3-11-2103/59 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2014, Tartu Haldusasja number 3-11-2103 Haldusasi A.T.

kaebus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega seotud käskkirjade ja toimingute õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 1. aprilli 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viru Vangla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja A.T. Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON 1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt. 2. Jätta jõusse Tartu Halduskohtu 1. aprilli 2013. a otsus osas, milles tunnistati õigusvastaseks A.T. hoidmine pika aja jooksul vastuvõtuosakonnas. Tühistada halduskohtu otsus ülejäänud osas ja jätta kaebus vastavas osas rahuldamata. 3. Jätta rahuldamata A.T. taotlus tunnistajate ülekuulamiseks. 4. Mõista Viru Vanglalt A.T. kasuks välja menetluskulu 3 eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. detsember 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla 26. septembri 2008. a käskkirjaga nr 1400-KP kohaldati A.T. suhtes raskete õiguserikkumiste toimepanemise ja enesevigastamise ennetamiseks ning vangla julgeoleku tagamiseks täiendavaid julgeolekuabinõusid - A.T. liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist ja lukustatud kambrisse paigutamist, isiklike riiete ja muude esemete kasutamise keelamist, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamist. Viru Vangla 10. oktoobri 2008. a käskkirjaga nr 1547-KP tunnistati eelnev käskkiri kehtetuks osas, milles A.T. le keelati isiklike riiete ja muude esemete kasutamine.

2

Viru Vangla 3. veebruari 2009. a käskkirjaga nr 6-1/41-KP, 30. aprilli 2009. a käskkirjaga nr 6- 1/115-KP ja 3. juuni 2009. a käskkirjaga nr 6-1/156-KP pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist.

2. A.T. esitas 29. augustil 2011 kaebuse eeltoodud käskkirjade õigusvastaseks tunnistamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole käskkirjades põhjendusi, mis arvestaks kõiki olulisi aspekte. Samuti taotles ta kaebuses Viru Vangla toimingute (ajavahemikul 23. septembrist 2008 kuni 3. septembrini 2009) õigusvastaseks tunnistamist seoses kaebaja ebainimliku, julma ja inimväärikust alandava kohtlemisega. Õigusvastased toimingud seisnesid selles, et teda hoiti vangla vastuvõtuosakonnas 4 kuud, ehkki seda võis teha vaid 10 päeva. Seejärel suunati kaebaja hoopis kartserisse, et jätkata Tartu Vanglas pooleli jäänud distsiplinaarkaristuse kandmist, arvestamata seda, et Tartu Vanglas jäi distsiplinaarkaristuse kandmine pooleli terviseprobleemi tõttu. Kartserisse paigutamisel 25. septembril 2008 ei antud kaebajale madratsit, ehkki arst oli kaebaja puhul kartserisse määramise eritingimuseks määranud voodi kasutamise võimaluse 24 tunni vältel. Kaebajale ei võimaldatud kartserist helistamist advokaadile ja Justiitsministeeriumile.

3. Tartu Halduskohtu 1. aprilli 2013. a otsusega rahuldati kaebus ja tunnistati Viru Vangla 26. septembri 2008. a, 3. veebruari 2008. a, 30 aprilli 2009. a ja 3. juuni 2009. a käskkirjad õigusvastasteks. Samuti tunnistati õigusvastaseks Viru Vangla toimingud – ajavahemikul 20. oktoobrist 2008 kuni 3. veebruarini 2009 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, pika aja jooksul vastuvõtuosakonnas hoidmine, kartserisse madratsi andmata jätmine ning advokaadile ja Justiitsministeeriumisse helistamise võimaldamata jätmine. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised. 3.1. Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 järgi kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega või ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Tuvastatud on, et kaebaja lõikas 26. augustil 2008 endal veenid läbi ning lubas, et haiglast tagasi saades vigastab ta end uuesti. Seega oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eeldus täidetud. Vastustaja ei olnud julgeolekuabinõusid kohaldades kaalutlusvigasid teinud. Vangla võttis arvesse, et kaebajal oli neli varasemat distsiplinaarkaristust 2008-st aastast, et ta vigastas ennast ja lubas enesevigastamist korrata. 3.2. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel on vastustajal kohustus valida kaalutlusõiguse alusel konkreetne VangS § 69 lg-s 2 kehtestatud meede. Julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast ei tulene, et vastustaja oleks põhjendanud valitud julgeolekumeetmete vajalikkust. Seega jättis vangla täiendavate julgeolekuabinõude meetmete valiku osas kaalutlusõiguse teostamata. Seetõtu tunnistas kohus 26. septembri 2008. a käskkirja, millega julgeolekuabinõusid kohaldati, õigusvastaseks. 3.3. Käskkirjad, millega täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist pikendati, tunnistas kohus samuti õigusvastaseks põhjusel, et vastustaja ei olnud meetmete valikut kaalunud. 3.4. Kaebaja seisukohaga, et julgeolekuabinõude kohaldamine nii pika ajavahemiku jooksul oli ebaproportsionaalne, kohus ei nõustunud. Samas ignoreeris vangla julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjas määratud julgeolekuabinõude jätkamise vajaduse kontrolliperioodi (üks kord kuus 20. kuupäeval), kuna 26. septembri 2008. a käskkirja, millega julgeolekuabinõusid esmakordselt kohaldati ja järgmise käskkirja (3. veebruari 2009. a käskkiri, millega julgeolekuabinõude kohaldamist pikendati) vaheline aeg on 4 kuud ja 8 päeva. See, et kaebaja ähvardas 26. jaanuaril 2009 vanglaametnikku tapmisega, oli alus täiendavate julgeolekuabinõude uuesti kohaldamiseks, mitte nende pikendamiseks. Seega oli ajavahemikul 20. oktoober 2008 kuni 3. veebruar 2009 kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine õigusvastane. 3.5. Kaebaja väidab, et viibis vangla vastuvõtuosakonnas 4 kuud (alates 29. veebruarist 2008 kuni 27. jaanuarini 2009), kuid vastavalt justiitsministri määruse nr 9 „Täitmisplaan“ §-le 14 võib

3

kinnipeetav ühest vanglast teise paigutamise puhul viibida vastuvõtuosakonnas vaid 10 päeva. Kohus tuvastas, et ehkki vaidlusalusel ajavahemikul esines perioode, kus kaebajat etapeeriti kohtuistungile või teise vanglasse, on sel perioodil siiski 18, 28 ja 54-päevased ajavahemikud, mil kaebaja viibis Viru Vangla vastuvõtuosakonnas. Seetõttu tunnistas kohus õigusvastaseks toimingud, mis seisnesid kaebaja vastuvõtuosakonnas hoidmises alates 23. septembrist 2008 kuni 25. septembrini 2008, 16 oktoobrist 2008 kuni 3. novembrini 2008 ning 14. novembrist 2008 kuni 27. jaanuarini 2009 (vahepealsetel perioodidel ei viibinud kaebaja erinevatel põhjustel Viru Vanglas). 3.6. Kohus pidas usutavaks kaebaja väidet, et talle ei võimaldatud kartseris 25. septembrist 2008 – 26. septembrini 2008 madratsit. Arsti ettekirjutus selleks oli olemas. Madratsi mitteandmist kinnitab asjaolu, et kaebaja lõikas 26. septembril 2008 endal veenid läbi. Tõsist enesevigastamist ei soorita inimene põhjuseta, vaid ainult siis, kui selleks on tõeline põhjus. Kohus ei ole tuvastanud, et kaebajal oli enesevigastamiseks mõni muu põhjus. 3.7. VangS § 28 lg 3 järgi oli keelatud telefoni kasutamise piiramine suhtlemiseks muuhulgas riigiasutuste ja kaitsjaga. Kohus leidis, et 26. septembril 2008 ei võimaldatud kaebajal helistada justiitsministeeriumisse ja advokaadile ning seetõttu lõikas kaebaja endal veenid läbi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Viru Vangla esitas halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus ja teha asjas uus otsus. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised: 4.1. Halduskohus leidis ebaõigesti, et vangla jättis julgeolekuabinõude meetmete osas diskretsiooni teostamata. Julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast nähtub, et arvesse võeti distsipliinirikkumiste iseloomu ja sagedust. Käskkirja väljaandmisel, 26. septembril 2008, oli kaebajal 22 kehtivat distsiplinaarkaristust, neist neli olid määratud 2008. aastal. Lisaks vigastas kaebaja end 26. septembril 2008. Julgeolekuabinõude esmakordsel pikendamisel 3. veebruaril 2009 arvestati, et kaebaja ähvardas 26. jaanuaril 2009 vanglaametnikku tapmisega. Sealjuures oli kaebajat kahel korral karistatud vanglaametniku ründamise eest ja teda oli karistuse kandmise ajal karistatud ka teiste kuritegude eest, sel hetkel oli tal 25 kehtivat distsiplinaarkaristust ja ta oli lukustatud kambris viibimise ajal samuti distsipliinirikkumisi toime pannud. Julgeolekuabinõude pikendamine oli vajalik tema poolt võimalike õigusrikkumiste toimepanemise ärahoidmiseks. Teine julgeolekuabinõude pikendamise käskkiri (30. aprillil 2009) arvestas juba 27 kehtiva distsiplinaarkaristusega, millest viimased neli olid toime pandud lukustatud kambris viibimise perioodil. Kolmas pikendamise käskkiri (3. juunil 2009) arvestas kahe ettekandega, mille kohaselt oli A.T. alates 30. aprillist 2009 esimesel juhul tekitanud endale kehavigastuse ja teisel juhul ei allunud ta vanglaametnike korraldusele heita põrandale pikali, vaid vastas ebatsensuursete väljenditega. Käskkirjadest nähtus, et meetmete valikul arvestati, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tuleb ennetada edaspidiste raskete õigusrikkumiste ja enesevigastamiste toimepanemist kinnipeetava poolt, samuti õigustab seda vajadus tagada vangla julgeolek. Kaebajat on riskihindamises hinnatud kõrgohtlikuks. Ohustatud võivad olla tema läheduses olevad isikud, kellega tal tekib tüli või mingid erimeelsused. 4.2. VangS § 69 lg 3 sätestab, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel. Seega ei ole julgeolekuabinõude kohaldamine seotud kindla ajaga, seda kohaldatakse kuni vajaduse äralangemiseni. Asja materjalidest nähtub, et A.T. suhtumine ja käitumine julgeolekuabinõude kohaldamise ajal ei muutunud. Kuni 3. veebruarini 2009 ei koostatud küll kirjalikku hinnangut kaebaja käitumisele, kuid see ei tähenda, et seda poleks üldse teostatud. Julgeolekuosakond vaatas asjaolud üle ja tegi suulise otsustuse. 4.3. Ebaõige on kohtu järeldus, et veenide läbilõikamine oli seotud madratsi mittesaamisega. Madrats oli määratud kaebajale Tartu Vanglas ja see ei laiene automaatselt olukorrale, kui isik

4

paigutatakse teise vanglasse. Viru Vangla arsti poolt oli määratud „eritingimuseks voodi 24t“, kuid see ei tähenda, et kaebajale oleks näidustatud madrats. 4.4. Kohus pole selgitanud, millise asjaoluga ta loeb tõendatuks kaebaja väite, et tal ei lubatud helistada. Käesoleval ajal ei ole telefonikõne toimumist või mittetoimumist enam võimalik tõendada telefonikõnede raamatutega, kuna õigusaktidega määratud aeg telefonikõnede raamatute säilitamiseks on möödunud. Kuid telefonikõnede toimumist tõendab asjaolu, et kaebaja on 23. septembril 2008 esitanud vaided, kus taotles riigiasutustele helistamise võimaldamist. Vaietest nähtuvalt oli 17.-20. spetember 2008 kaebajale võimaldatud küll helistamist, kuid 10 minuti täitumisel kõned katkestati. Vaided rahuldati 3. oktoobri 2008. a vaideotsusega.

4. A.T. vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta senises kohtumenetluses esitatud põhjendustel. Samuti märgitakse, et lisaks kaalutlusõiguse teostamata jätmisele jäeti kaebaja ka ära kuulamata. Lisaks palutakse asjas asja lahendamiseks ja tõe väljaselgitamiseks üle kuulata kaks Viru Vangla ametnikku.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Apellatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada. Halduskohtu otsus jääb muutmata osas, milles tunnistati õigusvastaseks see, et kaebajat hoiti vastuvõtuosakonnas õigusvastaselt 82 päeva. Ülejäänud osas, st täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja pikendamise osas ning helistamise ja madratsi mittevõimaldamise osas tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

6. Enne apellatsioonkaebuse lahendamise juurde asumist märgib ringkonnakohus, et A.T. poolt esitatud kaebusest on võimalik iseenesest välja lugeda rohkem nõudeid, kui halduskohus lahendas (vt tl 27 ja 48, kd I). Sellegipoolest ei ole A.T. halduskohtu otsust vaidlustanud ja on järelikult nõustunud kaebuse lahendamisega selles ulatuses, nagu halduskohus lahendas. Seetõttu lähtub ka ringkonnakohus halduskohtu poolt lahendatud nõuetest. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks Viru Vangla apellatsioonkaebuse alusel asuda apellatsioonimenetluses nõuete lahendamise ulatuse õigsust kontrollima, sest see võiks viia apellandi jaoks tema seisundit halvendava kohtuotsuse tegemiseni (reformatio in peius), mida ei saa pidada lubatavaks.

7. Halduskohus luges kaebajale täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ja nende pikendamise käskkirjad õigusvastasteks seetõttu, et neis ei olnud piisavalt kaalutud kasutatavate meetmete valikut.

Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus lähenenud vaidlustatud käskkirjadele põhjendamatult rangelt. Tõepoolest on Riigikohus selgitanud, et nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel (RKHKo 3-3-1-33-10, p 11). Ringkonnakohtu hinnangul tuleb käesolevas asjas tehtud käskkirjadest aga piisavalt selgelt välja, miks valiti just sellised julgeolekuabinõud. Julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjas (26. septembri 2008. a käskkiri) on selgelt märgitud, et täiendavate julgeolekuabinõude valikul tuleb arvesse võtta kaebaja poolt toimepandud distsipliinirikkumiste iseloomu ja sagedust. Käskkirjas kirjeldatakse seda, et kaebajat on viimase aasta jooksul neli korda distsiplinaarkorras karistatud, samuti seda, et ta vigastas end 26. septembril 2008 ja lubas enese vigastamist korrata. Käskkirjas sedastatakse, et raskete õiguserikkumiste toimepanemise ennetamiseks, kaebaja poolt enesevigastamise ennetamiseks ning vangla julgeoleku tagamiseks kohaldatakse täiendava julgeolekuabinõuna vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist; samuti kehakultuuriga tegelemise keelamist, mis seisneb spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, kuna seal ei ole tagatud kinnipeetava vanglasisese

5

liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine (tl 19, kd II). Arvestades seda, mis eesmärgil kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati, ning seda, milline on võimalik täiendavate julgeolekuabinõude valik (VangS § 69 lg 2 järgi on võimalik piirata vanglasisest liikumisja suhtlemisvabadust, isiklike riiete kandmist või esemete kasutamist, kehakultuuriga tegelemist, eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning ohjeldusmeetmeid), on piisavalt ilmne, miks valiti soovitud eesmärkide saavutamiseks just need täiendavad julgeolekumeetmed. Ringkonnakohus ei näe, et raskete õiguserikkumiste toimepanemise või enesevigastamise ennetamise ning vangla julgeoleku tagamise jaoks oleks seadusega võimaldatud täiendavate julgeolekumeetmete arsenalis kohasemaid vahendeid. Valitud vahendid on ka sobivad, vajalikud ning proportsionaalsed kitsamas mõttes. Ka ei näe ringkonnakohus, et neid eesmärke oleks olnud võimalik saavutada sama tõhusalt väiksema hulga julgeolekumeetmete abil.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et halduskohtu etteheide täiendavate julgeolekuabinõude valikul kaalutlusõiguse teostamata jätmise osas on asjakohatu. Ringkonnakohtu jaoks on kaalutlused, miks valiti sellised julgeolekuabinõud, piisavalt ilmsed. Võimalik, et vangla ei ole kasutanud käskkirjas oma valiku põhjendamisel kõiki sobivaid termineid ja maksimaalselt detailset arutluskäiku, kuid sellegipoolest on ringkonnakohtu jaoks kaalutlused jälgitavad ning haldusakt selles osas põhjendatud.

8. Ringkonnakohus märgib ka, et apellatsiooniastmes ei käi enam vaidlust isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelu osas, kuna halduskohus ei võtnud selles osas sisuliselt seisukohta ja A.T. halduskohtu otsust vaidlustanud ei ole.

9. Mis puudutab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise käskkirju, siis nende osas on ringkonnakohtu arvates üldse asjakohatu halduskohtu etteheide, et „VangS § 69 lg-s 2 kehtestatud meetmete valiku osas ei kohaldanud vastustaja kaalutlusi“ ja sellest tehtud järeldus, et see toob kaasa nende käskkirjade õigusvastasuse (kohtuotsuse p 7.1). Seda põhjusel, et julgeolekuabinõude osas oli valik juba tehtud ning järgnevate käskkirjade sisuks oli üksnes nende pikendamise küsimus, mitte enam nende valiku küsimus. Halduskohtu otsus on selles osas sisuliselt vastuoluline, sest halduskohus möönis ise, et kohtul polnud kahtlust, et julgeolekuabinõude pikendamise eeldused olid täidetud (p 7.1).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et juba valitud julgeolekuabinõude pikendamine oli põhjendatud. Käskkirjades on kirjeldatud, miks on valitud julgeolekuabinõude pikendamine vajalik. Kaebaja jätkas lukustatud kambris distsipliinirikkumiste toimepanemist, võttes pikaajalisele kokkusaamisele kaasa asju, mida ei olnud vastavas nimekirjas ja ähvardas vanglaametnikku tapmisega (3. veebruari 2009. a käskkiri, tl 21-22, kd II); pani toime neli uut distsipliinirikkumist, sh ähvardas vanglaametnikku (30. aprilli 2009. a käskkiri, tl 23-24, kd II); tekitas endale kehavigastuse ja ei allunud vangla relvastatud üksuse liikme korraldustele heita põrandale pikali ning kasutas nende suhtes ebatsensuurseid väljendeid (3. juuni 2009. a käskkiri, tl 25-25p, kd II). Seega jätkas kaebaja lukustatud kambris viibimise ajal enda tervist ja vangla julgeolekut ohustavat käitumist ning algselt valitud julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine oli põhjendatud.

10. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et julgeolekuabinõude kohaldamine 20. oktoobrist 2008 kuni 3. veebruarini 2009 oli õigusvastane, kuna esialgses julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjas (26. septembri 2008. a käskkiri) oli märgitud, et julgeolekuabinõusid kohaldatakse kuni asjaolude äralangemiseni, mille ülevaatamine toimub üks kord kuus 20-dal kuupäeval. See tingimus ei piiranud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aega. Vastupidi, käskkirjas oli märgitud, et julgeolekuabinõusid kohaldatakse kuni asjaolude äralangemiseni. Sama tuleneb ka VangS § 69 lg-st 3.

6

Seega ei saa sellest, et 20. oktoobril 2008 ja sellele järgnevatel kuudel kuni veebruarini 2009 ei vormistatud kirjalikku otsust selle kohta, et julgeolekuabinõude kohaldamist jätkatakse, teha järeldust, et alates 20. oktoobrist 2008 oli julgeolekuabinõude kohaldamine õigusvastane. 26. septembri 2008. a käskkirjas ei olnud märgitud, et otsustus asjaolude hindamise ja julgeolekuabinõude pikendamise kohta tehakse kirjalikult, mistõttu ei ole asjakohane rääkida ka kaebaja õiguspärase ootuse rikkumisest. Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda selles, et tegelikkuses julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise vajadust hinnati ja selle kohta suulisi otsustusi tehti.

Nõustuda ei saa ka halduskohtu järeldusega, nagu puudunuks kuni 11. jaanuarini 2009 igasugune alus kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. 11. jaanuaril 2009 toimus küll esimene kahest distsipliinirikkumisest, millega 3. veebruari 2009. a käskkirjas põhjendati julgeolekuabinõude pikendamise vajadust, kuid samas nähtub selle ja eelmise käskkirja võrdlusest, et kui täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise hetkel 26. septembril 2008 oli kaebajal 22 kehtivat distsiplinaarkaristust, siis esimese pikendamise hetkel 3. veebruaril 2009 juba 25, millest järeldub, et kaebaja pidi vahepeal olema toime pannud rohkem distsipliinirikkumisi. Lisaks ei ole ainult distsiplinaarkaristuste arv ainumäärav täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamisel. Täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise aluseks võib olla ka muu kaebaja käitumine või laekunud info, mille kohta distsiplinaarkaristust mingil põhjusel ei vormistata. Ringkonnakohus peab usutavaks ka, et asudes kirjalikult vormistamata täiendavate julgeolekumeetmete pikendamise vajadust ca 4 kuud pärast nende esmakordset määramist, kirjeldati üksnes vahetult pikendamise käskkirjale eelnevaid sündmusi, mis julgeolekuabinõude jätkamist nõudsid.

Lisaks märgib ringkonnakohus, et õige ei pruugi olla halduskohtu otsusest läbikumav arusaam, nagu tuleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetada kohe, kui kaebaja enam uusi distsipliinirikkumisi toime ei pane. Selle üle otsustamiseks, kas täiendavad julgeolekuabinõud on oma eesmärgi täitnud ning kas kinnipeetav ei ole enam endale või vangla julgeolekule ohtlik, võib olla vajalik julgeolekuabinõude kohaldamine pikema aja vältel. See vajadus ilmneb ka käesoleva asja materjalidest – kui esimeses käskkirjas peeti võimalikuks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist tingivate asjaolude ülevaatamist kord kuus, siis järgnevates käskkirjades oli selleks ajaperioodiks enamasti juba kolm kuud (tl 22, 25p).

11. Ka kaebaja väited tema ära kuulamata jätmise osas ei muuda vaidlustatud käskkirju õigusvastasteks. Kaebaja on rõhutanud küll fakti, et teda jäeti ära kuulamata, ent millestki ei nähtu asjaolusid, mida jättis vangla seetõttu arvestamata või mis oleks võinud viia teistsuguste otsustuste tegemiseni.

12. Madratsi mittevõimaldamise osas nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et järeldus, nagu tõendaks veenide läbilõikamine 26. septembril 2008 seda, et kaebajale ei antud madratsit, on kaugeleulatuv ning liialdatud. Ka kaebusest nähtub, et veenide läbilõikamine oli kaebaja kirjelduse järgi pigem enesevalitsuse kaotamise tagajärg pärast vanglaametnikega muudes küsimustes peetud suhtlust ning vanglaametniku vastust kaebaja ähvardusele, et ta vigastab ennast (tl 6, kd I). Vastustaja on põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et kaebaja käitumine on selline, et ta võibki tähelepanu saamiseks endale vigastusi tekitada (tl 115, kd II).

Seega tuleb otsida muid võimalusi, et kontrollida madratsi mitteandmise väite tõelevastavust. A.T. on apellatsioonimenetluses nimetanud kaks Viru Vangla ametnikku ja ta on taotlenud nende ülekuulamist tunnistajana „asja õiglaseks lahendamiseks ja tõe väljaselgitamiseks.“ Eelduslikult võiksid need tunnistajad A.T. arvates anda infot 26. septembril 2008 toimunu osas, st sealhulgas ka madratsi mitteandmise küsimuses. Ent Viru Vangla on oma seisukohas teatanud, et nimetatud

7

ametnikud on vastustajale öelnud, et nad ei mäleta enam toimunut, kuna sellest on möödunud palju aega. Arvestades seda, et käesolevaks ajaks on vaidlusalustest sündmustest möödunud enam kui kuus aastat, peab ringkonnakohus seda vastust usutavaks. Seetõttu ei näe ringkonnakohus põhjust nimetatud tunnistajate ülekuulamiseks. Ei ole usutav, et isikud, kes on juba haldusorganile kinnitanud, et nad enam toimunust midagi ei mäleta, võiksid kohtuistungil ülekuulatuna anda asjas olulise tähtsusega informatsiooni.

HKMS § 59 lg 1 järgi peab menetlusosaline tõendama asjaolusid, millele tuginevad tema väiteid. Mööndes küll kinnipeetava ja vangla vahelistes vaidlustes tõendamiskoormise mõningast ümberjaotamise vajadust kinnipeetava kasuks, arvestab ringkonnakohus siin siiski ka seda, et kuna juhtumist on möödas üle kuue aasta, ei ole võimalik tõendada, kas kaebajale tegelikult madrats anti või mitte. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et selles küsimuses ei ole võimalik usaldusväärseid tõendeid hankida. Nagu ülal märgitud, ei pea ringkonnakohus võimalike tunnistajate ülekuulamist arvestades intsidendist möödunud aega ja väidetava madratsi puudumise episoodilist tähtsust kaebaja kartseris viibimise ajal (kaebuses kirjeldatakse peale madratsi puudumise hulgaliselt muid väidetavaid õigusrikkumisi) otstarbekaks. Puuduvad ka asjaolud, mis võiksid kaudselt kaebaja väidet kinnitada. Samuti pole alust lugeda seda usutavaks ka ühelgi muul põhjusel.

Seetõttu loeb ringkonnakohus kaebaja väite madratsi mitteandmise kohta tõendamata väiteks. Ringkonnakohus märgib siinkohal, et esitades tuvastamiskaebuse sisuliselt viimasel kuul enne kolmeaastase kaebetähtaja möödumist vaidlusaluste sündmuste toimumisest (31. augustil 2011) võttis kaebaja ise riski, et tema väidete tõendamine võib osutuda keeruliseks. Kaebus jääb selles osas rahuldamata.

13. Ka Justiitsministeeriumile ja advokaadile helistamises taandub küsimus sellele, kas kaebaja väide, et helistamine keelati, vastab tõele. Ka selles küsimuses kehtib kõik otsuse eelnevas punktis öeldu. Ringkonnakohtu jaoks jääb arusaamatuks, millest järeldas halduskohus, et kaebaja väited, et talle ei võimaldatud helistamist, vastavad tõele. Tõsikindlad tõendid selles küsimuses puuduvad, kuna nagu vastustaja on apellatsioonkaebuses selgitanud, ei ole helistamise raamatut õigusaktidest tulenevalt kohustuslik nii pikka aega säilitada ja seda ei saa seetõttu tõendina kasutada. Vastustaja poolt viidatud vaiete esitamine ja lahendamine ringkonnakohtu hinnangul käesolevas küsimuses midagi ei tõenda, kuna kaebaja oli tollal esitanud vaide 23. septembril 2008 seoses enne seda kuupäeva toimunud telefonikõnede katkestamisega, ning vaideotsus vaide rahuldamiseks tehti 3. oktoobril 2008, kuid käesolevas asjas käib vaidlus nende kuupäevade vahelise perioodi üle, täpsemalt helistamise võimalikkuse üle 25.-26. septembril 2008.

Ka selles küsimuses ei ole ringkonnakohtu hinnangul võimalik eeltoodud põhjustel usaldusväärseid tõendeid koguda ning kaebaja väidete tõendamatuse tõttu jääb kaebus selles osas rahuldamata.

14. Ehkki Viru Vangla on apellatsioonkaebuses kinnitanud, et ta vaidlustab halduskohtu otsuse tervikuna, ei nähtu apellatsioonkaebusest põhjendusi, miks tuleks ümber hinnata halduskohtu seisukoht, et kaebaja hoidmine vastuvõtuosakonnas kokku 82 päeva vältel oli õigusvastane. Seda küsimust apellatsioonkaebuses üldse ei puudutata. Ka ringkonnakohus ei näe alust selles osas halduskohtu otsuse muutmiseks.

Seetõttu jääb apellatsioonkaebuse nõue selles osas rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

15. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada. Halduskohtu otsusest tuleb muutmata jätta osa, milles tunnistati õigusvastaseks kaebaja hoidmine pika aja jooksul

8

vastuvõtuosakonnas. Ülejäänud osas tuleb halduskohtu otsus tühistada ja teha selles osas uus otsus, millega jätta kaebus vastavas osas rahuldamata.

16. HKMS § 108 lg 2 järgi jaotatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kaebaja menetluskuludeks on kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot. Arvestades kaebuse rahuldatud osa ja rahuldamata jäetud osade vahekorda peab ringkonnakohus õiglaseks mõista Viru Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu 3 eurot.

Madis Ernits Tiina Pappel Einar Vene /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/ /digitaalselt alla kirjutatud/