oleks pidanud laekuma OÜ-sse XXX ja kohustused jäid OÜ-le

XXX kanda.

Nõude aluseks oleva faktilise asjaoluna on hageja tuginenud asjaolule, et kuni 02.12.2009

kuulus OÜ-le XXX korteriomand aadressiga XXX ning seal asus OÜ XXX kontor.

Korteriomand võõrandati OÜ-le XXX02.12.2009 hinnaga 900 000 krooni ja tehingu tegemisel

esindas nii müüjat kui ostjat kostja. Korteriomandi müügilepingu p 2.1. kohaselt kinnitas kostja

olles nii OÜ XXX kui ka XXXOÜ esindaja müügihinna tasumist enne müügilepingu

sõlmimist. Hageja leiab, et nimetatud kinnitus ei ole õige, XXXOÜ ei ole müügihinda OÜ-le

XXX tasunud. Kostja väidab, et müügihind on tasutud OÜ XXX poolt OÜ-le XXXesitatud

arvete nr 31, 60 ja 73 tasumisega OÜ XXXpoolt .

Kohtule esitatud korteriomandi müügilepingu ja asjaõiguslepinguga on tõendatud, et

02.12.2009 on OÜ XXX võõrandanud XXXOÜ-le Tallinna, XXX asuva korteriomandi, mille

reaalosaks on eluruum nr 4, üldpind 75,50 m2. OÜ-t XXX ja XXXOÜ-t esindas lepingu

sõlmimisel mõlema äriühingu juhatuse liikmena kostja. Müügilepingu punkt 2.1. kohaselt

müüja müüb lepingu eseme ostjale hinnaga 900 000 krooni, mis on müüjale tasutud enne

käesoleva lepingu sõlmimist ja mille saamist kinnitab müüja esindaja oma allkirjaga käesoleval

lepingul (II kd tlk 139-146). Vaidlust pole selle üle, et nimetatud korteriomandi väärtus oli selle

võõrandamise hetkel 900 000 krooni. Kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt on OÜ XXX

esitanud XXXOÜ-le alljärgnevad arved: 31.05.2009 arve nr 31 summas 354 000 krooni ja arve

selgitusse on märgitud ettemaks leping nr 04.2009 objekti Sõpruse pst 13, 24.09.2009 arve nr

60 summas 100 000 krooni, arve selgitusse on märgitud ettemaks vastavalt lepingule nr

04.2009 objekt Sõpruse pst 13, 30.10.2009 arve nr 73 summas 446 000 krooni, arve selgitusse

on märgitud tasu vastavalt lepingule 04.2009 objekt XXX, Tallinn, müügileping nr 04.2009 (I

kd tlk 191-193). XXXOÜ arvelduskonto väljavõttest nähtuvalt XXXOÜ on tasunud 30.06.2009

OÜ-le XXX 354 000 krooni selgitusena arve nr 31, 28.09.2009 tasunud OÜ-le XXX 100 000

krooni selgitusega arve nr 60 ning 09.11.2009 tasunud OÜ-le XXX 446 000 krooni selgitusega

arve nr 73 ( I kd tlk 194-195). Ka kolmanda isiku poolt OÜ XXX pankrotihaldurile esitatud

selgitusest nähtuvalt kinnitab kolmas isik OÜ XXX juhatuse liikmena, et 20.05.2009 on OÜ

XXX ja XXXOÜ vahel sõlmitud müügileping, mille kohaselt OÜ XXX müüs XXXOÜ-le

äripinna aadressil XXX (II kd tlk 90-91). Seega kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et seos

sellega, et Tallinnas XXX asuva korteriomandi müügileping sõlmiti alles 2009.a detsembris,

siis ei saanud varasemad XXXOÜ ülekanded OÜ XXX arveldusarvele olla seotud Tallinnas

XXX korteriomandi omandamise eest müügihinna tasumisega.

Eeltoodust tulenevalt asub kohus seisukohale, et kohtule esitatud XXXOÜ arveldusarve

väljavõttega on tõendatud, et XXXOÜ on tasunud OÜ-le XXX Tallinnas, XXX asuva

korteriomandi omandamise eest 900 000 krooni ning baõige on hageja väide, et XXXOÜ ei

ole tasunud OÜ-le XXX Tallinnas, XXX asuva korteriomandi eest.

Kohus asub seisukohale, et kostja poolt eelnimetatud tehingute ja toimingute teostamisel on

kostja ilmselt rikkunud ÄS § 187 lg 1 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust. TsÜS § 35 ja

ÄS § 187 lg 1 sätestatud üldine hoolsuskohustus annab standardi, millisel viisil peavad

juhtorgani liikmed oma igapäevakohustusi täitma (vajaliku hoolsusega). Kohus leiab, et samas

üldise hoolsuskohustuse rikkumine ei ole käesoleval juhul kostja vastutuse kohaldamiseks

piisav alus. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et kostja on OÜ XXX juhatuse liikmena

teinud tehinguid ja toiminguid, mille eesmärgiks oli kahju tekitamine OÜ XXX

võlausaldajatele, sh hagejale. Riigikohtu 23.03.2005 otsuse nr 3-2-1-29-05 p-s 14 on

Riigikohus juhtinud tähelepanu põhimõttelisele võimalusele kahju hüvitamise nõuete

esitamiseks VÕS § 1045 lg 1 p 8 alusel, rõhutades ühtlasi, et see eeldab juhtorgani liikme

poolset hea usu põhimõtte rikkumist võlausaldaja suhtes. VÕS § 1045 lg 1 p 8 kohaldamine

eeldab kohtu hinnangut, kas kahju tekitaja tegu oli kooskõlas heade kommetega ning kas kahju

tekitaja tahtlus oli suunatud kannatanu kahjustamisele. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud,

et kostja poolt toime pandud teod olid suunatud hageja kahjustamisele. Juhul kui kostja on OÜ

XXX vara nn omastanud (ei ole kasutanud äriühingu huvides), siis kahju on tekkinud OÜ-l

XXX, kellel on ka sellesisuline nõudeõigus juhatuse liikme vastu.

Küll, aeg ei nõustu kohus kostja seisukohaga, et kõik tehingud, mida hageja kostjale ette heidab

on käibes harilikud ega välju tavapärase majandustegevuse raamest. Ilmselgelt ei olnud OÜ

XXX poolt XXXOÜ-le laenu andmine OÜ XXX majandustegevust arvestades kasulik ega ka

võimalik kuna väidetava laenu andmise ajal olid OÜ-l XXX juba suured võlad tarnijate ees

ning nõue, millega laenu tagasimaksmist väidetavalt tasaarvestati oli näilik kuna kostja ei ole

selle majanduslikku sisu välja toonud. Tõendamist on leidnud, et OÜ XXX poolt OÜ-le XXX

tasutud summa rajaneb näilikele tehingutele. Kohus leiab, et näilike tehingute alusel OÜ XXX

vara välja viimine kolmandate isikute omandisse, ei ole kindlast käibes harilik ja tehtud

tavapärase majandustegevuse raames.

Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kostja on andnud kohtule teadval valeütluseid, et tal

puuduvad OÜXXX raamatupidamisdokumendid 2010.a kohta kuni pankroti väljakuulutamiseni

ja sellega raskendanud hageja tõendamiskohustuse täitmist. 30.05.2014 keeldus kostja

dokumentide esitamisest põhjusel, et need ei olevat väidetavalt tema valduses. 03.09.2014

kuulati kostja dokumentide esitamata jätmise kohta TsMS § 283 lg 1 alusel vande all üle.

03.09.2014 andis kostja vande all järgmisi ütlusi: „Isiklikult dokumente ma ei hoidnud, need

olid kontoris. „Kontor asus Sõpruse pst 13, Tallinn. Ruumis töötasid 3 inimest: mina, XXX ja

raamatupidaja. Kontoris oli üks avatud ruum“ „Ma ei ole raamatupidamist üle andnud, kuna

dokumendid

olid

kontoris.

Dokumendid

jäid

peale

minu

lahkumist

sinna

kontorisse.“„Raamatupidamisdokumendid jäid Sõpruse pst 2 korruse kappi. Seal olid arved,

aastaaruanded, bilansid, kasumiaruanded ja kõik vajalik“ ( III kd tlk 7-8). Kohus on

tuvastanud, et 09.12.2009 tegi kostja nii OÜ XXX kui OÜ XXX esindajana tehingu, millega

OÜ XXX andis kõnealuse XXX asuva kontori omandiõiguse OÜ-le XXX. OÜ XXXon

täielikult kostja kontrolli all olev ettevõte. Kolmanda isiku XXX ütluste kohaselt ei

võimaldatud talle kordagi pärast XXX asuva korteriomandi üleminekut XXXOÜ-le

juurdepääsu sellele korterile ehk OÜ XXX kontorile ning juhul, kui kostja sealt

raamatupidamisdokumente ära ei viinud, on need jätkuvalt seal (III kd tlk 49-51). Ka tunnistaja

XXXütlustest selgub, et XXXl puudus juurdepääs OÜ XXX endisele kontorile ning kostja

keeldus igasuguste infovahetusest ja koostööst XXXga ja XXXOÜ XXX raamatupidamise

taastamisel (III kd tlk 52-53). Kohus on seisukohal, et nii menetlusosaliste vande all antud

seletusest kui ka tunnistaja XXX ütlustest on selge, et pärast XXX korteri müüki OÜ-le XXX

jäid raamatupidamisdokumendid jätkuvalt sinna ning juurdepääs pärast XXX asuva

korteriomandi müüki jäi üksnes kostjale. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et teadvalt

valeütluste andmine vande all ja teadvalt kohtu eksitamine viitab isiku fundamentaalsele

ebaaususele ja ebausaldusväärsele. Samas ei muuda eeltoodu siiski kohtu seisukohta, et

tõendamist pole leidnud asjaolu, et kostja poolt eelnimetatud toimingud ja tehingud on tehtud

eesmärgiga hagejat kui OÜ XXX võlausaldajat kahjustada, vaid on tehtud eesmärgiga OÜ-t

XXX kahjustada.

Kohus märgib, et hagejal oli võimalus OÜ XXX pankrotimenetluse raames tasuda kohtu

deposiiti pankrotihalduri tasu ja sellisel juhul ei oleks kohus lõpetanud OÜ XXX

pankrotimenetlust, pankrotti välja kuulutada, raugemise tõttu OÜ XXX pankrotihalduril oleks

olnud võimalus esitada kahju hüvitamise nõue kostja kui OÜ XXX juhatuse liikme vastu.

Nõude rahuldamisel oleks kahju hüvitis mõistetud OÜ XXX pankrotivara hulka ja hageja nõue

oleks võinud saada rahuldatud OÜ XXX pankrotivara arvelt.

Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et tõendamata on kostja kui juhatuse liikme otsevastutuse

kohaldamise aluseks olevad asjaolud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kohus täitnud

selgituskohustust ning andnud hagejale tähtaja täiendavate tõendite esitamiseks, hageja ei ole

kohtule asjakohaseid tõendeid esitanud (II kd tlk 78-80 ). TsMS § 229 lg 1 kohaselt teeb kohus

esitatud tõendite alusel kindlaks poolte nõuded ja vastuväited või nende puudumise. TsMS §

232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt

ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise väide on tõendatud või mitte.

Põhjusel, et hagi jääb rahuldamata tõendamatuse tõttu ei pea kohus põhjendatuks analüüsida

kõiki kostjate vastuväiteid.

Kohus asub seisukohale, et eeltoodud põhjendustel tuleb hageja nõue kostja vastu kahju

hüvitise summas 36 835, 6 eurot ja viivise nõudes tuleb jätta rahuldamata.

Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Tsiviilasja hinna kindlaksmääramine

Tsiviilasja hinna määramisel juhindub kohus TsMS § 122 lg 1 sätestatust, mille kohaselt on

tsiviilasja hind hagihind, TsMS § 124 lg-s 1 sätestatust, mille kohaselt raha maksmisele

suunatud hagi puhul määratakse hagihind nõutava rahasummaga, TsMS § 133 lg-s 1

sätestatust, mille kohaselt hagihind arvutatakse põhinõude ja kõrvalnõuete järgi ja lg-s 2

sätestatust, mille kohaselt käesoleva seadustiku §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna

arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab

ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Seega on tsiviilasja hind antud juhul 39 782,45

eurot.

Hagi tagamise tühistamine

TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb

rahuldamata. Harju Maakohtu 06.12.2012 kohtumäärusega on rahuldatud hageja taotlus hagi

tagamiseks. Põhjusel, et kohus jätab hagi antud tsiviilasjas rahuldamata, tühistab kohus

06.12.2012 hagi tagamise, millega rahuldati hageja hagi tagamise taotlus ning seati kohtulik

hüpoteek kostjale kuuluvale ¼ mõttelisele osale Harju Maakohtu kinnistusosakonna Harju

kinnistusjaoskonna registriossa nr XXX kantud kostjale kuuluvale kinnistule kohtulik hüpoteek

summas 52 582,45 eurot hageja kasuks.

Menetluskulude jaotus

TsMS § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude

jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.

Vajaduse

korral

määrab

kohus

kindlaks

menetluskulude

proportsionaalse

jaotuse

menetlusosaliste vahel.

TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud, sealhulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud

vajalikud kohtuvälised kulud, kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi

täies ulatuses rahuldamata, tuleb asja menetlemisega kaasnenud võimalikud menetluskulud

jätta hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Marget Henriksen

kohtunik