3-13-596/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Einar Vene, Mati Kartau, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 18. november 2014, Tartu Haldusasja number 3-13-596 Haldusasi Robert

Pohlaku

kaebus

Justiitsministeeriumi 11.02.2013. a otsuse nr 11-6/13-1842 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks paigutada kaebaja Viru Vanglast tagasi Tartu Vanglasse Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 09.12.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Robert Pohlaku apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev 29.10.2014 Menetlusosalised Kaebaja Robert Pohlak Vastustaja Justiitsministeerium, esindaja Viorica Tšaikovski RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. 2. Muuta osaliselt Tartu Halduskohtu 09.12.2013. a otsuse põhjendusi, täiendades neid käesolevas otsuses toodud põhjendustega. 3. Kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) jätta tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 18.11.2014, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Robert Pohlak on kinnipeetav, kelle karistusaja lõpukuupäevaks on 01.07.2018 ning kes kandis karistust Tartu Vanglas. Tartu Vangla esitas 06.12.2012 Justiitsministeeriumile taotluse R. Pohlaku ümberpaigutamiseks Tartu Vanglast Viru Vanglasse julgeolekukaalutlustel. R. Pohlak vaidles oma 20.12.2012. a seisukohas enda ümberpaigutamisele vastu.

2. Justiitsministeerium otsustas 11.02.2013. a otsusega nr 11-6/13-1842 R. Pohlaku Viru Vanglasse ümber paigutada vangistuse eesmärkide saavutamiseks. R. Pohlak paigutati Viru Vanglasse 14.02.2013. 3. R. Pohlak esitas 14.03.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus Justiitsministeeriumi 11.02.2013. a otsuse tühistada ning end Tartu Vanglasse tagasi paigutada. Kaebuse kohaselt peab kaebaja tulenevalt justiitsministri 25.03.2008. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (Täitmisplaan) § 5 lg 2 p-st 2 kandma karistust Tartu Vanglas. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 19 lg-le 1 võib kinnipeetava ümber paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeolekukaalutlustel. Tartu Vangla põhjendas 06.12.2012. a taotluses ümberpaigutamist julgeolekukaalutlustega, Justiitsministeerium otsustas kaebaja ümber paigutada aga karistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Õigusaktidest, sh Täitmisplaani § 10 lg-st 1, ei tulene Justiitsministeeriumile pädevust asuda vangla taotlust sisustama uute alustega ning rahuldada taotlust muul alusel kui oli märgitud vangla taotluses. Vaidlustatud otsus on põhjendamata, ei vasta seadusele ega haldusaktile esitatavatele nõuetele ning rikub kaebaja õigusi. Otsusest ei nähtu konkreetseid ja asjakohaseid asjaolusid, piisavaid põhjendusi ega viiteid tõenditele, mis võiksid olla aluseks kaebaja ümberpaigutamisele Viru Vanglasse tugevdatud järelevalve alla. Ei nähtu, miks on Viru Vanglas karistuse kandmine karistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks parem kui Tartu Vanglas või et keegi oleks kaebaja ümberpaigutamise teemal kinnipeetava ja vanglatöötajatega vestelnud. Kaebaja ümberpaigutamine Viru Vanglasse raskendab oluliselt tema võimalusi suhelda oma Tartus elava abikaasaga. Vaidlustatud otsuses on tuginetud 21.11.2012. a riskihinnangule, kaebaja varasemale karistatusele ning viimase kuriteo sooritamisele katseajal ning leitud, et kaebaja on väljaspool vanglat võimeline juhtima isikuid kriminaalsetele kuritegudele. Selline seisukoht on asjakohatu ja põhjendamatu. Asjakohatud on ka viited kaebajale 18.06.2010 Lõuna Ringkonnaprokuratuuri määrusega seatud suhtlemispiirangutele ning 18.04.2011 määratud distsiplinaarkaristusele. Tartu Vangla on ka 15.05.2012 taotlenud kaebaja ümberpaigutamist, kuid 13.07.2012 jättis vastustaja taotluse rahuldamata. Vaidlustatud otsusest ei nähtu, millised on need uued asjaolud, mis on fikseeritud uues riskihindamises ning mis õigustavad ümberpaigutamist. Kaebaja on kõrgohtlikuks hinnatud juba 23.04.2012. Kaebaja väidetavaid „säilinud sidemeid ja osalust kuritegelikus ühenduses“ ei ole otsuses ammendavalt selgitatud. Vaidlustatud otsuse resolutsioon ja põhjendused on vastuolus, kuna resolutsiooni kohaselt paigutati kaebaja ümber karistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks, kuid põhjendustes on lisaks sellele alusele tuginetud ka julgeolekukaalutlustele. 4. 07.11.2013 toimunud istungil selgitas kaebaja esindaja, et Tartu Vanglas kaebajal kellegagi konflikte polnud, kuid Viru Vanglas on oht kaebaja elule ja tervisele. Kaebaja selgitas 17.11.2013. a avalduses istungi protokolli parandamiseks, et Viru Vangla direktori 29.10.2013. a korraldusega kehtestati kaebajale päevakava, mis välistaks tema kokkupuute teiste kinnipeetavatega. Selle põhjustas asjaolu, et 03.10.2013 avastati Viru Vanglas kaebaja kambri ukselt silt „kits“ ning 04.10.2014 üldkasutatava külmkapi sahtlilt, mida kaebaja kasutab, silt „vana kits“ ja kitsepilt. Eelneva tõttu lukustati koheselt terve sektor 3,5 nädalaks julgeolekukaalutlustel, kuid asjaga seotud kinnipeetavate nimesid kaebajale avalikustatud ei ole. Samuti lisas kaebaja, et abikaasa on pika vahemaa ja töökohustuste tõttu teda Viru Vanglas vähem külastanud. 24.11.2013 esitas kaebaja täiendavaid tõendeid.

2

5. Tartu Halduskohus jättis 09.12.2013. a otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt vastab vaidlustatud otsus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 51 lg-s 1 sätestatud haldusakti nõuetele. Olukorras, kus ümberpaigutamisega kaasneb kinnipeetava perekonnaelu riive, on ümberpaigutamine kinnipeetavale koormav ning ärakuulamine kohustuslik. Kaebaja on 03.12.2012 saanud esitada vastuväiteid seoses enda ümberpaigutamisega ning vastustaja arvestas nende väidetega. Kohus ei nõustunud kaebajaga, et vastustaja rahuldas Tartu Vangla 06.12.2012. a taotluse muul alusel kui vangla ise märkis. Vaidlustatava otsuse põhjenduste p-s 5.1 selgitas vastustaja põhjalikult, miks tema arvates tuleb vangla ümberpaigutamise taotlust käsitleda esitatuks vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Kinnipeetava ümberpaigutamise otsustamisel on vastustajal lai kaalutusõigus ning ta ei ole rangelt seotud ümberpaigutamise taotluse põhjendustega. Ümberpaigutamise otsuses esitatud põhjendustele ei anna ükski vangistust reguleeriv õigusakt iseseisvat õiguslikku tähendust, mistõttu ei saa need kaebaja õigusi rikkuda. Vaidlustatava otsuse resolutsioon on selge ja üheselt mõistetav. Vaidlustatud otsusega ei ole kaebaja õigust perekonnaelule riivatud suuremal määral kui see paratamatult kaasneb vangistusega. Ei ole usutav, et kaebaja abikaasal puuduvad üldse puhkepäevad, et üks kord kuus olla tööst eemal. Kohus nõustus vaidlustatavas otsuses toodud põhjendustega perekonnaelu riive osas. Ka kaheksa kuud pärast ümberpaigutamist Viru Vanglas tekkinud konflikt ei too kaasa otsuse tühistamist. Kui kaebaja leiab, et käesoleval hetkel on tema elu ja tervis ohus, saab ta Viru Vangla direktorilt taotleda enda ümberpaigutamist teise vanglasse (RKHKm 02.06.2010 nr 3-3-1-30-10). Kuna vaidlustatud haldusakt jääb jõusse, ei saa kohus vastustajat kohustada kaebajat Tartu Vanglasse tagasi paigutama. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. R. Pohlaku 08.01.2014. a apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega kaebus rahuldada või alternatiivina asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks saata. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 6.1. Kohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (HKMS § 2 lg-d 2, 4, 6 ja § 27 lg-t 1), sest ei andnud 07.11.2013 toimunud istungil R. Pohlakule kordagi sõna, kuigi ta ise ning tema esindaja seda taotlesid. Kaebaja ei saanud enda seisukohti esitada ega põhjendada ning seetõttu ei ole haldusasi lahendatud õigesti ja ausalt. Rikkumist ei kõrvalda asjaolu, et kohus rahuldas kaebaja taotlused kohtuistungi protokolli parandamiseks ning täiendavate tõendite toimikusse lisamiseks. Lisaks on kaebaja taotlused lihtsalt toimikusse protokolli juurde lisatud ning protokolli muudetud ei ole. Seega võib olla tegemist protokolli parandamise taotluse lahendamise nõuete rikkumisega. 6.2. Kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. Vastustaja võis küll kaebaja ära kuulata HMS § 40 lg 1 mõttes, kuid ühegi vastuväitega sisuliselt ei arvestatud. Kohtuotsusest ei nähtu, millest tulenevalt on konkreetselt alust arvata, et kaebaja on pannud või võiks karistuse kandmise ajal panna toime uue kuriteo. Kaebaja ei nõustu, et vastustaja pole seotud Tartu Vangla 06.12.2012. a taotluses esitatud põhjendustega. Vastustaja kaalutlusõigus ümberpaigutamise otsustamisel ei saa olla piiramatu. Kaebaja jääb seisukohale, et ümberpaigutamisega on rikutud tema õigust perekonnaelu puutumatusele ning elule ja tervise kaitsele. Küsimus ei ole selles, kas Viru Vangla on kaebajale võimaldanud pikaajalisi kokkusaamisi, vaid selles, kas tegelikkuses on pereliikmete kohtumised võimalikud. Kaebaja elule ja tervisele on tekkinud reaalne oht. 7. Justiitsministeerium vaidleb 11.02.2014. a vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle rahuldamata jätta. 3

Vastuses palus Justiitsministeerium arvestada enda 09.05.2013. a seisukohti (tl 25-28), mille kohaselt olid ümberpaigutamise otsuse aluseks olevad kaalutlused ja järeldused õiguspärased ning otsus on kooskõlas kehtiva õigusega. Antud juhul ei olnud võimalik kinnipeetava soovidega arvestada, sest tema isiklikud eelistused ei olnud kaalukamad avalikest huvidest ja ei kaalu üles vangistuse täideviimise eesmärkide olulisust. Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitas vastustaja järgmist: 7.1. Istungil kaebaja enda ära kuulamata jätmine pole selline menetlusviga, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise. Kaebaja seisukohad olid istungil esindaja kaudu kaitstud. Pealegi soovis kaebaja istungil kaasa rääkida tõendi vastuvõetavuse küsimuses, mille puhul ei mänginud rolli tõendi andmise asjaolud ega kaebaja nägemus nendest. Kaebaja pole välja toonud ühtegi asjaolu, mille osas ta poleks saanud kuni käesoleva menetlusstaadiumini arvamust avaldada. Vastuseks apellatsioonkaebuse p-dele 22 ja 23 selgitas vastustaja, et kohtuistungi protokollist jääb ebaõige mulje, nagu oleks vastustaja pidanud kaebaja seisukohti juba ette mittearvestatavateks. Vastustaja pidas istungil silmas seda, et vangla julgeolekuküsimustes ei saa tugineda kaebaja subjektiivsele arvamusele, vaid tuginema peab objektiivselt tuvastatud faktilistele asjaoludele. 7.2. Halduskohus rikkus protokolli parandamist reguleerivaid kohtumenetluse norme, kuid mitte selliselt, nagu väidetakse apellatsioonkaebuses. Halduskohus rikkus HKMS § 86 lg-st 1 tulenevat kohustust küsida protokolli parandamise taotluse kohta vastustaja seisukohta. Lisaks ei ole kohus vastustajat teavitanud protokolli allkirjastamise ajast. Vastustaja nõustus, et kuna kaebaja taotlustest tulenevaid parandusi pole protokolli sisse viidud, võib olla tegemist protokolli parandamise taotluse lahendamise nõuete rikkumisega. 7.3. Kuigi vastustaja apellatsioonkaebust ei esitanud, märgib ta, et halduskohus on otsuses üllatuslikult viidanud Viru Vangla direktori 29.10.2013. a korraldusele, mida tõendina asja juurde ei võetudki. Nimelt esitas kaebaja esindaja viidatud korralduse kohtuistungil, kuid ka loobus samal istungil selle tõendi esitamisest. Vastustajal puudub teave, nagu oleks kohus tõendi hiljem asja materjalide juurde võtnud. Kui kohus võttis tõendi asja materjalide juurde vastustaja teadmata, siis on rikutud tema õigust võtta osa tõendite uurimisest. 7.4. Kohus on kõiki asja lahendamisel tähtsust omavaid materiaalõiguse norme õigesti kohaldanud. Asjaolu, et kaebaja on karistuse kandmise ajal pannud toime kuritegusid, tõendab näiteks Jõgeva Maakohtu 17.12.2001. a otsus asjas nr 1-228/00. Kaebaja väidetele seoses ümberpaigutamise õigusliku alusega on vastustaja juba halduskohtus vastanud. Vastustaja selgitas täiendavalt, et julgeolekukaalutlused on kitsam mõiste kui ümberpaigutamine vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Vastustaja lähtus otsuse tegemisel vangla esitatud asjaoludest ja hinnangutest, kuid valis ise õige õigusliku aluse. Otsuse tegemisel ei saanud arvestada asjaoluga, et 8 kuud pärast ümberpaigutamist tekkis kaebajale Viru Vanglas võimalik julgeolekuoht. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei ole alust, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada halduskohtu 09.12.2013. a otsuse põhjendusi käesolevast otsusest tulenevate põhjendustega. 9. Iseenesest on toimiku materjalidest ja halduskohtu istungi protokollist nähtuvalt põhjendatud kaebaja ja vastustaja seisukohad selle kohta, et halduskohus on käesoleva asja menetlemisel rikkunud menetlusnorme, jättes 07.11.2013 toimunud istungil R. Pohlakule sõna andmata, kuigi ta ise ning tema esindaja seda taotlesid ja rikkudes HKMS §-st 86 ning TsMS §-st 53 tulenevat kohtuistungi protokolli parandamise korda. Samuti on halduskohus rikkunud menetlusnorme sellega, et tugines vaidlusaluses otsuses tõendile (Viru Vangla direktori 29.10.2013. a korraldus 4

nr 1-1/187), mida kohus ega menetlusosalised eelnevalt kohtuistungil ei uurinud, sest kaebaja esitas selle kohtule pärast 07.11.2013. a istungit 24.11.2013. a kirjaga (tl 114- 124). Samas ei ole need käesoleval juhul ringkonnakohtu arvates siiski sellised menetlusvead, mis tingiksid halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamise ja asja uueks arutamiseks samale kohtule tagasisaatmise, sest oma lõppjärelduselt on halduskohtu otsus õige. Samuti sai kaebaja võimaluse omapoolsete seisukohtade suuliseks esitamiseks Tartu Ringkonnakohtu istungil 29.10.2014 ja ringkonnakohus võttis korrektselt asja juurde need materjalid, millele kaebaja viitas, kui tema suhtes esinevat julgeolekuohtu tõendavatele materjalidele ning mille ta esitas hilinemisega ka Tartu Halduskohtule, kes aga ei võtnud selget seisukohta nende tagastamise ega ka asja juurde võtmise kohta näiteks menetluse uuendamise võimaluse kaudu, kuid käsitles vähemalt ühte neist tõenditest (29.10.2013. a käskkirja) siiski oma 09.12.2013. a otsuses. Samuti tuleb tähele panna seda, et kaebuses vaidlustati Justiitsministeeriumi haldusakti materiaalset õiguspärasust, mistõttu on sisult tegemist suures osas õigusliku vaidlusega ja eelviidatud menetluslikud rikkumised ei too seetõttu tingimata kaasa halduskohtu otsuse tühistamist. 10. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses jätkuvalt, et nii vastustaja kui ka halduskohus on tema Viru Vanglasse paigutamisega seonduvalt materiaalõigusnorme ebaõigesti kohaldanud. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Nagu juba varem märgitud, vaidlustas R. Pohlak halduskohtus Justiitsministeeriumi 11.02.2013. a otsuse nr 11-6/13-1842, millega R. Pohlak paigutati Tartu Vanglast Viru Vanglasse ümber vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Kaebaja leidis, et vaidlustatud otsus on põhjendamata, ei vasta haldusaktile esitatavatele nõuetele ning rikub kaebaja õigusi, tuues talle kaasa julgeolekuohu ja raskendades võimalusi suhelda oma Tartus elava abikaasaga. VangS § 19 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava paigutada ühest kinnisest vanglast teise või ühest avavanglast teise, kui see on vajalik kinnipeetava individuaalse täitmiskava elluviimiseks, vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks või julgeoleku kaalutlustel. Kinnipeetava ümberpaigutamine on detailsemalt reguleeritud Täitmisplaanis. Täitmisplaani § 8 kohaselt paigutatakse kinnipeetav ümber selle vangla direktori taotlusel, kus kinnipeetav karistust kannab. Taotluse esitamisega Justiitsministeeriumile algab seega haldusmenetlus, milles Justiitsministeerium ei ole siiski kindlalt seotud vangla esitatud põhjendustega ega ka ettepanekuga, mis vanglasse kinnipeetav paigutada. Kuna otsuse tegija on Justiitsministeerium, siis on tema hinnata, millised asjaolud on kinnipeetava ümberpaigutamise aluseks ja millised mitte. Ümberpaigutamise otsuse tegemise õigus on Justiitsministeeriumil tulenevalt Täitmisplaani § 2 lg-st 2. Tegemist on Justiitsministeeriumi kaalutlusotsusega, millisesse vanglasse kinnipeetav paigutatakse. Kinnipeetaval endal puudub subjektiivne õigus valida vanglat, kus kanda karistust. Näiteks on Riigikohtu halduskolleegium oma lahendis haldusasjas nr 3-3-1-76-10 aga leidnud, et asjaolust, et kinnipeetaval puudub õigus valida endale karistuse kandmiseks konkreetset vanglat, ei saa teha järeldust, nagu puuduks kinnipeetaval mis tahes olukorras õigus vaidlustada enda ümberpaigutamist. Kolleegium oli seisukohal, et kinnipeetaval on õigus vaidlustada tema suhtes tehtud ümberpaigutamise otsust olukorras, kus ümberpaigutamine tingis perekonnaga pikaajalise kokkusaamise ärajäämise. Riigikohtu sellest seisukohast saab järeldada, et ümberpaigutamise otsuse vaidlustamisel tuleb kinnipeetaval ära näidata tema mõne põhiõiguse rikkumine, kuid vaidlustamise aluseks ei saa olla ümberpaigutamise fakt iseenesest või soovimatus kanda karistust otsusega määratud vanglas. Halduskolleegium asus 5

sama lahendis ka seisukohale, et kinnipeetava ümberpaigutamine VangS § 19 kohaselt ei eelda ümberpaigutatava eelnevat nõusolekut. Samuti ei ole ümberpaigutamine kinnipeetava suhtes üldjuhul koormava iseloomuga. Seega ei toimu kinnipeetava ümberpaigutamine kinnipeetava kahjuks HMS § 40 lg 3 p 3 mõttes. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus „Euroopa vanglareeglistik“ sätestab punktides 17.2 ja 17.3, et kinnipeetava paigutamisel tuleb arvesse võtta ka nõudeid, mis on seotud jätkuva eeluurimise, ohutuse ja turvalisusega ning vajadust tagada asjakohased režiimid kõikidele vangidele ning vangide sooviga tuleb võimaluse korral arvestada. Seega ka Euroopa vangistusõigusalane soovituslik akt ei näe ette, et siseriiklikult peaks sätestama kinnipeetavale subjektiivse õiguse valida kinnipidamiskohta. Euroopa Inimõiguste Kohus on otsuses Bastone v Itaalia samuti leidnud, et Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon ei anna kinnipeetavale õigust valida kinnipidamiskohta. Asjaolu, et kinnipeetavad võidakse paigutada eraldi nende perekondadest, on paratamatu tagajärg isiku karistamisele. Küll aga võib isiku paigutamine vanglasse, mis on niivõrd kaugel tema perekonnast, et külastused on tehtud äärmiselt raskeks või isegi võimatuks, tähendada, et sekkutud on üleliia isiku õigusele perekonnaelule. Sellistel juhtudel on oluline, et võimud abistaksid isikutel hoida perekonnaga kontakti. Viimatinimetatuga seoses tuleb antud kaasuses aga arvestada Eesti mastaapidega ning geograafiliste iseärasustega, millest lähtuvalt on kinnipeetavate omastel võimalik ilma suuremate raskusteta igast Eesti maakonnast erinevatesse vanglatesse ligi pääseda. Avalikult kättesaadav internetikeskkond Tpilet näitab samuti võimalust Tartu ja Jõhvi vahet bussiga liiklemiseks, pakkudes Jõhvi sõitmise võimalust 9 erineval liinil alates hommikul 8.15 kuni õhtul 19.30-ni ja Jõhvist Tartusse sõitmise võimalust vähemalt 12 liinil alates 6.25-st ja seda üldjuhul nii puhkepäevadel kui ka tööpäevadel. 11. Kinnipeetava õigusi võib tema paigutamine rikkuda üldjuhul ka siis, kui see toimub näiteks ettenähtud menetluskorda rikkudes või ilmselgelt meelevaldsetel kaalutlustel, või kui kaalutlusõigust on kuritarvitatud (nt ümberpaigutamine kättemaksuks või tagakiusamiseks). HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Justiitsministeerium on seisukohal, et haldusakt on põhjendatud, otsus on tehtud pädeva isiku poolt kehtiva õiguse alusel. VangS § 6 lg 1 kohaselt on karistuse täideviimise eesmärgiks mitte ainult kinnipeetava suunamine õiguskuulekale teele, vaid ka õiguskorra kaitse. Õiguskorra kaitse alla kuulub ka vanglas õiguskorra tagamine. Kambertüüpi vanglates paigutatakse kinnipeetav talle eraldatud kambrisse, mis välistab kinnipeetavate omavahelise suhtlemise ning kindlustab kõige efektiivsemalt vangla julgeoleku. Viru Vanglas on erinevalt Tartu Vanglast eraldi üksus, mis viib täide tugevdatud järelevalvet vajavate kinnipeetavate vangistust. Seega, kui kinnipeetava puhul on tuvastatud vajadus tugevdatud järelevalveks ja ei esine Viru vanglasse paigutamist välistavat asjaolu, paigutatakse selline kinnipeetav Viru Vanglasse. Ka Riigikohtu üldkogu on oma 07.12.2009. a otsuses nr 3-3-1-5-09 selgitanud vangistuse täideviimise eesmärki. Üldkogu hinnangul tähendab kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele karistuse niisugust täideviimist, mis peab andma vangistatule võime tulla sotsiaalselt vastutavana edaspidises elus toime ilma õiguskorda rikkumata. See hõlmab endas ühelt poolt meetmete võtmist ja kinnipeetavale tingimuste loomist, mis võimaldaksid tal taasühiskonnastuda, teiselt poolt aga kinnipeetava allutamist vanglas valitsevale korrale kui raamistikule kinnipeetava suunamisel. Õiguskorra kaitsmine karistuse täideviimise eesmärgina tähendab eelkõige selle tagamist, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise 6

ajal toime uut kuritegu. Selliselt realiseeritakse vangistusega ka eesmärk tagada ühiskonna turvalisus (nii vangla julgeolek kui ka väljapoole vanglat jäävate isikute turvalisus) ja laiemalt põhiseadusliku väärtusena riigi sisemine rahu. Õiguskorra kaitse, mis on üks vangistuse täideviimise eesmärkidest, on lai mõiste, mis hõlmab endas ka julgeoleku tagamist. Seega ei ole asjakohane kaebaja väide, nagu oleks ümberpaigutamise otsuses julgeoleku tagamisele viitamine või sellele vangla poolt tuginemine iseseisev asjaolu. Antud juhul tuleb käsitleda julgeoleku tagamist kui vangistuse täideviimise eesmärki, et süüdimõistetu ei paneks karistuse kandmise ajal toime uut kuritegu. Julgeolek laiemalt võttes tähendabki selles kontekstis muuhulgas eesmärk tagada ühiskonna turvalisus, samuti kinnipeetava järelevalve, mis tagaks üldise julgeoleku vanglas. Seeläbi realiseeritakse ka VangS § 66 lg-s 1 vanglateenistusele pandud kohustust ja õigust tagada julgeolek vanglas. 12. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, nagu oleks Justiitsministeerium otsuse tegemisel toonud välja uusi asjaolusid võrreldes vangla taotlusega. Nagu juba märgitud, ei olnud Justiitsministeerium kui haldusakti andja seotud üksnes vangla poolt väljatooduga, kuna Justiitsministeeriumil menetluse läbiviijana on HMS-st tulenevalt uurimiskohustus. Seega tuli vastustajal haldusmenetluses välja selgitada otsuse tegemiseks vajalikud asjaolud. See, kas vangla oli oma taotluses sarnastele põhjustele viidanud või mitte, ei ole seetõttu haldusakti õiguspärasuse seisukohalt asjassepuutuv. Kuna julgeolek on mõiste, mis on üheks vangistuse täideviimise eesmärgi osaks, siis vaadates nii Tartu Vangla selgitusi, miks kinnipeetav vajab nende hinnangul tugevamat järelevalvet, kui ka Justiitsministeeriumi vaidlusaluse otsuse põhjendusi, võib asuda seisukohale, et nii ümberpaigutamise otsuses kui ka vangla taotluses räägitakse sisuliselt samast asjast. Seega ei olnud otsuse põhjendus ka selles osas R. Pohlakule üllatuslik. Justiitsministeeriumi otsus põhineb lisaks faktiliste asjaoludele, mis tulenevad nii kinnipeetava suhtes tehtud varasematest süüdimõistvatest otsustest, kinnipeetavat iseloomustavatest sündmustest, tema tegudest ja käitumisest. Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on samuti teda iseloomustav asjaolu, millega võib otsuste tegemisel arvestada. Antud juhul oli kinnipeetav menetluses ka ära kuulatud, mistõttu oli talle tagatud ärakuulamine vastavalt HMS §-le 40. Lisaks oli kaebaja kaasanud menetlusse enda esindaja, kelle poolt 20.12.2012 esitatud seisukohaga Justiitsministeerium oma otsuse tegemisel arvestas. Seega oli kaebajale tagatud igakülgne ärakuulamine ja ka professionaalne õigusnõustamine.

13. Kaebaja ei ole toonud välja ühtegi konkreetset asjaolu või asjakohast selgitust, miks ta leiab, et vaidlusaluses kaalutlusotsuses esinevad vead või milline faktiline asjaolu on või ei ole tõene. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et Justiitsministeeriumi 11.02.2013. a otsus on piisavalt motiveeritud ja kaalutletud, asjas olulised asjaolud on välja selgitatud ja arvesse võetud ning otsuse tegemisel on õigesti teostatud diskretsiooni ja otsuses ei ole tehtud kaalutlusvigu, mis tooksid kaasa haldusakti tühistamise. Kinnipeetava paigutamine ja ümberpaigutamine otsustatakse lähtuvalt kinnipeetava ja vanglasüsteemi vajadustest ning seda teostatakse äärmiselt ulatusliku kaalutlusõiguse kaudu. VangS § 23 lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt soodustab vangla kinnipeetava vanglavälist suhtlemist. Asjaolu, et kinnipeetav võidakse paigutada 7

Eestisiseselt erinevatesse vanglatesse, ei tähenda seda, et vangla ei oleks täitnud VangS § 23 lõikeid 1 ja 2. Nagu juba märgitud, on Eesti geograafiliselt väikene riik ning vanglad asuvad suurtes regionaalkeskustes, kuhu on võimaldatud kõikidele suuremate raskusteta või kulutusteta ligipääs. Lisaks ei ole pikaajalised ega ka lühiajalised kokkusaamised ainsaks suhtlusviisiks, kuna perekonnaga on võimalik kontakti hoida ka kirjavahetuse teel ning kasutades selleks telefonikõnesid. Justiitsministeerium ei ole paigutamise otsusega riivanud kaebaja õigust suhelda perekonnaga. Ka kaebaja enda väidetest ei nähtu, et Viru Vangla oleks tal kuidagi takistanud vanglas oma perekonnaga kokku saada. Kaebaja väide, et ümberpaigutamine raskendas oluliselt tema võimalusi oma perega suhtlemiseks, ei vasta asja materjalidest nähtuvalt samuti tõele. Vastustaja on halduskohtule esitanud väljavõtted Riiklikust kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registrist (tl 30-31) ja millest nähtub, et alates kaebaja Viru Vanglasse paigutamist on tema abikaasa käinud viiel lühiajalisel kokkusaamisel ja ühel pikaajalisel kokkusaamisel. Enne paigutamist on sama ajaperioodi jooksul (3 kuud) Tartu vanglas olles abikaasa kaebajat külastanud lühiajalise kokkusaamise raames kuus korda ja pikaajalisel kokkusaamisel käinud ühe korra. Seega ei nähtu faktilistest asjaoludest, et Tartu vanglas olles oleks abikaasa kaebajat sagedamini külastatud kui Viru vanglas viibides. Samuti ei saanud ümberpaigutamine halvendada kaebaja võimalusi oma perekonnale helistada või kirjutada, kuna need õigused on talle ka Viru vanglas tagatud.

14. Vastuväitena apellatsioonkaebuse punktile 34 tuleb veel märkida, et vastustaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud Jõgeva Maakohtu 17.12.2001. a otsusega asjas nr 1-228/00 on R. Pohlak mõistetud kuriteos süüdi ajal, kui ta kandis kinnipidamiskohas karistust. Sellele kohtuotsusele on viide ka Tartu Vangla 06.12.2012. a taotluses nr 6-5/17273 R. Pohlaku ümberpaigutamiseks. Viidatud kohtuotsuses on kohus kirjutanud järgmist: „Karistuse mõistmisel R. Pohlakule arvestab kohus, et uus kuritegu on tema poolt toime pandud kinnipidamiskohas eelmise karistuse kandmise ajal. Asjaolu, et kuritegu on toime pandud kinnipidamiskohast, viitab kuriteo laadile ja raskusastmele - toimepanemise organiseerituse kõrgele astmele ja ohtlikkusele. Ka eelmises kohtuotsuses kirjeldatud ühe kuritegudest on R. Pohlak pannud toime karistuse kandmise ajal (I kd. tl. 269).“ See viitab selgelt, et R. Pohlak on kinnipidamisasutuses karistuse kandmise ajal toimepandud teos süüdi mõistetud. Tegemist on sellise faktilise asjaoluga, millega vastustaja ja kohus võisid õiguspäraselt arvestada ning õige ei ole kaebaja väide, et ei ole võimalik aru saada sellest, mille alusel on paigutamise otsuse ja ka kohtuotsuse tegemisel tehtud järeldus, et kaebaja pani karistuse kandmise ajal toime uue kuriteo ja võib seda ilmselt ka tulevikus teha. 15. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väide, et ümberpaigutamine Viru Vanglasse seadis ohtu tema elu ja tervise, kuna tal on seal teiste kinnipeetavatega tekkinud konflikt, mille tõttu kehtestas Viru Vangla direktor 29.10.2013. a korraldusega nr 1- 1/187 talle üldisest päevakavast erineva päevakava. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 119-123) oli see seotud 03.-04.10.2013. a intsidendiga, mille tulemusena avastati kaebaja kambri ukselt silt „kits“ ning üldkasutatava külmkapi sahtlilt, mida kaebaja kasutab, silt „vana kits“ ja kitsepilt. R. Pohlak paigutati ViruVanglasse ümber 14.02.2013. Julgeolekuküsimus, millele R. Pohlak nüüd viitab, on tekkinud alles 2013. a oktoobri lõpus, s.o kaheksa kuud pärast kinnipeetava ümberpaigutamist. Kui kaebajal oleks olnud Viru Vanglas julgeolekuoht algusest peale, siis oleks see ilmnenud ka varem, kui kaheksa kuud pärast kaebaja Viru Vanglasse paigutamist. 8

Seega ei ole 3013. a oktoobris juhtunu näol hetkel tegemist sellise asjaoluga, mida vastustaja sai ette näha või pidi ette nägema R. Pohlaku ümberpaigutamisel. Vastustaja pidi arvestama ja ka arvestas ümberpaigutamise menetluse ajal talle teada olnud asjaoludega, kuid ei pidanud arvestama kõigi potentsiaalsete ohtudega, mis võivad tekkida kinnipeetava karistuse kandmise aja jooksul. Seega ei ole 2013. a oktoobris toimunud vahejuhtum tõendiks, et vastustaja on teinud haldusmenetluse läbiviimisel asjaolude hindamisel sellise vea, mis tooks kaasa vaidlustatud 11.02.2013. a otsuse õigusvastasuse ja tühistamise. Pealegi selgus ringkonnakohtu istungil, et Viru Vangla direktori 29.10.2013. a korraldusega nr 1-1/187 kaebaja suhtes kehtinud erikord on juba paar-kolm kuud tagasi lõppenud ning ta on Viru Vanglas paigutatud ka teise osakonda ja viibib seal samades tingimustes teiste kinnipeetavatega. Vaidlusaluse 11.02.2013. a haldusakti tühistamiseks ei anna alust ka kaebaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud väited ja selgitused oma tervisliku seisundi ja selle väidetava halvenemise kohta põhjusel, et Viru Vanglas ei käi kambri aknad üldse lahti ja kambrites ei ole piisavalt õhku. Ringkonnakohus nõustub selles osas vastustajaga, et väidetav värske õhu nappus Viru Vangla kambrites ei ole ministeeriumi varasema otsuse tühistamise aluseks ning juhul, kui Viru Vanglas oleks leitud, et seal kaebaja tervislik seisund tõesti pidevalt halveneb vangla tingimustest tulenevalt ning vanglal puuduvad võimalused talle vajalike tingimuste ja ravi tagamiseks, siis oleks Viru Vangla ilmselt ka teinud ministeeriumile omapoolse taotluse R. Pohlaku ümberpaigutamise kohta, kuid Viru Vangla seda senini teinud ei ole.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad R. Pohlaku poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Mati Kartau /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ 9