2-12-8851/72 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-12-8851

Kohus

Pärnu Maakohus, Pärnu kohtumaja Rüütli tn

Kohtunik

Heli Käpp

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

17.november 2014, Pärnu kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasi

M. S. hagi AB Kredidex vastu laenulepingu tühisuse

tuvastamiseks

ja

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks või alternatiivselt leppetrahvi tingimuse

tühisuse tuvastamiseks, viivise, sissenõudmise kulude ja

kirjakulu vähendamiseks

Tsiviilasja hind

13 932,70 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

M.

S. (isikukood

xxxxxxxxxxx;

elukoht

Xxxxxxxxxx, Xxxxxx, Xxxxxxxxx xxxx, e-post: x);

Hageja esindaja riigi õigusabi korras: vandeadvokaat

Vahur Krinal (e-post: vahur@ryytlilaw.ee)

Kostja AB Kredidex AS (endine ärinimi Kiirpandilaen OÜ,

registrikood 11626798);

Kostja lepinguline esindaja advokaat Oksana Sobko (e-

post: oksana@selberg.ee)

Kohtuistung

07.oktoober 2014

Kohtuistungil osalesid

M. S., adv Krinal, adv Sobko

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Tuvastada M. S. (S.) ja Kiirpandilaen OÜ (praeguse ärinimega AB Kreditex AS) vahel

06.07.2010 sõlmitud laenulepingu nr 00706-1 punkti 8.2, mis näeb ette, et lepingu

laenuandja poolt ülesütlemisel kohustub laenusaaja laenuandja nõudmisel maksma

ühekordset trahvi kuni 30% laenusummast, tühisus.

3. Ülejäänud osas jätta M. S. (S.) hagi AB Kreditex AS vastu laenulepingu tühisuse

tuvastamiseks rahuldamata.

4. Rahuldada M. S. hagi viivise ja sissenõudmiskulu vähendamiseks. Vähendada

laenusumma tagastamisega viivitamise eest ettenähtud viivise määra VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määrani ning sissenõutavaks muutunud viivist 378,63 euroni. Vähendada

AB Kreditex AS võla sissenõudmise kulusid 360 euroni.

5. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 176/2011/951 lubamatuks osas, milles täideti

sissenõudja AB Kreditex AS nõudeid M. S. vastu laenulepingu ülesütlemise eest

leppetrahvi summas 1821,48 €, võla sissenõudmise kulu 720 € ulatuses ja viivise summas

5293,31 € sissenõudmiseks.

5. Menetluskulud jätta kostja AB Kreditex AS kanda.

6. Mõista AB Kreditex AS-ilt riigituludesse välja 783,09 € (seitsesada kaheksakümmend

kolm eurot ja üheksa senti, s.o riigilõiv, mille tasumisest hageja oli menetlusabi korras

vabastatud).

7. Riigituludesse väljamõistetud summa tuleb AB Kreditex AS-il tasuda makseinfolehel

näidatud

Rahandusministeeriumi

arvelduskontole

ja

viitenumbriga

kohtuotsuse

jõustumisest alates 15 päeva jooksul.

8. Riigituludesse väljamõistetud menetluskulude tasumisega viivitamise korral tuleb AB

Kreditex AS-il tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

maakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus esitatakse Tallinna

Ringkonnakohtule. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses

ei taotleta selle lahendamist kohtuistungil.

Menetlusosalisel on õigus seaduses ettenähtud tingimustel ja korras taotleda apellatsioonkaebuse

esitamisel nõutava riigilõivu tasumiseks menetlusabi. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

Pärnu Maakohtule 02.03.2012 saabunud hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt sõlmis hageja

kostjaga 06.07.2010 laenulepingu summas 95 000 krooni. Laenulepingu tagamiseks seati hageja

kinnistule hüpoteek, hüpoteegisummas leppisid pooled kokku 300 000 krooni. Kostja avaldas, et

suurem hüpoteek annab hiljem võimaluse laenu juurde taotleda. 06.04.2012 vastuses hagejale

kostja teatab, et arvestades hageja olukorda, ei pidanud kostja mõistlikuks ja võimalikuks

laenusumma suurendamist, kuna see asetaks hagejat veel halvemasse olukorda.

Enne laenulepingu sõlmimist selgitas hageja kostjale oma majanduslikku olukorda

(olemasolevad võlad, laste isad ei maksa elatist, elatisvõla suurus). Kostja mingeid täiendavaid

andmeid hageja sissetulekute või majandusliku olukorra kohta ei küsinud. Laenulepingu

tingimustest sai hageja teada mõni minut enne notari juurde minekut. Hageja ei suutnud oma

kohustusi kostja ees täita ning laenuleping öeldi 08.02.2011 üles. Kostja alustas täitemenetlust

ning selle käigus pandi hagejale kuuluv kinnistu enampakkumisele.

Hageja leiab, et laenuleping on vastuolus heade kommetega ning seetõttu TsÜS § 86 lg 1 alusel

tühine. Kuigi laenu krediidikulukuse määr ei ületa pankade keskmist enam kui kolm korda, on

krediidikulukuse määr 3,5 % kuus ehk 42 % aastas siiski ebamõistlikult kõrge. Lisaks sõlmis

hageja laenulepingu äärmiselt raskes olukorras ja see oli kostjale teada. Nimelt ei saa hageja oma

nelja lapse isalt elatist, kuigi see on välja nõutud kohtu kaudu. Laenu võeti selleks, et toime tulla:

teha hädavajalik remont ning tasuda tekkinud võlgasid. Laenu küsimisel laenuandjalt tutvustas

hageja oma olukorda e-kirjas. Hageja leiab, et kostja kasutas hageja olukorda ära. Samuti on

vastastikuste kohustuste väärtus ebaproportsionaalne.

27.06.2012 hagiavalduse täpsustuses hageja taotleb tuvastada laenulepingu tühisus ning

tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Alternatiivselt palub hageja juhul, kui laenuleping ei ole

tühine, vähendada viiviseid seadusest tulenevale viivise määrale ehk sissenõutavaks muutunud

viivis summas 5676,61 vähendada 227,06 euroni; tuvastada tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

puhuks sõlmitud leppetrahvi kokkuleppe tühisus ning vähendada sissenõudmiskulusid ning kirja

koostamise ja saatmise kulusid 2/3 võrra ehk 1118,34 eurolt 372,78 euroni. Samuti palub hageja

tunnistada sundtäitmine lubamatuks.

KOSTJA VASTUS

Kostja hagi ei tunnista. Täidetud ei ole TsÜS § 86 kohaldamise eeldused, mis annaksid alust

pidada laenulepingut heade kommete vastaseks või tühiseks. Kostja on niigi vähendanud viivise

summat täitemenetluses - viivisemäär on 1/3 võrra lepinguga ettenähtust väiksem. Leppetrahvi

summas on pooled kokku leppinud ning tegemist ei ole ebamõistlikult suure trahviga. Nii viivise

kui leppetrahvi nõuete sissenõutavus sõltub hageja poolt oma kohustuste täitmisest.

Sissenõudmiskulud on kostja hinnangul samuti põhjendatud ja vajalikud. Kostja kontrollis

hoolikalt hageja majanduslikku olukorda ja nõudis vastavaid andmeid. Kõik laenulepingu

tingimused räägiti poolte vahel läbi.

Hagi ei anna hagejale oodatud tulemust ning on oma olemuselt perspektiivitu. Xxxxxxxxxx

kinnistu on müüdud kolmandale isikule ning enampakkumine on tagasipöördumatu. Hageja on

oma õiguse Xxxxxxxxxx kinnistule kaotanud.

29.09.2014 kostja märgib, et ei pea õigeks hageja esitatud nõudeid ning vaidleb nendele vastu.

Hageja ei ole hagiavalduses välja toonud ühtegi olulist asjaolu, mis annaks alust nõuda

sundtäitmise lubamatuks tunnistamist. Samuti jääb arusaamatuks, mis alusel nõuab laenulepingu

tühisuse tuvastamist. Hageja ei ole välja toonud, milliseid laenulepingu punkte ta tühiseks peab

ega ole tuvastushagi esitamiseks õigusliku huvi olemasolu põhistanud. Kostja palub jätta hagi

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

MENETLUSE KÄIK

Tallinna Ringkonnakohtu 28.01.2013 otsusega tühistati Pärnu Maakohtu 24.09.2012 otsus,

millega jäeti M. S. hagi AB Kreditex vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda. Tsiviilasi saadeti uueks läbivaatamiseks maakohtule.

29.01.2014 määrusega maakohus kohustas hagejat oma nõudeid vastavalt ringkonnakohtu

otsuses antud juhistele täpsustama ja esitama täiendatud hagiavalduse terviktekstina.

20.02.2014 hageja riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel esitas sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagina pealkirjastatud hagiavalduse tervikteksti, milles hageja palub

tuvastada 06.07.2010 laenulepingu tühisus, tunnistada kohtu poolt lubamatuks hageja suhtes

algatatud sundtäitmine seoses sellega, et kostjal puudub hageja vastu reaalne nõue, ning

menetluskulud jätta kostja kanda.

07.10.2014 eelistungi jätkuna peetud kohtuistungil hageja soovis, et asja lahendamisel võetaks

arvesse kõiki menetluses esitatud hageja seisukohti ja nõudeid.

24.10.2014 määrusega kohus muutis pooltele teatatud kohtuotsuse teatavakstegemise kuupäeva.

Seoses failiserveri hooldustöödega 12.11.2014 ja selle tagajärjel 13.11.2013 esinenud

võrguketaste tõrgetega ei olnud dokumendifail otsuse lõpetamiseks ja allkirjastamiseks plaanitud

ajal kohtunikule kättesaadav, mistõttu teeb kohus otsuse teatavaks 17.novembril 2014.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud põhjalikult poolte kirjalike seisukohtadega, kuulanud istungil ära

menetlusosaliste seisukohad suuliselt ning uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud

kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud alternatiivselt esitatud nõuete osas.

2. Esmalt kohus märgib, et asja lahendamine allub Pärnu Maakohtule. Maakohtu eelmine

koosseis 28.06.2012 määrusega jättis rahuldamata kostja taotluse kohtualluvuse muutmiseks.

Kostja 09.07.2012 määruskaebus (I kd, lk 245 – 246) on Pärnu Maakohtu 24.09.2012

määrusega(määruses ilmse ebatäpsusena aasta 2011) jäetud tähelepanuta, kuna menetlusosalisel

puudus määruskaebuse esitamise õigus. Järgnevas menetluses ei ole kostja kohtualluvuse teemat

enam tõstatanud. Kohus siiski selgitab, et laenulepingus kohtualluvuse kokkulepe, millele kostja

vastuväide tugineb, ei ole kehtiv. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 106 lg 1 p-tide 1 ja

4 kohaselt on kohtualluvuse kokkulepe tühine, kui see on vastuolus käesoleva seadustiku § 104

lõikes 1 sätestatuga, samuti siis, kui hagi esitamiseks on seaduses ette nähtud erandlik

kohtualluvus. TsMS § 104 lg 1 järgi võivad kohtualluvuse kokkuleppe sõlmida pooled, kui

vaidlus on seotud mõlema poole majandus- või kutsetegevusega või kui lepingu teiseks pooleks

on riik, kohaliku omavalitsuse üksus või muu avalik-õiguslik juriidiline isik või kui mõlemaks

pooleks on avalik-õiguslik juriidiline isik. Praegusel juhul on vaidlusalune laenuleping seotud

kostja majandus- ja kutsetegevusega, kuid teiseks lepingupooleks on tarbijast füüsiline isik.

Tarbijaga sõlmitud kohtualluvuse kokkuleppe kehtimiseks peab see olema sõlmitud pärast

vaidluse tekkimist või juhuks, kui kostja asub pärast kokkuleppe sõlmimist asub elama välisriiki

või viib sinna oma tegevuskoha või asukoha või kui kostja asukoht ei ole hagi esitamise ajal

teada (TsMS § 104 lg 3). Selliseid asjaolusid selles asjas ei esine.

Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 11 lg 1 p –s 5 ja lg-s 2 sätestatakse täitemenetlusega seotud

vaidluste puhuks erandlik kohtualluvus täitemenetluse toimumise koha järgi. Hageja üks nõue on

esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Vaidlustatud täiteasjas nr 176/2011/7951 viib

menetlust läbi Pärnu piirkonna kohtutäitur Rocki Albert ning täitedokumendiks on kohesele

sundtäitmisele allumise kokkulepet sisaldav hüpoteegileping, hüpoteegiga koormatud kinnistu

asub Pärnu maakonnas. Seega on täitemenetluse toimumise koht Pärnumaa, mis Justiitsministri

27.10.2005 määruse nr 46 „Maa- ja halduskohtute kohtumajade täpsed asukohad ja

teeninduspiirkonnad ning ringkonnakohtute asukohad“ § 2 lg 3 p 1 järgi on Pärnu Maakohtu

Pärnu kohtumaja tööpiirkonnas.

3. Hageja on esitanud järgmised alternatiivsed nõuded: esimese eelistusena tuvastada hageja ja

kostja vahel 06.07.2010 sõlmitud laenulepingu tühisus heade kommetega vastuolu tõttu ning

laenulepingu tühisuse tõttu tunnistada sundtäitmine lubamatuks; alternatiivselt juhul, kui kohus

laenulepingu tühisust ei tuvasta, taotleb hageja tuvastada laenulepingus leppetrahvi tühisus ning

vähendada viivist, võla sissenõudmise kulu ning kirjade saatmise kulu.

4. Poolte vahel ei olnud vaidlust järgmiste asjaolude üle:

-

Hageja selgitas kostjale oma majanduslikku olukorda ja taotles laenu.

-

Kostja andis laenutaotlusele positiivse vastuse, telefoni teel lepiti kokku laenusummas

95 000 krooni, hüpoteegisummas 300 000 krooni.

-

Laenuleping summas 95 000 krooni (6 071,61€) tähtajaga 10.07.2011 ja kohustusega

tasuda 42 % aastas intressi sõlmiti poolte vahel 06.07.2010.

-

Laenusumma suurendamist ei pidanud kostja hiljem võimalikuks, kuna see oleks

asetanud hageja veel halvemasse olukorda.

-

Laenulepingust tulenevate kohustuste täitmata jätmise tõttu ütles kostja lepingu

08.02.2011 üles.

-

Ülesütlemisavalduses nõudis kostja 1080 € võla sissenõudmise kulusid, 828,79 € intressi,

211,64 € viivist.

-

Kostja algatas laenulepingust tuleneva võlgnevuse saamiseks täitemenetluse.

-

Käesoleva menetluse jooksul müüdi laenulepingu tagatiseks olnud vara enampakkumisel.

5. Hageja tugineb järgmistele asjaoludele:

-

Laenuleping on sõlmitud hageja rasket majanduslikku olukorda ära kasutades ja

vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes.

-

Kostja kallutas hagejat oma lubadustega laenu suurendamise kohta hüpoteegi summat

ebamõistlikult suurendama.

-

Hageja informeeris kostjat oma raskest majanduslikust olukorrast.

-

Laenulepingu tingimusi nägi hageja mõni minut enne notari juurde minekut.

-

Laenulepingus kokkulepitud intress 3,5% kuus ja viivis 0,5% võlasummalt on

ebamõistlikult kõrge.

-

Lepingu ülesütlemise puhul ettenähtud trahv laenusummalt 30%, sissenõudmiskulud ja

tasu kirja koostamise ning edastamise eest on ebamõistlikult suured.

-

Kuna laenuleping on tühine, siis puudub kostjal reaalne nõue, mille katteks

täitemenetluses hüpoteeki realiseerida

6. Kostja tugines menetluses peamiselt järgmistele väidetele:

-

Kõik laenulepingu tingimused räägiti hagejaga läbi. Hagejal oli õigus laenulepingust ilma

sanktsioonideta taganeda.

-

Kostja kontrollis hageja majanduslikku seisundit, hinnates laenutingimuste sobivust ja

arusaadavust hagejale. Positiivse vastuse andis kostja hagejale 03.06.2010, eelnevalt

küsiti hagejalt kõikvõimalikke andmeid.

-

Viiviste vähendamiseks puudub alus, kuna kostja on juba täitemenetluses viiviseid

vabatahtlikult vähendanud. Leppetrahvi vähendamiseks 30 % laenusummalt alus puudub,

kuna hageja rikkus lepingut. Sissenõudmiskulud koosnevad õigusabikuludest.

7. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku

korraga vastuolus olev tehing on tühine. Sama paragrahvi teise lõike järgi on tehing heade

kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine

pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või

muust sellisest asjaolust, ja kui:

1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või

2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust

väljas.

Seega tehingu tühisus eeldab, et samaaegselt on täidetud vähemalt kaks tingimust: tehingu pool

peab tehingu tegemise ajal teadma, et teine pool teeb tehingu TsÜS § 86 lg-1 nimetatud

asjaoludel ning lisaks peab olema tehing teise poole jaoks äärmiselt ebasoodne või on

vastastikuste kohustuste väärtus tasakaalust väljas.

8. TsÜS § 86 lg-st 3 tulenevalt juhul, kui vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete

vastaselt tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematuses või muudest sellistest asjaoludest.

Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus

on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist

krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

9. Pooltevahelises laenulepingus oli krediidikulukuse määraks 3,5% kuus ehk 42% aastas. Eesti

Panga veebilehel avaldatud Eesti krediidiasutuste väljastatud tarbimislaenude keskmine

krediidikulukus 2010.a juulis oli 21,95%. Pooltevahelises laenulepingus sätestatud määr ei ületa

keskmist määra üle kolme korra, mistõttu seadusest tulenev heade kommetega vastuolu eeldus

praegusel juhul ei kehti ning hageja peab laenulepingu tühisuse aluseid tõendama. Lepingu

tühisuse tuvastamiseks tuleb kindlaks teha, kas hageja tegi tehingu erakorralisest vajadusest

tingituna, kas kostja sellest lepingu sõlmimise ajal teadis või pidi teadma ning kas laenuleping on

sõlmitud hageja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või on vastastikuste kohustuste väärtus

heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

10. Hageja sõlmis laenulepingu tulenevalt oma majanduslikust seisundist, olles sunnitud

olukorras – hageja soovis refinantseerida varasemaid laene, mille sissenõudmiseks oli alustatud

täitemenetlusi, et vältida tema ja laste koduks oleva kinnistu võõrandamist. Kuna hageja avaldas

need andmed laenutaotluses, oli kostja hageja olukorrast teadlik. Samas ei ole kohtu hinnangul

tegemist hageja raske majandusliku olukorra kostja poolt ärakasutamisega ega laenu andmisega

hageja jaoks äärmiselt ebamõistlikel või ebasoodsatel tingimustel, samuti ei ole vastastikuste

kohustuste tasakaal heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Vaidlust ei ole, et hageja taotles kostjalt laenu oma muude laenukohustuste refinantseerimiseks.

Hageja kohe esmases pöördumises kostja poole, 02.02.2010 e-kirjas (I kd, lk 27), teatab kostjale,

et tal on kohtutäituri käes täitmisel mitmeid võlgu laenufirmadele ning ta soovib saada laenu

oma võlgade tasumiseks, samas võlgneb abikaasa hagejale elatisena x krooni, mille osas on

samuti algatatud täitemenetlus.

Täiendavalt vormistatud laenutaotluses (I kd, lk 68 – 69) hageja märgib, et on ametilt õpetaja,

hetkel lapsega kodus, keskmine kuu sissetulek on x krooni. Taotletava laenu kasutamise otstarve

on refinantseerimine ja ehitus. Hageja soovis laenu 110 000 krooni tähtajaga 1 aasta ja

eritingimusena põhisumma tasumisega laenuperioodi lõpus. Tagatisvaraks pakkus hageja temale

kuuluvat12,77 ha suurust kinnistut, millest 5,53 ha on mets, kinnistul asub renoveeritav maja.

11. Kostja 06.07.2010 laenulepinguga võimaldas hagejale laenu 95 000 krooni (6071,61 €)

vastavalt hageja soovile tähtajaga 1 aasta, laenulepingu nr 00706-1 lisas 1 sätestatud

maksegraafikust nähtuvalt kohustus hageja igakuuliselt tasuma intressi 3325,00 krooni (212,51

€) kuus ning laenusumma tagastama laenuperioodi lõpus ühe summana. Nõutav intressimakse

ühes kuus moodustas 51% hageja kuusissetulekust.

Kostja kui laenuandja ärinimi oli sel ajal Kiirpandilaen OÜ, st juba firma nimest oli arusaadav, et

laenu antakse eelkõige kinnisvara tagatisel. Ka 02.02.2010 kell 12:46 e-kirjas küsib kostja

hagejalt andmeid selle kohta, kas kinnisvara kuulub hagejale. Samuti on hageja oma kirjalikes

seisukohtades käesolevas menetluses viidanud, et kostja jätkuvalt pakub laene kinnisvara

tagatisel ning sissetulekuid ei ole vaja tõendada.

Juba makseraskustesse sattunud isikutele võlgade refinantseerimiseks kinnisvara tagatisel

täiendava laenu (koos täiendava intressikohustusega) võimaldamise eetilisus võib olla küsitav,

samas võib selline laen pikemas perspektiivis isiku. olukorda parandada, andes isikule, kelle

sissetulekute suurus või muude kohustuste olemasolu vms asjaolud ei võimalda enam pangast

laenu saada, vajaliku ajapikenduse kohustuste täitmiseks täiendavate sissetulekute otsimiseks ja

aidates vältida võlgade katteks eluaseme müümist. Ka hageja ise on esile toonud, et lootis, et

laste isa hakkab elatise võlga tasuma ning hageja saab ka seeläbi vahendeid laenu tasumiseks.

Seetõttu ei anna alust lugeda laenulepingut tühiseks hageja väide, et kuna ta oli juba

makseraskustesse sattunud, siis talle ei oleks tohtinud üldse laenu anda. Hageja ei saa panna

kogu vastutust kostjale. Asjas esitatud e - kirjad näitavad, et hageja otsis ka kostjalt võetud laenu

refinantseerimiseks uut laenu. Hageja olukord kui laenu ei oleks antud, võrreldes praeguse

olukorraga, ei oleks olnud erinev – ka enne kostjalt laenu saamist ähvardas hageja kinnistut

enampakkumisel müümine täitemenetluses. Hageja ega talle riigi õigusabi korras määratud

esindaja ei osanud kohtuistungil välja tuua mingeid rahalisi nõudeid, mida hagejal tehingu

tühisuse korral oleks võimalik kostja laenulepingu alusel antud rahasumma tagastamise ja

intressi nõudega tasaarvestada. Hageja kinnitas, et laenusumma tagastamiseks tal mingeid

vahendeid ei ole. Seega ka juhul, kui laenuleping oleks tühine ning täitemenetlus seetõttu

lubamatu, oleks kostja tühise tehingu alusel saadu tagastamise nõuet reaalselt võimalik rahuldada

üksnes hagejale kuulunud kinnistu täitemenetluses müümise teel.

12. Kohtu ette toodud asjaoludest järelduvalt on kostja siiski ka hageja maksvõimelisust piisavalt

hinnanud. Mõistlikud ja eluliselt usutavad on kostja selgitused, et laenu andmisel arvestas kostja

sellega, et igakuine intressimakse on ca 50% hageja sissetulekust, tagatiseks pakutud ja hagejale

kuuluvast 12,77 ha suurusest kinnistust 5,53 ha on mets, mille müügi arvelt hagejal on võimalik

saada vahendeid laenusumma ühe maksena tasumiseks laenuperioodi lõpus. Lisaks hageja

laenutaotlus rahuldati väiksemas ulatuses, kuid hageja soovitud tagasimaksetingimustel. Hageja

täiendavat laenutaotlust kostja ei rahuldanud.

Hageja on andmed kinnistul metsa olemasolu kohta ise laenutaotluses välja toonud. Hageja

hilisemad paljasõnalised väited kohtumenetluses selle kohta, et täitemenetluses ta uuris metsa

müümise võimalusi, kuid tegemist ei ole hea palgimetsaga ning selle müügist suurt tulu ei saa, ei

anna alust heita kostjale ette vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ja hageja

krediidivõimekuse hindamata jätmist. Kohtu hinnangul ei saa kostjale panna vastutust selle eest,

et hageja aasta jooksul ei leidnud loodetud vahendeid laenusumma tasumiseks.

13. Hageja on kõrgema haridusega, terve mõistusega ja vähemalt keskmiselt arukas inimene.

Kohus leiab, et eelkõige pidanuks oma võimalusi arvestama hageja ise ning hageja poolt on hea

usu põhimõttega vastuolus laenulepingu ülesütlemise järel väita, et laenuleping on sõlmitud

hageja rasket olukorda ära kasutades või tema krediidivõimekust piisavalt hindamata. Lisaks

laenulepingu sõlmimise järel hageja 3 kuu jooksul tasus makseid korrektselt ning taotles veel ka

laenu juurde. Seega ka hageja enda käitumisest ega avaldatud andmetest ei pidanud kostja

järeldama, et hageja on sõlminud laenulepingu tingituna väga raskest majanduslikust seisundist

või mingist hädavajadusest.

14. Kohtu hinnangul ei ole poolte vahel 06.07.2010 sõlmitud laenulepingu tingimused hageja

jaoks hea usu vastaselt äärmiselt ebasoodsad. Hageja soovis laenu sissenõutavaks muutunud

muude kohustuste refinantseerimiseks. Laenutaotluses hageja ise avaldas andmed enda

võlgnevuste kohta ning seega lepingu sõlmimisel oli hageja puudulik maksekäitumine kostjale

teada. Hageja soovis saada laenu üheks aastaks selliselt, et tagastab kogu laenusumma

laenutähtaja lõppemisel. Seega hagejale laenu andmine oli seotud suure riskiga ning intressimäär

3,5% kuus ehk 42% aastas sellise riski kompenseerimiseks ei ole ülemääraselt suur.

15. Samuti ei ole sellistel tingimustel – kostja maksab hagejale laenusumma välja, laenu

tagatiseks seatakse hageja kinnistule kostja kasuks hüpoteek, hageja tasub laenutähtaja jooksul

ainult intresse ning tagastab laenusumma ühe maksena perioodi lõpus – heade kommete vastaselt

tasakaalust väljas. Laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks on anda kokkulepitud

rahasumma laenaja kasutusse ning laenusaaja põhikohustus on saadud rahasumma koos

intressidega tähtaegselt tagasi maksta. Vastastikuste kohustuste tasakaalutust ei näita lepingu

rikkumise puhuks kokkulepitud leppetrahvi ja/või viivisemäära suurus. Võlaõigusseadus

võimaldab kohustatud isikul nõuda leppetrahvi ja viivise vähendamist.

Hageja on toonud esile, et teda keelitati täiendava laenu lubadustega hüpoteegisummat

suurendama. Hageja ega tema esindaja menetluses ei osanud selgitada, kas ja kuidas suurem

hüpoteegisumma mõjutab laenutehingu kehtivust või laenulepingust tulenevat kostja

nõudeõigust hageja vastu. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 325 lg 4 kohaselt hüpoteek ei eelda

tagatava nõude olemasolu. Üksnes hüpoteegi suurus ei tekita hagejale kohustusi kostja ees,

kohustused ja nende suurus on määratud pooltevahelises võlaõiguslikus laenulepingus ning on

kohtu hinnangul tasakaalus.

16. Laenulepingu tühisuse tuvastamise ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuete

rahuldamiseks ei anna alust hageja väited, et täiendava laenu andmise lubamisega kostja saavutas

selle, et hageja oli nõus suurema hüpoteegisummaga ning ei kasutanud õigust lepingust 7 päeva

jooksul taganeda. Hageja väidetest nähtuv lepingu võimalik sõlmimine pettuse või eksimuse

tõttu ei too kaasa tehingu tühisust. Eksimuse (ebaõige ettekujutus tegelikest asjaoludest) või

pettuse (isiku. tahtlik eksimusse viimine või eksimuses hoidmine temale ebaõigete asjaolude

avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isikut tehingute tegema) tõttu sõlmitud lepingu saab TsÜS

§ 92 lg 3 ja TsÜS § 94 lg 3 alusel tühistada, kuid tühistamiseks oli TsÜS § 99 lg 1 p 2 järgi aega

6 kuud alates pettusest või eksimusest teadasaamisest. See tähtaeg oli hagi 02.03.2012 esitamise

ajaks ilmselgelt möödunud.

Hageja vastuväited ei ole mõistlikud ega põhjendatud. Hageja ei ole esile toonud, et ta soovis

lepingust taganeda, aga kostja veenis ta ümber. Hageja väidab, et laenulepingu tingimustega sai

ta tutvuda alles notaris ning need olid talle üllatuslikud, kuid sellele vaatamata hageja allkirjastas

nii laenulepingu kui hüpoteegi seadmise lepingu. Hageja käitumisest lepingu sõlmimise järel

(osamaksete tasumine, laenu juurde küsimine, võla tasumiseks maksegraafiku taotlemine

täitemenetluses) saab järeldada, et hageja väited seoses lepingust taganemise õiguse kasutamata

jätmisega on tagantjärele otsitud.

Hageja seisukohad on ka vastuolulised – ühelt poolt hageja väidab, et talle ei oleks tohtinud

üldse laenu anda, teisalt heidab kostjale ette, et see laenu juurde ei andnud.

Kõike eeltoodut arvesse võttes kohus jätab rahuldamata hageja esimese eelistusena esitatud

nõude tuvastada laenulepingu tühisus tervikuna.

17. Kohus leiab aga, et laenuleping on tühine osas, milles see näeb ette leppetrahvi lepingu

laenuvõtjapoolsete kohustuste rikkumise tõttu ülesütlemise korral.

TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui keelu

mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui seaduses on

sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. VÕS § 421 sätestab, et VÕS 22. peatüki 2. jaos

sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe on tühine. VÕS 22. peatüki 2. jaos sätestatut

kohaldatakse ka juhul, kui sätete kohaldamist püütakse vältida kokkulepete teistsuguse

sõnastamisega, eelkõige krediidisumma jagamisega mitme lepingu vahel. TsMS §-s 5 sätestatud

üldine dispositiivsuse põhimõte ei kehti tühiste tehingute puhul ning kohus saab sõltumata poole

taotlusest hinnata tehingu või selle osa seadusele vastavust.

Hageja on sõlminud laenulepingu tarbijana, mistõttu on pooltevaheline laenuleping

kvalifitseeritav VÕS § 402 järgi tarbijakrediidilepinguna ning laenulepingule kohalduvad

võlaõigusseaduse tarbijakrediidi sätted. VÕS 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate

maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise

määrast kõrgemat viivist. See ei välista ega piira krediidiandja õigust nõuda tarbijalt viivist

ületava kahju hüvitamist. Kokkulepe, millega võimaldatakse tarbijalt nõuda maksetega

viivitamisel eelkõige käsiraha või leppetrahvi, on tühine.

Vaidlusaluse laenulepingu punktis 8.2. on lepinguosalised kokku leppinud, et lepingu laenuandja

poolt ülesütlemisel kohustub laenusaaja laenuandja nõudmisel maksma ühekordset trahvi kuni

30% laenusummast. Alused, millal laenuandja võib lepingu erakorraliselt üles öelda, on loetletud

lepingu punkti 8.1. alapunktides. Muu hulgas võib kostja lepingu üles öelda juhul, kui laenusaaja

on viivitanud lepingujärgsete maksete tasumisega. 08.02.2011 hagejale edastatud laenulepingu

ülesütlemise teates (I kd, lk 34) ongi kostja lepingu üles öelnud hageja poolt lepinguliste

kohustuste tähtaegselt täitmata jätmise tõttu. Seega on hageja esitanud leppetrahvi nõude seoses

hageja poolt tarbijakrediidilepingust tulenevate maksetega viivitamisega, milline kokkulepe on

VÕS § 415 lg 1 kolmanda lause järgi aga tühine.

18. Kohus leiab, et laenulepingu punkt 8.2. on tühine ka tüüptingimusena VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p

5 alusel, mille järgi on tarbijast lepingupoolt ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine

tüüptingimus, milles nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral

maksma

tingimuse

kasutajale

ebamõistlikult

suurt

leppetrahvi,

ebamõistlikult

suurt

kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolel

võetakse võimalus tõendad tegeliku kahju suurust. Laenulepingu punkti 8.2. järgi peab hageja

lepingu kostja poolt ülesütlemise korral maksma leppetrahviks 30% laenusummast, sõltumata

tegelikust laenujäägist ja kostjal ülesütlemisega kahju tekkimisest. Ilmselgelt on tegemist

üldtingimusega, mida ei ole poolte vahel eraldi läbi räägitud. Kohus leiab, et selline leppetrahv

on ebamõistlikult suur.

Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi osaliselt ning tunnistab tühiseks laenulepingu punkti 8.2. ja

vastavalt täitemenetluse lubamatuks leppetrahvi 1821,48 € sissenõudmise osas.

19. Põhjendatud on samuti hageja alternatiivne taotlus vähendada võla sissenõudmise kulusid.

Kostja vastusest ja lisatud tõenditest nähtuvalt koosneb võla sissenõudmise kulu 1080 € kostja

kuludest õigusabile 536,86 € (sisaldab käibemaksu 20% summas 89,28 €) ning kuludest, mis

kostja on kandnud peale õigusabikulusid (telefonikõned ja kohtumised hagejaga, hageja poolt

esitatud taotluste läbivaatamine jms).

19.1. Kostja tõendab õigusabikulusid OÜ Advokaadibüroo Selberg & Ko 05.01.2011 arvega nr

001 (I kd, lk 164). Nimetatud arves kajastatakse kauba/teenusena võlgniku M. S. asja materjalide

analüüsi ja ülesütlemisavalduses projekti ettevalmistamist, nende toimingute tegemise ajakulu

ega advokaaditasu tunnihinnet ei ole arves välja toodud. Arvestades advokaadi tunnihinnaks 100

€, tuleb võlgniku materjalidega tutvumise ja ülesütlemisavalduses koostamise ajakuluks ca 5,3 h.

Advokaadi koostatud ülesütlemisavalduses on poolteist lehekülge teksti, millest suuremas osas

tsiteeritakse võlaõigusseaduse norme ja lepingu punkte, mis annavad lepingu ülesütlemiseks

õigusliku aluse. Kohtule ei ole teada, milliseid võlgniku materjale advokaat avalduse

koostamiseks analüüsis, kuid ilmselt piisab võlgnevuse tõttu lepingu ülesütlemise avalduse

vormistamiseks lepinguga ja maksete ajalooga tutvumisest. 5 tundi ajakulu selleks ei ole

põhjendatud. Väiksema tunnitasu korral oleks põhjendamatu ajakulu veelgi suurem, suurem

tunnitasu (mille korral tuleks ajakulu väiksem) eeldaks keerulist õigusvaidlust, mida võlgnevuse

tõttu laenulepingu ülesütlemine kindlasti ei ole.

Laenuandja oleks ilmselt ka ise suuteline lepingu ülesütlemisavalduses võla olemasolu ja suuruse

ning asjakohased lepingupunktid välja tooma, selleks õigusabi kasutamise vajadus arvel näidatud

mahus ja hinnaga ei ole põhjendatud. Kohus leiab, et niigi makseraskustesse sattunud võlgnik ei

pea hüvitama kostjale ülemäärast ja põhjendamatut kulu õigusabile. TsÜS § 115 lg 1 võimaldab

aga tehingut (sh ühepoolset tehingut) teha ka esindaja kaudu, mistõttu ei saa aga kostja kulutusi

õigusabile seoses ülesütlemisavalduse koostamisega täiesti tähelepanuta jätta.

19.2. Kohus leiab, et võlgade sissenõudmise kulude all tuleb mõista võlgade sissenõudmiseks

läbiviidud täiendava menetluse või kõrvalise abi kasutamise kulusid (näiteks inkasso-, kohtu-,

täitemenetlus), mitte kostja enda tegevuskulusid. Lepingu punktis 7.7. antud näitlik loetelu on

küll lahtine, kuid samas punktis on otseselt viidatud meeldetuletuskirjade tasule, mis samuti

sisaldab kostja enda töötajate igapäevase tegevuse kulusid (bürookulu, töötasu). Puudub mõistlik

selgitus, miks kostja peaks üksnes kirjade tasu eraldi välja tooma, kui võla sissenõudmise kulude

all juba on kostja kõikvõimalikke kulusid silmas peetud. Kostja on hüpoteeklaenude andmisele

spetsialiseerunud äriühing. Laenude andmine eeldab igapäevaselt lepingutega seotud asjaajamist

(sh lepingute ülesütlemisavalduste vormistamist), laekumiste ja võlgnevuste arvestamist ning

vajadust suhelda laenusaajatega/võlgnikega. Selliseid tavapäraseid tegevuskulusid on ilmselt

arvesse võetud lepingutasude jms tasude suuruse määramisel. Konkreetse laenusaaja riskiastet

(ja võimalust, et tal tekivad võlad, temaga tuleb rohkem suhelda, tema taotlusi menetleda ja

selleks suuremaid kulusid teha) arvestades on lepingus kokkulepitud intressi- ja viivisemäär, mis

peaksid katma võlgnevuse administreerimisega seotud laenuandja täiendavad tegevuskulud.

Kostja ei ole oma konkreetsete kulude suurust ega nende kandmise aega kuluartiklite kaupa välja

toonud, samuti ei ole tõendanud väidetavalt võlgnikuga suhtlemiseks ja tema taotluste

läbivaatamiseks tehtud kulusid summas 543,14 € (1080 € - õigusabikulu 536,86 € = 543,14 €).

Kostja juhatuse liikme poolt 24.03.2011 hagejale saadetud nõudekirjas (I kd, lk 37) on võla

sissenõudmise kulude suuruseks märgitud 216 €, mistõttu on põhjendatud kahtlus, et kostja

tegelikult ei ole väidetud suuruses kulusid kandnud. Kohus peab põhjendatuks hageja nõuet

vähendada kostja võla sissenõudmise kulusid 2/3 võrra ning vähendab sissenõudmise kulusid

1080 eurolt 360 euroni.

20. Kohus leiab, et põhjendatud ei ole hageja nõue meeldetuletuskirjade tasu vähendamiseks.

Kostja on nõudnud hagejalt 3 meeldetuletuskirja tasu, ühe kirja hind lepingu punkti 7.7. järgi on

200 krooni ehk 12,78 €. Kohus leiab, et tasu ei ole ülemäärane, see sisaldab lisaks saatekulule ka

kirja koostamisel kantud bürookulusid ja töötajate töötasu. Kirjade saatmise osas vaidlust ei ole,

ka hagile on lisatud kostja 2 kirjalikku teadet hagejale (lepingu ülesütlemise teade ja nõudekiri).

Kohus jätab kirjakulu 2/3 ulatuses vähendamise ja selle nõude täitmise osas sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise osas hagi rahuldamata.

21. Hageja taotleb alternatiivse nõudena juhul, kui kohus laenulepingu tühisust ei tuvasta,

vähendada viivist. VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksetega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1

kolmanda lause järgi juhul, kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne

viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. VÕS § 415 lg-st 1 ei

tulene, et tarbijalt ei või nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras.

VÕS § 113 lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist

vastavalt VÕS §-is 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 järgi juhul, kui tasumisele kuuluv leppetrahv

on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema

poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

22. Laenulepingu punkti 7.5. kohaselt kohustus laenusaaja laenusumma tagasimaksmisega

viivitamisel, samuti seoses võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva laenuandja õiguse

teostamisega seotud kulude hüvitamisega viivitamisel maksma laenuandjale viivist 0,5%

tasumisele kuuluvalt summalt päevas. Viivise arvestamisel lähtutakse tegelikust päevade arvust

kuus ja 360-päevasest aastast. Viivise arvestamine lõpetatakse võlgnevuse tasumise päeval ning

tasumata viiviselt viivist ei arvestata (lepingu punkt 7.6.). Seega lepingujärgne viivis oli 180%

aastas. Hageja taotleb viivist vähendada seaduses sätestatud määrani. Hageja leiab, et

viivitusintress peaks korvama laenuandja kahju, mis intresside näol oli lepingus 3,5% kuus.

Viivisemäär ületab intressimäära 4,3 korda, mistõttu on viivisemäär intressimääraga võrreldes

ebamõistlikult suur. Hageja taotleb sissenõutavaks muutunud viivise summas 5676,61 €

vähendada summani 227,06 €.

23. Kohus leiab, et hageja taotlus viivise vähendamiseks on põhjendatud, kuigi mitte hageja

nõutud summas. Võrreldes lepingu kehtivuse ajaks kokkulepitud intressimääraga 3,5%

laenusummast kuus (42% aastas), on laenusumma tasumisega viivitamise puhuks ettenähtud

viivis 180% aastas ebamõistlikult suur ja ebaproportsionaalne. Intress oma olemuselt on tasu

raha kasutamise eest. Hageja taotles kostjalt laenu oma muude kohustuste refinantseerimiseks,

tuues välja võlgade suuruse ning asjaolu, et nõuded on täitmisel kohtutäituri käes. Seega oli

laenulepingu sõlmimise ajal kostjale teada, et hageja on probleemne laenusaaja. Kohtu hinnangul

on laenu hagejalt tagasisaamise riski kostja juba lepingu sõlmimisel arvestanud, kehtestades

laenu andmise tingimusena tavalisest tarbimislaenust kõrgema intressimäära. Kostjalt laenu

saamise põhiline eeldus oli kinnisvara olemasolu (sellele viitas ka kostja tolleaegne ärinimi

Kiirpandilaen OÜ). Arvestades, et kostja nõue oli tagatud hüpoteegiga ning hageja oli hüpoteegi

seadmisel nõustunud alluma kohesele sundtäitmisele, on niigi kõrgest intressimäärast veel 77%

kõrgemal viivitusintressil selgelt liigkasuvõtmise tunnused. Täitemenetluse peatamise otsusest (I

kd, lk 145) nähtub, et kostja asus hüpoteeki realiseerima viivitamata pärast hagejale võla

tasumiseks antud täiendava tähtpäeva 28.03.2011 saabumist - avaldus täitemenetluse

alustamiseks on esitatud 14.04.2011. Täitemenetlus kestis vähem kui aasta (kinnistu müüdi

enampakkumisel 01.03.2012). Lepingus kokkulepitud määras arvestatuna oleks selle aja eest

sissenõutavaks muutunud viivisesumma 8341,12 € (kostja viivisearvestus I kd, lk 163), mis

2664,51 € (s.o ligi 50%) võrra ületab põhivõlga 5676,61 €.

24. Kostja arvestas viiviseid alates 28.03.2011 võlasummalt 5676,61 €, algul lepingus

kokkulepitud määras 0,5% võlasummalt päevas, võttes arvesse hageja poolt tehtud makseid.

Täitemenetluse käigus on võlausaldaja viivist vähendanud, kuna esialgselt oli viivist arvestatud

kogu laenusumma pealt, arvestamata pärast laenulepingu ülesütlemist hageja poolt tehtud

makseid. Kostja on ümberarvestustes lähtunud põhivõlast 5676,61 € ja esitanud arvestuse nii

määraga 0,5% päevas, kui 0,34% võlgnetavalt summalt päevas (ehk 122,40% aastas, kostja

viivisearvestus ja selgitused on toodud 01.03.2012 kostja e-kirjas kohtutäituribüroole, I kd, lk

162 – 163). Millistel kaalutlustel on viivisemääraks kujunenud 0,34%, jääb selgusetuks. Seisuga

01.03.2012 oli kostja ümberarvestuste järgi viivis sissenõutavaks muutunud summas 5671,94 €

ning viidatud e-kirjas kohtutäiturile kostja nõustus selle summaga piirduma, kui kinnistu

müüakse 01.03.2012 enampakkumisel. Seega on kostja viivist vähendanud 2669,18 € võrra.

Kostja poolt viivise vähendamine ei anna alust jätta rahuldamata hageja taotlus viivist vähendada

seaduses kehtestatud määrani.

25. Arvestades poolte majanduslikku seisundit, hageja poolt kohustuse täitmise ulatust ning

kostja õigustatud huvi, peab kohus õigeks viivist vähendada VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määrani. Hageja ülalpidamisel on 4 alaealist last, kostja nõuded hageja vastu olid

tagatud kinnisvaraga ning täitemenetluses kinnistu võõrandamisel saadud rahasumma katab

kostja nõuded täies ulatuses, muud olulist vara hagejale ei kuulu. Nendel asjaoludel on kohtu

hinnangul ebamõistlik nõuda hagejalt laenu põhisummale ja 42% aastaintressile lisaks võla

tasumisega viivitamise eest viivist üle seaduses sätestatud määra.

26. Lisaks kohus leiab, et on vaieldav, kas lepingu ülesütlemise järel laenusumma tagastamisega

viivitamisel kohaldub lepingus kokkulepitud viivisemäär. VÕS § 195 lg 2 kohaselt lepingu

ülesütlemine vabastab lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, lepingust kuni

selle ülesütlemiseni tekkinud kohustused jäävad kehtima. VÕS § 195 lg-s 5 ja §-s 189 sätestatust

tulenevalt asendub lepingu ülesütlemise järel pooltevaheline lepingu täitmise võlasuhe lepingu

alusel saadu tagastamise võlasuhtega. Kohustus lepingu alusel saadu lepingu ülesütlemise järel

tagastada ei teki enne lepingu ülesütlemist. Samuti ei tulene lepingu alusel üleantu tagastamise

nõudeõigus lepingust, vaid seadusest. Seega ei ole tegemist lepingust enne selle ülesütlemist

tekkinud kohustusega, millele kohalduks lepinguline viivis. Pooltevahelise laenulepingu punkt

7.5. on sõnastatud järgmiselt: „Laenusumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses

laenusaaja võla sissenõudmisega või muu lepingust tuleneva laenuandja õiguse teostamisega

seotud kulude hüvitamisega viivitamisel, maksab laenusaaja laenuandjale viivist 0,5% (null

koma viis protsenti) tasumisele kuuluvalt summalt päevas.“ Pooled ei ole selgesõnaliselt kokku

leppinud, et p 7.7. kohaldub ka lepingu ülesütlemisega kaasnevatele kohustustele. Lepingu

ülesütlemisel lõpeb ka viivisekokkulepe.

27. Eeltoodu alusel kohus vähendab viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani.

VÕS § 113 lg 1 teise lause (28.03.2011 – 01.03.2012 kehtinud redaktsioonis) järgi on

viivisemääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas. Kohus arvestas

perioode vastavalt kostja 01.03.2012 e-kirjas (I kd, lk 162) nimetatud laekumiste kuupäevadele

ning intressimäära muutumisele. Vähendatud määras on viivis sissenõutav järgmiselt:

Periood

Võlasumma (€)

Viivisemäär

aastas/päeva

määr (%)

Päevade

arv

Viivise

päevasum

ma (€)

Perioodi

viivisesumma

(€)

28.03.2011 - 30.06.2011

5676,61

8,00 / 0,022

1,25

118,75

01.07.2011 – 14.08.2011

5676,61

8,25 / 0,023

1,30

58,50

15.08.2011 – 14.09.2011

5019,30

8,25 / 0,023

1,15

35,65

15.09.2011 – 16.10.2011

4751,15

8,25 / 0,023

1,09

34,88

17.10.2011 – 26.10.2011

4618,40

8,25 / 0,023

1,06

10,60

27.10.2011 – 06.11.2011

4538,75

8,25 / 0,023

1,04

11,44

07.11.2011 – 20.11.2011

4482,11

8,25 / 0,023

1,03

14,42

21.11.2011 – 14.12.2011

4302,46

8,25 / 0,023

0,99

23,76

15.12.2011 – 31.12.2011

4222,81

8,25 / 0,023

0,97

16,49

01.01.2012 – 08.02.2012

4222,81

8,00 / 0,022

0,93

36,27

09.02.2012 – 19.02.2012

3953,77

8,00 / 0,022

0,87

9,57

20.02.2012 – 01.03.2012

3767,92

8,00 / 0,022

0,83

8,30

Kokku

378,63 €

28. Täitemenetluses seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võlgnik võib esitada sissenõudja vastu

hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue

on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust

ega õigusjõudu. TMS § 221 lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis

käesoleva seadustiku § 2 lõige 1 punktides 18 – 191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab

võlgnik

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamise

hagis

esitada

ka

kõik

vastuväited

täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.

Kuna kohus rahuldas hageja alternatiivnõuded, tuvastades leppetrahvi tühisuse ning vähendas

sissenõudmiskulusid ja viivist, tuleb vastavalt tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr

176/2011/7951 lubamatuks osas, milles täideti kostja nõudeid hageja vastu leppetrahvi

1821,48 €, sissenõudmiskulude 720 € ja viivise 5293,31 € sissenõudmiseks, kokku kohus

tunnistab

seega

täitemenetluse

lubamatuks

7834,79

€

ulatuses.

Täitemenetlus

oli

sissenõudmiskulude osas põhjendatud summas 360 € ja viivise osas summas 378,63 €.

29. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuses

menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise

rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota

menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või

osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hageja alternatiivnõuded ja peaaegu hageja taotletud ulatuses – rahuldamata jäi

kirjade saatmise kulu 38,34 € vähendamise nõue ning seadusjärgse määrani vähendatud viivis on

kohtu arvestuste järgi muutunud sissenõutavaks 151,57 € võrra hageja taotletust (227,06 €)

suuremas summas. Eeltoodu alusel kohus leiab, et hageja pöördumine kohtu poole oli

põhjendatud. Hagi rahuldamata jäänud osa, võrreldes rahuldatud osaga, on marginaalne, mistõttu

kohus peab õigeks jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Hüvitatavate menetluskulude

kindlaksmääramiseks tuleb hagejal esitada kohtule avaldus ja menetluskulude nimekiri

kohtuotsuse jõustumisest alates 30 päeva jooksul.

Kostja kanda tuleb jätta ka hageja menetluskulud praegusele menetlusele eelnenud

apellatsioonimenetluses, kuna hageja apellatsioonkaebus rahuldati.

30. Hagejale anti menetluses menetlusabi: Pärnu Maakohtu 05.03.2012 määrusega (I kd, lk 112 –

114) vabastati M. S. hagi esitamisel nõutava riigilõivu 479,33 € ja hagi tagamise riigilõivu 28,76

€ tasumisest; Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2012 määrusega (II kd, lk 46 – 48) otsustati jätkata

M. S.le menetlusabi andmist ning TsMS § 184 lg 4 alusel loeti ta vabastatuks riigilõivu 275 €

tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel. Samuti on M. S.le antud menetluses riigi õigusabi

kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud.

TsMS § 190 lg 3 järgi menetluskulud, mille kandmisest hageja on vabastatud või mida hageja

võis tasuda osamaksetena, mõistab kohus hagi rahuldamise korral kostjalt välja riigituludesse

võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. TsMS § 179 lg 1 sätestab, et menetluskulud, mis tuleb tasuda

riigile ja mis ei ole tekkinud riigi osalemisest kohtus menetlusosalisena, muu hulgas tasumata või

vähem tasutud riigilõiv või riigi kasuks välja mõistetud menetlusabikulud, mõistab asja lahendav

kohus kohustatud isikult välja asjas tehtavas lahendis või eraldi määrusega. Eeltoodu alusel

kohus mõistab kohtuotsuses kostjalt riigituludesse välja 783,09 €. Riigi õigusabi tasu ja kulud

mõistab kohus kostjalt riigituludesse välja täiendavalt, koos riigi õigusabi osutanud advokaadi

tasutaotluse lahendamisega.

31. TsMS § 179 lg 5 alusel kostja on kohustatud riigituludesse väljamõistetud summa tasuma

kohtuotsuse jõustumisest alates 15 päeva jooksul, makserekvisiidid edastatakse kostjale eraldi

makseinfolehel. TsMS § 179 lg 9 järgi tuleb kostjal nõude tasumisega viivitamise korral tasuda

otsuse jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Heli Käpp

Kohtunik

Tallinna Ringkonnakohtu 31.08.2015 kohtuotsuse resolutiivosa:

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 17.11.2014 otsus tühistada osas, millega kohus tuvastas poolte

vahel 06.07.2012 sõlmitud laenulepingu nr 00706-1 punkti 8.2 tühisuse ning jättis

ülejäänud osas hagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata. Jätta hageja

nõue poolte vahel 06.07.2012 sõlmitud laenulepingu nr 00706-1 tühisuse

tuvastamiseks läbi vaatamata. Muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas

ning tühistada otsus osas, millega mõisteti kostjalt riigituludesse välja 783,09 eurot,

s.o riigilõiv, mille tasumisest hageja oli menetlusabi korras vabastatud. Muus osas

jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Lugeda Pärnu Maakohtu 17.11.2014 otsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

2.1. Rahuldada hagi osaliselt.

2.2. Rahuldada M.S. hagi viivise ja sissenõudmiskulu vähendamiseks. Vähendada

laenusumma tagastamisega viivitamise eest ettenähtud viivise määra

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määrani ning

sissenõutavaks muutunud viivist 378,63 euroni. Vähendada AB Kreditex AS

võla sissenõudmise kulusid 360 euroni.

2.3. Tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 176/2011/951 lubamatuks osas, milles

täideti sissenõudja AB Kreditex AS nõudeid M.S. vastu laenulepingu

ülesütlemise eest leppetrahvi summas 1821,48 eurot, võla sissenõudmise kulu

720 euro ulatuses ja viivise summas 5293,31 euro sissenõudmiseks.

2.4. Jätta M.S. nõue poolte vahel 06.07.2012 sõlmitud laenulepingu nr 00706-1

tühisuse tuvastamiseks läbi vaatamata.

2.5. Jätta hageja M.S. poolt hagi esitamisel ja Pärnu Maakohtu 24.09.2012 otsuse

peale apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv 50%

ulatuses M.S. enda kanda ja 50% ulatuses AB Kreditex AS kanda. Poolte

muud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Vastuapellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

5. Tühistada otsuse jõustumisel käesolevas tsiviilasjas Pärnu Maakohtu poolt

14.03.2012 määrusega rakendatud hagi tagamise abinõu.

6. Apellatsioonkaebuse esitamisest ja vastuapellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.

7. Mõista AB Kreditex AS-ilt riigituludesse 391,55 euro (kolmesaja üheksakümne ühe

euro ja 55 sendi) ulatuses välja riigilõiv, mille tasumisest hageja oli menetlusabi

korras vabastatud.

8. Vabastada hageja M.S. hagiavalduselt, apellatsioonkaebustelt ja avaldustelt

tasumisele kuulunud riigilõivu osa riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise

taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses

sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.