Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 20.11.2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50433 Haldusasi R.A. kaebus Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusele nr 138 „Harku valla üldplaneeringu kehtestamine“ Menetlusosalised Kaebaja – R.A., volitatud esindaja v. adv Urmas Kiik Vastustaja – Harku vald, volitatud esindaja v. adv Taimar Ehrlich Kaasatud haldusorgan – Harju maavanem, volitatud esindaja Ahto Pahk Asja läbivaatamine Kohtuistungil 21.10.2014 RESOLUTSIOON 1.Jätta rahuldamata subjektiivsete õiguste rikkumise kaebus 2.Jätta rahuldamata avalikes huvides esitatud kaebus. 3.Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord ja tähtaeg Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest, s.o hiljemalt 22.12.2014, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule.

ASJAOLUD

1. Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusega nr 138 kehtestati Harku valla üldplaneering.

2. R.A. esitas 15.11.2013 Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusele nr 138 vaide, mille Harku Vallavolikogu 27.02.2014 otsusega nr 27 rahuldamata jättis.

3. 04.04.2014 saabus Tallinna Halduskohtule R.A.e kaebus Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsuse nr 138 tühistamiseks täies ulatuses. Kaebaja täiendas kaebust 16.04.2014 ja 06.05.2014 avaldustega.

2 KAEBAJA SEISUKOHAD

4. R.A.e kaebus Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsusele nr 138 on esitatud nii kaebaja subjektiivsete õiguste kui ka avalike huvide kaitseks. Kaebaja seisukohad on järgmised.

1) Kehtestatud valla üldplaneeringuga sisuliselt likvideeriti Harju maakonna teemaplaneeringus ettenähtud rohekoridor Harkujärve külas. Kaebaja on Harkujärve küla elanik ja selline lahendus rikub otseselt tema subjektiivset õigust puhtale ja loodustsäästvale elukeskkonnale. Tegemist on isiku põhiõigusega, mis on kaudselt sätestatud põhiseaduse §-s 53. Igaühel on õigus nõuda avalikult võimult eluja looduskeskkonna säilitamist. Vaidlustatud otsus läheb vastuollu PlanS §-s 8 lg 3 p 7 sätestatuga, mis loeb üldplaneeringu üheks ülesandeks rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmist.

Harju maakonna teemaplaneering „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (edaspidi Teemaplaneering) kehtestati Harju maavanema 11.02.2003 korraldusega nr 356-k. Selle planeeringu kohaselt kulgeb Harkujärve läänekaldal rohekoridor tähisega K9. Sama tööga on määratud Harku järvele puhverala (200 m), mis on rohevõrgustiku osa ja moodustab rohekoridoriga ühtse terviku. Üldplaneeringu p 2.17 „Rohevõrgustiku tuumalad ja koridorid“ selgituse kohaselt põhineb Harku valla üldplaneeringus rohevõrgustiku alade käsitlus Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringul, mida on täpsustatud ja täiendatud muuhulgas üldplaneeringu keskkonnamõju strateegilise hindamisega (edaspidi KSH) paralleelselt läbi viidud „Harku valla rohevõrgustiku tuumalade ja koridoride uuringu“ alusel.

Viimatimainitud uuringu viis läbi Eestimaa Looduse Fondi (edaspidi ELF). Üldplaneeringu lk-del 36-40 on loetelu Harku valla rohevõrgustiku tuumaladest, mille hulka kuuluvad ka Harku järv ja selle piiranguvöönd ning Harku järvest läänes asuvad metsad. Samuti on seal loetelu peamistest rohevõrgustiku koridoridest Harku vallas, mis vajavad arendustegevuse käigus kindlasti säilitamist. Selles nimistus on Harku ja Tiskre ojad, mis ühendavad Tabasalu raba läbi Harku järve mereäärsete kooslustega. Üldplaneeringu lisas nr 2 on esitatud valla veekogude nimekiri koos kalda ulatuse (piiranguvöönd) ja ehituskeeluvööndite laiusega.

Harku ojal on need vastavalt 100 m ja 50 m, Tiskre ojal 100 m ja 30 m. Harku järvel on piiranguvöönd 100 m ja ehituskeeluvöönd 50 m. Veekogude piiranguvöönd peab kaebaja hinnangul moodustama maakonnaplaneeringus ja ELF-i uuringus nõutava roheala osa, kuid üldplaneeringu maakasutusplaanil on piiranguvöönd tähistatud kollasega ehk elamumaana. Kuigi ÜP p-s 1.4 rõhutatakse viitega KSH vahearuandele reserveeritava elamumaa vähendamist ja rohealade säilitamise vajadust, siis maakasutusplaanil see ei kajastu. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringus on rõhutatud, et ehitusalade valik peab lähtuma rohelisest võrgustikust ja et rohelise võrgustiku sidususe parandamine on eriti oluline Tallinna mõjupiirkonnas.

Tugialasid ja koridore on kohati liialt hõredalt just Tallinna rohelise vööndi piires ja seal on möödapääsmatu vajadus rohelist võrgustikku tugevdada. Vaideotsuses (lk 5) eitab vastustaja rohekoridori likvideerimist, nimetades seda koridori „olemuse ja eesmärgi täpsustamiseks“. Eelnevalt (lk 4) selgitatakse täiendavalt, et rohekoridori alad ei sobivat ulukite liikumiskoridoriks ning seetõttu loetakse seal asuvad metsatukad lokaalseteks tuumikaladeks, mis täidavad linnustiku ja väikeimetajate liikumiskoridori astmelaua rolli.

Kaebajat selline selgitus ei rahulda, sest kehtestatud üldplaneeringu lahendus mõjub igal juhul rohevõrgustikule halvasti. Küsimus sellest, kas rohekoridor hetkel toimib või mitte, jääb olemasolevate dokumentide valguses selge vastuseta, kuid kindlasti annab status quo säilitamine vähemasti võimaluse sellise koridori edukakas toimimiseks. Elamuehituse võimaldamine rohekoridori alale aga saab omada üksnes negatiivset mõju looduskeskkonnale, mille tulemusena vastav koridor suurima tõenäosusega lakkab jäädavalt olemast. Kui isegi eeldada, et rohekoridor hetkel tõepoolest ei toimi ega saagi toimida, siis normaalne ja õiguspärane planeeringulahendus seaks selle uuesti toimima hakkamise prioriteediks. Praegune planeering aga lähtub vastupidisest eesmärgist – rohekoridor jäädavalt kaotada. Rohekoridori likvideerimine Harku järve läänekaldal ei ole seega põhjendatud ja läheb vastuollu nii põhiseaduse, seaduse, maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kui ka kehtestatud

3 üldplaneeringu põhimõtetega rohevõrgustiku toimimisest ning seeläbi ka kaebajale puhta elukeskkonna tagamisest. Rohekoridori likvideerimine peab kaebaja arvates kajastuma konkreetse muudatusettepanekuna üldplaneeringu p-s 3.2 „Üldplaneeringust tulenevad maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekud“. Paraku seda sealt ei leia, mis on avalikkuse eksitamine ning seeläbi samuti oluline rikkumine.

2) Harkujärve küla pargiala muudeti pärast avalikku väljapanekut elamumaaks, mis rikub kaebaja subjektiivset õigust puhtale elukeskkonnale. Sellise olulise muudatuse sisseviimine üldplaneeringusse peab endaga kaasa tooma planeeringu uue avalikustamise PlanS § 21 lg 5 järgi. Harku Vallavolikogu võttis üldplaneeringu vastu 27.08.2009. Avalik väljapanek korraldati ajavahemikus 28.09.2009 kuni 25.10.2009. Avalikustamisel esitatud maakasutusplaanil oli pargiala tähistatud haljasala ja parkmetsa maana. Üldplaneeringu maakasutusplaanil on nüüdseks muudetud suur osa pargialast elamumaaks. Üldplaneeringu seletuskirja p-s 1.4 „Üldplaneeringu elluviimisega kaasneva keskkonnamõju hindamine“ peetakse oluliseks elamumaahulga vähendamist ja rohealade säilitamise vajadust. ÜP lk-l 58 on nõue -leida võimalus parkide, haljasalade või ühiskondliku avaliku ruumi loomiseks olemasolevate asulate sees soovitavalt suurusega enam kui 5000 m².

Kaebaja hinnangul maa juhtotstarbe oluline muutmine pärast planeeringu vastuvõtmist ja avalikustamist ja see ei vasta avalikkuse kaasamise põhimõtetele PlanS § 3 lg 1 järgi. Hädavajalik oli korraldada uus avalikustamine, et huvitatud isikud oleksid saanud oma seisukohti väljendada ja kaitsta. Kaebaja arvates oleks tulnud park säilitada haljasala ja parkmetsa maana, mis omakorda taganuks loodust säästva ja puhtale elukeskkonnale suunatud lahenduse.

3) Harju Maavanemale esitati üldplaneering 25.04.2011 järelevalve teostamiseks. 23.10.2012 tagastas maavanem üldplaneeringu Harku Vallavalitsusele sellele heakskiitu andmata, tehes samas vallavalitsusele ettepaneku korraldada planeeringu uus avalik väljapanek, arvestades PlanS §-de 18-

21 sätetega. Maavanem viitas oma pöördumises lisaks Riigikohtu lahendile 3-3-1-28-04, kus selgitatakse põhjalikult huvitatud isikute kaasamise vajadust ja tähtaegade olulisust planeerimismenetluses. Harju Maavanem põhjendaski planeeringu tagastamist järgmiste asjaoludega: üldplaneeringu avalikust väljapanekust on möödas kolm aastat; planeeringulahendust on kolme aasta jooksul oluliselt muudetud; jätkuvalt on üleval väga palju vastuväiteid kohalike elanike poolt ning neid on saabunud ka planeeringu järelevalves oleku ajal. 17.01.2013 pöördus Harku Vallavalitsus siseministeeriumi poole kaebusega maavanema tegevuse kohta. Ministeerium vastas 14.03.2013 kirjaga nr 13-4/7-7 Harku Vallavalitsusele ja saatis sama kirja ka Harju Maavanemale, milles kohustas maavanemat järelevalve lõpetamiseks. Muuhulgas leidis ministeerium vastupidiselt maavanemale, et üldplaneeringu põhilahendust ei ole muudetud, mis võimaldab jätta uus avalikustamine tegemata.

Maavanem peaks teostama planeeringute alast järelevalvet sõltumatult. Antud juhtumil on kaebaja hinnangul selgelt näha, et Harju Maavanemat survestati Harku valla üldplaneeringu järelevalve teostamisel. Seega jäeti maavanema poolt viidatud puudused üldplaneeringust kõrvaldamata ja planeering kehtestati Harku Vallavolikogu poolt nö tähtaegselt, st enne kohaliku omavalitsuse valimisi. Poliitilistele huvidele toodi aga ohvriks avalikkuse jaoks märksa olulisemad väärtused – avalikkuse kaasatus keskkonnaküsimustesse, puhas elukeskkond ja looduse kaitsmine. Kaebaja arvates tagastati planeering vallale täiesti õigete ja sisuliste põhjendustega, millest lähtuvalt oleks vald pidanud enne planeeringu kehtestamist kõrvaldama kõik puudused, sh üldplaneeringu uuesti avalikustama.

4 4) Vastavalt 07.04.2014 kohtumäärusele täpsustas kaebaja kaebeõiguse aluseid. Individuaalkaebuse osad on esmase kaebuse p-d 1 ja 2. Kaebajat puudutavad isiklikult rohekoridori likvideerimise (p 1) ja pargi elamumaaks muutmise (p 2) küsimused, kuna üldplaneeringu lahendus muudab kaebaja elukeskkonda halvemaks. Kaebuse p 3 on esitatud populaarkaebusena, sest kaebaja tugineb neile samadele seaduserikkumistele, millele juhtis tähelepanu maavanem. Kaebajat häirib see, et silmnähtavalt poliitilistel kaalutlustel (planeering sooviti kehtestada enne valimisi) jäeti väga olulised puudused kõrvaldamata.

Kaebaja soovib kohtulikku kontrolli, kas avalikkuse huvid said sellise kiirustamise ja poliitilise mängu tõttu kahjustada või mitte. Kuivõrd kaebuse p-d 1 ja 2 puudutavad ka avalikkuse huve, siis esitab kaebaja nendes punktides alternatiivselt ka populaarkaebuse. Kui kohus peaks mingil põhjusel leidma, et Harkujärve küla elaniku subjektiivsed õigused ei saa olla küla läbiva rohekoridori likvideerimise ja külas asuva pargi elamumaaks muutmise läbi rikutud, siis soovib kaebaja nende argumentide kontrollimist populaarkaebuse vormis .

5) Vastavalt 17.04.2014 kohtumäärusele täpsustas kaebaja, et ÜP p-s 3.2 ei tehta kaebaja hinnangul mitte teemaplaneeringu täpsustamise ettepanekut, vaid likvideeritakse vaikimisi rohekoridor. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu täpsustamisega võiks olla tegemist juhul, kui ÜP-s näidatakse looduskeskkonna kaardil selgepiiriliselt ära kõik rohevõrgustiku elemendid (ribastruktuurid, nullala jm), millele tugines ka ELF oma uuringut läbi viies. Rohekoridor K9 peaks sealjuures paika jääma. Harku järve läänekaldal on seevastu praegu määratud üksnes eraldiseisvad tuumalad ja rohekoridor sootuks kaotatud.

Tuumalade vahelised alad määrati lisaks elamumaaks ehk teisisõnu need tuumalad isoleeriti üksteisest. Niiviisi lõhuti rohevõrgustiku sidusus, mille tugevdamine on maakonnaplaneeringu järgi Tallinna lähiümbruses suisa prioriteetne. Isegi maakonnaplaneeringu järgne veekogu puhver (200 m) ei ole kantud looduskeskkonna kaardile. Sellist planeeringulahendust ei saa nimetada üldisema planeeringu täpsustamiseks, vaid rohekoridori likvideerimiseks ehk maakonnaplaneeringu muutmiseks. ÜP p 3.2. peaks seda ka nii kajastama, et valitseks antud küsimuses õigusselgus.

Pargiala elamumaaks muutmise on vald varasemas haldusmenetluses omaks võtnud ja siin ei saa mingit segadust tekkida. Selgitused nähtuvad näiteks 13.08.2013 kirjas nr 11.1-1/3696 maavanemale. Kaartidel on lisaks täiesti selgelt eristatav pargimaa suurus 2009. a ja pargi osaline elamumaaks muutmine 2013 a.

Populaarkaebuse osa tervikuna on esitatud avalikes huvides ja kaebaja soovib, et ÜP vastaks seaduse ning maakonnaplaneeringu nõuetele. Seaduslikkuse kaitse on sellisel puhul kaitstava avaliku huvina piisav, et halduskohtusse pöörduda. Alternatiivnõuete (kaebuse p-d 1 ja 2) alused on sarnased individuaalkaebuse alustega ja see on antud juhul paratamatu. Puhas elukeskkond mõjutab nii kaebajat üksikisikuna kui ka laiemat isikute ringi ehk avalikkust. Alternatiivne populaarkaebus on esitatud juhuks, kui kohus peab siin üksikisiku (kaebaja) huve vähetähtsaks ja kavatseb jätta sel põhjusel kaebuse rahuldamata. Kaebuse p 3 taotleb avalikes huvides kohtulikku kontrolli ÜP kehtestamisele olukorras, kus maavanem oli järelevalve käigus leidnud mitmeid olulisi rikkumisi, kuid kehtestamine toimus siiski neid puudusi kõrvaldamata. Asjaolu, et küsimuse vaatas läbi siseminister ja seejärel maavanem oma positsioonist taganes, ei rahulda kaebajat. Siseminister ei ole planeeringuküsimustes kaebaja hinnangul piisav autoriteet ja seetõttu ongi vaja kohtulikku kontrolli, kas avalikkuse huvid said antud menetluses piisavalt kaitstud või mitte.

5 Seadust saab tõlgendada mitmeti. Kui siseminister ja maavanem olid algselt erinevate tõlgenduste juures, siis viitab seegi, et planeeringulahendus ei saa olla üheselt mõistetavalt seaduslik. Ilma kohtu sekkumiseta siin tõde ei selgu.

6) Kohtuistungil jäi R.A. esitatud kaebuse juurde, ent täpsustas, et kaebaja sooviks ei ole olnud jätta nn populaarkaebuse osa lahendamata, kui kohus rahuldaks subjektiivsete õiguste rikkumise kaebuse. Kaebaja soovib kaebuse arutamist subjektiivsete õiguste kaitse kaebusena ja nn populaarkaebusena ning ei esita nõuet alternatiivsena. Kaebaja esitas menetluskulude nõude. Üldplaneeringu kehtestamise otsuse tühistamiseks esitatud kaebuse väidetest nähtuvalt soovib kaebaja kaitsta nii oma väidetavalt rikutud subjektiivseid õigusi kui ka avalikku huvi. Vastavalt said menetlusosalised esitada oma seisukohad kaebajate subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse põhjenduste ning nn populaarkaebuse põhjendatuses.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Vastustaja Harku vald vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata ning menetluskulud jätta kaebaja enda kanda.

1)Kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Maakonna teemaplaneeringuga seotud väited ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Subjektiivsete õiguste rikkumisel on viidatud PS § 53, kuid viidatust ei tulene alust nõuda elu-ja looduskeskkonnas mistahes senise olukorra säilitamist ja muudatuste mittetegemist. See norm ei võimalda blokeerida planeerimistegevust. Kaebaja ei viita konkreetsele asjaolule, millest lähtuvalt on keskkond ohustatud ning subjektiivsele õigusel, mida rikutakse. Kaebus on üldsõnaline.

Otsuse vastuolust PlanS § 8 lg 3 p 7. See vastuolu puudub, kuna ÜP täidab rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmise ja järgimise ja puudub vastuolu. ÜP võttis aluseks ELF 2007.a. koostatud uuringu „Harku valla rohevõrgustiku tuumalade ja koridoride uuring“ (edaspidi Uuring). Sellest lähtuvalt ongi täpsustatud ÜP-s Teemaplaneeringu rohevõrgustiku objekte ja teemaplaneeringu seletuskirja lk 5 ptk 2.1.1. ja lk 7 ptk 2.2.1 nõue on täidetud madalama taseme planeeringus. Kaebaja käsitlus on ebaõige, kui ta märgib, et Teemaplaneeringuga määrati Harku järve puhverala 200 m, mis on rohevõrgustiku osa ja moodustab rohekoridoriga ühtse terviku. Tegelikul kehtis 200 m laiune puhverala vooluveekogude puhul ning ulatus 100 m laiuselt kummalegi poole vooluveekogu sängi keskpaigast. Ülejäänud veekogudel oli puhvertsooni laiuseks 100 m rannajoonest või kaldajoonest. Kuid isegi võttes arvesse kaebaja väidet, ei ulatuks puhverala laiusest 200 m Teemaplaneeringu kaardil näidatud rohekoridorini ja Eesti põhikaardi andmetel jääb rohekoridor järve kaldajoonest ca 230 me kaugusele. Lisab vastusele tõendi (lisa nr 1). Seisukohas, et ÜP veekogude piiranguvöönd peab moodustama Teemaplaneeringus nõutava roheala, kuid maakasutusplaanil on see tähistatud elamumaana, märgib vastustaja, et nii Teemaplaneeringus kui ka mistahes muus dokumendis puudub nõue, et piiranguvöönd peab kuuluma rohevõrgustiku koosseisu. ÜP koondkaardil on Harku järve läänekaldal märgitud, et see on haljasalade ja parkmetsa maa, Harku oja ning Tiskre oja piiranguvööndisse jääb ka elamumaa juhtfunktsiooniga alasid, kuid puudub nõue, et piiranguvööndi maakasutuse juhtfunktsioon ei tohiks olla elamumaa. Elamumaa juhtfunktsioonist ei tuleneks, et piiranguvööndi hoonestamine on võimalik. Oja kaldad (Harku ja Tiskre) ehk sh ka piiranguvöönd on juba osaliselt hoonestatud. Maakasutuse juhtfunktsioon järgib tegelikku olukorda ja tuleneb sellest. Uues ÜP-s on järgitud rohealade säilitamise eesmärki ning reserveeritava elamumaa hulka on piiratud ja see kajastub ka maakasutusplaanil, mitte vastupidi.

6 ÜP-s ei tulnud jätta elamumaa maakasutuse juhtfunktsioon määratlemata, ka ei saanud Teemaplaneeringu kohaseid rohevõrgustiku elemente jätta täpsustamata arvestamata nende tegelikku toimimist ja sisulist sobivust ning põhjendatust. Kaebaja leiab, et lahendus mõjub rohevõrgustikule halvasti, kuna senise olukorra säilimine annab võimaluse rohekoridori toimimiseks ning elamuehitus välistab selle, kuid subjektiivsete õiguste rikkumist ei kujuta asjaolu, et kaebajat seletused ei rahulda ja ta nendega ei nõustu. Ka ei ole see aluseks populaarkaebuse esitamiseks. Planeeringulahendus tugineb ELF uuringutele, selles on rohekoridori täpsustamist peetud põhjendatuks. Kaebaja osundatud rohekoridor ei toiminud ega saanudki toimida, sest juba Teemaplaneeringus polnud rohekoridor mereäärse tuumalaga ühendatud, ta oli juba siis olemasoleva hoonestusega läbi lõigatud. Sellest loogikast lähtudes ei tooks olemasoleva olukorra säilitamine kaasa võimalust, et rohekoridor toimima hakkaks. Selle tõttu ei saa kõnelda planeeringulahendusest, mille eesmärgiks peaks olema selle koridori toime taastamine. Küll aga on planeeringulahendus olemasolevat arvestav ja selliselt on Teemaplaneeringut täpsustav. Vastustaja ei nõustu, et rohekoridori täpsustamine oleks pidanud olema kajastatud ÜP seletuskirja p-is 3.2. maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekuna. Eristada tuleb maakonnaplaneeringut ja selle teemaplaneeringut; rohevõrgustiku elementide täpsustamine ÜP-s ei kujuta endast Teemaplaneeringu muutmist, kuna seletuskirja kohaselt pidigi madalama taseme planeering küsimust täpsustama; see ei kujuta endast ka maakonnaplaneeringu muutmist ega kuulunud ÜP seletuskirja p 3.2. kajastamisele. ÜP-s on aga seletuskirja selles punktis kajastatud, et ÜP-ga toimub Teemaplaneeringu täpsustamine rohevõrgustiku alade osas.

2) 06.05.14 kaebuse täpsustuse alusel märgib vastustaja järgmist. Kaebaja märgib, et Harku järve läänekaldal on ÜP-s näidatud ära üksnes eraldiseisvad tuumalad ja nendevahelise ala määramisega elamumaaks isoleerib tuumalad ja lõhub rohevõrgustiku sidususe. See ei ole nii, sest ELF-i uuringus pole Harku järve läänekaldal ÜP-s näidatud ribastruktuure, null-alasid või muid rohevõrgustiku elemente lisaks rohevõrgustiku tuumaladele. Valla ÜP-ga määratletud elamumaa maakasutuse juhtfunktsiooniga ala järve läänekaldal oli seda ka kuni 2013.a. oktoobrini kehtinud valla ÜP-s. Väide tuumalade isoleerimisest ÜP-ga on alusetu. Alusetu on ka väide rohevõrgustiku sidususe lõhkumises, kuna Teemaplaneeringu joonisel näidatud rohekoridori katkemise tõttu juba selle kehtestamisel eksisteerinud ehitistega ning Teemaplaneeringul rohekoridori lõppemisest enne tuumalani jõudmist puudus kõnealuses piirkonnas rohevõrgustiku sidusus juba Teemaplaneeringu kehtestamisel. ÜP-s on tuumalade planeerimise abil rohevõrgustiku toimimist ja selle elementide sidusust parandatud. Rohevõrgustiku elemendid on ÜP lahenduse kaudu omavahel seotud, seda illustreerib seletusele vastusele lisatud skeem ( vastuse lisa 2), kuhu on märgitud punase joonega rohevõrgustiku omavaheline haakumine. Uue ÜP-ga on laiendatud rohevõrgustiku tuumalasid ning laiendatud tuumalad (Harku järve läänekalda metsad) on ühendatud Harku järve piiranguvööndi (mis on samuti rohevõrgustiku tuumala osa) kaudu Harku ja Tiskre ojade rohekoridoridega. Laabi rohekoridori kaudu on tuumalaks olevad metsad ühendatud tuumala osaks oleva Tabasalu rabaga ning ka Astangu rohevõrgustiku alaga.

Harkujärve küla pargi maakasutuse juhtfunktsiooni muutmine polnud planeeringulahenduse oluline muutmine. Kaebaja leiab, et PlanS § 21 lg 5 kohaselt tulnuks pargi maakasutuse juhtfunktsiooni muutmise tõttu elamumaaks korraldada planeeringu uus avalikustamine. Kuna seaduse kohaselt uus avalik väljapanek ja avalik arutelu on vajalik planeeringu põhilahenduse muutmise korral, siis kaebaja nimetatud muudatus ei ole käsitletav põhilahenduse muutmisena. Vastustaja on seda 13.08.13.a. kirjas maavanemale (vastuse lisa 3) selgitanud. Lahenduse muutmine ise oli tingitud avalikke huve ja valla huve kaaludes sõlmitud kohtulikust kompromissist haldusasjas nr 3-09-528. Üldkasutatavate hoonete maa ning haljasala ja parkmetsa maa juhtfunktsioon oli määratud eraomandis olevatele maaüksustele ning vallavalitsus asus seisukohale, et planeeringulahenduse elluviimisel

7 osutuksid selleks vajalikud kultused ebamõistlikult suurteks. Selgitati välja, et muudetud planeeringulahenduse korral on ühiskondlike hoonete ning avalike haljasalade maakasutuse juhtfunktsiooniga alad vajalikul määral tagatud. Kompromissi tulemusel sai vald enda omandisse avalikes huvides (kool) kasutatava kinnistu; kompromissist tulenevat on ÜP maakasutuse juhtotstarbe muutmise kontekstis käsitletud põhjalikult vastuses 18.02.11 kirjas Jaan Venteri tee 5 elanikele ( vastuse lisa 4). Maaksutuse juhtfunktsiooni kõnealusel alal muudeti üksnes osaliselt ning ligikaudu 21 % ulatuses ning võttes arvesse planeeringulahenduse varasema tööversiooni kohast maakasutuse juhtfunktsiooni oli elamumaa juhtfunktsiooni määramise mõju keskkonnale veelgi väiksema ulatusega, kuna ka ühiskondlike hoonete maa maakasutuse juhtfunktsiooni realiseerumisel on sellel mõju keskkonnale. Küla keskuse maakasutuse juhtfunktsiooni osas tehtud muudatused ei olnud ulatuslikud ei antud piirkonna ega kogu ÜP lõikes. Samuti ei toimunud selle käigus seniste maakasutuse juhtfunktsioonide täielikku kaotamist, vaid seniste osakaalu muutmine. Seetõttu ei ole planeeringu põhilahendusi muudetud. Sellega nõustus ka planeeringu järelevalve menetluses 14.03.13.a. kirjas Siseministeerium ja 17.10.

13 a kirjas maavanem (vastuse lisad 5 ja 6). Veel on lisatud, et lähtuti avalikust huvist ja avalik väljapanek ei ole nõutav.

Kaebaja on viidanud üldplaneeringu seletuskirja leheküljele 58, mille kohaselt tuleks leida võimalus olemasolevate asulate sees haljasalade või ühiskondliku ruumi loomiseks soovitavalt suurusega enam kui 5000 m2. Vastustaja osundab, et Harkujärve küla keskuse puhul on kõnealune soovituslik määr ületatud ka kehtestatud planeeringulahenduses (Jaani kinnistul on haljasala ja parkmetsa juhtfunktsioon 9355 m2 osas ning Järvesilma kinnistul üldkasutatavate hoonete maakasutuse juhtfunktsioon 14599 m2). Täiendavalt on eespool viidatud kompromissilepingu alusel saanud vald enda omandisse sotsiaalmaa sihtotstarbega Ventri lasteaia kinnistu (katastritunnus 19814:001:0503), mida hetkel pole veel hoonestatud.

Kaebaja väitel oli huvitatud isikute seisukohtade väljendamise võimaldamiseks ning kaitsmiseks uue avaliku väljapaneku korraldamine hädavajalik. Siseministeerium on üldplaneeringu järelevalve käigus avaldanud, et võttes arvesse üldplaneeringu menetlemisele kuluvat aega ning uute avalike väljapanekute ning avalike arutelude korraldamise mõju sellele on korduva avalikustamise korraldamine põhjendatud planeeringu põhilahenduste muutmise korral. Eespool esitatust nähtuvalt polnud üldplaneeringu põhilahenduse muutmisega tegemist ning uue avaliku väljapaneku korraldamine polnud vaatamata planeeringu avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust möödunud ajale vajalik.

3) Kaebaja on avaldanud ka seisukoha, et park oleks tulnud säilitada haljasala ja parkmetsa maana. See seisukohavõtt ei arvesta Vastustaja reaalsete võimalustega sellise lahenduse realiseerimiseks tulenevalt nii maa kuulumisest eraomandisse kui ka realiseerimise kulukusest. Planeeringulahenduse muutmisel on huve kaalutud ning leitud, et avalikud huvid on tagatud ka maakasutuse juhtfunktsiooni osaliselt elamumaaks muutmisel.

4) 16. 04. 2014. a esitatud kaebuse täpsustuse kohaselt puudutab maakasutuse juhtfunktsiooni muutmine kaebajat otseselt, sest muudab tema elukeskkonda halvemaks. Vastustaja esitab skeemi, millele on kantud kaebaja elukoha kaugus käesolevas alapunktis puudutatud piirkonnast (vastuse lisa 7 ), millelt nähtuvalt asub kaebaja elukoht kõnealusest piirkonnast peaaegu kilomeetri kaugusel. Kaebaja väide enda elukeskkonna väidetava halvendamise tõttu tema subjektiivsete õiguste rikkumise kohta on seega selgelt põhjendamatu.

8 5) Planeeringuvaidluse lahendamine Siseministeeriumi poolt on õiguspärane. Kaebaja poolt osundatu ei kujuta endast surve avaldamist Maavanemale ega mõjuta Otsuse nr 138 õiguspärasust. PlanS § 23 lg 5 kohaselt lahendab järelevalve käigus lahendamata jäänud eriarvamused planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse ja järelevalvet teostava maavanema vahel Siseministeerium. Siseministeerium on kaebaja poolt osundatud seisukoha avaldanud vastustaja poolt valla üldplaneeringu menetluses esitatud kaebuse lahendamisel. Siseministeerium oli PlanS § 23 lg 5 tulenevalt pädev vastustaja kaebuse lahendamiseks ning otsustuse tegemiseks ja on teinud asjakohaselt põhjendatud otsuse. PlanS § 23 lg 5 regulatsiooni valguses ei saa nõustuda kaebaja 06. 05. 2014. a. kaebuse täpsustuses avaldatuga, et siseminister pole kaebaja hinnangul planeeringuküsimustes piisav autoriteet ja see tingib planeeringumenetluse üle kohtuliku kontrolli vajalikkuse. Asjaolu, et maavanem on nõustunud Siseministeeriumi otsuses avaldatud seisukohtadega, ei tähenda, et kehtestatud on puudustega planeering. Käesolevas seletuses on eelnevalt vastustaja selgitanud, et kaebaja seisukoht üldplaneeringu uue avaliku väljapaneku korraldamise vajadusest on ebaõige. Vastustaja kordab, et populaarkaebuse esitamine eeldab avalike huvide kaitseks kehtestatud normi rikkumist, kuid kaebaja pole oma kaebuse punktis sellisele normile viidanud. Sisuliselt on kaebaja kaebuse populaarkaebusena esitatud punktis 3 tuginenud üksnes väitele maavanemale lubamatu surve avaldamisest, mis PlanS § 23 lg 5 valguses on selgelt põhjendamatu.

KAASATUD HALDUSORGANI SEISUKOHAD

6. Kaasatud haldusorgan Harju maavanem leiab, et R.A.e kaebus Harku Vallavolikogu 17.10.2013 otsuse nr 138 tühistamise nõudes on põhjendamata ja palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel. 1)Teemaplaneering kehtestati Harju maavanema 11.02.2003 korraldusega nr 356-k ja planeeringu materjalid on kättesaadaval Harju Maavalitsuse veebilehel. Teemaplaneeringu seletuskirja peatüki

2.1.1 kohaselt toimub rohelises võrgustikus inimtekkeliste mõjude pehmendamine või ennetamine, mis loob eeldused koosluste arenguks looduslikkuse suunas. See toetab bioloogilist mitmekesisust, tagab stabiilse keskkonnaseisundi ning hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse (põhjaja pinnavee teke, õhu puhastumine, keemiliste elementide looduslikud ringed jne).

Peatüki 2.1.1 järgi ei ole rohelise võrgustiku eesmärgiks ulatusliku ’’rohelise pinna’’ määratlemine ja

selle majandustegevusest väljajätmine, vaid eelkõige loodusja keskkonnakaitseliselt põhjendatuma ruumi tagamine, tuginedes erinevatele arengusuundumustele, infrastruktuuride paiknemise ja vajaduste analüüsile. Teemaplaneering ei välistanud rohevõrgustiku aladel ka täielikult ehitustegevust ega maakasutuse muutmist. Teemaplaneeringu peatüki 2.2.1 lõpus on öeldud, et konkreetsed alad, mida metsastada või maakasutust muuta, selgitatakse pärast vastavaid keskkonnauuringuid ja keskkonnamõju hindamist. Seletuskirja ptk 5 kohaselt puudub Teemaplaneeringul iseseisev mehhanism eesmärkide elluviimiseks ning see toimub läbi teistel tasanditel kasutatavate vahendite. Tähtsamaks rakendusvahendiks on üldplaneeringud. Peatüki 2.2.1 kohaselt täpsustab maakonna ja kohalike tasandi rohelise võrgustiku struktuurelementide piirid üldplaneering. Seega on Teemaplaneeringus sätestatud, et selle tähtsamaks rakendusvahendiks on üldplaneering, millega võib rohelise võrgustiku struktuurelementide (st ka rohekoridori ja tuumala) piire täpsustada. Oluliseks asjaoluks antud sätte juures oli see, et Teemaplaneering koostati vastavalt maakonnaplaneeringu planeeringuliigile väga suures üldistusastmes (planeeringukaardi mõõtkavaks oli 1:150000) ning seal ei olnud võimalik rohelise võrgustiku struktuurelementide piire kindlaks määrata katastriüksuse täpsusastmes. Teemaplaneeringu üldistusastmest tulenevalt jäid rohevõrgustiku struktuurelementide sisse ka mitmed olemasolevad hoonestusalad, sh ka Harku valla territooriumil. Teemaplaneeringu

9 koostamisel eeldatigi, et üldplaneeringuga määratakse kindlaks rohevõrgustiku piirid maakonna omavalitsuste territooriumil arvestades kohalikke hoonestusalasid ning teede, tehnovõrkude ja kõlvikute paiknemist. Teemaplaneeringuga on jäetud seega suur kaalutlusõigus nii maavalitsusele kui ka Teemaplaneeringu rakendusvahendite koostamist korraldavale kohalikule omavalitsusele. 2)Teemaplaneering kehtestati 2003. aastal ja võrreldes selle ajaga on maakonna territooriumi arengus, sh Harku vallas, toimunud suured muudatused ja ei ole midagi taunitavat selles, kui vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lõikele 1 omal territooriumil ruumilist planeerimist korraldav kohalik omavalitsus koostatava üldplaneeringuga teeb ettepaneku kehtiva vana üldisema planeeringu muutmiseks või täpsustamiseks.

Harju Maavalitsus ei leia, et Harku valla üldplaneeringuga oleks tehtud ettepanek Teemaplaneeringu põhilahenduse muutmiseks. Tulenevalt planeerimisseaduse (edaspidi PlanS) § 9 lõike 7 analoogiast saab Teemaplaneeringu muutmisest rääkida siis, kui tegemist on põhilahenduse muutmisega. Põhilahenduse muutmise näol on tegemist määratlemata õigusmõistega, mille sisustab haldusorgan kaalutlusõigusest lähtuvalt. Nagu eelnevalt märgitud, on Teemaplaneering koostatud väga suures üldistusastmes ning see hõlmab kõiki Harju maakonna omavalitsusi.

Harku vald (pindala 159,8 km2) moodustab Harju maakonna territooriumist (4333,13 km2) vaid 3,6%. Harku valla ühes külas (Harku järve läänekaldal) väikese rohevõrgustiku struktuurelemendi korrigeerimise näol saab seetõttu tegemist olla ikkagi ainult Teemaplaneeringu täpsustamisega, mitte põhilahenduse muutmisega. Harju maavanem andis Harku valla üldplaneeringule oma heakskiidu 14.10.2013 kirjaga nr 6-7/2013/4651 (vastuse lisa 1) ja nõustus seega Harku valla üldplaneeringus tehtud Teemaplaneeringu täpsustamise ettepanekutega rohevõrgustiku osas.

Harku valla üldplaneeringuga (üldplaneeringu seletuskirja ptk 3.2 ja 2.17) tehti ettepanek Teemaplaneeringu rohevõrgustiku alade piiride ja kasutustingimuste täpsustamiseks ja täiendamiseks. Sealjuures tugineti üldplaneeringule koostatud ja Keskkonnaameti poolt heakskiidetud keskkonnamõju hindamise aruandele ning ELF uuringule. Üldplaneeringu kohased Harku järve läänekalda tuumalad fikseeriti ära ÜP seletuskirja peatükis 2.17 ning KSH aruande seletuskirja peatükis 3.2.5. Sealhulgas toodi KSH aruande skeemil 3.2.5.3 ära võrdlus Harku valla üldplaneeringuga kavandatud rohevõrgustiku ja Teemaplaneeringu kohase rohevõrgustiku vahel.

Samuti märgiti ära rohevõrgustiku piirid üldplaneeringu looduskeskkonna kaardil (kaart nr 1) ja üldplaneeringu koondkaardil (kaart nr 6). Harju Maavalitsus ei nõustu kaebaja väitega, et avalikkust oleks eksitatud Harku järve läänekalda rohekoridori osas. Üldplaneeringu seletuskirja peatükis 3.2 on selgelt öeldud, et üldplaneering teeb ettepaneku Teemaplaneeringu rohevõrgustiku piiride täpsustamiseks. Piiride täpsustamise ulatusest saab selge ülevaate üldplaneeringu lahutamatuks osaks olevatest seletuskirjast, joonistest ning KSH aruandest.

Üldplaneeringuga tõepoolest ei säilitatud Teemaplaneeringus näidatud kujul Harku järve läänekalda rohekoridori, kuid selle kompenseerimiseks arvati Harku järvest läänes asuvad metsad ning Harku järv ja selle piiranguvöönd (100 m) rohevõrgustiku tuumalade hulka. Siinjuures lähtus kohalik omavalitsus ka sellest, et Harku järve läänekalda olemasolev hoonestus faktiliselt välistas katkematu rohekoridori, mida on võimalik näha lisatud väljavõttest (vastuse lisa nr 2), kus on ära näidatud Harku järve läänekalda olemasolev hoonestus ja Teemaplaneeringu kohase rohekoridori paigutus.

Rohekoridor on ainult üks rohelise võrgustiku struktuurelement. Rohelise võrgustiku toimimist ja säilimist on võimalik tagada lisaks rohekoridorile ka näiteks rohevõrgustiku tuumalaga. Nagu eelnevalt öeldud, on üldplaneeringuga rohekoridori kompenseerimiseks suurendatud rohevõrgustiku tuumalade osakaalu Harku järve läänekaldal. Üldplaneeringu looduskeskkonna jooniselt nähtuvalt saab tuumala osaks olev Harku järve kalda 100 m piiranguvöönd toimida sisuliselt rohekoridorina, mis ühendab tuumalaks olevad Harku järve läänekalda metsad Harku oja rohekoridori ning Laabi rohekoridori kaudu tuumala osaks oleva Tabasalu rabaga ning Haabersti linnaosa territooriumile jääva

10 Astangu rohevõrgustiku arengualaga. Harju Maavalitsus on seetõttu seisukohal, et Harku järve läänekaldal ei ole rohevõrgustikku likvideeritud. Nagu eelnevalt kirjeldatud on Harku järve läänekaldal tagatud ka rohekoridori funktsionaalne sidusus ja toimivus, kuigi erinevas ulatuses ja kujul võrreldes Teemaplaneeringuga. Omavalitsuse territooriumil rohevõrgustiku konkreetse struktuurelemendi kasutamise üle otsustamine kuulub üldplaneeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse pädevusse. Harju Maavalitsus juhib siinkohal tähelepanu ka KSH aruande peatüki 3.2.5 kokkuvõtvale osale, kus on märgitud, et Harku valla üldplaneeringus on rohevõrgustiku piire korrigeeritud võrreldes Teemaplaneeringuga ja selle tulemusel on rohevõrgustiku pindala kokkuvõttes suurenenud.

Seega ei saa kindlasti rääkida sellest, et üldplaneering oleks vastuolus Teemaplaneeringu seletuskirja peatükis 2.2.1 sätestatud Tallinna rohelises vööndi (kuhu Harku vald kuulub tervikuna) rohelise võrgustiku tugevdamise eesmärgiga. 3)Harkujärve küla pargiala muutmisest elamualaks pärast avalikku väljapanekut. Kaebaja on küla pargiala näol tõenäoliselt silmas pidanud eeskätt Jaani maaüksust (katastritunnusega 19814:001:0602). Harju Maavalitsus ei leia, et kõnealusel alal avaliku väljapaneku järgselt sisseviidud maakasutuse juhtotstarbe muudatuse näol oleks tegemist üldplaneeringu põhilahenduse muutmisega, mis tooks kaasa avaliku väljapaneku kordamise vajaduse.

Paika ei pea ka väide, et huvitatud isikud ei saanud oma seisukohti väljendada. Jaani maaüksuse maakasutuse juhtotstarbe muutmise kohta esitasid oma vastuväited avaliku väljapaneku järgselt Jaan Venteri tee 5 elanikud (st nn pargiala vahetud naabrid) 08.10.2010 kirjaga. Harju Maavalitsus edastas elanike pöördumise oma 12.10.2010 kirjaga nr 1.3-2/4345 Harku Vallavalitsusele ja palus üldplaneeringu menetlemisel arvestada ka selle taotlusega. Harku Vallavalitsus märkis oma 18.02.2011 kirjas nr 11-1.1/4025, et käsitleb Jaan Venteri tee 5 elanike taotlust üldplaneeringu lahendusele esitatud ettepaneku-vastuväitena ning edastas selle maavanemale järelevalve teostamiseks koos teiste vastuväidetega.

Harju Maavalitsus andis seisukoha Jaan Venteri tee 5 elanike kirjale oma 17.10.2013 kirjaga nr 6-7/2013/4819 (vastuse lisa 3). Harju Maavalitsus viitas Jaan Venteri tee 5 elanike vastuväidetele üldplaneeringule antud heakskiidu kirjas (14.10.2013 kiri nr 6-7/2013/4651), mis saadeti ka Jaan Venteri tee 5 elanike esindajale. Kuigi Jaan Venteri tee 5 elanike kirja näol ei olnud tegemist PlanS § 20 lõike 1 tähenduses vastuväitega ehk teisisõnu avaliku väljapaneku ajal esitasid vastuväitega, arutasid nii Harku Vallavalitsus kui ka maavanem järelevalve teostajana kaebuse teemat puudutavaid vastuväiteid ja võtsid need oma seisukohtade kujundamisel arvesse.

Seega on üldplaneeringu koostamise menetluses kaebuse teemaks olevaid vastuväiteid enne üldplaneeringu kehtestamist arutatud. 4)Maavanema järelevalve. Harju Maavalitsus tegi oma 23.10.2012 kirjas nr 6-7/4538 (vastuse lisa 4) tõepoolest ettepaneku Harku valla üldplaneeringu avaliku väljapaneku kordamiseks. Peamiseks põhjuseks sealjuures oli avalikust väljapanekust möödunud pikk ajavahemik. Harku Vallavalitsus esitas selle peale eriarvamuse Siseministeeriumile tulenevalt PlanS § 23 lõike 5 regulatsioonist. Eriarvamuse lahendamise tulemusel leidis Siseministeerium 14.03.2013 kirjas nr 13- 4/7-7 (vastuse lisa 5), et maavalitsuse nõue uue avaliku väljapaneku korraldamiseks ei ole põhjendatud ning teatas, et maavanemal tuleb Harku valla üldplaneeringu järelevalve kooskõlas PlanS § 23 nõuetega lõpule viia.

Siseministeeriumi otsusest tulenevalt informeeris maavanem 03.04.2013 kirjaga nr 6-7/2013/1562 menetlusosalisi, et Harju Maavalitsus jätkab järelevalvemenetlust Harku valla üldplaneeringu osas ning loobub nõudest korraldada üldplaneeringule uus avalik väljapanek.

11 Harju Maavalitsus nõustub kaebuses esitatud väitega, et maavanem peaks teostama planeeringute järelevalvet sõltumatult ja antud juhul seda tehtud ongi. Siseministeerium märkis oma 14.03.2003 kirjas nr 13-4/7-7, et järelevalve tuleb lõpule viia, kuid ei esitanud nõudmisi või suuniseid järelevalve tulemuse osas. Seega oleks maavanem järelevalvemenetluse läbiviimise järgselt võinud jääda endisele seisukohale, ainult oma seisukohta varasemaga võrreldes põhjalikumalt motiveerides. Ennekõike oli see põhjustatud sellest, et eelneva seisukoha ekslikkuses veendus haldusorgan ise. Kuna Harju maavanem on oma järelevalves sõltumatu, siis ei saa kuidagi nõustada kaebaja arvamusega, et Harju Maavalitsus oleks kindlasti pidanud jääma oma varasema seisukoha juurde. Harju maavanemal nagu igal teisel haldusorganil on õigus haldusmenetluses oma seisukohti muuta ja täiendada. Harju maavanema lõplikku ja kehtivat seisukohta väljendab ikkagi ainult 14.10.2013 kiri nr 6-7/2013/4651, 5 millega anti heakskiit Harku valla üldplaneeringu kehtestamisele. Harju maavanema heakskiitu halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras ja tähtajal vaidlustatud ei ole.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad ning uurinud esitatud tõendeid, leiab, et kaebus tuleb tervikuna jätta rahuldamata.

PlanS § 26 lg 1 kohaselt on igal isikul õigus pöörduda planeeringu kehtestamise otsuse vaidlustamiseks kohtusse, kui ta leiab, et see otsus on vastuolus seaduse või muu õigusaktiga või selle otsusega on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Seega võimaldab viidatud säte kaebuse esitamist nii subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu kui ka avalikes huvides ehk populaarkaebusena. Riigikohtu halduskolleegium on 10.11.2009 otsuses asjas nr 3-3-1-84-08 (p-d 10 ja 11) rõhutanud, et kui kaebuse esitamise eelduseks on kaebaja õiguste ja vabaduste riive, siis populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Seega on võimalik esitada kaebus samaaegselt kahel erineval alusel, s.o subjektiivsete õiguste rikkumise tõttu ja populaarkaebusena, mistõttu kohus nõudis nende aluste eristamist. Kaebus on esitatud avalikes huvides (populaarkaebusena) ning subjektiivsete õiguste kaitse kaebusena. Esmalt kontrollib kohus subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse väiteid (I), seejärel avalike huvide kaitseks esitatud kaebuse väiteid (II) ning viimaks jagab menetluskulud (III).

8. Kaebaja peab planeeringuotsust õigusvastaseks ja leiab, et toimub tema õiguste riive. Subjektiivsete õiguste rikkumisena nimetab kaebaja ÜP-ga teemaplaneeringus ettenähtud rohekoridori kaotamist; planeeringusse olulise muudatuse sisseviimist, mis eeldanuks planeerigu uut avalikustamist ja selleks on pargiala muutmine elamumaaks. Kaebaja nimetas, et rohekoridori kaotamine toob temale kui Harkujärve küla elanikule kaasa muutused elukeskkonnas ja puudutab õigust puhtale ja loodust säästvale elukeskkonnale. Ka pargiala muutmine elamumaaks puudutab tema õigust puhtale elukeskkonnale. Kaebaja hinnangul on see maa juhtotstarbe oluline muutmine pärast planeeringu vastuvõtmist ja avalikustamist ning ei vasta avalikkuse kaasamise põhimõtetele PlanS § 3 lg 1 järgi.

9. Maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga seotud väited.

Nimetades Harju maakonna maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (edaspidi Teemaplaneering) seotult on kaebaja seisukohal, et põhiseaduse (PS) §-st 53 tulenevalt loeb ta enda õiguste rikkumiseks asjaolu, et rikutud on tema

12 subjektiivset õigust puhtale ja loodust säästvale keskkonnale ning et igaühel on õigus avalikult võimult nõuda eluja looduskeskkonna säilitamist. PS § 53 ei tulene aga vahetut alust nõuda, et kaebaja eluja looduskeskkonnas mistahes muudatuste tegemine on keelatud ning kohustuslik on vaid senise olukorra säilimine. Miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused (RK HK lahend 3- 3-1-87-11). Kaebaja maakasutuse ja ehitamise õigusi planeering ei kitsenda ja sellist etteheidet kaebajal planeeringule ei ole. Eluja looduskeskkonna küsimusi reguleerivad erinevad seadused, sj planeerimistegevusega lahendatakse ruumilise arengu küsimused koos keskkonnaküsimustega. Antud juhul nähtub, et seoses vana ÜP ajakohastamise vajadusega oli algatatud uue ÜP koostamine, mille käigus on muuhulgas täpsustatud vastavalt õigusnormidele teemaplaneeringu kohase rohevõrgustiku ulatust ning paiknemist. Tulenevalt PlanS § 1 lg-s 3 sätestatud ruumilise planeerimise mõistest: „Ruumiline planeerimine (edaspidi planeerimine) käesoleva seaduse tähenduses on demokraatlik, erinevate elualade arengukavasid koordineeriv ja integreeriv, funktsionaalne, pikaajaline ruumilise arengu kavandamine, mis tasakaalustatult arvestab majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna arengu pikaajalisi suundumusi ja vajadusi“ - ning sama seaduse § 4 lg 2 p 2 sätestatud kohaliku omavalitsuse planeerimisalasest pädevusest oma valla või linna haldusterritooriumil, on vastustaja arvestanud planeeringu kehtestamisel kõikide asjasse puutuvate kõrgema taseme planeeringutega, sh kaalunud poolte huve ning muutunud asjaolusid. Planeeringulahendus arvestab asjatundjate hinnangutega. Kohus ei nõustu, et langetatud otsus pole asjakohaselt kaalutletud ja motiveeritud.

Seotult väidetava vastuoluga PlanS § 8 lg 3 p-ga 7, mille kohaselt üldplaneeringu (edaspidi ÜP) ülesandeks on rohelise võrgustiku toimimist tagavate tingimuste seadmine, nõustub kohus teiste menetlusosalistega, et kehtestatud Harku valla ÜP täidab nimetatud eesmärgi ning kaebaja väidetud vastuolu puudub. Harku valla ÜP planeeringulahendus võttis rohevõrgustiku osas aluseks Eestimaa Looduse Fondi 2007. a. koostatud uuringu „Harku valla rohevõrgustiku tuumalade ja koridoride uuring“ ja selle seisukohtadest lähtuvalt täpsustati ÜP-ga Teemaplaneeringu rohevõrgustiku objekte. Teemaplaneeringu täpsustamine ja realiseerimine madalama taseme planeeringutega (sealhulgas üldplaneeringutega) on teemaplaneeringu seletuskirjas lk 5 peatükis 2.1.1 ja lk 7 peatükis 2.2.1 käsitlust leidnud. Kaebaja märgib, et Teemaplaneeringuga määrati Harku järve puhverala 200 m, mis on rohevõrgustiku osa ja moodustab rohekoridoriga ühtse terviku, ent jätab tähelepanuta, et tegelikult on Harku valla ÜP menetlemisel arvestatud Teemaplaneeringut. Teemaplaneering (koostatud ja kehtestanud Harju Maavalitsuse otsusega) nägi ette 200 m laiuse puhverala vooluveekogude puhul ning ulatus 100 meetri laiusele kummalegi poole vooluveekogu sängi keskpaigast. Ülejäänud veekogudel oli puhvertsooni laiuseks 100 m rannajoonest või kaldajoonest. Isegi kui lähtuda puhverala laiusest 200 m ei ulatuks puhverala Teemaplaneeringu kaardil näidatud rohekoridorini, kuna Eesti põhikaardile kantud rohekoridor jääb järve kaldajoonest ligikaudu 230 m kaugusele (vastustaja esitas andmed vastuse lisas

1 tlk 79). Kaebaja on leidnud, et üldplaneeringukohane veekogude (Harku järv, Harku ja Tiskre oja) piiranguvöönd peab moodustama Teemaplaneeringus nõutava roheala osa, kuid ÜP maakasutusplaanil on see tähistatud elamumaana. Tegelikkuses nii Teemaplaneeringus või ka mistahes muus dokumendis puudub nõue, et veekogude piiranguvöönd peaks kuuluma rohevõrgustiku koosseisu. Harku järve läänekalda puhul on põhjendamatu ka väide, justkui oleks piiranguvööndi puhul tegemist elamumaa maakasutus juhtfunktsiooniga maaga. ÜP koondkaardil on kõnealune ala tähistatud haljasalade ja parkmetsa maana.

13 Harku ning Tiskre oja piiranguvööndisse jääb ka elamumaa maakasutuse juhtfunktsiooniga alasid, kuid puudub nõue, mille kohaselt piiranguvööndi maakasutuse juhtfunktsioon ei tohiks olla elamumaa; samas ei saa järeldada, et pelgalt elamumaa juhtfunktsioonist tulenevalt on võimalik piiranguvööndi hoonestamine. Harku ning Tiskre oja kallaste maakasutuse juhtfunktsiooni puhul on aga oluline, et oja kaldad (sealhulgas piiranguvöönd) on juba osaliselt hoonestatud. Piiranguvööndi elamumaa maakasutuse juhtfunktsiooniga tsoneerimine järgib tegelikku olukorda ning tuleneb sellest.

Harku valla uue ÜP planeeringulahenduses on lähtutud rohealade säilitamise eesmärgist ning reserveeritava elamumaa hulka piiratud. Kaebaja väide, et maakasutusplaanil see ei kajastu, on alusetu. Rohealade säilitamine ning reserveeritava elamumaa hulga piiramine ei tähenda, et ÜP oleks pidanud elamumaa maakasutuse juhtfunktsiooni jätma üldse määratlemata või et ei tohiks toimuda Teemaplaneeringu kohase rohevõrgustiku elementide täpsustamist lähtuvalt nende tegelikust toimimisest ja sisulisest sobivusest ning põhjendatusest. Kaebaja on avaldanud, et teda ei rahulda Harku valla üldplaneeringu seletuskirja põhjendus rohevõrgustiku rohekoridori täpsustamiseks. Kaebaja on seisukohal, et lahendus mõjub rohevõrgustikule igal juhul halvasti, kuna senise olukorra säilimine annab võimaluse rohekoridori toimimiseks, ent elamuehitus välistab selle. Planeeringulahenduse rohevõrgustikku puudutava osa aluseks on ELF-i uurimustöö rohevõrgustiku ja selle toimimise kohta Harku vallas, ning selles on rohekoridori täpsustamist peetud põhjendatuks.

Kaebaja poolt on osundatud sellisele rohekoridorile, mis ei toiminud kaebaja soovitud viisil ning Teemaplaneeringu kohaselt polnud rohekoridor mereäärse tuumalaga ühendatud. Kaebaja möönab, et rohekoridor K9 suunal mere poole sarnaselt teiste rohekoridoridega ei toimi, ent ta leiab, et selles toimimiseks tuleb leida lahendus. Tegelikkuses on tõendatud, et rohekoridor oli nii Teemaplaneeringu kehtestamise ajal olemasoleva hoonestusega läbi lõigatud ja selles mõttes on vastustaja õigesti märkinud, et olemasoleva olukorra säilimine seda ei taga, et see koridor toimiks sama efektiivselt, kui seda teevad rohekoridorid. Planeeringulahenduse eesmärgiks ei olnud antud juhul rohekoridori toimimise taastamine, kuivõrd suur-ulukute liikumine vms ei oleks antud kohas enam võimalik ja selles mõttes ei saaks suunata ulukeid koridori, mis ühtegi mõistlikku eesmärki ei täidaks. Nii nt ei ole eesmärgiks tekitada olukord, mil suurulukid liiguksid koridorides, mis nende ja inimese ohutust ei taga. Seega saab kokku võtta, et kui rohekoridor pole toiminud, on ebaõige rääkida selle uuesti toimima hakkamisest või koridori kaotamisest. Planeeringulahendus arvestab olemasolevat olukorda ning rohevõrgustiku elemente, nende toimimist, see on senisest täpsem ja selline oli ka planeeringu ülesanne. Kuna kaebaja täpsustas, et rohekoridor oleks pidanud olema kajastatud üldplaneeringu seletuskirja punktis 3.2. maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekuna, siis on vastustaja vaielnud sellele vastu ja märkinud, et esmalt on oluline eristada maakonnaplaneeringut ja maakonnaplaneeringu teemaplaneeringut; teiseks ei kujuta rohevõrgustiku elementide täpsustamine üldplaneeringuga endast Teemaplaneeringu muutmist, kuna Teemaplaneeringu seletuskirja kohaselt pidigi madalama taseme planeeringutega toimuma rohevõrgustiku realiseerimine ja täpsustamine. Kohus nõustub sellega. Rohevõrgustiku elementide täpsustamine ei kujuta endast maakonnaplaneeringu muutmist ega kuulunud üldplaneeringu seletuskirja punktis 3.2. maakonnaplaneeringu muutmise ettepanekuna kajastamisele. Üldplaneeringu seletuskirja kõnealuses punktis on kajastatud, et üldplaneeringuga toimub Teemaplaneeringu täpsustamine rohevõrgustiku alade osas.

Kaebaja on märkinud, et Teemaplaneeringu täpsustamisega saaks olla tegemist siis, kui üldplaneeringu looduskeskkonna kaardil näidatakse ära kõik rohevõrgustiku elemendid.

14 Kaebaja leiab, et Harku järve läänekalda osas on üldplaneeringus näidatud üksnes eraldiseisvad tuumalad ja tuumalade vaheline ala elamumaaks määramisega isoleerib tuumalad ja lõhub rohevõrgustiku sidususe. Tegelikkuses ei ole ELF-i uurimustöös näidatud Harku järve läänekaldal ribastruktuure, nullalasid või muid rohevõrgustiku elemente lisaks rohevõrgustiku tuumaladele. Elamumaa juhtfunktsiooniga maakasutus oli Harku järve läänekaldal ka varasemas ÜP-s, so kuni 2013. a. oktoobrini kehtinud valla üldplaneeringus. Nn tuumalade isoleerimist ei saadud teostada uue üldplaneeringuga, ka ei saadud lõhkuda rohevõrgustiku sidusust. Kohtuistungil uuritud plaani ja kaardimaterjal kinnitab, et Teemaplaneeringu joonisel näidatud rohekoridor on katkestatud juba selle kehtestamisel eksisteerinud ehitistega ning Teemaplaneeringul rohekoridori lõppemisest enne tuumalani jõudmist puudus kõnealuses piirkonnas rohevõrgustiku sidusus juba arvates Teemaplaneeringu kehtestamisest. Kuna faktilist olukorda ei muudeta, siis ei saa tekkida olukorda, et ÜP lahendus muudaks ka TP põhilahendust (ka TP ajal ei olnud olukord teistsugune). Harku valla uue üldplaneeringus seatud eesmärk tuumalade planeerimise abil rohevõrgustiku toimimise ja selle elementide sidususe parandamiseks ei pea silmas neid olukordi, mil see ei ole enam võimalik. Harku järve läänekalda metsad ja roheelemendid tuli sidustada suuremate efektiivselt toimivate rohestruktuuridega. Vastavalt ongi rohevõrgustiku elemendid valla uue üldplaneeringu lahendusega omavahel seotud. Vastustaja lisas täiendavalt oma kirjalikule seletusele skeemi (lisa 2 tlk 80), mida uuriti ka suulisel istungil. Punase joonega on tähistatud rohevõrgustiku elementide omavaheline haakumine. Uue ÜP-ga on laiendatud rohevõrgustiku tuumaalasid ning laiendatud tuumaalad (Harku järve läänekalda metsad) on ühendatud Harku järve piiranguvööndi (mis on samuti rohevõrgustiku tuumala osa) kaudu Harku ja Tiskre ojade rohekoridoridega. Laabi rohekoridori kaudu on kõnealused tuumalaks olevad metsad ühendatud tuumala osaks oleva Tabasalu rabaga ning ka Astangu rohevõrgustiku alaga. Selles mõttes on Tallinna lähialadele ja sellest tulenevatele kahjulike mõjude leevendamisele igati tähelepanu pööratud ning vajalikud seosed loodud ning ÜP-st ei puudu laiendatud tuumalad, kus need on mõistlik ja võimalik arendada. Ühendust nende aladega ÜP ei tõkesta.

10.Harkujärve küla pargi maakasutus Kaebaja leiab, et peale valla üldplaneeringu avalikku väljapanekut Harkujärve küla pargi maakasutuse juhtfunktsiooni muutmise tõttu elamumaaks oli nõutav planeeringu uus avalikustamine PlanS § 21 lg

5 kohaselt. Kaebaja viited sellele, et teised külaelanikud või muud isikud soovinuks oma seisukohta avaldada, jätab kohus tähelepanuta, kuivõrd kolmandate isikute huvides kaebaja kaebust esitada ei saa. Kohtule samas ka ei nähtu, millisele konkreetsele küsimusele soovinuks kaebaja vastust saada, mis on temale jäänud planeeringumenetluses teadmata või antud juhul haldusaktis motiveerimata. Kirjavahetusest maavanemaga nähtub, et on välja selgitatud, et üldkasutatava hoone maa ning haljasala ja parkmetsa maa juhtfunktsioon oli määratud eraomandis olevatele maaüksustele ja nende väljaostmiseks võõrandamise teel tuleks teha vallal kulutusi, mida vald endale lubada ei saaks. Harku Vallavalitsus asus seisukohale, et Harku vald peab arvestama ka kohtuliku kompromissiga, mille tulemusel mõnedele Harkujärve külas asunud maaüksustele osaliselt (Jaani) või tervikuna (Karli) määrati elamumaa juhtotstarve. Kuid ka nendel juhtudel kaaluti avalikku huvi, erahuvi ja avalikku huvi ei ole kahjustatud. Kuna selgitati välja, et muudetud planeeringulahenduse korral on ühiskondlike hoonete ning avalike haljasalade maakasutuse juhtfunktsiooniga alad vajalikul määral tagatud, siis sai kompromissi tulemusena vald enda omandisse muuhulgas ka avalikes huvides kasutatava kinnistu kooli tarbeks. Kompromissist tulenevat on üldplaneeringu maakasutuse juhtotstarvete muutmise kontekstis käsitletud vastustaja 18.02.2011 nr 11-1.1/4025 kirjas Jaan Venteri tee 5 elanikele. Vastustaja esitas tõendina kaebuse lisas 4 märgitud kirja (tlk 86).

PlanS § 21 lg 5 kohaselt on planeeringu uue avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu korraldamine vajalik planeeringu põhilahenduse muutmise korral. Kaebaja nimetab märgitud muudatust planeeringu

15 põhilahenduse muutmiseks, ent vastustaja leiab, et selline muudatus ei ole käsitletav planeeringu põhilahenduse muutmisena. Vastustaja oli juba 13.08.2013 kirjas Harju maavanemale (kaebuse lisa 3 tlk 81) p-s 1 selgitanud põhjuseid, miks Harkujärve külas maakasutuse juhtfunktsiooni osaline muutmine elamumaaks pole käsitletav planeeringu põhilahenduse muutmisena. Ka seal märkis vald, et lahenduse muutmine tulenes avalikke huve ning valla võimalusi kaaludes sõlmitud kohtulikust kompromissist haldusasjas nr 3-09-528. Kohtule nähtub, et see asjaolu, et kompromiss on kohtulikult sõlmitud ja kinnitatud, ei saaks muutuda ka siis, kui asja uuesti menetleda. Maakasutuse juhtfunktsioone kõnealusel alal muudeti üksnes osaliselt, ligikaudu 21% ulatuses ning võttes arvesse planeeringulahenduse varasema tööversiooni kohast maakasutuse juhtfunktsiooni, oli elamumaa juhtfunktsiooni määramise mõju keskkonnale veelgi väiksema ulatusega, kuna ka ühiskondlike hoonete maa maakasutuse juhtfunktsiooni realiseerumisel on sellel mõju keskkonnale. Vastustaja selle tõttu asus õigustatult seisukohale, et Harkujärve küla keskuse maakasutuse juhtfunktsiooni osas tehtud muudatused ei olnud ulatuslikud ei antud piirkonna ega ka kogu üldplaneeringu lõikes; selle käigus ei toimunud seniste maakasutuse juhtfunktsioonide täielikku kaotamist, vaid üksnes seniste osakaalude muutmine. Seetõttu ei olnud tegemist planeeringu põhilahenduse muutmisega. Kohus nõustub kokkuvõtteks vastustaja seisukohaga ning kaebaja ei ole selgitanud, kuidas oleks võimalik mitte arvestada kohtuliku kompromissiga ja saada teistsugune tulem isegi juhul, kui valla seisukoht oleks vale. Harku valla ÜP järelevalve käigus on seda arvestanud 14.03.2013. a. kirjas (vastustaja esitatud lisa, 5 tlk 90) Siseministeerium ning kui maavanem asjaolusid uuesti kaalus ja kontrollis, siis ka Harju maavanem oma 17.10.2013. a. kirjas (vastustaja esitatud lisa 6, tlk 93). Valla ÜP uue avaliku väljapaneku mittenõutavust on seega põhjendatud ja selgitatud, miks see ei ole vastuolus avalike huvidega. Kaebajal ei saaks siinkohal olla vastupidist isiklikku huvi ja ta saab enda huvisid realiseerida selle raames.

Kaebaja on avaldanud ka seisukoha, et park oleks tulnud säilitada haljasala ja parkmetsa maana. Kaebaja seisukohavõtt ei arvesta vastustaja märgitud olemasolevate reaalsete võimalustega sellise lahenduse realiseerimiseks, maa kuuluvust eraomandisse muuta ei saaks ning kompromissis saavutati maksimaalselt võimalik. Planeeringulahenduse muutmisel on huve kaalutud ning leitud, et avalikud huvid on tagatud maakasutuse juhtfunktsiooni osaliselt elamumaaks muutmisel. Üldplaneeringu seletuskirjas (lk 58) on märgitud, et tuleks leida võimalus olemasolevate asulate sees haljasalade või ühiskondliku ruumi loomiseks soovitavalt suurusega enam kui 5000 m2. Kaebaja on sellele osundades 16.04.2014. a esitatud kaebuse täpsustuses märkinud, et maakasutuse juhtfunktsiooni muutmine puudutab kaebajat otseselt, sest muudab tema elukeskkonda halvemaks.

Vastustaja esitas kohtule skeemi, mida kohtuistungil uuriti. Sellele on kantud kaebaja elukoha kaugus puudutatud piirkonnast (vastustaja vastuse lisa 7, tlk 95). Sellelt nähtuvalt asub kaebaja elukoht kõnealusest piirkonnast ca kilomeetri kaugusel. Viidates rohealade olemasolule ja suurusele nähtub, et Harkujärve küla keskuse puhul on kõnealune soovituslik määr igati ületatud ka kehtestatud planeeringulahenduses (Jaani kinnistul on haljasala ja parkmetsa juhtfunktsioon 9355 m2 osas ning Järvesilma kinnistul üldkasutatavate hoonete maakasutuse juhtfunktsioon 14599 m2). Vastustaja on eespool nimetatud kohtuliku kompromissilepingu alusel saanud enda omandisse täiendavalt sotsiaalmaa sihtotstarbega Ventri lasteaia kinnistu (katastritunnus 19814:001:0503), mida pole veel hoonestatud.

Kohus lisab, et ka kohtuistungil leidis kinnitust, et uues ÜP-s määratud rohealad põhinevad Eestimaa Looduse Fondi (ELF) poolt läbiviidud analüüsil „Harku valla rohevõrgustiku tuumalade ja koridoride uuring“. Rohevõrgustiku tuumalade ja koridoride osas Harku vallas, mis vajavad arendustegevuse käigus säilitamist ja laiendamist on ka Harju maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Asustust ja

16 maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ (mis on kehtestatud Harju Maavanema 11.02.2003 korraldusega nr 356-k), ette nähtud, et roheline võrgustik jääks toimima. Vaidlusalune ÜP on nende põhimõtetega arvestanud ning kõik edasised arendustegevused, mis muudavad maa sihtotstarvet, tuleb kooskõlastada, nende keskkonnamõju hindamisel tuleb tähelepanu pöörata rohevõrgustiku funktsioneerimisele.

Kuigi kaebaja leidis, et tugialasid ja koridore on liialt hõredalt just Tallinna rohelise vööndi piires ja siinkohal on möödapääsmatu vajadus rohelist võrgustikku tugevdada, nähtus, et seda ei ole võimalik teha lahus olemasoleva efektiivselt toimiva võrgustikuta ning nende ühenduste loogilise sidumise kaudu. Ehitusalade valikul peab aga jätkuvalt lähtuma rohelisest võrgustikust. Kohus nõustub selgitusega, et rohelise võrgustiku sidususe parandamine ei tähenda nende nn taastamist või siis loomist kohtadesse, kus see objektiivselt ei ole võimalik. Haldusaktis on planeeringulahendust põhjendatud ning hinnatud proportsionaalsuse küsimusi.

Kohus ei korda otsuses HKMS § 165 lg-st 2 tulenevalt kõiki põhjendusi, vaid märgib, et need on kohased ega tekita mõistlikku kahtlust kaalutluste väärast kasutamisest. Siiski märgib kohus kokkuvõtvalt, et selgituste kohaselt on kaebaja saanud ka teistes haldusasjades vaidlustada DP menetlusi, mida siinkohal kohus ei saa käsitleda ja lahendatakse vastavalt algatatud menetlustes, mil käsitletakse konkreetse DP vastavust ELF-i uuringutööga, ÜP-ga ja Teemaplaneeringuga. Käesolevas vaidluses nähtus, et ELF-i uuringu seletuskirjas (lk-d 26 ja 27) on käsitletud Harku järvest läänes asuvate metsatukkadega seotult, et seal ei ole tegemist rohekoridorina toimiva alaga vaatamata sellele, et teemaplaneeringu joonise kohaselt rohekoridor ligikaudu seal kulgeb.

Kuna tulenevalt teemaplaneeringu joonise väikesest täpsusastmest (koostatud mõõtkavas 1:150 000-le) ja skemaatilisusest kulges rohekoridor antud piirkonnas ka alal, mis oli olemasolevate elamukvartalite ning Ceres aianduskeskuse aiaga piiratud ning kasvuhoonetega katkestatud, siis on ELF uuringu põhjal tehtud ettepanek käesolevas ÜP-s teemaplaneeringu kohase rohekoridori täpsustamiseks. ELF-i eelviidatud ettepanek on kooskõlas Teemaplaneeringuga, kuna selle seletuskirjas (p 2.2. „Kasutustingimused“ alapunkti 2.2.1. „Üldised tingimused“) kohaselt seab teemaplaneering rohelise võrgustiku tugialade ja koridoride üldised kasutustingimused, mis peavad tagama rohelise võrgustiku toimimise; maakonna ja kohalike tasandi rohelise võrgustiku struktuurielementide piirid täpsustab aga üldplaneering.

Teemaplaneeringu eesmärgiks ei olnud rohelise võrgustiku objektide asukoha ja mõõtmete täpne määratlemine ja Teemaplaneeringu koondkaardile kandmine. Seda selgitab Teemaplaneeringu seletuskirja p 5 („Võimalused ja meetmed teemaplaneeringu eesmärkide elluviimiseks“). Ka seal on selgitatud, et maakonna teemaplaneeringul puudub iseseisev mehhanism eesmärkide elluviimiseks ning see toimub läbi teistel tasanditel kasutatavate vahendite. Teemaplaneeringu tähtsamate rakendusvahenditena on Teemaplaneeringu seletuskirja p-s 5 nimetatud muuhulgas üldplaneeringud, detailplaneeringud ja teemaplaneeringud.

Rohelises võrgustikus võib eristada kahte omavahel seotud tugiehk tuumalasid, need on piirkonnad, millele süsteemi funktsioneerimine valdavalt toetub. Tugialad on ümbritseva suhtes kõrgema väärtusega (looduskaitseline, keskkonnakaitseline jne) alad; rohekoridorid, ribastruktuurid ja nn siduselemendid (ribastruktuuride sõlmed ja astmelauad), on sidususe, territoriaalse terviklikkuse tagajad. Rohelise võrgustiku planeerimise eesmärgiks ei ole ulatusliku “rohelise pinna” määratlemine ja selle majandustegevusest välja jätmine. Rohelise võrgustiku eesmärgiks on ennekõike loodusja keskkonnakaitseliselt põhjendatuma ruumi struktuuri tagamine, tuginedes erinevatele arengusuundumustele, infrastruktuuride paiknemise ja vajaduste analüüsile.

Kuna kaebaja oli viidanud teemaplaneeringu järgsele rohekoridorile „K9“, mis märgiti ära formaalselt eksisteerivana, nähtub, et looduses kõnealuse rohekoridori toime on oluliselt piiratud erinevate takistuste, sh ka elamukruntide näol ja tegu on algusest peale olnud väheefektiivselt toimiva

17 koridoriga selles mõttes, et sinna saaks suunata nt suurulukite liikumist. Kohus märkis varasemalt, et ala, millel see rohekoridor kulgeb, on loomade levikule ja liikumiseks kasutamiseks takistatud (nt suurulukid). Iseküsimus on, kas juba Teemaplaneeringus oleks tulnud seda veelgi täpsemalt kajastada, ent faktiliselt on ÜP-s õigesti kajastatud, et vastav koridor oli erinevate ehitiste ja rajatiste näol läbi lõigatud juba selle kehtestamise ajal. Toimunud on kruntimine ja uues ÜP-s on vastav ala ette nähtud perspektiivse elamumaana. Kohtule nähtub, et sellisena saabki seda koridori käsitleda väheefektiivsena ja tema senine olukord ei ole vastanud ega vasta nn transiitkoridori mõistele, mida saanuks kaotada või kahjustada, mistõttu ei esine vastuolusid ega muutusi planeeringutes, kui sinna teistsugust rohekoridori ei planeerita. Erinevad planeeringu ei ole selliselt vastuolus ega eksitavate andmetega, ka ei ole eksitud faktilise olukorra fikseerimisel. Kokkuvõttes nähtub, et isegi fakt, et kaebaja on korra fikseerinud suuruluki liikumise antud piirkonnas, ei kinnita sellise koridori toimimist ja selle nn taastamise võimalikkust ja mõistlik ei ole sinna senisest enamat luua. Kaebaja ei ole esile toonud põhjusi, mis võiksid viia järelduseni, et justnimelt (suur)ulukite liikumiskoridorina oleks temale tagatud rekreatsioonitingimused ja piisav õhuhulk vms tervisliku elukeskkonna loomiseks ja et olemasolev seda ei tagaks. Lisaks saab märkida roheala teemal, et kohtades ja juhul, kui rohevõrgustiku koridor ei võimalda loomade liikumist, omavad seal paiknevad metsaalad väärtust elutegevuseks vajalike ressursside nagu hapnik, vesi jms taastootmiseks, vahetult linna mõjudest tingitud saaste ja reostuse mõjude leevendamisel. Koridoris paiknevad metsaalad säilitatakse, st et säilivad ressursside taastootmise funktsioonid. ÜP selle nn rohekoridori toimimist võrreldes olemasoleva olukorraga ei halvenda ja allesjäänud ning olemasoleva rohekoridori eesmärk ei ole meelitada ja võimaldada loomade liikumist järve ja metsatuka vahel. Järve ümber on aga toimiv roheala muudele elustikele. Järve ümbritsev rohevöönd, loodes asuv metsatukk ja nendevaheline sidusus säilib ka elamute ehitamisel Tiskre oja ümbruses asuvate võsastuvate rohumaade kaudu. Järve kallas säilitab oma tähtsuse

ja ka ojade kaldad seeläbi, et on oluline kahepaiksetele, vee-elustikule, putukatele ja väikeimetajatele, see on sobiv nende liikumist suunavateks maastikuelementideks (seisukoht lähtub ELFI uurimustööst). Kui ei saa luua efektiivset nn transiitkoridori, siis ÜP näeb ette mitme muu uue rohevõrgustiku tuumala moodustamise, kuid nende tuumalade terviklikkust ja sidusust ning efektiivset toimimist lahendus igal juhul tagab. Seetõttu nõustub kohus vastustaja selgitustega ja esitatud tõenditega, et uue ÜP alusel konflikti rohevõrgustikuga ei teki ja võrreldavat rohekoridori ette nähtud ei ole. Uus ÜP lahendus täpsustab rohekoridori funktsiooni lokaalse tuumalana eesmärgiga tagada ressursside taastootmine. Teemaplaneeringus või ka mistahes muus dokumendis puudub nõue, et veekogude piiranguvöönd peaks kuuluma rohevõrgustiku koosseisu. Lisaks sellele on Harku järve läänekalda puhul põhjendamatu väide, justkui oleks piiranguvööndi puhul tegemist elamumaa maakasutus juhtfunktsiooniga maaga – üldplaneeringu koondkaardil on kõnealune ala tähistatud haljasalade ja parkmetsa maana, mis ei lange rohealadest välja. Kõnealune rohekoridor puudutaks sj kaebaja poolt teises haldusasjas vaidlustatud DP-d vähesel määral ja DP maa-ala ühte külge, so ca 20-25 meetri laiuselt. Kaebaja viidatud rohekoridor ulatuks DP-ga hõlmatud alale väheses mahus, mis liikumisteekonna seisukohalt eksitaks suurulukeid, ent järve ümber koondunud rohealade suhtes sidusust ei kaota. ELF läbiviidud analüüsiga on eelnev tulemus kooskõlas. Harku ja Tiskre ojad Tabasalu raba läbi on Harku järve mereäärsete kooslustega endiselt ühenduses ja on ennekõike olulised kahepaiksete, vee-elustiku, putukate ja väikeimetajate liikumist suunavateks maastikuelementideks. Harku järvest läänes asuvad metsad omavad olulist rolli eelkõige Harku järve jõudvate vete puhveraladena ning aladest läände kerkiva tiheasustusala ja järve vahelise puhvrina. Nimetatud tuumalad metsade näol ja rohekoridor Harku oja, Harku järv ning Tiskre oja moodustavad täna toimiva ühtse terviku, seda ei kavatseta kaotada.

18 Sellest tulenevalt on tuumalade käsitlemisel arvestatud, et nende lahutamatuks osaks on äärealad, mis jäävad küll tuumaladest piiridest välja, kuid on nende kandjateks ja moodustamise aluseks. Tuumalade säilimine toimub eelkõige äärealade rohelise võrgustikuga sobiva maakasutse kaudu.

Kohtuistungil tõi kaebaja veel välja asjaolu, et ei ole selge, millisest uue ÜP kaardist tuleks üldse lähtuda, kuivõrd näiteks koondkaart ning looduskeskkonna kaart on kaebaja meelest erinevad ega kattu, selliselt tekitavad mitmetimõistetavust. Kohtule ei nähtu, et kaebajale oleks jäänud peale esitatud selgitusi midagi tähelepanuta ja ebaselgeks, kuivõrd kohtuistungil tutvustas T.Ehrlich rohekoridori selgitavat kaardimaterjali, millest nähtub muuhulgas nii rohekoridori läbilõikamine mere suunas, selgitused, et ala ei toimi transiitkoridorina (protokoll salvestisena 12:28:21). Selgitused esitas ka R.Mirski (protokolli salvestis 11:57:38), et topeltkajastust kaardil ei esine; ELF töö seda kajastab; joonis ei oleks loetav, kui sinna kanda mitu tingmärki ülestikku. Maakonna TP kaardimaterjali väljatrükk kinnitab, et sellel on tähistus „R“ kaardil K9 osas, see tähistab rohekoridori ristumist tee või takistusega.

Kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuna asjas ei ole tuvastatud, et ÜP toob kaasa kaebaja õigustele selliseid mõjutusi, mida võiks pidada kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumiseks. Seega puudub alus kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebuse rahuldamiseks.

II. 11.Riigikohtu halduskolleegium on 10.11.2009 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-84-08 leidnud, et populaarkaebuse esitamise eelduseks on avalike huvide riive. Populaarkaebuse eesmärgiks ei ole kolmandate isikute erahuvide kaitse. Kohus ei käsitle kaebuse alusena väiteid, mis on esitatud kolmandate isikute erahuvide kaitseks. Ka populaarkaebuse korral peab kaebaja välja tooma vaidlustatava haldusakti väidetava õigusvastasuse alused, osutades sealhulgas õigusvastaselt kahjustatud avalikule huvile (nt RKHK lahend nr 3-3-1-61-07). Akti vaidlustamine populaarkaebuse vormis ebapiisava põhjendamise või kaalutlusõiguse väärkasutamise motiivil eeldab eelkõige, et esineks õiguslik situatsioon, mis tingib vajaduse kaaluda erinevaid avalikke huve. Kaalumise nõuded, sealhulgas kaalumise kriteeriumid, võivad tuleneda seadusest või olla täpselt piiritlemata. Sellest sõltumata peab populaarkaebuse esitaja kaebuses osutama, milliste avalike huvide kaalumiskohustust pole haldusorgan nõuetekohaselt täitnud.

Kohus nõustub vastustaja ja kaasatud haldusorganiga, et kaebaja ei suutnud kaitstavat avalikku huvi selgelt piiritleda. Kohus siiski leiab, et kaebaja on kaitstavaks avalikuks huviks pidanud taas roheala säilimise küsimust.

1)Kaebaja nimetab, et nn populaarkaebusega soovib ta vaidlustada ÜP-ga teemaplaneeringus ettenähtud rohekoridori kaotamist; planeeringusse olulise muudatuse sisseviimist, mis eeldanuks planeerigu uut avalikustamist ja selleks on pargiala muutmine elamumaaks. Rohekoridori kaotamine toob kaasa muutused elukeskkonnas ja kaotab ära toimiva rohevõrgustiku, mistõttu on otsus vastuolus PlanS § 8 lg 3 p-ga 7. Kaebaja hinnangul on maa juhtotstarbe oluline muutmine pargiala küsimuses pärast planeeringu vastuvõtmist ja avalikustamist ning ei vasta avalikkuse kaasamise põhimõtetele PlanS § 3 lg 1 järgi. Vajalik on pargiala säilitada loodust säästva ja puhta elukeskkonna tagamiseks ning võimaldada uue avalikustamisega huvitatud isikutele enda seisukoha esitamine. Kaebaja soovib, et ÜP vastaks seaduse ning maakonna teemaplaneeringu nõuetele, et põhjendamatult ei kahjustataks rohekoridori toimimist.

2)Veel nimetab kaebaja, et Harju maavanema järelevalves toodi esile ÜP puudused, so et ÜP avalikustamisest on möödunud enam kui 3 a, planeerimislahendused on selle aja jooksul oluliselt muutunud; planeeringule on palju vastuväiteid. Kaebaja leiab, et need on seaduserikkumised, mis jäid kõrvaldamata ning maavanem kehtestas planeeringu poliitilisest survest.

3)Kohus leiab, et kaebajal on tulenevalt PlanS § 26 lg 1 kaebeõigus ka nn populaarkaebuse esitamiseks. Kuna populaarkaebuse esitamine on lubatav, siis käsitleb kohus väiteid sisuliselt määral, mida kaebuse põhjendused võimaldavad. Ka avalikes huvides esitatud kaebuse osas leiab kaebaja, et kuivõrd esineb vastuolu maakonna teemaplaneeringu ja 17.10.2013 kehtestatud üldplaneeringu vahel, sest ilma põhjendatud vajaduseta muudetakse üldplaneeringut nii, et kahjustatakse rohekoriori toimimist, siis ei korda kohus siinkohal enam pikemalt subjektiivsete õiguste rikkumise all toodud kõiki põhjendusi üksikasjadena, miks niisugust vastuolu ei esine. Kaebajat puudutasid isiklikult rohekoridori likvideerimise (p 1) ja pargi elamumaaks muutmise (p 2) küsimused, kuna üldplaneeringu lahendus muudab kaebaja arvates elukeskkonda halvemaks, ent nn populaarkaebuse osas leidis kaebaja, et selliselt tehtud muudatused on vastuolus ka avalike huvidega. Laiemalt võttes leiab kaebaja, et rikutud on seaduslikkuse printsiipi, kui ÜP ei järgi maakonna teemaplaneeringus sätestatut, ent midagi täpsemat sealt ei selgunud. Kuivõrd kaebaja siiski nimetas seaduslikkuse küsimuse, siis saab kohus kontrollida, kas rikutakse avalikku huvi ÜP väidetava õigusvastasuse tõttu kehtiva õigusega (vastuolu maakonna teemaplaneeringuga, kehtiva õigusega, mis ei säilita avalikes huvides rohevõrgustikku piisaval määral; planeeringut ei oleks saanud vastu võtta neil põhjustel, mille oli ära nimetanud maavanem).

4) Kohus leiab, et ka nn populaarkaebusena esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ning põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. Kohus leiab, et avalik haldus peab vältima vastuolulist tegutsemist, mistõttu ei tohiks ka planeeringute vahel esineda vastuolusid, ent käesolevalt ei nähtu, et planeeringute vahel oleks sellist vastuolu, mis võiks üldist huvi kahjustada. Planeeringute eesmärk ei ole reguleerida planeeringuala kohta sõlmitavate ereõiguslike lepingute sisu, vaid avada avalik-õiguslikud suhted. Kohus ei tuvastanud, et kaaludes erinevaid avalikke huvisid oleksid vastuolus seaduse nõuetega või et kaalumiskohustused on jäänud täitmata. ÜP tagab valla arengu ja ühiskonnaliikmetele parima võimaliku elukeskkonna ja vastab kestva ja säästva arengu tingimuste nõuetele. Keskkonda kui üldist õigushüvet ÜP lahendused ei kahjusta. Kaebaja ei ole viidanud ühelgi asjaolule, mis võiks seada kahtluse alla, et valla areng jääb tagamata ja elukeskkond kahjustub ega vasta säästva ja kestva arengu tingimustele.

5)Kohus on juba selgitanud, miks ÜP ei saanud muuta senist olukorda rohekoridori osas, sest rohekoridor toimib nii nagu ta senimaani toimis ja toimivas osas ei kavatse keegi sellel toimet lõpetada. Kui PlanS § 7 lg 3 p-de 1-13 kohaselt määrab teemaplaneering üldised maakasutuse suunad, kuid ei reguleeri maakasutust detailselt, siis järgnev maakasutus määratakse muude planeeringutega. Uue ÜP kehtestamisel on haldusorgan kaalutlenud faktilist olukorda, analüüsinud erialaspetsialistide töid, arvestatud on maaomanike ja puudutatud isikute õigustega ja kehtiva seadusega, mistõttu ei ole põhjust kahtlustada, et tulemus võiks olla teistsugune isegi siis, kui planeeringulahendusi uuesti arutada. ÜP lahendus vastab avalikele huvidele, mida omavalitsus on suuteline ellu viima ja planeeringulahendust ei ole vaidlustanud ka nt pargiküsimuses võimalikud puudutatud isikud, mis viitab kaudselt, et erinevate huvigruppide konsensus on siiski saavutatud ja tasakaalustatud areng võimalik. Erinevate huvide tasakaalustatud arvestamise nõudeid ei ole rikutud, kui kaebaja on jäänud lahenduse suhtes teistsugusele arvamusele. Avalikele huvidele vastavad lahendused on sobitatud planeeringusse selle koostamise ja täiendamise käigus, avalikele huvidele vastab ka kohtuliku kompromissi (jõustunud lahend) arvestamine. Kohtule ei nähtu, et haldusorgan saanuks teha

20 teistsuguse lahendi. Iseenesest ei ole selliselt etteheidetav, et haldusorgan oleks pidanud tegema veelkordselt toiminguid, mis lõpptulemust ei muudaks. Menetluse ökonoomsuse (HMS § 5 lg 2) põhimõtteid järgides ei ole vastustaja eksinud avaliku huvi vastu, kui ta ei rutanud maavanema järelevalve ettepanekute alusel koheselt toimingud tegema ning ei nõustunud maavanema seisukohtadega. Avalikke huve kahjustavate mõjudena võib vaadelda ka olukorda, mil planeeringulahendust ei saaks objektiivselt muuta ning planeering jääks kehtestamata ning tuleks korrata neid toiminguid, mille faktiline alus ei saaks muutuda. Pikaleveninud planeerimismenetluses olid antud juhul paljud isikud huvitatud selle kehtestamisest, mitte kehtestamata jätmisest. Lähtudes kaebaja etteheidetest nähtub, et rohekoridori ja pargiala küsimus on maakonnaplaneeringu mõttes lokaalse mõjuga küsimus, sj olemasolevat olukorda vähe muutev, mistõttu kahtlusteta on üldine huvi suunatud planeeringu kehtestamisele. Kui ei nähtu kaalutlusvigu ja faktivigu, siis ei saa kõnelda, et lahendus on vastuolus avalike huvidega. Harku vald ei saa planeerida ja rajada rohekoridori sinna, kus ta peab arvestama muuhulgas ka Tallinna linna ÜP-st tuleneva olemasoleva olukorra ja elamuehitusega ( kaebaja viidatud suund mere poole).

6) Avalike huvidega on kaebaja meelest selgitatav ka kaebuse p 3. Kaebaja leiab, et maavanema on esile toonud planeeringu need puudused, mille tõttu maavanem ei nõustunud planeeringulahendusega. Need olulised puudused jäid kõrvaldamata. Kaebaja soovib kohtulikku kontrolli, kas avalikkuse huvid said sellise kiirustamise ja poliitilise mängu tõttu kahjustada või mitte. Kaebaja ise ei sisuta neid väidetavaid puudusi.

7) Kohus juba ei nõustunud kaebajaga (subjektiivsete õiguste rikkumise osa), et kehtestatud ÜP on vastuolus Teemaplaneeringu põhilahendustega, mistõttu ei saa seesama põhjus kahjustada ka avalikku huvi. Ka ei nõustunud kohus, justkui oleks planeeringu põhilahendusi muudetud ning see jäi üldsusega seetõttu läbi arutamata. Nagu nähtus, ei ole varem kehtinud ÜP kohaselt asunud Harku järve osas sellist rohekoridori, mis oleks toiminud kaebaja poolt ettekujutatud ja soovitud viisil ja mida oleks asutud likvideerima. Uue ÜP-ga ei ole selliselt rohekoridori likvideeritud ning planeeringute või seaduse nõudeid seeläbi rikutud. Kaebaja poolt märgitud avalik huvi on rohekoridori säilimine, siis võib ka kaebaja enda selgitustest siiski aru saada nii, et antud hetkel see juba ei toimi, mistõttu ei saaks kõnelda, et juba sellel põhjusel rohevõrgustiku säilitamiseks ei ole järgitud seaduslikkuse nõudeid, kui kõnelda avaliku huvi riivest. Nagu kohus juba nimetas, on reaalsest olukorrast lähtudes uutes planeeringutes (TP ja ÜP) planeeritud uued tuumaalad, mille toimimine on efektiivsem ja tagab rohealade küsimuses seatud eesmärkide saavutamise. Kohalik omavalitsus korraldab iseseisvalt parimal viisil kohaliku elu küsimusi, kui ta täidab nõuded, et kaalumise kriteeriumid on täidetud ning ei esine väärkasutusi. Kui elukeskkond on juba objektiivselt muutunud, siis tuleb nendega arvestada. Planeering näeb ette tagajärjed, mis on kooskõlas ja tulenevad asjatundjate hinnangutest. Valla ÜP-s on rohevõrgustiku piire korrigeeritud ja võrgustiku pindala kokkuvõttes suurenes. Tallinna rohelise vööndi võrgustikku, kuhu kuulub ka Harku vald, ei ole kahjustatud või nõrgestatud, mistõttu ei saaks rääkida ka planeeringute vastuolust või vastuolust TP seletuskirjaga (p.2.2.1).

8)Kuna kaebaja leiab, et planeeringulahendust ei kiitnud heaks maavanem, siis leiab kaebaja, et maavanema poolt esile toodud asjaolud ongi avaliku huvi väljenduseks, mis jäid lahendamata. Kohus siinkohal leiab, et esmalt ei ole korrektne see väide, justkui oleks maavanem jätnud planeeringu heaks kiitmata. Maavanem ei ole jätnud planeeringut lahenduseta ning planeeringuvaidluse lahendamine Siseministeeriumis ei viinud selleni, justkui oleks maavanem jätnud sootuks oma seisukoha esitamata.

21 Planeerimismenetluses on maavanema ja kohaliku omavalitsuse õiguslik vahekord haldusesisene (RK HK lahend nr 3-3-1-61-07). Siseministeeriumi poole pöördus vald siis, kui valla ja Maavanema vahelt tekkis eriarvamus. Harku vald ei nõustunud maavanema esitatud asjaoludega ja napi seletusega. Siseministeeriumi poolt oli avaldatud seisukoht, et Harju maavanem peaks planeeringu üle järelevalve lõpule viima, ning maavanem seda ka tegi. Siseministeerium on selgitanud omapoolselt, et planeeringu põhilahendust pole muudetud; uue avaliku väljapaneku korraldamine pole nõutav.

Iseenesest ei jäänud vaidlust selles, et tekkinud oli olukord, mille suhtes tuleb lähtuda PlanS § 23 lg 5, mis sätestab, et järelevalve käigus lahendamata jäänud eriarvamused planeeringu koostamist korraldava kohaliku omavalitsuse ja järelevalvet teostava maavanema vahel lahendab Siseministeerium. Siseministeerium on seda pädeva organina teinud ning oma seisukoha avaldanud. Siseministeerium oli PlanS § 23 lg-st 5 tulenevalt pädev sellist otsust tegema. Seaduses sätestatud juhul otsustuse tegemine ei ole surve avaldamine maavanemale ning asjakohatu on kaebaja seisukoht, et siseminister pole kaebaja hinnangul planeeringuküsimustes piisav autoriteet. Kohtuliku kontrolli vajadust või hinnangut ei saa tingida kaebaja eelmärgitud arvamus.

Kaebaja nimetas, et ta nõustub maavanema seisukohtadega, et üldplaneeringu uue avaliku väljapaneku korraldamise vajaduse osas leidis maavanem õigesti, et ÜP avalikust väljapanekust on möödunud rohkem, kui kolm aastat; planeeringulahenduses on tehtud palju muutusi; jätkuvalt on üleval palju vastuväiteid. Samas nähtub, et kaebaja ise ei ole selgitanud, mismoodi need momendid on vastuolus seadusega või mida kaebaja neist tähelepanekutest täpsemalt välja loeb, v.a et tuleks korraldada uus planeerigu avalikustamine ja see toob kaasa loodust säästva elukeskkonna tagamise. Kuna nn populaarkaebuse esitamine eeldab avalike huvide kaitseks kehtestatud normi rikkumist, kuid kaebaja ei suutnud ka kohtuistungil nimetada, millist õigusnormi oleks maavanem või Siseministeerium rikkunud, siis toetumine üksnes väitele maavanemale lubamatu surve avaldamisest PlanS § 23 lg 5 valguses on selgelt põhjendamatu.

PlanS § 21 lg 5 sätestab: “Kui avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu tulemuste alusel tehtud parandused ja täiendused muudavad planeeringu põhilahendusi, korratakse planeeringu kooskõlastamist isikuga, keda muudatus puudutab, ning avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu planeeringu muutmise järel vastavalt käesoleva seaduse §-des 17–20 ja käesolevas paragrahvis sätestatule.“ Käesoleval juhul planeeringu põhilahendust ei ole muudetud. Riigikohtu halduskolleegium on 03.12.2012 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-47-12 (p-d 25,26) leidnud järgmist: „Vaidlusaluse detailplaneeringu viimasest avalikust arutelust (juuli 2006) planeeringu osalise kehtestamiseni (oktoober 2009) möödus üle kolme aasta. Kassaator leiab, et pärast nii pikka viivitust ei saa planeeringut enam kehtestada ja vähemalt mõned menetlustoimingud tulnuks uuesti sooritada. Haldusasjas nr 3-3-1-28-04 leidis kolleegium (otsuse p 20), et olukorras, kus planeeringu kehtestamise ja viimase menetlustoimingu vahele jääb pikk ajavahemik, tuleb arvestada, et vahepeal möödunud aja tõttu võis olla tekkinud uusi huvitatud isikuid, kes ei osalenud algses planeerimismenetluses, kuid kes soovisid avaldada nüüd oma seisukohti ja vastuväiteid kavandatava planeeringu suhtes; samuti võisid olla muutunud teised asjaolud. Seetõttu asus kolleegium seisukohale, et selline planeeringu kehtestamine, kus lähtutakse endiselt 6 kuud tagasi toimunud planeerimismenetluse tulemustest, kusjuures siis jäi detailplaneering poolthäälte puudumise tõttu kehtestamata, ei ole kooskõlas planeerimismenetlust reguleerivate normidega. Kui eelmisest planeerimismenetlusest on möödunud pikk ajavahemik, tuleb planeeringu kehtestamiseks viia läbi uus planeerimismenetlus. Käesolevas asjas on periood viimase avaliku arutelu ja planeeringu kehtestamise vahel oluliselt pikem kui viidatud lahendis. Selline viivitus ei too kolleegiumi hinnangul siiski paratamatult kaasa kehtestamise otsuse õigusvastasust. Erinevalt haldusasjast nr 3-3-1-28-04, kus planeerimismenetlus oli planeeringu kehtestamata jäämise tõttu lõppenud, jätkus käesolevas asjas

22 menetlus. Selle aja jooksul toimus muuhulgas maavanema järelevalvemenetlus, mis lõppes heakskiidu saamisega, ja sõlmiti planeeringujärgsete teede ning tehnovõrkude ja -rajatiste väljaehitamist puudutav leping. Arvestades neid asjaolusid ning seda, et kaebaja ei ole välja toonud olulisi muutunud asjaolusid, ei ole käesoleval juhul tegemist olulise menetlusveaga. Kolleegium märgib, et viivitus planeerimismenetluses kahjustab üldjuhul eelkõige DP taotleja huve.“

Käesolevas vaidluses nähtub, et lahendati ÜP küsimust. Kuna planeerimismenetlust toimetati ÜP suhtes, mille läbiviimine võtab paratamatult rohkem aega kui DP menetlus, siis iseenesest planeeringumenetluse pikk aeg mõjutaks tulemust. Vastustaja ei ole olnud tegevusetu ning Siseministeerium ja maavanem on ära nimetanud, millised toimingud ja tegevused viitavad mahukale haldusmenetlusele, menetluse jätkuvusele. Kahel korral on toimunud maavanema järelevalvemenetlused, millest viimane lõppes heakskiidu saamisega.Pikk planeerimismenetlus ei saa olla iseenesest veaks, mis planeeringu sisulist õigsust saaks iseloomustada, ÜP-de menetlemise aja suhtes iseenesest tähtaegu ei ole seatud ja selle pikkusega seotult keegi sellele kui menetlusveale ei osundanud.

Riigikohtu halduskolleegium on 03.12.2012 kohtuotsuses asjas nr 3-3-1-47-12 (p 27) pidanud vajalikuks selgitada, et pika aja möödumine suurendab vajadust esitada planeeringu kehtestamise otsuses kaalutlused planeeringu kehtestamise vajaduse ning planeeringulahenduse õigsuse kohta või täiendada varem valminud seletuskirja. Ka maavanem on esitanud ulatuslikult vastused neile isikutele, kes lahendusega ei nõustunud. Planeeringu vastuvõtmist ja avalikustamist puudutavad täiendused on jälgitavad ja dokumenteeritud. PlanS § 2 lg 1 kohaselt on planeering planeerimise käigus valmiv dokument. Planeering koosneb tekstist ja joonistest, mis täiendavad üksteist ja moodustavad ühtse terviku. PlanS § 2 lg 2 kohaselt esitatakse planeeringu tekstis planeeritava maa-ala ruumilise arengu analüüsile tuginevad ruumilise arengu eesmärgid ning planeeringulahenduste kirjeldused ja põhjendused.

Kui kohalik omavalitsus on läbinud üldplaneeringu menetlemisel nõuetekohaselt kõik planeerimisseaduses sätestatud menetlustoimingud ja avalikkus on olnud nõuetekohaselt planeerimismenetlusse kaasatud, siis ei saa kõnelda avaliku huvi vastasest tegevusest. Lisaks võib märkida, et isegi kui maavanem on planeeringu heaks kiitnud, ei võta see kohalikult omavalitsuselt õigust kaaluda, kas planeering vastu võtta. Riigikohtu halduskolleegium on oma praktikas asunud seisukohale, et maavanema heakskiit planeerimismenetluses ei kujuta endast iseseisvat haldusakti, vaid tegemist on HMS § 16 lg 1 kohase siduva iseloomuga kooskõlastusega, mis on menetlustoiming, mitte iseseisev haldusakt (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-3- 1-12-07, p 19). Haldusasja nr 3-3-1-61-07 otsuse punktis 23 leidis Riigikohus, et maavanema heakskiidust ei saa tuletada kohaliku omavalitsuse kohustust kehtestada maavanema järelevalve läbinud planeering. HMS § 16 lg 1 kohane kooskõlastus ei tekita haldusorganile kohustust akti andmiseks.

Kuivõrd vastustaja sai maavanemalt vajaliku heakskiidu, siis vald on seejärel ÜP kehtestanud. Kuivõrd Harju maavanem on oma järelevalves sõltumatu, siis ei saa ka kohus nõustada kaebaja arvamusega, et Harju Maavalitsus oleks kindlasti pidanud jääma oma varasema seisukoha juurde. Harju maavanemal nagu igal teisel haldusorganil on õigus haldusmenetluses oma seisukohti muuta ja täiendada. Harju maavanema on põhjendanud, miks ta oma senist seisukohta muudab ning tema lõplikku ja kehtivat seisukohta väljendab justnimelt 14.10.2013 kiri nr 6-7/2013/4651, 5 millega anti heakskiit Harku valla üldplaneeringu kehtestamisele. Kohus sj leiab, et ÜP menetluse pikk aeg (12) ei too kaasa haldusakti õigusvastasust. Planeering oli avalikul väljapanekul, läbi viidi kaks avalikku arutelu, planeering esitati maavanemale olulise viivituseta. Planeeringulahenduse muudatused aravestavad aga avaliku arutelu tulemusi. Muudatused ei puudutanud põhilahendusi, selle

23 argumentatsioon on sisustatud õigesti. Muudatused hõlmavad üksikuid kinnistuid ja tuulepargi küsimus lahendatakse hiljem. Asjaolu, kas muudatusi tehti palju või kas esitati palju vastuväiteid planeeringule, ei viita ÜP puudustele. Planeeringu järelevalvet need asjaolud ei takistanud ega mõjutanud.

III.

12.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kaebus jääb täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud kaebaja kanda. Menetluskulude taotluse on kohtule esitanud kaebaja, vastustaja ja kaasatud haldusorgan ei ole kohtule menetluskulude taotlust esitanud. Seega jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Karin Kalmiste Kohtunik

3-14-50433/32 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Legislator summary

Legislator headnote

Keywords

Related Decisions

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text