3-14-52402/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Legislator summary
AI generatedMÄÄRUS
Legislator headnote
AI generated3-14-52402/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium: MÄÄRUS
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
MÄÄRUS
Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk Määruse tegemise aeg ja koht 18. november 2014, Tartu Haldusasja number 3-14-52402 Haldusasi Karel Simuste kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 12 000 eurot seoses kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 20.10.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Karel Simuste määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Karel Simuste Vastustaja Tallinna Vangla RESOLUTSIOON 1. Jätta määruskaebus rahuldamata. 2. Asendada Tartu Halduskohtu 20.10.2014. a määruse põhjendused osaliselt käesoleva määruse põhjendustega.
EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse saamisest arvates.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Karel Simuste esitas 14.07.2014 Tallinna vanglale nõudekirja (tl 31-33) 12 000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kahjunõude kohaselt viibis K. Simuste Tallinna Vanglas ebainimlikes tingimustes perioodidel 15.07.2011–21.10.2011, 28.10.2011–09.12.2011 ja 23.12.2011–18.06.2014. Ebainimlikud kinnipidamistingimused mõjusid alandavalt ja psüühikale laastavalt, tekitades ka tervisekahjustusi. Psühhiaater on K. Simustele rahustuseks määranud kangeid preparaate, samuti esinevad tal tugevad seljavalud.
2. Tallinna Vangla jättis 30.09.2014. a vastusega K. Simuste taotluse rahuldamata.
3. K. Simuste esitas 12.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu 12 000 euro suuruse kahjuhüvitise saamiseks Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise eest – ebapiisava elamispinna tagamise ning sellega kaasnenud alanduse ja tervise halvenemise eest. Koos kaebusega esitas kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotluse.
2
4. Tartu Halduskohus vabastas 20.10.2014. a määrusega kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt, kohustades teda tasuma riigilõivu 50 eurot, ning jättis kaebuse käiguta ja andis riigilõivu tasumiseks aega 15 päeva määruse jõustumisest. Määruse kohaselt tuleks vastavalt riigilõivuseaduse (RLS) § 571 lg-le 2 kaebuselt tasuda riigilõiv 360 eurot. Kaebaja vanglasisese isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema menetlusabi taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu (12.06.2014–11.10.2014) sissetulek 373 eurot, millest vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 kuulub maha arvamisele 262,81 eurot, so kohustuslikud kinnipidamised vabanemisfondi ning tasud elektrienergia eest. HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel arvestatud kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek on 55,09 eurot (373–262,81)/4x2. Menetluskulud küll ületavad kaebaja kahekordse keskmise ühe kuu sissetuleku summa, ent kaebaja täielik vabastamine riigilõivu tasumisest ei ole siiski põhjendatud. Kohus leidis, arvestades kaebaja rahalisi vahendeid, et antud juhul on põhjendatud vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest osaliselt. Lisaks ei pea kohus kaebust sedavõrd perspektiivikaks, mis õigustaks kaebaja täielikult riigilõivu tasumisest vabastamist. Eelnevat arvestades tuleb kaebajal käesoleva haldusasja raames esitatud kaebuselt tasuda riigilõivu summas 50 eurot.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
5. K Simuste esitas 27.10.2014 määruskaebuse Tartu Halduskohtu 20.10.2014. a määruse tühistamiseks ning täieliku riigilõivuvabastuse saamiseks. Määruskaebuse kohaselt selgitas kaebaja oma taotluses ilmekalt, miks tal ei ole võimalik tasuda riigilõivu 50 eurot. Vanglas ei ole kaebajale tagatud sissetulekut ning lähedased ei saa teda enam toetada, kuna neil on suured rahalised raskused. Riigikohus on Enn Tuuma kohtuasjas nr 3-7-1-3-358-14 leidnud, et kinnipeetav asub kinnipidamisasutuses ning talle pole tagatud kindlat sissetulekut ja seega tuleb ta kaebuse arutamisel riigilõivu tasumisest täielikult vabastada.
6. Ringkonnakohus saatis 11.11.2014 kaebajale kohtunõude, milles palus täpsustada, kui suurt kahjuhüvitist nõuab kaebaja inimväärikuse alandamise ning kui suurt kahjuhüvitist tervise kahjustamise eest.
7. K. Simuste vastas 12.11.2014. a vastuses, et nõuab inimväärikuse alandamise eest 10 000 eurot ja tervise kahjustamise eest 2000 eurot. Kaebaja lisas, et ta ei esitanud kahju hüvitamise taotluses küll otseselt kahjunõuet tervise kahjustamise eest, kuid viitas tervise kahjustumisele.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust, kuid halduskohtu 20.10.2014. a määruse põhjendused tuleb asendada osaliselt käesoleva määruse põhjendustega.
9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. 12.10.2014. a kaebuses on kaebaja taotlenud kahjuhüvitist summas 12 000 eurot inimväärikuse alandamise ja tervise halvenemise eest. Seega on kaebaja kohtumenetluses selgesõnaliselt nõudnud kahjuhüvitist kahe RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje – süüliselt väärikuse alandamise ja tervise kahjustamise – eest. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt lähtus halduskohus ainult inimväärikuse alandamisega seotud nõudest ning jättis
3 tähelepanuta tervise kahjustamise tõttu esitatu. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb määruskaebuse lahendamiseks välja selgitada, kas kaebaja on tervise kahjustamise eest nõutava kahjuhüvitise osas läbinud vangistusseaduse (VangS) § 11 lg-s 8 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse, kuna sellest, millis(t)e õigushüve(de) kahjustamisel põhinevat ning millises suuruses kahjunõuet on kohtul võimalik menetleda, oleneb ka riigilõivu summa käesolevas asjas.
10. RVastS § 9 lg-le 1 tugineva mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kontrollida, kas kahju hüvitamise taotlusest nähtub selle alus ehk vangla tegevus, mis väidetavalt kahju tekitas, ja kahjunõude ese ehk faktilised tagajärjed, mida isik käsitab kahjuna (vt RKHKm 20.06.2013 nr 3-3-1-34-13). Kohus on kahjunõude läbivaatamisel seotud kahju hüvitamise taotluses kahjuna kirjeldatud tagajärgedega, mitte aga kaebaja õiguslike väidetega ühe või teise õiguse riive kohta (vt RKHKo 02.10.2014 nr 3-3-1-47-14). Vanglale esitatud kahjunõude aluseks olev vangla tegevus seisnes kaebaja 14.07.2014. a taotluse (tl 31-33) kohaselt kaebaja hoidmises ebapiisava ruumiga kambrites, kusjuures teatud perioodil olid kambrid suletud 24 tundi ööpäevas ning mõnes kambris oli puudulik laevalgustus. Kaebaja märkis, et nõuab 12 000 eurot EIÕK art 3 rikkumise eest, milleks on ebapiisava elamispinna tagamine Tallinna Vangla kambrites. Selliselt sõnastatud taotlusest ei nähtu selgelt, millise RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärje tekitamise eest kaebaja kahjuhüvitist nõudis. Siiski nähtub taotlusest, et kaebaja peab endale tekkinud kahjulikeks tagajärgedeks esiteks inimväärikuse alandamist, kuna ta on viidanud ebainimlikele ja kohutavatele kinnipidamistingimustele ning nendest tulenevatele kannatustele. Teiseks selgitas kaebaja, et talle on tekitatud ka tervisekahjustusi. Nimelt on ta vanglale esitatud kahjunõude kohaselt pidanud psühhiaatri ettekirjutusel tarbima kangeid rahusteid ning tal esinesid tugevad seljavalud, mille leevendamiseks polnud ruumipuuduses võimalik harjutusi teha. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja on nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamisega seotud nõude osas läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse.
11. RLS § 22 lg 1 p 11 sätestab, et riigilõivu ei võeta kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Kuna halduskohus jättis tähelepanuta kaebaja viited tema tervise kahjustamisele, jäi tähelepanuta ka asjaolu, et praegusel juhul esineb alus RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastuse rakendamiseks. Riigikohus on oma 12.05.2010. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-12-10 märkinud, et kui halduskohtule esitatakse kaebus, milles väidetakse kehavigastuse või muu terviserikke tekitamist ja nõutakse kahju hüvitamist, saab kohus hinnata, kas väidetav kehavigastus või muu terviserike on kaebuses põhjendatud, mis lubaks eeldada kehavigastust või muud terviseriket (p 9). Riigikohus leidis määruse p-s 10: „Kohtud on jätnud tähelepanuta RLS § 22 lg 1 p-s 11 sätestatud riigilõivuvabastuse ega ole seetõttu eristanud kaebuses esitatud kahjunõude lõivuvabalt kaevatavat osa (terviserikkega tekitatud kahju) ja seda osa, milles taotletakse väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamist /../.“ Riigikohus saatis asja tagasi halduskohtule, kes pidi kaebust analüüsima selliselt, et eristada tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise taotlust ülejäänust ning otsustada vastavalt sellele kaebuse menetlusse võtmise ja riigilõivu tasumise küsimus. Vajadusel tuli lasta kaebajal täpsustada, kui suur osa kahjunõudest on tema arvates terviserikkega põhjustatud ja kui suur osa väärikuse alandamisega ning milliste toimingutega on üks või teine kahju põhjustatud.
Kaebaja vastusest ringkonnakohtu kirjale nähtub, et ta nõuab väärikuse alandamise eest 10 000 eurot ning tervise kahjustamise eest 2000 eurot. Seega RLS § 22 lg 1 p 11 kohaselt on kaebus riigilõivuvaba 2000 euro ulatuses. Ringkonnakohus leiab, et viiteid tervisekahjustusele ei saa praeguses menetlusjärgus pidada niivõrd põhjendamatuteks, et RLS § 22 lg 1 p 11 kohaldamine oleks välistatud. Tallinna Vangla on kaebaja kahjunõuet lahendades märkinud,
4 et tema tervisekaardilt nähtub meditsiinitöötajate poole pöördumine seljavaludega, samuti unetuse ja närvilisusega ning et kaebajale on määratud valuvaigisteid. Seega on kaebaja võimalik terviserike haldusasja materjalide põhjal piisavalt põhjendatud, et kohaldada kaebusele osalist riigilõivuvabastust. Asjaolu, kas terviserike või –rikked on kaebajale ka tegelikult tekkinud kaebuses väidetud põhjustel, selgub alles asja sisulisel lahendamisel, eeldusel, et kaebus võetakse menetlusse.
12. Kui kaebus on riigilõivuvaba 2000 euro ulatuses, siis tuleb riigilõiv välja arvutada inimväärikuse alandamise eest nõutava 10 000 euro pinnalt. RLS § 571 lg 2 kohaselt oleks seega kaebajalt nõutav summa 300 eurot, mitte 360 eurot. Vaidlustatud määrusega kohustas halduskohus kaebajat tasuma riigilõivu 50 eurot. Kuna ringkonnakohtu poolt tuvastatud 300 euro suurune riigilõiv ei lange alla 50 euro, siis ei muuda halduskohtu poolt RLS § 22 lg 1 p 11 kohaldamata jätmine menetlusabi taotluse lõpplahendust ning vaidlustatud halduskohtu määruse resolutsioon tuleb jõusse jätta. Halduskohus on HKMS § 112 lg 1 p-i 1 õigesti kohaldanud ning jõudnud õigele järeldusele, et kaebajalt võib nõuda 50 euro suurust riigilõivu ning ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega.
13. Määruskaebuses tugines kaebaja asjaolule, et temal kui kinnipeetaval ei ole vahendeid kohtule 50 euro tasumiseks ning tal ei ole viimase paari kuu jooksul sissetulekuid olnud. Ringkonnakohus märgib, et kuna HKMS § 112 lg 1 p 1 näeb ette, et menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatakse taotleja sissetulekuid ja väljaminekuid taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu põhjal, siis ei ole määrav, et kaebajal puudusid sissetulekud kahel viimasel kuul, kui tal oli piisavalt sissetulekuid kahel esimesel kuul. Teiseks tuleb kaebajal riigilõiv 50 eurot tasuda halduskohtu 20.10.2014. a määruse jõustumisest 15 päeva jooksul, mis tähendab, et tal on riigilõivu tasumiseks raha kogumiseks veel aega.
14. Tuginemine asjaolule, et Riigikohus vabastas ühe teise kinnipeetava kautsjoni tasumisest määruskaebuse esitamisel (09.09.2014. a määrus nr 3-7-1-3-358-14, haldusasi nr 3-14-276), on alusetu. Riigikohus ei ole viidatud määruses asunud seisukohale, nagu tuleks kõik regulaarse sissetulekuta kinnipeetavad riigilõivu või kautsjoni tasumisest vabastada, vaid viitas konkreetse kinnipeetava vabakasutuskonto väljavõttele ning leidis, et vastavalt HKMS § 112 lg 1 p-le 1 ei ole talle menetlusabi andmine keelatud. Seega tuleb kinnipeetava rahalist seisu igakordselt eraldi hinnata, mida halduskohus käesolevas asjas tegigi.
15. Eelnevast tulenevalt jääb määruskaebus rahuldamata.
Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/