3-11-797/215 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

3-11-797

K O H T U O T S U S Tervikotsus

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Lea Kuuse

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.november 2014 Tallinn

Haldusasja number

3-11-797

Haldusasi

AS Villa Benita kaebus Eesti Haigekassa juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 72 tühistamiseks, Eesti Haigekassa juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 74 osalise ja selle lisa nr 2 õigusvastasuse tuvastamiseks, Eesti Haigekassa poolt Kallavere Haigla AS-ga, EELK Tallinna Diakooniahaigla SA-ga ja AS-le Ida-Tallinna Keskhaigla üle läinud Loksa Haigla SA-ga sõlmitud ravi rahastamise lepingute statsionaarset hooldusravi puudutavas osas õigusvastasuse tuvastamiseks, Eesti Haigekassa poolt AS Villa Benita 14.01.2011 taotluse läbivaatamata jätmise ja hindamata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks

Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitaja : AS Villa Benita (reg kood 11314032, uus ärinimi alates 24.10.2013 Benita Kodu AS), Esindajad: v.adv Karl Kask, adv.Margus Reiland; Vastustaja: Eesti Haigekassa, Esindajad: v.adv-d Ants Nõmper ja Tanel Kalaus

Asja läbivaatamine

Resolutsioon

Edasikaebamise kord

istungimenetlus

1.Jätta kaebus täielikult rahuldamata.

2. Jätta kummagi poole menetluskulu tema enese kanda.

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul tervikotsuse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1) Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

I ASJAOLUD

1.AS Villa Benita (uus ärinimi alates 24.10.2013 Benita Kodu AS) esitas Eesti Haigekassale (EHK) 14.01.2011 taotluse , mille eesmärk on ravi rahastamise lepingu sõlmimine vastustajaga statsionaarse hooldusravi teenuse osutamiseks perioodil 01.04.2011-31.03.2014. EHK jättis taotluse rahuldamata ja keeldus 15.03.2011 juhatuse otsusega nr 72 (otsus 72) ravi rahastamise lepingu sõlmimisest.

2.Haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglate poolt statsionaarses hooldusravis katmata ravijuhtude rahastamiseks otsustati EHK juhatuse 15.03.2011 otsusega nr 74 (otsus 74) sõlmida ravi rahastamise lepingud perioodiks 01.04.2011-31.03.2014 Kallavere Haigla AS- ga, Loksa Haigla SA-ga ja EELK Tallinna Diakooniahaigla SA-ga. EHK sõlmis kolmandate isikutega ravi rahastamise lepingud ( halduslepingud) 29.03.2011.

3.AS Villa Benita pöördus otsuste nr 72 ja 74 vaidlustamiseks halduskohtusse 29.03.2011, halduslepingute vaidlustamiseks pöördus AS Villa Benita kohtusse 19.04.2011.a. 27.05.2011 määrusega peatas kohus menetluse kuni haldusasjas nr 3-11-97 kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumiseni. Riigikohtu halduskolleegiumi 29.11.2012 otsusega kohtuasjas nr 3-3-1-29-12 rahuldati AS Villa Benita ja OÜ BioDesign kaebused osaliselt. Riigikohus tunnistas EHK juhatuse 13.12.2010.a. otsuse nr 295 põhjendavas osas kaalutluste märkimata jätmise õigusvastaseks, kuid tühistamisnõude jättis rahuldamata. 05.03.2013 määrusega uuendas kohus menetluse tulenevalt menetluse peatamise aluse ära langemisest ja andis kaebajale tähtaja oma seisukohtade esitamiseks .

4. Kaebaja on menetluse kestel korduvalt esitanud taotlusi ja uusi argumente. 18.10.2013 määrusega rahuldas kohus kaebaja taotluse kaebaja lõplike seisukohtade ja taotluste kaebuse ühe tervikliku redaktsioonina esitamiseks 07.11.2013.a. Samuti on kaebaja muutnud kaebuse nõudeid, viimati rahuldas kohus 22.04.2014 määrusega kaebaja avalduse kaebuse nõuete muutmiseks järgmiselt: 1)tühistada EHK juhatuse 15.03.2011 otsus nr 72; 2) tuvastada EHK poolne kaebaja 14.01.2011 taotluse läbi vaatamata jätmise ja hindamata jätmise õigusvastasus; 3) tuvastada EHK juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 74 p 1 ja selle lisa nr 2 õigusvastasus osas, millega kinnitati EHK Harju piirkonna statsionaarse hooldusraviteenuse lepingupartnerite valik ja neile määratud statsionaarsete ravijuhtude arv; 4) tuvastada EHK ja Kallavere Haigla AS vaheline ravi rahastamise lepingu 60334 11 koos lepingu lisadega õigusvastasus osas, mis puudutab statsionaarset hooldusravi; 5) tuvastada EHK ja EELK Tallinna Diakooniahaigla SA vaheline ravi rahastamise lepingu 6021611 koos lepingu lisadega õigusvastasus osas, mis puudutab statsionaarset hooldusravi; 6) tuvastada EHK ja Loksa Haigla SA õigusjärglasele Ida-Tallinna Keskhaigla AS-le üle läinud ravi rahastamise lepingu 61441 11 koos lepingu lisadega õigusvastasus Ida- Tallinna Keskhaigla AS-le üle läinud statsionaarset hooldusravi puudutavas osas; 7) Alternatiivselt nõudele 6): juhul, kui EHK ja Loksa Haigla SA vaheline ravi rahastamise leping 61441 11 on lõppenud ilma, et see oleks statsionaarset hooldusravi puudutavas osas üle läinud Ida-Tallinna Keskhaigla AS-le, tuvastada lepingu ja nende lisade õigusvastasus kaevatavas osas.

8) Alternatiivselt: vastuolu tõttu seadusega tuvastada taotluse punktides 4) kuni 6) nimetatud ravi rahastamise lepingute tühisus kaevatavas osas.

II KAEBUSE ESITAJA VÄITED

5. Kaebajal on subjektiivne õigus kaitsta halduskohtus õigusi ettevõtlusele ja võrdsele kohtlemisele. Samuti on kaebajal õigus vaidlustada tema suhtes kohaldatud konkurentsipiiranguid, mida otsused 72, 74 ja halduslepingud nii kooskui ka eraldivõetuna endast kujutavad, sealjuures viitab kaebaja Riigikohtu seisukohale kohtuasjas 3-3-1-29-12 punktis 14 . Ettevõtlusvabaduse ja konkurentsi piiramine ning ebavõrdne kohtlemine on aset leidnud kaebaja ja Põhja Eesti Regionaalhaigla SA (PERH) vahelises suhtes, sest viidates PERH-iga sõlmitud 5 aastase ravi rahastamise lepingu (leping nr 60643 09, sõlmitud 01.04.2009) olemasolule, jättis EHK otsusega 72 kaebaja taotluse rahuldamata; aga samuti kaebaja ja kolmandate isikute vahelises suhtes, kelle osas võeti vastu neid isikuid soodustav haldusakt otsus 74 ja sõlmiti kolmeks aastaks halduslepingud ravijuhtude rahastamiseks statsionaarses hooldusravis.

6. Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-29-12 osas, millega lahendati EHK juhatuse otsuse 295 kehtivuse küsimus, ei oma mõju käesolevale vaidlusele. Samal põhjusel ei oma mõju ka otsus

295 ise. Otsuse 72 viiendast lõigust järelduvalt käsitles EHK kaebaja taotlust HMS § 35 lg 1 p 1 alusel kui iseseisvat taotlust, millega kaebaja initsiatiivil algas otsusest 295 sõltumatu haldusmenetlus. Riigikohus on kohtuasjas 3-3-1-29-12 leidnud, et otsus 295 on eelhaldusakt, EHK seisukoha järgi ei ole eelhaldusakt antud kaebaja suhtes. Kui isegi oli otsusega 295 välja kuulutatud valiku raames taotluse läbivaatamisega, ei ole Riigikohus asjas 3-3-1-29-12 andnud hinnanguid otsuste 72 ja 74 ega halduslepingute õiguspärasusele ja ei ole hinnanud haldusmenetluse seaduslikkust enne otsuse 72 vastuvõtmist. Riigikohtunike eriarvamus näitab, et haiglavõrgu arengukava (HVA) haiglate eelistamise õiguspärasust EL õiguse ega põhiseaduse kontekstis ei ole Riigikohus haldusasja 3-3-1-29-12 lahendamisel kontrollinud.Riigikohus lahendas viidatud haldusasja lähtudes ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg 4, mitte lähtuvalt § 36 lg 5. Riigikohus ei kontrollinud põhiseaduspärasust muuhulgas põhjusel, et RaKS § 36 lg 5 ei olnud selle asja lahendamisel asjassepuutuv norm. Kohus saab tuvastada sätte vastuolu põhiseadusega üksnes konkreetse normikontrolli raames. Kuna RaKS § 36 lg 5 kohaldamine või kohaldamata jätmine ei oleks otsustanud vaidluse tulemust, ei saanud kohtud ka normi põhiseaduspärasuse kohta obiter dictum korras mingit seisukohta võtta . Kaebaja põhiseisukohad RaKS § 36 lg 5 osas: HVA haigla eelistamine ja HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimine on vastuolus Euroopa riigiabi reeglitega ja hankedirektiiviga 2004/18/EL, sh vastava menetluskorra puudumise tõttu, mis vastaks elementaarsetele avaliku ressursi jaotamiseks kehtestatud nõuetele; HVA haigla eelistamine ja HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimine on vastuolus põhiseadusega, s.h vastava menetluskorra puudumise tõttu, mis vastaks elementaarsetele avaliku ressursi jaotamiseks kehtestatud nõuetele. Õigusaktid ( s.h. RaKS) ei kohusta andma kõiki taotletud ravijuhte HVA haiglale, mistõttu on EHK tõögendanud seadust ebaõigesti ja teinud taotluse lahendamisel olulisi diskretsioonivigu. Neile seisukohtadele ei ole Riigikohus andnud haldusasjas 3-3-1-29-12 hinnanguid, kuid käesoleval juhul on otsust 72 põhjendatud RakS § 36 lg 5 tuleneva HVA haigla eelistamiskohustusega.

7. EHK poolt kaalutlusreeglite, uurimispõhimõtte ja põhjendamiskohustuse rikkumine otsuse

72 tegemisel Kuigi Riigikohus sedastas lahendis 3-3-1-29-12 (p 21) et EHK on kohustatud HVA haiglaid eelistama tulenevalt RaKS § 36 lg 5, ei märkinud Riigikohus, kas nimetatud säte kohustab EHK-d andma eranditult ja alati kõiki ravimahtusid HVA haiglatele nende poolt taotletud ulatuses. Kaebaja hinnangul on EHK-l kaalutlusõigus anda HVA haiglatele ainult teatud määral ravijuhtusid, kui seda õigustavad RaKS § 2 lg 2 eesmärgid. EHK pidi kaebaja taotlust läbi vaadates ülaltoodud kaalutlusõigust kasutama, kuid jättis selle õigusvastaselt kasutamata. Ravi rahastamise lepingu automaatne ja täies mahus sõlmimine HVA haiglaga ilma igasuguse diskretsioonita oleks vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Korrektse tõlgenduse kohaselt ei kohusta RaKS § 36 lg 5 andma eranditult kogu ravimahtu HVA haiglale. Arvesse tuleb võtta ka HVA haigla võimekust pakkuda nõuetekohast ja kvaliteetset teenust kõikide soovitavate ravimahtude ulatuses. EHK võib asuda kaalumise teel seisukohale, et teatud osa ravimahtudest on põhjendatud anda mõnele teisele teenuse osutajale RaKS § 36 lg 4 toodud kriteeriumite parema täitmise tõttu, kui see on konkreetsel juhtumil kooskõlas RaKS § 2 lõikes 2 toodud eesmärkidega. Ravi rahastamise lepingute sõlmimisel SA-ga PERH ja ravi rahastamise lepingu sõlmimisest keeldumisel kaebajaga oli EHK-le teada, et Keila haigla hooldusraviteenuse kvaliteediga on suuri probleeme; Keila haiglal on suuri probleeme tuleohutusnõuetele vastavusega, mistõttu on tegemist otsese ohuga patsientide elule ja tervisele; Keila haigla müüakse operaatorile, mis ei ole HVA haigla. Samas piirkonnas asub kaebaja, kes soovib osutada Keila haiglast kvaliteetsemat teenust EHK-le rahaliselt soodsamatel tingimustel. Neid asjaolusid teades oleks pidanud EHK tõlgendama RaKS § 36 lg 5 kooskõlas RaKS § 2 lg 2 sätestatud eesmärkidega ning leidma, et teatud osa ravimahtudest on siiski põhjendatud anda kaebajale. EHK aga ei teostanudki haldusmenetluses selles küsimuses sisulist kaalutlusõigust, rikkudes nõnda oluliselt kaalutlusreegleid.

Riigikohtu lahendi 3-3-1-62-02 p 18 sedastatakse, et diskretsioonireeglite rikkumine võib seisneda ka diskretsiooni mittekasutamises, mis kujutab endast olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks. Käesoleval juhul oleks EHK võinud SA-le PERH ravijuhtude määramise ümber hinnata . EHK eelistas Keila haiglat vaatamata haigla mittevastavusele kvaliteedija tuleohutusnõuetele. EHK poolne kaalutlusõiguse rikkumine tõi kaasa ebaõigete haldusaktide andmise ja -lepingute sõlmimise. Seisukoht, nagu puuduks EHK-l RaKS §-ist 36 lg 5 tulenevalt üldse kaalutlusõigus, on põhimõtteliselt väär. Ükski seadus ega muu õigusakt ei sätesta, et EHK on kohustatud andma HVA haiglale kõik ravijuhud, mida viimane soovib või milliste katmiseks on see haigla võimeline. RaKS § 36 lg 5 sätestab küll ravi rahastamise lepingu tähtaja (5 aastat), kuid ei ütle midagi nende lepingute mahtude kohta. Veelgi enam, RaKS § 36 lg 4 loetleb asjaolud, mida EHK peab hindama ravi rahastamise lepingute sõlmimisel ja nende tähtaja üle otsustamisel. Otsusest 72 ei nähtu, et EHK oleks neid asjaolusid hinnanud ning on arusaamatu, miks ta seda teinud ei ole. Täpselt samuti ei ole EHK hinnanud RaKS § 36 lg 4 loetletud asjaolusid, kui ta sõlmis ravi rahastamise (raam) lepingu PERH-iga. Ka EHK ja PERH raamleping olla mingiks takistuseks otsustamaks näiteks seda, et osa statsionaarses hooldusravis prognoositavatest ravijuhtudest tuleb anda kaebajale. Lisaks ei ole EHK kohustatud raamlepinguga kokku lepitud mahte kindlasti tagama. EHK kaalutlusviga on toonud kaasa olukorra, kus patsientidele oli ja on kättesaadav kaebaja teenusega võrreldes madalama kvaliteediga teenus, mis on riigi jaoks kallim sellest teenusest, mida pakkus EHK-le kaebaja oma taotluses.

Vastustaja selgitab otsuses 72, et tema eesmärgiks on hooldusraviteenuse kättesaadavuse tagamine võimalikult patsiendi elukoha lähedal. Otsuse nr 72 kohaselt on PERH tegevuskohtadeks Tallinn, Keila ja Kose alevik. 34. Otsuse nr 72 lk 4 esitatud põhjenduste kohaselt on vastustaja kohustatud Keila piirkonnas hooldusravi osutamise kohana eelistama PERH järelja hooldusravikliinikut (Keila haigla). Vastustaja ei ole otsuse nr 72 tegemisel tegelikult lähtunud eesmärgist tagada teenuse kättesaadavus patsiendi elukoha lähedal. Haldusaktist ei selgu, milline konkreetselt on Keila haigla võimekus teenust oma asukohas osutada lähtuvalt EHK eesmärgist. Viidates Harju maakonna hooldusravi arengukavale 2004-2015 ei ole kaebuse väitel ka igapäevases praktikas nii, et kõik patsiendid saavad hooldusravi teenust just elukohale lähimas haiglas või soovivad seda tingimata seal saada. Vastupidi, näiteks Keila haigla on tegelikult avatud mitte ainult Keila või selle lähiümbruse inimestele, vaid haigla teenuseid saavad (said) kasutada kõik Harju osakonnas kindlustatud Tallinna ja Harjumaa patsiendid.

Otsuses 72 esitatud seisukoht, nagu puuduks EHK-l RakS §-ist 36 lg 5 tulenevalt üldse kaalutlusõigus, sest EHK on kohustatud eelistama tingimusteta HVA haiglaid, on väär. Ükski seadus ega muu õigusakt ei sätesta, et EHK on kohustatud andma HVA haiglale kõik ravijuhud, mida viimane taotleb või mille katmiseks on HVA haigla võimeline. Seega on EHK-l ravijuhtude jaotamisel kahtlemata diskretsiooniruum, mida antud juhul (nagu EHK kaebuste vastuses tegelikult möönab) ei ole kasutatud RaKS § 36 lg 5 väära tõlgendamise tõttu. Juhul kui aga RaKS § 36 lg 5 kohustab EHK-d andma eranditult ja alati kõiki ravimahtusid HVA haiglatele nende poolt taotletud ulatuses, on lisaks RaKS § 36 lg 5 vastuolus PS §-ga 11. Kaebaja viitab Keila haigla tuleohtlikkuse, samuti teenuse osutamise kvaliteediprobleemidele ning väidab, et seega ei saanud HVA haigla eelistamise põhjuseks kvaliteetsema ja väiksemate kuludega hooldusraviteenuse pakkumine patsiendile. Samuti leiab kaebaja, et kuna Keila haigla asub kaebajast vähem kui 3 kilomeetri kaugusel, ei saanud HVA haigla eelistamise põhjuseks olla HVA haigla parem asukoht või muud piirkonnaga seotud argumendid. Samuti on kaebaja seisukohal, et hooldusraviteenus ei ole ajakriitiline tervishoiuteenus. Patsiendil on võimalik teha otsustus kasutatava hooldusraviteenuse osutaja osas ajaliselt paindlikumalt ning valida teenuse osutaja teenuse kvaliteedi ja hinna järgi. Teenuse osutaja asukoht on ühtlasi patsiendi elukoht. Lisaks märgib kaebaja, et hooldusraviteenus ei ole arstiabi, vaid õendusabi (TTKS § 24), mistõttu otsuses 72 toodud põhjendused – HVA haiglate eelistamine tuleneb vajadusest tagada ambulatoorse ja statsionaarse arstiabi kättesaadavus, on juba olemuslikult vale.

Samuti on ebaõige väide, nagu oleks HVA haigla eelistamine vajalik haiglavõrgu väljaarendamiseks. SA PERH võõrandas 16.05.2011 Keila haigla kaebaja konkurendile SA-le PJV Hooldusravi ning viimasele võõrandati ka ravi rahastamise leping EHK-ga. Seega on hetkeks kujunenud olukord, kus Keila haiglat opereerib ettevõtja, mis ei ole kantud HVA-sse, samas omab ta ravi rahastamise lepingut EHK-ga. EHK kaalutlusvead ja uurimispõhimõtte rikkumine on loonud ka olukorra, kus patsientidele oli ja on kättesaadav kaebaja teenusega võrreldes madalama kvaliteediga teenus, mis on riigi jaoks kallim teenusest, mida pakkus EHK-le kaebaja oma taotluses .

8.Ärakuulamisõiguse ning nõustamis-ja selgitamiskohustuse rikkumine otsuse 72 tegemisel . Otsuses 72 lk 1 on vastustaja muuhulgas märkinud, et kaebaja esitas taotluse väidetavalt teenuse osutamiseks Tallinna linnas. Vastustaja ei andnud enne otsuse 72 tegemist teenuse osutamise koha osas kaebajale sisulist ärakuulamisõigust ega selgitanud omalt poolt midagi seoses teenuse osutamise kohaga Tallinnas või kusagil mujal, kuigi formaalselt toimus enne otsuse 72 tegemist kaebaja ja EHK esindajate kohtumine 14.03.2011. EHK kutsus kaebaja kohtumisele telefoni teel, ning ei selgitanud täpsemalt, mis on kohtumise eesmärk ja sisu ning mille kohta saab kaebaja anda arvamust või esitada vastuväiteid .Kuna kohtumine leidis aset 14.03.2011 ja otsus 72 kannab kuupäeva 15.03.2011, siis on ilmselge, et kohtumise hetkeks oli vastustajal haldusakt tegelikult juba tervikuna ette valmistatud, kuid kaebajale selle projekti ei tutvustatud, mis juba iseenesest on hea halduse põhimõtte rikkumine. Ärakuulamisõiguse sisuline andmine oli antud juhul eriti tähtis, sest vastustaja tegi kaebaja jaoks rangeima võimaliku otsuse ning jättis taotluse rahuldamata . Samas on teenuse osutamise koha aadressiks (taotluse p.2.3) kaebaja poolt taotlusele märgitud Niitvälja, Valkse küla, Keila vald, Harjumaa 76616. Hea halduse põhimõte sisaldab haldusorgani selgitamis-ja nõustamiskohustust. Kui vastustaja leidis, et taotlus on teenuse osutamise koha osas (taotluse p. 2.2) ebaõige või ebaselge (sh mitmeti mõistetav), pidanuks ta hea halduse põhimõtte kohaselt andma kaebajale võimaluse oma taotlust parandada, mida vastustaja ei teinud. Samuti on vastustaja jätnud tähelepanuta, et sellises sõnastuses taotluse vorm on EHK enda poolt välja töötatud.

9. RaKS § 36 lg 5 on vastuolus EL riigiabi reeglitega . HVA haiglate eelistamine ja konkurentsi välistamine HVA haiglate ja kaebaja vahel on vastuolus riigiabi regulatsiooniga, sest see moonutab konkurentsi hooldusraviteenuste kaubaturul, mis seisneb otseses dotatsioonis kapitali näol ja jooksva käibe tagamises patsientide suunamise läbi. Kaebuse esitaja leiab, et hooldusraviteenust osutavad haiglad on ettevõtjad konkurentsiõiguse mõttes ja nad konkureerivad omavahel hooldusravi teenuse kaubaturul. Kaebuse esitaja on seisukohal, et hooldusraviteenus on ettevõtlus. Euroopa Kohus on lahendi nr C-41/90 punktis 21 märkinud, et konkurentsiõiguse kontekstis hõlmab ettevõtja mõiste kõiki isikuid, mis tegelevad majandustegevusega, hoolimata sellest, mis on isiku juriidiline vorm või kuidas teda rahastatakse. Euroopa Kohus on lahendi C-343/95 p22 - 24 selgitanud, et majandustegevuse tuvastamisel on oluline analüüsida, kas vastav tegevus on iseloomulik üksnes avaliku võimu kandjatele või saavad sellega tegeleda ka muud isikud, sealhulgas ettevõtjad. Käesoleval juhul on majandustegevuseks statsionaarse hooldusraviteenuse osutamine patsientidele. Hooldusraviteenust osutavad Eestis eraõiguslikud juriidilised isikud, kas äriühing, sihtasutus või füüsilisest isikust ettevõtja (TTKS § 25 lg 1). Lisaks HVA-sse kuuluvatele (eraõiguslikele) haiglatele osutavad hooldusravi Eestis näiteks PJV Hooldusravi SA, AS Kallavere Haigla, Loksa Haigla SA, SA Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Tallinna Diakooniahaigla, SA Elva Haigla TM, SA Jõgeva Haigla ja SA Otepää Tervisekeskus. Asjaolu, et erinevate tervishoiuteenuste osutamine on majandustegevus, on kinnitanud ka Euroopa Kohus lahendites C-180 kuni C-184/98 (punktid 73 jj)14, C-475/99 (punkt 22)15, C- 157/99 (punktid 53-54)16, C-159/90 (punkt 16)17, C-368/98 (punkt 43)18 ja T-167/04 (punkt 51)19. Eeltoodut möönab ka Riigikohus lahendi 3-3-1-29-12 punktis 14, märkides, et ravi rahastamise lepingu sõlmimine toimub tervishoiuteenuste osutamise turul, andes osadele ettevõtjatele konkurentsieelise. Kaebaja otsesteks konkurentideks hooldusraviteenuse kaubaturul Eestis on kõik haiglad, mis osutavad hooldusraviteenust. Nimetatud haiglad (ettevõtjad) jagunevad omakorda kaheks: 1) ettevõtjad, kes on kantud haiglavõrgu arengukavasse (nagu SA PERH) ja2) ettevõtjad, kes sinna kantud ei ole (nagu kaebaja).

Kaebaja potentsiaalseteks konkurentideks on ka kõik haiglavõrgu arengukavasse kantud haiglad, kes ei osuta hetkel hooldusraviteenust. Seda eelkõige Eesti Vabariigi poolt antavate konkurentsieeliste tõttu ravi rahastamise lepingute sõlmimise läbi, mis võimaldavad haiglavõrgu arengukavasse kuuluvatel haiglatel ilma omapoolsete investeeringute ja majandustegevusest tulenevate riskideta alustada mistahes raviteenuse osutamist.

Asjaomane tooteturg hõlmab kõiki neid tooteid ja/või teenuseid, mis tarbijate seisukohast on oma iseloomulike tunnuste, hindade ja otstarbekohase kasutuse põhjal omavahel vahetatavad ja asendatavad. Tervishoiuteenused jagunevad vältimatuks abiks (TTKS § 5 lg 1), üldarstiabiks (TTKS § 7 lg 1), kiirabiks (TTKS § 16 lg 1), eriarstiabiks (TTKS § 20 lg 1), õendusabiks (TTKS § 20 lg 1) ja ämmaemandusabiks (TTKS § 261 lg 1). Hooldusraviteenus on üks õendusabi alamteenuseid. Ainuüksi TTKS-i 2. peatüki liigendusest johtuvalt ei ole hooldusraviteenus patsiendi seisukohalt asendatav vältimatu abi, üldarstiabi, kiirabi, eriarstiabi või ämmaemandusabiga ehk teiste Eesti Vabariigis reguleeritud tervishoiuteenustega. Puudub alternatiivne tervishoiuvõi muu teenus, s.h ka õendusabiteenuste valdkonnas, mis annaks patsiendile sama tulemuse kui hooldusraviteenus. Seetõttu konkureerib hooldusraviteenuse osutajaga ainult teine hooldusraviteenuse osutaja. Hooldusravi tarbijad on patsiendid, kes vajavad õendusabi, kuna ei tule iseseisvalt toime kroonilistest haigusest või vanadusest tingitud erinevate häirete ja puuete tõttu, mis on valdavalt pöördumatud ning progresseeruva iseloomuga. Enamasti on tegemist üle 65-aastaste inimestega. Hooldusravi eesmärk on patsiendile parima võimaliku terviseseisundi ja toimetuleku saavutamine ja säilitamine tingimustes, kus patsient ei pruugi enam iseseisvalt hakkama saada ning tema lähedastel ei ole võimalik teda piisavalt abistada. Hooldusraviteenus ei ole patsiendi seisukohalt vahetatav teiste teenuste vastu. Hooldusravi on spetsiifilise iseloomuga, olles suunatud eelkõige ravijärgsele taastumisele ja/või terviseseisundi säilitamisele. Hooldusraviteenus on patsiendi vaatenurgast seega asendamatu teenus. Seetõttu moodustab asjaomase tooteturu hooldusraviteenus.

Asjaomane geograafiline turg hõlmab konkurentsitingimustelt üsna sarnast ja naaberaladest eelkõige märgatavalt erinevate konkurentsitingimuste tõttu eristatava ala, kus kõnealused ettevõtjad tegelevad kaupade ja teenuste pakkumise ja hankimisega. Geograafilise turu määratlemisel tuleb arvestada ka tehniliste, õiguslike ja pragmaatiliste takistustega, miks on teenus osutatav ainult teataval kitsamal alal. Hooldusraviteenus, erinevalt näiteks vältimatust abist (TTKS § 5 lg 1) või kiirabist (TTKS §

16 lg 1), ei ole oma sisult ajakriitiline. Patsiendil või tema lähedasel on võimalik teha otsustus kasutatava teenuspakkuja osas ajaliselt paindlikumalt ning valida teenuse osutaja teenuse kvaliteedi ja hinna järgi. Teenuse osutaja asukoht on ühtlasi patsiendi (ajutine või pikaajaline) elukoht ning asukohavalik on oluline üksnes osas, kus see mõjutab patsiendi lähedaste võimalust teda külastada. Patsiendid valivad järjest rohkem erinevates liikmesriikides asuvate raviasutuste vahel. Euroopa Komisjon on selgitanud, et suurema mobiilsuse saavutamine patsientide seas erinevates liikmesriikides on vajalik tervishoiuteenuste siseturu toimimiseks. Hooldusraviteenust osutatakse patsiendile valdavalt sarnastes klimaatilistes ja kultuurilistes tingimustes, millega ta on harjunud oma päritolu ja eelmise elukoha järgi. Arvestades Eesti Vabariigi territoriaalset väiksust, sama kultuurija keeleruumi ning transpordivõrgu arengutaset, on Eesti päritolu patsiendi seisukohalt geograafiliselt asendatavad kõik hooldusravi osutamise asukohad Eesti territooriumil, kuid ka Soomes ja Rootsis. Samamoodi on Soome ja Rootsi päritolu patsientidele asendatav hooldusraviteenuse osutamine Eestis. Piiriülese turu olemasolu kinnitab ka väliseestlaste kui eraldi kliendigrupi olemasolu kaebaja hooldusraviasutuses. Kaebaja senise praktika jooksul on hooldusraviteenust osutatud väliseestlastele, kes tulevad nii Soome, Rootsi kui Saksamaa vastavatest kogukondadest. Et hooldusraviteenuse geograafiline turg on piiriülene, osundab kaebaja järgmistele faktidele:

(i) kaebaja hooldusravi patsientidest üle 95 % elukoht enne hooldusraviteenuse saamist oli kaugemal, kui 30 kilomeetrit Villa Benita asukohast.

(ii) perioodil 01.02.2008 kuni 21.12.12 olid 6,4 % kaebaja patsientidest välisriikide kodanikud. Seega on kõnealusel juhul asjakohaseks kaubaturuks hooldusraviteenuse turg, mille geograafiline ulatus hõlmab Eesti, Soome ja Rootsi territooriume.

10.Kaebaja on seisukohal, et RaKS § 36 lg 5 sätestatud HVA haiglate eelistamise kohustuse näol on tegemist riigiabiga. Euroopa Kohus on selgitanud, et Asutamislepingu artikli 87 (ELTL artikkel 107) eesmärgiks on, et liikmesriikidevaheline kaubandus ei oleks mõjutatud avaliku võimu poolt antavatest eelistest, mis erinevates vormides moonutab või ähvardab moonutada konkurentsi ühe ettevõtja eelistamisega (C-387/92, p.12) Vahendit tuleb lugeda riigiabiks juhul, kui see:

(i) annab kasu või eelise;

(ii) on antud avaliku võimu poolt;

(iii) vahendi tulemusena antakse üle riigi vahendeid või riik saab vähem vahendeid;

(iv) abi moonutab konkurentsi, eelistades kindlat ettevõtjat või kindlate kaupade tootmist.

Haigekassa võtab kindlustatud isikult tervishoiuteenuse eest tasu maksmise kohustuse üle ainult eeldusel, et ta on sõlminud ravi rahastamise lepingu hooldusraviteenuse pakkujaga. Hooldusraviteenuste pakkujate, kellel ei ole Haigekassaga sõlmitud RaKS § 35 lg 1 sätestatud ravi rahastamise lepingut, osutatud hooldusraviteenust RaKS-i alusel ei hüvitata. On vaieldamatu, et võrdsete teenuste olemasolu puhul otsustab tarbija (patsient) teenusepakkuja kasuks, kelle teenus on talle isiklikult odavam. Eelis seisneb RaKS-i alusel loodud süsteemiga teatud osa patsientuuri suunamisest kindlaks määratud hooldusraviteenuste osutajate juurde. Nimetatud eelis saab väljundi hooldusraviteenuse osutaja suuremas käibes ja kasumis, mis on otseselt põhjustatud suuremamahulisest patsientuurist. Käibe ja kasumi kasv tähendab majandusliku eelise saamist ELTL artikkel 107 lg 1 tähenduses.

EHK on Eesti Haigekassa seaduse (HKS) alusel loodud avalik-õiguslik juriidiline isik (HKS §

5 lg 1). Haigekassa eesmärk on ravikindlustushüvitiste võimaldamine vastavalt ravikindlustuse seadusele, muudele õigusaktidele ja haigekassa eelarves ettenähtud ravikindlustuse kuludele (HKS § 2 lg 1). Haigekassale on HKS-iga pandud teiste hulgas ülesandeks korraldada ravikindlustust, tagades ravikindlustusraha efektiivse ja otstarbeka kasutamise (HKS § 2 lg 2 p 1) ja täita ravikindlustuse seadusest ja muudest seadustest tulenevaid ülesandeid (HKS § 2 lg 2 p 2). Viidatud ülesanded on oma olemuselt avalikõiguslikud haldusülesanded. Haigekassa tegevus oma ülesannete täitmisel on temale õigusaktidega antud avaliku võimu teostamine. Seega tegutseb EHK kindlustatud isikutele RaKS alusel rahalise ja mitterahaliste hüvitiste väljamaksmisel avaliku võimu kandjana ELTL

107 lg 1 mõttes.

EHK vara moodustub teiste tulude hulgas ka riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud summast, samuti ravikindlustuseks ettenähtud sotsiaalmaksu ülelaekumistest (HKS § 35 p 1). Riigieelarvelised vahendid, isegi juhul kui need on juba eraldatud EHK-le, on riigi vahendid ELTL artikli 107 lg 1 mõttes. Riigieelarvelised vahendid moodustuvad teiste hulgas ka maksudest (RES § 4 lg 4 p 1), s.h sotsiaalmaksust (SotsMS § 1), mis 13/33 osas on sihtotstarbeliselt mõeldud ravikindlustuse tarbeks (SotsMS § 10 lg 2). Maksutulu on kõige ilmsemaks näiteks riigi vahenditest. Ravi rahastamise lepingud ehk nende täitmiseks ettenähtud vahendid on piiratud avalik ressurss. Eeltoodust nähtub, et ravikindluste tarbeks tehtavad väljamaksed EHK poolt on väljamaksed riigi vahenditest ELTL artikli 107 lg 1 mõttes.

Haigekassa ja HVA haigla vahel sõlmitav ravi rahastamise leping moonutab konkurentsi nii siseriiklikult kui Euroopa Liidu liikmesriikide vaheliselt. Siseriiklikult moonutab abi konkurentsi seetõttu, et ravi rahastamise lepingud sõlminud hooldusraviteenuste pakkujad on patsientide vaatenurgast atraktiivsemad teenusepakkujad kui hooldusraviteenuse pakkujad, kellega EHK ei ole sõlminud ravi rahastamise lepingut. Tervishoiuteenuse, s.h hooldusraviteenuse osutajate vahel valikut tehes omab patsiendi jaoks olulist tähendust asjaolu, kas teenuse osutajal on sõlmitud Haigekassaga ravi rahastamise leping, kuna sellest sõltub patsiendi poolt isiklikult makstava tasu suurus. Seetõttu mõjutab ravi rahastamise lepingute sõlmimine konkurentsiolukorda hooldusraviteenuste osutamise kaubaturul, tagades ravi rahastamise lepingut omavatele teenuse osutajatele üldjuhul suuremad ja/või stabiilsemad käibemahud. Hüvitise saamine hooldusraviteenuse kasutamisel mõjutab reeglina patsiendi või tema lähedaste ostuotsust. EHK tegevuse mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusel ei ole üksnes teoreetiline. Kaebaja hooldusraviteenuse osas moodustavad eraldi kliendigrupi välisriikidest pärit patsiendid. Seejuures ei ole oluline, kas mõju suurendab või vähendab nõudlust teatud liikmesriikide vahelises kaubanduses. Riigiabi regulatsiooni eesmärk on vältida mistahes kunstlikke moonutusi ühisturul, mille osaks on ka hooldusraviteenuste kaubaturg. Arvestada tuleb ka asjaolu, et Euroopa Kohus on järjepidevalt leidnud, et tervishoiuteenustele kohalduvad vaba liikumise reeglid nii patsientide kui ka tervishoiuteenuse osutajate (sh asutamise ja piiriülese teenuseosutamise) kontekstis. Seega mõjutab EHK ja HVA haigla vahel sõlmitav ravi rahastamise leping nii teiste liikmesriikide tervishoiuteenuse osutajaid (HVA haiglate eelistamise tagajärjel väheneb teiste liikmesriikide tervishoiuteenuse osutajatel huvi teenuseid Eestis osutada) kui ka teiste liikmesriikide patsiente.

Eeltoodust järeldub, et HVA haiglatega eelisjärjekorras ravi rahastamise lepingute sõlmimine nende poolt soovitud mahus on riigiabi.

11. ELTL artiklist 107 lg 1 tulenevalt on riigiabi andmine keelatud. Riigiabi andmine ei ole keelatud ELTL artikkel 106 lg 2 kohaselt üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamisel, kui on täidetud teatud tingimused. Neid tingimusi on Euroopa Kohus täpsustanud nn Altmarki lahendis ( C-280/00) mistõttu võib neid tingimusi nimetada ka Altmarki kriteeriumiteks. Euroopa Komisjoni Teatise „Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes“33 (Teatis) punkti 42 kohaselt on Altmarki kriteeriumite abil võimalik tuvastada, et tegemist pole riigiabiga, sest puudub igasugune saadav eelis. .ELTL § 106 lg 2 ja Altmarki kriteeriumitest tulenev erand kohaldub ainult juhul, kui teenus on üldist majandushuvi pakkuv.

Lisaks sellele peab liikmesriik Altmarki esimese kriteeriumi kohaselt täpselt määratlema, mis teenused on üldist majandushuvi pakkuvad teenused. Ka Eesti siseriikliku õiguse kohaselt peab üldist majandushuvi pakkuva teenus olema määratletud ja selle osutamise kohustus kehtestatud õigusakti või lepinguga (KonkS § 31 lg 32). Seadusandja ega ükski haldusorgan ei ole kaebajale teadaolevalt määratlenud, et hooldusravi teenus on üldist majandushuvi pakkuv teenus. Seega ei ole täidetud isegi mitte esimene Altmarki kriteerium. .Lisaks eeltoodule ei ole käesoleval juhul ravi rahastamise lepingute sõlmimisel täidetud ka neljas Altmarki kriteerium, sest ravi rahastamise lepinguid ei sõlmita avatud, läbipaistvas või mittediskrimineerivas menetluses.

Euroopa Komisjon on Teatise punktis 62 selgitanud, et „Neljanda Altmarki kriteeriumi kohaselt peab pakutav hüvitis tulenema kas riigihankemenetlusest, mis võimaldab valida teenusepakkuja, kes suudab pakkuda asjaomaseid teenuseid kogukonnale vähima kuluga, või keskmise, hästi juhitud ja piisavate vahenditega ettevõtja võrdlusanalüüsist.“ Euroopa Komisjon lisab, et kõige efektiivsem viis oleks korraldada avatud, läbipaistev ja mittediskrimineeriv riigihankemenetlus, isegi siis kui riigihankemenetluse läbiviimine antud valdkonnas ei ole kohustuslik (Teatise p 63 – 64).

Riigihankemenetlus välistaks riigiabi olemasolu ainult siis, kui selle abil on võimalik valida välja pakkuja, kes on võimeline osutama teenust "kogukonnale vähima kuluga“ (Teatise p 65). Sellises menetluses peavad saama osaleda kõik huvitatud ettevõtjad (Teatise p 66). Teise võimalusena võib pakkuja välja valida ka keskmise, hästi juhitud ja piisavate vahenditega ettevõtja võrdlusanalüüsi kasutamise teel. Sellisel juhul peab tasutava hüvitise määramisel lähtuma üldtunnustatud turuhinnast või keskmise, hästi juhitud ja piisavaid vahendeid omava ettevõtte võimalike, kõnealuse avaliku teenuse rahuldavaks osutamiseks vajalike kulude analüüsi alusel, võttes arvesse sellega seotud tulusid ning kohustuste täitmisest saadavat mõistlikku kasumit.

Eesmärk on tagada, et võrdlusväärtuseks ei võetaks ebatõhusa ettevõtja suuri kulusid (Teatise p 69 – 77). Eesti kontekstis eristab RaKS § 36 ettevõtjad, kes on kantud HVA-sse ettevõtjatest, kes HVA- sse kantud ei ole. RaKS § 36 lg 5 välistab ravi rahastamise lepingute sõlmimisel hooldusteenuse osutajate omavahelise konkureerimise, st RaKS § 36 lg 5 kohaselt eelistatakse alati HVA haiglaid, kellega ülejäänud hooldusteenuse osutajad (sh kaebaja) konkureerida ei saa. Kaebaja ei saa konkureerida ravi rahastamise lepingu sõlmimisel mahule, mille katab samas piirkonnas tegutsev HVA haigla (antud vaidluse puhul oli selleks SA PERH).

EHK annab RaKS § 36 lg 5 alusel HVA haiglatele ravimahud nende poolt soovitud mahus ilma mingisuguse läbipaistva menetluse läbiviimiseta. EHK ei vii HVA haiglate osas ravimahtude määramisel läbi riigihankemenetlust ega hästijuhitud ettevõtja võrdlusanalüüsi. HVA haiglatele ravimahtude määramisel ei kaalu EHK, kas HVA haigla kõrval eksisteerib selline ettevõtja, kes samadel tingimustel oleks võimeline osutama teenust „kogukonnale vähima kuluga“ nagu seda nõuab Euroopa Liidu õigus. HVA haiglatele ravimahtude määramise menetlus on suletud, läbipaistmatu ja diskrimineeriv, kusjuures kaebajat HVA haiglatele hooldusravi mahtude määramise menetlusse (kui selline menetlus üldse eksisteerib) ei kaasata.

Käesoleval juhul oli teenusepakkuja valik diskrimineeriv, sest mitte-HVA haiglad ei saa mingil alusel konkureerida HVA haiglatega, st mitte-HVA haiglaid diskrimineeritakse ning menetlus ei ole avatud ega läbipaistev. Lisaks rikutakse tervishoiuteenuse osutajate (kellel kõigil on õigus tervishoiuteenust osutada, mille tunnistuseks on riigi poolt väljastatud tegevusluba) võrdset kohtlemist, mis on EL õiguse üldpõhimõte. Konkreetses asjas ei saa kaebaja mingis menetluses (kas siis riigihankevõi muus menetluses) konkureerida HVA haiglatega (SA PERH Keila haiglaga), keda eelistatakse automaatselt ning sõltumata sellest, et kas HVA haigla osutab sama teenust vähemate kuludega või mitte.

Kaebaja ei ole saanud mingis menetluses näidata, et tema pakkumine on majanduslikult soodsam kui SA PERH võimalik pakkumine. Kaebaja taotles küll ravi rahastamise lepingu sõlmimist, kuid EHK keeldus taotluse rahuldamisest pelgalt formaalsel põhjusel, et samas piirkonnas asub HVA haigla.

Seega ei ole antud juhul täidetud Altmarki neljas kriteerium, mistõttu on HVA haiglatele eelisjärjekorras ravijuhtude määramine riigiabi.

12.Kaebajale teadaolevalt ei ole täidetud ka Euroopa Komisjoni otsuse 34 nr 2005/842/EÜ (või seda hetkel asendava Euroopa Komisjoni otsuse35 nr 2012/21/EL) artiklites 4 kuni 8 toodud nõuded

13.RakS § 36 lg 5 on vastuolus Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute sõlmimise korra kooskõlastamise kohta (hankedirektiiv)1 ning seega tuleb RakS § 36 lg 5 jätta kohaldamata. Samuti on hankedirektiiviga vastuolus RakS regulatsioon, millega EHK sõlmib ravi rahastamise lepingud mitte-HVA haiglatega. Mõlemal juhul rikub RakS-is sätestatud eriregulatsioon direktiivis sätestatud põhimõtteid ja on vastuolus EL õigusega. EHK on hankijaks RHS § 10 lg 1 p 3 alusel. Tervishoiuja sotsiaalteenused on RHS § 19 lg 1 nimetatud CPV määruse (Komisjoni määruse (EÜ) nr 213/2008, millega muudetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EÜ) nr 2195/2002 ühtse riigihangete klassifikaatori (CPV) kohta ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiive 2004/17/EÜ ja 2004/18/EÜ riigihankemenetluste kohta seoses CPV läbivaatamisega. ELT L 74, 15.03.2008, lk 1–375 )lisas VII nimetatud teenused ehk lihtsustatud korras tellitavad teenused. RHS § 19 lg 3 kohaselt järgib hankija lihtsustatud korras tellitavate teenuste tellimisel RHS §- s 3 sätestatud riigihanke korraldamise põhimõtteid ning sõlmib hankelepingu RHS §-s 5 sätestatud juhtudel kirjalikus vormis. RHS § 3 p 1 kohaselt peab hankija kasutama rahalisi vahendeid säästlikult ja otstarbekalt ning saavutama riigihanke eesmärgi mõistliku hinnaga, tagades konkurentsi korral erinevate pakkumuste võrdlemise teel parima võimaliku hinna ja kvaliteedi suhte. Hankedirektiivi preambulast 2 ja artiklist 2 tulenevalt kohtlevad ostjad ettevõtjaid võrdselt ja mittediskrimineerivalt ning tegutsevad läbipaistval viisil. RHS § 7 lg 1 sätestab, et raamleping on riigihanke tulemusena tekkiv ühe või mitme hankija poolt ühe või mitme isikuga sõlmitud leping, millega kehtestatakse lepingu kehtivusaja vältel selle alusel sõlmitavaid hankelepinguid reguleerivad tingimused eelkõige kas hinna või hinna ja ettenähtud koguste või mahtude kohta (vt ka hankedirektiivi artiklit 1 lg 2 p 5).

Ravi rahastamise lepinguga sätestatakse igakordsete rahaliste maksete kord kindlustusjuhtumi puhul. Sisuliselt sõlmitakse kindlustusjuhtumi olukorras igal üksikjuhul EHK ja tervishoiuteenuse osutaja vahel hankeleping, kus ostetakse kindlustatule teenust. Ravi rahastamise lepingud on raamlepingud RHS ja hankedirektiivi tähenduses, mistõttu tuleb järgida RHS-i ja hankedirektiivi nõudeid. Seejuures ei kohaldu eeltoodud raamlepingutele hankedirektiivis (artiklis 10 kuni 18) ega RHS-is (§ 14 ja 141) sätestatud erandid. RakS § 36 lg 5 annab HVA haiglatele ravimahud ilma igasuguse läbipaistva menetluseta ning mitte-HVA haiglad (nagu kaebaja) ei saa konkureerida ravi rahastamise lepingu sõlmimisele mahus, mille katab samas piirkonnas tegutsev HVA haigla. Eriregulatsioon RaKS-is (eriti RKkS § 36 lg 5), millega hankedirektiivi nõudeid ei järgita, on vastuolus hankedirektiiviga ja tuleb jätta kohaldamata.

14.HVA haiglate eelistamine ja konkurentsi välistamine HVA haiglate ja kaebaja vahel (RaKS § 36 lg 5) on vastuolus põhiseadusega, sest tegemist on ebaproportsionaalse ettevõtlusvabaduse piiranguga (PS § 31) hooldusraviteenuste turul. Hooldusraviteenuste turul konkureerivad kõik hooldusraviteenuse osutajad, st nii HVA haiglad kui ka teised teenuseosutajad, kes pakuvad hooldusraviteenust .

Riigikohtu praktikast tulenevalt tuleb piiratud avaliku ressursi jagamisel lähtuda avaliku õiguse põhimõtetest, arvestades diskretsioonireegleid, avalikku huvi, võrdse kohtlemise põhimõtet jne. Turuosalistega lepingu sõlmimine peab toimuma kohases menetluses, mis tagab ühetaolise kohtlemise, avalikkuse ja läbipaistvuse ning proportsionaalsuse. Avaliku ressursi kasutusse andmine peab toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele vastavatel isikutel. Otsustus eelistada üht ettevõtjat teisele tuleb langetada vastavalt objektiivsetele, mittediskrimineerivatele ja varem teada olevatele kriteeriumitele ning menetluskorrale. Ettevõtjale põhjendamatute eeliste loomine piiratud avalikule ressursile ligipääsul riivab samalaadsest eelisest huvitatud isiku PS §-s 31 lg

1 sätestatud ettevõtlusvabadust ja võib rikkuda võrdse kohtlemise põhimõtet. Käesoleval juhul välistab RaKS § 36 lg 5 HVA haiglate ja teiste tervishoiuteenuste osutajate omavahelise konkureerimise ravi rahastamise lepingute sõlmimisel, mistõttu antakse HVA haiglatele selge majanduslik eelis hooldusraviteenuste turul. Käesolevas vaidluses keelduti kaebajaga ravi rahastamise lepingu sõlmimisest just põhjendusel, et samas piirkonnas tegutseb HVA haigla SA PERH (Keila haigla), mida tuleb automaatselt kaebajale eelistada.

Puudub igasugune legaalne põhjendus HVA haiglate automaatseks eelistamiseks. HVA haiglate automaatne eelistamine RaKS § 36 lg 5 alusel ei ole proportsionaalne meede ettevõtlusvabaduse piiramisel, mistõttu on RaKS § 36 lg 5 vastuolus PS §-iga 31. HVA haigla eelistamise põhjuseks ei saanud antud juhul olla kvaliteetsema ja väikseimate kuludega hooldusraviteenuse pakkumine patsiendile. HVA haigla eelistamise põhjuseks olla ka HVA haigla parem asukoht või muud piirkonnaga seotud argumendid. Arstiabi ja õendusabi on erinevad tervishoiuteenuse osutamise liigid. Seega põhinevad EHK põhjendused juba olemuslikult valedel alustel.Õige ei ole EHK väide nagu HVA haigla eelistamine oleks olnud vajalik haiglavõrgu väljaarendamiseks. SA PERH võõrandas 16.05.2011 Keila haigla kui ettevõtte kaebaja konkurendile SA-le PJV Hooldusravi.

RaKS § 36 lg 5 on vastuolus PS §-ga 31, sest ei olnud käesoleval juhul proportsionaalne meede ettevõtlusvabaduse piiramiseks. Käesolevas vaidluses oleks ettevõtlusvabaduse säilitamine taganud ka hooldusravi patsientidele parima võimaliku hooldusravi piiratud ressursside tingimustes. Seega ei ole võimalik RaKS § 36 lõikes 5 sisalduvat ettevõtlusvabaduse piirangut õigustada teise põhiõiguse – tervise kaitse – tagamise vajadusega. . Sellest tulenevalt taotleb kaebaja, et kohus jätaks antud vaidluses RaKS § 36 lg

5 kohaldamata vastuolu tõttu PS §-ga 31 ning käivitaks põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse Riigikohtus (PS § 15 lg 1). EHK kohaldas kaebajaga ravi rahastamise lepingu sõlmimise keeldumisel RaKS § 36 lg 5. Kuna RaKS § 36 lg 5 on põhiseadusvastane, peaks kohus kaebuse rahuldama. Juhul kui aga RaKS § 36 lg 5 kohustab EHK-d andma eranditult ja alati kõiki ravimahtusid HVA haiglatele nende poolt taotletud ulatuses, on lisaks eelmises peatükis mainitule RaKS § 36 lg 5 vastuolus PS §-ga 11, sest RaKS § 36 lg 5 sõlmimine ei võimalda EHK kaaluda, kas HVA haiglatega ravi rahastamise lepingu sõlmimine HVA haigla poolt soovitud mahus tagab RaKS § 2 lg 2 sätestatud eesmärgi täitmise.

PS §-iga 12 on vastuolus, et RakS § 36 lg 5 (ega ükski muu säte) ei kohusta EHK-d ravi rahastamise lepingute sõlmimisel HVA haiglaga hindama RakS §-is 36 lg 4 sätestatud kriteeriume, samal ajal, kui nimetatud kriteeriume on RaKS kohaselt kohustuslik hinnata kaebaja puhul (sh näiteks ka asukoha kriteerium). Selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks avaliku ressursi jaotamisel ei ole õigustust. Kaebaja suudab pakkuda riigile soodsamat ja kvaliteetsemat teenust, kui PERH.

Samuti diskrimineeritakse kaebajat tulenevalt sellest, et ta ei kuulu HVA haiglate hulka, mis samuti rikub PS §-st 12 tulenevat võrdsuspõhiõigust. Sellisel ebavõrdsel kohtlemisel puudub õigustus.

15. Otsuse nr 74 ja halduslepingute õigusvastasus Kaebaja on otseses puutumuses otsusega nr 74 ja halduslepingutega seetõttu, et ta soovis sarnaselt kolmandate isikutega sõlmida 3 aastast halduslepingut statsionaarses hooldusravis. Ka otsuse nr 74 projekti oleks pidanud esitama kaebajale tutvumiseks. Ka otsus nr 74 pidanuks olema kirjalikult motiveeritud nagu HMS ja kohtupraktika diskretsiooniotsuste puhul nõuab, kuid otsuses nr 74 ja selle lisas 2 puuduvad motiivid, mis võimaldaksid aru saada, millistel konkreetsetel kaalutlustel said kolmandad isikud õiguse sõlmida halduslepingud nende poolt taotletud mahus. PS §-ist 12 tuleneb kaebaja õigus võrdsele kohtlemisele. Otsused nr 74 ja halduslepingud rikuvad seda kaebaja õigust. Kaebajat diskrimineeritakse alusetult tulenevalt teenuse osutamise kohast ja kaebaja asukohast. Lõppastmes peab olema patsiendi, mitte haldusorgani valida, millises Eesti piirkonnas patsient teenuse osutamist soovib. Kui kehtiv õigus võimaldab piirata ettevõtja võimalust osaleda piiratud avaliku ressursi jaotamisel tulenevalt selle ettevõtja tegevusja/või asukohast, siis peab sellisel piirangul olema õiguspärane põhjus, mis muuhulgas vastaks õiguse üldpõhimõtetele, sh. proportsionaalsuse põhimõttele. Kaebaja leiab, et sellist põhjust ei ole. Siinkohal viitab kaebaja ka ülalöeldule, mille kohaselt on EHK praktika HVA-sse mittekuuluvate teenuseosutajatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisel vastuolus hankedirektiiviga. Kuna otsus nr 74 on kaevatavas osas õigusvastane, on õigusvastased ka selle otsuse alusel sõlmitud halduslepingud.

III VASTUSTAJA SEISUKOHAD

16.Vastustaja vaidleb kaebusele vastu, peab seda põhjendamatuks ning palub jätta kaebuse rahuldamata.

Otsusega nr 72 keeldus vastustaja kaebajaga halduslepingu sõlmimisest ja lõpetas sellega halduslepingu sõlmimise menetluse. Kaebajal on sellest tulenevalt kaebeõigus otsuse nr 72 suhtes. Otsusega nr 74 tehti ettepanek sõlmida ravi rahastamise leping osade tervishoiuteenuste osutajatega ja osade tervishoiuteenuse osutajatega halduslepingu sõlmimisest keelduti. Kaebajale ei tehtud otsusega nr 74 ettepanekut halduslepingut sõlmida ja ei keeldutud temaga halduslepingu sõlmimisest, mistõttu otsus nr 74 kaebaja õigusi ei riku.

17.Kaebaja on asunud seisukohale, et Riigikohtu otsus 3-3-1- 29-12 ei oma mõju käesolevale vaidlusele. Kaebaja on olnud sunnitud selle väite esitama, sest midagi sellist, mis kaebaja õiguslikku positsiooni toetaks, Riigikohtu viidatud otsusest ei tulene. Vastustaja ei hakka pikalt selgitama, miks kaebaja positsioon on ekslik, vaid viitab ainult kahele asjaolule. Esiteks asjaolule, et kui Riigikohtu otsus ei mõjutaks käesolevat vaidlust, siis ei oleks olnud ju alust käesolevat menetlust peatada kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni. Teiseks asjaolule, et Riigikohtu otsus mõjutab otseselt käesoleva asja lahendust, millele viitas kohus 1. oktoobri 2013. a istungil.

Asjaolu, kas vaidlustatud haldusaktil on eelhaldusakt, on õigusliku hinnangu küsimus, mille lõppastmes kvalifitseerib kohus. Ei ole välistatud, et sõltumata poolte seisukohtadest, loeb kohus vaidlustatud akti eelhaldusaktiks haigekassa juhatuse otsuse nr 295.

Väide, et Riigikohus ei analüüsinud RaKS § 36 lõiget 5, on kummaline. Tõsi on see, et tegemist ei olnud põhiseaduslikkuse järelevalve nõuetele vastava normikontrolliga, kuid see ei tähenda, et ei oleks võimalik aru saada, kas Riigikohus pidas sätet põhiseadusega kooskõlas või vastuolus olevaks.

18.Puuduvad kaalutlusvead ning uurimusja põhjendamiskohustuse rikkumine PERH vastas kõikidele faktilistele ja õiguslikele nõuetele lepingu sõlmimiseks ning oli valmis osutama vajalikus mahus teenust. Puuduvad ärakuulamisõiguse ning nõustamisja selgitamiskohustuse rikkumine. Kaebaja on professionaalne ettevõtja, kes teab oma õigusi ning saab kohe aru, millal neid rikutakse. Nagu Riigikohus selgitas kaebuse esitajale lahendi 3-3-1-29-12 punktis 21: „/…/ Kaebajad kui tervishoiu valdkonnas tegutsevad äriühingud pidid aru saama, et vastustaja lähtus otsuse tegemisel tervishoiuteenuse regionaalsest kättesaadavusest ja sellest, kas haiglavõrgu arengukavas märgitud haiglad katavad oma tegevuspiirkonnas ära nõudluse. /…/“. Seega isegi kui asuda ebaõigele seisukohale, et haigekassa on kaebaja menetlusõigusi rikkunud, ei saanud see kuidagi kaasa tuua ebaõiget lahendit.

19.Ravikindlustuse seaduse § 36 lõiget 5 on õigesti tõlgendatud. Kaebaja käsitlus, mille kohaselt ei ole haiglavõrgu arengukavasse kuuluva haigla eelistamise kohustuse olemasolul kohustust kõiki ravijuhte nende käest osta, on ebaõige. Haiglavõrgu arengukava omabki tähendust läbi sinna kuuluvate haiglate eelistamise avalike vahendite jagamisel. Vastasel korral oleks tegemist „aunimetusega“. Mõistlikku vaidluse ei saa ju olla selles, et haiglavõrgu arengukava määrus ise ei sisalda mingisugust soodustavat regulatsiooni nende haiglate jaoks, kes sinna kuuluvad. Soodustava mõju annavad teised õigusaktid, kas läbi investeeringute suunamise või ravi rahastamise lepingute sõlmimise. Seega muudaks kaebaja tõlgendus ravikindlustuse seaduse § 36 lõikest 5 selle sisutühjaks.

20.Kaebaja väited, nagu oleks vastustaja jätnud kasutamata oma kaalutlusõiguse RaKS § 36 lõike

5 kohaldamisel on väärad. Väär on nii kaebaja tõlgendus RaKS § 36 lõikest 5 kui diskretsiooninormist, selle normi asjakohasusest kui ka arvamus selle kohta, nagu ei oleks Riigikohus selles küsimuses seisukohta juba võtnud Samuti on asjakohatud kaebaja poolt välja toodud Riigikohtu lahendid, kuna need käsitlevad hoopis teistsugust õiguslikku olukorda .RaKS § 36 lg 5 ei anna vastustajale kaalutlusõiguse teostamise õigust, s.t. õigust keelduda ravi rahastamise lepingu sõlmimisest haiglavõrgu arengukavasse kantud haiglaga erialal ja kohas, kus vastustaja eelneva hinnangu alusel on vajalik tervishoiuteenuse osutamine kindlustatud isikule.

Vastustaja on haldusorgan, mitte kohtuvõimu organ. Põhiseaduses § 3 kohaselt on riigivõimu teostamise aluseks seadus. Ükski seadus ei anna täitevvõimu organile õigust jätta kehtiv seadus kohaldamata. Seega ei saa haldusorgan ise jätta RaKS § 36 lõiget 5 kohaldamata, isegi kui vastustaja hinnangul oleks norm põhiseadusega vastuolus. Vastustaja hinnangul ei ole RaKS § 36 lõige 5 vastuolus põhiseadusega vähemalt kahel järgneval põhjusel.Esiteks puudub vastuolu seetõttu, et RaKS § 36 lg 5 ei ole antud juhul üldse asjakohane säte.

Riigikohus selgitas oma lahendis 3-3-1-29-12, et vastustaja juhatuse 13. detsembri 2010. a otsus nr 295 on eelhaldusakt, mis määrab ära selle, kellel on õigus taotlust esitada (otsuse p 14 ja 16). Poolte vahel ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et tegelikult kohaldas vastustaja RaKS § 36 lõiget 5 juba eelhaldusakti vastuvõtmisel. Seda kinnitab ka vaidlustatud haldusakti motiveeriva osa kokkuvõtva lõigu keskne lause (lk 5): „Uue perioodi lepingupartnerite valik kuulutati välja arvestades kindlustatud isikute vajadusi ja kättesaadavust teenust järele, s.h. haiglavõrgu arengukava haiglate paiknemist ja võimsust.“ See eelhaldusakt kehtib siiani.

HMS § 52 lõike 1 kohaselt tehakse eelhaldusaktiga siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu. Seega ei saa vastustaja kuidagi kõrvale kalduda RaKS § 36 lõike 5 kohaldamise teel juba eelhaldusaktis kindlaks tehtud asjaolust, et Ida-Harjumaa hooldusraviteenuste vajaduse katab ammendavalt ära haiglavõrgu arengukava haigla. RaKS § 36 lõike 5 põhiseadusevastaseks tunnistamine ei muudaks seejuures midagi – haldusorgan jääks ikka seotuks eelhaldusaktis tuvastatud asjaoluga.Teiseks puudub vastuolu seetõttu, et Riigikohus on vaidlusalust küsimust juba hinnanud.

Poolte vahel ei saa olla mõistlikku vaidlust selles, et haiglavõrgu arengukava haigla oli suuteline katma kõik antud piirkonna ravijuhud ning tegemist ei ole piirkonnast kaugel asuva tervishoiuteenuse osutajaga. Mingit põhjust arvata, et Riigikohus eksis seejuures proportsionaalsuse kontrollimisel, ei ole. Kõikides kaebaja poolt viidatud lahendites on küsimuse all olnud sanktsiooni proportsionaalsus ja kohus põhjendab vastuolu põhiseadusega sellega, et seadus ei lase haldusorganil valida rikkumise eest kohaldatavaid õiguslikke tagajärgi.

Lahendis 3-4-1-9-04 elamisloa pikendamisest keeldumine sanktsioonina valeandmete esitamise eest; lahendis 3-4-1-6-

00 müügiloa kehtetuks tunnistamine sanktsioonina alkoholi käitlemise korra raske rikkumise tõttu; lahendis 3-4-1-1-03 enampakkumise tulemuste kinnitamata jätmisel korra rikkumise tõttu sanktsioonina uus enampakkumine. Antud juhul ei olnud tegemist normiga, mis oleks kohustanud haldusorganit mingil kindlal viisil reageerima kaebaja õigusvastasele tegevusele. Seetõttu on ka kaebaja viited Riigikohtu praktikale asjakohatud. Kaebaja väide, et ravikindlustuse seaduse regulatsioon on vastuolus põhiseadusega menetluskorra puudumise tõttu, on ekslik.

Esiteks tuleb tähele panna, et haiglavõrgu arengukava ei kehtestata üldse ravikindlustuse seaduse alusel. Olulisem on tähele panna, et tegelikult ju menetluskord on ja see on ka kontrollitav. Kogu Riigikohtu lahend 3-3-1-29-12 ongi ju sisuliselt haigekassa otsustuse, mille kohaselt eelistati haiglavõrgu arengukava haiglaid, kontroll ja selle kontrolli läbis haigekassa ainult formaalsete puudustega. Seoses diskrimineerimissüüdistusega märgime, et haigekassa ei kehtesta haiglavõrgu arengukava ega saa seda ka Lisaks tuleb arvestada, et haiglavõrgu arengukava kehtestamise hetkel, s.o.

2. aprillil 2003. a ei olnud kaebajat veel isegi asutatud – kaebaja esmakande aeg on 8. november 2006. a. Kuna haiglavõrgu arengukava on kehtestatud tähtajalisena 15 aastaks (vt haiglavõrgu arengukava määruse § 4), siis pärast tähtaja möödumist vaadatakse kindlasti haiglavõrgu arengukava ümber ja arvestatakse kohases menetluses kõigi sellel hetkel tegutsevate tervishoiuteenuse osutajatega. 21.RaKS § 36 lg 5 ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 31.Kaebajal on formaalselt õigus, kui ta väidab, et Riigikohus ei võtnud seisukohta küsimuses, kas RaKS § 36 lg 5 on kooskõlas põhiseadusega.

Sisulisest küljest Riigikohtu otsust analüüsides tuleb asuda seisukohale, et Riigikohus on pidanud RaKS § 36 lõiget 5 põhiseadusega kooskõlas olevaks, sest RaKS § 36 lg 5 kooskõla põhiseadusega oli läbivalt teemaks kõigis kohtuastmetes ja mõlema kaebaja poolt tõstatatuna ning Riigikohus on võtnud seisukoha haiglavõrgu arengukava haiglate eelistamise kohta. Kaebaja poolt välja toodud argumendid ei puutu kuidagi põhiseaduslikkuse küsimusse .Põhiseaduspärasust tuleb hinnata kohtul alati ex officio ilma poolte taotluseta (HKMS § 158 lg 4, vana HKMS § 25 lg 9, põhiseadus § 15).

Seega, kuna RaKS § 36 lg 5 on kohtumenetluse esemeks juba olnud, siis on kohtud juba kontrollinud selle sätte kooskõla põhiseadusega. Asjaolu, et seda ei ole selgesõnaliselt välja toodud on tavapärane – kohtud ei analüüsi igaks juhuks vastuolu põhiseadusega, vaid siis, kui neil tekib põhjendatud kahtlus.Riigikohus käsitles põhjalikult oma lahendis 3-3-1-29-12 haiglavõrgu arengukava haiglate eelistamist ehk RaKS § 36 lõiget 5. Kõigepealt tõi Riigikohus oma otsuse kirjeldavas osas välja kassaatori OÜ BioDesign seisukoha (p 11.5):

„5) kui kehtiv õigus peaks võimaldama HVA haiglat eelistada teistele tervishoiuteenuse osutajatele üksnes seetõttu, et ta on kantud haiglavõrgu arengukavva, on vastav regulatsioon vastuolus põhiseadusega (ettevõtlusvabadus, võrdne kohtlemine);“. Kuna haiglavõrgu arengukava haigla eelistamise kohustus tuleneb just RaKS §

36 lõikest 5, siis ei saa vaidlust olla, et Riigikohus on juba lahendanud väite RaKS § 36 lõike

5 vastuolust põhiseadusega. Riigikohus ei tunnistanud RaKS § 36 lõiget 5 põhiseadusega vastuolus olevaks. Seejuures ei libisenud Riigikohus küsimusest lihtsalt üle, vaid käsitles teemat mitmes kohas. Kõigepealt kirjeldas Riigikohus vastustaja praktikat (p 21): Seejärel, hinnates vastustaja poolt välja kuulutatud konkursi kohtade otsust, leidis Riigikohus, et tegemist on õiguspäraselt määratud kohtadega (p 24.) Õiguspärasus tähendab ka kooskõla põhiseadusega.Riigikohus ei oleks sellist otsust saanud teha, kuid Riigikohus oleks olnud seisukohal, et RaKS § 36 lõige 5 on vastuolus põhiseadusega.

Väide, et RaKS § 36 lg 5 on vastuolus põhiseadusega seetõttu, et ei taga patsiendile kvaliteetseima teenuse osutamist, on asjakohatu. Esiteks ei ole RaKS § 36 lõike 5 eesmärgiks patsiendile kvaliteetseima teenuse osutamise tagamine, vaid riigi tervishoiupoliitika täitmine (vt Riigikohtu lahendi p 21). Teiseks ei ole ühegi õigusakti eesmärk kvaliteetseima teenuse osutamine patsiendile. VÕS § 762 kohaselt peab tervishoiuteenus vastama vähemalt arstiteaduse üldisele tasemele. Kolmandaks ,osutatava teenuse kvaliteediga on aegajalt probleeme kõikidel tervishoiuteenuse osutajatel.

Kvaliteediprobleemidega tegeleb järelevalve korras Terviseamet ja Tervishoiuteenuse kvaliteedi ekspertkomisjon. Kuni Terviseamet ei ole ettevõtjalt võtnud ära õigust vastavat tervishoiuteenust osutada, ei saa vastustaja kui haldusorgan teha ajakirjandusele tuginevat meelevaldset otsust haiglavõrgu arengukavva kantud tervishoiuteenuse osutajaga ravi rahastamise lepingu lõpetamiseks. Neljandaks lisan, et vastustaja ei suhtu sugugi kergekäeliselt kindlustatud isikutele osutatava teenuse kvaliteeti. Seda kinnitab asjaolu, et vaidlustatud haldusakti kohaselt kontrollis vastutaja etteheiteid tuleohtlikkuse kohta Keila haiglas.Poolte vahel ei ole vaidlust faktilises asjaolus, et käesoleval ajal jätkub Keila haigla hoones hooldusraviteenuse osutamine, mistõttu haigla vastab tuleohutuse nõuetele või ei ole puudused sellised, mis sunniksid teenuse osutamise lõpetama.

RaKS § 36 lõike 5 kohaldamisel ei ole üldse oluline see, kui lähedal üksteisele haiglad paiknevad, vaid see, kas tegemist on haiglavõrgu arengukavasse kantud haiglaga või mitte. Eristamise aluseks on loetelus olemine, mitte geograafiline paiknemine. Kuivõrd Keila haiglas osutab hooldusraviteenust käesoleval ajal SA PJV Hooldusravi (Terviseameti registri väljatrükk ), kes ei ole haiglavõrgu arengukava haigla, siis uue lepingupartnerite valiku väljakuulutamisel (sõlmitud lepingud lõpevad 31. märts 2014.

a) ja eeldusel, et Ida-Harjumaad käsitletakse endiselt eraldi hooldusravi piirkonnana, saavad võrdsetel alustel soovi korral konkureerida nii SA PJV Hooldusravi kui ka kaebaja.. Arusaamatuks jääb kaebaja väide, et hooldusravi on õendusabi alaliik ja üldse mitte arstiabi.. Kui kaebaja pidas silmas TTKS § 25 alusel kehtestatud iseseisvalt osutatavate õendusabi teenuste loetelu, kus on ära märgitud koduõendushooldusteenus, siis on tegemist patsiendi kodus osutatava teenusega. Hooldusravi, mida osutatakse haiglas, eeldab arsti olemasolu tervishoiuteenuse osutajal ning ka vastavat sisseseadet ja sellise teenuse osutamiseks on vajalik eriarstiabi tegevusluba.

Selline tegevusluba on väljastatud nii kaebajale endale kui ka näiteks SA-le PJV Hooldusravi. Pealegi on hooldushaigla üks haigla liikidest (TTKS § 22 lg). Väide, et RaKS § 36 lg 5 on vastuolus põhiseadusega seetõttu, et ei ole vajalik haiglavõrgu väljaarendamiseks, on eriti kummastav. Kaebaja ei märgi, millised muud mehhanismid siis tagavad riigi tervishoiupoliitikale vastava haiglavõrgu väljaarendamist. Muid regulatsioone, mis suunaksid avalikku raha vastavalt riigi tervishoiupoliitikale, ei ole. Asjaolu, et kaebaja arvates ei ole Keila ümbruses tema jaoks piisavalt soodne majanduskeskkond, ei saa olla aluseks RaKS § 36 lõike 5 põhiseadusevastaseks tunnistamiseks. 22.HVA haiglate eelistamine ei ole ebaseaduslik riigiabi.

HVA haiglad ei ole haigekassaga sõlmitud lepingu alusel osutatava hooldusraviteenuse osas ettevõtjad..Komisjoni teatis sätestab, et see, kas konkreetne isik on konkurentsiõiguse tähenduses ettevõtja või mitte, sõltub konkreetsest vaatlusalusest tegevusest. Kui isik tegeleb nii majandustegevuse kui muu tegevusega, siis loetakse ta ettevõtjaks vaid majandustegevuse osas. Kaebaja on vääralt määratlenud HVA haiglate poolt haigekassaga sõlmitud lepingu alusel osutatava hooldusraviteenuse iseloomu (kaebaja on vääralt leidnud, et nimetatud tegevus on majandustegevus) ja sellega seoses on kaebaja vääralt pidanud vastavaid HVA haiglaid hooldusraviteenuse osas ettevõtjateks. Euroopa Kohus on leidnud, et see, kas teatud teenuste osas eksisteerib kaubaturg, sõltub sellest, kuidas liikmesriik on vastavate teenuste osutamise organiseerinud. Seejuures riigiabi reeglid kohalduvad vaid sellisel juhul, kui vastavat teenust osutatakse turukeskkonnas. Euroopa Kohus on leidnud, et kui avalikud haiglad on riikliku ravikindlustuse osaks, tegutsevad valdavalt solidaarsuse põhimõttest lähtuvalt, neid finantseeritakse otseselt ravikindlustusmaksetest ning nad osutavad vastavaid teenuseid ravikindlustusega kaetud isikutele tasuta, siis ei ole vastavad haiglad ettevõtjad. Samuti viitab konkurentsi puudumine vastavate haiglate vahel sellele, et tegemist ei ole majandustegevusega.

HVA haiglate poolt haigekassaga sõlmitud lepingu alusel osutatav hooldusraviteenus ei kuulu nende hooldusraviteenustega, mille osutamist haigekassa ei finantseeri, samale kaubaturule ning seetõttu ei kahjusta vastustaja poolt HVA haiglatega hooldusraviteenuse osas lepingute sõlmimine konkurentsi..Hooldusraviteenuse universaalne määratlus on käesoleval juhul põhjendamatu. Hooldusravi kujutab endast kogumit erinevatest teenustest (erinevad protseduurid, majutus-, toitlustusjne teenused). Turu määramisel on oluline teha kindlaks konkreetse teenuse kogumisse kuuluvad üksikteenused. Vastustaja poolt ravikindlustussuhte raames finantseeritav teenus on täpselt määratletud ning teenuse pakkuja peab pakkuma teenust, mis vastab RaKS-i ja selle alusel välja antud õigusaktide tingimusele. Eelkõige on oluline, et vastavalt RaKS § 30 lg 4

„Tervishoiuteenuste loetelus märgitud piirhind hõlmab kõiki tervishoiuteenuse osutamiseks vajalikke kulusid, välja

arvatud kulutused teadustegevusele ning õpilaste ja üliõpilaste koolitamisele.“ Lisaks vastavalt RaKS § 67 lg 3

„Haigekassaga ravi rahastamise lepingu sõlminud tervishoiuteenuse osutaja ei tohi nõuda, et kindlustatud isik osaleks tervishoiuteenuste loetellu kantud tervishoiuteenuse eest tasumisel lisaks tervishoiuteenuste loetelus, ravimite loetelus ja meditsiiniseadmete loetelus märgitud omaosaluse maksmisele muul viisil, kui käesolevas jaos sätestatud alustel ja ulatuses.“ Vastavalt Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelule tasub haigekassa hooldusteenuse osutamise eest piirhinnana 45,78 eurot voodipäeva eest (loetelu § 14 lg 1) ning täpselt on määratud ka teenuste loetelu, mida tuleb patsiendile vastava raha eest pakkuda (vt §

14 lg 2).Seega omab vastustaja poolne tegevus ka sisulist mõju osutatavale teenusele endale. Teenuse pakkumisel on tervishoiuteenuse osutaja seotud tasuga, mida talle võimaldatakse teenuse pakkumise eest. Vastav tasu peab katma kõik teenuse osutamisega seotud kulud, hõlmates muuhulgas nii otseseid kui ka kaudseid kulusid. Kuna raviteenuse pakkujad peavad olema lõpuks olukorras, kus nende kulud ja tulud on vähemalt tasakaalus, mõjutab maksimaalne tasu, mida teenuse eest saab küsida ka teenuste kogumit, mida pakutakse patsiendile hooldusravina.

Eelkõige hõlmab eelnev personali hulka, kes tegeleb patsiendiga, hoonete ja vahendite hulka, mis patsiendile kättesaadavaks tehakse, erinevate protseduuride hulka jne. Nn mittefinantseeritud teenuste korral on tervishoiuteenuse pakkuja vaba küsima enda määratud hinda, lisaks on sellisel teenusepakkujal vabadus ise määrata, mis on teenuste poolt hõlmatud ja mis mitte. Mittefinantseeritud teenuste osutajad saavad määrata oma teenuste hinnad lähtuvalt konkreetselt individuaalse patsiendi vajadustest ja neil ei ole vajadust arvesse võtta avalikku huvi tervishoiuteenuse kujundamisel.

Antud asjaolu tulemina ei ole kaebuse esitaja ning näiteks Kallavere Haigla AS-i poolt pakutavad hooldusravi teenused samal turul, sest pakutavad tooted on lihtsalt sedavõrd erinevad.Vastustaja hinnangul toetab ka kahe teenuse suur hinnavahe teenuse tarbija seisukohalt nende erinevatele kaubaturgudele paigutamist. Olukorras, kus ühe teenuse (HVA haiglate poolt osutatav hooldusraviteenus) eest tasub haigekassa ja teise teenuse eest teenuse tarbija ise, peavad nende teenuste omadused olema tarbija seisukohalt märkimisväärselt erinevad, sest vastupidisel juhul tarbiksid tarbijad üksnes tasuta teenust.Isegi kui haigekassa poolt HVA haiglatega hooldusraviteenuse osas lepingute sõlmimise näol on tegemist eelisega (millega vastustaja ei nõustu ),ei saa vastava eelise andmine kaasa tuua konkurentsi kahjustumist sellel kaubaturul, kus kaebuse esitaja mittefinantseeritavat hooldusraviteenust osutab, kuna HVA haiglad sellel kaubaturul teenuseid ei osuta.

Hooldusraviteenuse osutamise kaubaturu geograafiliseks ulatuseks on maksimaalselt Eesti Vabariigiterritoorium ning vastustaja poolt HVA haiglatega hooldusraviteenuse osas lepingute sõlmimine ei mõjuta liikmesriikide vahelist kaubandust.Eelnevalt esitatud kaubaturgude määratlus välistab võimaluse, et vastustaja-poolne toetus HVA haiglatele toob kaasa mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele. Vastavalt RaKS §5 lg 1 „[k]indlustatud isik käesoleva seaduse tähenduses on Eesti

alaline elanik, tähtajalise elamisloa või elamisõiguse alusel Eestis elav isik, kelle eest sotsiaalmaksu maksja on

kohustatud maksma sotsiaalmaksu või kes iseenda eest maksab sotsiaalmaksu sotsiaalmaksuseaduses sätestatud korras, suuruses ja tähtaegadel, samuti nende isikutega käesoleva seaduse alusel või § 22 lõikes 1 nimetatud lepingu alusel võrdsustatud isik.“ See tähendab, et Eesti mitteresidendid ei oma üldse ligipääsu HVA haiglate poolt osutatavale ja vastustaja poolt finantseeritavale hooldusraviteenusele ning seega ei saa eksisteerida ka mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele. Hooldusraviteenuse puhul sõltub selle sisu olulisel määral selle osutamise asukohast.

Hooldusraviteenuse tarbimiseks peab teenuse tarbija liikuma teenuse osutaja asukohta ning viibima seal pikemat aega. Esiteks on oluline, et hooldusraviteenuse tarbijad on üldjuhul halvas tervislikus seisundis. Selliste isikute jaoks võib teise liikmesriiki (st pikkade vahemaade taha) reisimine olla juba meditsiiniliselt vastunäidustatud ning muuta isegi vastava tahtmise korral sisuliselt võimatuks teises liikmesriigis osutatavate teenuste kasutamise.Hooldusraviteenuse tarbimine tingib vajaduse isikul viibida väga pikalt (või ka lõplikult) eemal temale harjumuspärasest sotsiaalsest keskkonnast.

Euroopa Kohtu praktikas on üheks elemendiks geograafiliste turgude eristamiseks ka erinev hinnatase. Euroopa Komisjon on rõhutanud, et olulised hinnaerinevused liikmesriigiti viitavad erinevate turgude olemasolule. Vastasel juhul toimuks aja jooksul hindade konvergents, mille tulemina kujuneks kogu turu ulatuses välja ühtsed hinnad. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja ise asunud seisukohale, et Eestis on hooldusraviteenuse hind „oluliselt odavam, kui see on Soomes või Rootsis“ Lisaks sellele on teenuste hinnad oluliselt erinevad ka avalikult kättesaadavate andmete põhjal.

Eesti on olnud osa Euroopa Liidust juba alates 2004. aastast ning juba ka enne seda oli Soome ja Rootsi kodanikel vabalt võimalus reisida Eestisse ning viibida siin pikemaajaliselt. Seega, kui antud teenuse osas on tõesti tegemist ühe geograafilise turuga, peaks hinnad olema käesolevajaks ühtlustunud. Hooldusraviteenuse kaubaturu geograafiline ulatus on piiratud vaid Eesti Vabariigi territooriumiga ning vastustaja tegevus HVA haiglate eelistamisel ei saa tuua kaasa mõju liikmesriikide vahelisele kaubandusele. See tähendab, et ka see riigiabi tingimus ei ole täidetud.

Vastustaja poolt HVA haiglatega hooldusraviteenuse osas eeliskorras lepingute sõlmimine ei anna HVA haiglatele majanduslikku eelist. Ilma pakkumismenetluseta ravi rahastamise lepingu sõlmimine (sh õiguste ja kohustuste sätestamine) HVA haiglatega ei kujuta olemuslikult majanduslikku eelist.Üldkohus on oma praktikasasunud seisukohale, et liikmesriigid korraldavad „oma tervishoiusüsteemi vastavalt nende

endi valitud põhimõtetele; eeskätt võivad haiglaravi avaliku teenusega seonduvad kohustused hõlmata nii kõigile

raviasutustele kehtestatud kohustusi kui ka täiendavaid kohustusi, mis kehtivad ainult avalik-õiguslike raviasutuste

puhul, arvestades nende suurenenud tähtsust riikliku tervishoiusüsteemi nõuetekohaseks toimimiseks“. Seega on selge, et riigil on õigus kehtestada HVA haiglate suhtes eritingimusi ning panna teatud õiguste ja kohustuste täitmine neile eeliskorras ning sellise käitumise puhul ei ole tegemist iseenesest majandusliku eelisega.HVA haiglatele pannakse ravi rahastamise lepingu sõlmimisega riigi ravikindlustussüsteemi normaalseks toimimiseks ranged hooldusraviteenuse osutamise kohustused ning neile makstakse tasu nimetatud üldistes huvides teenuste osutamise eest.

HVA haiglatega hooldusraviteenuse osas lepingute sõlmimise ja HVA haiglatele tasu maksmise puhul on täidetud nn Altmarki kriteeriumid ning seetõttu ei ole tegemist majandusliku eelisega ega ka riigiabiga. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusruum üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel, kusjuures seda määratlust saab Komisjon (kellel on riigiabi siseturule vastavuse analüüsi ainupädevus) vaidlustada vaid ilmselge rikkumise korral. Teenused, millele vastustaja hüvitist pakub, määratakse kindlaks haigekassa tervishoiuteenuste loetelus (viimane selline loetelu on kinnitatud Vabariigi Valitsuse 20. veebruari 2013 määrusega nr 32 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu“).

Vastavalt RaKS §-ile 31 lg 1 p 3 arvestatakse teenuse viidatud loetellu kandmisel muuhulgas „tervishoiuteenuse vajalikkus ühiskonnale ja kooskõla riigi tervishoiupoliitikaga“. Üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande andmine – st avaliku teenindamise kohustuse kehtestamine – Altmark’i kohtuotsuse tähenduses nõuab üksnes seda, et volitus kujutaks endast ühte või mitut akti, millel on liikmesriigi õiguses õiguslikult siduv väärtus. Akti (või aktide) konkreetse vormi võib kindlaks määrata iga liikmesriik, võttes eelkõige arvesse oma poliitilist ja/või halduskorraldust.

Seejuures võib nimetatud aktiks sõltuvalt liikmesriigi õigusest olla õigusakt või leping või mitu vastavat akti. Eesti siseriikliku õiguse kohaselt peab üldist majandushuvi pakkuv teenus olema määratletud ja selle osutamise kohustus kehtestatud õigusakti või lepinguga (KonkS § 31 lg 32). Komisjon on sellistel juhtudel võtnud seisukoha, mille kohaselt peavad nimetatud akt või mitu akti sätestama vähemalt järgmist:avalike teenuste osutamise kohustuse täpne laad ja kestus; asjaomane ettevõtja ja vajaduse korral territoorium; asjaomase ametiasutuse poolt ettevõtjale antud ainuvõi eriõiguste laad; hüvitise väljaarvutamise, kontrollimise ja läbivaatamise parameetrid; ning ülemääraste hüvitiste maksmise vältimise ja tagasinõudmise kord.

Vastavalt RaKS § 29 lg 1 võtab haigekassa kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel. Vastavalt RaKS § 35 lg 1 võtab haigekassa ravi rahastamise lepinguga kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustele. Seega õigus ja kohustus pakkuda hooldusraviteenust kui üldist majandushuvi pakkuvat teenust antakse isikule, sõlmides temaga RaKS § 36 lg 1 alusel ravi rahastamise leping.

RaKS § 37 määrab detailselt, millised tingimused tuleb lepingus sätestada. Käesoleval juhul on vastavad lepingud hooldusraviteenuse osutajatega ka sõlmitud. Avaliku teenindamise kohustus ja sellega seonduvad tingimused on sätestatud RaKS, haiglavõrgu arengukava, haigekassa tervishoiuteenuste loetelu, Vabariigi Valitsuse 24. septembri 2002 määrus nr 301 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu muutmise kriteeriumid ning nende hindamise tingimused ja kord,sotsiaalministri 19. jaanuari 2007 määrus nr 9 „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika” ning konkreetse HVA haiglaga hooldusraviteenuse osas sõlmitud ravi rahastamise leping Lähtuvalt sellest, et nimetatud aktides on avaliku teenindamise kohustus (hooldusraviteenuse osutamise kohustus) selgelt kindlaks määratud, ei ole oluline, et seda ei ole nimetatud aktides üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks nimetatud.

Teise ja kolmanda Altmarki kriteeriumi osas ei ole kaebaja väitnud, et need nõuded ei oleks täidetud, mistõttu vastustaja selgitab seoses teise kriteeriumiga, et HVA haiglatele makstava hüvitise arvutamise aluseks olevad parameetrid on sätestatud objektiivselt ja läbipaistvalt RaKS- is, haiglavõrgu arengukavas, haigekassa tervishoiuteenuste loetelus, Tervishoiuteenuse Hindamise Korras, Tasu Arvestamise Metoodikas ning konkreetse HVA haiglaga hooldusraviteenuse osas sõlmitud ravi rahastamise lepingus. RaKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt lähtutakse tervishoiuteenuste loetelu koostamisel muuhulgas tervishoiuteenuse kulutõhususest.

Peamiseks aluseks tasu määra kindlaks määramisele on nn tegevuspõhine kuluarvestuse metoodika (nn ABC-metoodika), kus tasu määrad määratakse kindlaks konkreetselt kulude põhjal. Eeltoodu tagab selle, et tasu ei ole ülemäärane ning võimaldab vaid mõistlikku tulukust.

Altmarki neljanda kriteeriumi eesmärgiks on tagada, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse hinda ei määrataks kindlaks vaid konkreetse teenuse osutaja kulude baasil. Seetõttu ongi eelistatud avalik konkurss või selle puudumisel mõni muu kohane võrdlusväärtus. Teatise punkt 69 sätestab, et „[k]ui asjaomase teenuse jaoks on olemas üldtunnustatud turuhind, siis see turuhind on pakkumismenetluse puudumisel hüvitise parim võrdlusväärtus”. Vastavalt Teatise punktile 70 peabki keskmise, hästi juhitud ja piisavaid vahendeid omava ettevõtte võimalikke kulusid analüüsima vaid sellisel juhul, kui sellist turul kehtivat tasustamist ei ole. Eestis on haigekassa poolt hüvitatavate tervishoiuteenuste piirhindade osas aastate jooksul välja kujunenud selged üldtunnustatud põhimõtted, mis on sätestatud Tervishoiuteenuse Hindamise Korras ning mille kohaselt on arvutatud ka HVA haiglate poolt osutatava hooldusraviteenuse piirhinnad. Piirhinna kehtestamisel ei võeta aluseks ebatõhusa ettevõtja suuri kulusid. Eeltoodust tulenevalt ei ole hooldusraviteenuse (või mis tahes muu konkreetse tervishoiuteenuse) piirhinna kehtestamisel vaja konkreetsete ettevõtjate kulusid hinnata. Altmarki kaasus ei nõua igal juhul avaliku konkursi korraldamist. Peab olema vaid tagatud, et kulud kogukonnale ei oleks ebamõistlikult suured. Seega on põhjendamatu kaebuse esitaja seisukoht, et kuna haiglavõrgu arengukava koostamisel ei ole viidud läbi avalikku konkurssi, on igal juhul tegemist riigiabiga. Lõppastmes kujunevad hinnad, mida arengukavas olevad haiglad saavad teenuse eest küsida, üldtunnustatud, mõistlikul ja kulutõhusal viisil, mis tagab selle, et hind ei ole kogukonnale ebamõistlikult suur. Seega on täidetud ka neljanda kriteeriumi nõuded.

23. Kui tegemist on riigiabiga ( mida vastustaja ei mööna), on tegemist lubatud riigiabiga. ELTL artikli 106 lõikes 2 sätestatud erandi tähendust ja ulatust on Komisjon täpsustanud aeg-ajalt oma otsustega. Hetkel, kui vastustaja pidi otsustama, kas HVA haigla eelistamise näol on tegemist keelatud riigiabiga või mitte) oli selliseks otsuseks Komisjoni 28. novembri 2005 otsus 2005/842/EÜ. Otsustes määratakse lõplikult kõik tingimused, millele vastamise korral on välistatud meetme käsitlus ebaseadusliku riigiabina2005 Otsuse põhitingimused on kehtestatud Altmarki kriteeriumide alusel, mis tähendab, et käesolevas dokumendis Altmarki kriteeriumide täitmise osas esitatud põhjendused kehtivad ka 2005 Otsuse tingimuste täitmise osas.

Samas on oluline märkida, et Üldkohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et Altmarki kohtuotsuse neljandat kriteeriumi ei võeta ELTL artikli 106 lõike 2 alusel abimeetme kokkusobivuse hindamisel arvesse, mistõttu ei sisalda nimetatud otsus Altmarki neljandale kriteeriumile vastavaid tingimusi. Vastavalt 2005 Otsuse artiklile 2(1)(b) kohaldatakse 2005 Otsust muuhulgas järgmiste avalike teenuste eest makstavate hüvitistena antava riigiabi suhtes, mida antakse ettevõtjatele seoses üldist majandushuvi pakkuvate teenustega, millele on viidatud asutamislepingu artikli 86 lõikes 2 (ELTL artikli 106 lõikes 2):

„avalike teenuste eest makstavad hüvitised haiglatele /.../, kes osutavad teenuseid, mida asjaomane liikmesriik loeb üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks“. Käesoleval juhul on tegemist toetusega haiglatele, kes osutavad hooldusraviteenust. Nimetatud teenuse puhul tegemist üldist majandushuvi pakkuva teenusega. Seega on 2005 Otsuse artikli 2(1)(b) tingimus täidetud. 2005 Otsuse artikkel 4 sätestab järgmist: „Käesoleva otsuse kohaldamiseks tuleb üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamine teha ettevõtjale ülesandeks ühe või mitme ametliku dokumendiga, mille vormi võib määrata iga liikmesriik ise.

Kõnealuses dokumendis või dokumentides täpsustatakse eelkõige:

a) avalike teenuste osutamise kohustuse täpne sisu ja kestus;

b) asjaomased ettevõtjad ja piirkonnad;

c) ettevõtjatele antavad ainuvõi eriõigused;

d) hüvitise arvutamise, kontrollimise ja läbivaatamise parameetrid; e) ülemääraste hüvitiste maksmise vältimise ja tagasimaksmise kord.“. Nimetatud tingimus on sisuliselt samane Altmarki teise ja kolmanda tingimusega, mida on käsitletud eespool ja need tingimused on täidetud. 2005 Otsuse artiklid 5 ja 6 määratlevad üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise eest makstava hüvitise määramise põhimõtted ning vajaduse järgida, et teenuse pakkujale ei toimuks liigset hüvitise maksmist. 2005 Otsuse artikli 5 lõige 1 sätestab järgmist:

„Hüvitise suurus ei tohi ületada avalike teenuste osutamise kohustuste täitmisel tekkivaid kulusid, kui võetakse arvesse saadud tulu ja kõnealuste kohustuste täitmiseks vajalikule omakapitalile teenitud mõistlikku kasumit. Hüvitist tuleb kasutada asjaomase üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamiseks, piiramata ettevõtja võimalusi saada mõistliku suurusega kasumit.“. RaKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt lähtutakse tervishoiuteenuste loetelu koostamisel muuhulgas tervishoiuteenuse kulutõhususest. Tervishoiuteenuse Hindamise Korra 7. peatükk määratleb äärmisel detailselt tervishoiuteenuste tasustamise korra ning peamiseks aluseks tasu määra kindlaks määramisele on nn tegevuspõhine kuluarvestuse metoodika (nn ABC-metoodika), kus tasu määrad määratakse kindlaks konkreetselt kulude põhjal.

Seoses mõistliku kasumiga täpsustatakse 2005 Otsuse artikli 5 lõikes 4, et „[k]äesoleva otsuse

kontekstis tähendab „mõistlik kasum“ omakapitali tootlust, võttes arvesse liikmesriigi sekkumisest tulenevat ohtu

ettevõtjale, eriti kui sellega antakse ettevõtjale ainuvõi eriõigusi, või selle ohu puudumist. Nimetatud kasum ei

tohi tavaliselt ületada asjaomases valdkonnas viimastel aastatel saadud keskmist kasumit“. Nimetatud tingimus on väga sarnane Teatise punktis 61 seoses Altmarki kolmanda kriteeriumiga esitatud selgitusega. Selle tingimuse sisu aitab täiendavalt selgitada 2011 Otsuse artikli 5 lõige 5, mille kohaselt võib ettevõttele võimaldada „mõistliku kasumina keskmist kapitali tasuvuse määra, mida vajab keskmine ettevõtja, kaaludes riski taset, arvestades, kas pakkuda kogu ülesande andmise akti kehtivuse ajal üldistmajandushuvi pakkuvat teenust või mitte“, ning artikli 5 lõige 7, mis määratleb, et „[k]äesoleva otsuse kohaldamisel loetakse kapitali tasuvuse määra, mis ei ületa asjaomast vahetustehingute intressimäära pluss 100 baaspunkti, igal juhul mõistlikuks“.

Käesoleval juhul tuleks seega võtta võrdlusbaasiks SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla majandustulemused. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla tegevuseks on meditsiiniteenuste osutamine, mille kõik hinnad määratakse kindlaks vastavalt RaKS-i korrale. Eelnevast lähtuvalt on üldjoontes võimalik saadava tulu mõistlikust hinnata, vaadates terve sihtasutuse majandustulemusi. Kapitali tasuvuse määr = kasum/(kapital + kohustused). Sisuliselt on käesoleval juhul põhjust arvutada kapitali tasuvuse määra, jagades kasumit bilansilise passivaga. 2011 Otsuses kirjeldatud vahetustehing peab peegeldama ettevõtte tegevuse riski ning kujutab endast riski-tasu, mida investor vajab, et võtta kanda teatud projektist tulenevaid riske.

Käesoleval ajahetkel ei ole turgudel analoogse riskiga vahetustehinguid. Analoogia korras lähtub vastustaja viimasest riigi omandisse kuuluva ettevõtte Eesti Energia AS-i võlakirjade kupongist, milleks oli 2012. aasta märtsis välja antud võlakirjad kupongiga 4,25% p.a. Võttes arvesse Eesti Energia AS-i majandustegevuse suurust ja seda, et võlakirjad on olemuselt vähem riskantsed instrumendid kui 2011 Otsuses kirjeldatud vahetustehingud, võib eeldada, et SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla vahetustehingu intressimäär oleks vähemalt 4,25%. 2011. aastal sai SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla kahjumit, seega oli kapitali tasuvus antud aastal negatiivne ning täitis igal juhul 2011 Otsuse artikli 5 tingimuse (seega ka 2005 Otsuse vastava tingimuse). 2010. majandusaastal sai SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla 3 959 000 eurot kasumit ning passiva kogumaht oli 134 625 000 eurot.

Seega oli kapitali tasuvuse määr ca 0,029, st ca 3%. Ka eelnev jääb alla referentsmäärale 4,25%+ 100 baaspunkti (s.o. 5,25%). Seega on selge, et 2005 Otsuse tingimused, mis puudutavad kulupõhisust ja vaid mõistliku kasumi võimaldamist, on käesoleval juhul samuti täidetud. Eelnevast tulenevalt on HVA haiglate eelistamine seoses hooldusraviteenuse osutamisega igal juhul kooskõlas 2005 Otsusega ning isegi kui vastavat eelistamist pidada riigiabiks (mida vastustaja ei mööna), tuleb seda riigiabi pidada lubatuks. See tähendab, et nii RaKS § 36 lg 5 kui vastustaja tegevus on Euroopa Liidu õigusega kooskõlas.

IV KOHTU PÕHJENDUSED

24.Kohus leiab, et kaebus põhjendatud ei ole ning kaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kohus järgnevalt.

25.Ekslikud on kaebuse väited, mille kohaselt ei oma käesolevale vaidlusele mõju Eesti Haigekassa (EHK) juhatuse 13.12.2010 otsus nr 295 (otsus nr 295) ”Valikule kuuluvate eriarstiabi ja hooldusravi teenuste, nende mahu ja osutamise kohtade kinnitamine ravi rahastamise lepingute sõlmimiseks ning täiendava valiku väljakuulutamine hambaravis Harju ja Tartu piirkonnas” ega ka Riigikohtu otsus kohtuasjas 3-3-1-29-12, millega lahendati EHK juhatuse otsuse nr 295 kehtivuse küsimus. Käesolevas vaidluses kohtumenetluse uuendamise ajaks oli Riigikohus lahendiga 3-3-1-29-12 selgitanud, et otsus nr 295 vastab eelhaldusakti tunnustele, millega HMS § 52 lg 1 p 2 kohaselt tehakse õiguslikult siduvalt kindlaks asja lõplikul lahendamisel tähtsust omav asjaolu:

Eesti Haigekassa juhatuse otsusega kinnitati ravi rahastamise lepingute (RRlepingute) sõlmimise otsustamiseks valikule kuuluvad eriarstiabi ja hooldusravi teenuste mahud erialadel ravijuhtudes ja teenuste osutamise soovitud kohad piirkondade kaupa. Kaebuse esitaja soovis eelhaldusakti vaidlustamisega kõrvaldada olukorda, kus statsionaarse hooldusravi teenuse suhtes otsuses nr 295 määratud mahtudes saavad RRlepingute sõlmimisele kandideerida üksnes need samas piirkonnas tegutsevad tervishoiuteenuse osutajad, kelle tegevuskoht asub otsuses nr 295 määratud valiku kohtades.Asjaolu, et Riigikohus tunnistas otsuse nr 295 põhjendamisveaga haldusaktiks, ei vähenda mingil määral Riigikohtu poolt otsuse nr 295 kui kaalutlusotsuse sisulise õiguspärasuse kontrolli kohta võetud seisukohta - Riigikohtu otsusega on tunnistatud sisuliselt õiguspäraseks otsusega nr 295 määratud valiku tingimused ja on peetud sisuliselt põhjendatuks, et RRlepingud sõlmitakse esmalt haiglavõrgu arengukavas nimetatud haiglatega.

Otsusega 295 määrati muuhulgas, et ajavahemikuks 01.04.2011-31.03.2014 sõlmitavate RRlepingupartnerite valikul saavad Harju piirkonnas osaleda ainult need hooldusraviteenuse osutajad, kelle asukoht on Loksa, Tallinn või Kallavere. Seega eelhaldusaktiga avati võimalus taotleda RRlepingu sõlmimist teatud piirkondades, samas seati otsusega konkursil osalejatele ka teatud piiravad tingimused, millele mittevastavate raviteenuse osutajatega lepinguid ei sõlmita. Viidatud kohtuasjas asus Riigikohus seisukohale, et otsus nr 295 vastab eelhaldusakti tunnustele ja märkis, et otsus on sarnane hanketeate või hankedokumentidega, millega määratakse konkursi korraldaja ja pakkujate jaoks siduvalt kindlaks pakkumiste esitamise nõuded, kvalifitseerimistingimused ning esitatud pakkumiste võrdlemise tingimused ja mida kolleegium on oma praktikas samuti pidanud eelhaldusaktiks.

26.Kuigi kaebaja tegevuskohta ei olnud valiku kohana märgitud, esitas ta EHK-le taotluse valikul osalemiseks. EHK juhatuse otsusest 72 nähtuvalt on AS-ga Villa Benita RRlepingu sõlmimisest keeldumisel EHK arvestanud otsusega nr 295 kui eelhaldusaktiga siduvalt kindlaks määratut, tehes otsusele 295 vastavaid viiteid.Pelgalt asjaolust, et EHK on otsuses 72 , s.o. esitatud taotluse kohta keelduva otsuse tegemisel muu hulgas märkinud,et kuigi Keilas ja selle lähiümbruses ei olnud valikut välja kuulutatud, kuna see piirkond on kaetud haiglavõrgu arengukavas ( HVA) nimetatud Sihtasutuse Põhja Eesti Regionaalhaigla ( SA PERH) poolt osutatava teenusega , menetleb ta siiski kaebaja esitatud taotlust, on põhjendamatu teha järeldusi, nagu ei omaks eelhaldusaktiks oleva otsuse nr 295 ja viimatinimetatu kohta tehtud Riigikohtu lahend käesolevas haldusasjas tähendust. Otsuses 72 ka otsuse 295 andmisel aluseks olnud põhjenduste kordamine ei tähenda, et kaebuse esitaja esitatud taotluse RRlepingu sõlmimiseks statsionaarse hooldusravi teenuse osutamiseks aastatel 2011-2014 läbivaatamisel võis/ oleks võinud EHK eirata eelhaldusaktiga siduvalt ära otsustatud asjaolusid ,eeltoodu vaid kinnitab haldusakti motiveeritust.

27.Eelhaldusaktiga on tehtud kindlaks asjaolu, et Ida-Harjumaa hooldusraviteenuste vajaduse katab ammendavalt ära haiglavõrgu arengukava haigla. RaKS § 36 lg 4 p 1 järgi on lepingu sõlmimisel arvestatavateks asjaoludeks isikute vajadus teenuse järele ja teenuse kättesaadavus. EHK on ka otsuses nr 72 märkinud, et uue perioodi lepingupartnerite valik kuulutati välja arvestades kindlustatud isikute vajadusi ja kättesaadavust teenuse järele, sh haiglavõrgu arengukava haiglate paiknemist ja võimsust. EHK on vaidlustatud otsuses põhjendanud, miks Harju maakonna siseselt on määratud kindlaks alapiirkonnad ja miks seda tehti. Riigikohus on haldusasjas 3-3-1-29-12 leidnud, et EHK-l on õigus teenuse osutamise kohana määrata ka piirkondliku osakonna teenindatava territooriumi siseseid väiksemaid kohti, kui see on ravi piirkondliku kättesaadavuse huvides põhjendatud. Otsuses 72 on kaebajaga RRlepingu sõlmimisest keeldumist põhjendatud sellega, et kaebaja tegevuspiirkond Keila on kaetud HVA haigla poolt osutatava hooldusraviteenusega ja selles piirkonnas puudub vajadus sõlmida lepinguid HVA väliste tervishoiuteenuste osutajatega. Samuti on EHK selgitanud otsuses 72, et HVA haigla, s.t. SA PERH järelja hooldusravikliinik on võimeline täitma EHK poolt prognoositud statsionaarse hooldusravi ravijuhtude arvu Keilas, mistõttu puudub vajadus täiendava ravi rahastamise lepingu sõlmimiseks HVA –välise tervishoiuteenuse osutajaga. Lisaks esitati otsuses andmed selle kohta, kui palju on igas piirkonnas kindlustatud isikuid ( 65-aastased ja vanemad) , kui suur on rahastatavate ravijuhtude arv moodustatud piirkondade lõikes ja kui palju katab rahastatavast nõudlusest HVA haigla. Kohtu arvates puudus vastustajal , olles jõudnud tulemusele, et puudub vajadus hooldusraviteenuse ostmiseks kaebajalt kindlustatud isikute vajaduste rahuldamiseks, sealjuures ei tulenenud ka tervishoiupoliitika arengusuundadest vajadust olukorra ümberhindamiseks, põhjus ja vajadus RaKS § 36 lg 4 kriteeriumide kohaldamiseks ja kajastamiseks, mis , nagu märgib õigesti vastustaja, lõpptulemust ei muutnud.

28.Kohus kaebuse väidet otsuse nr 72 õigusvastasusest ärakuulamisõiguse ning nõustamisja selgitamiskohustuse rikkumise tõttu põhjendatuks ei pea. Haigekassa on keeldunud kaebuse esitajaga lepingu sõlmimisest põhjendusel, et EHK ei ole otsusega nr 295 välja kuulutanud valikut Keilas ega selle lähiümbruses. Samuti ei ole otsuse nr 72 kohaselt Terviseameti andmetel AS-l Villa Benita otsusega nr 295 kinnitatud statsionaarse hooldusravi tervishoiuteenuse osutajate valiku sihtkohtades Harju piirkonnas Kallaveres, Loksal ja Tallinnas kehtivat tegevusluba ja ei ole ka vastavat taotlust nimetatud kohtades statsionaarse hooldusravi osutamiseks tegevusloa saamiseks Terviseametile esitatud. Seega on põhjendamatud kaebuse väited kaebaja taotluse osas keelduva otsuse tegemisest tulenevalt ekslikult taotlusesse märgitust nagu soovinuks kaebaja ravi rahastamise lepingu sõlmimist statsionaarse hooldusravi teenuse osutamiseks Tallinna linnas, aga ka kaebuse väited eeltooduga seoses nõustamisja selgitamiskohustuse täitmata jätmisest. Otsuse nr 72 põhjendustest tulenevalt on EHK eesmärgiks hooldusraviteenuste kättesaadavuse tagamine võimalikult patsiendi elukoha lähedal. Vaidlustatud otsusest nähtuvalt on AS Villa Benita 14.03.2011 kohtumisel ära kuulatud ning on teavitatud võimalikust otsusest lepingu mittesõlmimise kohta, samuti on otsuses fikseeritud, et kaebaja kinnitusel tal teistes tegevuspiirkondades tegevusluba taotletud ei ole. Kohus märgib, et ärakuulamisõiguse realiseerimiseks ei pea isikule olema esitatud tingimata haldusakti projekti. Kuigi iseenesest on õige kaebaja väide, et ärakuulamisõiguse rikkumine on oluliseks menetlusveaks , eriti kaalutlusotsuste puhul, siis käesoleval juhul leiab kohus, et isegi kui kaebuse esitaja suhtes oli ärakuulamisõigust rikutud, siis on põhjendamatu eeldada, et see võis see mõjutada asjas tehtavat otsust. Teenuse osutamise koha osas kaebajale ärakuulamisõiguse mittevõimaldamine ei saanud tehtud otsusele mõju avaldada, sest otsusest nähtuvalt on arvestatud ja hinnatud asjaolu, et kaebuse esitaja soovib osutada statsionaarset hooldusravi Keilas, kuid nimetatud piirkonnas puudub vajadus sõlmida lepinguid HVA väliste tervishoiuteenuste osutajatega RRlepingute sõlmimiseks, sest kaebaja tegevuspiirkond Keila on kaetud HVA haigla poolt osutatava hooldusraviteenusega.

29.Vaidlus puudub poolte vahel selles, et EHK halduspraktika ravi rahastamise lepingute sõlmimisel on kahetasandiline, sealjuures esimesel tasandil sõlmitakse RRlepingud HVA haiglatega , arvestades tervishoiuteenuse regionaalse kättesaadavusega ja HVA haiglate poolt teenuse osutamise võimekusega ning arengukava haiglate mahtudest üle jäävatel ravijuhtudel või juhul, kui haiglavõrgu arengukavasse kantud tervishoiuteenuse osutaja asub tervishoiuteenuse osutamise kohast kaugel, kuulutab EHK välja valiku ja sõlmib RRlepingud arengukavas nimetamata haiglate hulgast. EHK-l on tulenevalt RaKS § 36 lg-st 1 ja 2 õigus otsustada, kas ja milliste tervishoiuteenuste osutajatega RRlepingud sõlmitakse. Käesoleva vaidluse puhul sõltus valikule kuuluvate ravijuhtude mahtude ja nende osutamise kohtade kinnitamine haiglavõrgu arengukava haiglate võimekusest, valik kinnitati mahus ja kohtades, kus haiglavõrgu arengukava haiglad ei suutnud nõudlust piisavas mahus katta. RaKS § 36 lg-d 1, 2 ja 5 koostoimes teiste tervishoiuvaldkonda reguleerivate sätetega annavad haigekassale õiguse eelistada RRlepingute sõlmimisel HVA haiglaid. Riigikohtu lahendist kohtuasjas 3-3-1-29-12 nähtuvalt selgitas vastustaja lisaks enda otsuses märgitud õiguslikele alustele kohtumenetluse käigus, et valikule pandud tervishoiuteenuste osutamise kohtade üle otsustamisel lähtuti riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest, mille arvestamise kohustuse paneb Haigekassale RaKS § 36 lg 4 p 7 ja EHK Nõukogu 22.10.2010.a. otsuse nr

16 „Ravi rahastamise lepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu tähtaja üle otsustamise tingimused“ (Alused) p 1.3.RaKS § 36 lg 4 p 7 kohaselt hindab haigekassa ravi rahastamise lepingu sõlmimise ning lepingu tähtaja üle otsustamisel riigitervishoiupoliitika arengusuundi, Aluste p.1.3 kohaselt määrab tervishoiuteenuse osutajate valiku läbiviimise aja, erialad, valiku alla kuuluva tervishoiuteenuse ( teenuse) osutamise kohta ja teenuse vajaduse (ravijuhud) haigekassa juhatus, lähtudes kindlustatud isikute vajadusest teenuse järele ja teenuse kättesaadavusest ning riigi tervishoiupoliitikast. Riigi tervishoiupoliitika eesmärkide täitmiseks on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) § 55 alusel kehtestatud haiglavõrgu arengukava, kuhu kantud raviasutusi on vastustaja kohustatud ka RaKS § 36 lg-st 5 tulenevalt ravi rahastamise lepingute sõlmimisel eelistama. Seetõttu lähtus vastustaja sellest, kas haiglavõrgu arengukavasse kantud tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitud ravi rahastamise leping katab ära vastavas kohas vajaduse ravikindlustuse vahendite arvel osutatava tervishoiuteenuse järgi. Sellist vajadust ei loetud kaetuks, kui haiglavõrgu arengukavasse kantud tervishoiuteenuse osutaja ei olnud suuteline katma kõiki antud piirkonna ravijuhte või haiglavõrgu arengukavasse kantud tervishoiuteenuse osutaja asus antud piirkonnast kaugel. Riigikohus , nõustudes ringkonnakohtu seisukohaga, et pole põhjust kahelda, et Haigekassa lähtus nendest kaalutlustest juba otsuse tegemisel, märkis: „ Sellisest põhjendusest juhindumise kohustus tulenes nii RaKS § 36 lg 4 p-st 7 kui ka haiglavõrgu arengukavast endast. Pole mingeid viiteid sellele, et Haigekassa oleks juhindunud mingitest muudest kaalutlustest. Kaebajad kui tervishoiu valdkonnas tegutsevad äriühingud pidid aru saama, et vastustaja lähtus otsuse tegemisel tervishoiuteenuse regionaalsest kättesaadavusest ja sellest, kas haiglavõrgu arengukavas märgitud haiglad katavad oma tegevuspiirkonnas ära nõudluse“. Vabariigi Valitsuse 02.03.2003 määrusega nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“ (haiglavõrgu arengukava) on kehtestatud tervishoiuteenuste ühtlase kättesaadavuse tagamiseks piirkondlike haiglate, keskhaiglate, üldhaiglate, kohalike haiglate ja erihaiglate loetelu ( haiglate loetelu)

ning vajalikud investeeringud haiglate loetelus nimetatud haiglate ehitamiseks, renoveerimiseks ja ümberprofileerimiseks (vajalikud investeeringud). Ravikindlustus põhineb kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Riigikohtus menetletud Ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise seaduse eelnõu (246 SE ja 196 SE II –I) menetlemisel on sotsiaalkomisjoni ettepanekul ( 02.06.2008 komisjoni istung, muudatusettepanekud) jäetud eelnõust välja RaKS § 36 muudatus, põhjendades seisukohta järgmiselt:

Tervishoiuteenuse osutajate võrdseks kohtlemiseks viib Eesti Haigekassa läbi tervishoiuteenuse osutajate valiku. Valik kuulutatakse välja nendes piirkondades ja ainult nendel erialadel, mida ei kata vajalikus ulatuses haiglavõrgu arengukava haiglad. Valikul selgitatakse välja kriteeriumidele kõige paremini vastavad tervishoiuteenuse osutajad, kellega sõlmitakse ravi rahastamise lepingud vähemalt kolmeks aastaks. Kui valiku võitnud tervishoiuteenuse osutaja suudab pakkuda kogu selles piirkonnas valikule pandud vastava eriala ravijuhtude arvu ravijuhte, siis valikul teiseks jäänud tervishoiuteenuse osutajaga ravi rahastamise lepingut ei sõlmita.

Ülaltoodu kinnitab seadusandja tahet arengukava haiglate eelistamiseks, mis omakorda kinnitab vastustaja poolt RaKS § 36 lg 5 õigesti tõlgendamist. Vastustaja on põhjendatult märkinud, et haiglavõrgu arengukava omabki tähendust läbi sinna kuuluvate haiglate eelistamise avalike vahendite jagamisel ning et haiglavõrgu arengukava määrus ise HVA haiglate suhtes soodustavat regulatsiooni ei sisalda. 30.RRlepingute sõlmimine on osa ravikindlustussüsteemi toimimisest ja selle lähtealuseks on RaKS § 2 lg 2. Ravikindlustus põhineb kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud isikute vajadustele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest.

Otstarbekaks saab pidada maksumaksjate raha sellist kasutamist, kus HVA haiglatesse investeeritud raha ja ressursse ka kasutatakse, st eelistatakse HVA haiglaid . Eespool viidatud seaduseelnõu (246 II) seletuskirjast nähtuvalt „Haiglavõrgu arengukava on peamine tervishoiupoliitiline regulatsioonimeetod, millega tagatakse iseseisvate juriidilisest isikust haiglate tegevuse suunamine.Kuna tervishoid on investeeringumahukas majandusvaldkond ning ca 80 protsenti avalikest vahenditest suunatakse tervishoidu läbi Eesti Haigekassa, siis on vajalik suuri investeeringuid tegevatele isikutele tagada, et Eesti Haigekassa nendega lepingu sõlmib.

Samal põhjusel on kehtestatud ka haiglavõrgu arengukava haiglatega sõlmitava lepingu minimaalseks tähtajaks 5 aastat.“. Seega õigustab HVA haiglate eelistamist ka riigieelarveliste investeeringute tegemise kohustus.

31.Kaebuse väitel ei ole HVA haiglatega RRlepingute sõlmimisel hinnatud ühtegi RaKS § 36 loetletud kriteeriumi, mida tuleb seaduse kohaselt hinnata. RaKS § 36 ei kohusta vastustajat RRlepingute sõlmimisel HVA haiglatega lähtuma RaKS §

36 lg 4 sätestatud asjaoludest. RRlepingute sõlmimist arengukavas nimetamata haiglatega reguleerib RaKS § 36 lg 4.1, mis viitab RaKS § 36 lg 4 nimetatud asjaoludega arvestamisele. Samas ei ole RaKS § 36 lg 5 ega arengukava § 1 lg 2 viidet RaKS § 36 lg-le 4. Seega ei tulene õigusaktidest haigekassale kohustust järgida HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimisele eelnevas menetluses RaKS § 36 lg 4 sätestatud kriteeriume, samas kui HVA-välise tervishoiuteenuse osutajaga ravi rahastamise lepingu sõlmimisele eelnevas menetluses tuleb vastustajal arvestada RaKS § 36 lg 4 sätestatud asjaolusid. Eeltoodust tuleneb omakorda , et HVA haiglate ja HVA-väliste tervishoiuteenuste osutajatega ravi rahastamise lepingute sõlmimine toimub erinevates menetlustes. Kaebaja viidatud

Riigikontrolli 2010.a. aruandest „Haiglavõrgu jätkusuutlikkus. Kas riik on, arvestades rahvaarvu, tervishoiuteenuseid, tervishoiutöötajaid ja raha, suutnud kujundada optimaalse ja jätkusuutliku haiglavõrgu?“nähtuvalt on Riigikontroll leidnud, et arengukavasse kuulumine peaks tagama haigla jaoks kindlates piirides ostetava teenustemahu, vastupidisel juhul on ohus arengukavahaiglate rahaline jätkusuutlikkus ( lk 18-20). Eeltoodust tulenevalt on haigekassa tõlgendanud RaKS § 36 lg-t 5 õigesti.

32.RaKS § 36 lg 5 kohaldamisel on oluline, kas tegemist on HVA haiglaga või mitte. Kohus peab vajalikuks veelkord märkida, et EHK on otsuses nr 72 märkinud, et uue perioodi lepingupartnerite valik kuulutati välja arvestades kindlustatud isikute vajadusi ja kättesaadavust teenuse järele, sh haiglavõrgu arengukava haiglate paiknemist ja võimsust ehk kellel on õigust taotlust esitada , mis on eelhaldusaktiga kindlaks määratud. Kaebuse väited, mille kohaselt on vastustaja tõlgendanud RaKS § 36 lg 5 ebaõigesti ning on teinud otsuse 72 andmisel kaalutlusvigu, ei ole kohtumenetluses kinnitust leidnud. Kohus leiab, et kui Eesti Haigekassa juhatuse otsusega kinnitati RRlepingute sõlmimise otsustamiseks valikule kuuluvad eriarstiabi ja hooldusravi teenuste mahud erialadel ravijuhtudes ja teenuste osutamise soovitud kohad piirkondade kaupa eelhaldusaktiga kaalutlusõiguse alusel, mis on läbinud kohtuliku kontrolli ning Riigikohus pidas seda eelhaldusakti sisuliselt õiguspäraseks, ei saa kaebaja otsust nr 72 vaidlustada nendes küsimustes, mis olid siduvalt ära otsustatud eelhaldusaktiga ning millest tuli vastustajal lähtuda .

33.Ülaltoodust tulenevalt on ka põhjendamatu kaebuse väide kaebaja ebavõrdsest kohtlemisest . Võrdsuspõhiõigus on piiratav igal põhiseadusega kooskõlas oleval põhjusel. Erinevate gruppide erinev kohtlemine ei vii võrdsuspõhiõiguse rikkumiseni, kui selleks on olemas mõistlik põhjus. Kohus on esitanud eespool põhjendused, mille kohaselt ei ole olnud seadusandja eesmärgiks ravi rahastamise lepingute sõlmimine HVA haiglate ja HVA- väliste tervishoiuteenuste osutajatega ühetaolises menetluses. HVA-sse kuulumine on TTKS ja Vabariigi Valitsuse määruse ( haiglavõrgu arengukava) tasandil tehtud eelistamine ning EHK-l on seaduslik alus sõlmida RRlepinguid eelisjärjekorras HVA haiglatega. Kohus rõhutab siinkohal , et riigil on kohustus tagada PS §-st 28 tulenev õigus tervise kaitsele ning nagu on juba eespool haiglavõrgu arengukavale viidates märgitud, sätestab see ka HVA haiglavõrgule vajalike investeeringute tegemise , mistõttu on igati õigustatud, võttes sealjuures arvesse ressursside piiratust, RRlepingute sõlmimist ennekõike HVA haiglatega. Riigikohus asus otsuses 3-3-1-29-12 seisukohale, et arengukava on riigi tervishoiupoliitika üheks osaks. Lisaks eeltoodule on tervishoiupoliitika osaks ka teised nii EHK, Sotsiaalministeeriumi kui ka Vabariigi Valitsuse otsused, mis on suunatud RaKS § 2 lg 2 eesmärkide täitmisele ning finantseerimisele. Riigikohus on rõhutanud, et tervisekindlustussüsteemi kujundamisel on seadusandjal avar kaalutlusõigus ning kohtud ei tohi asuda seadusandja asemel langetama sotsiaalpoliitilisi otsuseid ( 3-3-1-65-03 p 14).

34. Ettevõtlusvabadus (sh vaba konkurents) on kaitstud Eesti Vabariigi põhiseadusega. PS §

31 sätestab, et Eesti kodanikel on õigus tegelda ettevõtlusega. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kõnealune põhiõigus laieneb PS § 9 lg 2 alusel ka juriidilistele isikutele. PS § 31esimene lause sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Otsuses 3-4-1-1-02 on Riigikohus selgitanud „ Põhiseaduse § 31 1. lause esimene osa "Eesti kodanikul on õigus tegelda ettevõtlusega ..." sätestab ettevõtlusvabaduse, mille kaitsealasse kuulub tulu saamise eesmärgil toimuv tegevus“ ( p.12).

Põhiseaduse § 31 2. lause "Seadus võib sätestada selle õiguse [ettevõtlusvabaduse] kasutamise tingimused ja korra" näeb ette seaduse lihtsa reservatsiooni . Üldjuhul on ettevõtlusvabadusse sekkumine materiaalselt õiguspärane siis, kui see on kooskõlas Põhiseaduse §-s 11 sätestatud nõuetega ja proportsionaalne ka kitsamas tähenduses. Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab johtuma avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas ja õiguspärane. Otsuses 3-4-1-27-13 leidis Riigikohus, ( p-s 44) et. PS § 31 esimene lause sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Ettevõtluse all mõistetakse eelkõige iseseisva majandustegevuse kaudu tulu teenimist. Riik ei tohi selleks teha põhjendamatuid takistusi ja peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks (vt Riigikohtu üldkogu 9. detsembri 2013. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-13, punkt 105). Seadus võib sätestada ettevõtlusega tegelemise tingimused ja korra (PS § 31 teine lause). Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda rahvusliku rikkuse ega riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Sellele vaatamata riivab ettevõtlusvabadust olukord, kus avalik võim muudab ettevõtlusega tegelemise tingimusi ebasoodsamaks seni kehtinud õigusliku raamistikuga võrreldes. Vaidlus puudub selles, et ravi rahastamise lepingute sõlmimise regulatsioonis muudatusi toimunud ei ole. Kaebaja ettevõtlusvabadust on piiratud HVA haiglate kasuks ning seda piirangut õigustab seadusandja poolt tehtud ülalkäsitletud sotsiaalpoliitiline otsustus . Kohaldatud meede on kohane, vajalik ja proportsionaalne kitsamas mõttes , mistõttu puudub ka RaKS § 36 lg 5 vastuolu PS §-ga 31 . HVA haiglate nimekirjas mitteolev tervishoiuteenuse osutaja ei saa oma äritegevuse planeerimisel arvestada sellega, et temaga kindlasti RRleping sõlmitakse.

Väites ettevõtlusvabaduse riivet märgib kaebaja ka, et vaidlustatud otsuse nr 72 kohaselt tuleneb HVA haiglate eelistamise vajadus eesmärgist tagada ambulatoorse ja statsionaarse arstiabi kättesaadavus . Kaebuse väide, et EHK põhjendused põhinevad olemuslikult valedel alustel, sest hooldusraviteenusei ole arstiabi, s.t.üld-ega eriarstiabi, vaid õendusabi alaliik, on ekslik, sest vaidlustatud otsuse tegemise ajal oli hooldusraviteenus arstiabi . Mis puudutab kaebuse väidet RaKS § 36 lg 5 vastuolust PS §-ga 11, kuna ei võimalda kaaluda, kas RRlepingu sõlmimine HVA haigla poolt soovitud mahus tagab RaKS § 2 lg 2 sätestatud eesmärgi täitmise, siis leiab kohus, et ravi piirkondlik võrdne kättesaadavus oli üheks otsuse nr 295 aluseks olnud kaalutluseks, samuti on arvestatud HVA haiglate võimekusega RRlepingute sõlmimisel ja ravikindlustusraha otstarbeka kasutamisega, mistõttu puudub alus kahtluseks, et seeläbi oleks seatud ohtu patsientide põhiseaduslik õigus tervise kaitsele. Seega leiab kohus, et RaKS § 36 lg 5 ei ole vastuolus ka PS §-ga 11.

35.Kaebuse käsitlusega RaKS § 36 lg 5 vastuolust Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiviga 2004/18/EÜ ehitustööde riigihankelepingute, asjade riigihankelepingute ja teenuste riigihankelepingute kooskõlastamise kohta ( hankedirektiiviga) kohus ei nõustu.Kaebaja leiab, et ravi rahastamise lepinguga sätestatakse igakordsete rahaliste maksete kord kindlustusjuhtumi puhul ning sisuliselt sõlmitakse kindlustusjuhtumi olukorras igal üksikjuhul EHK ja tervishoiuteenuse osutaja vahel hankeleping, kus ostetakse kindlustatule teenust. Kaebuse käsitluse kohaselt on ravi rahastamise lepingud raamlepingud hankedirektiivi ja RHS tähenduses, mistõttu tuleb järgida ka RHS-i ja hankedirektiivide nõudeid. Kaebuse esitaja leiab, et eriregulatsioon RakS-is, eriti RakS § 36 lg-s 5 , millega ei järgita hankedirektiivi nõudeid, on viimatinimetatuga vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata. RaKS § 35 lg 1sätestab, et ravi rahastamise lepinguga võtab haigekassa kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustele. Seega on RRlepingu objektiks tervishoiuteenuse osutaja poolt kindlustatule tervishoiuteenuse osutamisest tuleneva tasu maksmise kohustuse ülevõtmine.

RakS § 25 lg 1 kohaselt on ravikindlustushüvitis kvaliteetne ja õigeaegne tervishoiuteenus, vajalik ravim ja meditsiiniseade, mida kindlustatud isikule võimaldavad käesolevas seaduses sätestatud tingimustel haigekassa ja temaga vastava lepingu sõlminud isikud (mitterahaline hüvitis), ning rahasumma, mida haigekassa on kohustatud käesolevas seaduses sätestatud tingimustel maksma kindlustatud isikule tema tervishoiuks tehtud kulutuste eest ja ajutise töövõimetuse korral (rahaline hüvitis). Ravikindlustushüvitist reguleerib RaKS 3.ptk, sealhulgas tervishoiuteenuse hüvitist kui mitterahalist ravikindlustushüvitist käsitleb detailsemalt viidatud ptk-i 2.jagu.

Halduskoostöö seaduse (HKTS) § 13 lg 1 sätestab, et isikuga haldusülesande täitmiseks volitamise halduslepingu sõlmimisel juhindutakse riigihangete seaduses teenuste hankelepingu sõlmimise tingimustest ja hankemenetluse läbiviimise korrast, arvestades käesolevas paragrahvis sätestatud erisusi. Sama paragrahvi lg 1.1 p 4 sätestab, et HKTS §-i 13 ei kohaldata tervishoiuteenuste korraldamise seaduse ning selle alusel kehtestatud õigusaktide tähenduses tervishoiuteenuste ja kiirabiteenuste tellimiseks sõlmitava halduslepingu suhtes. Eeltoodust tulenevalt ei pea RRlepingu , mis on viimatinimetatud sättes märgitud halduslepinguks, sõlmimisel lähtuma RHS-s teenuste hankelepingu sõlmimise tingimustest ja hankemenetluse läbiviimise korrast.

Lisaks märgib kohus siinkohal etteruttavalt, et ka Altmarki neljandast kriteeriumist tulenevalt ei pea isikule üldist majandushuvi pakkuva teenuse panemise kohustus aset leidma hankemenetluses. 36.Kohus kaebuse väidet, et hooldusraviteenust osutavad haiglad on konkurentsiõiguse mõttes ettevõtjad, kes konkureerivad omavahel hooldusravi teenuse kaubaturul, põhjendatuks ei pea. Euroopa Komisjoni 11.01.2012 teatise nr 2012/c 8/02 „Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstava hüvitise suhtes“ ( Teatis )p-st 9 tuleneb, et Euroopa kohus on määratlenud ettevõtjaid sõltumata nende õiguslikust seisunsist ja nende rahastamise viisist majandustegevusega tegelevate ettevõtjatena.

Seega sõltub konkreetse üksuse liigitamine ettevõtjaks täielikult tema tegevuse sisust. Üksust, mis tegeleb nii majandustegevusega kui ka mittemajandustegevusega, tuleb lugeda ettevõtjaks ainult seoses esimesega.Samuti on Euroopa Kohus olnud seisukohal, et mis tahes tegevus, mis seisneb kaupade ja teenuste pakkumises turul, on majandustegevus( Teatise p.11), sealjuures teenuste alla kuuluvad vaid need, mida tavapäraselt osutatakse tasu eest, tasu oluliseks tunnuseks on, et seda makstakse teenuse eest ja tavapäraselt lepivad teenuse osutaja ja teenuse tarbija tasus kokku.

Euroopa kohtu seisukoht on, et küsimus, kas teatud teenuste jaoks on olemas turg, sõltub sellest, kuidas on liikmesriik selle teenuse osutamise korraldanud. Riigiabi reeglid kehtivad üksnes juhul, kui teatav tegevus, s.o. teenuse osutamine, toimub turukeskkonnas. Seetõttu teatavate teenuste majanduslik olemus võib liikmesriigiti erineda ( Teatise p.12).Samuti on Komisjoni teatise viimatiosundatud punktis märgitud, et pealegi võib konkreetse teenuse liigitus sõltuvalt poliitilistest valikutest või majandussündmustest aja jooksul muutuda.

Teatise p.16 sätestab, et kaubaturul tegutsemiseks ei loeta sellist tegevust, mis on osa riigi oluliste funktsioonide täitmisest või kui vastav tegevus on selliste funktsioonidega seotud tulenevalt tegevuse iseloomust, eesmärgist ja selle suhtes kohalduvatest reeglitest. Komisjoni teatise p-s 22 märgitakse viitega Euroopa Kohtule, et kui avalikud haiglad on riikliku ravikindlustuse osaks, tegutsevad valdavalt solidaarsuspõhimõttest lähtuvalt, neid finantseeritakse otseselt ravikindlustusmaksetest ning nad osutavad vastavaid teenuseid ravikindlustusega kaetud isikutele tasuta, siis ei ole vastavad haiglad ettevõtjad.Samuti viitab asjaolule, et tegemist ei ole majandustegevusega, vastavate haiglate vahel konkurentsi puudumine.

HVA haiglad tegutsevad solidaarsuse põhimõttele rajaneva ravikindlustussüsteemi osana ( RaKS § 2 lg 2), nende poolt haigekassaga sõlmitud lepingu alusel osutatava hooldusraviteenuse puhul on tegemist riigi funktsioonide täitmisega (PS § 28) ning seetõttu tasub teenust tarbiva isiku asemel selle teenuse eest haigekassa. Samuti puudub vaidlus selles, et nende haiglate vahel puudub haigekassa lepingute alusel osutatava hooldusraviteenuse osas konkurents, sest nad täidavad vastavalt lepingus sätestatud mahtudele osa riigi funktsioonist. Eeltoodust tulenevalt ei ole HVA haiglad haigekassaga sõlmitud lepingu alusel osutatava hooldusraviteenuse osas ettevõtjad.

Samuti leiab kohus, et HVA haiglate poolt haigekassaga sõlmitud lepingu alusel osutatav hooldusraviteenus ei kuulu nende hooldusraviteenustega ,mille osutamist haigekassa ei finantseeri, samale kaubaturule ja seega ei kahjusta haigekassa poolt HVA haiglatega hooldusraviteenuse osas lepingute sõlmimine konkurentsi. Kohus märgib siinkohal, et Haigekassa poolt finantseeritav teenus on täpselt määratletud ja teenuse pakkuja peab pakkuma teenust, mis vastab RaKS ja selle alusel antud õigusaktide tingimustele.

37.Kaebuse väitel on RakS § 36 lg 5 sätestatud HVA haiglate eelistamise kohustuse näol tegemist riigiabiga. Konkurentsiseaduse (KonkS) § 30 lg 1 kohaselt loetakse riigiabiks Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 87 lõikes 1 sätestatud abi. Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) artikkel 107 lg 1 ( endine artikkel 87 lg 1 ) sätestab“Kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi ,soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd, kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist kaubandust.“.

Euroopa Kohus on 24.07.2003 kohtuotsuses nr C-280/00 leidnud, et majanduslik eelis puudub, kui riigi poolt vahendite eraldamist või võimaldamist saab käsitleda abi saavale ettevõtjale makstava kompensatsioonina üldist huvi pakkuvate teenuste osutamise eest. Euroopa Komisjoni 11.01.2012 teatise nr 2012/C 8/02 „Euroopa riigiabi eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise eest makstavate hüvitise suhtes“ p 43 kohaselt peavad nimetatud erandi kehtimiseks olema täidetud kõik alljärgnevad neli kriteeriumit: 1) abi saav ettevõtja peab olema reaalselt vastutav avaliku teenindamise kohustuse täitmise eest ja see kohustus peab olema täpselt määratletud; 2)hüvitise väljaarvutamise parameetrid tuleb eelnevalt objektiivsel ja läbipaistval viisil kindlaks määrata, et vältida majanduslike eeliste andmist, mis võiksid soosida abisaaja ettevõtjat võrreldes konkureerivate ettevõtjatega. Kui liikmesriik hüvitab ettevõtjale tekkinud kahju, ilma et eelnevalt oleks kindlaks määratud hüvitise maksmise parameetrid, ja hiljem selgub, et avaliku teenindamise kohustuse täitmisel ei olnud teatud teenuste osutamine majanduslikult tasuv, on see hüvitis rahaline sekkumine, mis vastab riigiabi määratlusele ELTL artikli 107 lõike 1 tähenduses.; 3)hüvitis ei tohi olla suurem, kui on vajalik avaliku teenindamise kohustuse täitmisest tulenevate kulude täielikuks või osaliseks katmiseks, arvestades selle kohustuse täitmisega seotud tulu ja mõistlikku kasumit; 4)kui avaliku teenindamise kohustust täitvat ettevõtjat ei valitud konkreetsel juhul avalikus hankemenetluses, mis võimaldab välja valida kandidaadi, kes suudab üldsusele asjassepuutuvaid teenuseid osutada kõige odavamalt, peab sobiva hüvitise tase olema kindlaks määratud selliste kulude analüüsi alusel, mida keskmise suurusega, hästi korraldatud juhtimise ja asjassepuutuva avaliku teenindamise nõudluse rahuldamiseks vajalike sobivate transpordivahenditega varustatud ettevõtja oleks nende kohustuste täitmiseks kandnud, arvestades nende kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.

Eeltoodud kriteeriumeid (Altmarki kriteeriumeid) ja nende rakendamist on täpsustatud nii eespoolviidatud teatises kui ka Komisjoni talituste töödokumendis „Juhend Euroopa Liidu riigiabi, riigihanke ja siseturu eeskirjade kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvate teenuste, eelkõige üdist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste suhtes(Juhend) (Brüssel, 29.04.2013, SWD ( 2013)

53 final/2). Sealjuures tuleneb Üldkohtu otsusest kohtuasjas T-289/03 ( BUPA and Others v Comission), et üldist majandushuvi pakkuvate teenuste osutamise erilist laadi arvestades tuleb Altmarki kohtuotsuse kohaldamisel olla paindlik, lähtudes seal määratletud tingimuste mõttest ja eesmärgist, Üldkohtu otsuses T-137/10 (CBI kohtuasjas) on märgitud, et ehkki Altmarki kohtuotsuses kehtestatud tingimused kehtivad erisusteta kõigi majandussektorite suhtes, tuleb nende kohaldamisel arvesse võtta asjaomase sektori eripära (p.85) . Samas kohtuasjas märkis Üldkohus eeltoodu jätkuna, et kriteeriumeid, mis Euroopa Kohus tõi esile Altmarki kohtuotsuses seoses veotegevusega, mis kujutab endast vaieldamatult konkurentsile avatud majandustegevust, ei saa sama rangelt kohaldada haiglaravi sektori suhtes, kus ei esine tingimata konkurentsi ning millel puudub selline kommertsaspekt (p.89) . Üldkohus leidis käsitletava kohtulahendi p-s 92, et haiglaravi sektoris tuleb arvestada kohustusega võtta arvesse liikmesriikide vastutust oma tervishoiupoliitika määratlemisel, tervishoiuteenuste ning arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel. Haigekassa on asunud seisukohale, et kõik Altmarki kriteeriumid on täidetud, mistõttu ei ole tegemist riigiabiga ning HVA haiglate eelistamine on kooskõlas konkurentsiõigusega. Kaebuse väitel on täitmata kõik Altmarki kriteeriumid, sealjuures on esitatud põhjendused üksnes esimese ja neljanda kriteeriumi osas, mistõttu tuleb teise ja kolmanda Altmarki kriteeriumi osas pidada kaebuse väiteid paljasõnalisteks.

Kaebuse esitaja leiab, et Altmarki esimene kriteerium ei ole täidetud, sest seadusandja ega ükski haldusorgan ei ole määratlenud, et hooldusravi teenus on üldist majandushuvi pakkuv teenus. Kaebaja viitab KonkS § 31 lg 3.2, millest tulenevalt peab ka Eesti siseriikliku õiguse kohaselt üldist majandushuvi pakkuv teenus olema määratletud ja selle osutamise kohustus kehtestatud õigusakti või lepinguga. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kui EHK väidab, et Eesti haigekassa tervishoiuteenuste loetellu kandmisega toimub õigusakti alusel teenuse üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks lugemine KonkS § 31 lg 3.2,mõttes, siis EHK ei pane tähele, et loetelust ei nähtu, et teatud teenused on üldist majandushuvi pakkuvad.

Samuti ei nähtu loetelust või eelnõu seletuskirjadest, et seadusandja eesmärgiks on lugeda loetelus nimetatud teenuseid üldist majandushuvi pakkuvateks teenusteks. Ülalviidatud Juhendis (p.2, lk 22 jj) on selgitatud, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse mõistet on kasutatud ELTL artiklis 14 ja artikli 106 lõikes 2 ning ELTL protokollis nr 26, kuid seda ei ole määratletud ELTL-is ega teiseses õiguses. Komisjon on oma kvaliteediraamistikus täpsustanud, et üldist majandushuvi pakkuv teenus on majandustegevus, millega luuakse sellist üldist avalikku hüve, mida ilma avaliku sektori sekkumiseta turul ei pakutaks (või kui pakutaks, siis oleksid selle puhul teenuse objektiivne kvaliteet, ohutus ja hinnatase ning võrdse kohtlemise ja üldise kättesaadavuse põhimõtte rakendamise määr erinevad).

Avaliku teenuse osutamise kohustus tekib ülesande andmisel üldhuvi kriteeriumi alusel ning sellega tagatakse ülesande täitmist võimaldavad tingimused..Samuti on Juhendis selgitatud, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse mõiste ulatus ja sisu liikmesriigiti võib olla väga erinev ning Euroopa Liidu õiguses ei ole sätestatud kohustust liigitada ametlikult teatav ülesanne või teenus üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks, välja arvatud juhul, kui selline kohustus tuleneb Euroopa Liidu õigusaktidest (nt postivõi telekommunikatsiooni valdkonna üldteenuse puhul).

Samas on ka selgitatud, et kui üldist majandushuvi pakkuva teenuse sisu – st avaliku teenindamise kohustus – on selgelt kindlaks määratud, siis ei pea asjaomast teenust määratlema üldist majandushuvi pakkuva teenusena. Sama kehtib üldist majandushuvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta. Teatises „Ühenduse Lissaboni kava elluviimine: üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused Euroopa Liidus” ( Euroopa Majandusja Sotsiaalkomitee arvamus teemal „ Ühenduse

Lissaboni kava elluviimine:üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused Euroopa Liidus“ ELT C 161/22) on tervishoiuteenused määratletud üldist huvi pakkuvate sotsiaalteenuste hulka. Majandusliku laadiga üldist huvi pakkuvad sotsiaalteenused on üldist majandushuvi pakkuvad teenused. Euroopa Kohtu praktika, millele on viidanud ka vastustaja ( T-17/02 p.216, T-298/03 p.166, 169) kinnitab Haigekassa seisukoha, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse määratlemisel on liikmesriikidel ulatuslik kaalutlusruum, õigsust. Tervishoiuteenused on avalikuks teenuseks, mille osutamine on reguleeritud tervishoiuteenuste korraldamise seaduses, sealjuures on haigekassa tervishoiuteenuste loetelus määratud kindlaks teenused, millele haigekassa pakub hüvitist. Tervishoiuteenuse loetelu on raviteenuste, protseduuride, haiglaravimite jm. riikliku solidaarse ravikindlustuse paketti kuuluvate teenuste loetelu koos hindade ja nende eest tasumise tingimustega. Loetellu kuuluvate teenuste jm. tegevuste eest võtab haigekassa patsiendilt üle tasu maksmise kohustuse . RaKS §

31 lg 1 sätestab kriteeriumid, mida arvestatakse teenuse tervishoiuteenuste loetellu kandmisel , sealhulgas näeb viidatud lõike p 3 ühe kriteeriumina ette tervishoiuteenuse vajalikkust ühiskonnale ja kooskõla riigi tervishoiupoliitikaga. Kohus nõustub vastustajaga, et tervishoiuteenuse nimetatud loetellu kandmisega toimub tema lugemine õigusakti alusel üldist majandushuvi pakkuvaks teenuseks. Haigekassa tervishoiuteenuste loetellu on hooldusraviteenus kantud. Nagu kohus on eespool juba märkinud, võtab haigekassa tulenevalt RaKS § 29 lg 1 kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel.

Vastavalt RaKS § 35 lg 1 võtab haigekassa ravi rahastamise lepinguga kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustele. Seega õigus ja kohustus pakkuda hooldusraviteenust kui üldist majandushuvi pakkuvat teenust antakse isikule, sõlmides temaga RaKS § 36 lg 1 alusel ravi rahastamise lepingu. RaKS § 37 määrab detailselt, millised tingimused tuleb lepingus sätestada. Käesoleval juhul puudub vaidlus, et vastavad lepingud on hooldusraviteenuse osutajatega ka sõlmitud.

Hooldusraviteenuse osutamise kohustus kui avaliku teenuse osutamise kohustus ja sellega seonduvad tingimused on kindlaks määratud RaKS-s, haiglavõrgu arengukavas, Haigekassa tervishoiuteenuste loetelus, Vabariigi Valitsuse 24. septembri 2002 määruses nr 301 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu muutmise kriteeriumid ning nende hindamise tingimused ja kord“ („Tervishoiuteenuse Hindamise Kord“), sotsiaalministri 19. jaanuari 2007 määruses nr 9 „Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika” („Tasu arvestamise metoodika”) , aga samuti vastava HVA haiglaga hooldusraviteenuse osas sõlmitud ravi rahastamise lepinguga (leping nr 60643 09 vastustaja ning SA PERH vahel).

Seega kuivõrd avaliku teenindamise kohustus on selgelt kindlaks määratud, siis ( võttes mh arvesse Juhendi ülalviidatud selgitusi ), ei pea asjaomast teenust määratlema üldist majandushuvi pakkuva teenusena ning sama kehtib üldist majandushuvi pakkuvate sotsiaalteenuste kohta. Ülaltoodust tulenevalt leiab kohus, et Altmarki esimese kriteeriumi nõuded on täidetud. Altmarki teisele ja kolmandale kriteeriumile mittevastavust ei ole kaebaja põhjendanud, vastustaja on esitanud ka nende kriteeriumide osas oma seisukohad,millega kohus nõustub..Altmarki teine kriteerium sätestab nõude hüvitise arvutamise aluseks olevate eelnevalt kindlaks määratud parameetrite olemasoluks.

Kohtu arvates on vastustaja põhjendatult märkinud, et HVA haiglatele makstava hüvitise arvutamise aluseks olevad parameetrid on sätestatud objektiivselt ja läbipaistvalt RaKS-is, haiglavõrgu arengukavas, haigekassa tervishoiuteenuste loetelus,

Tervishoiuteenuse Hindamise Korras, Tasu arvestamise metoodikas ning konkreetse HVA haiglaga hooldusraviteenuse osas sõlmitud ravi rahastamise lepingus.Lisaks tuleneb Euroopa kohtu praktikast ( T-137/10 CBI , p-d 191 ja 192) et liikmesriigil on ulatuslik kaalutlusruum mitte üksnes üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande määratlemisel, vaid ka üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamisega seonduvate kulude eest makstava hüvitise kindlaksmääramisel. Liikmesriigi seadusandjal ei ole keeldu jätta siseriiklikele ametiasutustele teatav kaalutlusruum üldist majandushuvi pakkuva teenuse osutamise ülesande täitmisel tekkivate kulude eest makstava hüvitise kindlaksmääramisel.

Nimetatud kriteerium jätab liikmesriikidele vabad käed selle täitmise tagamiseks kasutatavate praktiliste meetodite valikul, kui need hüvitise kindlaksmääramise meetodid on objektiivsed ja läbipaistvad. Altmarki kolmas kriteerium nõuab ülemäärase hüvitise maksmise vältimist võimaldavate tingimuste olemasolu ja ülemäärase hüvitamise puudumist. RaKS § 31 lg 1 p 2 kohaselt lähtutakse tervishoiuteenuste loetelu koostamisel muuhulgas tervishoiuteenuse kulutõhususest. Vabariigi Valitsuse 24. septembri 2002 määrus nr 301 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu muutmise kriteeriumid ning nende hindamise tingimused ja kord“ 7. peatükk määratleb detailselt tervishoiuteenuste tasustamise korra ning peamiseks aluseks tasu määra kindlaks määramisele on nn tegevuspõhine kuluarvestuse metoodika ,kus tasu määrad määratakse kindlaks konkreetselt kulude põhjal.

Seega määratakse tervishoiuteenustele kehtestatavad piirhinnad kindlaks vastavalt reaalselt vajalikele kuludele, mis tagab selle, et tasu ei ole ülemäärane ning võimaldab vaid mõistlikku tulukust. Seega on täidetud Altmarki teise ja kolmanda kriteeriumi nõuded täidetud. Altmarki neljanda kriteeriumi nõude kohaselt kui avaliku teenuse osutamise kohustust täitvat ettevõtjat ei ole valitud riigihankemenetluse raames, mis võimaldaks valida välja pakkuja, kes suudab nimetatud teenuseid osutada ühiskonnale madalaimate kuludega, tuleb vajaliku hüvitise määramiseks analüüsida kulusid, mida kannaks nimetatud kohustuste täitmisel ettevõtja, mida juhitakse nõuetekohaselt ja millel on vajalikud vahendid.

Kaebuse väitel ei ole HVA haiglatega ravi rahastamise lepingute sõlmimise puhul täidetud Altmarki neljanda kriteeriumi nõuded, sealjuures viitab ta teatise p-dele 62-77 ning rõhutab, et kaebaja ei saa konkureerida HVA-haiglatega, keda eelistatakse automaatselt ning olenemata sellest, kas HVA haigla osutab sama teenust vähemate kuludega või mitte. Kuivõrd Altmarki neljas kriteerium ei nõua hüvitise suuruse määramist konkursiga, siis on osundatud kriteeriumi eesmärgiks, et üldist majandushuvi pakkuva teenuse hinda ei määrataks konkreetse teenuse osutaja kulude põhjal ning et kulud ei oleks kogukonnale ebamõistlikult suured.

Vastustaja selgituse kohaselt on haigekassa poolt hüvitatavate tervishoiuteenuste piirhindade osas kujunenud aastate jooksul selged üldtunnustatud põhimõtted, mis on sätestatud Vabariigi Valitsuse 24. septembri 2002 määrusega nr 301 „Eesti Haigekassa tervishoiuteenuste loetelu muutmise kriteeriumid ning nende hindamise tingimused ja kord“ ning mille kohaselt on arvutatud ka HVA haiglate poolt osutatava hooldusraviteenuse piirhinnad. Kuivõrd tervishoiuteenuste loetelu koostamisel arvestatakse muuhulgas tervishoiuteenuse kulutõhususega tulenevalt RaKS § 31 lg 1 p 2 ning Altmarki kolmanda kriteeriumiga seoses on vastustaja selgitanud, et piirmäärade kehtestamine toimub väga detailse ning spetsiifilise kuludel põhineva menetluse tulemina, mis ei lähtu konkreetse teenuse osutaja kuludest, vaid vastava tegevuse keskmistest kuludest, on sellega ka tagatud, et piirhinna kehtestamisel ei võeta aluseks ebatõhusa ettevõtja suuri kulusid.

Seega leiab kohus, et teenuste piirhinna kehtestamine vastavalt vajalikele kuludele ning eespoolloetletud õigusaktidega tagab selle, et tegemist ei ole ülemäärase tasuga. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Haigekassa poolt HVA haiglatega hooldusraviteenuse osas RRlepingute sõlmimise ja HVA haiglatele tasu maksmise puhul ei ole tegemist majandusliku eelisega ega ka riigiabiga ning RaKS 36 lg 5 vastuolu EL riigiabi reeglitega puudub.

38. Ülalkäsitletust tulenevalt ei pea kohus ka vajalikuks kontrollida , kas Komisjoni 28. novembri 2005 otsuses 2005/842/EÜ sätestatud tingimused ,millele vastavat riigiabi käsitatakse automaatselt siseturuga kokkusobivana ja mille alusel vabastatakse vastav riigiabi ELTL-is sätestatud teavitamiskohustusest,on käesoleval juhul täidetud.

39. Kaebuse väitel on ta otsuses nr 74 ja halduslepingutega otseses puutumuses seetõttu, et ta soovis sarnaselt kolmandate isikutega sõlmida 3-aastast halduslepingut statsionaarses hooldusravis. Kohus leiab, et kuivõrd kehtib eelhaldusakt ( otsus nr 295) ning kaebuse esitaja taotluse on vastustaja lahendanud otsusega nr 72, mille õiguspärasuse kohta on kohus esitanud põhjendused eespool ( ja millest tulenevalt kaebuse esitaja taotlused otsuse nr 72 tühistamiseks ja taotluse läbivaatamata jätmise ja hindamata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks rahuldamisele ei kuulu), siis kaebuse esitaja puutumus otsusega nr 74 ja halduslepingutega ei saa pidada selliseks , millest tuleneks kaebajal õigus kohtulikule kaitsele .Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebuse järgmised taotlused: tuvastada EHK juhatuse 15.03.2011 otsuse nr 74 p 1 ja selle lisa nr 2 õigusvastasus osas, millega kinnitati EHK Harju piirkonna statsionaarse hooldusraviteenuse lepingupartnerite valik ja neile määratud statsionaarsete ravijuhtude arv; 4 tuvastada EHK ja Kallavere Haigla AS vaheline ravi rahastamise lepingu 60334 11 koos lepingu lisadega õigusvastasus osas, mis puudutab statsionaarset hooldusravi; ) tuvastada EHK ja EELK Tallinna Diakooniahaigla SA vaheline ravi rahastamise lepingu 6021611 koos lepingu lisadega õigusvastasus osas, mis puudutab statsionaarset hooldusravi; tuvastada EHK ja Loksa Haigla SA õigusjärglasele Ida-Tallinna Keskhaigla AS-le üle läinud ravi rahastamise lepingu 61441 11 koos lepingu lisadega õigusvastasus Ida-Tallinna Keskhaigla AS-le üle läinud statsionaarset hooldusravi puudutavas osas; ning alternatiivsed nõuded: juhul, kui EHK ja Loksa Haigla SA vaheline ravi rahastamise leping 61441 11 on lõppenud ilma, et see oleks statsionaarset hooldusravi puudutavas osas üle läinud Ida-Tallinna Keskhaigla AS-le, tuvastada lepingu ja nende lisade õigusvastasus kaevatavas osas.; vastuolu tõttu seadusega tuvastada taotluse punktides 4) kuni 6) nimetatud ravi rahastamise lepingute tühisus kaevatavas osas.

40. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks.Vastustaja menetluskulu taotlust esitanud ei ole. Eeltoodust tulenevalt jäävad kummagi menetlusosalise menetluskulud nende endi kanda.

/ allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik

.