1-13-1840/69 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

19. november 2014

Kriminaalasja number

1-13-1840

Kohtukoosseis

Kohtuistungi sekretär

Kohtuistungi toimumise aeg

Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk

Liina Tulit

16. oktoober 2014, Tartu

Kriminaalasi

Milja Mikitalo süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 ja Helju Mikitalo

süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 3 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 21. mai 2014 otsus

Apellatsioonide esitajad

Süüdistatava Milja Mikitalo kaitsja vandeadvokaat Andrus

Lillo, süüdistatava Helju Mikitalo kaitsja vandeadvokaat Karin

Antsov

Prokurör

Kaire Hänilene

Süüdistatavad

Milja Mikitalo, isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik,

keskeriharidus, lapsehoolduspuhkusel, elukoht: XXX.

Helju Mikitalo, isikukood: XXX, Eesti Vabariigi kodanik,

keskharidus, FIE, elukoht: XXX.

Kaitsjad

Vandeadvokaat Andrus Lillo, vandeadvokaat Karin Antsov

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 21.05.2014 otsus Milja Mikitalo ja Helju Mikitalo

süüdimõistmises ning karistamises KarS § 209 lg 2 p 3 järgi ning teha uus otsus, millega

mõista Milja Mikitalo ja Helju Mikitalo neile esitatud süüdistuses õigeks.

2. Kaitsjate apellatsioonid rahuldada.

3. Vabastada Tartu Maakohtu 07.02.2012 arestimismäärusega arestitud Milja Mikitalole

arvestatud tulevikus väljamaksmisele kuuluv igakuine vanemahüvitis summas 862, 32

eurot, kogusummas 3982, 41 eurot (kolm tuhat üheksasada kaheksakümmend kaks eurot

ja 41 senti) aresti alt.

4. Läbiotsimise käigus äravõetud raamatupidamisdokumendid, mis asuvad kriminaalasja

juures, tagastada Helju Mikitalole peale kohtuotsuse jõustumist.

5. M.

Mikitalolt

ja

H. Mikitalolt

menetluskuluna

välja

mõistetud

kaitsjatele

kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu (kummaltki 45 senti) jätta KrMS §

181 lg 1 alusel riigi kanda.

- 2 -

6. Mõista Eesti Vabariigilt M. Mikitalo kasuks välja 1740 eurot (üks tuhat seitsesada

nelikümmend eurot, sh käibemaks 290 eurot) valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses

makstud tasu katteks. Mõista Eesti Vabariigilt M. Mikitalo kasuks välja 11 880 eurot

(üksteist tuhat kaheksasada kaheksakümmend eurot, sh käibemaks 1980 eurot) valitud

kaitsjale eeluurimismenetluses ja maakohtus makstud tasu katteks.

7. Mõista Eesti Vabariigilt H. Mikitalo kasuks välja 840 eurot (kaheksasada nelikümmend

eurot, sh käibemaks 140 eurot) valitud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu

katteks. Mõista Eesti Vabariigilt H. Mikitalo kasuks välja 2520 eurot (kaks tuhat viissada

kakskümmend eurot, sh käibemaks 420 eurot) valitud kaitsjale eeluurimismenetluses ja

maakohtus makstud tasu katteks.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada otsuse teinud

ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

1. Tartu Maakohtu 21.05.2014 otsusega mõisteti Milja Mikitalo KarS § 209 lg 2 p 3 järgi süüdi

ning talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust. KarS § 73 alusel määrati, et mõistetud karistust

ei pöörata täielikult täitmisele, kui M. Mikitalo ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime

uut tahtlikku kuritegu. KarS § 78 p 1 alusel hakati M. Mikitalo katseaega arvestama alates

kohtuotsuse kuulutamisest.

Sama otsusega mõisteti Helju Mikitalo süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 järgi ning karistuseks mõisteti

1 aasta vangistust. KarS § 73 alusel määrati, et mõistetud karistust ei pöörata täielikult

täitmisele, kui H. Mikitalo ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

KarS § 78 p 1 alusel hakati H. Mikitalo katseaega arvestama alates kohtuotsuse kuulutamisest.

KarS § 831 alusel konfiskeeriti kuriteoga saadud vara 3982 eurot ja 41 senti, mis oli arestitud

Tartu Maakohtu 07.02.2012 määrusega.

KrMS § 180 lg 1 alusel mõisteti riigituludesse menetluskuludena:

M. Mikitalolt sundraha 532 eurot 50 senti ning kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise

kulu 45 senti.

H. Mikitalolt sundraha 532 eurot 50 senti ja kaitsjale kriminaaltoimiku materjalidest koopia

tegemise kulu 45 senti.

KrMS § 180 lg 3 alusel määrati, et süüdistatavatel on õigus tasuda väljamõistetud

menetluskulud alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevat kuust ühe aasta jooksul.

2. M. Mikitalot süüdistatakse selles, et tema, töötades Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse menetlusteenistuse spetsialistina ning

saades selle eest töötasu, samuti olles teadlik oma rasedusest ning asjaolust, et

Sotsiaalkindlustusamet võtab vanemahüvitise maksmisel aluseks hüvitise taotleja ühe

kalendrikuu keskmise tulu ning, et see tulu arvutatakse hüvitisele õiguse tekkimise päevale

eelnenud kalendriaasta ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel,

leppis 2010. aastal täpselt tuvastamata ajal kuid enne 30. juunit 2010 oma ema, füüsilisest

isikust ettevõtja H. Mikitaloga kokku järgnevas. Olukorras, kus M. Mikitalo tegelikkuses oma

ema H. Mikitalo juures ei töötanud ning temalt töötasu ei saanud, esitab H. Mikitalo Maksu-ja

- 3 -

Tolliametile maksudeklaratsioonides valeandmed M. Mikitalole makstud töötasu suuruse kohta

ning tasub selle eest seaduses ettenähtud määras tulu- ja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustus

maksed, eesmärgiga petta Sotsiaalkindlustusametilt välja suurem vanemahüvitis M. Mikitalole.

Kokkuleppele tuginedes vormistas ja esitas H. Mikitalo Maksu- ja Tolliametile M. Mikitalo

töötasu kajastavaid deklaratsioone järgmiselt:

-

30. juunil 2010 esitas FIE H. Mikitalo 2010. aasta aprilli, mai ja juuni tulu- ja

sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse deklaratsioonid,

milles deklareeris M. Mikitalole 2010. aasta aprilli- ja maikuu eest tegelikkuses mittemakstud

töötasu 22 000 krooni ja nendelt töötasudelt arvestatud sotsiaalmaksu 7260 krooni ning 2010.

aasta juunikuu eest tegelikkuses mittemakstud töötasu 25 000 krooni ja sellelt töötasult

arvestatud sotsiaalmaksu 8250 krooni;

-

05. augustil 2010 esitas FIE H. Mikitalo 2010. aasta juuli tulu- ja sotsiaalmaksu,

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse deklaratsiooni, milles deklareeris

M. Mikitalole 2010. aasta juulikuu eest tegelikkuses mittemakstud töötasu 25 000 krooni ja

sellelt töötasult arvestatud sotsiaalmaksu 8250 krooni;

-

09. septembril 2010 esitas FIE H. Mikitalo 2010. aasta augusti tulu- ja sotsiaalmaksu,

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse deklaratsiooni, milles deklareeris M.

Mikitalole 2010. aasta augustikuu eest tegelikkuses mittemakstud töötasu 25 000 krooni ja

sellelt töötasult arvestatud sotsiaalmaksu 8250 krooni;

-

08. oktoobril 2010 esitas FIE H. Mikitalo 2010. aasta septembri tulu- ja sotsiaalmaksu,

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse deklaratsiooni, milles deklareeris

M. Mikitalole 2010. aasta septembrikuu eest tegelikkuses mittemakstud töötasu 25 000 krooni

ja sellelt töötasult arvestatud sotsiaalmaksu 8250 krooni;

-

09. novembril 2010 esitas FIE H. Mikitalo 2010. aasta oktoobri tulu- ja sotsiaalmaksu,

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse deklaratsiooni, milles deklareeris

M. Mikitalole 2010. aasta oktoobrikuu eest tegelikkuses mittemakstud töötasu 18 000 krooni ja

sellelt töötasult arvestatud sotsiaalmaksu 5940 krooni.

Seega deklareeris H. Mikitalo nimetatud perioodil M. Mikitalole tegelikkuses mittemakstud

töötasu kokku summas 162 000 krooni ja sellelt töötasult arvestatud sotsiaalmaksu kokku

summas 53 460 krooni.

Varjamaks asjaolu, et M. Mikitalo 2010 perioodil aprill – oktoober tegelikkuses tema juures ei

töötanud ning töötasu ei saanud, tasus H. Mikitalo, vastavalt kokkuleppele M. Mikitaloga,

perioodil 30. juuni 2010 – 27.detsember 2010. Maksu- ja Tolliametile M. Mikitalole väidetavalt

väljamakstud

töötasult

seaduses

ettenähtud

määras

tulu-

ja

sotsiaalmaksu

ning

töötuskindlustusmakseid kogusummas 93 332 krooni.

09. detsembril 2010 esitas M. Mikitalo Tartus Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti

Tartu büroole taotluse vanemahüvitise määramiseks 2010. aastal makstud isikustatud

sotsiaalmaksu alusel, kus esitas andmed lisaks Politsei-ja Piirivalveametilt saadud töötasule, ka

H. Mikitalo poolt tegelikkuses mittemakstud töötasu ja selle pealt arvestatud isikustatud

sotsiaalmaksu

kohta.

M. Mikitalo

poolt

esitatud

valeandmete

alusel,

määras

Sotsiaalkindlustusamet talle 28. veebruari 2011 otsusega vanemahüvitise perioodiks 12. märts

2011 – 19. mai 2012 igakuiselt summas 1614,37 eurot. Ilma valeandmete esitamiseta oleks

M. Mikitalole määratud igakuine vanemahüvitis summas 561,10 eurot.

Eelkirjeldatud viisil lõi M. Mikitalo grupis koos H. Mikitaloga Maksu- ja Tolliametile

valeandmete esitamise kaudu Sotsiaalkindlustusametis, kes vanemahüvitise arvutamisel ja

väljamaksmisel lähtub vanemahüvitise seaduse §-dest 3-4, väära ettekujutuse enda 2010. aasta

tulust, mille tulemusena maksis Sotsiaalkindlustusamet perioodil 2011. aasta aprill – 2012.

aasta jaanuar M. Mikitalole alusetult vanemahüvitist summas 8297,73 eurot. Tartu Maakohtu

07.02.2012 määrusega peeti Eesti Vabariigi kasuks perioodil veebruar kuni juuni 2012 kinni

- 4 -

alusetud vanemahüvitise maksed summas 3982,41 eurot, mistõttu selles osas jäi kuritegu

M. Mikitalo ja H. Mikitalo tahtest olenematutel põhjustel lõpule viimata.

Seega on M. Mikitalo grupis koos H. Mikitaloga toime pannud tegelikest asjaoludest teadvalt

ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise, s.o KarS § 209 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

H. Mikitalot süüdistatakse selles, et tema, olles alates 06. jaanuarist 1997 registreeritud

füüsilisest isikust ettevõtjana ning olles teadlik oma tütre M. Mikitalo rasedusest ning asjaolust,

et Sotsiaalkindlustusamet võtab vanemahüvitise maksmisel aluseks hüvitise taotleja ühe

kalendrikuu keskmise tulu ning, et see tulu arvutatakse hüvitisele õiguse tekkimise päevale

eelnenud kalendriaasta ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel,

leppis 2010. aastal täpselt tuvastamata ajal kuid enne 30. juunit 2010 oma tütre, Politsei- ja

Piirivalveameti Lõuna Prefektuuris töötava M. Mikitaloga kokku järgnevas. Olukorras, kus

M. Mikitalo tegelikkuses oma ema H. Mikitalo juures ei töötanud ning temalt töötasu ei saanud,

esitab H. Mikitalo Maksu- ja Tolliametile maksudeklaratsioonides valeandmed M. Mikitalole

makstud töötasu suuruse kohta ning tasub selle eest seaduses ettenähtud määras tulu- ja

sotsiaalmaksu ning töötuskindlustus maksed, eesmärgiga petta Sotsiaalkindlustusametilt välja

suurem vanemahüvitis M. Mikitalole.

Kokkuleppele tuginedes vormistas ja esitas H. Mikitalo Maksu- ja Tolliametile M. Mikitalo

töötasu kajastavaid deklaratsioone järgmiselt:

-

30. juunil 2010 esitas FIE H. Mikitalo 2010. aasta aprilli, mai ja juuni tulu- ja

sotsiaalmaksu, kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse deklaratsioonid,

milles deklareeris M. Mikitalole 2010. aasta aprilli- ja maikuu eest tegelikkuses mittemakstud

töötasu 22 000 krooni ja nendelt töötasudelt arvestatud sotsiaalmaksu 7260 krooni ning 2010.

aasta juunikuu eest tegelikkuses mittemakstud töötasu 25 000 krooni ja sellelt töötasult

arvestatud sotsiaalmaksu 8250 krooni;

-

05. augustil 2010 esitas FIE H. Mikitalo 2010. aasta juuli tulu- ja sotsiaalmaksu,

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse deklaratsiooni, milles deklareeris

M. Mikitalole 2010. aasta juulikuu eest tegelikkuses mittemakstud töötasu 25 000 krooni ja

sellelt töötasult arvestatud sotsiaalmaksu 8250 krooni;

-

09. septembril 2010 esitas FIE H. Mikitalo 2010. aasta augusti tulu- ja sotsiaalmaksu,

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse deklaratsiooni, milles deklareeris

M. Mikitalole 2010. aasta augustikuu eest tegelikkuses mittemakstud töötasu 25 000 krooni ja

sellelt töötasult arvestatud sotsiaalmaksu 8250 krooni;

-

08. oktoobril 2010 esitas FIE H. Mikitalo 2010. aasta septembri tulu- ja sotsiaalmaksu,

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse deklaratsiooni, milles deklareeris

M. Mikitalole 2010. aasta septembrikuu eest tegelikkuses mittemakstud töötasu 25 000 krooni

ja sellelt töötasult arvestatud sotsiaalmaksu 8250 krooni;

-

09. novembril 2010 esitas FIE H. Mikitalo 2010. aasta oktoobri tulu- ja sotsiaalmaksu,

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustuse makse deklaratsiooni, milles deklareeris

M. Mikitalole 2010. aasta oktoobrikuu eest tegelikkuses mittemakstud töötasu 18 000 krooni ja

sellelt töötasult arvestatud sotsiaalmaksu 5940 krooni.

Seega deklareeris H. Mikitalo nimetatud perioodil M. Mikitalole tegelikkuses mittemakstud

töötasu kokku summas 162 000 krooni ja sellelt töötasult arvestatud sotsiaalmaksu kokku

summas 53 460 krooni.

Varjamaks asjaolu, et M. Mikitalo 2010. aasta perioodil aprill – oktoober tegelikkuses tema

juures ei töötanud ning töötasu ei saanud, tasus H. Mikitalo, vastavalt kokkuleppele M.

Mikitaloga, perioodil 30. juuni 2010 – 27. detsember 2010 Maksu- ja Tolliametile M.

- 5 -

Mikitalole väidetavalt väljamakstud töötasult seaduses ettenähtud määras tulu- ja sotsiaalmaksu

ning töötuskindlustusmakseid kogusummas 93 332 krooni.

09. detsembril 2010 esitas M. Mikitalo Tartus Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti

Tartu büroole taotluse vanemahüvitise määramiseks 2010. aastal makstud isikustatud

sotsiaalmaksu alusel, kus esitas andmed lisaks Politsei-ja Piirivalveametilt saadud töötasule, ka

H. Mikitalo poolt tegelikkuses mittemakstud töötasu ja selle pealt arvestatud isikustatud

sotsiaalmaksu

kohta.

M. Mikitalo

poolt

esitatud

valeandmete

alusel,

määras

Sotsiaalkindlustusamet talle 28. veebruari 2011 otsusega vanemahüvitise perioodiks 12. märts

2011 – 19. mai 2012 igakuiselt summas 1614,37 eurot. Ilma valeandmete esitamiseta oleks

M. Mikitalole määratud igakuine vanemahüvitis summas 561,10 eurot.

Eelkirjeldatud viisil lõi H. Mikitalo grupis koos M. Mikitaloga Maksu- ja Tolliametile

valeandmete esitamise kaudu Sotsiaalkindlustusametis, kes vanemahüvitise arvutamisel ja

väljamaksmisel lähtub vanemahüvitise seaduse §-dest 3-4, väära ettekujutuse enda 2010. aasta

tulust, mille tulemusena maksis Sotsiaalkindlustusamet perioodil 2011 aprill – 2012 jaanuar

M. Mikitalole alusetult vanemahüvitist summas 8297,73 eurot. Tartu Maakohtu 07.02.2012

määrusega peeti Eesti Vabariigi kasuks perioodil veebruar – juuni 2012 kinni alusetud

vanemahüvitise maksed summas 3982,41 eurot, mistõttu selles osas jäi kuritegu M. Mikitalo ja

H. Mikitalo tahtest olenematutel põhjustel lõpule viimata.

Seega on H. Mikitalo grupis koos M. Mikitaloga toime pannud tegelikest asjaoludest teadvalt

ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise, s.o KarS § 209 lg 2 p 3 järgi

kvalifitseeritava kuriteo.

3. Kuna kaitsjad tõstatasid kohtumenetluse käigus korduvalt küsimuse kriminaalmenetluse

ajendist ja alusest ning menetluse läbiviimise erapooletusest, siis pidas maakohus vajalikuks

analüüsida esmalt nimetatud küsimust.

KrMS § 193 kohaselt on kriminaalmenetluse läbiviimiseks esmalt vajalik vastava ajendi ja

aluse olemasolu. KrMS § 226 kohaselt tuleb kriminaalmenetluse alustamise aluseks olev

dokument lisada ka kohtule saadetavale süüdistusaktile. Samas aga võib kriminaalmenetluse

ajend KrMS § 197 kohaselt teatud juhtudel selguda ka uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse

käigus ja sel juhul kirjalikku dokumenti kriminaalmenetluse ajendi fikseerimiseks ei koostatagi.

Seetõttu on Riigikohus aktsepteerinud olukorda, kus teatud juhtudel kriminaalmenetluse

alustamise aluseks olevat dokumenti süüdistusakti juurde ei lisata (vt RKKKo 3-1-1-60-10).

Maakohus märkis, et antud juhul on kriminaalmenetlus prokuröri sõnul saanud ajendi

KrMS § 197 lg 2 sätestatud viisil ehk uurimisasutuse tegevuse käigus on selgunud

kriminaalmenetluse ajend, milles on sedastatud ka kuriteotunnused. Seega ei ole konkreetset

kuriteoteadet või muud dokumenti kriminaalmenetluse ajendi kohta kirjalikult fikseeritud ega

ka süüdistusakti juurde lisatud. Kaitsjad ja süüdistatavad on viidanud sellele, et menetlus võis

saada alguse Politsei- ja Piirivalveameti sisekontrollibüroo erimenetleja E.H. , kellel oli M.

Mikitaloga isiklik konflikt. Süüdistatav usub, et E.H. solvus tema peale ning seetõttu alustas

kättemaksuks ka kriminaalmenetluse.

Maakohus leidis, et süüdistatava poolt viidatud selgitused kriminaalmenetluse alustamise

võimalikele kättemaksumotiividele ei ole eluliselt usutavad. Maakohus märkis, et esiteks ei tule

ühestki kohtule esitatud materjalist otseselt välja, kelle konkreetsest tegevusest

kriminaalmenetluse ajend ilmnes. Seega ei ole alust menetluse ajendit seostada ka E.H. isikuga.

Samuti ei ole kohtule esitatud materjalides ühtegi loogilist viidet ega kinnitust järeldusele, nagu

oleks kriminaalmenetluse alustamine E.H. poolt korraldatud kättemaks M. Mikitalole.

Maakohtule esitatud materjalidest nähtub küll see, et E.H. on viinud antud kriminaalasjas läbi

menetlustoiminguid ja kogunud tõendusmaterjali, kuid puuduvad tõendid selle kohta, et tema

oleks loonud menetlusele ka ajendi ning toimetanud sellele järgnevat kriminaalmenetlust

isiklikest motiividest kantuna või muul viisil erapoolikult. Samas oli süüdistatavatel ka

võimalus esitada kogu kohtueelse menetluse kestel taotlus menetleja taandamiseks, tundes, et

- 6 -

menetlus ei ole nende suhtes erapooletu. Seda käesolevas kriminaalasjas süüdistatava M.

Mikitalo sõnul E.H. osas tehtud ei ole. Seetõttu ei pidanud maakohus vastavaid kahtlusi

menetluse ajendi ja aluse ning erapooletuse kohta antud juhul põhjendatuks.

4. Süüdistatavad end neile esitatud süüdistuses kohtuistungil süüdi ei tunnistanud.

4.1. Süüdistatava M. Mikitalo ütluste kohaselt, kuna politseis olid suured palgakärped, siis anti

2010. aastal Lõuna Politseiprefektuuris luba ametnikel töötada ka erasektoris. Selleks tuli

taotleda luba, kui tööga seoses on tegemist isikuandmete töötlemisega. M. Mikitalo oli

vanemate talus töötanud lapsest peale ning sai vanematelt selle eest ka toetust. 2010. aasta

märtsis, kui M. Mikitalo isa tervis veelgi halvenes, asus süüdistatav vanemate talus tihedamini

tööl käima, kasutades selleks iga vaba hetke. Nii küsis M. Mikitalo reedeti peale lõunat töölt

ära ja viibis nädalavahetuse maal, samuti käis seal nädala sees, sättides kabinetikaaslastega

töögraafikut ja minnes vahel varem tööle või tulles hiljem ära. M. Mikitalo ütluste kohaselt käis

ta kuus 12 – 15 päeva kindlasti emal abis. Palga suurus oli 22 000 – 25 000 krooni bruto,

olenevalt sellest, kui palju piima eest raha saadi. Palka maksis H. Mikitalo M. Mikitalole osade

kaupa vastavalt raha laekumisele, kandes raha ülekandega korterilaenuks või niisama ning tasus

ka sularahas. Alguses oli töötamiseks suuline leping, kuid 2010. aasta mais sõlmiti ema soovil

siiski ka kirjalik leping tagantjärgi alates aprillikuust ning töölepingu lõpptähtajaks märgiti

oktoober, kuna H. Mikitalole oli teada M. Mikitalo lapseootus ja sellest tulenev võimalik

töötamise aeg. M. Mikitalo ütluste kohaselt see, kuidas H. Mikitalo tema töötasu

raamatupidamises kajastas ja milliseid deklaratsioone esitas, ei olnud M. Mikitalole teada. Enda

lapseootusest sai M. Mikitalo teada aprillis, kuid jutt talusse ametlikult tööle asumiseks algas

juba veebruaris. M. Mikitalo tööandja luba ema talus töötamiseks ei küsinud, kuna seal ei

tegeleta isikuandmete töötlemisega ning samas oli juhtkond tema töötamisest teadlik ja

pretensioone sellega seoses ei esitatud. M. Mikitalo õppis lisaks töötamisele 2010. aastal ka

jurist – kriminalistiks Sotsiaalhumanitaar Instituudi II kursusel. Koolitöö toimus enamasti

nädalavahetusel 1-2 päeva, kuid mitte igal nädalavahetusel. Kuna mitmeid kooliasju sai ära

tehtud ka interneti teel, kasutas M. Mikitalo enamus õppepuhkust talus tööl käimiseks.

4.2. M. Mikitalole on H. Mikitalo poolt abistamise eest vastavalt võimalustele raha makstud

või tema kulutusi kaetud, mis kajastuvad ka tema pangaväljavõtetes. Seoses H. Mikitalo

abikaasa tervise halvenemisega hakkas M. Mikitalo rohkem abistamas käima. Kuigi

H. Mikitalo oli ka varem mõelnud M. Mikitalo töölevõtmisest, siis ei teadnud ta, kas tütar

politseiametnikuna seda teha saaks. Seoses abikaasa tervise halvenemisega ning tütre poolt

suurema panustamisega talutöödesse arutaski süüdistatav 2010. aasta veebruaris tütrega tema

talusse tööle võtmise üle ning sai temalt nõusoleku. Aprillis asus M. Mikitalo talusse ametlikult

tööle, käies seal igal võimalikul ajal, õhtuti, öösiti ja kui vaja ka nädalavahetustel. M. Mikitalo

võeti tööle, kuna vastavat tööjõudu talu asukohas ei ole, samuti oli tütar selliste töödega juba

varem tegelenud ning plaanis oli, et kunagi võtab tütar nende talu üle. Alguses sõlmiti suuline

leping, kuid mais tehti ka kirjalik leping, mille kohaselt maksti M. Mikitalole esialgu palka

22 000 krooni ning hiljem 25 000 krooni ning selle pealt maksis H. Mikitalo ka kõik riiklikud

maksud. H. Mikitalo käive oli 2010. aastal umbes 90 000 krooni kuus, mistõttu oli võimalik

tütrele nimetatud palka maksta. Palka maksis H. Mikitalo enamasti sularahas, kuid tegi ka

ülekandeid selgitustega „korterilaen“ või „raha emalt“. Kassatšekkidele allkirju palga

maksmise kohta süüdistatav enda sõnul ei võtnud, kuna talle oli öeldud, et tekkepõhise

raamatupidamise korral kassatšekkidele allkirju vaja ei ole. Samuti käis juunis H. Mikitalo

Maksu- ja Tolliametis küsimas, kas tagantjärgi võib maksudeklaratsioone esitada ja kuna

vastati jaatavalt, siis esitas ta aprilli ning maikuu deklaratsioonid, sest varem ei olnud tal lihtsalt

aega seda uurida. Kuigi raamatupidamisdokumendid võeti H. Mikitalo sõnul tema kodust

läbiotsimise käigus ära, siis leidis ta hiljem sahtlist veel töölepingu ja kusagilt ka palgalehed.

4.3. Maakohus luges tõendatuks, et alates 2005. aastast töötas M. Mikitalo Lõuna

Politseiprefektuuris ning süüdistuses toodud ajal oli korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalitluse

menetlusteenistuse spetsialist.

- 7 -

Samuti

luges

maakohus

tõendatuks,

et

alates

12.03.2011

jäi

M. Mikitalo

lapsehoolduspuhkusele ning esitas Sotsiaalkindlustusametile lapsehoolduspuhkuse ajal

vanemahüvitise saamiseks ka vastava taotluse, kinnitades oma allkirjaga taotlusele märgitud

sotsiaalmaksuandmete õigsust. Kuna vastavad sotsiaalmaksuandmed põhinesid nii Politsei- ja

Piirivalveametist kui ka H. Mikitalolt saadud töötasul, siis analüüsis maakohus seda, kas

vastavad andmed vastasid tegelikkusele ehk kas M. Mikitalol oli õigust saada vastavate

andmete põhjal arvestatud vanemahüvitist. Kuna M. Mikitalo poolt Politsei- ja

Piirivalveametist töötasu saamine leidis samuti tõendamist, siis analüüsis maakohus vaid

H. Mikitalolt saadud töötasul põhinevate sotsiaalmaksuandmete seost vanemahüvitisega ehk

seda, kas M. Mikitalol oli õigust saada vastavate andmete põhjal arvestatud vanemahüvitist.

Eeltoodule tuginedes asus maakohus tuvastama, kas M. Mikitalo ka tegelikult töötas ametlikult

FIE H. Mikitalo juures ning kas talle maksti selle eest töötasu.

Maakohtu hinnangul nähtub M. Mikitalo, H. Mikitalo ja Volli Mikitalo ütlustest, esitatud

töölepingust, justkui oleks M. Mikitalo asunud alates 2010. aasta aprillist tööle FIE H. Mikitalo

juures, kes maksis talle igakuiselt töötasu ning tasus sellelt riiklikud maksud. Samas töötas

süüdistatav M. Mikitalo ka Lõuna Prefektuuris, kus tema ametlik tööaeg oli kella 8-17. Samuti

nähtub Lõuna Politseiprefektuuri sisekorraeeskirjast, et politseis oli üldiselt sisse seatud 40-

tunnine töönädal ja 8-tunnine tööpäev, sama nähtus ka Lõuna Prefektuuri töökorras.

Maakohus leidis, et ei ole tõenäoline, et M. Mikitalo oleks reaalselt käinud vanemate talus tööl

sellise sagedusega ja mahus nagu seda on kohtus üritatud näidata. Seejuures arvestas maakohus

nii M. Mikitalo täiskohaga töötamist politseis ja sellest tulenevat ajaliste võimaluste piirangut

talus töötamiseks. Maakohtu hinnangul ei ole usutav, et tööaja kasutamine politseisüsteemis

võimaldaks nii paindlikku suhtumist tööaega, eriti arvestades M. Mikitalo töökohustusi, mis

olid seotud üsna kiireloomuliste toimingutega. Samuti oleks sellise kirjeldatud tööjaotuse korral

pidanud M. Mikitalo töökaaslasest toanaaber olema seejuures ebareaalselt ülekoormatud.

Maakohus leidis, et oluline on arvestada ka M. Mikitalo vanemate talu reaalset kaugust nii tema

elu- kui põhitöökohast, mille läbimiseks kulub oluline aeg ja rahaline kulu. Lisaks politseitööle

õppis M. Mikitalo ka koolis, mis nõudis ilmselgelt osa tema töövälisest ajast, et vajalik

õppemaht omandada. Maakohus võttis arvesse ka Persona väljatrükist nähtuvad M. Mikitalo

puhkused 2010. aastal, mil ilmselt oli vajalik aega kulutada siiski õppetööle, siis väidetav aeg,

mil tal oli võimalus talus abis käia, ei ole usutav ega puhtfüüsiliselt ja ajaliselt võimalik.

Eeltoodule tuginedes leidis maakohus, et ei ole reaalne, et M. Mikitalo oleks suutnud sellises

mahus talus tööl käia, nagu ta ise väitnud on.

Eeltoodud asjaolusid arvesse võttes leidis maakohus, et on alust järeldada, et tegelikult

vormistati M. Mikitalo FIE H. Mikitalo juurde 2010. aasta aprillis tööle eesmärgiga seeläbi

tema ametlikku tulu suurendada ja tekitada võimalus suurema vanemahüvitise saamiseks

lapsehoolduspuhkuse ajaks.

Maakohtu jaoks jäi küsitavaks, et kui M. Mikitalo on juba aastaid eelnevalt vanemate talus tööd

teinud, siis miks otsustati ametlik töösuhe vormistada just nüüd ja miks just sellise tähtajaga.

Miks sõlmiti kirjalik tööleping väidetavalt alles mais ja seda tähtajaga aprillist ehk tagantjärgi

ajast, kui oli juba teada M. Mikitalo lapseootusest. Küsitavaks jäi maakohtu jaoks ka see, et

miks otsustati alles juunikuus tagantjärgi esitada maksudeklaratsioonid M. Mikitalole

väidetavalt makstud töötasu kohta alates aprillist. H. Mikitalo väide, et varem polnud selleks

aega, ei kõlanud maakohtu hinnangul usaldusväärselt.

Samuti esines maakohtul kahtlus selles, et kas ema ja tütre vaheline tööleping sõlmiti just mais

2010 või on see siiski hiljem vormistatud, eesmärgiga kohut seeläbi töösuhte tegelikkuses

veenda. Sellist kahtlust tekitas eelkõige ka töölepingu esitamise aeg kriminaalasja materjalide

juurde. Nimelt tehti seda alles kohtuistungi käigus ning seda ei ole leitud ega H. Mikitalo enda

poolt välja antud tema elukohas toimunud läbiotsimise käigus, kuigi talle oli teada läbiotsimise

eesmärk. Samuti on töölepingule jäetud kandmata töölepingu sõlmimise kuupäev, mis on küll

- 8 -

iseenesest üksnes lepingu vormiline viga, kuid lisab kahtlusi koosmõjus teiste eelviidatud

küsitavate asjaoludega.

Maakohus leidis, et tõendatuks ei saa lugeda M. Mikitalo tööpanuse olulist suurenemist

ametliku töösuhte loomisel. Samuti ei olnud maakohtule arusaadav ega osanud seda selgitada

ka süüdistatav H. Mikitalo, et kuidas ametliku töösuhte loomine M. Mikitaloga oleks aidanud

kaasa väidetavale eesmärgile talupidamise üleandmiseks M. Mikitalole. Maakohus leidis, et

lisaks eeltoodule suurendab kahtlusi ka asjaolu, et M. Mikitalo ei olnud FIE H. Mikitalo juures

töötamiseks küsinud luba oma töökohast Lõuna Prefektuuris. Nimelt ei nähtu Lõuna

Prefektuuri töökorrast, et loa taotlemine teisel kohal töötamiseks oleks olnud seotud üksnes

isikuandmete töötlemist hõlmavate töökohtadega. Samuti tulenes M. Mikitalole kui ametnikule,

piirang teise tööandja juures töötamiseks iseenesest ka alates 1996. aastast kehtinud avaliku

teenistuse seadusest (§73). Seega, olid maakohtu hinnangul M. Mikitalo selgitused, miks ta ema

juures töötamiseks luba ei küsinud, kohtule kaheldavad.

Kõike eeltoodut koosmõjus arvesse võttes leidis maakohus, et ei saa teha järeldust, nagu

M. Mikitalo tööpanus oleks 2010. aasta aprillist tema vanemate talus oluliselt suurenenud ning

et oleks esinenud tegelikku vajadust tema tegevuse sidumiseks talus ametliku töösuhtega ja

seeläbi ametliku palga maksmiseks. Ka varasemalt oli H. Mikitalo M. Mikitalole tema

abistamise eest hüvitisi või toetusi maksnud. Kuigi väidetava töölepinguga loodi alus

M. Mikitalole ametliku palga maksmiseks ning FIE H. Mikitalo on esitanud Maksu- ja

Tolliametile ka deklaratsioonid M. Mikitalole väidetavalt tasutud töötasu osas, siis ei ole

maakohtu hinnangul tõendatud, et reaalset töötasu maksmist üldse toimus. Nimelt ei ole

M. Mikitalo ja H. Mikitalo ega ka nendega seotud V. Mikitalo, Alar Raudsepa, Merilyn Nõgeli

ja Tervo Nõgeli pangakontode väljavõtetes ühtegi viidet sellele, et nende arvete kaudu oleks

H. Mikitalo M. Mikitalole töötasu üle kandnud. H. Mikitalo on teinud M. Miktalole küll

ülekandeid, kuid nende selgitused viitavad emalt laenu või korterilaenu maksmiseks saadud

rahale, sünnipäevakingile või muudele asjaoludele, mida ei saa töötasu ülekandmisega

seostada. Kuigi süüdistatavate sõnul oli siiski tegemist töötasu ülekandmisega, lihtsalt

selgitused olid teised, siis ei pidanud maakohus sellist väidet eluliselt usutavaks, eriti arvestades

samasisuliste maksete esinemist kõnesolevale töösuhtele nii eelneval kui järgneval ajaperioodil.

Seega puuduvad palga reaalset väljamaksmist tõendavat dokumendid ning kohtu hinnangul ei

saa palga väljamaksmist kinnitada ka M. Mikitalo võimalike kulutustega tehnikale, reisimisele

ja saunaehitusele, mida ta kaitsja hinnangul ei oleks saanud endale lubada vaid politseist

saadavast töötasust. Kuna H. Mikitalo, käesolevas asjas raamatupidamiskohuslasena, ei

esitanud maakohtule ühtegi reaalset M. Miktalole töötasu väljamaksmist tõendavat dokumenti

ning samuti ei ole esitatud ühtegi teist sellekohast raamatupidamise alusdokumenti, siis ei

lugenud maakohus vastavat asjaolu tõendatuks.

Maakohus leidis, et kõike eeltoodut arvesse võttes tuleb teha järeldus, et tegelikult M. Mikitalo

ja H. Mikitalo vahel 2010. aasta aprillist – oktoobrini reaalne sisuline töösuhe puudus ning

samuti ei maksnud H. Mikitalo tegelikkuses M. Mikitalole nimetatud kuude eest ametlikku

töötasu. Samas deklareeris ja tasus ta M. Mikitalo väidetavalt töötasult tulu- ja sotsiaalmaksu

ning töötuskindlustus maksed.

4.4. Võimaliku kelmuse toimepanemise osas analüüsis maakohus, kas eelneva tegevusega lõid

süüdistatavad tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse eesmärgiga teenida seeläbi

varalist kasu.

Maakohtu hinnangul nähtus uuritud tõenditest, et nii M. Mikitalo kui H. Mikitalo olid

2010. aasta aprillikuus teadlikud M. Mikitalo lapseootusest ning samast ajast otsustati

väidetavalt vormistada M. Mikitalo ka H. Mikitalo juurde ametlikult tööle. Samas tegelikku,

sisulist töösuhet nende vahel ei olnud ning reaalselt ei toimunud ka töötasu väljamaksmist. Küll

aga esitas H. Mikitalo Maksu- ja Tolliametile tulu- ja sotsiaalmaksu, kohustusliku

kogumispensioni makse ja töötuskindlustusmakse deklaratsioonid, milles deklareeris

M. Mikitalole 2010. aasta aprillist – oktoobrini makstud töötasu. Maakohus leidis, olenemata

- 9 -

sellest, et M. Mikitalo enda sõnul seda ei teadnud kas ja milliseid deklaratsioone tema ema

kavatseb töötasu osas esitada, et senise elukogemuse ja töösuhtes oleva isikuna pidi ta

vaieldamatult olema teadlik sellest, et ametlikus töösuhtes olles ja töötasu saades tasutakse tema

teenitud tasult ka vastavaid riiklike makse. 09. detsembril 2010 esitas M. Mikitalo

Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroole taotluse vanemahüvitise

määramiseks. Taotluse kohaselt on M. Mikitalo 2010. aasta isikustatud sotsiaalmaksu aluseks

võetud nii Politsei- ja Piirivalveameti kui ka H. Mikitalo poolt makstud sotsiaalmaksu andmed,

mis on M. Mikitalo poolt kinnitatud allkirjaga nende esitamisel, kuigi ta pidi olema teadlik, et

andmed H. Mikitalo osas on tegelikult alusetud. Nimetatud andmete alusel on

Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Tartu büroo teinud 28.02.2011 otsuse

M. Mikitalole vanemahüvitise määramise kohta alates 12.03.2011 - 19.05.2012 summas

1614,37 eurot kuus. Seega lõid süüdistatavad ebaõige ettekujutuse sellest, justkui oleks

M. Mikitalo 2010. aasta aprillist – oktoobrini saanud töötamise eest FIE H. Mikitalo juures

töötasu, millelt arvutatud isikustatud sotsiaalmaksu saab Sotsiaalkindlustusamet võtta M.

Mikitalo vanemahüvitise aluseks ja seega maksta talle selle võrra suuremat vanemahüvitise

summat.

Seega sai M. Mikitalo tänu valeandmete esitamisele varalist kasu 8297,73 eurot ning oleks

saanud lisaks 3982,41 eurot, kui Tartu Maakohtu 07.02.2012 määrusega kriminaalasjas nr 1-

12-1220 ei oleks alusetuid vanemahüvitise summasid Eesti Vabariigi kasuks kinni peetud.

Maakohus ei saanud lugeda tõendatuks seda, et süüdistatavad pidid juba algselt olema teadlikud

vanemahüvitise arvestamise konkreetsetest üksikasjadest, kuna seda kohtuistungil täpsustavalt

ei käsitletud. Vastava kinnituse vanemahüvitise/peretoetuse suuruse muutmist või maksmise

lõpetamist põhjustavatest asjaoludest teavitamise kohta on M. Mikitalo allkirjastanud alles

vanemahüvitise taotlemisel, s.o peale väidetava plaani elluviimisega alustamist.

Hiljemalt vanemahüvitise määramise taotluse esitamisel pidi M. Mikitalo saama aru ka

konkreetselt sotsiaalmaksuandmete tähtsusest vanemahüvitise määramisel. Maakohus leidis, et

arvestades eelnimetatut ning väidetava töösuhte ja töötasu maksmise ajastatust, asjaolu, et

väidetava töösuhte loomisega ei kaasnenud H. Mikitalole märgatavalt olulisi muudatusi töises

elus ning samas kaasnes sellega varaline kasu M. Mikitalole suurema vanemahüvitise näol, on

ilmne, et eeltoodud tegevus oli M. Mikitalol ja H. Mikitalol kooskõlastatud ja eesmärgipärane.

Maakohus märkis, kui H. Mikitalo oleks jätnud deklareerimata ja tasumata väidetavalt makstud

töötasult nõutavad maksud, siis ei oleks tekkinud ka M. Mikitalol vastavat isikustatud

sotsiaalmaksu osa. Samuti kui M. Mikitalo ei oleks esitanud nimetatud andmete alusel

vanemahüvitise määramise taotlust, ei oleks talle määratud ka alusetult suuremat

vanemahüvitist. Eeltooduga luges maakohus tõendatuks süüdistatavate poolt kaastäideviijatena

ehk grupis nii kelmuse objektiivse kui subjektiivse kuriteokoosseisu realiseerimise, seejuures

subjektiivsest küljest oli süüdistatavatel maakohtu hinnangul eelkirjeldatud tegevus kavatsetud

nii kelmuse objektiivse kooseisu asjaolude kui ka kaastäideviimise osas.

Maakohus ei tuvastanud M. Mikitalo ja H. Mikitalo puhul õigusvastasust ja süüd välistavate

asjaolude esinemist, mistõttu tunnistas maakohus süüdistatavad neile esitatud süüdistuses

KarS § 209 lg 2 p 3 järgi süüdi.

4.5. Maakohus M. Mikitalo ja H. Mikitalo puhul karistust raskendavaid ja kergendavaid

asjaolusid ei tuvastanud. Kuna mõlemad süüdistatavad on varasemalt karistamata, leidis

maakohus, et seega ei ole jätkuv õigusvastane käitumine neile omane. Süüdistatavate süü

suuruse hindamisel võttis maakohus arvesse nende poolt kuriteoga tekitatud kahju suurust ning

asjaolu, et tegemist ei olnud väga ühiskonnaohtliku ega ühtegi üksikisikut kahjustava teoga.

Arvestades eeltoodut ning samas ka karistamise üld- ja eripreventiivseid eesmärke üldiselt,

leidis maakohus, et süüdistatavatele on võimalik mõista karistus sanktsioonis ettenähtud

miinimummääras. Samuti leidis maakohus, et arvestades süüdistatavate isikuid ning nende

poolt kuriteo toimepanemise asjaolusid ei ole vajalik ega otstarbekas pöörata neile mõistetavaid

vangistusi täitmisele, vaid on põhjendatud jätta need KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata.

- 10 -

Samuti leidis maakohus, et puudub alus käitumiskontrolli kohaldamiseks ning katseaja pikkus

varasemate karistuste puudumist ja süüdistatavate isikuid arvestades on põhjendatud määrata

seaduses ettenähtud minimaalmääras.

Kuna tõendamist on leidnud, et M. Mikitalo ja H. Mikitalo poolt süüliselt ning õigusvastaselt

kelmuse toimepanemine alusetu vanemahüvitise saamiseks ning osaliselt väljamaksmisele

kuuluv alusetu vanemahüvitis Tartu Maakohtu 07.02.2012 määrusega kriminaalasjas 1-12-

1120 arestiti, siis esines alus nimetatud alusetu vanemahüvitise konfiskeerimiseks KarS § 831

alusel kuriteona saadud varana.

Apellatsioonide sisu

5. M. Mikitalo kaitsja taotleb Tartu Maakohtu 21.05.2014 otsuse tühistamist ning uue otsuse

tegemist, millega mõistetakse M. Mikitalo temale esitatud süüdistuses õigeks. Apellatsioonis

esitatud seisukohad on kokkuvõtvalt järgmised.

6. Kaitsja hinnangul on kohus rikkunud oluliselt menetlusõiguse norme ja hinnanud asjas

esitatud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult.

6.1. Apellant leiab, et maakohtu käsitlus kriminaalmenetluse ajendi osas on jäänud

pealiskaudseks ning maakohtu poolt ei ole kriminaalmenetluse ajendi olemasolu sisuliselt

kontrollitud. Apellatsiooni kohaselt jääb ebaselgeks, milline see ajend, vaatamata kirjaliku akti

puudumisele, siiski on olnud ja kuidas täpsemalt on ta uurimise käigus tekkinud ning millise

asjas sisalduva tõendi analüüsimisel kohus antud järeldusele jõuab. Olukorras, mil kohus ei ole

tuvastanud kriminaalmenetluse ajendit, ei saa kohus pidada ka menetluse alustamist isikliku

kättemaksu motiivist ebausaldusväärseks.

Kaitsja märgib, et süüdistatava poolt kohtueelse menetleja taandamise taotluse esitamata

jätmine ei kõrvalda iseenesest kahtlusi menetleja erapooletusest ega tähenda, et menetleja

tegevus on olnud õiguspärane. Põhjendatud on süüdistatava ootus kohtu erapoolikusele antud

küsimuse lahendamisel.

Süüdistatav on endiselt seisukohal, et uurija E.H. on olnud otseselt huvitatud uurimise

tulemusest. Uurija on loonud ise tõendeid, teostanud läbiotsimise selliselt, et kaasa ei ole võetud

M. Mikitalole palga maksmist tõendavaid dokumente (palgalehed), läbiotsimisele on kaasatud

puudulike teadmiste ja volitustega isik (tõenäoliselt Politsei- ja Piirivalveameti töötaja), kes

arusaadavalt ei ole andnud oma kolleegide vastu hinnanguid. Kaitsja märgib, et E.H. on H.

Mikitalo

raamatupidamise

osas

esitanud

hulgaliselt

ebaselgeid

ja

tegelikkusega

mittehaakuivaid seisukohti. Samuti ei saa kaitsja hinnangul tähelepanuta jätta E.H. üleolevat

ja halvustavat suhtumist H. Mikitalo juures toimunud läbiotsimisel ning M. Mikitalole

menetlusdokumentide kätteandmisel.

Olukorras, mil endiselt jäävad ebaselgeks kriminaalmenetluse aluseks ja ajendiks olevad

asjaolud, on ka süüdistataval jätkuvalt põhjendatud kahtlus, et tegemist on E.H. poolt

organiseeritud kättemaksuga, millise eesmärgi on E.H. käesolevaks ajaks juba saavutanud

süüdistatavate psüühiliste ja füüsiliste üleelamiste näol. Kaitsja ja süüdistatava hinnangul ei saa

erapooliku isiku poolt isikliku kättemaksu motiividel kogutud tõendite alusel toimuv

kriminaalmenetlus olla õiglane kohtupidamine Euroopa Inimõiguste Konventsiooni

tähenduses.

6.2. KarS § 209 lg 2 p 3 kohaselt on karistatav tegu, mis seisneb varalise kasu saamise eest

tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel isikute grupi poolt. Süüdistus

on esitatud lähtuvalt eeldusest, et M. Mikitalo süüdistaja hinnangul tegelikkuses oma ema

juures ei töötanud ja töötasu ei saanud. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus viimati nimetatud

asjaolusid suutnud veenvalt tõendada. Samuti ei ole kohus otsuse põhjendustes ei sisuliselt ega

ka õiguslikult avanud, mida ta peab silmas „sisulise töösuhte puudumise“ all. Maakohus ei

vaidlusta küll töölepingu sõlmimist ja seega ka töösuhte olemasolu, vaid leiab, et see töösuhe

„ei ole sisuline“.

- 11 -

Kaitsja märgib, et maakohus on viidanud süüdistatava enda poolt Sotsiaalkindlustusametile

esitatud valeandmetele (avaldusele), kuid antud avalduses on osundatud üksnes riigi poolt

varasemalt talletatud andmetele isikustatud sotsiaalmaksu tasumise kohta. Vaidlust ei esine

selles, et M. Mikitalo eest on tasutud just sellises suuruses sotsiaalmaksu. Antud andmed ei ole

esitatud M. Mikitalo poolt, vaid tema ema H. Mikitalo poolt, milline asjaolu ilmneb ka viidatud

dokumendi lõpul M. Mikitalo poolt tehtud omakäelisel märkusel, mille kohaselt on ta

väljatrükiga nõus. Samuti ei ole M. Mikitalo antud avalduses kinnitanud töötamist või

mittetöötamist ega ka töötasu saamist või mittesaamist, vaid üksnes seda, et tema ema on tema

eest tasunud sotsiaalmaksu. Viidatud andmed vastavad tegelikkusele ja nimetatud avalduse

esitamine ei ole M. Mikitalole ka etteheidetav tegevus.

Kaitsja viitab sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-le 1, mille kohaselt tasutakse sotsiaalmaksu

töötajatele rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt. Sama lõike p 9 kohaselt tasutakse

sotsiaalmaksu ka sama lõike punktides nimetamata, seaduse või muu õigusakti alusel töö

tegemise eest makstavatelt tasudelt. Seega ei ole sotsiaalmaksu deklareerimise ja tasumise

seisukohalt oluline niivõrd täpse töösuhte defineerimine või ka lepingu või muu kokkuleppe

väljaselgitamine, vaid maksustamise aluseks on asjaolu, et ühe isiku poolt on teisele makstud

tasu töö tegemise eest. Maakohus ei ole kaitsja nimetatud argumentide osas seisukohta võtnud

ja jätnud need tähelepanuta. Kaitsja leiab, et kohus ei ole tuvastanud M. Mikitalo mittetöötamist

(„töösuhte sisulist puudumist“) ja viimasele töötasu mittemaksmist H. Mikitalo poolt, mistõttu

ei saa lugeda teo objektiivset koosseisu täidetuks.

6.2.1. Kaitsja viitab maakohtu otsuses toodule, mille kohaselt ei ole tõenäoline, et M. Mikitalo

käis oma vanemate talus tööl sellise tihedusega ja mahus, nagu ta on kohtus väitnud. Ka ei ole

kohtu hinnangul usutav, et tööaja kasutamine politseisüsteemist võimaldaks nii paindlikku

suhtumist tööaega, sealjuures arvestades M. Mikitalo töökohustusi. Siinkohal ei ole kohus aga

välja toonud, milline õiguslik tähendus on töösuhte tekkimisel ja isiku töötasu sotsiaalmaksuga

maksustamisel tema tegelikult töötatud ajal. Kaitsja hinnangul võtaks kohus justkui seisukoha,

et teatud tööajast vähem töötatud tööd ei saa käsitleda töötamisena ja sellise töö eest makstud

tasult ei tohiks tasuda ka sotsiaalmaksu.

Mööndes, et teatud aja M. Mikitalo FIE H. Mikitalo juures siiski töötas, ei oleks kohus saanud

M. Mikitalot süüdi mõista kogu süüdistuse ulatuses, vaid ainult selles osas, millise arvates kohtu

poolt tegelikult tööd ei tehtud. Eeltoodule tuginedes peaks tuleviku õiguspraktika olema seega

selline, et riigil (süüdistusel) on õiguspädevus sekkuda igasse töösuhtesse, anda oma hinnang

tegelikult tehtud töö osas ja kui see hinnang ei ühti töötaja või tööandja omaga, siis tuvastada

kelmuse toimepanemine.

Kaitsja märgib, et on igati reaalne, et M. Mikitalo võis talus töötada ühel kuul 12 – 15 päeva,

sh õhtuti, öösiti ning nädalavahetustel, mis on talutööde puhul igati tavapärane. Kohus ei ole ka

vastupidist tõendanud. Samuti ei ole kohus põhjendanud oma kahtlust M. Mikitalo tööaja

paindlikkuse osas, ometi on M. Mikitalo viidanud tööandja konkreetsele loale töötada lisaks

erasektoris, mis eeldab tööandjalt just paindlikkust ja toetab seega süüdistatava väiteid. Samuti

langevad kokku mõlema süüdistatava ning V. Mikitalo ütlused M. Mikitalo poolt töö tegemise

kohta oma vanemate talus. Kohus ei ole antud ütlusi aga otsuse tegemisel arvestanud ja rajanud

oma otsuse põhiliselt H. Mikitalo poolt esitatud deklaratsioonides märgitud andmetele.

Samuti ei ole kohus käsitlenud M. Mikitalo ütlusi talus töötamise kohta. Kaitsja hinnangul on

usutavad ülekuulatud tunnistajate ütlused selle kohta, et ka asudes tööle riigiametisse, ei olnud

M. Mikitalol võimalik sealt saadava palgaga pidada üleval ennast ja 4 last, lisaks elamispinna

ostmise ja auto liisimise vajaduse tekkimisel pärast M. Mikitalo esimese kooselu lõppemist.

Kaitsja leiab, et maakohtu poolt vaid esitatud deklaratsioonidele tuginemine ei võimalda

tõendada, et M. Mikitalo talus tööd ei teinud. Kriminaalmenetluses on prokuröri kohtustus

tõendada, et M. Mikitalo talus ei töötanud – selliseid tõendeid aga asja materjalide juures ei ole,

samuti ei ole kohus vastupidist tõendanud. Kaitsja hinnangul on kohtu viited analoogia korras

- 12 -

maksukuritegudele ja sellega seoses antud asjas süüdistatavate suhtes justkui kehtivale

kaasaaitamiskohustusele või isegi pööratud tõendamiskoormusele, ilmselgelt seadusevastased.

Seoses Politsei- ja Piirivalveameti käskkirjadega märgib kaitsja järgnevat. Asjaolu, et

sisekorraeeskirjade kohaselt oli töötajal ette nähtud 8-tunnine tööpäev, ei tõenda, et M. Mikitalo

nädalavahetustel, puhkuse ajal, sh õppepuhkuse ajal ja ka õhtuti ning vabadel päevadel talus

tööl ei käinud. Usutavad on siinkohal M. Mikitalo ütlused selle kohta, et Lõuna

Politseiprefektuuri poolt pigem soositi palgakärbete olukorras töötajate töötamist ka väljaspool

politseisüsteemi. Samuti on usutavad M. Mikitalo ütlused selle kohta, et tema tööandja jaoks

oli eelkõige oluline, et konkreetne töö sai tehtud, mitte see, et töötajad viibiksid töökohal

kindlast ajast kindla ajani. Siinkohal on kaitsja hinnangul usutavad M. Mikitalo ütlused ka selle

kohta, et kui tema töökaaslasel oli vaja vabu päevi õppimiseks Tartu Ülikoolis, tegi M. Mikitao

töökaaslase eest tööd ja tema naasmisel anti M. Mikitalole vabu päevi. Samuti ei ole eeltoodu

osas kohus oma vastupidist veendumust suutnud põhjendada.

Maakohtus on tekitanud küsitavuse niivõrd lühikese tähtajaga töölepingu vormistamine, kui

talus sooviti M. Mikitalo kestvat abi. H. Mikitalo ütlustest nähtub, et lepingu pooltel oli kindel

plaan ka pärast lapsehoolduspuhkust töösuhte jätkamiseks, kuid töösuhte vormistamine lükati

hilisemaks, sest puhkuselt naasmist ei ole võimalik täpselt prognoosida.

Kaitsja hinnangul ei osunda M. Mikitalo pangakontode väljavõtted samuti M. Mikitalo

mittetöötamisele talus. Tegemist oli raha saatmisega emalt ja näiteks see, kui maksekorraldusel

oleks märgitud „töötasu vastavalt töölepingule nr“, oleks see ema ja tütre vahelistes suhetes

olnud ebaloomulikum ja eluliselt mitteusutav. Kuivõrd kokkulepe töötasu saamiseks puudutas

ka M. Mikitalole tema korterilaenu maksete tasumist, siis oli asjakohane ka viide korterilaenule.

Kuna süüdistatavate näol on tegemist ema ja tütrega, siis puudub mõistlik selgitus, miks peale

töölepingu sõlmimist oleksid nad pidanud katkestama varem sooritatud selgitustega ülekannete

tegemise ning asuma kasutama ametlikumat tooni.

M. Mikitalole välja antud loomakasvatuse, mehhanisaatori ja veterinaari tegevusalal tegutseda

lubavad kutsetunnistused kinnitavad M. Mikitalo oskusi teha laudas veterinaari töid jms, mis

veelkord kinnitavad vanemate abistamist talus, kui isal tekkis tervisega probleeme. Kohus on

samuti esitanud kinnitamata väite, et H. Mikitalole ei kaasnenud väidetava töösuhte loomisega

olulisi muudatusi töises elus.

6.2.2. Kaitsja märgib, et maakohus on leidnud, et H. Mikitalo ei ole M. Mikitalole töötasu

maksnud, viidatud teo koosseisu tunnus on jäetud kohtuotsuses üksikasjalikumalt avamata.

Apellant rõhutab, et töötasu maksmine või mittemaksmine ei ole oluliseks tingimuseks

vanemahüvitise

väljamaksmiseks

ning

seega

selle

tingimuse

sidumine

väidetava

kuriteokoosseisuga on olnud alusetu. Vanemahüvitise seaduse § 3 lg 1 ja 2 tulenevalt nähtub,

et vanemal tekib õigus saada vanemahüvitist üksnes tema osas tasutud isikustatud

sotsiaalmaksu alusel ja seda sõltumata sellest, kas töötajale on töötasu reaalselt makstud või

mitte.

Kaitsja märgib, et reaalselt tasutud sotsiaalmaksu ja vanemahüvitise sidumine on oluline

näiteks vastupidisel juhul, kui tööandja maksab töötajale tasu, deklareerib sotsiaalmaksu, kuid

sotsiaalmaksu Maksu-ja Tolliameti arvele üle ei kanna. Sellisel juhul ei teki isikustatud

sotsiaalmaksu ja vanemal puudub õigus hüvitist saada. Olukorras aga, mil isikustatud

sotsiaalmaks on tasutud, ei ole Sotsiaalkindlustusametil alust keelduda vanemahüvitise

väljamaksmisest ja seda vaatamata isegi olukorrale, mil tööandja poolt ei ole töötajale tasu veel

täielikult ära makstud. Käesoleval juhul on Sotsiaalkindlustusamet lihtsalt peatanud

väljamaksed süüdistuses kajastatud veel välja maksmata summade osas ja ei ole saanud teha

haldusotsust enne kriminaalasjas jõustunud lahendit. Kummastav oleks aga olukord, mil

kriminaalmenetluses tuvastatakse kelmuse toimepanek, kuid Sotsiaalkindlustusametil ei ole

võimalik

leida

materiaalõigusnormi,

mille

alusel

oleks

võimalik

vanemahüvitise

väljamaksmisest keelduda. Antud segadus oleks jäänud olemata, kui süüdistuses oleks ära

- 13 -

toodud viited materiaalõigusnormidele, mis reguleerivad vanemahüvitise väljamaksmise korda

ja tingimusi ning millised oleks otseselt seotud süüdistatavate poolt ühtede või teiste andmete

esitamisega.

Kaitsja märgib, et deklaratsiooni esitas ainult H. Mikitalo ning M. Mikitalol puudus teave selle

kohta, millised andmed, millistel tingimustel ja kuidas tema sotsiaalmaksu osas

Sotsiaalkindlustusametini jõudsid. Mistahes kokkulepet kahe süüdistatava vahel teatud summas

sotsiaalmaksu tasumises M. Mikitalo isikustatud sotsiaalmaksuna ei ole kohus suutnud

tõendada. Seega ei saanud M. Mikitalo sõltumata sellest, kas ta sai raha või mitte, olla

valeandmete esitajaks.

6.2.3. Kaitsja hinnangul ei ole kohus veenvalt ümber lükanud süüdistatavate väiteid töötasu

maksmise kohta. Kohus ei käsitle M. Mikitalole ülekantud summasid töötasuna, viidates

ülekannete selgitusele, samas ei ole ka välja toonud, mille eest ja milliste tasudena kohus neid

summasid vaatleb. Kaitsja ja süüdistatava hinnangul ei ole antud summasid võimalik käsitleda

mistahes

muuliigiliste

summadena,

kui

seda

on

töötasu.

Varasemalt

viidatud

sotsiaalmaksuseaduse § 3 lg 1 p 1 ja 9 kohaselt laieneb sotsiaalmaksu kohustus lisaks palgale

ka muudele töötajatele väljamakstavatele tasudele.

Kohtuotsuses ega ka süüdistuses ei ole toodud vähimaidki viiteid sellele, et viidatud tööleping

ei oleks kehtiv, s.o et tegemist oleks tühise tehinguga. Seega ajani, mil tehingut ei ole kehtetuks

tunnistatud või tema tühisust tuvastatud, on M. Mikitalo ja H. Mikitalo vahel tekkinud töösuhe,

mille alusel M. Mikitalo on töötaja. Kaitsja märgib, et kohus väljendab küll imestust, et

töölepingut ei ole tõendina esitatud koheselt, vaid hilisema menetluse käigus, samas möönab,

et see võib anda aluse kriminaalmenetluse lõpetamiseks. Ühe või teise tõendi esitamise aeg

kriminaalmenetluses ei saa olla aluseks selle tõendi ebausaldusväärseks lugemiseks.

Kaitsja hinnangul ei oleks moraalselt ega ka kriminaalõiguslikult taunitav, kui H. Mikitalo ja

M. Mikitalo oleksid otsustanud töösuhte vormistamise kasuks muu hulgas ka põhjusel, et

töösuhte alusel tasutud töötasud tagavad M. Mikitalole suurema vanemahüvitise. Toimikus

olevad tõendid kinnitavad, et M. Mikitalole maksti tasu ja M. Mikitalo tegi talus tööd. Lisaks

on pooled omavahelise õigussuhte määratlenud töölepinguga, millest tingituna on tekkinud

H. Mikitalol sotsiaalmaksu tasumise kohustus, millise kohustuse on ta täitnud. Seega jääb

arusaamatuks, milles seisnes siin ühe või teise poole seadusvastane tegevus.

Kaitsja poolt esitatud dokumendid, mis kajastavad M. Mikitalo poolt kõnealusel perioodil

tehtud kulutusi, toetavad viimase väiteid täiendava töötasu saamisest. Kohtu seisukoht, et

viidatud kulutused oli võimalik teha ka elukaaslase sissetulekutest vms on pelgalt subjektiivne

arvamus ega ole kinnitust leidnud. Samuti ei ole kohus tunnistanud võimalust, et kõnealuste

kaupade ja teenuste eest on tasutud järelmaksuga, sh hilisemalt laekunud töötasu arvelt.

Siinkohal märgib kaitsja, et kui ringkonnakohtu hinnangul samuti mingi tasu maksmist

H. Mikitalo poolt M. Mikitalole ei toimunud, siis tuleb vastata küsimusele, milliste vahendite

arvelt suutis M. Mikitalo teha nii märkimisväärseid kulutusi, mis ületasid selgelt tema Politsei-

ja Piirivalveametist saadavat sissetulekut.

Samuti märgib kaitsja, et tšekkide allkirjastamata jätmine ei tähenda seda, et justkui ei oleks

olnud poolte vahelist töösuhet ja sellest tulenevaid õiguslikke tagajärgi. Kassa

väljaminekuorderite puudumine H. Mikitalo raamatupidamises oli tingitud kassapõhisest

raamatupidamisest, samuti pooltevahelise usaldussuhte tõttu oli H. Mikitalol võimalik ja on ka

vajadusel praegu võimalik need allkirjad kassadokumentidele mistahes ajahetkel saada. Seega

ei ole kohtu viide raamatupidamiseeskirjade rikkumisele põhjendatud. Samuti jääb ka

mõistmatuks,

millise

materiaalõigusnormi

rikkumine

seoses

kassatšekkide

mittevormistamisega on H. Mikitalo poolt toime pandud.

Süütuse presumptsioonist tulenevalt peab süüdistus olema siiski kirjalike tõendite pinnalt

võimeline tõendama, et olukorras, mil üks isik kinnitab, et ta on teiselt raha saanud, siis

dokumentaalsete tõendite pinnalt lähtuvalt see siiski nii ei ole.

- 14 -

6.2.4. Maakohus viitab otsuses poolte kokkuleppele maksudeklaratsioonides valeandmete

esitamises M. Mikitalole makstud töötasu kohta ja sellelt töötasult tulu- ja sotsiaalmaksu ning

töötuskindlustusmaksete tasumises, olukorras, kus M. Mikitalo H. Mikitalo juures tegelikult ei

töötanud. Kokkuleppe olemasolu (teo toimepanemist grupis) ei ole maakohus aga suutnud

tõendada – puuduvad vähimadki viited sellele, et deklaratsiooni esitamine ja sotsiaalmaksu

tasumine oleks toimunud kokkuleppel süüdistatavate vahel.

6.2.5. Tõendamist ei ole leidnud ka süüdistatavate süü teo toimepanemises – et süüdistatavate

tegevus oli kavatsetud nii kelmuse objektiivse koosseisu asjaolude kui ka kaastäideviimise osas.

Maakohus osundab, et mõlemad süüdistatavad olid teadlikud M. Mikitalo rasedusest,

M. Mikitalo sellest, et temale makstud tasult arvestati ja tasuti tulu- ja sotsiaalmaksu ning

töötuskindlustusmakseid ning H. Mikitalo pidi tundma raamatupidamiseeskirju. Antud

asjaolude kirjeldamine ainuüksi ei anna alust pidada süüdistatavate tegevust tahtlikuks.

Kaitsja märgib, et töölepingu sõlmimise arutamisel süüdistatavad ei teadnud, et M. Mikitalo on

lapseootel ja see sai teatavaks alles pärast lepingu sõlmimist – 2010. aasta aprilli keskel. Kaitsja

on aga seisukohal, et isegi olukorras, mil M. Mikitalo ja H. Mikitalo mainitud asjaolust

töölepingu sõlmimisel teadsid, ei muuda see töölepingut ja poolte käitumist õigusvastaseks.

Arvestades tuleviku soodustusega, on pooled sõlminud konkreetse lepingu ja seda ka täitnud,

s.o tööd on tehtud ja raha on makstud.

Eeltoodu alusel on kaitsja ja süüdistatav seisukohal, et subjektiivne kuriteokoosseis, nagu ka

objektiivne teokoosseis ei ole antud juhul täidetud. Tõendamata on kahe süüdistuses esitatud

olulise asjaolu toimumine, s.o M. Mikitalo mittetöötamine talus ja H. Mikitalo poolt

M. Mikitalole raha mittemaksmine. Viidatud asjaolude tõendamatuse korral ei ole isikut

võimalik süüdi tunnistada ega asuda seisukohale teiste teo objektiivse ja subjektiivse külje

elementide kontrollimise osas.

7. H. Mikitalo kaitsja taotleb Tartu Maakohtu 21.05.2014 kohtuotsuse tühistamist ning uue

otsuse tegemist, millega mõistetakse H. Mikitalo talle esitatud süüdistuses õigeks.

7.1. Kaitsja leiab, et tegemist on KrMS § 193 ja § 197 olulise rikkumisega. Nimelt on kaitse

juba kaitseaktis esitanud taotluse nõuda välja ja lisada kriminaalasja materjalide juurde andmed

kriminaalasjas nr 11210000023 menetluse alustamise aluse ja ajendi kohta. Kriminaalasja

materjalidest ei nähtu, miks on otsustatud alustada menetlust H. Mikitalo suhtes KarS § 209

alusel ning mis oli H. Mikitalo suhtes kriminaalmenetluse alusestamise ajendiks ja aluseks.

Apellant on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud KrMS § 197 lg 2 sätestatut,

kuivõrd on välja selgitamata jäetud, kas käesoleval juhul esinesid üldse KrMS § 197 lg 2

sätestatud asjaolud – kriminaalmenetluse ajend võib olla kuriteole viitav teave, mille on

sedastanud uurimisasutus või prokuratuur oma ülesandeid täites. Käesoleval juhul ei ole

maakohtu otsuses tuvastatav, milliste ülesannete täitmise käigus on väidetavalt sedastatud

kriminaalmenetluse ajend.

Kaitsja märgib, et maakohus on otsuses leidnud, et süüdistatava poolt viidatud selgitused

kriminaalmenetluse alustamise võimalikele kättemaksumotiividele ei ole eluliselt usutavad.

Esiteks ei tule ühestki kohtule esitatud materjalist otseselt välja, kelle konkreetsest tegevsest

kriminaalmenetluse ajend ilmnes (otsuse lk 5). Apellant on seisukohal, et antud kohtupoolne

põhjendus on vastuoluline, kuivõrd kõigepealt jäetakse rahuldamata kaitsjate taotlus lisada

kriminaalasja materjalide juurde andmed selle kohta, mis on kriminaalmenetluse alustamise

ajendiks ning seejärel leiab kohus, et kriminaalmenetluse alustamise ajendit ei saa seostada

konkreetse isikuga, kuivõrd selle kohta puuduvad andmed. Maakohus on jätnud ajendi välja

selgitamata, mistõttu on maakohus rikkunud KrMS § 193 sätestatut.

7.2. Süüdistuses esitatud väite kohta, mille kohaselt ei töötanud M. Mikitalo tegelikkuses oma

ema H. Mikitalo juures märgib kaitsja järgmist.

- 15 -

Maakohus on leidnud, et võib teha järelduse sellest, et M. Mikitalo käis oma vanemate talus

abis ning kaitsja poolt esitatud iseloomustavat materjali arvestades olid tal selleks ilmselt ka

vajalikud oskused. Samas ei ole tõenäoline, et ta oleks reaalselt käinud vanemate talus tööl

sellise tihedusega ja mahus nagu seda on kohtus üritatud näidata.

Süüdistuse sisust lähtuvalt heidetakse H. Mikitalole ette, et ta deklareeris M. Mikitalo eest

sotsiaalmaksu ja töötuskindlustusmakseid olukorras, kus M. Mikitalo tegelikkuses oma ema

H. Mikitalo juures ei töötanud. Seega on süüdistuse väiteks, et M. Mikitalo ei töötanud üldse

oma ema H. Mikitalo juures. Samas on maakohus leidnud, et M. Mikitalo käis oma vanemate

talus tööülesandeid täitmas.

Kaitsja märgib, et süüdistuse seisukohalt ei oma sisulist tähendust asjaolu, millises mahus

tööülesandeid täideti, sest süüdistatavate ja tunnistaja V. Mikitalo ütlused, samuti

dokumentaalsed tõendid (tööleping, maksudeklaratsioonid) kinnitavad, et M. Mikitalo on

töötanud H. Mikitalo juures ning ta on selle eest tasu saanud, millelt on makstud ka ettenähtud

riiklikud maksud. Olukorras, kus on tõendatud M. Mikitalo töötamine H. Mikitalo juures, on

ümber lükatud süüdistuse väide, et M. Mikitalo ei ole töötanud H. Mikitalo juures.

Kaitsja juhib mitmendat korda tähelepanu sellele, et antud kriminaalmenetluse puhul on

tegemist taolise menetlusega, kus süüdistatavad on ebaselge ja tõendamata süüdistuse tõttu

sunnitud tõendama oma süütust, mis on aga ilmselgelt vastuolus KrMS § 7 lg-s 2 sätestatud

süütuse presumptsiooni põhimõttega, mille kohaselt ei ole kriminaalmenetluses keegi

kohustatud tõendama oma süütust. H. Mikitalo on juba kohtumenetluse alguses selgitanud, et

talle ei ole esitatud süüdistus arusaadav ning ta ei tunnista ennast süüdi selles, millest ta aru ei

saa.

Kaitsja märgib, et maakohus ei ole viidanud ühelegi konkreetses tõendis sisalduvale

tõendusteabele, millele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele ja lugenud tõendatuks

süüdistuse väite, et M. Mikitalo ei ole tegelikkuses oma ema H. Mikitalo juures töötanud.

Maakohtu otsuses sisaldub antud süüdistuse väite osas põhjendusi, et kaitsjate ja süüdistatavate

poolt väidetu ei ole eluliselt usutav või tekitab kahtlusi. Maakohus on lugenud praktiliselt kõik

süüdistatavate esitatud tõendid ja nende poolt süüdistuse kohta esitatud väited eluliselt

mitteusutavaks, kuid samas ei ole viidanud ka ühelegi süüdistajapoolsele asjaomasele tõendile,

mis kinnitaks süüdistust või lükkaks ümber kaitseversiooni.

Kohtul on kahtlused ka selles osas, kas tööleping M. Mikitalo ja H. Mikitalo vahel sõlmiti just

mais 2010 või on see hiljem vormistatud. Taaskord on kohtul tekkinud kahtlused, mida ei ole

suudetud kõrvaldada, kuid mida on tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Maakohus on heitnud

ette töölepingu kohtule liialt hilist esitamist ja sidunud selle väidetavalt tagantjärgi

vormistamisega, kuid millistele tõenditele tuginedes on kohus lugenud tõendatuks töölepingu

hilise vormistamise, maakohtu otsusest ei nähtu. Kaitsja leiab, et asjaolu, et tööleping on

esitatud kohtule kaitseakti lisana ei kinnita kohtu arvamust, et tegemist on tagantjärele

koostatud dokumendiga, vaid tegemist on kaitsetaktikalise otsusega, mis ei muuda antud tõendit

automaatselt tagantjärgi vormistatuks.

Isegi kui kohus jätab esitatud töölepingu tõendina kõrvale, on maakohus eelnevalt viidatult

tuvastanud, et M. Mikitalo käis H. Mikitalo juures tööl, millega on omakorda ümber lükatud

süüdistuses esitatud väide, et M. Mikitalo tegelikult H. Mikitalo juures tööl ei käinud.

Kaitsja märgib, et maakohus on heitnud H. Mikitalole ette ka seda, et miks ei esitatud

töölepingut tema elukohas toimunud läbiotsimise käigus. Kaitsja leiab, et vastavad etteheited

on alusetud, kuivõrd kohtu poolt viidatud läbiotsimisprotokollis on märge H. Mikitalo selgituse

kohta, et tal on M. Mikitaloga sõlmitud tööleping, aga see ei ole praegu tema elukohas. Seega

on H. Mikitalo läbiotsimise käigus avaldanud töölepingu olemasolu. H. Mikitalo ütluste

kohaselt oli kogu läbiotsimine kui menetlustoiming tema jaoks šokeeriv, kuivõrd menetlejad

marssisid tema elukohta sisse, keerasid kõik asjad laiali ning käitusid ebaviisakalt. Seega on

asjakohatud maakohtu väited selle kohta, et isik ei suutnud juriidiliselt piisavalt korrektselt

- 16 -

käituda menetlustoimingus, mis oli isiku jaoks äärmiselt ebameeldiv ja esmakordne.

Kaitsja hinnangul ei muuda asjaolu, et M. Mikitalol puudus kirjalik luba FIE H. Mikitalo juures

töötamiseks, olematuks faktilist olukorda ehk siis maakohtu poolt tuvastatud asjaolu, et

M. Mikitalo on täitnud H. Mikitalo juures tööülesandeid. Maakohus on nõusoleku puudumise

lugenud taas kahtlustuseks, mis on tõlgendatud süüdistatava kahjuks, mis on omakorda aga

vastuolus KrMS § 7 lg 3.

Maakohtu väide töölepingu puhul töölepinguseaduse nõuete järgimata jätmine on kaitsja

hinnangul asjakohatu. Maakohus leiab, et tegemist on küll üksnes lepingu vormilise veaga, kuid

lisab kahtlusi koosmõjus teiste küsitavate asjaoludega. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb

kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks.

Apellandi kohaselt ei ole maakohus kõiki tõendeid kogumis hinnanud, vaid on lugenud

M. Mikitalo töötamisele viitavad tõendid ja süüdistatavate esitatud sellekohased asjaolud

kaheldavateks ning tõlgendanud need süüdistatavate kahjuks. Siinkohal viitab kaitsja esitatud

töölepingule, FIE H. Mikitalo poolt väljastatud palgalehtedele, tunnistaja V. Mikitalo ütlustele,

süüdistatava M. Mikitalo ütlustele ning kohtuistungil avaldatule ning süüdistatavate ja

tunnistajate ütlustele kogumis.

7.3. Süüdistuses esitatud väite kohta, mille kohaselt ei saanud M. Mikitalo tegelikkuses oma

ema H. Mikitalo juures töötamise eest töötasu, märgib kaitsja järgmist.

Kaitsja viitab maakohtu otsuses toodule, mille kohaselt on maakohus leidnud, et kuigi väidetava

töölepinguga loodi alus M. Mikitalole ametliku palga maksmiseks ning FIE H. Mikitalo on

esitanud Maksu- ja Tolliametile ka deklaratsioonid M. Mikitalole väidetavalt tasutud töötasu

osas, siis ei ole tõendatud, et reaalset töötasu maksmist üldse toimus.

Süüdistuse väiteks on asjaolu, et H. Mikitalo ei maksnud M. Mikitalole töötasu. Maakohus on

eelviidatud põhjenduses ette heitnud, et tõendatud ei ole, et reaalset töötasu maksmist üldse

toimus. Kaitsele heidetakse ette, et tõendatud ei ole süüdistuses nimetatud asjaolu

ümberlükkamine, samas on kaitse ka kohtulikes vaidlustes viidanud, et kohtule ei ole esitatud

süüdistaja poolt tõendeid selle kohta, mis kinnitaksid süüdistuse väidet töötasu mittemaksmise

kohta. Erinevalt süüdistajast on kaitse ja süüdistatavad toonud välja asjaolud ja tõendid, mille

kogumis hindamist on kohtult taotletud ning mis kogumis hinnates tõendavad, et M. Mikitalole

on töötasu makstud ning seda väidet ümberlükkavad tõendid puuduvad.

H. Mikitalo on kohtuistungil ja ka läbiotsimismääruses kajastatult selgitanud, et mingit

dokumenti raha üleandmise kohta ei vormistatud ning raha anti peo peale. Kaitsjale jääb

arusaamatuks, millel põhineb süüdistuse väide ja püstitatud versioon justkui pidanuks

M. Mikitalole töötasu maksmine kajastuma kohtuotsuses loetletud isikute pangakontode

väljavõtetest. Süüdistuse versioonist ja ka kohtu poolt viidatud tõenditest ei nähtu, et töötasu

maksmine pidi toimuma pangakonto kaudu. H. Mikitalo ja M. Mikitalo vahel oli kokku lepitud,

et töötasu makstakse ülekandega töötaja pangakontole ja sularahas, mis on fikseeritud ka

kohtule esitatud töölepingus. Kuivõrd töötasu maksmine on toimunud vastavalt kehtivale

seadusandlusele, ei ole kaitsja hinnangul võimalik teha etteheiteid töötajale ega ka tööandjale

töötasu maksmise viisi osas ning tegemist ei ole kriminaalse tegevusega. Samuti leiab kaitsja,

et kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, mis kinnitaksid usutavalt süüdistuse väidet

palga mittemaksmise kohta ning mis lükkaksid ümber süüdistatavate kinnitused palga

maksmise kohta.

M. Mikitalole töötasu mittemaksmine on loetud maakohtu poolt tõendatuks ka seetõttu, et

töötasu arvestus ja selle maksmise andmed puuduvad FIE H. Mikitalo raamatupidamises.

Maakohus on teinud eelkõige etteheiteid FIE H. Mikitalo raamatupidamise korraldamise osas.

Kaitsja juhib tähelepanu sellele, et käesoleva kriminaalmenetluse esemeks ei ole H. Mikitalo

raamatupidamise korraldamine ja selle vastavus seadusega sätestatud nõuetele.

H. Mikitalo näol on tegemist lihtsa inimesega, kes on praktiliselt kogu oma elu töötanud enda

- 17 -

talus, mida on peetud koos abikaasaga juba paarkümmend aastat. Maakohus on teinud etteheite,

et pikemat aega ettevõtlusega tegelevale isikule peaks olema selge, et oma tegevuse kohta tuleb

pidada nõuetekohast raamatupidamist. Sealjuures ei viita maakohus sellele, milles seisneb

raamatupidamise vastuolu esitatud nõuetele ning kuidas on see seotud esitatud süüdistusega.

H. Mikitalo on selgitanud, et kassatšekkidele allkirju palga maksmise kohta ei võtnud kuna talle

teadaolevalt tekkepõhise raamatupidamise korral kassatšekkidele pole allkirju vaja võtta.

Kaitsja hinnangul tuleb süüdistatava ütlustele ja nende usutavusele hinnangu andmisel lähtuda

sellest, kellega on tegemist ning milline oli see eluline situatsioon, mille käigus on konkreetne

toiming tehtud.

Kaitsja hinnangul on ekslik maakohtu väide, et kuna H. Mikitalo, käesolevas asjas

raamatupidamiskohuslane, ei ole kohtule ühtegi reaalset M. Mikitalole töötasu väljamaksmist

tõendavat dokumendi esitanud ning samuti ei ole esitatud ühtegi teist sellekohast

raamatupidamise alusdokumenti, siis ei saa kohus vastavat asjaolu ka tõendatuks lugeda.

Maakohus heidab seega ette raamatupidamise korraldamise nõuete rikkumist, viitamata

sealjuures ühelegi asjaomasele õigusnormile. Samuti viitab maakohus sellele, et ei ole esitatud

ühtegi M. Mikitalole töötasu väljamaksmist tõendavat dokumenti, samas kui H. Mikitalo on

esitanud palgalehed, mis tema kinnitusel on palga väljamaksmise aluseks. Veelgi enam,

maakohus heidab ette, et palgalehtedel ei ole allkirju palga kättesaamise kohta, mistõttu ei saa

palgalehtedega arvestada, kuid samas ei viita maakohus ühelegi normile, mille vastu on

väidetavalt eksitud ning kuids see väidetav eksimus on seotud isikule esitatud süüdistusega.

Maakohus ei ole otsuses viidanud ühelegi tõendile, mis kinnitaks, et 2010 leppisid M. Mikitalo

ja H. Mikitalo kokku, et M. Mikitalo ei tööta H. Mikitalo juures, ta ei saa töötasu, kuid

vanemahüvitise väljapetmise eesmärgil esitab H. Mikitalo maksuhaldurile andmed töötasu

maksmise kohta ning vanemahüvitise väljapetmise eesmärgil tasub H. Mikitalo maksuhaldurile

M. Mikitalo eest ka sotsiaalmaksu.

Antud süüdistuse asjaolu ning kelmuse koosseisu seisukohalt primaarse asjaolu kohta ei ole

esitatud tõendeid süüdistaja poolt ning antud asjaolu kinnitavale tõendile ei ole viidanud ka

maakohus.

Ka antud süüdistuse asjaolu osas on maakohus viidanud sellele, et on ilmne, et süüdistatavad

pidid enda plaane kavandades olema üldjoontes teadlikud vanemahüvitise maksmise aluseks

olevatest asjaoludest ning on ilmne, et eeltoodud tegevus oli M. Mikitalol ja H. Mikitalol

kooskõlastatud ja eesmärgipärane, kuid viide mistahes asjaomasele tõendile puudub.

Kaitsja hinnangul puudub maakohtu otsuses põhjendus selle kohta, millistele tõenditele

tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele ning millistes tõendites sisalduv tõendusteave

kinnitab väidetava kokkuleppe olemasolu.

7.4. Kaitsja on seisukohal, et tõendamiskoormis ei ole ümberpööratud. Maakohtu hinnangul on

teatud juhtudel tõendamiskohustus süüdistataval, näiteks maksundusega seotud asjades ning

maakohus viitab maakohtu arvates asjaomasele Riigikohtu lahendile.

Kaitsja hinnangul ei saa Riigikohtu lahendis toodud ümberpööratud tõendamiskohustust

kohaldada laiendatult ning meelevaldselt ning olukordades, kus süüdistusel tegelikkuses

süüdistust kinnitavad tõendid puuduvad. Käesoleva kriminaalmenetluse esemeks on n-ö

tavapärane varavastane süütegu ning tegemist ei ole olukorraga, kus kehtib ümberpööratud

tõendamiskohustus. Samuti ei nähtu maakohtu otsusest, miks peaks käesoleval juhul

kohalduma ümberpööratud tõendamiskohustus.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

8. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu lahendi, esitatud apellatsioonidega, uurinud

kriminaalasja materjale, sealhulgas kohtuistungite protokolle, hinnanud kriminaalasjas kogutud

- 18 -

tõendeid ning kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonides esitatud väited on

põhjendatud ja väärivad tähelepanu, maakohtu otsus tuleb M. Mikitalo ja H. Mikitalo süüdi

tunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 3 järgi tühistada, süüdistatavad õigeks mõista

ning kaitsjate apellatsioonid rahuldada.

8.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohale tuginedes, kui ringkonnakohus soovib

süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi pinnalt teha maakohtuga võrreldes

vastupidise otsuse, peab ta sellist otsustust põhjalikult motiveerima. Sellisel juhul peab

ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu

poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste

asjaoludega (RKKKo 3-1-1-85-07, p 7.1).

Eeltoodule tuginedes käsitleb ringkonnakohus esmalt M. Mikitalole ja H. Mikitalole esitatud

süüdistust (I), annab hinnangu maakohtu poolt tõendite hindamisele (II), käsitleb

apellatsioonides tõstatatud küsimust kriminaalmenetluse ajendi osas (III), seejärel lahendab

ringkonnakohus menetluskuludesse puutuva (IV). Viimasena sedastab ringkonnakohus

apellatsioonimenetluse tulemused (V). Nendes küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad

järgmised.

I

9. M. Mikitalole ja H. Mikitalole on KarS § 209 lg 2 p 3 järgi esitatud kelmuse süüdistuses

pettuse elemendiks Maksu- ja Tolliametile maksudeklaratsioonides valeandmete esitamine

M. Mikitalole makstud töötasu suuruse kohta. Tulenevalt eeltoodust ning varjamaks süüdistuse

kohaselt asjaolu, et M. Mikitalo 2010. aasta aprillist kuni oktoobrini tegelikkuses H. Mikitalo

juures ei töötanud ning töötasu ei saanud, tasus H. Mikitalo vastavalt kokkuleppele

M. Mikitaloga, perioodil 30. juuni – 27. detsember 2010 Maksu- ja Tolliametile M. Mikitalole

väidetavalt väljamakstud töötasult seaduses ettenähtud määras tulu- ja sotsiaalmaksu ning

töötuskindlustusmakseid kogusummas 93 332 krooni.

Ringkonnakohus märgib, et vaidlust ei esine selles, et M. Mikitalo töötas alates 2005. aastast

Lõuna Politseiprefektuuris (Lõuna Prefektuuris), samuti ei esine vaidlust selles, et H. Mikitalo

on tasunud Maksu- ja Tolliametile tulu- ja sotsiaalmaksu ning töötuskindlustusmakseid

kogusummas 93 332 krooni.

Eelnevast tulenevalt hindab ringkonnakohus esmalt kelmuse objektiivses koosseisus pettuse

olemasolu.

9.1. Kelmuse objektiivne koosseis eeldab pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse

loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija

saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk

kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Seega

tuleb nii süüdistuses kui kohtuotsuses ära näidata, milliste faktiliste asjaolude suhtes tekitati

kannatanul ebaõige ettekujutus (RKKKo 3-1-1-98-09, p 13). Selleks, kas M. Mikitalol tekkis

õigus

saada

lisaks

Politsei-

ja

Piirivalveameti

töötasult

makstud

maksudelt

Sotsiaalkindlustusametilt vanemahüvitist ka H. Mikitalo poolt tasutud maksudelt arvestatuna,

tuleb kontrollida, kas M. Mikitalo tegelikult FIE H. Mikitalo juures töötas ning kas talle maksti

selle eest töötasu. Eeltoodu jaatamine välistab pettuse olemasolu – H. Mikitalo poolt Maksu-

ja Tolliametile võimalike valeandmete esitamise.

9.2. Ringkonnakohus on seisukohal, et süüdistatavate M. Mikitalo ning H. Mikitalo ütlused

M. Mikitalo töötamise kohta talus ei ole kriminaalasjas kogutud tõenditega veenvalt ümber

lükatud. M. Mikitalo töötamist talus on kinnitanud ka tunnistaja V. Mikitalo (kd V lk 70 – 71

pöördel).

Maakohus on möönnud, et M. Mikitalo käis oma vanemate talus abis ning kaitsja poolt esitatud

M. Mikitalo oskusi tõendavate materjalide põhjal olid M. Mikitalol selleks ka vajalikud oskused

– masinlüpsi operaator (kd V lk 1), traktori ja liikurmasina juht (kd V lk 2 – 3), mehhanisaatori

- 19 -

kvalifikatsioon (kd V lk 4), veterinaarvelskri kutse (kd V lk 5). Samas, leidis maakohus, et ei

ole tõenäoline, et M. Mikitalo oleks reaalselt käinud vanemate talus tööl sellise tihedusega ja

mahus nagu seda kohtus on üritatud näidata (12 – 15 päeva kuus).

Maakohus põhjendas M. Mikitalo talus töötamise võimatust järgnevalt.

9.2.1. M. Mikitalo ütluste kohaselt oli tema tööaeg Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna

Prefektuuris Tartus kella kaheksast kuni viieni, kuid kui tema kabinetikaaslane oli koolis, siis

tegi ta tööd ka õhtuti ning sai selle võrra endale ülemuselt hiljem vabu päevi küsida. Maakohus

leidis, et sellisel juhul oleks pidanud M. Mikitalo kabinetikaaslane olema ebareaalselt

ülekoormatud.

Ringkonnakohus leiab, et M. Mikitalo väited, mille kohaselt andis ta ülikoolis õppivale

kolleegile võimaluse koolis käia, mille eest sai M. Mikitalo ise vajadusel vastutasuks vabu

päevi, et vanemate talus abis käia, on jäetud süüdistuse poolt sisuliselt kontrollimata. Maakohtu

otsusesse jäänud vastuolu oleks saanud välistada M. Mikitalo tolleaegse kabinetikaaslase

ütluste kontrollimisega. Maakohus on tuginenud üldisele hüpoteetilisele järeldusele, leides, et

sellisel juhul pidi M. Mikitalo töökaaslane olema ebareaalselt ülekoormatud, mistõttu luges

maakohus M. Mikitalo ütlused antud osas kaheldavaks. Maakohus ei tuginenud seejuures

ühelegi tõendile, mistõttu ei saa M. Mikitalo sellekohaseid ütlusi ümberlükatuks lugeda.

Siinkohal nõustub ringkonnakohus ka M. Mikitalo kaitsja poolt esitatuga, mille kohaselt

asjaolu, et M. Mikitalol olid Politsei- ja Piirivalveametis töötades sisekorraeeskirjade kohaselt

8-tunnised tööpäevad ei tõenda, et M. Mikitalo nädalavahetustel, puhkuse ajal, sh õppepuhkuse

ajal ja ka õhtuti ning vabadel päevadel talus tööl ei käinud.

Tõdegem siiski reaalsust selles, et on küllaldaselt ametiasutusi ja töökohti, kus töötajad

jagavad paindlikult teineteisele vastu tulles vajadusel tööülesandeid ja koormust.

9.2.2. Samuti on maakohus leidnud, et tulenevalt Lõuna Prefektuuri töökorrast oleks

M. Mikitalol tulnud FIE H. Mikitalo juures töötamiseks küsida luba Politsei- ja Piirivalveameti

juhtkonnalt, mida M. Mikitalo ei teinud. Maakohus on järeldanud, et M. Mikitalo selgitused,

miks ta ema juures töötamiseks luba ei küsinud on kohtu jaoks kaheldavad. M. Mikitalo on

kohtuistungil selgitanud, et tal ei olnud selleks tarvis luba taotleda ja kuigi, kui ta taotles OÜ-s

Aiapartner töötamiseks luba, siis ta helistas personaliosakonda ning talle vastati sealt, et miks

ta seda luba üldse küsib, ta olevat esimene inimene, kes seda küsis (kd V lk 73).

Ringkonnakohtu hinnangul on alusetu tugineda üksnes erinevatel perioodidel kehtinud

sisekorraeeskirjadele olukorras, kus uurimata on jäetud elulised asjaolud. M. Mikitalo on

mitmeid kordi väitnud, et juhtkond oli tema töötamisest vanemate talus teadlik ning kellelgi ei

olnud tema suhtes pretensioone. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et tööandja

kirjaliku loa puudumine ei välista isiku töötamist teise tööandja juures. Siinkohal on jäänud

kõrvaldamata kahtlus, kas Politsei- ja Piirivalveamet oli M. Mikitalo töötamisest teise tööandja

juures teadlik. Kahtlused antud asjaolus oleks olnud võimalik kõrvaldada juhtkonna või

M. Mikitalo otsese ülemuse ülekuulamisega, mida süüdistus aga teinud ei ole. Ringkonnakohus

nõustub M. Mikitalo kaitsja apellatsioonis tooduga, mille kohaselt ei ole maakohus oma

kahtlust M. Mikitalo tööaja paindlikkuse osas ühelegi tõendile tuginedes põhjendanud. Küll on

M. Mikitalo selgitanud maakohtus, et juhtkond oli mõistev ema juures töölkäimise osas ja

põhiliseks tingimuseks oli, et tööülesanded oleksid täidetud.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus, tuginedes vaid sellele, et kirjalik luba teise tööandja juures

töötamiseks puudus, kontrollimata seejuures võimaluste piires süüdistatava ütlusi muude

tõenditega, on rajanud oma väited vaid oletustele.

9.2.3. Maakohtus tekitas kahtlusi asjaolu, kas ema ja tütre vaheline tööleping sõlmiti just mais

2010 või on see hiljem vormistatud, eesmärgiga seeläbi kohut töösuhte tegelikkuses veenda.

Samuti on maakohus märkinud, et antud lepingut ei leitud H. Mikitalo elukohas toimunud

läbiotsimise käigus ning seda ei andnud läbiotsimisel välja ka H. Mikitalo (otsuse lk 10).

- 20 -

Ringkonnakohus juhib tähelepanu 20.09.2011 läbiotsimisprotokollile, mille kohaselt on

H. Mikitalo töölepingu olemasolu läbiotsimise käigus kinnitanud (kd I lk 136 – 137). Seega ei

ole maakohtu kahtlused töölepingu hilisema vormistamise osas põhjendatud.

9.2.4. Maakohus tuvastas, et M. Mikitalo on vanemate talus ka enne 2010. aastat abis käinud

(otsuse lk 11) ning on tuvastatud, et H. Mikitalo on tasunud M. Mikitalo pangakontole alates

2008. aastast (kd II lk 90 – 182) erinevate selgitustega summasid. Samas tekitas töösuhte

loomise ajastus maakohtus tõsiseid kahtlusi - kui M. Mikitalo oli juba aastaid eelnevalt

vanemate talus tööd teinud, siis miks otsustati ametlik töösuhe vormistada just nüüd ja miks

just sellise tähtajaga. Maakohu hinnangul ei ole tõestatud ka suurenenud vajadus M. Mikitalo

ametlikult töölevõtmiseks talus (otsus lk 10).

Ringkonnakohus leiab, et töösuhte vormistamiseks ning isiku tööle asumiseks ei ole vajalik

tööpanuse märgatav suurenemine tööandjal, vaid oluliseks on isiku poolt reaalselt töö tegemine

ehk tööpanuse olemasolu iseenesest. Samuti märgib ringkonnakohus, et arvestades M. Mikitalo

kvalifitseeritust talutööde sh veterinaariat puudutavate tööde tegemiseks ning tema isa

V. Mikitalo tervise olulist halvenemist nimetatud ajaperioodil, on eluliselt usutav, et

M. Mikitalo käis vanemate talus tööl. Asjaolu, et varasemalt ei olnud H. Mikitalo ja M. Mikitalo

vahel ametlikku töösuhet loodud ning seda tehti 2010. aasta aprillis, ei muuda isikutevahelist

töösuhet faktiliselt olematuks. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu töölepinguseaduse

§ 4 lg-tele 2 ja 4, mille kohaselt sõlmitakse tööleping kirjalikult, kuid antud vorminõude

järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust.

Riigikohus on märkinud, et tööleping loetakse sõlmituks ka juhul, kui töötaja asub tegema tööd,

mille tegemist võib vastavalt asjaoludele eeldada üksnes tasu eest. Seega võib töölepingu

sõlmida kas kirjalikult või kaudse tahteavaldusega, mis väljendub teos, millest võib järeldada

tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (RKTKo 3-2-1-30-12, p 11).

Seega asjaolu, et M. Mikitalo ja H. Mikitalo vahel sõlmiti eelnevalt suuline tööleping ning mais

2010 vormistati tööleping ka kirjalikult, ei väära töösuhte tegelikku olemasolu. Samuti ei

muuda töösuhet vähemseaduslikuks asjaolu, et varasemalt oli M. Mikitalo oma vanematel talus

abis käinud, mille eest H. Mikitalo tasus talle pangakontole ning sularahas toetuse/hüvitisena

erinevaid rahalisi summasid.

9.2.5. Maakohus leidis, et 2010. aasta aprillist kuni oktoobrini reaalne sisuline töösuhe isikute

vahel puudus. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et maakohus ei ole määratlenud

sisulise töösuhte olemust. Teisalt, on maakohus antud järeldusele jõudnud argumentatsiooni

käigus kasutanud sõnaühendeid: ei ole tõenäoline, maakohtu jaoks jäi küsitavaks, ei kõlanud

maakohtu hinnangul usaldusväärselt, tõendatuks ei saa lugeda M. Mikitalo tööpanuse olulist

suurenemist, suurendab kahtlusi, kohtule kaheldavad (kd V, 126-127). Ringkonnakohtu

hinnangul näitab eeltoodu, et maakohus ei tuginenud otsust tehes konkreetsetele tõenditele, vaid

küsitavatele ning kahtlusi tekitavatele seisukohtadele, kuid taolisel kujul hüpoteetiliste

kahtluste rohkus ei saa kindlasti olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks kehtivas õigusruumis.

9.3. Tulenevalt p-des 9.2.1. – 9.2.5. toodust on ringkonnakohus seisukohal, et tõendamist on

leidnud, et M. Mikitalo ja H. Mikitalo vahel oli alates 2010. aasta aprillist töösuhe, mis

vormistati hiljem (mais 2010) kirjalikult ning maakohus ei ole vastupidist tõendanud ja

süüdistatavate sellekohaseid väiteid veenvalt ümber lükanud. Täielikult tõendamata on

süüdistuse formuleeringus esitatud väide pettuse toimepanemises, mille kohaselt M. Mikitalo

FIE H. Mikitalo juures reaalselt tööd ei teinud. Töösuhte olemasolu on möönnud ka maakohus,

märkides lihtsustatult, et tegemist on tütre poolt ema abistamisega, kuid taolist järeldust pole

oma põhjendustes tõenditest tulenevalt usutavalt motiveerinud. Samuti ei ole maakohus toonud

välja piiri tütre poolt vanemate abistamise ning reaalse töösuhte olemasolu vahel, kus toimub

ka töötasu maksmine. Ringkonnakohus on seisukohal, et sugulussidemete olemasolu ei välista

ametliku töösuhte loomist või selle olemasolu ning antud kaasuse puhul ei ole mittetöötamise

fakt kindlasti kinnitust leidnud.

- 21 -

Sisuliselt ongi jäänud riikliku süüdistuse ja maakohtu jaoks süüteokoosseisu sisustamisel

ületamatuks probleemiks, kuidas vabaneda faktist, et M. Mikitalo on kaassüüdistatavast ema,

s.o H. Mikitalo majapidamises töötanud. Kahtlemata oleks süüdistuse jaoks „mugav“ olukord,

kus M. Mikitalole oleks loodud fiktiivne töökoht ja ta pole minutitki sellel kohal töötanud, kuid

käesoleval juhul sellise olukorraga kindlasti tegemist pole.

9.4. Olenemata sellest, et on tuvastatud, ning seda on möönnud ka maakohus, et M. Mikitalo

käis oma vanemate talus tööl ning sellega on tõendatud süüdistuses esitatule vastupidist,

analüüsib ringkonnakohus ka valeandmete esitamise teist poolt ehk töötasu mittemaksmist.

9.4.1. Maakohus märkis, et M. Mikitalo ega tema lähedaste isikute pangakontodelt ei nähtu

H. Mikitalo poolt töötasu ülekandmine M. Mikitalole ja järeldas, et H. Mikitalo on teinud

M. Mikitalole ülekandeid, kuid nendes esinevaid selgitusi ei saa seostada töötasu

ülekandmisega (otsuse lk 12).

TLS § 29 lg 3 kohaselt makstakse töötasu rahas ning TLS § 33 lg 4 alusel peab tööandja kandma

töötaja töötasu ja muu tasu töötaja määratud pangakontole, kui ei ole kokku lepitud teisiti. Seega

ei tulene seadusest nõuet, et töötajale tuleb töötasu maksta vaid ülekandega pangakontole.

Samuti ei ole seaduses sätestatud, millise selgitusega tuleb töötasu ülekanne sooritada.

M. Mikitalo ja H. Mikitalo vahel sõlmitud töölepingust tulenevalt (kd V lk 17) on tööandjal

võimalus tasuda töötasu nii pangaülekandega kui sularahas, mille toimumises ei ole tööandja ja

töötaja vahel arusaamatusi tekkinud. Lisaks M. Mikitalo pangakonto väljavõtetele tehti

väljavõte ka tema lähedaste pangakontodel toimunud tehingutest - eesmärgiga leida, kas

H. Mikitalo on kellegi teise lähisugulase pangakontole M. Mikitalo töötasu maksnud.

H. Mikitalo esitas ise palgalehed ning kinnitas väljamaksete toimumist ka sularahas.

Lähtudes maakohtu järeldustest, ei tuleks ühtegi FIE H. Mikitalo poolt M. Mikitalole tehtud

pangaülekannet lugeda töötasu maksmiseks. Nimelt on FIE H. Mikitalo teinud M. Mikitalole

ülekandeid 2010. aasta aprillist kuni oktoobrini selgitustega: korteri laen, raha, raha emalt (kd

I lk 169). Sarnaseid selgitusi on H. Mikitalo kasutanud M. Mikitalole pangaülekandeid tehes

alates 2008. aastast (kd II lk 90 – 182). Ringkonnakohus ülalmärgitud maakohtu järeldusega ei

nõustu ning leiab, et tööandjalt töötajale töötasu ülekandmisel ei ole määravaks ülekande

selgitusse märgitu, vaid asjaolu, et nii tööandja kui töötaja saaksid omavahelises suhtes aru

teostatud makse tähendusest ning töötasult oleksid makstud ka seaduses sätestatud maksud.

Asjaolu, et H. Mikitalo kandis ka varasemalt M. Mikitalole talus tööl käimise eest

hüvitisi/toetusi ning tegi seda ka pärast töösuhte lõppemist ei väära asjaolu, et alates 2010. aasta

aprillist kuni oktoobrini tehtud ülekannete puhul on tegemist vastutasuga M. Mikitalo poolt

talus tehtud tööde eest ehk töötasuga.

9.4.2. Maakohus märkis, et enne ametliku töösuhte loomist olid H. Mikitalo poolt

M. Mikitalole tehtud maksed isegi suuremad kui töötamise ajal väidetava töölepingu alusel.

Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu süüdistatavate ütlustele ning esitatud töölepingule,

mille kohaselt maksti töötasu ka sularahas. Maakohus on jätnud tähelepanuta H. Mikitalo

pangakontolt sularahas väljavõetud summad, millede kohaselt oli tal võimalus tasuda

M. Mikitalole töötasu vajalikus osas ka sularahas. Asjaolu, et M. Mikitalo pangakontole tehti

2010. aastal ülekandeid H. Mikitalo poolt väiksemal määral kui varasemalt, ei näita

ringkonnakohtu hinnangul vaid seda, et H. Mikitalo töötasu (maakohtu otsuse kohaselt toetust

või hüvitist) enam ei tasunud, vaid seda, et töötasu maksti palgalehtede alusel ka sularahas.

Eeltoodut on kinnitanud ka H. Mikitalo ja M. Mikitalo, samuti on nad esitanud palgalehed ning

tõendid, mis kinnitavad M. Mikitalo poolt oluliselt suuremate kulutuste tegemist, kui

M. Mikitalole Politsei- ja Piirivalveametis sel perioodil tasutud töötasu võimaldanud oleks.

Maakohus leidis kategoorilises vormis, et koostatud palgalehed ei kinnita H. Mikitalolt töötasu

sularahas maksmist M. Mikitalole ning seda ei kinnita ka M. Mikitalo poolt tehtud kulutused

tehnikale, reisimisele ja saunaehitusele (kd V lk 7 – 12). Samas on maakohus märkinud, et antud

kulutused oli M. Mikitalol võimalik kanda ka emalt saadud toetusest, elukaaslase

- 22 -

sissetulekutest vms. Siinkohal juhib ringkonnakohus tähelepanu maakohtu poolt sedastatule,

mille kohaselt oli M. Mikitalol antud kulutusi võimalik teha emalt saadud toetusest ehk

perioodil aprill – oktoober 2010 H. Mikitalolt saadud töötasu arvelt.

9.4.3. Ringkonnakohtu hinnangul on ekslik maakohtu väide et, kuna H. Mikitalo, käesolevas

asjas raamatupidamiskohustuslane, ei ole kohtule ühtegi reaalselt M. Mikitalole töötasu

väljamaksmist tõendavat dokumenti esitanud ning samuti ei ole esitatud ühtegi teist sellekohast

raamatupidamise alusdokumenti, siis ei saa kohus vastavat asjaolu ka tõendatuks lugeda (otsuse

lk 13).

Ringkonnakohus märgib, et H. Mikitalo on esitanud palgalehed ning samuti on tehtud

väljavõtted nii H. Mikitalo kui M. Mikitalo pangakontodest, millest nähtuvalt on M. Mikitalole

ülekandeid tehtud. Siinkohal nõustub ringkonnakohus H. Mikitalo kaitsja seisukohaga, mille

kohaselt ei ole maakohus viidanud ühelegi normile, mille vastu on H. Mikitalo palgalehtede

koostamisel ning allkirja mittevõtmisel eksinud ning kuidas taoline käitumine on seotud isikule

esitatud süüdistusega kelmuse toimepanemises.

Kuna ringkonnakohus luges H. Mikitalo poolt M. Mikitalo pangakontole tehtud ülekanded

selgitustega: raha emalt, korterilaenuks ja raha, töötasu maksmiseks, siis M. Mikitalole

maakohtu hinnangul makstud toetused perioodil aprill kuni oktoober 2010 on samuti

käsitletavad töötasuna. Siinkohal jagab ringkonnakohus M. Mikitalo kaitsja apellatsioonis

toodud seisukohta, mille kohaselt ei ole maakohus veenvalt lükanud ümber süüdistatavate

väiteid töötasu maksmise kohta, samas leiab aga maakohus ometigi, et H. Mikitalolt

M. Mikitalole nii pangakontole kui sularahas tehtud maksete puhul oli tegemist toetusega.

Isegi juhul, kui maakohus luges H. Mikitalo poolt M. Mikitalole tehtud maksed nii sularahas

kui pangakonto ülekandega toetuseks või hüvitiseks tehtud töö eest, tuleb tähele panna, et SMS

§ 2 lg 1 p 1 kohaselt tasutakse sotsiaalmaksu töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt

tasudelt. Seega, ka toetus/hüvitis on muu tasu, millelt oleks H. Mikitalol tulnud sotsiaalmaksu

tasuda.

9.4.4. Maakohus on leidnud, et kui H. Mikitalo oleks jätnud deklareerimata ja tasumata

väidetavalt makstud töötasult nõutavad maksud, siis ei oleks tekkinud ka M. Mikitalol vastavat

isikustatud sotsiaalmaksu osa. Samuti kui M. Mikitalo ei oleks esitanud nimetatud andmete

alusel vanemahüvitise määramise taotlust, ei oleks talle määratud ka alusetult suuremat

vanemahüvitist. Eeltooduga tuvastas maakohus, et süüdistatavad tegutsesid kaastäideviijatena.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu eeltoodud argumentatsioon ei tugine maakohtu otsuses

varasemalt analüüsitule. Nimelt on maakohus leidnud, et M. Mikitalo käis H. Mikitalo juures

tööl ning oli seda teinud ka varasemalt. Samuti luges maakohus H. Mikitalo poolt M. Mikitalole

tasutud summat toetusteks tehtud töö eest.

Ringkonnakohtu hinnangul tekkis isikute vahel töölepingu sõlmimisel ning tasutud töötasult

(maakohtu hinnangul toetustelt) seaduses sätestatud maksude maksmisel ametlik töösuhe,

seega oleks töötasult makstud maksude deklareerimata ning tasumata jätmine olnud töötaja

suhtes ebaseaduslik, kuna sellisel juhul ei oleks töötajal tekkinud isikustatud sotsiaalmaksu osa

ning seega ka õigust saada tehtud töö eest hiljem riigilt vanemahüvitist.

10. Pettus on teise isiku eksitusse viimine olematu asjaolu olevaks väitmise teel. Käesolevalt

süüdistatavatele esitatud süüdistuse kohaselt esitas H. Mikitalo Maksu- ja Tolliametile

valeandmeid M. Mikitalole tasutud töötasu kohta, varjamaks asjaolu, et M. Mikitalo tegelikult

tema juures ei töötanud ja töötasu ei saanud.

Kui ringkonnakohtu otsuses on eespool näidatud, millised esimese astme kohtu poolt tõendite

hindamisel tehtud vead on viinud kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega, siis

tohib ringkonnakohus täpselt samade tõendite hindamise pinnalt teha maakohtu otsusega

võrreldes vastupidised järeldused (RKKKo 3-1-1-107-03, p 9).

- 23 -

Ringkonnakohus, tuginedes eespool analüüsitule leiab, et maakohus ei ole tuvastanud

süüdistuses esitatud väiteid M. Mikitalo mittetöötamise ning töötasu mittesaamise osas, vaid

pidanud möönnma M. Mikitalo töötamist FIE H. Mikitalo juures ning H. Mikitalo poolt

maksete teostamist M. Mikitalo pangakontole (lugedes need toetuseks), mistõttu ei saa teo

objektiivset koosseisu pettuse puudumise tõttu täidetuks lugeda.

11. H. Mikitalo kaitsja on apellatsioonis ning ka kohtuistungil tõstatanud küsimuse kelmuse

subjektiivse koosseisu osas. Maakohus leidis, et arvestades väidetava töösuhte ja töötasu

maksmise ajastatust ning asjaolu, et väidetava töösuhte loomisega ei kaasnenud H. Mikitalole

märgatavalt olulisi muudatusi töises elus ning samas kaasnes sellega varaline kasu

M. Mikitalole suurema vanemahüvitise näol, on ilmne, et eeltoodud tegevus oli M. Mikitalol ja

H. Mikitalol kooskõlastatud ja eesmärgipärane (otsuse lk 14).

Esmalt märgib ringkonnakohus, et tõendamata on asjaolu, mille kohaselt ei kaasnenud

H. Mikitalole antud töösuhte loomisega märgatavalt olulisi muudatusi töises elus. Kui

maakohus on leidnud, et M. Mikitalo käis talus tööd tegemas ning tuvastatud on pereisa

V. Mikitalo tervise halvenemine, siis on antud väide asjakohatu. Samuti leiab ringkonnakohus,

et enne töösuhte loomist ei pea tööandja töises elus olulisi muudatusi toimuma ning antud

asjaolu esinemata jätmine ei muuda töösuhet kehtetuks või sellega seotud kohustuste täitmist

ebaseaduslikuks.

Maakohus on märkinud (otsus lk 14), et subjektiivse koosseisu kohaselt on ilmne, et

süüdistatavad pidid enda plaane tehes olema üldjoontes vanemahüvitise maksmise aluseks

olevatest asjaoludest teadlikud. Samuti leidis maakohus, et on ilmne, et antud tegevus oli

H. Mikitalol ja M. Mikitalol kooskõlastatud ja eesmärgipärane, kuid siinkohal ei ole maakohus

viidanud ühelegi objektiivselt kontrollitavale tõendile antud kuritegeliku kokkuleppe esinemise

kohta.

II

12. Tulenevalt eelmises jaos käsitletust tõdeb ringkonnakohus maakohtu lahendi tõendatuse

osas järgmist. Kohtuotsus saab rajaneda vaid objektiivselt kontrollitavatel ning tõendamist

leidnud objektiivsetel asjaoludel. Kohus ei või tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 asuda süüdistaja

rolli ega täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevaid tühimikke enda

siseveendumuse ja oletustega. Kohus ei saa asuda elulise usutavuse kriteeriumiga heastama

prokuratuuri tegematajätmisi tõendite kogumisel (vt RKKKo 3-1-1-72-13, p 14).

Süüdistuse esitatud tõendite pinnalt ei saa süüdistatavatele etteheidetava teo toimepanemist

usaldusväärselt tõendatuks lugeda. Kuna kohtulikul uurimisel pole kõrvaldatud kahtlust selles,

et M. Mikitalo FIE H. Mikitalo juures ei töötanud ning töötasu ei saanud ja täiendavad tõendid

aga eeltoodu kohta puuduvad, oleks tulnud kõrvaldamata kahtlus tulenevalt KrMS § 7 lg-st 3

tõlgendada süüdistatavate kasuks. Ringkonnakohus tõi punktides 9.2.1. – 9.4.4. välja maakohtul

tekkinud mitmeid ebakindlaid oletusi ja kahtlusi, mis on otsust tehes süüdistatavate kahjuks

tõlgendatud, tuginemata sealjuures objektiivselt kontrollitavatele tõenditele.

Ringkonnakohus jaatab, ning seda on tõdenud ka maakohus, et M. Mikitalo käis oma ema

H. Mikitalo talus tööl, mistõttu on süüdistuses esiletoodud asjaolu, et M. Mikitalo oma ema

H. Mikitalo juures tööl ei käinud ainetu ning süüdistatavate süüdimõistmine alusetu. Samuti on

tõendamist leidnud, et H. Mikitalo on alates 2008. aastast tasunud M. Mikitalo pangakontole

erinevaid rahalisi summasid toetuseks/hüvitiseks ehk vastutasuks selle eest, et M. Mikitalo on

talus abis käinud. Samuti on tõendatud, et 2010. aasta aprillist kuni oktoobrini jätkas

H. Mikitalo nimetatud ülekannete tegemist. Tuginedes esitatud palgalehtedele, H. Mikitalo

pangakonto väljavõttele, sellest nähtuvale väljavõetud sularahakogusele ning M. Mikitalo poolt

tehtud kulutustele, on ringkonnakohtu hinnangul eluliselt usutav, et H. Mikitalo tasus

M. Mikitalole tööl käimise eest ka sularahas. H. Mikitalo poolt M. Mikitalole tehtud

sularahamakseid ning pangakontole laekunud summasid nimetas maakohus toetusteks, kuid

- 24 -

jättis põhjendamata, miks ei saanud tegemist olla H. Mikitalo poolt M. Mikitalole makstud

töötasuga.

Seega, kui süüdimõistva kohtuotsuse järeldused rajatakse oletustele ning kohtulikul arutamisel

tõusetunud kahtlused süüdistatava süüdiolekus jäetakse tema kasuks tõlgendamata, on tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. Seega tuleb tuginedes

Riigikohtu praktikale (vt RKKKo 3-1-1-113-12, p 7.3) antud asjaolude ilmnemisel isiku suhtes

teha õigeksmõistev otsus.

Isiku suhtes saab süüdimõistva kohtuotsuse teha vaid juhul, kui kõik võimalikud isiku süüd

puudutavad tõsiseltvõetavad kahtlused on kõrvaldatud ja juhul, kui on siiski alles jäänud

mingeidki kõrvaldamata kahtlusi, siis on nende puhul edasiselt kohustuslik lähtuda KrMS § 7

lg-s 3 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse põhimõttest, mille kohaselt tuleb kõrvaldamata

kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendada eranditult tema kasuks (vt RKKKo 3-1-1-15-12, p

12; RKKKo 3-1-1-22-12, p 8). Ringkonnakohus märgib veelkord, et maakohus on oma

põhjendused rajanud oletustele, mitte tõenditest tulenevale teabele. Samuti on ringkonnakohtu

hinnangul jäetud üle kuulamata isikud, kes oleksid saanud süüdistatavate ütlusi kinnitada või

need ümber lükata. Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et süüdistatavate süüküsimuse

lahendamisel on olulisi kõrvaldamata kahtlusi, mis on maakohtu otsusega tõlgendatud

süüdistatavate kahjuks.

13. Seoses maakohtu poolt esitatud väitega pööratud tõendamiskoormise osas märgib

ringkonnakohus järgnevat. Maakohus on leidnud, et teatud juhtudel, eriti maksundusega seotud

asjades, võib see kohustus olla vahel ka ümberpööratult. Teisisõnu, teatud juhtudel tekib

süüdistataval kohustus oma väiteid tõendada, näiteks avaldada raamatupidamisdokumente, kui

need peavad olema tema valduses (otsus lk 12).

Ringkonnakohus on seisukohal, et M. Mikitalole ja H. Mikitalole KarS § 209 lg 2 p 3 kohaselt

esitatud süüdistuse puhul on tegemist tavalise kriminaalmenetlusega, kus isikule on süüdistus

esitatud varavastase süüteo, mitte maksundusega seotud süüteo toimepanemises. Samuti leiab

ringkonnakohus, et H. Mikitalo, andes läbiotsimise käigus välja 2010. aastat puudutavad

raamatupidamisdokumendid ning lisades hiljem töölepingu ja palgalehed, on aidanud oma

teadmiste piires igati kaasa menetlustoimingute läbiviimisele. H. Mikitalole ei ole maakohus

esitanud etteheiteid viidetega konkreetsetele seadusesätetele, millele tuginedes oleks saanud

maakohus järeldada, et H. Mikitalo on rikkunud raamatupidamisega seotud nõudeid. Samuti ei

ole maakohus sidunud väidetavat raamatupidamisnõuete rikkumist esitatud süüdistuse

koosseisuga. Eeltoodule tuginedes märgib ringkonnakohus, et süüdistusel on kohustus koguda

kriminaalasjas nii süüstavaid kui ka süüdistatavat õigustavad asjaolud, mida ringkonnakohtu

hinnangul süüdistus vajalikus mahus teinud ei ole (analüüsitud I jaos).

III

14. Kaitsjad on kaitseaktides (kd I lk 16 – 22; lk 23 – 27) ja maakohtu istungitel ning

apellatsioonides (kd V lk 136 – 147; lk 148 – 157) samuti ringkonnakohtu istungil tõstatanud

küsimuse kriminaalmenetluse aluse ja ajendi osas.

14.1. Maakohus on kriminaalmenetluse ajendi kohta märkinud, et KrMS § 193 kohaselt on

kriminaalmenetluse läbiviimiseks vajalik esmalt vastava ajendi ja aluse olemasolu. KrMS § 226

kohaselt tuleb kriminaalmenetluse alustamise aluseks olev dokument lisada ka kohtule

saadetavale süüdistusaktile. Samas aga võib kriminaalmenetluse ajend KrMS § 197 kohaselt

teatud juhtudel selguda ka uurimisasutuse või prokuratuuri tegevuse käigus ja sel juhul

kirjalikku dokumenti kriminaalmenetluse ajendi fikseerimiseks ei koostatagi. Seetõttu on

Riigikohus aktsepteerinud olukorda, kus teatud juhtudel kriminaalmenetluse alustamise aluseks

olevat dokumenti süüdistusakti juurde ka ei lisata (RKKKo 3-1-1-60-10) (otsuse lk 5).

- 25 -

Samuti ei pidanud kohus M. Mikitalo poolt viidatud selgitusi kriminaalmenetluse alustamise

võimalikele kättemaksumotiividele eluliselt usutavaks. Maakohus märkis, et esiteks ei tule

ühestki kohtule esitatud materjalist otseselt välja, kelle konkreetsest tegevusest

kriminaalmenetluse ajend ilmnes. Kohtule esitatud materjalidest nähtub küll see, et E.H. on

viinud antud kriminaalasjas läbi menetlustoiminguid ja kogunud tõendusmaterjali, kuid

puuduvad tõendid selle kohta, et tema oleks loonud menetlusele ka ajendi ning toimetanud

sellele järgnevat kriminaalmenetlust isiklikest motiividest kantuna või muul viisil erapoolikult

(otsus lk 4 – 5).

14.2. M. Mikitalo on maakohtu 14.05.2014 istungil selgitanud, et tal olid töökaaslase E.H. ga

negatiivsed suhted. Nimelt suhtus E.H. halvustavalt sellesse, et M. Mikitalo osales lapseootel

olles rammunaise võitlusel. Samuti tekkis neil omavaheline sõnelus 2011. aastal Tiina Kotke

sünnipäeval (kd V lk 77 – 77 pöördel). Ringkonnakohtu istungil lisas M. Mikitalo, et E.H. segas

sünnipäeval M. Mikitalo jutule vahele ja M. Mikitalo ütles talle halvasti ja M. Mikitalo

arvamuse kohaselt on tegemist kriminaalmenetluse näol E.H. kättemaksuga M. Mikitalole.

Eeltoodule tuginedes on M. Mikitalo kaitsja seisukohal, et olukorras, mil kohus ei ole

tuvastanud kriminaalmenetluse ajendit, ei saa kohus pidada ka menetluse alustamist isikliku

kättemaksu motiivist ebausaldusväärseks.

Ringkonnakohus juhib tähelepanu maakohtu viidatud Riigikohtu lahendile 3-1-1-60-10, kus on

kriminaalmenetluse ajend ilmnenud KrMS § 197 lg 2 kohaselt uurimisasutuste ja prokuratuuri

endi tegevuse tulemina. Käesolevas asjas ei ole prokuratuur hiljem andnud kaitsjate

küsimustele kriminaalmenetluse ajendi osas selgeid vastuseid – millise uurimisasutuse ning

menetluse tulemusena antud kuriteoajendini jõuti ning kes oli(d) ametnik(ud) või isik(ud), kes

kriminaalmenetluse ajendi tuvastasid.

Ringkonnakohtu 16.10.2014 istungil väitis prokurör, et käesoleval juhul laekus politseile

informatsioon selle kohta, et oli vaja kontrollida, kas M. Mikitalo on esitanud õigeid andmeid

vanemahüvitise saamiseks ja nende asjaolude kontrollimiseks kriminaalmenetlus alustati.

Prokurör lisas, et antud juhul info laekumise järgselt tuli menetlejal menetlust alustada ja

asjaolusid kontrollida, et võib olla on tegemist kelmuse toimepanemisega. Samas on prokurör

jätnud avaldamata, kes antud info politseile edasi andis või kes oli isik, kellele see info politseis

edasi anti.

Ringkonnakohus leiab samaselt maakohtu ja prokuröriga, et antud juhul ei olnud tegemist

kuriteoteate edastamisega, mistõttu on kriminaalmenetluse ajendi puhul tegemist KrMS § 197

lg 2 kohaselt kuriteole viitava muu teabega. Siiski möönab ringkonnakohus, et

kriminaalmenetluse ajendiga seonduvaid kahtlusi ei ole maakohus ega prokuratuur täielikult

kummutanud. Juhul, kui informatsiooni politseile edastas või selle avaldas politsei

sisekontrollis töötav E.H. , oleks prokurör või kohus pidanud nimetatud asjaolu süüdistatavatele

teatama. KrMS § 197 lg 2 kohaselt ei ole kohustust lisada süüdistusakti juurde dokumenti

kriminaalmenetluse ajendi kohta, kuid see ei saa olla aluseks süüdistatavate teadmatuses

hoidmiseks. Maakohtu ning prokuröri poolt viidatud Riigikohtu lahendis ei esitatud dokumenti

kriminaalmenetluse ajendi kohta küll koos süüdistusaktiga, kuid kriminaalmenetluse ajend

ilmnes kohtuliku uurimise alguses, kui tunnistaja ülekuulamise protokoll esitati prokuröri poolt

tõendina. Seega Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-60-10 dokumenti kriminaalmenetluse ajendi

kohta küll ei olnud ning selleks ei saa lugeda ka tunnistaja ülekuulamise protokolli, kuid sellest

olenemata sai süüdistatav kohtuliku uurimise käigus kriminaalmenetluse ajendist teadlikuks,

mida ei saa öelda aga käesoleva kriminaalmenetluse ajendi kohta.

15. KrMS § 197 lg 2 kohaldamise seisukohalt on oluline, et teave, mis on kriminaalmenetluse

alustamise ajendiks, tekiks uurimisasutuse või prokuratuuri ülesannete täitmise käigus, s.t

vastav tegevus peab olema kõnealuste asutuste ja ametnike pädevuses. Ringkonnakohus

märgib, et maakohus ning prokurör on viidanud küll üldsõnaliselt politsei tööle, kuid milliste

ülesannete täitmise käigus ning kelle poolt kriminaalmenetluse ajend sedastati, seda ei olegi

käesolevaks ajaks arusaadavalt edastatud.

- 26 -

IV

16. Seoses menetluskuludega märgib ringkonnakohus järgmist.

16.1. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale makstud mõistliku

suurusega tasu, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 191 lg 3 sätestab

muuhulgas, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus teha

uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse. Süüdistatava M. Mikitalo valitud kaitsja

vandeadvokaat A. Lillo on esitanud maakohtule taotluse süüdistatava õigeksmõistmisel

M. Mikitalo poolt kriminaalasjas kantud õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus

kaitsjal M. Mikitalo huvide kaitsmiseks eeluurimismenetluses ja maakohtus kokku 94 tundi,

mille eest taotleb kaitsjatasu 11 880 eurot (sh käibemaks 1980 eurot). Seoses õigusabiteenusega

on kaitsja esitanud detailse õigusteenuse kirjelduse ja sellekohased arved (kd V lk 40-56)

Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse.

16.2. Süüdistatava M. Mikitalo kaitsja vandeadvokaat A. Lillo esitas ka ringkonnakohtule

taotluse M. Mikitalo poolt kriminaalasjas kantud õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal M. Mikitalo apellatsiooni koostamiseks ning esindamiseks

ringkonnakohtus kokku 14,5 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 1740 eurot (sh käibemaks

290 eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse.

Tulenevalt KrMS §-dest 181 lg 1, 185 lg 1 jäävad eeluurimismenetluses, maakohtus ja

ringkonnakohtus M. Mikitalo poolt kaitsjatasuna kantud menetluskulud riigi kanda.

16.3. Süüdistatava H. Mikitalo valitud kaitsja vandeadvokaat K. Antsov on esitanud

maakohtule taotluse süüdistatava õigeksmõistmisel H. Mikitalo poolt kriminaalasjas kantud

õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal H. Mikitalo huvide kaitsmiseks

eeluurimismenetluses ja maakohtus kokku 21 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 2520 eurot

(sh käibemaks 420 eurot). Seoses õigusabi osutamisega on kaitsja esitanud teenuse täpsema

kirjelduse ja vastavad arved (kd V lk 57-60) Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on

põhjendatud ja rahuldab taotluse.

16.4. Süüdistatava H. Mikitalo kaitsja vandeadvokaat K. Antsov esitas ka ringkonnakohtule

taotluse H. Mikitalo poolt kriminaalasjas kantud õigusabikulude hüvitamiseks. Taotluse

kohaselt kulus kaitsjal H. Mikitalo apellatsiooni koostamiseks ning esindamiseks

ringkonnakohtus kokku 7 tundi, mille eest taotleb ta kaitsjatasu 840 eurot (sh käibemaks 140

eurot). Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu suurus on põhjendatud ja rahuldab taotluse.

Tulenevalt KrMS §-dest 181 lg 1, 185 lg 1 jäävad eeluurimismenetluses, maakohtus ja

ringkonnakohtus H. Mikitalo poolt kaitsjatasuna kantud menetluskulud riigi kanda.

16.5. Maakohtu otsusega M. Mikitalolt ja H. Mikitalolt KrMS § 180 lg 1 alusel menetluskuluna

välja mõistetud kaitsjatele kriminaaltoimiku materjalidest koopia tegemise kulu (kummaltki 45

senti) jääb KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.

V

17. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p-st 4; 338 p 2,3; 339 lg 2; 340 lg 2 p 1,

tühistab ringkonnakohus maakohtu 21.05.2014 otsuse ja rahuldab esitatud apellatsioonid.

Tiit Lõhmus

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/