3-13-1612/44 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-13-1612

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Määruse tegemise aeg ja koht 19. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1612 Haldusasi AS Edelaraudtee kaebus Eesti Vabariigi ja AS-i Elektriraudtee vahel 1. juulil 2013 sõlmitud lepingu nr 13- 003 tühisuse tuvastamise või alternatiivselt selle tühistamise ning raudteel reisijateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks avaliku konkursi korraldamiseks või alternatiivselt selle korraldamise küsimuse otsustamiseks kohustamise nõuetes Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebaja: AS Edelaraudtee Esindajad: v.adv Ain Alvin ja v.adv. Triin Biesinger-Jussmann Vastustaja: Majandusja Kommunikatsiooniministeerium Esindaja: Eva Vanamb Kolmas isik: AS Eesti Liinirongid Esindajad: v.adv Alar Urm ja v.adv Magnus Braun

RESOLUTSIOON 1. Jätta AS Edelaraudtee kaebus läbi vaatamata. 2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib menetlusosaline esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HkMS § 155 lg 5, § 203, § 204.

ASJAOLUD 1. Eesti Vabariigi ja AS Edelaraudtee vahel oli sõlmitud raudtee reisijatevao avaliku teenindamise leping tähtajaga kuni 31. detsembrini 2014. 13. novembril 2012 esitas majandusja kommunikatsiooniminister AS-ile Edelaraudtee avalduse eelnimetatud lepingu ülesütlemiseks alates 1. jaanuarist 2014. Järgnevalt sõlmis Eesti Vabariik 1. juulil 2013 neljaks aastaks alates 1. jaanuarist 2014 raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu AS-iga Eesti Liinirongid (endise ärinimega AS Elektriraudtee).

2 2. AS Edelaraudtee, olles seisukohal, et raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks tulnuks läbi viia riigihankemenetlus, esitas 26. juulil 2013 Riigihangete vaidlustuskomisjonile vaidlustuse, milles taotles 1. juuli 2013 lepingu tühisuse tuvastamist. Riigihangete vaidlustuskomisjon rahuldas vaidlustuse. Üldjoontes samale seisukohale jäid järgnevas kohtumenetluses (haldusasi nr 3-13-1934) ja haldusja ringkonnakohus. Riigikohtu 5. märtsi 2014 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-2-14 aga tühistati haldusja ringkonnakohtu otsused ning vaidlustuskomisjoni otsus. Riigikohus asus lõppkokkuvõttes seisukohale, et ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 10 lg 11 kohaselt oli otselepingu sõlmimine AS-iga Eesti Liinirongid lubatud ning riigihankemenetlust vaja läbi viia ei olnud. 3. Samaaegselt vaidlustuskomisjonile vaidlustuse esitamisega esitas AS Edelaraudtee Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb juba eelnevalt nimetatud 1. juuli 2013 lepingu tühisuse tuvastamist või alternatiivselt selle tühistamist ning Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kohustamist raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks nõuetekohase avaliku konkursi korraldamiseks või alternatiivselt sellise konkursi korraldamise küsimuse uuesti otsustamiseks. Selleski asjas vastustajaks tunnistatud Majandusja Kommunikatsiooniministeerium taotles kaebuse menetluse lõpetamist, leides esiteks, et kaebus on esitatud pärast seaduses sätestatud kaebetähtaja möödumist ning teiseks, et kaebaja on halduskohtule varem juba esitanud kaebuse sama nõudega samal alusel ning selle kohta on jõustunud kohtuotsus. 22. aprilli 2014 määrusega jätsin menetluse lõpetamise taotlused rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohus jättis määruse muutmata, Riigikohus ei võtnud seepeale esitatud määruskaebust menetlusse. LÜHIKOKKUVÕTE KAEBAJA SEISUKOHTADEST 4. Kaebaja leiab, et riigi ja AS-i Eesti Liinirongid vahelise otselepingu sõlmimine rikub tema õigusi, kuna välistab tema võimaluse vaidlusalustel liinidel avalikult toetatavat reisijateveoteenust osutada. Kaebaja on seisukohal, et isegi jättes kõrvale selle, kas otselepingu sõlmimiseks oleks tulnud korraldada riigihange või mitte, on sellise otselepingu sõlmimisel oluliselt rikutud õigusaktides ettenähtud nõudeid, mis toovad kaasa lepingu tühisuse või vähemalt õigustavad sellise halduslepingu iseloomuga lepingu tühistamist. Kaebaja hinnangul on otselepingu sõlmimisel eiratud läbipaistvuse ja võrdse kohtlemise põhimõtteid ning rikutud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1370/2007, mis käsitleb avaliku reisijateveoteenuse osutamist raudteel ja maanteel ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 1191/69 ja (EMÜ) nr 1107/70 (edaspidi EL määrus nr 1370/2007) artikli 7 lõigetest 2 ja 4 tulenevat nõudeid teha vähemalt aasta aega enne otselepingu sõlmimist sellekohane motiveeritud otsus, mida asjast huvitatud isikul on võimalik vaidlustada ning avaldada lepingu sõlmimist puudutav teave Euroopa Liidu Teatajas. Kaebaja hinnangul tuleneb Euroopa Kohtu praktikast üheselt, et selline läbipaistvuse ja mittediskrimineerimise põhimõtte rikkumine toob kaasa sõlmitud otselepingu tühisuse. Kaebaja rõhutab siinkohal ka seda, et Euroopa Liidu määruse normid on vahetu õigusmõjuga ja liikmesriik ei saa mistahes asjaoludega õigustada määruse normi järgimata jätmist. 5. Kaebaja selgitab, et antud juhul teavet lepingu sõlmimise kohta Euroopa Liidu Teatajas ei avaldatud, samuti pole vastu võetud otselepingu sõlmimise kohta motiveeritud otsust ning pole ka teada, millistel kaalutlustel on riik otsustanud kõnealuse otselepingu sõlmida. Seejuures leiab kaebaja, et sellise motiveeritud otsusena ei saa kõne alla tulla Vabariigi Valitsuse

3 kabinetinõupidamisel tehtud otsus ega ka mitte kaebajale esitatud varasema lepingu ülesütlemisavalduses esitatud sellekohased argumendid. 6. Teiseks leiab kaebaja, et olenemata Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud otsuses võetud seisukohtadest võib EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõigete 1, 3 ja 6 ning ÜTS § 10 koosmõjust tulenevalt Eestis üleriigilises raudteetranspordis sõlmida avaliku teenindamise lepingud vaid avaliku konkursi korras. Kaebaja heidab Riigikohtule ette, et viimane on mitmeid asjassepuutuvaid ühenduse õiguse norme tõlgendanud nende mõttega vastuoluliselt, olemata seejuures küsinud eelotsust Euroopa Kohtult. Kaebaja leiab, et AS Eesti Liinirongid näol ei ole tegemist sõltuva teenusepakkujaga EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 2 tähenduses, mistõttu tulnuks sama artikli 3. lõikest tulenevalt läbi viia avalik konkurss, ent selle kohustuse eiramine toob kaasa sõlmitud otselepingu tühisuse tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi. Kaebaja rõhutab, et erinevalt Riigikohtu otsuses järeldatust ei reguleeri EL määruse art 5 lg 2 sisetehinguid ning sellest sättest ei saa tuletada üleriigilise haldusorgani pädevust sõlmida otselepinguid üleriigilises raudteetranspordis. Seetõttu leiab kaebaja, et kohus peaks käesoleva asja lahendamisel otselepingu EL määruse nr 1370/2007 nõuetele vastavuse ja uue avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks avaliku konkursi kohustuse väljaselgitamise osas esitama Euroopa Kohtule eelotsuse taotluse, saamaks siduvaid tõlgendusi nimetatud EL määruse vaidlusaluste sätete kohta. 7. Kolmandaks on kaebaja seisukohal, et otselepingu sõlmimine on vastuolus riigiabi andmise eeskirjadega. Kaebaja leiab nimelt, et EL määruse nr 1370/2007 põhjenduste punktist 33 tulenevalt on antud juhul lepingu alusel AS-ile Eesti Liinirongid makstava hüvitise näol tegemist riigiabiga, kuna täitmata on Euroopa Kohtu 24. juuli 2003. aasta otsuses kohtuasjas C-280/00: Altmark Trans GmbH sätestatud neljas kriteerium ehk hüvitise suuruse kindlaksmääramiseks pole tehtud asjakohast kulude analüüsi. Samas märgib kaebaja, et sellisest riigiabi andmisest pole teavitatud Euroopa Komisjoni ning tegemist on ebaseadusliku riigiabiga Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikli 108 lõike 3 tähenduses. Viidates Euroopa Kohtu ning Saksamaa Liitvabariigi Ülemkohtu praktikale, leiab kaebaja, et ELTL art 108 rikkumisega sõlmitud leping on tühine. 8. Kaebaja leiab, et käesolevas asjas ei saa siduvad olla ka Riigikohtu poolt haldusasjas nr 3-3-1- 2-14 tehtud otsuses esitatud järeldused osas, mis väljuvad hankeasja vaidluse piiridest, samuti mitte EL määruse nr 1370/2007 normidele antud tõlgendused. Kaebaja hinnangul oleks vastupidisele seisukohale asumine vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 lõikega 1. Samuti rõhutab kaebaja, et Euroopa Liidu õiguse tõlgendamise pädevus on Euroopa Kohtul ning ELTS art 267 lg 3 kohaselt pidanuks Riigikohus siduva tõlgenduse saamiseks Euroopa Kohtu poole pöörduma. Kaebaja toob iseäranis välja, et Riigikohtu seisukoht, nagu tuleneks otselepingu sõlmimise õigus EL määruse nr 2007/1370 art 5 lõikest 2 tõusetus üllatuslikult alles menetluses Riigikohtus ning liiati on see seisukoht ilmselgelt ekslik, kuna see säte puudutab vaid kohalikke liine ning üksnes teeliikluse osas, seega pole sel mingit puutumust üleriigilise raudteetranspordiga. 9. Viimaks selgitab kaebaja, et ÜTS-i täiendamise näol § 10 lõikega 13 on tegemist seadusandliku vahelesegamisega, mis kujutab endast EIÕK art 6 lg 1 rikkumist. Kaebaja leiab samas, et kui ÜTS §-i 10 lg 13 oleks siiski kohaldatav, on võimalik rahuldada kaebaja alternatiivne kohustamisnõue,

4 kuna eelviidatud ÜTS säte ei kohusta otselepingut sõlmima, vaid annab otselepingu sõlmimise osas kaalutlusõiguse. 10. Soovides Euroopa Kohtult eelotsuste küsimist, on kaebaja formuleerinud järgmised küsimused: a) Milline on EL määruse nr 1370/2007 art 7 lg 2 mõte/eesmärk otselepingute sõlmimise korral? b) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 7 lg 2 mõttega on kooskõlas lubada otselepingu sõlmimist ilma, et oleks järgitud nimetatud sättes toodud nõuet avaldada hiljemalt üks aasta enne otselepingu sõlmimist vastav teade Euroopa Liidu Teatajas? c) Millised tagajärjed tuleb seostada asjaoluga, et üleriigiline avaliku teenindamise otseleping raudteetranspordi kohta on sõlmitud ilma, et oleks järgitud EL määruse nr 1370/2007 art 7 lg 2 tingimusi? d) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõiget 7, art 7 lõiget 2 ja art 7 lõiget 4 tuleb koosmõjus mõista selliselt, et avaliku teenindamise otselepingu sõlmimise korral tuleb otsus otselepingu sõlmimise kohta vastu võtta vähemalt üks aasta enne otselepingu sõlmimist, et oleks võimalik täita EL määruse nr 1370/2007 art 7 lõikes 2 sätestatud teate avaldamise kohustust? e) Millised tagajärjed tuleb seostada asjaoluga, et üleriigiline avaliku teenindamise otseleping raudteetranspordi kohta on sõlmitud ilma, et selle kohta oleks vastu võetud huvitatud isiku poolt EL määruse nr 1370/2007 art 7 lg 2 kohaselt vaidlustatavat otsust? f) Millised tagajärjed tuleb seostada asjaoluga, et üleriigiline avaliku teenindamise otseleping raudteetranspordi kohta on sõlmitud ilma, et selle kohta oleks vastu võetud EL määruse nr 1370/2007 art 7 lg 4 kohast põhjendatud otsust? g) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõikes 2 on reguleeritud sisetehingud ehk nn in-house tehingud? h) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõikes 2 reguleeritud otselepingu sõlmimise võimalust saab liikmesriik tunnistada kohaldatavaks avalikule reisijateveole üleriigilise raudteetranspordi puhul, kus otselepingu sõlmib üleriigiliselt pädev asutus? i) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõikest 2 saab liikmesriik tuletada otselepingute sõlmimise võimaluse üleriigilise raudteetranspordi puhul olukorras, kus juba enne EL määruse nr 1370/2007 jõustumist on otselepingud siseriiklikult keelatud? j) Kui liikmesriigis on juba enne EL määruse nr 1370/2007 jõustumist avaliku teenindamise otselepingute sõlmimine raudteetranspordis keelatud, siis kas EL määruse nr 1370/2007 eesmärgiga on kooskõlas ja lubatav, et liikmesriik muudab EL määruse nr 1370/2007 rakendamise aktiga raudteetranspordis otselepingute sõlmimise lubatavaks, tehes seda seejuures EL määruse 1370/2007 art 5 lõikele 2 viidates ning lubades otselepingute sõlmimist vaid riigist sõltuva äriühingu puhul (muudel juhtudel, sh eraõigusliku ja riigist sõltumatu äriühingu puhul jääb otselepingu sõlmimise keeld edasi kehtima)? k) Kas EL määruse nr 1370/2007 art 5 lg 6 eesmärk on otselepingute sõlmimise võimalusi raudteetranspordi valdkonnas oluliselt laiendada (mitte kitsendada), olukorras, kus liikmesriigis olid juba enne EL määruse nr 1370/2007 jõustumist otselepingud raudteetranspordis keelatud? l) Kas riigile kuuluv äriühing, mille üle ei teosta kontrolli ükski kohalik pädev asutus (kontrolli teostab üksnes üleriigiline asutus) ning mis osutab avalikku reisijateveoteenust üleriigilises raudteetranspordis, vastab EL määruse nr 1370/2007 art 2 punktis j) sätestatud „sõltuva teenusepakkuja“ mõistele? m) Kas riigile kuuluva äriühinguga, mille üle ei teosta kontrolli ükski kohalik pädev asutus (kontrolli teostab üksnes üleriigiline asutus) ning mis osutab avalikku reisijateveoteenust üleriigilises raudteetranspordis, saab EL määruse nr 1370/2007 art 5 lg 2 alusel sõlmida otselepingu?

5 n) Kas EL määruse nr 1370/2007 artiklis 5 lg 6 nimetatud avaliku teenindamise otseleping ja selle alusel antav kompensatsioon, millega rikutakse Altmargi kriteeriume ja/või EL määruse nr 1370/2007 artiklites 4 ja/või 6 toodud nõudeid, kujutab endast riigiabi ELTL artikli 107 lg 1 tähenduses? o) Kas EL määruse nr 1370/2007 artiklis 5 lg 6 nimetatud avaliku teenindamise otseleping ja selle alusel antav riigiabi, millega rikutakse Altmargi kriteeriume ja/või EL määruse nr 1370/2007 artiklites 4 ja/või 6 toodud nõudeid, on vabastatud ELTL artiklis 108 lg 3 ette nähtud eelneva informeerimise kohustusest? p) Kas EL määruse 1370/2007 artiklis 5 lg 6 nimetatud avaliku teenindamise otselepingu ja selle alusel antava kompensatsiooni, mis kujutab endast ELTL art 107 tähenduses siseturuga kokkusobimatut riigiabi ning millest ei ole Komisjoni vastavalt ELTL artiklile 108 lg 3 teavitatud, kehtima jäämine ja edasine täitmine on kooskõlas Euroopa Liidu õigusega? LÜHIKOKKUVÕTE VASTUSTAJA SEISUKOHTADEST 11. Majandusja Kommunikatsiooniministeerium vaidleb AS Edelaraudtee kaebusele vastu, olles seisukohal, et ÜTS ja EL määruse nr 1370/2007 kohaselt oli riigil õigus raudtee reisijateveo avaliku teenindamise leping sõlmida otselepinguna. Vastustaja hinnangul on Riigikohus seda küsimust kohtuasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud otsuses ka piisavalt ja igakülgselt hinnanud ja leidnud, et vaidlusaluse otselepingu sõlmimine oli lubatav. Vastustaja hinnangul ei tulene EL määrusest nr 1370/2007, millises vormis pidi eelnevalt otsustama otselepingu sõlmimise, samas ei näe Eesti õigus ette sellise otsuse tegemist haldusakti vormis. Vastustaja hinnangul on riik otsusest sõlmida järgmiseks perioodiks otseleping AS-iga Eesti Liinirongid, teatanud kaebajale 13. novembri 2012 ülesütlemisavalduses. Samuti leiab vastustaja, et Euroopa Kohtult eelotsuse küsimine oleks antud asjas põhjendamatu juba seetõttu, et avaliku teenuse otselepingute sõlmimise ja selle alusel makstava toetuse temaatikat on põhjalikult käsitletud Euroopa Kohtu otsuses kohtuasjas C-280/00 ning sellest lahendist lähtudes on vastu võetud ka asjassepuutuv EL määrus nr 1370/2007. 12. Vastustaja leiab, et kaebaja välja pakutud eelotsuseküsimused EL määruse nr 1370/2007 artikli 7 lg 2 tõlgendamise kohta pole asjassepuutuvad, sest Eesti riigi poolt Euroopa Liidu Teatajas vastava teabe avaldamine ei saanud kuidagi kahjustada kaebaja õigusi, arvestades, et kaebajal oli vastav teave olemas 13. novembri 2012 ülesütlemisavaldusest ning liiati avaldas Vabariigi Valitsus otsuse AS-iga Eesti Liinirongid otseleping sõlmida juba 14. juunil 2012 toimunud pressikonverentsil. Vastustaja peab meelevaldseks kaebaja tõlgendust, et EL määruse nr 1370/2007 art 7 lg 2 eesmärk on näha seal nimetatud küllaltki pealiskaudse teabe avaldamata jätmise tagajärjena ette lepingu tühisus. Asjakohatuks peab vastustaja küsimust ka EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõike 2 tõlgendamise kohta, kuivõrd see, kas seal nimetatud sõltuva teenusepakkujaga sõlmitud lepingu näol on tegemist nn. in-house tehinguga riigihangete direktiivi tähenduses, pole käesoleva asja lahendamisel mingit tähtsust. Mis puudutab kaebaja küsimust, kas viimatinimetatud säte õigustab üleriigilise raudteetranspordi otselepingu sõlmimist, selgitab vastustaja, et selge vastuse sellele küsimusele annab nimetatud määruse preambula punkt 18 ning vajadust Euroopa Kohtult eelotsust küsida ei ole. Samal seisukohal on vastustaja üldjoontes ka kaebaja 12. küsimuse osas. Samuti selgitab vastustaja, et Eesti tingimustes tellib Majandusja Kommunikatsiooniministeerium pädeva asutusena nii üleriigilisest kui ka kohalikust vajadusest lähtuvat raudtee reisijateveo teenust ning mingeid kohalikke pädevaid asutusi, kes Eestis sellega tegeleks, ei ole.

6 13. Kaebaja 9., 10. ja 11. küsimuse kohta arvab vastustaja, et see on seotud siseriikliku õiguse, mitte ühenduse õiguse tõlgendamisega. Vastustaja ei pea vajalikuks ka eelotsuse küsimist riigiabi andmise eeskirju puudutavate normide tõlgendamise kohta, leides, et avaliku teenindamise lepingu sõlmimine otselepinguna on EL määruse nr 1370/2007 kohaselt lubatav ning sama määruse art 9 lõike 1 kohaselt ei ole selle raames makstud hüvitise näol tegemist ühisturuga kokkusobimatu meetmega. Lisaks selgitab kaebaja, et vaidlusaluse lepingu sõlmimisel on kõigi nn. Altmarki kriteeriumitega arvestatud ning viitab siinkohal lepingu punktides 3.9, 3.10, 3. 11 ja selle lisale nr 7. LÜKIKOKKUVÕTE KOLMANDA ISIKU SEISUKOHTADEST 14. AS Eesti Liinirongid peab eelotsuse küsimist samuti põhjendamatuks, leides esiteks, et täidetud pole ELTL art 267 sätestatud eelotsuse küsimise tingimused. Kolmas isik rõhutab, et asjas ei ole vaidluse all mitte Euroopa Liidu, vaid Eesti siseriikliku õiguse tõlgendamine ja kohaldamine. Kolmas isik rõhutab, et EL määruse art 5 lg 6 kohaselt on otselepingute sõlmimine lubatud, kui see pole siseriikliku õigusega keelatud, mis tähendab, et küsimuse reguleerimine on üheselt jäetud liikmesriigi õiguskorrale. Kolmas isik märgib samuti, et sisuliselt püüab kaebaja vaidlustada ses asjas Riigikohtu jõustunud otsust ning ükski kaebaja viidatud EL õiguse normidest ei ole antud vaidluse puhul asjassepuutuv. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 15. Vaadanud läbi menetlusosaliste väiteid ja põhjendused ning pidades silmas haldusasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud kohtuotsuses väljendatud Riigikohtu seisukohti raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimist reguleerivate õigusnormide tõlgendamise kohta, samuti seda, et käesoleva menetluse kestel on ühistranspordiseadust (ÜTS) täiendatud § 10 lõikega 13, leian, edasine vaidlus 1. juulil 2013 sõlmitud otselepingu õiguspärasuse ja kehtivuse üle ei ole kaebaja õiguste kaitseks ei vajalik ega otstarbekas, sest kaebajal ei ole võimalik kaebusega saavutada oma eesmärki ning vaidlusalune otseleping riigi ja AS-i Eesti Liinirongid vahel ei saa rikkuda kaebaja subjektiivseid õigusi. Kokkuvõttes tuleb asuda seisukohale, et kehtiva õiguse kohaselt ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks uue avaliku konkursi läbiviimist. Seetõttu ei ole ilmselgelt võimalik rahuldada kaebuses esitatud esmast kohustamisnõuet. Kuivõrd ka vaidlusaluse otselepingu sõlmimise ajal oli otselepingu sõlmimine lubatud, nagu leidis Riigikohus, ei saanud kaebajal olla ka siis õigust nõuda, et lepingu sõlmimiseks oleks korraldatud konkurss või et leping sõlmitaks hoopis kaebajaga (isegi juhul kui kaebaja oleks teinud pakkumise, mis mingisugustest mõõdetavatest majanduslikest kriteeriumitest lähtudes oleks olnud käsitatav AS-iga Eesti Liinirongid sõlmitud lepinguga võrreldes paremana), siis ei saanud ka otselepingu sõlmimine rikkuda kaebaja õigusi võrdsele kohtlemisele ja ettevõtlusvabadusele. Seetõttu on välistatud lepingu tühisuse tuvastamise või tühistamise taotluse ja alternatiivse kohustamistaotluse rahuldamine. Leian, et kaebaja ei saa ilmselgelt tugineda vaidlusaluse otselepingu sõlmimisel EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 7 ja artikli 7 lõigete 2 ja 4 rikkumistele pelgalt seetõttu, et riigi otsus AS-iga Eesti Liinirongid otseleping sõlmida esitati kaebajale isiklikult, mistõttu ei saanud vastava teabe avaldamata jätmine Euroopa Liidu Teatajas kaebaja õigusi rikkuda. Sõltumata sellest, kuidas otselepingu sõlmimise otsus vormistatud oli, oli kaebajal tegelikult võimalik taotleda EL määruse art 5 lg 7 mõistes selle otsuse kiiret ja tulemuslikku läbivaatamist, esitades vastavast otsusest teada saades halduskohtule keelamiskaebuse sellise otselepingu sõlmimise keelamiseks. Ka

7 kaebaja poolt väidetav riigiabieeskirjade rikkumine otselepinguga AS-ile Eesti Liinirongid makstava hüvitise suuruse kindlaksmääramisel ja maksmisel ei riku kuidagi kaebaja õigusi. Isegi kui kaebajal oleks selles osas õigus, tuleb tähele panna, et üksnes avaliku võimu käitumise objektiivne õigusvastasus ei saa olla kaebuse aluseks, kui sellega ei rikuta konkreetse kaebaja konkreetset subjektiivset õigust. Isegi juhul, kui kõnealune hüvitise kindlaksmääramine pole toimunud kõiki riigiabi eeskirju arvestades, ei tulene sellest Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumile kohustust viia uue lepingu sõlmimiseks läbi avalik konkurss ega anna niisiis kaebajale õigust nõuda, et mingitel asjaoludel tuleks selline leping sõlmida hoopis temaga. 16. HkMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus jätta kaebuse läbi vaatamata, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Kaebaja eesmärgiks käesoleva kaebuse esitamisel on saada võimalus osutada vaidlusaluse otselepingu esemeks olevat avalikku reisijateveoteenust raudteel. Vaidlust ei saa olla selles, et mitu isikut üheaegselt sama teenust samal perioodil samadel liinidel osutada ei saa ning kehtiv sellekohane otseleping AS-iga Eesti Liinirongid välistab kaebajale eelnimetatud võimaluse. Seepärast on kaebaja vaidlustanud kõnealuse otselepingu selle tühisuse tuvastamise või alternatiivselt tühistamise nõuetega, soovides välistada selle lepingu edasise täitmise, mis omakorda tingiks selle, et riik peaks kas välja kuulutama avaliku konkursi vaidlusaluse reisijateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks (kaebaja esmane kohustamisnõue) või vähemalt tegema põhjendatud ja kaalutletud otsuse sellise teenuse osutamiseks otselepingu sõlmimise kohta (kaebaja alternatiivne kohustamisnõue). Kaebuse eesmärki kannavad niisiis esitatud kohustamisnõuded. Olemasoleva otselepingu tühisuse tuvastamine või ka selle tühistamine eraldivõetuna kaebaja eesmärgiks olla ei saa. 17. Oma eesmärki pole kaebajal aga käesoleva kaebusega võimalik saavutada esiteks seetõttu, et ÜTS § 10 lõikest 13 tuleneb sõnaselgelt, et raudteeliikluses võib pädev ametiasutus sõlmida avaliku teenindamise otselepingu. Kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on see, et avaliku võimu kandjal, kelle vastu kohustamisnõue esitatud on, on kohtuotsuse tegemise ajal õigusnormist tulenev kohustus vastav toiming teha või haldusakt anda. See tähendab seda, et sõltumata vaidlusaluse otselepingu sõlmimise ajal kehtinud õigusnormidest ja neile antud või edaspidi antavatest tõlgendusest, on ilmne, et käesoleval ajal ei saa ükski isik nõuda, et riik korraldaks raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu sõlmimiseks avaliku konkursi. ÜTS § 10 lõikest 13 tulenev otselepingu sõlmimise õigus välistab avaliku konkursi korraldamise kohustuse. Siinkohal ei saa nõustuda kaebaja seisukohaga, et ÜTS § 10 lõike 13 kehtestamine kujutas endast lubamatut seadusandlikku sekkumist kohtuasja lahendamisse. Miski ei takista seadusandjal kehtiva regulatsiooni muutmist või täiendamist. ÜTS art 10 lõikel 13 ei ole tagasiulatuvat mõju, seda ei kohaldata enne selle jõustumist aset leidnud asjaoludele ning kindlasti pole tegu ilmselgelt ebaproportsionaalse ettevõtlusvabaduse või muu põhiõiguse piiranguga. Ainus võimalus ÜTS § 10 lõikest 13 kõnealuse kohustamiskaebuse lahendamisel mööda minna, oleks see põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistada ja kohaldamata jätta. Selleks pole ilmselgelt alust. Ka kaebaja pole viidanud ühelegi põhiseaduse normile, millega see säte vastuolus oleks. Kaebaja on vaid tõdenud, et tegemist on lubamatu seadusandliku sekkumisega õigusemõistmisesse, mis on vastuolus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lõikega 1, ent pole esitanud mingit mõistlikku argumentatsiooni, kuidas selline tõdemus võiks õigustada ÜTS § 10 lõike 13 tähelepanuta või kohaldamata jätmist käesoleva vaidluse lahendamisel. Liiati on Euroopa Inimõiguste Kohus kaebaja poolt viidatud

8 kohtuotsustes niinimetatud lubamatu seadusandliku sekkumisena käsitlenud just olukordi, kus seadusandja on kehtestanud uue õigusnormi, mis välistab normi kohaldamisalasse kuuluvate subjektide poolt varasema regulatsiooni alusel nn. juba välja teenitud õiguse realiseerimise ehk sisuliselt on jutt regulatsioonidest, mis lähevad vastuollu õiguspärase ootuse põhimõttega. Käesoleval juhul ei saanud, sõltumata sellest, milline hinnang anda otselepingute sõlmimise lubatavusele enne ÜTS § 10 lõike 13 jõustumist, tekkida kellelgi õiguspärast ootust sellele, et vastavaid sätteid tuleviku tarbeks ei muudeta ega täpsustata. 18. Mis puudutab alternatiivselt esitatud kohustamistaotlust, siis asja uuesti otsustamiseks kohustamise nõue oleks asjakohane juhul, kui kaebajal oleks põhimõtteliselt õigus nõuda, et lõppkokkuvõttes (sh. teatud tingimuste täitmisel, näiteks majanduslikult soodsaima pakkumise tegemisel vms) tehtaks otsus tema kasuks. Käesoleval juhul see nii ei ole. Isegi juhul kui Majandusja Kommunikatsiooniministeerium peaks uuesti otsustama, kas sõlmida otseleping või korraldada avalik konkurss, ei takistaks miski tegemast lõppkokkuvõttes samasugust otsust ning sõlmimast samasugust lepingut, nagu 1. juuli 2013. aasta oma, ilma, et kaebaja sellele sisuliselt vastu vaielda saaks, isegi juhul kui kaebaja suudaks ära tõendada, et näiteks majanduslikus või mistahes muus mõttes ei oleks otstarbekam sõlmida hoopis leping kaebajaga. Nimelt ei sätestata ei ÜTS-is ega EL määruse nr 1370/2007 normides, et raudtee reisijateveo avaliku teenindamise lepingu võiks otselepinguna sõlmida üksnes mingitel kindlatel põhjendustel või mingitele konkreetsetele lubatud kaalutlusargumentidele tuginedes. Olukorras, kus otselepingu sõlmimine on lubatud, on pädevale asutusele jäetud põhimõtteliselt piiramatu suvaõigus otsustamaks, kas ja kellega otseleping sõlmida. Õigusaktidest ei tulene mingisuguseid kindlaid kaalutlusõiguse piire või eesmärke, millega pädev asutus otsuse langetamisel arvestama peaks. Sellest, et EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikest 7 ja artikli 7 lõikest 4 tulenevalt peab otselepingu sõlmimise kohta tehtud otsus olema motiveeritud, ei tulene tegelikult ühelegi sellise lepingu saamisest huvitatud isikule õigust lepingu sõlmimist vaidlustada näiteks argumendil, et põhjendused on ebapiisavad või ebaadekvaatsed. Pädeval asutusel ei ole kohustust sõlmida otselepingut ei majanduslikult kõige soodsamatel tingimustel, ega ka näiteks lepingu esemeks olevate avaliku teenuse kasutajate jaoks eelduslikult kõige mugavamal moel ega mistahes muude mõõdetavate või hinnatavate parameetrite poolest kõige parematel võimalikel tingimustel. See, millised asjaolud ja tingimused pädevale ametiasutusele kõige asjakohasemad ja vajalikumad tunduvad, ongi suurel määral tema enda määrata, ilma et keegi kolmas neid tegelikult sisuliselt vaidlustada saaks. Seega ei ole kaebajal ilmselgelt ka täna mistahes alust nõuda, et riik korraldaks kuni aastani 2017 raudteel reisijateveo avaliku teenindamise kuidagi teistmoodi, kui see tuleneb 1. juuli 2013 otselepingust AS-iga Elektriraudtee. Seega pole kaebajal kokkuvõttes võimalik oma eesmärki saavutada. 19. Lisaks eeltoodule oleks kaebuses esitatud kohustamistaotluste rahuldamise eelduseks vaidlusaluse otselepingu tühistamine või selle tühisuse tuvastamine. Nende nõuete rahuldamine ei oleks kokkuvõttes samuti võimalik. Haldusasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud lahendis võttis Riigikohus üheselt seisukoha, et ÜTS § 10 lg 11 võimaldab Eesti Vabariigil sõlmida raudtee reisijateveo avaliku teenindamise leping otselepinguna. See, et vaidluse ese Riigikohtu otsuses käsitletud haldusasjas käesolevast mõnevõrra erines, ei muuda tõdemust, et Riigikohus on selgelt väljendanud seisukohta ÜTS asjassepuutuva normi tõlgendamise osas ja leidnud, et lõppkokkuvõttes oli konkreetse otselepingu sõlmimine lubatav. Põhimõtteliselt on kaebajal õigus selles, et eelviidatud kohtuotsuses väljendatud Riigikohtu seisukohad ei ole käesoleva asja lahendamisel siduvad. Sellele vaatamata pole vajalik ega otstarbekas eirata Riigikohtu otsuses

9 esitatud seisukohti ka käesolevas asja lahendamise seisukohast oluliste ÜTS normide tõlgendamise osas. On tõsi, et haldusasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud otsuses käsitles Riigikohus vaidlusaluse otselepingu sõlmimise vastavust riigihangete seaduse nõuetele, ent viidatud asja lahendamiseks (ja mitte obiter dictum’i korras) andis Riigikohus tõlgenduse ÜTS normidele, leides, et ÜTS-ist tuleneb riigile luba sõlmida raudtee reisijateveo avaliku teenindamise leping otselepinguna. See, et Riigikohus sisustas ÜTS norme EL määruse nr 1370/2007 normide kaudu, ei anna siiski alust väiteks, et Riigikohus oleks viidatud asja lahendamisel tõlgendanud ühenduse õigust moel, mis eeldanuks Euroopa Kohtult eelotsuse küsimist. Riigikohtu seisukoht, et konkreetse 1. juulil 2013 sõlmitud otselepingu sõlmimine oli lubatud, tugineb siseriikliku õiguse normidele antud tõlgendusele. Kuna EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikest 6 on otselepingu sõlmimine võimalik, kui see pole liikmesriigi õigusega keelatud, siis taandub otselepingu sõlmimise lubatavuse hindamine siseriikliku õiguse tõlgendamisele. Riigikohus ei ole konkreetse otselepingu sõlmimise lubatavust järeldanud oma otsuses kajastatud EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikest 2, vaid tõdenud, et kuivõrd ÜTS § 10 lõikes 11 lubati sõnaselgelt otselepingu sõlmimist EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikes 2 sätestatud juhtudel, siis tuleb nimetatud ÜTS normi tõlgendada nii, et ka üleriigilise raudtee reisijateveo avaliku teenindamise otselepingu sõlmimine on lubatud. Sellise tõlgendusega võib olla rahul või mitte, ent kuivõrd vaidlus puudutab sama lepingut, mida (tõsi, veidi teise nurga alt) käsitles Riigikohus asjas nr 3-3- 1-2-14, on ilmselgelt perspektiivitu jätkata käesolevat menetlust lootusega mõjutada Riigikohut Eesti õiguse normile antud tõlgenduse muutmiseks. 20. Iseäranis kaebaja esitatud eelotsuse küsimise taotluse valguses on aga oluline, et eelnimetatud haldusasjas on Riigikohus oma seisukoha kujundanud siseriiklikke, mitte ühenduse õigusnorme tõlgendades. Ühenduse õiguse kohta märgib Riigikohus ka viidatud otsuses, et vastav luba tuleneb EL määruse nr 1370/2007 art 5 lõikest 6. Nimetatud sättest tuleneb üheselt, et küsimus sellest, kas otselepingu sõlmimine on lubatud või mitte, tuleb lahendada siseriikliku õigusega, sätestades seal vastava keelu või mitte sellist keeldu sätestades. Kui keeldu sätestatud pole, on otselepingu sõlmimine lubatud. See, kas keeld esineb või mitte, tuleb selgeks teha siseriikliku õiguse tõlgendamise teel. Eeltoodust tulenevalt ei saa põhjendatuks pidada kaebaja seisukohta, et Riigikohus pidanuks asjas taotlema eelotsust Euroopa Kohtult. Samuti pole see vajalik käesoleva asja lahendamisel. Euroopa Kohtul ei ole pädevust tõlgendada siseriiklikku õigust ega anda suuniseid siseriiklike õigusnormide kohaldamise kohta. 21. Ka need normid, milles sätestatakse vaidlusaluse lepingu võimalikud tühisuse või tühistamise alused, ei tulene ühenduse õigusest. Nii ei saa Euroopa Kohtult eelotsust küsida näiteks selle kohta, kas teatud ühenduse õiguse normi rikkumine otselepingu sõlmimisele eelnenud menetluses toob kaasa otselepingu tühisuse HMS § 103 või TsÜS § 87 tähenduses. Kuna halduslepingu tühisuse, samuti selle tühistamise alused on sätestatud siseriiklikus õiguses, tuleb see, kas ühe või teise ühenduse õiguse normi rikkumine toob tagajärjena kaasa tehingu tühisuse või halduslepingu tühistamise, otsustada siseriikliku õiguse alusel. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi ühenduse õiguse normile, milles sätestataks, et EL määruse nr 1370/2007 sätteid rikkudes sõlmitud reisijateveo avaliku teenindamise leping on tühine. Seega ei ole võimalik Euroopa Kohtu poole pöörduda ka küsimustega, mis puudutavad mõne selle määruse normi rikkumise tagajärgi. 22. Kuna kaebajal ei ole õigust nõuda vaidlusaluse lepingu esemeks olevate teenuste tellimiseks avaliku konkursi korraldamist ega seda, et leping sõlmitaks kaebajaga, ei saa kaebaja kaebuses

10 tugineda ka riigiabieeskirjade väidetavale rikkumisele. Riigiabieeskirjade rikkumine ei riku kaebaja õigusi. Kui ühenduse pädevad organid peavad seda vajalikuks, on võimalik selles osas alustada ühenduse õiguses ette nähtud menetlusi sellise rikkumise tuvastamiseks ning kohaldada vastavaid järelmeid, ent sellest ei tulene kaebajale õigust nõuda, et vaidlusaluse reisijateveoteenuse saamiseks korraldataks avalik konkurss või et kaebajal võimaldataks mingisugustel objektiivselt hinnatavatel kriteeriumitel põhinevas konkurentsiolukorras teha pakkumine, mille vastuvõtmisest riik keelduda ei saaks. Kaebaja väidete osas, mis puudutavad riigiabieeskirjade rikkumist, tuleb tähele panna ka seda, et isegi kui asuda seisukohale, et riigiabieeskirjade rikkumine tingib sõlmitud lepingu tühisuse, saab isik halduskohtule esitatud kaebusega (tuvastamiskaebusega) tehingu tühisuse tuvastamist taotleda vaid juhul kui see on tema õiguste kaitseks vajalik ning selleks ei leidu tõhusamaid vahendeid (HkMS § 45 lg 2). Kuna kaebajal ei ole õigust nõuda, et leping sõlmitaks temaga või viidaks läbi avalik konkurss, siis ei puuduta ka olemasoleva otselepingu võimalik tühisus kaebaja õigusi ning selle tuvastamine ei saa olla tema õiguste kaitseks vajalik. 23. Leian, et kaebaja ei saa oma nõuetes ilmselgelt tugineda EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 7 ja artikli 7 lõike 2 rikkumisele. Nimetatud sätetest tuleneb tõepoolest, et pädev asutus peab ka otselepingu sõlmimise kohta vastu võtma mingisuguse otsuse, mille läbivaatamist saab asjast huvitatud isik nõuda, mida peab asjast huvitatud isiku soovil põhjendama ning mille kohta tuleb teave avaldada Euroopa Liidu Teatajas vähemalt aasta enne otselepingu sõlmimist. Antud juhul ei saanud nende normide rikkumine kaebajat kahjustada, sest vastav otsus oli kaebajale isiklikult teatavaks tehtud ning kaebajal oli ka võimalus seda vaidlustada. EL määrusest nr 1370/2007 ei tulene, millises vormis peab pädev asutus sama määruse art 5 lõikes 6 sätestatud otsuse tegema. Kuivõrd Eesti õiguses on sõlmitav otseleping käsitatav halduslepinguna, mis on põhimõtteliselt samastatav haldusaktiga, siis ei ole ühelgi juhul vajalik ega mõeldav, et pädev asutus annaks enne lepingu sõlmimist haldusakti lepingu sõlmimise kohta. Haldusakt on teatavasti õiguste ja kohustuste tekitamisele, muutmisele ja lõpetamisele suunatud otsus. Otsus sõlmida haldusleping ehk reguleerida teatud õigusi ja kohustusi, tehakse lepingu sõlmimisega. Lepingu sõlmimisele eelnev ning ilmselgelt mitte kellelegi siduv otsustus sõlmida tulevikus avaliku teenindamise otseleping, ei ole põhimõtteliselt haldusakti iseloomuga. Selle otsusega ei saa siduvalt määrata kindlaks kellegi õiguste ega kohustuste mahtu. Ka Eesti õigusest ei tulene, millises vormis peaks EL määruse art 5 lõikes 7 nimetatud otsus olema tehtud. Seega ei saa kaebaja nõuda, et Majandusja Kommunikatsiooniministeerium oleks teinud selle otsuse mingisuguse haldusakti vormis. Kõnealuse otsuse tegemise, põhjendamise ja avaldamise kohustus on EL määruses nr 1370/2007 ette nähtud selleks, et anda asjast huvitatutele võimalus asuda pädevat asutust otselepingu sõlmimise osas ümber veenma (kui otselepingu sõlmimine on põhimõtteliselt lubatav) või vaidlustada lepingu sõlmimine juba enne selle tegelikku sõlmimist argumendil, et otselepingu sõlmimine pole õigusaktide kohaselt lubatav. Mõlemad võimalused olid kaebajal käesoleval juhul olemas. Riigi otsus sõlmida juba alates 1. jaanuarist 2014 otseleping AS-iga Eesti Liinirongid, tehti kaebajale piisavalt selgelt teatavaks vähemalt 13. novembril 2012 ülesütlemisavalduses (kd I, tl. 28). Ka kaebaja poolt selle kohta majandusja kommunikatsiooniministrile vastusest (kd I, tl. 35, p. 2.2) nähtub, et ka kaebaja on aru saanud, et riik kavatseb sõlmida uue veeremiga raudteereisijateveo avalikuks teenindamiseks otselepingu AS-iga Eesti Liinirongid. Seega oli kaebajal, sõltumata sellest, kas otselepingu sõlmimise kohta Euroopa Liidu Teatajas teave avaldati või mitte, teada Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi otsus selline leping alates 1. jaanuarist 2014 sõlmida. See, et lepingu sõlmimise kavatsusest kaebajale teatamise ja lepingu sõlmimise vaheline aeg ei olnud

11 vähemalt 1 aasta pikk, ei ole igal juhul selline oluline puudus, millele kaebaja saaks oma nõuetes tugineda. Kuna EL määruse nr 1370/2007 art 7 lõikest 4 tulenevalt peab pädev asutus otselepingu sõlmimise põhjenduse esitama üksnes huvitatud isiku palvel, siis oleks kaebaja saanud nõuda vastava põhjenduse esitamist, kui talle tundus, et seda polnud tehtud. Samuti oli kaebajal EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõikes 7 sätestatud võimalus taotleda otsuse ümbervaatamist. Selleks oleks kaebaja saanud esitada kohtule keelamiskaebuse, taotledes sellise otselepingu sõlmimise keelamist. Kaebaja esitas sellise nõude halduskohtule haldusasjas nr 3-14-481, ent kohus jättis selles osas kaebuse läbi vaatamata. Kuna kaebaja ei saa kaebuses tugineda teiste isikute õiguste rikkumisele, siis ei saa ta rõhuda ka argumendile, et teistel vaidlusaluse teenuse osutamisest huvitatud isikutel polnud võimalik otselepingu sõlmimisest eelnevalt teada saada. 24. Samuti on ilmne, et EL määruse nr 1370/2007 artikli 5 lõike 7 ja artikli 7 lõigete 2 ja 4 rikkumine ei too kaasa sõlmitud halduslepingu tühisust. Ainsa mõeldava tühisuse alusena tuleks kõne alla HMS § 103 lg 1 p 2 ja TsÜS § 87. Viimatinimetatud normi kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. Sellest normist tulenevalt ei too halduslepingu sõlmimisel toime pandud võimalikud rikkumised iseenesest kaasa halduslepingu tühisust. Tühine on haldusleping vaid siis, kui sellise lepingu sõlmimine on vastuolus seadusest tuleneva keeluga ning keelu mõtteks on kaasa tuua tehingu tühisus. Lepingu sõlmimise kohta teate avaldamise kohustuse rikkumine või vastava otsuse ebapiisav põhjendamine ei ole käsitatavad seaduses sätestatud keelu rikkumisena. 25. HkMS § 108 lg 4 kohaselt kannab kaebuse läbi vaatamata jätmise korral menetluskulud kaebaja. Käesoleval juhul ei ole teistele menetlusosalistele antud võimalust esitada taotlusi menetluskulude välja mõistmiseks ega kuludokumente. Leian, et see pole ka vajalik, kuna kulud tuleks igal juhul jätta menetlusosaliste endi kanda. Käesolevas asjas ei ole ei vastustaja ega kolmas isik kandnud riigilõivukulusid (v.a riigilõivud määruskaebuste esitamisel, mis on HKMS § 109 lg 6 kohaselt põhjendamatu kulu, sest määruskaebusi ei ole rahuldatud). Samuti ei nähtu toimikust, et vastustaja või kolmas isik oleks saanud kanda muid HkMS §-s 102 või § 103 lg 1 punktides 2-4 sätestatud kulusid. Ainsa võimalusena tulevad kõne alla vastustaja ja kolmanda isiku õigusabikulud. Vastustaja võimalike õigusabikulude osas on pikk ja ühene kohtupraktika selline, et avalikku võimu teostanud haldusorgani poolt halduskohtumenetluses kantud õigusabikulud ei ole üldjuhul põhjendatud ning ka kaebuse rahuldamata jätmise korral neid kaebajalt välja ei mõisteta. Leian, et samaväärselt tuleb antud juhul kohelda ka kolmandat isikut. Nimelt tuleneb haldusasjas nr 3-3-1-2-14 tehtud otsusest, et sisuliselt on AS Eesti Liinirongid saanud (lubatud) konkurentsieelise tulenevalt lõppkokkuvõttes asjaolust, et tegemist on riigi äriühinguga. Selles olukorras peab kolmas isik taluma sellise lepingu sõlmimise pinnalt tekkivates halduskohtumenetlustes menetluskulude väljamõistmise osas samasugust kohtlemist nagu haldusorganid. Teisisõnu tähendab see seda, et õigusabikulu välja mõistmine kolmanda isiku kasuks oleks põhjendamatu, nagu ka vastustaja puhul. Seetõttu jäävad kõigi menetlusosaliste kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/ Kristjan Siigur kohtunik