3-14-50482/27 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-50482 Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XX kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju summas 10 000 euro hüvitamiseks seonduvalt ebainimlike vangistustingimustega Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Tartu Vangla Resolutsioon 1. Jätta XXX kaebus rahuldamata. 2. Jätta kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 20. novembrist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 22. detsembril 2014 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX esitas 13. jaanuaril 2014 Tartu Vanglale kahjunõude, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist, kuna teda on vanglas peetud kinni liiga väikeses elukambris (tl 12). Samuti nõudis ta enda üksinda kambris hoidmist ning õhuaknale lisatud metallplaatide ja võrgu eemaldamist. Tartu Vangla jättis 12. märtsi 2014 otsusega nr 1-13/27-2 XXX kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 13).

2. 10. aprillil 2014 saabus Tartu Halduskohtusse XXX kaebus Tartu Vangla vastu (tl 1-2). Kaebaja taotleb mittevaralise kahju summas 10 000 euro hüvitamist seonduvalt ebainimlike vangistustingimustega. Kaebuse kohaselt on kahju tekkinud sellega, et kaebaja on viibinud alates 23. jaanuarist 2013 kuni tänaseni Tartu Vanglas, kus on kambrites ruumipuudus ning isiklikku pinda on üksnes 2,47 m2. Kaebaja märgib, et Tartu Vangla kambrid on planeeritud ühele kinnipeetavale, kuid neisse on paigutatud kaks kinnipeetavat. Kaebuses oli esitatud ka menetlusabi taotlus.

3. Tartu Halduskohus oma 07.05.2014 määrusega vabastas kaebaja kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest osaliselt. Kaebajal tuli tasuda riigilõivu summas 170 eurot. 21.05.2014 saabus kohtule maksekorraldus riigilõivu summas 170 euro tasumise kohta.

4. Tartu Halduskohtu 23.05.2014 määrusega võeti XXX kaebus menetlusse ja kohus tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

5. 19.06.2014 esitas XXX kohtule kaebuse täienduse ja avaldas täiendavad asjaolud, mille alusel ta leiab, et tema vanglas kinnipidamise tingimused on väärikust alandavad (tl 28-29). Viidatud asjaoludel on XXX 03.03.2014 esitanud kahju hüvitamise taotluse ka Tartu Vanglale (tl 35-36) ja see jäeti 26.05.2014 otsusega nr 1-13/307-2 rahuldamata (tl 37).

6. 30.09.2014 määrusega kohus otsustas asja lahendada kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid taotlusi ja seisukohti.

7. 13.10.2014 esitas XXX kohtule täiendavad taotlused ja seisukohad (tl 43-47).

KAEBAJA VÄITED

8. Kaebaja on oma kaebuses jätkuvalt seisukohal, et teda on vanglas kinnipidamisega väärikust alandavalt koheldud ning tema hüvitamisnõue on põhjendatud. Kaebaja on seisukohal, et kambris oleva mööbli alla jääv pind tuleb kambri pinnast välja arvata. 19.06.2014 esitatud kaebuse täienduses avaldab kaebaja täiendavad asjaolud, mille alusel ta leiab, et tema vanglas kinnipidamise tingimused on väärikust alandavad. Nimelt, kuna algselt olid Tartu Vangla kambrid projekteeritud ühekohalistena, siis nüüd kui sinna on paigutatud kaks kinnipeetavat ei mahu mõlemad kinnipeetavad korraga laua äärde sööma. Kaebaja väidab, et kuna kambris on laua taga ainult üks istekoht, kus saab ilusti istuda, teisel laua ääres oleval istekohal istumine on kaebaja hinnangul füüsiliselt võimatu, on ta seetõttu, et paremal kohal istub teine kinnipeetav, pidanud korduvalt loobuma soojast toidust, seega on teda koheldud vanglas väärikust alandavalt.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

9. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja jääb Tartu Vangla direktori 12.03.2014 otsuses nr 1-13/27-2 ja 26.05.2014 otsuses nr 1-13/307-2 toodud seisukohtade juurde ega pea vajalikuks neid korrata.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

10. Halduskohtusse saadetud kaebuses on esitatud väited seoses sellega, et kinnipeetavad peavad jalutuskäikude ajal kuulama ruuporitest valjult lastavat muusikat; kinnipeetavad peavad öösiti magama põlevate tuledega, mistõttu ei saa öösiti rahulikult magada; Tartu Vangla kambrid on projekti järgi ühekohalised aga need on omavoliliselt muudetud kahekohalisteks, mille tõttu on kambri inventari hulgas praaki, nt laua taga on ainult üks istekoht ja kambris olevatel naridel puuduvad redelid, jätab kohus tähelepanuta, kuna neid põhjuseid ei ole kaebaja vanglale esitatud taotluses välja toonud ja seega on nende osas läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve.

11. Käesolevas asjas ei ole menetlusosalistel vaidlust selle üle, et Tartu Vanglas on kinnipeetava paigutamiseks mõeldud elukambri suurus umbes 10 m2 ja kambrisse paigutatakse üldjuhul 2 kinnipeetavat. Samuti ei ole vaidlust selles, et ka peale kambris oleva WC ruumi väljaarvutamist jääb ühele kinnipeetavale mõeldud isiklikku ruumi suuruseks vähemalt 4 m2.

12. Vaidlus on pooltel selle üle, kas kambris oleva mööbli alla jääv pind tuleb kambri pinnast välja arvata ning siis jääb isikliku ruumi suurus alla EIK praktikas väljakujundatud miinimumi. Kaebaja viitab EIK lahenditele Tunsi v Eesti ja Ananyv jt v. Venemaa.

13. Kohus kaebaja seisukohaga, mille kohaselt tuleb kambris oleva mööbli alla jääv pind kambri pinnast välja arvata, ei nõustu ja seda ei toeta ka kaebaja poolt viidatud EIK lahendid.

14. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Riigikohus jättis oma 20.06.2014 otsusega nr 3-4-1-9-14 rahuldamata Tartu Halduskohtu taotluse tunnistada VSkE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon põhiseadusvastaseks. Kolleegium leidis, et VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.

15. Kuigi VSkE § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, märkis Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-14-276, et eelviidatud normi sõnastuses ei ole sätestatud, et mõeldud on vaba põrandapinda. Üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK oma lahendites osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

16. Kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuna antud juhul on tõendatud, et kaebaja isiklik ruum kambris ei olnud alla 3 m2, siis ei saa kohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise. Kuna antud juhul on tõendatud, et kaebaja isiklik ruum kambris oli vähemalt 4 m2, siis ei saa kohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise.

17. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist (Jirsak vs Tšehhi, Ananyev jt vs Venemaa) ning on asutud seisukohale, et soovitav kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK-i hinnangul on olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2, iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikkel 3 rikkumine (Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145, Tunis vs Eesti (2013) p 43-49).

18. Veelgi enam, EIK on konventsiooni artiklis 3 sisalduvate õiguste osas sedastanud, et väärkohtlemine peab konventsiooni artikkel 3 toimealasse kuulumiseks olema vähemalt teatud minimaalse raskusastmega. Minimaalse raskusastme hindamine sõltub kõigist juhtumi asjaoludest: vastava kohtlemise kestvus, selle mõju füüsilisele või vaimsele seisundile, mõnedel juhtudel ka ohvri soost, vanusest ja terviseseisundist1. Kui kambripind ning kambris olevate kinnipeetavate arvu jagatis annab tulemuseks ühe isiku jaoks ruumi suuruse, mis ületab EIK poolt väljakujundatud piirmäära 3 m2 inimese kohta, puudub alus rääkida hüvitise väljamõistmist ainuüksi kambris oleva isikliku ruumi vähesust arvestades.

19. Kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuna antud juhul on tõendatud, et kaebaja isiklik ruum kambris ei olnud alla 3 m2, siis ei saa kohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise.

20. Kohus ei saa nõustuda kaebaja väitega, et teda on koheldud vanglas väärikust alandavalt seoses sellega, et ta on pidanud korduvalt loobuma soojast toidust, kuna kambris laua taga on ainult üks istekoht, mille tõttu üks neist peab ootama ja tema söök jahtub selle aja jooksul ära.

21. VSkE § 7 lg 1 p 4 kohaselt kuulub toa või kambri sisustusse istekoht igale kinnipeetavale. Kaebaja on ise tunnistanud, et kambrisse on paigutatud teine istekoht. Kohus nõustub vastustajaga, et kui istekoha paigutus ei võimalda istuda laua taga nii, et laud jääb kinnipeetavale otse ette, ei tähenda see, et sellises asendis söömine või muude toimingute tegemine oleks ilmselgelt võimatu. Kohtul pole alust kahelda vastustaja väidetes, et mõnedes kambrites, aga mitte kõigis, on laudadele keevitatud tugevduseks lauaplaadi alla umbes 10 cm laiune metallplaat. See plaat võib küll olla takistuseks jalgade laua alla panekul, aga laua taga saab süüa ka nii, et jalgu laua alla ei pane. Seega on laua taga söömine mõlemal kambris viibival kinnipeetaval võimalik ning juhul, kui isik teeb valiku, et ei hakka ennem sööma, kui saab paremale toolile, siis ei ole see vangla käsitletav vangla poolt väärikust alandava kohtlemisena vaid isiku vabatahtliku valikuna. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja ise soojast toidust loobunud, mistõttu on kohtule arusaamatud kaebaja väited, et ta on pidanud sööma jahtunud toitu. Kohtu arvates on see kaebaja enda vaba valik ja seda ei saa käsitleda vangla poolt väärikust alandava kohtlemisena.

22. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole täidetud RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks, mistõttu jätab kohus XXX kaebuse rahuldamata.

23. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe

kohtunik