3-08-178/202 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-08-178 Haldusasi I A e kaebus Tallinna linna õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – I A , volitatud esindaja v.adv Äili Rodi Vastustaja – Tallinna linn, volitatud esindaja Jaan Lindsaar Kolmas isik – Eesti Vabariik (Keskkonnaministeeriumi ja Välisministeeriumi kaudu), volitatud esindajad Toomas Kutti ja Marge Maspanov Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 22. mai 2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus I A e apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 27.10.2014

RESOLUTSIOON 1. Muuta Tallinna Halduskohtu 22.05.2014 kohtuotsuse haldusasjas nr 3-08-178 põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele, muus osas jätta kohtuotsus muutmata ja I A e apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 19.12.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-08-178 2(14) Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. I A taotles õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1996 otsuse nr 7143, 12. novembril 1997 I R uga sõlmitud nõudeõiguse loovutamise lepingu ja 10. novembril 1998 G K ga sõlmitud kokkuleppe alusel õigusvastaselt võõrandatud maaüksuse Tallinnas XXXXXXX tagastamist. Tallinna Linnavalitsuse 01.09.2004 korraldusega nr 1676-k „XXXXXXX maa mittetagastamine“ jäeti taotlus rahuldamata. Korralduse p 1 kohaselt otsustas linnavalitsus mitte tagastada Pirita linnaosas XXXXXXX (endine “Nõmme 103”, endine kinnistu nr 5008, üldpindala 143 070 m2) maad pindalaga 1200 m2, kuna maal asuvad teisele isikule (Hiina Rahvavabariigi Suursaatkond) kuuluvad hooned ning nimetatud maa kuulub hoonete juurde krundina. Eelpool nimetatud maast ei tagastata I A ele vastavalt tema nõudeõigusele ½ mõttelist osa.

2. I A esitas 18.10.2007 kahjunõude krundi tagastamata jätmisega tekitatud kahju hüvitamiseks, mille Tallinna Linnavalitsus jättis 21.12.2007 kirjaga nr Õ-1/4844 rahuldamata.

3. I A esitas 28.01.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna linna õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kaebaja palus kohtul vaheotsusega tuvastada, et I A ele on tekitatud Tallinna Linnavalitsuse poolt 01.09.2004 XXXXXXX maa mittetagastamise korraldusega nr 1676-k varaline kahju, mille suurus kuulub kindlaksmääramisele haldusasja edasises menetluses, ning jätkata haldusasja menetlust.

ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 21. märtsi 1996 otsusega nr 7143 tunnistati I R ½ mõttelises osas ja G K ½ mõttelises osas omandireformi õigustatud subjektideks Tallinnas, endisel Harjumaal, Nehatu vallas Väo mõisast eraldatud maakoha „XXXXXXX“, endisel kinnistul nr 5008 asunud krundi suurusega 14,307 ha suhtes. 12. novembri 1997 notariaalse nõudeõiguse loovutamise lepingu kohaselt loovutas I R talle kuuluva ½ suuruse osa nõudeõigusest tütrepoeg I A ele. 10. novembril 1998 sõlmisid G K ja I A maareformi seaduse (MRS) § 14 lg 1 kohaselt notariaalse kokkuleppe tagastamisele kuuluva maa jagamiseks selliselt, et G K taotleb reaalosana maatükki asukohaga XXX ning I A kogu ülejäänud tagastamisele kuuluvat maad, sh ka XXXXXXX.

Maad ei tagastatud kaebajale seetõttu, et Tallinna Linnavalitsus määras õigusvastaselt 07.05.1993 määruse nr 84 p-ga 1 XXXXXXX ja 8 aianduskruntide liitmise ühtseks elamukrundiks XXXXXXX, väljastas maatükile püstitatud ehitistele 12.07.1993 ehitusloa nr 193 ning 04.08.1994 andis XXXXXXX ehitise vastuvõtuakti alusel ehitisele kasutusloa. Uute ehituslubade väljaandmine tagasitaotletavale maale oli lubatud erandina üksnes kohaliku omavalitsusüksuse volikogu taotlusel Vabariigi Valitsuse loal. Sellise loana ei saa käsitleda Vabariigi Valitsuse 07.07.1993 korraldust nr 382-k, millega otsustati nõustuda I O i poolt temale kuuluvate hoonete ja rajatiste (Tallinn, XXXXXXX ja 8) müümisega Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale suursaadiku residentsiks, sest viidatud korraldus ei sisalda otsustust lubada erandkorras väljastada tagasitaotletavale maale uus ehitusluba, samuti ei esitanud Tallinna Linnavolikogu Vabariigi Valitsusele taotlust erandkorras loa saamiseks XXXXXXX krundile ehitusloa väljastamiseks. Seega puudus Tallinna Linnavalitsusel Vabariigi Valitsuse nõusolek

3-08-178 3(14) uue ehitusloa väljastamiseks EV Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta (otsuse sõnastus alates 28.04.1993) punkt 9 tähenduses.

XXXXXXX ja XXXXXX8 aianduskruntidel paiknenud aiamajad olid lammutatud vastavalt esimene hiljemalt 19.07.1993 (müügitehingus on viide ühele aiamajale) ja teine hiljemalt 04.08.1994 (elamule anti kasutusluba ehitusloa alusel, mis nägi ette krundil asuva ühe aiamaja lammutamise – kasutusloa andmise ajaks pidi ehitis vastama projektile ja järelikult aiamaja olema lammutatud). XXXXXX8 asunud aiamaja lammutamise ajale viitab juunis 1993 koostatud eksperdi arvamus Oi ehitusprojekti kohta, milles on märgitud, et esialgu krundil olnud aiamaja asemele on ehitatud osaliselt kellerdatud 2-korruseline elamu ning projekt on koostatud juba valminud hoone ülemõõtmise alusel (XXXXXXX toimik, tl 77-81). Eeltoodu annab aluse seisukohaks, et mõlemad aiamajad olid lammutatud 28.06.1993, kuid ehitisregistrist oli müügitehingu tegemise ajaks kustutatud vaid XXXXtn 6 asunud aiamaja. XXXXXXX eramu püstitamise aluseks ei saanud olla ega olnud XXXXXXX ja XXXXXX8 aiamajade püstitamiseks enne 17.11.1991 väljastatud ehitusload – ehitise vastuvõtu aktis on märgitud ehitise püstitamise õiguslikuks aluseks 12.07.1993 väljastatud ehitusluba.

Tallinna Linnavalitsus tugines maa mittetagastamise otsuse vastuvõtmisel MRS § 6 lg 2 p-le 3, kuigi maaüksusel asuvate Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale kuuluvate hoonete tõttu oleks maa tagastamata jätmise aluseks võinud olla MRS § 6 lg 2 p 4. MRS § 6 lg 2 p-le 4 viitamine polnud aga võimalik, sest Välisministeerium oli 04.02.2003 kirjaga nr 8/1722 (maa riigi omandisse taotlemisest loobumine) teatanud Tallinna Maa-Ametile ja Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ametile, et seoses välisriigiga peetud kinnisvaraalaste konsultatsioonidega loobub Välisministeerium Harjumaal, aadressil XXXXXXX Tallinn asuva krundi riigi omandisse taotlemisest ning Välisministeeriumi valitsemisalasse määramisest.

Õige ei ole vastustaja seisukoht, et maa tagastamise oleks igal juhul välistanud hoonete eelmise omaniku õigus nõuda maa ostueesõigusega erastamist või hoonestusõiguse seadmist, sest seda oleks saanud nõuda üksnes õiguslikul alusel püstitatud ehitise juurde. Lisaks oli 22.03.1983 sõlmitud XXXXXX8 kinkelepingust nähtuvalt I V i p. Oi elukoht kuni 01.07.1983 Leningradis, Baltiiskaja 26 ning ilmselt poleks I. O täitnud maa erastamiseks vajalikku kodakondsusnõuet, samuti pole ta kunagi maa ostueesõigusega erastamise avaldust esitanud. I O võõrandas XXXXXXX krundil paikneva eramu ja poolelioleva aiamaja Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale 19.07.1993 ning sellest ajast lõppes ka tema õigus hoonete juurde maa erastamiseks. Uuel omanikul, Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnal puudus õigus ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks MRS § 7 lg 1 ja MRS § 21 lg 3 kohaselt 2004. aastal nagu ka praegu.

Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-72-07 (p 11), nr 3-3-1-50-07 ja nr 3-3-1-23-10 (p 13) kinnitavad, et faktiline olukord – maa tagastamist takistavate ehitiste olemasolu tagasitaotletaval maal – tuleb kindlaks määrata maa tagastamise/mittetagastamise aja seisuga, so. käesoleval juhul 01.09.2004 seisuga. I A ele maa mittetagastamise korralduse vastuvõtmise ajal põhjustas maa mittetagastamise krundil paiknev eramu, millele oli ehitusluba 12.07.1993 välja antud õigusvastaselt. Ehitusloata ehk õigusliku aluseta püstitatud ehitise olemasolu ei saanud asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕSRS) § 14 lg 3 kohaselt olla aluseks selle maa mittetagastamiseks. Ainuüksi ehitusloa puudumine ehitisel tähendab AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt, et ehitis on maatüki oluline osa ja ei kanna iseseisvat õigust. Enne ehitisele kasutusloa väljastamist olnuks võimalik I A ele XXXXXXX maa tagastada, kuna sellel asus ilma õigusliku aluseta püstitatud ehitis. AÕSRS § 14 lg 1 (alates 04.05.2004 kehtivas sõnastuses) kohaselt õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmine toimub ehitusseaduse alusel, kuid sellega ei või rikkuda maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi. Seega toimus ehitisele kasutusloa

3-08-178 4(14) andmine samuti õigusvastaselt. Kui XXXXXXX eramule ei oleks 12.07.1993 väljastatud ebaseaduslikult ehitusluba ja 04.08.1994 ebaseaduslikult kasutusluba, tulnuks XXXXXXX maa I A ele 01.09.2004 tagastada, kuna XXXXXXX krundil paiknenud eramu oli AÕSRS § 14 lg 1 kohaselt maa oluline osa ja lg 3 kohaselt poleks takistanud maa tagastamist.

XXXXXXX uue elamukrundi moodustamine 07.05.1993 määrusega nr 84 ei ole kooskõlas MaaRS § 36 lg-ga 2 (kuni 30.11.1993 kehtinud sõnastuses), EV Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta (28.04.1993-06.06.1996 kehtinud sõnastuses) punktidega 3, 4 ja 5 ja on õigusvastane. Tallinna Linnavalitsusel puudus õigus uue maakasutusõiguse andmiseks, seda võis teha Tallinna Linnavolikogu EV Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse punktides 4 ja 5 toodud tingimustel. Eeltoodud tingimused puudusid, sest I. O ei olnud esitanud maa ostueesõigusega erastamise avaldust ning teistele isikutele võis anda maa kasutusse tähtajaga kuni 3 aastat. Seega lisaks ebaseaduslikult väljastatud ehitusloale puudus I. Oil ka maakasutusõigus uue eramu ehitamiseks.

Tähtsust ei oma, kas ebaseaduslik aianduskruntide liitmine ja uue elamukrundi moodustamine, samuti ehitusloa ja kasutusloa väljastamine toimus Eesti Vabariigi või Tallinna linna huvides, kuigi vaidluses esitatud Tallinna Linnavalitsuse ja Vabariigi Valitsuse dokumentatsioon näitab, et tegutsemine toimus üsna ühiselt, kuid ebaseaduslikult.

Kaebajale on tekkinud varaline kahju, kuna ta on jäänud ilma tagastamisele kuulunud maast, kahju ja teo vahel on põhjuslik seos – kui ei oleks väljastatud ilma maakasutusõiguseta ja ehitusloata püstitatud eramule selle seadustamiseks ehitusja kasutusluba, oleks maa kuulunud I A ele tagastamisele. Tallinna Linnavalitsuse süü kahju tekitamisel on tõendatud ja viimane oma süü puudumist tõendanud ei ole.

4. Tallinna linn vaidles kaebusele vastu.

Kuna seisuga 1. november 1991 oli mõlemale krundile (XXXXXXX ja 8) nähtuvalt vastustaja poolt esitatud dokumentidest vormistatud õiguspärane maakasutusõigus ning püstitatud ehitised, ei saanud hilisem kruntide liitmine ja täiendava ehitusõiguse andmine mõjutada kaebajale kruntide tagastamise menetlust, sest neid ei oleks niikuinii saanud tagastada, kuna neil paiknesid teistele isikutele kuulunud ehitised.

Seega sõltumata aiamajade lammutamise ajast poleks maaüksus kuulunud kaebajale tagastamisele. Lisaks ei ole õige kaebuse esitaja väide, et I O lammutas mõlemad aiamajad enne ehitusloa väljastamist. Toimikus sisalduva I O i ja Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonna vahel 19. juulil 1993 sõlmitud ostu-müügilepingu kohaselt müüdi saatkonnale pooleliolev aiamaja, pooleliolev elamu ja kasvuhoone. Seda kinnitab ka Tallinna Linnaplaneerimise Ameti tehnilise arhiivi toimikus sisalduvate XXXXXX8 aianduskrundi (XXXXXXX toimiku tl 48) ja hilisema XXXXXXX elamukrundi plaanide (XXXXXXX toimik tl 74) võrdlus ja aiamaja sidumisprojekti seletuskiri (XXXXXXX toimik tl 46-47), mille kohaselt on XXXXXX8 aiamaja kasulik pind 24,3 m2 ja ehitusalune pind 40,81 m2. Tõenäoliselt lammutati XXXXXX8 olnud aiamaja hiljem uute omanike (Hiina Rahvavabariigi Suursaatkond) poolt, kes ei ole siiani kustutanud poolelioleva aiamaja andmeid ehitisregistrist, sest tuginedes ehitisregistri väljavõttele asub XXXXXXX krundil elamu ja pooleliolev aiamaja, mille suletud netopind on 24,3 m2 ja ehitusalune pindala 41 m2. Seega hetkel, mil väljastati ehitusluba, oli XXXXXX8 asuv aiamaja veel olemas.

XXXXXXX krundile väljastatud ehitusluba oli seaduslik. EV Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991 otsusega keelati ehituslubade andmine õigusvastaselt võõrandatud maale, mis ei olnud

3-08-178 5(14) maareformi seaduse kehtestamise ajaks, so 1. novembriks 1991, antud teisele isikule põliseks kasutamiseks seaduslikus korras Eesti NSV taluseaduse alusel või maakasutusõiguse alusel. See ei tähenda, et ehituslubade andmine oleks üldse keelatud olnud. Maareformi seadus ja viidatud otsus selle seaduse kehtestamise kohta ei peatanud isikute õigusi taotleda ehituslubade väljastamist ning ehitada maale, mille suhtes oli neile vormistatud maakasutusõigus enne 1. novembrit 1991. aastal. Seega oli mõlema krundi osas maa antud kasutamiseks seaduslikus korras ning see kasutusõigus kehtis ka 1. novembril 1991. Seega kumbki krunt vastavalt seadusele tagastamisele ei kuulunud ja neile võis väljastada ehituslubasid.

Samuti on ekslik kaebuse esitaja seisukoht, et maakasutusõigus, mille alusel väljastati ehitusluba, ei pärinenud mitte ajast enne 1991. aastat, vaid anti peale maareformi kehtestamist 1993. aastal. Kuni 6. juunini 1996 kehtis MaaRS § 36 lg 2 sõnastuses, mis sätestas, et maa tagastamiseni või muul viisil eraomandisse andmiseni jätkub maa kasutamine seni kehtiva kasutusõiguse alusel. Asjaolu, et kaks enne 1. novembrit 1991 vormistatud maakasutusõigust liideti ühtseks krundiks, ei ole käsitletav vana maakasutusõiguse lõppemisena.

I O i ja Hiina Rahvavabariigi suursaadiku vahel sõlmitava ostu-müügilepingu vormistamisel tekkis notaribüroos tõrge. Notar soovis, et oleks Vabariigi Valitsuse otsus maakasutuse kohta ja ka Vabariigi Valitsuse korraldus nõustumisest hoone müügitehinguga. Välisministeeriumi pöördumise järel lubati Tallinna Linnavalitsuse 14. mai 1993 määrusega nr 93 I O il müüa pärast seadusega ettenähtud korras ehitusloa vormistamist XXXXXXX pooleliolev elamu Hiina RV Suursaatkonnale Eesti Vabariigis Hiina RV Täievolilise Suursaadiku residentsiks. Pärast Tallinna Linnavalitsuse 14. mai 1993 määruse nr 93 vastuvõtmist andis Vabariigi Valitsus 27. mail 1993 korralduse nr 272-k, millega nõustuti Tallinna Linnavalituse taotlusega ning vastavalt Eesti Vabariigi maareformi seaduse ja muude reformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse §-le 15 lubati Maa-ametil vormistada Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnaga rendileping 60 aastaks 1200 m² suurusele krundile Tallinnas, XXXXXXX. Kuna Tallinna Linnavalitsus viitas määruses nr 93 ühemõtteliselt asjaolule, et nõustub XXXXXXX poolelioleva elamu müügiga Hiina RV suursaatkonnale ainult pärast ehitusloa vormistamist, siis on ilmselge, et Tallinna linn oli teadlik vajadusest saada ehitusloa väljastamiseks eelnev nõusolek Vabariigi Valitsuselt. Vastasel juhul poleks Tallinna Linnavalitsus ehitusloast üldse juttu teinud. Ehitusluba väljastati pärast Vabariigi Valitsuse 7. juuli 1993 korraldust nr 382-k. Vabariigi Valitsus teadis, et rajataval elamul puudub selliste hoonete ehitamiseks vajalik ehitusluba. Järelikult tuleb vastustaja arvates Vabariigi Valitsuse 7. juuli 1993 korraldust nr 382-k lugeda muuhulgas nõusolekuks väljastada ehitusluba XXXXXXX krundile.

Kuigi EV Ülemnõukogu 17. oktoobri 1991 otsus eeldas, et taotluse tagastatavale maale asuvale krundile ehitusloa väljastamiseks esitab linnavolikogu, ei saa selline vorminõude rikkumine olla Vabariigi Valitsuse nõustuva korralduse tühisuse aluseks. Tegelikkuses andis nõusoleku ehitusloa väljastamiseks ja väljastas ehitusloa õige haldusorgan. Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et XXXXXXX ja 8 krundil oli seisuga 1. november 1991 vormistatud õiguspärane maakasutus ja väljastatud ehitusload ning nimetatud krundid ei kuulunud kaebajale tagastamisele. Samuti oli XXXXXXX krundile 1993. aastal väljastatud ehitusluba õiguspärane. AÕSRS § 13 lg 3 viimase lause kohaselt ei kuulu ehitisealune maa teistele isikutele tagastamisele, erastamisele, munitsipaalomandisse andmisele ega riigi omandisse jätmisele.

Tallinna Linnavalitsuse 01.09.2004 korraldus nr 1676-k on õiguspärane, sest nimetatud maal asuvad õiguslikul alusel püstitatud ehitised ning ehitiste teenindamiseks enne 1. novembrit 1991 määratud maa ei kuulu maareformi käigus tagastamisele, mistõttu ei ole kaebuse esitajale ka kahju tekkinud ning tema sellekohane nõue tuleb jätta rahuldamata.

3-08-178 6(14)

5. Kolmas isik Eesti Vabariik vaidles kaebusele vastu.

XXXXXXX ja 8 aianduskrundid on eraldatud seaduslikus korras selleks pädeva organi poolt ja antud vastavalt lepingule kodanikele tähtajatuks kasutamiseks. Vastavalt tollal kehtinud õiguslikule regulatsioonile läks ehitise omandiõiguse üleminekul üle ka maatüki kasutamise õigus. Järelikult omas I O 1993. aastal nende kruntide osas kehtivat maakasutusõigust. I O il oleks olnud õigus XXXXXXX ja 8 paiknenud aiamajade juurde maad ostueesõigusega erastada. Kaebaja ei ole piisavalt tõendanud, et aiamajad olid enne 1993 a. ehitusloa väljastamist lammutatud. Kolmas isik on seisukohal, et 1993. aasta kevadel paiknesid nii XXXXXXX kui ka XXXXXX8 kruntidel aiamajad. Olemasolevatele ja kohtumenetluses esitatud dokumentidele tuginedes võib järeldada, et 1993. aasta juulis oli XXXXXX8 krundil aiamaja olemas. XXXXXXX krundil võib dokumentidele tuginedes eeldada aiamaja olemasolu vähemalt 1993. aasta juunini. I O lammutas eelduslikult XXXXXXX asunud aiamaja alles siis, kui oli saanud ehitusloa.

Nõukogude ajal seaduslikus korras omandatud maakasutusõiguse ja kehtinud korras väljaantud ehitusloa alusel püstitatud ehitised olid maa ostueesõigusega erastamise aluseks. 1993. aasta kevadel paiknesid XXXXXXX ja 8 kruntidel aiamajad, mis ei kuulunud maa tagastamise õigustatud subjektile, seega ei kuulunud maa MaaRS § 6 lõike 2 punkti 3 alusel tagastamisele.

Vabariigi Valitsuse 27.05.1993 korraldusest nr 272-k või Vabariigi Valitsuse 07.07.1993 korraldusest nr 382-k ei saa järeldada Vabariigi Valitsuse loa olemasolu ehitusloa väljastamiseks tagastamistaotlusega maale. Kõnealused Vabariigi Valitsuse korraldused võeti vastu eesmärgiga lahendada Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnal notariaalkontoris ostu-müügilepingu sõlmimisel tekkinud probleemid. Ehk siis selleks, et elamu ostu korral oleks vormistatud ka nõuetekohane maakasutus hoonete juurde. Kuna Tallinna Linnavolikogu pole ehitusloa väljastamiseks luba Vabariigi Valitsuselt taotlenud, pole ehitusluba XXXXXXX asuva elamu püstitamiseks välja antud kooskõlas selle väljaandmise ajal kehtinud õigusaktidega. Kuna Tallinna Linnavalitsuse 01.09.2004 korralduse nr 1676-k õiguspärasus sõltub 12.07.1993 ehitusloa nr 193 väljastamise seaduslikkusest, ei saa ka 01.09.2004 korraldust pidada formaalselt õiguspäraseks.

Kruntide liitmist, uut ehitusluba, individuaalelamu projekti ja vajalikke kooskõlastusi taotles I O , seega oli ehitamine, lammutamine ja kruntide liitmine tema erahuvi. Riigil tekkis huvi XXXXXXX maa riigi omandisse jätmiseks pärast Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonna huvist teadasaamist ja seda soovi toetama asumist, kuid Eesti Vabariik ei ole ega saagi olla vastutav ega kaasvastutav Tallinna Linnavalitsuse õigusvastaste toimingute ja otsustuste eest.

Õige ei ole kaebaja seisukoht, et XXXXXXX ja 8 kruntide liitmine ja uue ehitusloa vastuvõtmine on põhjustanud olukorra, et I A ei saa tagasi õigusvastaselt võõrandatud maad. Kaebaja polnud õigustatud maad tagasi saama põhjusel, et see kuulus teise isiku hoonete juurde, hiljem algatati selle riigi omandisse taotlemine ning kuigi 2003. aastal sellest loobuti, on ka käesoleval ajal riigil huvi selle maaüksuse vastu olemas ning Välisministeerium on ette valmistamas uut taotlust XXXXXXX maa riigi omandisse jätmiseks MaaRS § 31 lõike 1 punkti 13 alusel. MaaRS § 6 lõike 2 punktist 4 tulenevalt on maa riigi omandisse jätmine prioriteetne sama maa tagastamise osas. Maa kompenseeritakse kaebajale ja kahju pole talle linnavalitsuse tegevusest tekkinud, kuna maaüksus pole kunagi kuulunud õigustatud subjektile tagastamisele.

3-08-178 7(14) 6. Tallinna Halduskohtu 22.05.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata.

XXXX6 ja XXXX8 maakasutusja ehitusõigus oli 1. novembril 1991 õiguspärane ja mõlemale krundile olid õiguspärase ehitusõiguse alusel püstitatud ehitised. Vastustaja poolt kohtule esitatud materjalidest (eelkõige 17. märtsi 2008 vastusele lisatud tehnilise arhiivi toimik ja 12. aprilli 2011 taotlusele lisatud Tallinna Linnaarhiivi toimiku väljavõtted) nähtub, et vastavalt ENSV Ülemkohtu Ametiühingu Komitee 29. novembri 1955 protokollile nr 3 ja kooskõlastatult Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 11. oktoobril 1949 kinnitatud Mähe aianduskruntide planeerimise kavaga eraldati Johannes Pekkerile XXXXXXX aianduskrunt (looduses eraldamise akt maatükile suurusega 600 m²). XXXXXXX asuvale krundile väljastati 25. jaanuaril 1962 ehitusluba nr 9864-A aiamaja ehitamiseks. Kaebaja väide, et sellise numbriga ehitusluba polegi väljastatud, ei leidnud asjas tõendamist. XXXXXXX asuv aiamaja sai õiguspäraselt ehitusloa hiljemalt 25.01.1962, mida tõendab vastav kinnitus-pitser ehitusprojektil XXXXXXX toimikus tl 26 asuval dokumendi koopial „Einar Leppiku aiamaja ehitusprojekt“. Kuigi ehituslubade registreerimise žurnaali aastatest 1960-1966 kohtule ei esitatud, nähtub vastustaja poolt kohtule 12.04.2011 esitatud tõenditest I kd tl 170-194 üheselt, et nõukogude ajal on võimud tunnistanud XXXXtn 6 aiamaja ja maakasutusõiguse seaduspärasust kuni nende minekuni A S isiklikku omandisse 27.04.1988 notariaalselt tõendatud ostu-müügilepingu alusel. A S müüs 19. märtsil 1993 notariaalselt tõestatud ostu-müügilepingu kohaselt XXXXtn 6 asuva 1-korruselise aiamaja, piirded ja väravad I O ile. Puuduvad igasugused tõendid, et nimetatud müük oleks olnud ebaseaduslik või et sel ajal ei oleks müügi objekti (aiamaja, piirded, väravad) enam eksisteerinud. Seega omandas I O seaduslikult XXXX6 aiamaja ja koos sellega selle juurde kuulunud maatüki kasutusõiguse.

Seaduslik maakasutusõigus XXXX8 krundile tekkis vastavalt ENSV Ülemkohtu Ametiühingu komitee 6. oktoobri 1955 koosoleku protokollile nr 2 ja kooskõlas Tallinna Linna TSN Täitevkomitee 11. oktoobril 1949 kinnitatud Mähe aianduskruntide planeerimise kavaga ning nimetatud krunt eraldati H P le 10. augustil 1959 Tallinna Linna TSN TK poolt looduses eraldamise aktiga (maatükile suurusega 600 m², XXXXXXX toimik tl 33). XXXXXX8 krundile väljastati 19. septembril 1959 ehitusluba nr T6-118-59 aiamaja ehitamiseks. Järgides kronoloogiliselt dokumenteeritud võõrandamisi ja nendega seotud dokumente (I kd tl 201-216) nähtub, et P P kinkis 22.03.1983 notariaalselt tõendatud kinkelepinguga XXXX8 asuva poolelioleva aiamaja, piirded, väravad ja kaevu I O ile, kellele läks seega seaduslikult üle maatüki kasutamisõigus ja sellel asunud ehitised (muuhulgas pooleliolev aiamaja). Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo majavalduste registri ja inventariseerimise toimiku järgselt asus seisuga 21. aprill 1990 XXXXXX8 aiamaja, kasvuhoone, kaev, värav ja piirded. Puuduvad tõendid, et nimetatud aiamaja ei oleks olnud krundil 01.11.1991 seisuga.

XXXXXXX ja XXXXXX8 kruntide liitmise juurde kuuluvast dokumentatsioonist ja ka 12. juulil 1993 ehitusloa väljastamist kinnitavast ehitusprojekti templiga lehelt nähtub (II kd tl 148), et XXXXXX8 asus aiamaja ja kasvuhoone. Kaebaja väide, et tegelikult varasem õiguslikul alusel püstitatud aiamaja krundil sel ajal enam ei asunud ja I O on teadlikult püüdnud eksitada otsustajaid selle aiamaja olemasolu või asukoha suhtes, ei ole tõendatud. Seega asus mõlemal maatükil õiguspärane ehitis, millest tulenes I. Oi maakasutusõigus ja õigus erastada ehitise juurde kuuluv maatükk (04.08.1994 XXXXXXX vastuvõtuakt).

Tallinna Linnavalitsuse poolt 12.07.1993 väljastatud ehitusluba nr 193 on õigusvastane. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduste kehtestamise kohta“ punkt 3 sätestas, et peale Eesti Vabariigi maareformi seaduse vastuvõtmist võib õigusvastaselt võõrandatud maal uusi ehituslubasid ja tähtajata maakasutusi anda ainult vasta-

3-08-178 8(14) vuses Eesti Vabariigi maareformi seadusele ja et kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib Eesti Vabariigi Valitsus lubada erandeid ehituslubade ja tähtajata maakasutuse andmisel. Hilisemate muudatustega, mis jõustusid alates 28.04.1993, lõpetati maa tähtajata kasutamiseks andmine ja korrati sisuliselt ehituslubade andmise keeldu kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni ning Vabariigi Valitsuse võimalust anda luba ehitusloa väljastamiseks erandkorras kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel. Vaidlusaluse ehitusloa väljastamiseks ei ole Tallinna Linnavolikogu luba taotlenud, kuigi tagastamistaotlus oli XXXXXXX ja 8 maatükkide suhtes esitatud enne ehitusloa väljastamist.

Ehitusloa väljaandmise luba ei sisaldu 07.07.1993 korralduses nr 382-k. Sellist järeldust ei saa teha nimetatud korralduse tekstist ega seda ettevalmistavatest dokumentidest (II kd, tl 156- 160). Vabariigi Valitsuse 27.05.1993 korralduse nr 272-k sisuks oli loa andmine Tallinna Linnavalitsusele rendilepingu sõlmimiseks Hiina Rahvavabariigi suursaatkonnaga XXXXXXX krundi suhtes ehk maakasutusõiguse andmine ning ehitusluba see korraldus ei käsitlenud.

Samuti on ebaõige vastustaja seisukoht, et Ülemnõukogu 17.10.1991 otsus ei keelanud ehitulubade väljastamist õiguslikul alusel kasutuses olevatel maadel, sest tagastamistaotlusega maadel oli üldiselt keelatud ehituslubade väljastamine ilma Vabariigi Valitsuse loata. Kui ehitusõigus hiljem siiski ehitusseadusega anti, siis see ei saanud mõjutada enne ehitusseaduse kehtestamist olnud õiguslikku olukorda.

Siiski on kohus seisukohal, et konkreetse ehitusloa väljastamine ei mõjutanud tagastamise õigustatud subjekti õigusi, sest ehitusluba ei vaidlustatud, see realiseeriti ja ehitisele anti kasutusluba. Kahe krundi liitmine (maakasutusõiguse liitmine) ja ehitusloa andmine ühe elamu ehitamiseks senise kahe aiamaja asemel ei oleks selle õiguspärase väljastamise korra järgimisel kuidagi muutnud õiguslikku olukorda seoses tagastamisega. Selles mõttes ei ole kaebaja väide, et sisuliselt väljastati kruntide sihtotstarbe muutmisega täiesti uus maakasutusõigus, kohtule lõpuni veenev. Maa sihtotstarbe muutmine ei oleks kuidagi muutnud asjaolu, et krundi kasutusõigus jäi isikule, kes omas õiguspäraselt senise kahe krundi kasutusõigust. Seda seisukohta toetab ka kuni 06.06.1996 kehtinud MRS § 36 lg 2, mis sätestas, et kuni maa tagastamiseni või muul viisil eraomandisse andmiseni jätkub maa kasutamine seni kehtiva kasutusõiguse alusel ehk maa kasutamisõigus oleks I. Oil säilinud. Isegi juhul, kui ehitusluba või kasutusluba oleks tähtaegselt vaidlustatud ja tühistatud, oleks see toonud kaasa vastavate lubade hilisema õiguspärase väljaandmise, kui eeldada, et I O poleks asunud tema maakasutusõiguse aluseks olnud aiamaju lammutama enne, kui talle oleks väljastatud õiguslikult korrektne ehitusluba. Arvestades asjaolu, et elamu oli kavandatud müügiks Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale ja I O il oli kogu planeeritud elamukrundi aluse maa seaduslik kasutusõigus, on tõenäoline, et vastav luba ehitusloa väljastamiseks oleks, arvestades rahvusvaheliste suhete tolleaegset konteksti, Vabariigi Valitsuse poolt Ülemnõukogu otsuses ettenähtud erandkorras antud.

Ka juhul kui elamule väljastatud kasutusluba oleks tühistatud põhjusel, et ehitusluba oli väljastatud ebaseaduslikult, ei oleks see automaatselt andnud tagastamisõigust õigusvastaselt võõrandatud maa nõudeõigust omavale isikule. Esmajoones oleks sellisel juhul formaalselt ebaseaduslikult püstitatud elamu omanikul jälle olnud vastavalt haldusorgani poolt tehtavale ettekirjutusele võimalus taotleda elamu legaliseerimist läbi õiguspärase ehitusloa ja sellele järgnevalt kasutusloa väljaandmise. Sellisele võimalusel viitab otseselt Riigikohus oma haldusasjas nr 3-3-1-63-10 tehtud otsuse punktis 21.

3-08-178 9(14) Õigus on kolmandal isikul, et alates maareformi seaduse kehtestamisest eksisteeris ja eksisteerib ka täna õiguslik olukord, kus on olemas alused XXXXXXX maatüki tagastamata jätmiseks. Isegi juhul, kui 01.09.2004 otsuse õiguslik alus – MaaRS § 6 lg 2 p 3 on ebaõige, tuleneb asjaolust, et maa on vajalik anda välisriigi kasutusse, seaduslik alus maa mittetagastamiseks MaaRS § 32 lg 1 p 13 ja MaaRS § 6 lg 2 p 4 koostoimes.

Tekkinud olukorras tuleb muuhulgas arvestada võimalust, et Tallinna Linnavalitsus tühistab või muudab ise oma 01.09.2004 korraldust ja viib selle sisu vastavusse hetkel kehtivate õigusnormidega.

Kaebaja kahjunõude õiguslik konstruktsioon põhineb väitel, et mingil ajahetkel peale XXXXXXX ja 8 kruntide liitmist üheks krundiks tekkis õiguslik olukord, mil kaebajale oleks tulnud maa tagastada. Eeltoodust nähtuvalt sellist õiguslikku olukorda ei ole tekkinud. Seega puudub sisuliselt ka kahju ja kaebus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. Tagastamise nõudeõiguse omandamise hetkel võttis kaebaja nõude maade tagastamiseks üle sellises õiguslikus olukorras nagu see oli. Tal ei tekkinud sellest täiendavaid õigusi seoses haldusaktide kaebetähtaegadega ja veel vähem õigust nõuda nende tagantjärgi ennistamist. Asjaolu, et ta ei teinud nõudeõiguse omandamisel täpselt kindlaks tekkinud õiguslikku olukorda, ei loo talle täiendavat kaebeõigust.

Tallinna Linnavalitsuse 01.09.2004 korraldusega nr 1676-k otsustati mitte tagastada XXXXXXX maad pindalaga 1200 m2 ning alustati mittetagastatavast maa-alast 600 m2 kompenseerimise menetlust I A ele. Korraldust võis vaidlustada 2 kuu jooksul, kuid kaebaja seda ei teinud. I A oli teadlik ja sai aru Tallinna Linnavalitsuse tegevuse ebaseaduslikkusest XXXXXXX ehitusloa ja kasutusõiguse andmise osas. Nii on ta esitanud Harju maavanemale taotluse järelevalvemenetluse teostamiseks XXXXXXX ja 8 aianduskruntide ühte liitmise, uue elamukrundi moodustamise ja uue ehitusloa väljastamise kohta ning ta on teadlik, et Harju maavanema kohusetäitja Jaan Mark tegi 01.09.1999 kirjaga nr 1-28/868 Tallinna linnapeale ettepaneku Tallinna Linnavalitsuse üksikakti vastavusse viimiseks õigusaktide nõuetega (I kd, tl 9-13). Kaebaja ei ole 01.09.2004 korraldust eelnevalt vaidlustanud, mistõttu on täitmata riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikest 1 eeldus kahju hüvitamiseks – kaebaja pole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid (vt Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-51-03, 3-3-1-14-02, 3- 3-1-8-04), kuigi nende kasutamise vajadus pidi olema selge.

Käesoleval juhul on esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine sisuliselt kahju hüvitamist välistavaks asjaoluks RVastS § 7 lg 1 alusel. Kaebajal puudusid igasugused takistused Tallinna Linnavalitsuse 01.09.2004 korralduse nr 1676-k tähtaegseks vaidlustamiseks ja ta pidi aru saama ja sai aru, et see korraldus rikub tema õigusi (sellele viitab tema varasem kirjavahetus maavanemaga). Lisaks tema enda positsioonile ehitusloa ja maakasutuse osas, pidi talle üheselt arusaadav olema, et korraldusega rikutakse tema õigusi ka selles osas, et tema nõudeõigust ja ka tulevast kompenseerimisulatust oli korraldusega poole võrra vähendatud. Sellises olukorras ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebaja ei saanud aru korralduse õigusvastasusest ja vajadusest see oma õiguste kaitseks tähtaegselt vaidlustada. Kaebaja ei ole välja toonud ühtki põhjust, mis oleks teda takistanud väidetavalt kahjustavat haldusakti tähtaegselt vaidlustamast.

Seega ei ole täidetud RVastS §-s 7 toodud kahju hüvitamise eeldused ja kaebaja nõue pole põhjendatud. Vastavalt HKMS § 171 lg-le 2 teeb kohus kahjunõude põhjendamatuks tunnistamisel lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kaebus tuleb jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-08-178 10(14) 7. I A palub esitatud apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistada, tuvastada, et I. Annusele on XXXXXXX mittetagastamisega tekitatud varaline kahju, mille suurus kuulub kindlaksmääramisele haldusasja edasises menetluses, ja jätkata asja menetlust. Kaebaja nõustub kohtuga selles osas, et 12.07.1993 ehitusluba on õigusvastane. Kaebaja ei nõustu, et kahju hüvitamise eeldused on täitmata seetõttu, et kaebaja ei vaidlustanud 01.09.2004 korraldust maa tagastamata jätmise kohta, 12.07.1993 ehitusluba ja 04.08.1994 kasutusluba. Kohus ei ole analüüsinud seda, kas eelnimetatud vaidlustamised oleksid olnud edukad. Kuna XXXXXXX ehitisele oli välja antud kasutusluba, puudus kaebajal võimalus taotleda ehitusloa tühistamist. Samuti puudus ehitisele kasutusloa andmise järel võimalus saavutada maa mittetagastamise korralduse tühistamist (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-28-99, p 2; otsus nr 3-3-1-50-07, p 9). Lisaks on oluline, et kaebaja vanaema tunnistati omandireformi õigustatud subjektiks 21.03.1996, kuid kasutusluba oli välja antud juba varem. Seega ei saanud I. Rodrik ega nõudeõiguse omandanud kaebaja esitada nõudeid seoses uue maakasutusõiguse määramise ja ehitusloa väljastamisega. Kaebused oleksid olnud edutud ega taganuks haldusaktide tagasitäitmist. Kaebaja arusaam ehitusloa õigusvastasusest ei oleks taganud maa tagastamata jätmise korralduse tühistamist selle vaidlustamise korral. Kahju hüvitamise ulatus on eelnevalt hinnatud Tallinna Ringkonnakohtu poolt haldusasjas nr 3-04-472 ja Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-23-10 ning kohtud on leidnud, et vastavalt omandireformi õigustatud subjektide kokkuleppele kuulub kahju hüvitamise nõudeõigus XXXXXXX maa õigusvastase tagastamata jätmise eest tervikuna kaebajale. Vaatamata sellele poleks kahju ära hoidnud, kui kaebaja oleks vaidlustanud 01.09.2004 korralduse ainuüksi motiivil, et seal otsustati kompenseerida mittetagastatav maa pooles ulatuses. Kohus leidis ebaõigesti, et kuigi XXXXXXX ehitusluba oli õigusvastane, eksisteeris siis ja eksisteerib tänase päevani õiguslik olukord, kus maa ei kuulu tagastamisele. MaaRS § 6 lg 2 p 3 ei sätesta maa mittetagastamist sellel asuvate hoonete ja rajatiste tõttu üksnes juhul, kui maal asuvad teise isiku hooned ja rajatised seisuga 01.21.1991 (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-29-02, pd 11 ja 12). Haldusakt peab vastama selle andmise ajal kehtivale õiguslikule ja faktilisele olukorrale. Asjaolu, et I. Oi poolt omandatud aiamajadel olid ehitusload, ei oma tähtsust, sest 12.07.1993 ehitusloa väljastamise ajal oli liidetud krundil pooleliolev ebaseaduslik ehitus ning XXXXXX8 lammutamisele kuuluv aiamaja. Seega oleks vähemalt XXXXXXX krundi saanud tagastada. Aiamaja püstitamiseks 1962. aastal väljastatud ehitusluba poleks võimaldanud 1994. aastal püstitada sama ehitusloa alusel kord lammutatud aiamaja uuesti. Maakasutuse olemasolu aiamaja püstitamiseks poleks andnud I. Oile maa erastamise õigust ega oleks tinginud kaebajale maa tagastamata jätmist. Lisaks pole tuvastatud I. Oi maa erastamise õigust tulenevalt tema kodakondsusest. I. O polnud maa erastamise avaldust esitanud. Kohus pole võtnud seisukohta, kas kahe krundi liitmine ühtseks elamukrundiks oli õiguspärane. Kohus leidis, et pole usutav, et I. O oleks lammutanud aiamaja enne ehitusloa väljastamist, kuid tegelikult on tuvastatud, et ta lammutas vähemalt ühe aiamaja. Kohus on teinud ka põhjendamatu oletuse, et kuna elamu oli kavandatud Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale, oleks ehitusluba väljastatud seaduses ettenähtud korras ka juhul, kui see oleks vaidlustamise tõttu tühistatud. See asjaolu ei oma tähtsust, sest kohus pidi tuvastama, kas tagasitaotletaval maal asuval ehitisel oli õiguslik alus ja kas ehitise olemasolu oli takistuseks maa tagastamisele. Maa mittetagastamise korralduse andmise ajal krundil aiamaju polnud ning oli õigusliku aluseta püstitatud ehitis, maa mittetagastamise tingis pöördumatult hoonele kasutusloa väljastamine.

3-08-178 11(14) Põhjendatud pole ka kohtu arvamus, et linn võiks praegu 2004. aasta korralduse tühistada ja anda välja uue MaaRS § 6 lg 2 p 4 ja § 31 lg 1 p 13 alusel. Sellel alusel maa mittetagastamiseks on vajalik ka riigi taotlus. Lisaks ei annaks olemasolevas korralduses eksisteeriv õigusliku aluseta ehitis ka välisriigile õiguslikul alusel püstitatud ehitise omaniku staatust ja maa kasutamise õigust ja linn ei saa korralduse õiguslikke aluseid muuta. 8. Tallinna linna vastuses apellatsioonkaebusele peetakse seda põhjendamatuks. Vastustaja leiab, et faktilist olukorda tuleb hinnata 01.11.1991 seisuga, sest kuni 06.06.2006 kehtinud MaaRS § 36 lg 2 kohaselt pidi kuni maa tagastamiseni või muul viisil eraomandisse andmiseni jätkuma maa kasutamine seni kehtiva kasutusõiguse alusel. Seisuga 01.11.1991 olid XXXXXXX maatükid õiguspärases kasutuses, sest tol ajal kehtinud Maakoodeksi § 117 lg 2 kohaselt läks hoonete võõrandamisel üle ka maakasutusõigus. I. Oi maakasutusõigust ei muutnud asjaolu, et Tallinna Linnavalitsuse 07.05.1993 määrusega nr 84 otsustati mõlemad krundid liita ja muuta maakasutuse sihtotstarvet. Kuna I. Oil oli õiguspärane maakasutusõigus mõlema krundi osas, siis puudub ehitusloa väljastamise ja kaebajal väidetavalt tekkinud kahju vahel põhjuslik seos. Kui ehitusluba poleks väljastatud, poleks ehitisi eelnevalt lammutatud ning maa poleks kuulunud MaaRS § 7 lg 1 ja § 6 lg 2 p 3 kohaselt tagastamisele. Kaebaja pole vaidlustanud varasemaid õigusakte. Kaebaja seisukoht, et vaidlustamine poleks viinud teda eesmärgile, pole kooskõlas Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-63-10 p-s 21 avaldatud seisukohaga, mille järgi vaidlustamaks õigusvastaselt valminud ehitist, millele on antud kasutusluba, tuleb vaidlustada kasutusluba. Kaebajal oli seega võimalik kahju vältida, vaidlustades eelkõige ehitusloa ja kasutusloa väljastamine. Siinkohal on põhjendatud kohtu seisukoht, et kaebaja võttis maa tagastamise nõude üle sellises õiguslikus olukorras, nagu see oli, ning vaidlustamise tähtajad sellest ülevõtmisest ei pikenenud ega ennistunud. Vastustaja selgitab, et 01.09.2004 korraldus on antud seetõttu, et riigi poolt XXXXXXX krundi riigi omandisse jätmiseks 1999. aastal algatatud menetlus lõpetati 2003. aastal, sest riik loobus maa riigi omandisse taotlemisest. Praegu on Välisministeerium märkinud, et soovib endiselt maad riigi omandisse ja valmistab ette taotlust, et see esitada pärast käesoleva kohtuvaidluse lõppu. 9. Kolmas isik Eesti Vabariik leiab, et apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ning jääb varasemalt väljendatud seisukohtade juurde. Kolmas isik märgib, et kuna XXXXXXX ehitistele on antud kasutusluba, on ehitusluba muutunud formaalselt kehtetuks ning kuna maa on vaja anda välisriigi kasutusse antud diplomaatiliste hoonete juurde, pole ehitusloa õiguspärasusel enam ka sellist tähtsust, mida kaebaja on sellele omistanud. Maaüksus pole alates MaaRS kehtestamisest kuulunud tagastamisele sellel asunud õiguspäraste hoonete ja maakasutusõiguse tõttu ning kaebajal puudub alus ja õigus kahju nõuda. I. Oil oleks olnud õigus taotleda maa ostueesõigusega erastamist temale kuuluvate hoonete juurde ning kuigi see pole asjas määrav, nägi MaaRS § 21 lg 1 alates 28.04.1993 kehtivas sõnastuses ette, et neile kuuluvate hoonete juurde saavad maad osta ka välismaalastest hoonete omanikud. Riigil oli huvi selle maatüki riigi omandisse jätmiseks hiljemalt 27.05.1993 korralduse andmisest, sest maa rendile andmine välisriigi esindusele tähendas seda, et rendile antud maa tuli jätta riigi omandisse. Tol ajal ei olnud võimalik tagastamistaotlusega maad välisriigile rendile anda ning alles 16.07.2000 kehtestati MaaRS § 31 lg 1 p 13, mis seab riikidevahelised suhted kõrgemale õigustatud subjekti huvist saada maa tagasi. Kuigi riik loobus maa riigi omandisse taotlemisest välispoliitilistel põhjustel, polnud riigi huvi selle maaüksuse vastu kadunud ka 2004. aastal, arvestades maal asuvat Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale kuuluvat hoonet. Kui kaebaja oleks 01.09.2004 korralduse vaidlustanud, oleks see ilmselt kehtetuks tunnistatud, sest vähe-

3-08-178 12(14) malt formaalselt on korraldus õigusvastane, kuid maa tagastamine poleks tulnud kõne alla, sest maa tuleks jätta riigi omandisse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata, sest halduskohtu otsus on lõppjäreldustes õige – RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused pole täidetud ning kahjunõude edasine menetlemine pole seetõttu võimalik. 11. RVastS § 7 lg 1 näeb ette, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega on oluline kindlaks teha, kas linna haldusorgani tegevus on kaebaja poolt esitatud maaüksuse tagastamise taotluse menetlemisel olnud õigusvastane ning kui on, kas tegevuse õigusvastasus ja maaüksuse tagastamata jätmisest tekkinud kahju on omavahel põhjuslikus seoses. 12. Kaebaja on leidnud, et õigusvastane oli maakasutusõiguse ümbervormistamine ühele krundile, sest määruse sõnastusest nähtuvalt on tegemist uue maakasutusõiguse andmisega, milleks pädevus linnavalitsusel puudus; õigusvastaselt väljastati ehitusluba, sest tagastamistaotlusega maal oleks ehitusloa tohtinud väljastada vaid Vabariigi Valitsuse nõusolekul; ebaõigesti väljastati ka kasutusluba, sest õigusliku aluseta püstitatud ehitisele kasutusloa andmisel ei tohtinud kahjustada tagastamise õigustatud subjekti õigusi; maa mittetagastamine oli ebaseaduslik, sest õigusliku aluseta püstitatud ehitis ei ole AÕSRS § 14 lg 3 kohaselt aluseks maa mittetagastamisele. Kohus leidis, et ehitusloa väljastamine oli küll õigusvastane, sest vastav Vabariigi Valitsuse nõusolek puudus, kuid kuna maaüksus pole ühelgi hetkel kuulunud tagastamisele ning kaebaja pole vastavaid otsuseid õigeaegselt vaidlustanud, on RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused täitmata. Siinkohal tuleb märkida, et kohtuotsus on vastuoluline, sest juhul, kui kaebajal polnud ühelgi hetkel õigust maaüksust tagasi saada, poleks linna otsuste vaidlustamine andnud positiivset tulemust ning kahju poleks sellise vaidlustamisega olnud võimalik vältida. Sellisel juhul ei saaks vaidlustamata jätmist kahjuhüvitise määramisel arvesse võtta. Tegelikult on ka kaebaja kohtumenetluse jooksul olnud vastuolulistel seisukohtadel, leides, et maaüksust poleks võimalik ka riigi omandisse jätta, sest seda takistab endiselt õigusliku aluseta püstitatud ehitis, olles samas seisukohal, et maa mittetagastamise otsuse vaidlustamine poleks olnud tulemuslik, kuna ehitisele oli väljastatud kasutusluba. 13. Kaebaja on apellatsioonkaebuses väitnud, et halduskohus on jätnud andmata hinnangu maaüksuste liitmisele üheks krundiks. See väide ei vasta tõele, sest kohus on kruntide liitmisele hinnangu andnud ning leidnud, et kuna krundi kasutusõigus oli ja jäi I. Oile, polnud tegemist uue maakasutusõiguse andmisega ning kruntide liitmisele ei rakendunud maa kasutusse andmise erikord, vaid maa kasutamine jätkus MaaRS § 36 lg 2 kohaselt. Ringkonnakohus leiab samuti, et kruntide liitmine ei puudutanud vaatamata krundi sihtotstarbe muutmisele tagastamise õigustatud subjekti õigusi, sest MaaR-st ei tulenenud mingeid erisusi – nii aianduskrundi kui elamuehituskrundi korral oli krundil asuv teisele isikule kuuluv ehitis aluseks maa mittetagastamisele ning sihtotstarve ei mõjutanud ka tagastatava maa suurust. Tegemist oli kahe maakasutusõiguse liitmisega ning selle tulemuseks ei saa olla ilma maakasutusõiguseta jäämine. 14. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et Vabariigi Valitsus oli ehitusloa andmiseks loa andnud ning seetõttu pole alust pidada väljastatud ehitusluba õigusvastaseks ning püstitatud elamut õigusliku aluseta püstitatud elamuks. Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse Eesti

3-08-178 13(14) Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta p 9 nägi ette, et õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, on ehituslubade andmine keelatud kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni, kuid kohaliku omavalitsuse volikogu taotlusel võib Vabariigi Valitsus lubada erandina ehitusloa väljastamist. Kohus ja kolmas isik on rõhutanud, et volikogu polnud luba ehitusloa väljastamiseks taotlenud ning Vabariigi Valitsuse 27.05.1993 korraldus 272-k ning 07.07.1993 korraldus nr 382-k käsitlesid hoopis teisi küsimusi. Õige on, et luba polnud volikogu taotlenud, kuid see asjaolu pole määrav, kui selline luba ilma küsimata linnavalitsusel olemas oli. Linn on kogu menetluse vältel kinnitanud, et ehitusloa andmisele eelnesid eelpool viidatud kaks korraldust ning ehitusluba anti üksnes seetõttu, et Vabariigi Valitsus XXXXXXX andmist Hiina Rahvavabariigi suursaadiku residentsiks soovis. 15. Vabariigi Valitsuse 27.05.1993 korralduse nr 272-k kohaselt anti Tallinna Linnavalitsuse taotluse kohaselt ja vastavalt maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse §-le 15 luba Maa-ametile vormistada Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnaga rendileping 60 aastaks 1200 m2 suurusele krundile XXXXXXX. Tallinna Linnavalitsuse 17.05.1993 pöördumises (II kd, tl 153) on märgitud, et linnavalitsuse 07.05.1993 määrusega nr 84 määrati XXXXXXX elamukrundi kasutustingimused ja 14.05.1993 määrusega nr 93 anti luba poolelioleva elamu müügiks Hiina Rahvavabariigi Suursaatkonnale ning nimetatud määrused esitatakse Vabariigi Valitsusele MaaRS § 33 lg 2 vastava ehituskrundi kasutamise lepingu sõlmimiseks vajaliku Vabariigi Valitsuse otsuse vastuvõtmiseks. Linnavalitsuse määruses nr 93 oli selgesõnaliselt asutud seisukohale, et poolelioleva elamu müük on lubatud üksnes pärast seda, kui I. Oile on väljastatud seadusega ettenähtud korras ehitusluba. Korralduse nr 272-k projekti kooskõlastuse õiendist (II kd, tl 153p) selgub, et kooskõlastanud on selle korralduse Tallinna Linnavalitsus, Välisministeerium, Põllumajandusministeerium ja Maa-amet, kusjuures 14.05.1993 antud allkirjad kooskõlastuse kohta on projektil, mille sõnastuse kohaselt lubatakse vormistada rendileping Hiina Rahvavabariigiga poolelioleva eramaja ostu tõttu suursaadiku residentsiks. Seega oli korralduse alusmaterjalist selge, et elamul puudub ehitusluba, see soovitakse osta suursaadiku residentsiks, ost on võimalik alles pärast ehitusloa andmist poolelioleva eramu müüjale ning MaaRS § 33 lg 2 kohaselt on hoonete juurde kuuluva maa kasutada andmiseks vajalik Vabariigi Valitsuse luba. 16. MaaRS § 33 lg 2 (mis kehtis tollal maareformi seaduse ja muude maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise ja täiendamise seaduse §-ga 15 sätestatud redaktsioonis) nägi ette, et Vabariigi Valitsuse otsusel on välisriigil oma diplomaatilise esinduse hoonete juurde kuuluva või nende ehitamiseks vajaliku maa lepingulise kasutamise õigus. MaaRS § 34 lg 3 kohaselt maareformi käigus tagastamisele, asendamisele või ostueesõigusega erastamisele kuuluvat maad rendile ei anta. Eeltoodud normidest selgub, et maa kasutada andmine diplomaatilise esinduse hoonete juurde eeldas kõigepealt hinnangut, kas maa võib kuuluda tagastamisele. Võimalik, et sel ajal loeti piisavaks asjaolu, et krundil olid Tallinna Tehnilise Inventariseerimise Büroo teatiste kohaselt aiamajad (seda on eriti rõhutatud Vabariigi Valitsuse 07.07.1993 korralduse nr 382-k alusdokumentides, II kd, tl 157). Kuna vaatamata ehitusloa puudumisele nõustuti krundi 60 aastaks rendile andmisega ning MaaRS § 33 lg 2 nägi muuseas ette maa kasutusse andmise välisriigi diplomaatilise esinduse hoonete ehitamiseks, ongi luba maa kasutusse andmiseks käsitletav samal ajal loana ehitusloa väljastamiseks, sest diplomaatilise esinduse hooneteta või kavatsuseta neid ehitada poleks maa kasutusse andmine olnud mõeldav. Linn väljastaski ehitusloa alles pärast Vabariigi Valitsuse korralduste saamist, olles veendunud, et Vabariigi Valitsus peab diplomaatilise esinduse hoonete rajamist sellele maaüksusele vajalikuks. 17. Kuna ehitusluba on õiguspärane ning kasutusloa ja maa mittetagastamise korralduse õigusvastasust põhjendati just ehitusloa õigusvastasusega, pole ka maa mittetagastamist võimalik pidada õigusvastaseks. Maal asuvad teisele isikule kuuluvad õiguspärase ehitusloa alusel

3-08-178 14(14) püstitatud hooned ning MaaRS § 6 lg 2 p 3 kohaselt ei kuulu see maa tagastamisele. Eeltoodust tulenevalt ei hinda kohus teisi menetlusosaliste väiteid. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb muuta vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. 18. Kaebaja on halduskohtus taotlenud 10 229,35 euro menetluskulude hüvitamist, millest 690,24 eurot on riigilõiv ja 9539,11 eurot õigusabikulud. Ringkonnakohtus on kaebaja taotlenud 690,25 euro riigilõivu ja 2070,72 euro õigusabikulude hüvitamist. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 108 lg 1). Teised menetlusosalised pole menetluskulude hüvitamist taotlenud ja nende võimalikud menetluskulud jäävad samuti nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi