3-13-2208/20 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-13-2208

Otsuse kuupäev

18. november 2014

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

Madis Orase kaebus Maksu- ja Tolliameti 19. juuni 2013

vastutusotsuse nr 13-7/208-14 tühistamiseks

Asja läbivaatamine

27. veebruaril 2014 kohtuistungil, kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Resolutsioon

Kaebaja – Madis Oras

Kaebaja esindaja – v. adv Rene Varul

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet

Vastustaja esindaja – Karin Kask

1. Rahuldada Madis Orase kaebus.

2. Tühistada Maksu- ja Tolliameti 19. juuni 2013

vastutusotsus nr 13-7/208-14.

3. Mõista Maksu- ja Tolliametilt Madis Orase kasuks

menetluskuluna välja seitsesada viiskümmend (750)

eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud poolte endi

kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu

Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise

viimane päev on 18. detsember 2014. Apellatsioonkaebus

võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Maksu- ja Tolliamet kontrollis 16. märtsi 2009 korralduse nr 12.2-3/3147-1 alusel OÜ BJR Maa

ja Vara käibemaksu arvestamise ja deklareerimise õigsust maksustamisperioodidel 2007.a juuli kuni

oktoober. Kontrolli tulemusel andis maksuhaldur 19. mail 2010 maksuotsuse nr 12.2-3/9705-19,

millega määrati OÜ-le BJR Maa ja Vara tasumiseks käibemaksu 628 866 krooni, tulumaksu

erisoodustustelt ja ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 353 194 krooni, kinnipeetavat tulumaksu 2820

krooni ning sotsiaalmaksu erisoodustustelt ja töötasudelt 26 123 krooni.

2. 19. juunil 2013 andis Maksu- ja Tolliamet vastutusotsuse nr 13-7/208-14, milles asus seisukohale,

et Madis Oras, tegutsedes OÜ BJR Maa ja Vara juhatuse liikmena, on tahtlikult rikkunud juhatuse

liikme kohustusi, mis tõi kaasa äriühingule maksuvõla tekkimise. Vastutusotsusega kohustati M.

Orast 55 629,65 euro ulatuses OÜ BJR Maa ja Vara maksuvõla tasumiseks.

3. 23. augustil 2013 esitas M. Oras vastutusotsusele vaide, milles taotles vastutusotsuse kehtetuks

tunnistamist.

4. 20. septembri 2013 vaideotsusega nr 6-1/1676-2 jättis Maksu- ja Tolliamet M. Orase vaide

rahuldamata.

5. 18. oktoobril 2013 esitas Madis Oras Tartu Halduskohtule kaebuse Maksu- ja Tolliameti 19. juuni

2013 vastutusotsuse nr 13-7/208-14 tühistamiseks.

6. Tartu Halduskohus võttis 25. novembri 2013 määrusega kaebuse menetlusse. 16. jaanuari 2014

määrusega määras kohus asjas kohtuistungi 27. veebruariks 2014.

7. 27. veebruari kohtuistungil ei lõpetanud kohus asja arutamist ning menetlusosalised andsid

nõusoleku kaebuse läbivaatamise jätkamiseks kirjalikus menetluses.

8. 6. oktoobri 2014 määrusega määras kohus asja läbivaatamiseks kirjalikus menetluses ja teatas

menetlusosalistele kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja.

Kaebuse põhjendused

9. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksusumma määramine vastutusotsuse kaudu on aegunud,

mistõttu kuulub vastutusotsus kehtetuks tunnistamisele. OÜ-le BJR Maa ja Vara on määratud

täiendavad maksud maksustamisperioodide juuli kuni oktoober 2007 osas, s.o ca 6 aastat enne

vastutusotsuse andmist olnud maksustamisperioodide eest. Kuna haldusakt kehtib adressaadile

teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, siis on maksusumma määratud vastutusotsusega

sellest hetkest, kui see vastutusotsus on toimetatud adressaadile kätte. Antud juhul on toimetatud

vastutusotsus Madis Orasele kätte enam kui viis aastat pärast OÜ BJR Maa ja Vara maksuotsuses

näidatud maksustamise perioode. Seetõttu on maksusumma määramine M. Orasele aegunud ja

maksu määramine seega õigusvastane.

10. Maksuhaldur oleks pidanud andma kaebajale võimaluse vastutusotsuse projektiga tutvuda ja

sellele vastuväiteid esitada, mida aga ei tehtud. Maksuhaldur keeldus andmast kaebajale lisatähtaega

vastuväidete esitamiseks, mille eesmärk oli ilmselt see, et jõuda koostada vastutusotsus ning

edastada see enne 1. juuli 2013 seadusemuudatuse jõustumist postiasutusele. Selline maksuhalduri

tegutsemine on hea haldusega vastuolus.

11. M. Oras on seisukohal, et tema ametikoht OÜ BJR Maa ja Vara juhatuse liikmena ei saa tuua

automaatselt kaasa vastutusotsust ehk OÜ BJR Maa ja Vara maksu-võlgade eest isiklikku vastutust.

Vastutusotsuses ei ole eelkõige näidatud põhjuslikku seost. Kaebaja juhatuse liikme ametiaja

lõppedes oli OÜ BJR Maa ja Vara tegutsev ja varakas ettevõte ja maksuhalduril oli võimalus oma

nõude sundtäita, juhatuse liige (kaebaja) ei ole põhjustanud olukorda, et maksuhaldur ei saa OÜ-st

BJR Maa ja Vara võlgnevust kätte.

12. Kaebaja ei aktsepteeri ka maksuotsust ja selles esitatud järeldusi, kaebaja andmetel ei toimunud

ettevõtlusega mitteseotud väljamakseid maksuotsuse kirjeldatud moel.

13. 25. aprillil 2014 esitatud kaebuse täienduses selgitab kaebaja, et sisuliselt oli OÜ BJR Maa ja

Vara juhiks kaebaja poeg Rain Oras, kuigi kaebaja oli märgitud äriühingu juhatuse liikmena. R.

Oras esindas äriühingut notariaalse üldvolikirja alusel ja teostas ise kõiki olulisemaid tehinguid. M.

Oras oli küll äriregistris märgitud OÜ BJR Maa ja Vara juhatuse liikmena, kuid ei osalenud

aktiivselt äriühingu majandustegevuses ja tema volitused olid tegelikkuses lõppenud.

14. 25. juunil 2014 esitas kaebaja täiendavad seisukohad. Kaebaja leidis, et olukorras, kus isiku

volitused äriühingu juhatuse liikmena on vaidlusalusel perioodil lõppenud ning puuduvad tõendid

volituste pikendamise kohta, kuid samas on isik edaspidi käitunud äriühingu juhatuse liikmena, ei

saa tema juhatuse liikme volituste pikenemist automaatselt järeldada. Osanikel peab olema reaalne

võimalus juhatuse liikme ametiaja möödumisel otsustada, kas nad soovivad tema juhatuse liikmena

jätkamist. Kaebaja suhtes ei ole sellist otsust tehtud.

Vastustaja seisukoht

15. MTA hinnangul on maksuotsus põhjendatud ja kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

16. Vastutusotsus on antud selle tegemise hetkel kehtinud õiguse alusel 19. juunil 2013. Käesoleval

juhul on nii maksuotsuses kui vastutusotsuses tuvastatud asjaolud piisavad väitmaks, et tegemist on

tahtliku maksusumma tasumata jätmisega. Enne 1. juulit 2013 kehtinud MKS § 98 lg 1 sätestas

maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral maksusumma määramise

aegumistähtajaks kuus

aastat.

Seega kohaldus

vastutusotsuse tegemisele kuueaastane

aegumistähtaeg ning vastutusotsus on tähtaegne.

Vastavalt MKS § 98 lg-le 4 on maksuotsus tehtud aegumistähtaja jooksul, kui see on postiteenuse

osutajale üle antud enne aegumistähtaja möödumist. Maksuhaldur on vaidlustatud vastutusotsuse

andnud postiteenuse osutajale üle enne aegumistähtaja möödumist. Seda kinnitavad tähtsaadetise nr

RR231048281EE väljastusteade ja selle teekonna jälgimise info. 21. juunil 2013 on toimunud

saadetise saajale väljastamise katse, mis ebaõnnestus, sest saaja ei olnud kättesaadav. 8. juulil 2013

tagastas AS Eesti Post tähtsaadetise maksuhaldurile seoses hoiutähtaja möödumisega. 16. juulil

2013 tegi maksuhaldur uue katse M. Orasele vastutusotsust kätte toimetada. Tähtsaadetis nr RR

232165240EE anti M. Orasele üle 31. juulil 2013. Aegumistähtaja arvestamisel on määrava

tähtsusega vastutusotsuse esimene üleandmine postiteenuse osutajale. Vastutusotsuse tagastamine

maksuhaldurile, selle hilisem uuesti saatmine ega kättesaamisaeg ei mõjuta aegumistähtaega.

17. Tõene ei ole kaebaja väide, et talle ei ole antud võimalust vastutusotsuse projektiga tutvuda ja

sellele vastuväiteid esitada. Maksuhaldur saatis 31. mai 2013 teatisega vastutusotsuse projekti M.

Orasele tutvumiseks, määrates vastuväidete esitamise tähtajaks 17. juuni 2013. Kaebaja on

kinnitanud maksuhaldurile 31. mai 2013 saadetud e-kirjas vastutusotsuse projekti kättesaamist.

Posti teel on projekt kaebajale kätte toimetatud 3. juunil 2013. Asjaolu, et maksuhaldur jättis M.

Orase esindaja taotluse vastutusotsuse projektile vastuväidete esitamise tähtaja pikendamiseks

rahuldamata, ei tähenda, et kaebajal ei oleks olnud võimalust vastuväiteid esitada.

18. Vastustaja ei nõustu ka kaebaja väitega, et vastutusotsus on põhjendamatu. M. Orasele tehtud

vastutusotsus ei tugine üksnes sellele, et kaebaja oli OÜ BJR Maa ja Vara juhatuse liige.

Vastutusotsuses on välja toodud põhjuslik seos M. Orase käitumise ja äriühingu maksuvõla

tekkimise vahel, samuti on vastutusotsuses põhjendatult asutud seisukohale, et M. Orase käitumist

maksukohustuse vältimisel saab pidada üksnes ja ainult teadlikuks ja tahtlikuks tegevuseks.

19. 5. juunil 2014 esitas MTA täiendavad seisukohad, selgitades, et kuigi äriregistrisse ei ole kantud

juhatuse liikme ametiaja pikendamise otsust, on vastustaja veendunud, et M. Orase juhatuse liikme

volitused ei lõppenud 29. juulil 2007, vaid kehtisid kuni tema juhatuse liikme kohalt

tagasikutsumiseni 22. juulil 2009. Juhatuse liikme ametiaja saab lugeda pikenenuks ka

mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates TsÜS § 68 lg 3 alusel kaudsete

tahteavaldustega. Selleks on lisaks (endise) juhatuse liikme poolsele jätkamisele viitavale

käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt kiidetakse heaks isiku

tegutsemine juhatuse liikmena, st pikendatakse tema ametiaega tagasiulatuvalt.

20. 22. augustil 2007 esitas M. Oras äriregistrile avalduse BJR Maa ja Vara OÜ elektronposti

aadressi äriregistrisse kandmiseks ning muudatuste tegemiseks seoses osakapitaliga. 3. septembril

2007 on Birgit Tolmann BJR Maa ja Vara OÜ ainuosanikuna teinud otsuse OÜ BJR Maa ja Vara

juriidilise aadressi muutmiseks ning põhikirja uue redaktsiooni kinnitamise kohta, kohustades

seejuures BJR Maa ja Vara OÜ juhatust esitama avalduse Tartu Maakohtu registriosakonnale

äriregistri kande muutmiseks. 9. septembril 2007 esitas M. Oras äriregistrile avalduse BJR Maa ja

Vara OÜ juriidilise aadressi ja põhikirja muutmiseks. Kuivõrd avalduse esitamine oli tehtud

kohustuseks äriühingu juhatusele, järeldub avalduse esitamisest, et nii äriühingu ainuosaniku B.

Tolmanni kui ka M. Orase hinnangul olid M. Orasel sellel ajal juhatuse liikme volitused. 9.

septembril 2007 esitatud avaldusele oli lisatud ka BJR Maa ja Vara OÜ põhikirja uus redaktsioon,

mille punkti 5.2 kohaselt valitakse osaühingu juhatus viieks aastaks. Nimetatud muudatusest

tulenevalt pikenesid vastustaja hinnangul Madis Orase volitused juhatuse liikmena.

Alates 23. oktoobrist 2007 oli osaühingu ainuosanikuks M. Oras. 22. juulil 2009 on M. Oras BJR

Maa ja Vara OÜ ainuosanikuna teinud otsuse BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liikme Madis Orase

tagasikutsumiseks. Olukorras, kus M. Oras ei oleks lugenud ennast BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse

liikmeks, puudunuks ka vajadus tema tagasikutsumise otsustamiseks.

Kohtu seisukoht

21. Vastavalt maksukorraldusseaduse (MKS) § 8 lg-le 1 juriidilise isiku seaduslik esindaja on

kohustatud tagama esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Sama seaduse § 40 lg 1 järgi kui seaduslik esindaja,

tegevjuht või vara valitseja rikub tahtlikult või raskest hooletusest §-s 8 nimetatud kohustusi,

vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla eest solidaarselt maksukohustuslasega.

Käesolevas asjas vaidlustatud vastutusotsus M. Orase suhtes tugineb sellele, et BJR Maa ja Vara

OÜ juhatusel liikmeks oleku ajal jättis M. Oras tahtlikult täitmata MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

kohustuse, mille tõttu tekkis äriühingul maksuvõlg.

22. Tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) § 25 lg 1 ls-st 2 ja § 34 lg-st 1 on osaühing

eraõiguslik juriidiline isik, kelle seaduslikuks esindajaks on juhatus.

M. Oras määrati BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liikmeks osaühingu asutamisotsusega 29. juulil 2004

(tl 88). Ühtegi teist isikut juhatuse liikmeks ei nimetatud. Asutamisotsusega kinnitatud osaühingu

põhikirja p 5.3. järgi valiti juhatus kolmeks aastaks.

23. Riigikohus on selgitanud, et juhatuse liikmeks olek on tehinguline õigussuhe osaühingu ja

juhatuse liikme vahel, milleks on vajalik mõlema poole tahteavaldus. Olemuslikult sarnaneb see

suhe enim käsunduslepingule VÕS § 619 mõttes. See suhe saab olla üksnes tähtajaline, st tähtaja

möödudes see lõpeb. (RKTK 8. oktoobri 2008 otsus asjas nr 3-2-1-65-08, p 33) Juhatuse liikme

ametikohustuste täitmist saab isik jätkata üksnes juhul, kui osaühing kokkuleppel temaga isiku

ametiaega pikendab. Ametiaja pikendamiseks on äriseadustiku § 184 lg-te 1 ja 2 kohaselt vajalik

osaühingu osanike otsus ametiaja pikendamise kohta ja juhatuse liikme nõusolek sellega. Juhatuse

liikme ametiaega ei saa lugeda pikenenuks ainuüksi seetõttu, et isik jätkab tegutsemist juhatuse

liikmena. (sealsamas)

Kohus järeldab eelnevast, et M. Orase volitused BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liikmena lõppesid

kolmeaastase tähtaja möödumisel 29. juulil 2007. Osaühingu ainuosanikuks sellel ajal (kuni 23.

oktoobrini 2007) oli Birgit Tolmann, kusjuures osaühingul puudus nõukogu (tl 54 pöördel). Seega

oli juhatuse valimine ja tagasikutsumine osanike pädevuses (ÄS § 184 lg 1 ls-d 1 ja 2). Vaidlust ei

ole selles, et ainuosanik ei teinud vormikohast otsust M. Orase ametiaja pikendamise kohta.

Vaidlust ei ole ka selles, et M. Oras käitus pärast juhatuse liikme ametiaja lõppemist endiselt

äriühingu juhatuse liikmena.

24. Riigikohus on sedastanud, et juhatuse liikme ametaja võib pikenenuks lugeda ka

mõlemapoolseid tahteavaldusi ja käitumist hinnates. Selleks on lisaks (endise) juhatuse liikme

poolsele jätkamisele viitavale käitumisele vajalik osaühingu osanike otsus, millega selgesõnaliselt

kiidetakse heaks isiku tegutsemine juhatuse liikmena. Erandlikult tuleb kõne alla ka mõne muu

osanike otsuse lugemine juhatuse ametiaja pikendamise otsuseks, kui sellega on sisuliselt

tunnustatud isikut juhatuse liikmena, kui see otsus vastab formaalselt juhatuse liikme nimetamise

otsuse nõuetele. Selliseks otsuseks võib olla näiteks majandusaasta aruande kinnitamise otsus.

Kiites otsusega heaks majandusaasta aruande, tunnustavad osanikud eeldatavasti ka selle juhatuse

liikmena koostanud ja osanikele kinnitamiseks esitanud isikute ametiseisundit. (RKTK 8. oktoobri

2008 otsus asjas nr 3-2-1-65-08, p 34).

Seega oli M. Orase ametiaja pikenemiseks nõutav ka osaniku vastavas vormis tahteavaldus.

25. Vastustaja hinnangul oli selliseks tahteavalduseks 3. septembril 2007 ainuosaniku otsus OÜ BJR

Maa ja Vara juriidilise aadressi muutmiseks ning põhikirja uue redaktsiooni kinnitamiseks, millega

ühtlasi kohustati BJR Maa ja Vara OÜ juhatust esitama avalduse Tartu Maakohtu registriosakonnale

äriregistri kande muutmiseks, arvestades asjaolu, et M. Oras täitis selle kohustuse 9. septembril

2007.

Kohus vastustajaga ei nõustu.

26. Käesoleval juhul on B. Tolmann, BJR Maa ja Vara OÜ ainuosanikuna, 3. septembril 2007 teinud

kolm otsustust: 1) kinnitanud äriühingu uueks asukohaks aadressi Tallinnas, 2) kinnitanud

osaühingu põhikirja uue redaktsiooni, ja 3) teinud BJR Maa ja Vara OÜ juhatusele ülesandeks

esitada avaldus äriregistri kande muutmiseks.

Kohtu hinnangul ei ole ükski nendest otsustest olemuselt võrreldav äriühingu majandusaasta

aruande kinnitamise otsusega, mille tegemisel otsustavad osanikud juhatuse otsese ülesande

täitmisena (ÄS § 179 lg 2 ls 1) valminud aruande sisulise ja vormilise vastuvõtmise. Käesoleval

juhul on ainuosanik otsustanud küsimusi, mis on osanike pädevuses, kusjuures äriühingu juhatusel

ei ole seadusest ega BJR Maa ja Vara OÜ põhikirjast tulenevalt kohustusi selliste otsuste

ettevalmistamisel. Otsuses ei ole M. Orast äriühingu juhatuse liikmena mainitud. Juhatusele

ülesande panemisest ei saa järeldada tahet nimetada isik juhatuse liikmeks uueks ametiajaks.

Äriühingu asukoha muutmine olukorras, kus äriühingu asukoht selle ajani oli samas linnas, kui M.

Orase elukoht, võib viidata hoopis soovile äriühingu tegevuses muudatuste tegemiseks.

Eluliselt usutav on, et otsuse vastuvõtmise ajal ei olnud M. Oras ega B. Tolmann teadlik M. Orase

ametiaja lõppemisest. Sellises olukorras saab kaudse tahteavaldusega juhatuse liikme ametiaja

pikendamist järeldada üksnes erandkorras, kuna vastasel juhul jääks osanikud ilma tegelikust

võimalusest otsustada, kas nad soovivad juhatuse liikme jätkamist uuel ametiajal. Kohtule ei ole

teada, millistel motiividel pidas ainuosanik vajalikuks äriühingu põhikirja muuta, kuid ainuüksi

põhikirja muutmise faktist ei järeldu M. Orase ametiaja pikendamise otsustamist. Seda vaatamata

asjaolule, et juhatusele nähti ette varasemast pikem ametiaeg (tl 136 pöördel).

27. Äriregistri pidaja tegevusel M. Oraselt BJR Maa ja Vara OÜ kohta kandeavalduste

vastuvõtmisel ja nende alusel äriregistri kannete tegemisel (tl 135 pöördel) ei ole samuti M. Orase

staatust legitimeerivat toimet. Äriregistripidajal ei ole pädevust juhatuse liikme nimetamiseks või

tema ametiaja pikendamiseks. Sellise otsuse tegemise ainupädevus on osaühingu osanikel või

nõukogul.

28. Samuti ei ole juhatuse liikme ametiaja pikendamise tahteavalduse tähendust ainuosaniku otsusel

osaühingu osa võõrandamiseks, millega ühtlasi vähendati osaühingu osakapitali 40 000 krooni võrra

ja samas suurendati osakapitali 100 000 krooni võrra (tl 138).

Kohtu hinnangul viitab osakapitali vähendamise tõttu väljamakse tegemine B. Tolmannile ja uue

emiteeritava osa eest tasumise kohustuse jäämine M. Orasele, et osaniku vahetusel sooviti teha selge

vahe ettevõtte tegevusele varasema ja uue osaniku osalusel. Seetõttu ei saa ka M. Orase

ainuosanikuks saamisest järeldada tahteavaldust tema enda juhatuse liikme ametiaja pikendamiseks

tagasiulatuvalt alates 29. juulist 2007. Kohus nõustub sellega, et ainuosanikuks saamisest tuleb

vastavat tahteavaldust eeldada, kuna M. Orase isikus langesid kokku äriühingu ainuosanik ja

juhatuse liige. Äriregistri andmetele toimus see 23. oktoobril 2007 (tl 54 pöördel). Kuid eeltoodud

põhjustel kehtib selline eeldus edasiulatuvalt ega oma mõju perioodile, mil ainuosanikuks oli B.

Tolmann. Siinjuures ei ole kohtule teada, et M. Oras ise oleks hiljem teinud tahteavaldusi, mis

pikendanuks tema ametiaega juhatuse liikmena tagasiulatuvalt alates 29. juulist 2007.

29. Kohus märgib veel, et isiku äriühingu juhatuse liikmeks olemist ei saa järeldada ka sellest, kui

BJR Maa ja Vara OÜ tunnustas ja täitis mõne kohustuse, mis tulenes M. Orase BJR Maa ja Vara

OÜ nimel sõlmitud lepingust. Vaidlusalusel ajal kehtinud ÄS § 34 lg 2 ls-st 1 tulenevalt kehtis kanne

juhatuse liikme kohta kolmanda isiku suhtes õigena, välja arvatud, kui kolmas isik teadis või pidi

teadma, et kanne ei ole õige. Sama tuleneb TsÜS §-st 34. Vastavalt oli BJR Maa ja Vara OÜ-l

kohustus tagada, et äriregistrisse kantud andmed äriühingu ja tema juhatuse liikmete kohta oleksid

õiged.

Seega ei sõltunud kolmandate isikutega sõlmitud tehingute kehtivus sellest, kas M. Oras oli

tegelikult juhatuse liige, kui äriregistri kande kohaselt see nii oli ja kolmas isik ei teadnud, et kanne

ei ole õige. Kuid ka viimasel juhul oli BJR Maa ja Vara OÜ-l võimalus tehing tagantjärele heaks

kiita muu hulgas sellega, et täitis lepingust tulenevad kohustused.

30. Kohus on seisukohal, et MKS § 8 lg 1 kohustuse rikkumisest tulenevalt saab vastutus äriühingu

maksukohustuse täitmise eest MKS § 40 lg 1 alusel tekkida üksnes isikul, kes vastab MKS § 8 lg-s

1 nimetatud subjekti tunnustele. Seetõttu vastutab äriühingu maksukohustuse täitmise eest

solidaarselt maksukohustuslasega isik, kes vaidlusalusel ajal oli äriühingu seaduslik esindaja, s.o

juhatuse liige. Äriühingu tegevust juhtinud ja igapäevast majandamist korraldanud isik, kes

samaaegselt ei ole juhatuse liige, ei ole MKS § 8 lg-st 1 tulenevat kohustust ja ta ei vastuta MKS §

40 lg 1 järgi äriühingu maksukohustuse täitmise eest. Seega ei ole MKS § 40 lg 1 järgi vastutuse

tekkimisel määravaks äriühingu juhtimisfunktsiooni sisuline täitmine, vaid formaalne staatus. Kuna

just juhatusel liikme staatusega on seotud kohustus äriühingu maksukohustuse täitmise

korraldamiseks ja vastutus kohustuse täitmata jätmise eest.

31. Käesoleval juhul nõuab maksuhaldur M. Oraselt MKS § 40 lg 1 alusel BJR Maa ja Vara OÜ

maksukohustuse, mis on tekkinud maksustamisperioodidel juuli kuni oktoober 2007, tasumist.

Eelnevalt on kohus selgitanud, et ei pea võimalikuks lugeda M. Orast BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse

liikmeks alates tema ametiaja lõppemisest 29. juulil 2007 kuni BJR Maa ja Vara OÜ osa

omandamiseni 23. oktoobril 2007. Seega heidetakse vastutusotsuses M. Orasele ette BJR Maa ja

Vara OÜ juhatuse liikme kohustuste süülist täitmata jätmis muu hulgas ka perioodil, kui M. Oras ei

olnud äriühingu juhatuse liikmeks. Seejuures vastutusotsusega hõlmatud neljakuulisest

maksustamisperioodist oli M. Oras BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liikmeks üksnes üks kuu ja seitse

päeva.

Seetõttu on vastutusotsuses ebaõigesti kvalifitseeritud M. Oras erisubjektiks MKS § 8 lg 1 ja MKS

§ 40 lg 1 tähenduses.

32. Vastutusotsus on antud 19. juunil 2013. Kui seadusega ei ole sätestatud teisiti, võib teha

maksusumma tasumiseks kohustava vastutusotsuse maksusumma määramise aegumistähtaja

jooksul (MKS § 96 lg 5 ls 1). 30. juunini 2013 kehtinud MKS § 98 lg 1 redaktsiooni järgi oli

maksusumma tahtliku tasumata või kinni pidamata jätmise korral maksusumma määramise

aegumistähtaeg kuus aastat.

Seega sõltub hinnang sellele, kas vaidlusalusel ajal oli M. Orase suhtes BJR Maa ja Vara OÜ 2007.

aastal tekkinud maksuvõla sissenõudmiseks lubatud vastutusotsuse andmine, hinnangust sellele, kas

M. Oras rikkus tahtlikult MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustust.

33. Vastutusotsuses on leitud, et M. Orase käitumist 19. mai 2010 maksuotsusega nr 12.-/3147-13

määratud BJR Maa ja Vara OÜ maksukohustuse tekitamises saab pidada üksnes ja ainult tahtlikuks

tegevuseks. Tahtlust on maksuhaldur määratlenud teadlikkusena oma käitumise õigusvastasusest ja

sellise tagajärje soovimisena.

Seejuures seostatakse maksuvõla tekkimist ja maksukohustuse täitmata jätmist sellega, et M. Oras

ei täitnud maksude deklareerimise kohustust ning tema ametisoleku ajal tehtud ettevõtlusega

mitteseotud rahaliste väljamaksetega.

34. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodu piisav, et tuvastada MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustuse tahtlik

rikkumine. Vaidlust ei ole selles, et M. Oras oli korraldanud BJR Maa ja Vara OÜ

maksudeklaratsioonide esitamise ja maksude tasumise. Vastutusotsusest nähtuvalt esitas ta BJR

Maa ja Vara OÜ maksudeklaratsioone ja tasus makse ka vastutusotsusega hõlmatud perioodil.

Kohtumenetluses on kaebaja esitanud tõendeid, mis kinnitavad, et kaebaja oli äriühingu tegevuse

juhtimise ja igapäevase korraldamise vähemalt osaliselt üle andnud oma pojale R. Orasele. Nii on

R. Orasele väljastatud üldvolikiri BJR Maa ja Vara OÜ esindamiseks 9. novembril 2004 (tl 104) ja

10. augustil 2007 (tl 105). R. Oras on ka tegelikult tegutsenud BJR Maa ja Vara OÜ tehingute

korraldamisel sõlmides kasvava metsa raieõiguse lepinguid (tl 108-11). Lisaks nähtub kaebaja

esitatud tõenditest, et olulises osas on vastutusotsuses ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetena

määratletud tehingud tehtud äriühingu ainuosaniku (B. Tolmann) nimele väljastatud krediitkaardiga

(tl 116-123). Kuna maksuhaldur on kontrollinud BJR Maa ja Vara OÜ tegevust vaidlusalusel ajal

maksuotsuse andmise menetluses ja hiljem ka vastutusotsuse andmise menetluses, siis pidi teave

äriühingu tegevuse tegeliku korralduse kohta olema teada ka maksuhaldurile.

Samas ei nähtu vastutusotsusest, et maksuhaldur oleks tuvastanud kas M. Orasel oli tegelik kontroll

R. Orase ja B. Tolmanni tegevuse suhtes BJR Maa ja Vara OÜ tegevuse korraldamisel või vahendite

kasutamisel. Kui M. Orasel tegelik kontroll puudus, siis ei ole alust omistada kaebajale õigusvastase

tagajärje, s.o maksukohustuse täitmata jätmise, soovi. M. Oras, isikuna, kellel oli piisav kogemus

äriühingu juhtimiseks, võib sel juhul olla tegutsenud raskelt hooletult.

35. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et hoolsusnõuete eiramisest ei tulene järeldus, et maksude

tasumisest hoiduti tahtlikult. Hoolsusnõuete eiramine võib olla oluline seoses käibemaksuarvestuse

ja käibemaksukohustuse täitmisega, mitte aga tahtluse väljaselgitamisega (vt näiteks RKHK 12.

detsembri 2012 otsus asjas nr 3-3-1-23-12).

Kohus peab põhjendatuks lähtuda samast seisukohast teo subjektiivse külje tuvastamisel ka

vastutusotsuse andmisel, kuna olemuslikult on tegemist sarnase olukorraga.

Käesoleval juhul on selge, et M. Oras ei ole korraldanud BJR Maa ja Vara OÜ maksuarvestust

nõuetekohaselt ega kontrollinud piisavalt äriühingu vahendite kasutamist. See ei tingi aga järeldust,

et M. Oras taotles maksukohustuse täitmata jätmist. Kohtu hinnangul ei ole vastutusotsus selles osas

piisavalt põhjendatud, et lugeda tõendamiskoormus kaebajale üleläinuks. Kohus arvestab siinjuures,

et M. Oras ei ole BJR Maa ja Vara OÜ juhatuse liige ega osanik alates 2009. aastast ning tal puudub

juurdepääs BJR Maa ja Vara OÜ raamatupidamisdokumentidele. Samuti ei olnud M. Oras kaasatud

BJR Maa ja Vara OÜ maksumenetlusse ega saanud osaleda tõendite uurimisel või esitada

vastuväiteid.

Seetõttu on põhjendamata vastutusotsuse järeldus, et M. Oras rikkus MKS § 8 lg-s 1 sätestatud

kohustusi tahtlikult ning see on põhjustanud kaebajalt vastutusotsusega nõutava maksuvõla

tekkimise.

36. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Maksu- ja Tolliameti 19. juuni 2013 vastutusotsus nr

13-7/208-14 on vastuolus MKS § 8 lg-ga 1, § 40 lg-ga 1, § 96 lg-ga 5 ja § 98 lg 1, kuna on tehtud

isiku suhtes, kes ei olnud osa vaidlusalusest perioodist äriühingu juhatuse liikmeks ning kelle suhtes

puudus alus vastutusotsuse andmise kuueaastase tähtaja kohaldamiseks. Vastutusotsuse

õigusvastasus on ilmselt kaasa toonud asja ebaõige lahendamise. Seetõttu tuleb Maksu- ja

Tolliameti 19. juuni 2013 vastutusotsus nr 13-7/208-14 tühistada.

Kaebus rahuldatakse.

37. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebaja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ega taotlust menetluskulude väljamõistmiseks. 6.

oktoobri 2014 määrusega andis kohus selleks tähtaja 30. oktoobrini 2014 ja kaebaja esindaja on

kinnitanud kohtumääruse kättesaamist 10. oktoobril. Seetõttu vastavalt HKMS § 109 lg 1 ls-le 3

menetluskulusid välja ei mõisteta.

Kohus peab siiski omal algatusel võimalikuks mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja

halduskohtusse kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 750 eurot, kuna selle menetluskulu suurus ja

kandmise kohustus tuleneb vahetult seadusest ning on vastustajale seega menetluses teada.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2015.a otsusega.

Tartu Ringkonnakohtu 10.12.2015.a otsus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu 18.11.2014. a

otsus osas, millega halduskohus rahuldas kaebuse Maksu- ja Tolliameti 19.06.2013. a

vastutusotsuse nr 13-7/208-14 tühistamiseks osas, milles see näeb ette kaebaja vastutuse

seoses BJR Maa ja Vara OÜ pangaarvelt kaebaja pangaarvele 05.07.2007, 07.09.2007,

20.09.2007 tehtud väljamaksetega.

2. Teha uus otsus, millega jätta kaebus rahuldamata ja Maksu- ja Tolliameti 19.06.2013. a

vastutusotsus nr 13-7/208-14 jõusse osas, milles see näeb ette kaebaja vastutuse seoses BJR

Maa ja Vara OÜ pangaarvelt kaebaja pangaarvele 05.07.2007, 07.09.2007, 20.09.2007 tehtu

väljamaksetega.

3. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja esimese astme kohtu menetluses kantud

menetluskulud summas 719,63 eurot. Ülejäänud osas jäävad menetluskulud poolte endi

kanda.