3-14-51052/22 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 19. november 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51052 Kohtuasi A.P. kaebus Viru Vangla 06.03.2014 käskkirja nr 6-3/343-D ja 05.05.2014 vaideotsuse nr 6- 12/89-4 tühistamiseks ning 1800 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: A.P. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 19.12.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12.02.2014 koostas Viru vangla V üksuse valvur ettekande nr 6.46/241 (tl 49 pöördel), selle kohta, et andis kella 12.35 ajal inspektor-kontaktisik O.B. palvel kinnipeetav A.P.le (edaspidi kaebaja) korralduse minna inspektor-kontaktisiku vastuvõtule, kuid tema ei allunud vastates „ta pole minu kontaktisik“. 13.02.2014 teatati kaebajale distsiplinaarmenetluse algatamisest (tl 50) ja 04.03.2014 vormistati distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 48-49).

06.03.2014 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-3/343-D (tl 46-47), millega karistati kaebajat kaheksateistkümneks ööpäevaks kartserisse paigutamisega selle eest, et 12.02.2014 ei allunud ta vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele minna inspektor-kontaktisiku vastuvõtule. 05.04.2014 koostas kaebaja vaide (tl 41), milles nõudis käskkirja seadusevastaseks tunnistamist ja iga kartseris veedetud päeva eest 100 euro suuruse hüvitise maksmist. 05.05.2014 vaideotsusega nr 6-12/89-4 (tl 40) jäeti vaie rahuldamata. 06.06.2014 otsusega nr 6-12/89-5 (tl 39) ei rahuldatud ka kahjunõuet. Veel on toimikusse esitatud kaebaja pöördumiste tõlkimisega seotud dokumendid (tl 42-45), 12.02.2014 ajavahemikul kella 12.35 kuni 12.40 kambri 7259 juures toimunu salvestise vaatamise protokoll (tl 50 pöördel) ja allkirjaleht õigusaktidega tutvumise kohta (tl 51). Omal algatusel on kohus lisanud toimiku juurde kaebaja tervisekaardi väljavõtte kokku 81- l lehel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 04.06.2014 koostatud kaebuses (tl 1-2) palus kaebaja, et kohus tunnistaks tema karistamise kohta tehtud käskkirja ja vaideotsuse õigusvastaseks ning mõistaks vanglalt tervisele ja väärikusele tekitatud mittevaralise kahju eest välja 1800 euro suuruse hüvitise. Oma nõudeid põhjendas ta väidetega, et inspektor-kontaktisik M.P. on tekitanud talle trauma ja solvanud teda, tema on kirjutanud selle peale kahjunõude ning keeldub minemast kontaktisiku kabinetti, sest seal puudub jälgimiskaamera ja talle tahetakse jälle traumat tekitada või solvata. Veel märkis kaebaja, et on kartseris viibimise ajal külmal põrandal istumise tõttu korduvalt tugevat jalavalu kurtnud, saanud pidevalt valuvaigistavaid süste ning lisas, et ebaseadusliku karistusega jättis vangla ta ilma nelja tunni pikkusest liikumisvõimalusest sektoris, sportimisest ja alandas mustal kartseripõrandal istuma sundimisega väärikust.

3. Viru Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 35-36) paluti kaebus rahuldamata jätta, peeti kaebajale kohaldatud distsiplinaarkaristust seaduslikuks, ning leiti, et talle antud korraldus polnud ilmselgelt tühine ja tal ei olnud õigust jätta sellele allumata. Veel leiti, et kaebaja väited inspektorkontaktisik M.P.u poolt tekitatud vigastuse kohta on asjasse puutumatud, kuna ta keeldus täitmast korraldust minna inspektor-kontaktisik O.B. vastuvõtule. Kahju hüvitamise nõude osas jäädi kohtueelses menetluses tehtud otsuse seisukohtade juurde ning juhiti tähelepanu asjaolule, et kaebaja on asunud põhjendama kahju tekkimist tervise kahjustamise läbi ja väidetega, mida ta kohtueelses menetluses ei esitanud.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendust küsimused, kas vanglateenistuse ametnik oli õigustatud andma kaebajale korraldust inspektor-kontaktisiku juurde minemiseks, kas selle eiramise eest määratud karistus on vastavuses rikkumise asjaolude, raskuse ja kaebaja isikuga ning kas karistuse kandmisest sai talle tekkida riigivastutuse seaduse alusel hüvitatavat mittevaralist kahju.

5. Kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse määramine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul on haldusorganil õigus kaaluda selle üle, kas üldse karistada distsipliinirikkumise toime pannud isikut ning milline konkreetne karistus valida. Kohtu volitused on niisuguste otsuste puhul piiratud. Ta saab halduskohtumenetluse seadustiku § 158 lg 3 tulenevalt hinnata vaid seda, kas langetatud otsustuse õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid tal ei ole võimalik hinnata otsuse sisulist otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.

6. Haldusakti õiguspärasuse eeldused sisalduvad haldusmenetluse seaduse §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele.

Vangistusseaduse § 67 p 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud ainult selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaam oma kohustustest ja sellega seotud arvamus korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud oma lahendis nr 3-3-1-103-06 ning see on kohaldatav ka vaidlustatud käskkirja puhul. Kaebajale antud korraldus rajanes vaidlusalusest käskkirjast nähtuvalt Viru Vanglas kehtivale töökorraldusele, mille kohaselt vestleb inspektor-kontaktisik kinnipeetavaga oma kabinetis. Kohtul puudub alus vastava väite õigsuses kahtlemiseks, seda ei ole kahtluse alla seadnud ka kaebaja ning distsiplinaarmenetluses, vaides ega kohtule esitatud kaebuses pole ta eitanud, et sai korralduse minna inspektor-kontaktisiku vastuvõtule ja jättis selle täitmata. Kuna miski kohtule esitatust ei kinnita, et tegemist oli tühise korraldusega, tuli kaebajal see ilma vastu vaidlemata ära täita olenemata sellest, kas ta ise pidas seda õigeks ja seaduslikuks.

7. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluste materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõik vangistusseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Teda on teavitatud menetluse algatamisest ning antud võimalus selle ajal ennast seletuste abil kaitsta. Menetluste käik on protokollitud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt. Karistus on määratud sama sisekorraeeskirja § 17 sätestatud pädevuse ja seaduses ettenähtud tähtaja piires. Seejuures on piisava ulatusega käsitletud nii süüteo asjaolusid kui seda, miks üldse on vaja kinnipeetavat karistada ning millest tema puhul karistuse valikul lähtuti. Halduskohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud karistuse sisulist otstarbekust, kuid vangistusseaduse § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise puhul kohaldada kuni neljakümne viie ööpäevast kartserisse paigutamist. Seega saab kaheksateist ööpäeva pikkune karistus arvestada nii kaebaja isikut, mida iseloomustab varasemate distsipliinirikkumiste rohkus, vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud distsipliinirikkumise olulist tähendust vangla julgeolekule kui korralduse andmise ja täitmata jätmisega seotud konkreetseid asjaolusid. Tegemist ei ole ülemääraselt raske ega ebaproportsionaalse karistusega, sest pole võimatu, et just see võib teiste karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata kaebaja õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra kaitsmises seisneva vangistuse eesmärgi saavutamisele. Miski kohtule esitatust ei tõenda ka, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud otsustust mõjutada võinud olulisi menetlusnõudeid, põhiseadusest tulenevaid õigusi ning õiguse üldisi põhimõtteid.

8. Kohtueelses menetluses esitatud taotluses nõudis kaebaja iga kartseris viibitud päeva eest 100 euro suurust hüvitist ning tema põhjendustest ei nähtu, et ta oleks selle tekkimise sidunud muuga kui alusetu kartserisse paigutamisega. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamist käsitlevad sama seaduse § 9 lg-d 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll nõuda mittevaralise kahju rahas hüvitamist nii tervise kahjustamise kui väärikuse alandamise korral, kuid vastava nõude saab rahuldada vaid siis kui on tuvastatud haldusorgani süüline käitumine. Eelnevalt juba käsitletu kohaselt oli kaebaja distsiplinaarkorras karistamine igati õiguspärane. Seega puudub haldusorgani tegevuses õigusvastasus ning hüvitamis nõude rahuldamine pole võimalik.

9. Kohtule esitatud kaebusesse on kaebaja lisanud väited jalavalu kohta, mida ta tundis ilma madratsita külmal põrandal istumise tõttu ning sportimis ja liikumisvõimaluse puudumise ja mustal kartseripõrandal lamama sundimise läbi väärikuse alandamise kohta. Kuna vangistusseaduse § 1’

lg-s 8 ja halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lg-s 1 sätestatu lubab kohtueelse menetluse kohustuse korral kohtusse pöörduda üksnes selle nõudega, mille ta esitas haldusorganile, on kaebuse niisugune laiendamine lubamatu. Arvestades kaebaja isikut, on siiski otstarbekas käsitleda ka tema täiendavaid väiteid ning anda nendega seotud tegevustele õiguslik hinnang.

10. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib vangla sisekorraeeskirja § 8. Selle lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõikest neli ja vangistusseaduse § 65’ lg-st 3 tulenevalt kohaldatav kartseris viibivale kinnipeetavale. Seega oli igati õiguspärane, et kaebajal ei võimaldatud kartseris viibimise ajal sektoris vabalt ringi liikuda ja võimaldati kambrist välja ainult ühe tunni pikkuse värskes õhus viibimise ajaks. Vangistusseaduse § 55 lg 1 on sätestatud kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid ei ole vähemalgi määral täpsustatud, kus ja kuidas täpselt tuleb vanglal selle realiseerimine tagada. Kartserikaristus välistab küll spordisaalis või muudel spordirajatistel viibimise õiguse, kuid kõigi kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi või erivahendeid ning neid saab soovi korral teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 4 kohaselt kuuluvad kartseri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid. Kartserisse paigutamise eesmärk on mõjutada distsipliinirikkumise toime pannud kinnipeetavat õiguskuulekalt käituma ning uute rikkumiste toimepanemist ja edaspidist kartserisse sattumist vältima. Seepärast ei saa kartser olla samasuguste tingimustega, kui igapäevane eluruum. Juhul, kui kinnipeetaval oleks võimalik määratud karistus mööda saata päevasel ajal voodis magades või seal lihtsalt lebades, kaotaks kartserisse paigutamine oma mõju. Voodivarustuse kasutamise piiramine on niisuguse olukorra vältimiseks igati kohane, eesmärgipärane ja proportsionaalne mõjutusvahend. Seega poole kartseris viibivale kinnipeetavale ette nähtud päevasel ajal magamisasemel lamada ja madratsi puudumisest ei saa tuleneda talle riigivastutuse seaduse alusel hüvitatavat mittevaralist kahju. Lisaks selgub kaebaja tervisekaardi väljavõtteid uurides, et vaidluse põhjustanud karistuse täideviimise ajal võimaldati talle arsti ettekirjutusel siiski madratsit ühe tunni vältel kasutada ka päevasel ajal.

11. Eelnevalt juba osundatud tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja on kurtnud kaebuses nimetatud jalavalu üle juba vähemalt aasta algusest. Lisaks on ta tervishoiutöötajatele pidevalt kurtnud ka mitmeid muid tervisehädasid. Vaidlusaluse käskkirjaga määratud karistuse kandmise ajal on ta nendega tihedalt kohtunud ja juttu olnud nii valude kui madratsi teemal, kuid ei nähtu, et tema tervislikku seisundit oleks peetud takistuseks kartserikaristuse kandmisel enne kui arst 24.04.2014 selle seljavalu tõttu ajutiselt peatas. Selle põhjusena on tervisekaardi kannetes aga viidatud arvatavalt süstimise tagajärjel tekkinud kahjustusele, kartseri tingimustega sidumist võimaldavad viited puuduvad ning kaebaja pole alguses olnud nõus minema ka röntgenuuringutele, et lülisamba patoloogia välja selgitada. Hiljem need siiski tehti ja 28.05.2014 on meditsiiniosakond väljastanud tõendi, milles märgiti, et on väikesed degeneratiivsed muutused, kuid röntgenoloogilisi uuringuid võrreldes pole tema tervislik seisund Viru Vanglas viibimise ajal halvenenud ning vangla poolt väljastatud madrats ei tekita tervisekahju.

12. Eeltoodud järeldustel pole kohtul alust pidada Viru Vangla vaidlustatud käskkirja ja selle kehtetuks tunnistamise nõudega vaide kohta koostud vaideotsust õigusvastaseks ega kumbagi neist haldusaktidest tühistada. Alus puudub ka selleks, et lugeda vangla tegevus karistuse täitmisel õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks. Seega jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega vabastatud 54 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Viru Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus osaliselt 11. veebruaril 2016 Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2016 kohtuotsusega nr 3-14-51052, millega otsustati: 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Tühistada Tartu Halduskohtu 19. novembri 2014. a otsus osas, milles ei tagastatud kaebust osas, milles tugineti kahju hüvitamise nõudes sellistele alustele, mida ei olnud esitatud kohustuslikus kohtueelses menetluses. Teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus selles osas läbi vaatamata. Asendada selles osas halduskohtu otsuse põhjendused ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.