AS-i Eesti Pagar kaebus Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 08.01.2014 otsuse tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks toetuse tagastamise osas või alternatiivselt tühistamiseks intresside väljanõudmise osas ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kohustamiseks võtta nõutavate intressidega seonduvalt vastu kohane kaalutlusotsus ja Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi 21.03.2014 vaideotsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AS Eesti Pagar, registrikood 10080750, volitatud esindajad vandeadvokaat Triin Biesinger-Jussmann ja vandeadvokaadi abi Reesa Paatsi Vastustaja – Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus, volitatud esindaja Kati Jakobson-Lott Vastustaja – Majandusja Kommunikatsiooniministeerium, volitatud esindaja Gerly Lootus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 25.09.2014

RESOLUTSIOON

Edasikaebamise kord

1. Jätta kaebus täielikult rahuldamata. 2.Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses(HKMS § 182 lg 1 p 9

I ASJAOLUD 1.AS Eesti Pagar (kaebaja, ka EP ) esitas 24.10.2008 Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele ( EAS, ka vastustaja I) taotluse registreerimisnumbriga EU29286 projektile „Investeering AS Eesti Pagar vormileiva ja röstisaia tootmisliini” (Projekt) majandusja kommunikatsiooniministri 04.06.2008 määruse nr 44 „Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ (Määrus nr 44) alusel toetuse saamiseks ( I kd tl 24-27 pöördel).

EAS-i juhatuse 10.03.2009 otsusega nr 1.1-5.1/09/424 (Otsus, I kd tl 32 pöördel-33 ), mida on muudetud 21.04.2009 otsusega nr 1.1-5.1/09/717( I kd tl 33 pöördel-34) ja 30.06.2009 otsusega nr 1.1-5.1/09/1291, rahuldati AS-i Eesti Pagar taotlus Projekti rahastamiseks, summas 553 474,88 eurot. Projekti kogumaksumus oli 2 767 374,38 eurot ning abikõlblikkuse periood 24.10.2008 – 31.07.2009 .

2.EAS-i järelevalveüksus viis 2012.a. detsembrikuus läbi riigiabi ergutava mõju kriteeriumi täiendava kontrolli, mille käigus kontrolliti toetuse saaja tegevusi seoses projekti elluviimisega. Järelkontrolli käigus leidis EAS, et AS Eesti Pagar oli alustanud Projekti elluviimisega seotud tegevusi enne abitaotluse esitamist EAS-ile, millele viitavad röstsaia tootmisliini ostmiseks AS-i Eesti Pagar ja Kauko-Telko OY vahel 28.08.2008 sõlmitud leping 15082008 (seadme müügileping). Samuti tuvastas EAS, et enne taotluse esitamist olid sõlmitud ka lepingud nr 20080223 Nordea Finance Eesti AS-i, Kauko-Telko OY ja AS-i Eesti Pagar vahel vastavalt 29.09.2008 (kokkulepped liisinglepingu tingimustes) ja 13.10.2008 (liisinguandja ja seadme müüja vaheline leping seadme ostmiseks). .Eelnevast tulenevalt asus EAS seisukohale, et tõendatud ei ole Euroopa Komisjoni (EÜ) määruse 800/2008 ( üldise grupierandi määruse ) artikkel 8 lg 2 nõutud ergutava mõju olemasolu. Vastavalt Määruse 800/2008 artikkel 8 lg 2 on väikeseja keskmise suurusega ettevõtjatele antaval abil ergutav mõju juhul, kui abi saaja esitab taotluse abi saamiseks enne kui alustab projekti või tegevuse teostamisega seotud töödega. Lisaks kohaldub Projekti ergutava mõju hindamisel abisaajale kui suurettevõttele üldise grupierandi määruse artikkel 8 lg 3.

3. 08.01.2014. a tegi EAS otsuse nr 1.1-5.1/14/50 toetuse tagasinõudmise (tagasinõudeotsus , vaidlustatud otsus) kohta AS-lt Eesti Pagar Euroopa Komisjoni (EÜ) määruse 800/2008 ( üldise grupierandi määruse ) artikkel 8 ergutava mõju kriteeriumi rikkkumise tõttu, kohustades kaebajat maksma 90 kalendripäeva jooksul haldusakti kättesaamisest arvates tagasi ebaseaduslikult väljamakstud toetuse summas 526 300 eurot ning liitintressi (I kd, koos lisadega tl 43-53). 07.02.2014. a esitas AS Eesti Pagar tagasinõudeotsusele vaide, taotledes nimetatud haldusakti täies ulatuses kehtetuks tunnistamist ( I kd tl 53 pöördel-59). 21.03.2014. a vaideotsusega jättis majandusja kommunikatsiooniminister vaide rahuldamata ( I kd tl 60-64).

4. 23.04.2014 määrusega ( I kd tl 91-94)võttis Tallinna Halduskohus menetlusse AS-i Eesti Pagar 21.04.2014 esitatud kaebuse Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse 08.01.2014 otsuse tühistamiseks või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks toetuse tagastamise osas või alternatiivselt tühistamiseks intresside väljanõudmise osas ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse kohustamiseks võtta nõutavate intressidega seonduvalt vastu kohane kaalutlusotsus ja Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi (vastustaja II) 21.03.2014 vaideotsuse

3 tühistamiseks ( I kd tl 2-16). Sama määrusega ( resolutsiooni p.3) rahuldas kohus AS-i Eesti Pagar esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse ning peatas esialgse õiguskaitse korras EAS-i 08.01.2014 otsuse täitmise kuni käesolevas haldusasjas menetlust lõpetava kohtulahendi jõustumiseni.

II KAEBUSE MOTIIVID

5. EAS-i tagasinõudeotsus rikub intensiivselt EP õiguseid, sh õiguspärast ootust, usalduse kaitset ning EP majanduslikke huve. EP taotles EAS-ilt investeeringu toetust ning lähtus kogu toetuse taotlemise protsessis EAS-i juhistest, sh andis EAS-i kontaktisik kaebajale juhiseid juba enne toetuse taotluse esitamist. Vaidlustatud otsuses EP-le etteheidetav väidetav rikkumine esines juba enne toetuse taotluse esitamist ja rahuldamist ning kuivõrd EP tegutses toetuse taotlemisel EAS-i juhistest lähtuvalt oli EAS oli sellest teadlik, mistõttu rikub käesolevaga vaidlustatud EAS-i otsus oluliselt kaebaja õiguseid ja majandushuve

6. Vaidlustatud EAS-i otsus on õigusvastane lähtuvalt asjaolust, et selle andmisel kehtis ning kehtib siiani EAS-i 10.03.2009.a otsus, millega rahuldati EP toetuse taotlus ning otsustati kaebajale toetust anda. Olukorras, kus EAS-i 10.03.2009.a otsus toetuse andmiseks on kehtiv, loob see haldusakt ka käesoleval hetkel õiguslikke tagajärgi ning on täitmiseks kohustuslik. Käesolevas kontekstis tähendab täitmise kohustuslikkus ka seda, et EAS peab kaebajale toetust andma. Kuivõrd EAS ei ole toetuse andmise ostust kehtetuks tunnistanud, on täidetud selle kehtivuse eeldused (HMS § 61 lg 1 ja lg 2). EAS ei ole 10.03.2009.a otsust ka selliselt muutnud, et sellest ei tuleneks kohustust EP-le e toetust anda. Toetuse tagasinõudmise otsus iseenesest ei muuda kehtetuks toetuse andmise otsust. Tagasinõudmise otsusel võivad küll olla toetuse andmise otsuse kehtetuks tunnistamisega sarnased tagajärjed, kuid selline faktiline sarnasus ei elimineeri HMS § 60 lg-st 1 tulenevalt 10.03.2009.a EAS-i otsuse õiguslikke tagajärgi, sh selle täitmise kohustust. Vaideotsuses on vastustaja II möönnud, et Perioodi 2007-2013 struktuuritoetuste seaduse (STS )§ 18 lg 6 p. 1 alusel tuleb EAS-i 10.03.2009.a otsus kehtetuks tunnistada. Oluline on antud juhul see, et haldusorgan, mööndes toetuse andmise otsuse kehtetuks tunnistamise olulisust, on jätnud selle otsuse siiski jõusse. Olukorras, kus toetuse andmise otsus kehtib ja samal ajal nõutakse vaidlustatud otsusega toetust tagasi, tekib põhjendatult küsimus kohustuste vastukäivusest, mis viitab aga juba HMS § 63 lg 2 p 5 kohaselt tühisuse aluse esinemisele. Mõistlikku kahtlust ei saa olla, et eeltoodu loob igal juhul aluse EAS-i 08.01.2014.a otsuse tühistamiseks.

7.EAS-i toetuse tagastamise nõue on STS § 26 lg 6 ja Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278 „Toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise ning toetuse andmisel ja kasutamisel toimunud rikkumisest teabe edastamise tingimused ja kord“ (Määrus 278) § 11 lg-le 1 tuginevalt aegunud

Vastavalt Määruse 278 § 9 p-le 2 ja § 11 lg-le 1 võib toetuse tagastamise otsuse teha 90 kalendripäeva jooksul kuni 31.12.2025.a. Nimetatud 90-päevase tähtaja alguseks on toetuse tagasinõudmise alustest teadasaamise päev. Ajaperiood, mil sellise otsustuse võib 90 päeva jooksul teha, kestab kuni 31.12.2025.a. Vaidlustatava EAS-i otsuse õiguslikuks aluseks on STS § 26 lg 2 p 1, mis sätestab, et tagasinõudmise otsuse võib teha, kui ilmneb asjaolu, mille korral taotlust ei oleks rahuldatud. Käesoleval juhul tugineb EAS kaebajalt toetuse tagasinõudmisel asjaolule, et viimane sõlmis ostulepingu ja liisingulepingu enne EAS-ile toetuse taotluse esitamist. Müügilepingu sõlmimist äramuutva tingimusega on EAS vaidlustatavas otsuses tunnustanud. Kuivõrd EP lähtus oma tegevuses seonduvalt toetuse taotlemisega EAS-i instruktsioonidest, mida viimane jagas ka enne toetuse taotluse esitamist, on ilmne, et EAS oli EP-le etteheidetavast teost

4 teadlik juba enne toetuse taotluse esitamist, vaieldamatult aga mitte hiljem kui taotluse esitamise päeval. EP esitas toetuse taotluse 24.10.2008.a. Seega hakkas Määruse 278 § 11 lg 1 kohane tähtaeg kulgema hiljemalt 24.10.2008.a.ja EAS pidi toetuse tagasinõudeotsuse tegema hiljemalt 22.01.2009.a., tagasinõudeotsus tehti aga 08.01.2014.a ning see edastati kaebajale 09.01.2014.a. Määruse 278 regulatsioonist lähtuvalt on EAS-i toetuse tagastusnõue aegunud.

Ebaõige on vaideotsuses esitatud seisukoht, et toetuse aegumistähtajaks on Euroopa Nõukogu määruse 659/1999 ( menetlusmäärus) artikli 15 kohaselt 10 aastat ning Määruse 278 regulatsioon muudab STS-i regulatsiooni, mistõttu ei saa viimasest juhinduda. Määrus 278 ei muuda STS-is sätestatud aegumistähtajaga seonduvat regulatsiooni. STS-is ei ole sätestatud tagasinõude esitamise aegumistähtaega. STS § 26 lg-s 5 on sätestatud vaid tagasinõudmise otsuse tegemise tähtpäev, mitte nõude aegumistähtaeg. Tagastamisnõude aegumistähtaeg on kehtestatud STS § 26 lg 6 alusel antud Määruse 278 § 11 lg-s 1. Vaideotsuses ei ole eristatud toetuse tagasinõudmise ning vastava otsuse tegemise tähtaegu, kuid kõne all olevast regulatsioonist johtuvalt tuleb kahte tähtaega siiski eristada. Vastustaja II seisukoht, et Määruse 278 § 11 lg-s sätestatud tähtaeg on menetluslik tähtaeg, mitte aegumistähtaeg, ei põhine kehtival regulatsioonil ning on seega õigusliku aluseta. Asjakohatu on ka vastustaja II selgitus, et Määruses 278 on sätestatud menetlustähtaeg eelkõige juhtumite puhuks, kus struktuurivahenditest eraldatud toetus nõutakse tagasi muul põhjusel kui riigiabi reeglite rikkumine. Viidatud seisukoht ei tugine asjakohasele regulatsioonile. EAS ei saa kaebajale antud abi tagasinõudmisel juhinduda Euroopa Nõukogu määruse 659/1999 artiklist 14, sest viidatud artikkel annab õigused Euroopa Komisjonile, mitte grupierandi määruse alusel toetust andnud liikmesriigi asutusele. Euroopa Nõukogu määrus 659/1999 artikkel 15 sätestab abi tagasinõudmise aegumistähtaja, kuid seejuures ei ole tegemist tähtajaga, millele saaks tugineda EAS. Vaid Euroopa Komisjonil on õigus juhinduda 10-aastasest aegumistähtajast, EAS- ileei tulene Euroopa Nõukogu määruse 659/1999 artiklist 15 õigust toetuse tagastusnõue esitada 10-aastase tähtaja jooksul. Seega EP-le antud toetuse tagasinõudmise aegumistähtajaks ei ole 10 aastat selle tagasinõudmisel EAS-i poolt. Seega isegi kui EAS-il oleks olnud alust toetust tagasi nõuda (mida kaebaja ei tunnista ega mööna), siis on EAS-i toetuse tagastamise nõue aegunud ning vastustajal I ei ole võimalik EP-lt toetust tagasi nõuda. Eelnevast lähtuvalt ei ole EAS-i otsus õiguspärane, kuivõrd otsus ei ole antud kehtiva õiguse alusel (HMS § 54). Seega esineb alus EAS-i otsuse tühistamiseks. Samadele põhjendustele tuginevalt tuleb tühistada ka vaideotsus.

8.Vaidlustatav otsus ei ole HMS §-st 54 lähtuvalt õiguspärane. EAS on otsuse tegemisel jätnud kohaselt teostamata kaalutlusõiguse (HMS § 4 lg 1) ja eiranud uurimispõhimõtet (HMS § 6). Samuti ei ole otsus HMS § 56 lg 1 kohaselt põhjendatud. Otsusest nähtuvalt on EAS toetuse tagasinõudmise otsustamisel tuginenud vaid ja ainult formaalsustele. EAS on asunud seisukohale, et kuivõrd Ostuleping ja Liisinguleping on sõlmitud, seda EAS-i nõuannete kohaselt, enne 24.10.2008.a, mil EP esitas toetuse taotluse, ei ole abil ergutavat mõju. Vaideotsuses on etteheidetava teona viidatud ostumüügilepingu sõlmimisele enne toetuse taotluse esitamist. Seejuures ei ole vaideotsuses täpsustad, kas selle all on mõeldud Müügilepingut või Ostulepingut. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-40-08 selgitanud, et toetustaotluste hindamisel on eelkõige oluline välja selgitada taotleja tegevuse jätkusuutlikkus ja projekti realiseerumise tõenäosus ning perspektiivikus, samuti välistada kuritarvitused toetuste taotlemisel. Taotluste menetlemise ja hindamise eesmärk ei ole taotluste rahuldamata jätmine pelgalt formaalsetel põhjustel. Ka Määruse § 2 kohaselt on toetuse andmise eesmärgiks tööstusettevõtjate rahvusvahelise konkurentsivõime suurendamine ning suure mõjuga investeeringute aktiivne kaasamine Eesti majandusse läbi tehnoloogiainvesteeringute, mis aitavad kaasa tööstusettevõtjate tootlikkuse ja

5 ekspordipotentsiaali kasvule, toodete lisandväärtuse suurenemisele, uute turuvõimaluste avanemisele ja kõrgemat lisandväärtust loovate töökohtade loomisele. Nähtuvalt vaidlustatud otsusest piirduvad selle põhjendused ning toetuse tagasinõudmise otsustus ise vaid viitega Grupierandi määruse artiklile 8 (2). Seejuures on EAS haldusmenetluse põhimõtteid eirates jäänud vaid osundatud õigusnormi grammatilise tõlgendamise juurde, pööramata tähelepanu normi eesmärgile ning asjakohasele kohtupraktikale ja Määruse §-le 2. EAS ei ole hinnanud abi ergutavat mõju sisuliselt. EAS ei ole otsuse tegemisel arvesse võtnud ka projekti perspektiivikust ning projekti toetamise reaalseid tulemeid. Samaselt ei ole abi ergutava mõju sisulist analüüsi teostanud Advokaadibüroo Glimstedt, kelle õiguslikule arvamusele on EAS otsuse tegemisel tuginenud ja veel enam, millisele arvamusele on otsuses viidatud kui vaidlustatava haldusakti põhjendustele. Advokaadibüroo hinnangut ei saa käsitleda haldusorgani kaalutlusena. STS § 1 lg-le 2 ning Riigikohtu praktikale tuginevalt puudub vaidlus selles, et EAS-il oli otsuse tegemisel ja kogu menetluse kestel kohustus juhinduda Eesti Vabariigis haldusmenetlust reguleerivatest sätetest. Seega olukorras, kus taotluse menetlemisel tuleb juhinduda õiguse üldpõhimõtetest ja põhiseaduslikest printsiipidest, tuleb samadest alustest igal juhul lähtuda ka taotlusega seonduvates hilisemates tegevustes, sh tagasinõudmise otsustamise protsess. EP leiab, et EAS on olulises ulatuses jätnud järgimata HMS §-s 6 sätestatud uurimisprintsiibist tulenevad kohustused.. Grupierandi määruse artikli 8 (2) kohaselt on toetusel ergutav mõju juhul, kui taotlus abi saamiseks on esitatud enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist. Investeeringute määruse punktis 16 on rõhutatud, et on oluline tagada, et regionaalabil oleks tõeline mõju ja see ergutaks investeeringuid, mida abisaavates piirkondades vastasel juhul ei tehtaks, ning see ergutaks uute tegevusvaldkondade arengut. EP on seisukohal, et toodud regulatsiooni eesmärk on tagada abi reaalne ergutav mõju ning selle esinemise korral ei ole võimalik pelgalt formaalsustele tuginevalt toetust tagasi nõuda. EAS on ebaõigesti asunud seisukohale, et kuna Ostuleping ja Liisinguleping on sõlmitud enne taotluse esitamist, siis oli projektikohaste töödega alustatud enne taotluse esitamist. Kaebaja leiab, et EAS on ebaõigesti sisustanud “töödega alustamise” kriteeriumit. Remargina lisab kaebaja, et projektikohaste töödega selle tegelikus tähenduses ei alustatud enne toetuse taotluse esitamist. Lepingute sõlmimine, mille jõustumine seati sõltuvusse toetuse saamisest ning millest väljumine ei oleks kujutanud endast vaid marginaalset kulu võrreldes kogu projekti maksumusega, ei kujuta endast tegelikku töö alustamist. Euroopa Komisjoni teenistuse poolt koostatud selgitusi kokkuvõtvas dokumendis1 Grupierandi määruse kohta on “töö alustamise” kriteeriumi osas viitega RAG joonealusele märkusele nr 39 avaldatud, et isegi, kui enne toetuse taotlust on sõlmitud lepinguid või tehtud makseid, ei saa lähtuda formaalsest käsitlusest, et “tööd on alustatud”. Viidatud dokumendis esitatud selgituste kohaselt tuleb analüüsida ka seda, kas majanduslikus mõttes on lepingutest nö vabanemine keerukas või mitte, st kas abi saaja kaotaks suure summa raha, kui lepingud tuleks üles öelda toetuse mittesaamise juhul. Lisaks eelnevale on dokumendis kinnitatud, et kõne all oleva küsimuse tõusetumisel on vajalik teostada detailne analüüs. Otsusest nähtuvalt ei ole EAS eelnevalt toodud juhiseid järginud ega teostanud detailset analüüsi. EP ei alustanud tegelikku tööd enne toetuse taotluse esitamist. Lisaks eelnevale on vaideotsuses vastustaja II möönnud, et tegeliku töö alustamine enne toetuse taotluse esitamist on vaid üks kriteeriumitest, mis on oluline ergutava mõju tuvastamisel, kinnitades selliselt, et tegemist ei ole ainsa kriteeriumiga. Kaebaja kordab juba varasemalt EAS-ile selgitatut, et Müügilepingu osas ei olnud tegemist kindla kokkuleppega. Müügilepingu pooled leppisid kokku selle jõustumise ja täitmise sõltuvuse EAS-i poolt toetuse maksmisest. Eelnevat on vaidlustatud otsuses tunnustanud ka EAS, sedastades, et Müügileping on sõlmitud äramuutva tingimusega. Olukorras, kus Müügileping poleks jõustunud

6 või seda täidetud, oleks lõpetatud ka Ostulepingu ning Liisinguleping. Liisinguleping kandis vaid Müügilepingu rahastamise eesmärki. Juhul, kui Müügilepingut, Ostulepingut ja Liisingulepingut tuleks siiski pidada kindlateks kokkulepeteks, märgib EP, et nii Müügilepingust, Ostulepingust kui ka Liisingulepingust väljumise kulu oleks olnud marginaalne. Müügilepingust väljumise kulu oleks olnud 5% kogu ostu summast ning Liisingulepingust väljumise kulu oleks olnud 0,68% kogu projekti maksumusest. Eelnevat tuleb projekti mahu suurusest lähtuvalt pidada marginaalseks. Lisaks eelnevale ei tulene Ostulepingust kaebajale mis tahes kohustusi. Eelneva on EAS aga täielikult tähelepanuta jätnud. Ühtlasi kordab EP, et enne toetuse taotluse esitamist ei alustatud töödega. Ebaõige ka vaideotsuses esitatud järeldus, et Müügilepingust lähtuvalt 5% suuruse ettemakse tegemine annab kinnitust sellest, et kaebaja oleks projekti ellu viinud ka ilma EAS-i toetuseta. Selline järeldus ei ole põhjendatud ka Grupierandi määruse artikli 8 (2) valguses, mille kohaselt peaks toetuse taotluse esitama enne töödega alustamist. Sisuliselt nõustub vastustaja II sellega, et pärast toetuse taotluse esitamist (kusjuures taotluse esitamisel ei ole veel selge, kas taotlus rahuldatakse), võib koheselt töödega alustada ning ka makseid teha. Pelk taotluse esitamine, mille ettevalmistamise protsess käis kaebaja projektiga seonduvalt koostöös EAS-iga ammu enne seda, kui taotlus esitati, ei muuda aga olukorda, sisuliselt ju selliste asjaolude kogumit, millele tuginevalt vastustaja I ja vastustaja II saavad väita, et projekt oleks realiseeritud ka toetuseta. Just eelnevast lähtuvalt ning ka Määruse §-st 2 johtuvalt on vajalik toetuse ergutava mõju sisuline analüüs. EAS, viies läbi projekti auditi, on kinnitanud mitteabikõlbulike kulude puudumist ning abil ergutava mõju olemasolu. Ostulepingule kohaldub Soome õigus, mida EAS, vastustaja II ega Advokaadibüroo Glimstedt ei ole väidetava analüüsi teostamisel arvesse võtnud. Seega põhineb EAS ja Advokaadibüroo Glimstedt analüüs kõne all olevate lepingute kohta valedele alustele ning ei ole seega haldusakti kohaseks põhjenduseks. Lisaks eelnevale on EAS otsuse tegemisel jätnud tähelepanuta asjakohased ECJ ja Üldkohtu juhised. EAS-i poolt 17.02.2010.a läbiviidud auditi tulemusena ei tuvastatud auditi järelduste kohaselt abi saamisel ning kasutamisel rikkumisi ning mitteabikõlbulikke kulusid. Ostulepingu ning Liisingulepingu sõlmimise eelnemine taotluse esitamisele, millele ainsana EAS otsuses tugineb, oli selge juba taotluse esitamise ajal ning igal juhul 17.02.2010.a. Lisaks eelnevale osundab EP asjaolule, et EAS analüüsis esimest taotlust kahel korral ning kummalgi korral ei keeldutud abi andmisest seetõttu, et EP oli EAS-i juhiseid järgides Müügilepingu, Ostulepingu ja Liisingulepingu sõlminud ette taotluse esitamist. Tuginedes Riigikohtu kohtuotsusele asjas nr 3- 3-1-80-06, on selline eksitav ja hea haldus põhimõtetega vastuolus olev tegutsemine vaieldamatult sedavõrd raske haldusmenetluse aluspõhimõtte rikkumine, et kujutab endast otsuse tühistamise ümberlükkamatut alust. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatav otsus ei ole ka HMS §-st 54 lähtuvalt õiguspärane. Antud juhul on täitmata HMS §-s 54 sätestatud haldusakti õiguspärasuse eeldused, so haldusakt peab olema antud kaalutlusvigadeta ning tuginema õiguslikule alusele. Esiteks tuleb rõhutada, et abil oli ergutav mõju, seega puudub asjaolu, mis oleks algselt andnud aluse toetuse rahuldamisest keelduda. EP on eelnevalt juba selgitanud vaid formaalsele alusel tuginemise alusetust. Nii STS § 26 lg 2 p-st 1 kui ka Tagasinõudmise määruse § 10 lg 2 p-st 1 lähtuvalt on toetuse tagasinõudmine kaalutlusotsus. Seejuures tuleb kaaluda, kas üldse toetust tagasi nõuda ja kui, siis kas kogu ulatuses või osaliselt. Otsusest nähtuvalt ei ole EAS diskretsiooniõigust kohaselt teostanud. Isegi juhul, kui esineks alus toetuse tagasinõudmiseks, mida EP ei mööna, ei ole EAS otsusest nähtuvalt kaalunud toetuse kogu ulatuses tagasinõudmise põhjendatust ega osalise tagasinõude esitamise võimalikkust. EAS on otsuses vaid nö mööda minnes märkinud, et Euroopa Liidu konkurentsiõiguse ja riigiabi regulatsioonist tulenevalt tuleb ebaseaduslik riigiabi tagasi nõuda. Esiteks rõhutab kaebaja, et viimasele antud abi ei saa käsitleda ebaseadusliku riigiabina. Teiseks ei saa vaid üldiste viidetega

7 mingile määratlemata regulatsioonile pidada kaalutlusõigust kohaselt teostatuks. Eelnevas tugineb EP muuhulgas Riigikohtu halduskolleegiumi 3-3-1-80-06 kohtuotsusele. Kolmandaks on EAS jätnud analüüsimata ning tähelepanuta asjas olulist tähtsust omava asjaolu, et EP-le antud abil oli ergutav mõju. Seega on antud juhul tegemist olulise diskretsiooniveaga EAS-i poolt , mis on otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks. Võttes arvesse seda, et EAS on uurimisprintsiipi eirates jätnud analüüsimata EP-le antud toetuse ergutava mõju ning lähtunud vaid formaalselt Grupierandi määruse artikli 8 (2) sõnastusest, eirates selle sisu ning eesmärki, on vaidlustatav otsus kogu ulatuses motiveerimata. Samuti ei ole võimalik kohaseks motivatsiooniks pidada Advokaadibüroo Glimstedt poolt koostatud õiguslikku arvamust, mis samaselt tugineb vaid Grupierandi määruse artikli 8 (2) grammatilisele tõlgendamisele. Viitamine menetluses kogutud teiste isikute koostatud dokumentidele ei võimalda ei menetlusosalistel ega kohtul üheselt aru saada, millised olid haldusakti andja kaalutlused, ega sunni haldusorganit kõiki pooltja vastuargumente läbi mõtlema. Vaidlustatud EAS-i otsuse lisaks olev advokaadibüroo õiguslik arvamus on just ja ainult vaid seda, õiguslik avamus. Advokaadibüroo ei ole teostanud EP-le antud abil ergutava mõju olemasolu sisulist analüüsi. Seega ei asenda advokaadibüroo poolt koostatud õiguslik arvamus EAS-il lasunud kohustust sisuliselt hinnata abi ergutava mõju olemasolu ning otsuse põhjendamist ja motiveerimist. Remargina tuleb lisada, et Riigikohtu poolt asjas nr 3-3-1-62-07 esitatud selgituste kohaselt ei muuda haldusakti põhjenduste hilisem esitamine, näiteks kohtumenetluse käigus, akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti. Kaebaja on seisukohal, et EAS-i otsus on nii formaalselt kui ka sisuliselt motiveerimata ning õiguslikult põhjendamata, et EAS-i otsus kuulub tühistamisele (HKMS § 5 lg 1 p 1). Samadele põhjendustele tuginevalt tuleb tühistada ka vaideotsus. Igal juhul aga esinevad alused EAS-i otsuse õigusvastasuse tuvastamiseks (HKMS § 5 lg 1 p 6).

9.EAS on otsuse tegemisel rikkunud HMS § 64 lg-d 2 ja 3 ning HMS § 67 lg-t 1, asudes seisukohale, et kaebajal ei ole õiguspärast ootust toetuse andmise otsuse kehtima jäämiseks Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-12-1618 asunud seisukohale, et toetuse tagasinõudmine on oma olemuselt sarnane haldusakti kehtetuks tunnistamisele, mis toimub samuti kaalutlusõiguse kohaselt ja seega on asjakohane lähtuda HMS § 64 lg-st 3. HMS § 64 lg 2 johtuvalt on EAS-i otsus seega kaebaja õigusi intensiivselt riivav kaalutlusotsus. Eelnevas tugineb kaebaja ka STS § 26 lg-le 2. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti andmise menetluse põhjalikkust, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. Eeltoodud asjaolude kaalumist otsusest ei nähtu. EAS-i otsuses on viide küll HMS §-le 67 lg 4 tulenevate usalduse kaitse puudumisele, ent usalduse kaitsele tuginemise võimatus ei võta haldusorganilt kohustust motiveerida isikut soodustava haldusakti kehtetuks tunnistamist HMS § 64 lg 3 kohasel viisil. EAS ei ole otsusest nähtuvalt vähimalgi määral analüüsinud toetuse tagasinõudmise tagajärgi kaebajale. Lisaks eelnevale ei ole EAS tähelepanu pööranud sellele, et EP-le toetuse andmise protsess oli pikaajaline ning põhjalik. Kogu selle protsessi kestel ei osundanud EAS EP poolsetele võimalikele minetustele. Siinkohal tuleb korrata, et EAS hindas EP taotlust kaks korda ning viis läbi ka auditi. Selliste tegevuste raames ei selgitanud EAS EP-le, et Müügilepingu, Ostulepingu ja Liisingulepingu sõlmimise ajahetk võib olla aluseks toetuse tagasinõudmisele. Oluline on selgitada, et EP-l puudus vajadus nendel konkreetsetel kuupäevadel lepinguid sõlmida või mis tahes muid tegevusi teha. Eelnevas juhindus EP üheselt EAS-i juhistest ning nõuannetest. EAS ei ole vaidlustatud otsuses ega vastustaja II vaideotsuses selgitanud, miks need asjaolud ei ole tagasinõude osas asjakohased. Samuti ei ole EAS-i otsuses ega vaideotsuses põhjendatud, miks ei

8 ole antud juhul asjakohane toetusel reaalne ergutava mõju olemasolu või lepingutest väljumise marginaalne kulu. Pikaajaliselt väljakujunenud kohtupraktikas on korduvalt selgitatud, et kui õigusnormiga on haldusorganile antud kaalutlusõigus, siis lasub haldusorganil ka kohustus seda rakendada ning vastupidine tegutsemine kujutab endast olulist kaalutlusviga, mis on haldusakti materiaalse õigusvastasuse aluseks. Riigikohus on korduvalt märkinud (vt nt 3-3-1-51-01), et isiku õiguspärast ootust ja usaldust rikutakse, kui isik on haldusaktist tuleneva põhjendatud lootuse mõjul käitunud teisiti, kui ta oleks tõenäoliselt käitunud ilma haldusakti andmiseta; ning vastava haldusakti kehtetuks tunnistamine või muutmine osutub isikule kahjulikuks. Antud juhul on tegemist just sellise olukorraga. Vaidlustatud otsuse sisust lähtuvalt ei ole EAS viidanud sellistele ülekaalukatele avalikele huvidele, mis vaatamata sellele, et abil oli ergutav mõju, on piisavad toetuse tagasinõudmiseks. Ühtlasi ei saa sisuliseks motivatsiooniks ning analüüsiks pidada EAS-i otsuses ja vaideotsuses esitatud argumentatsiooni seonduvalt õiguspärase ootusega. EAS ja vastustaja II on lähtunud ebaõigest eeldusest, et isiku õiguspärane ootus saab lähtuda vaid Euroopa Komisjoni poolsest tegutsemist. Käesoleval juhul on abi antud Grupierandi määrusest lähtuvalt. Seega on tegemist olukorraga, kus abi andmise õigust Euroopa Komisjon ei pea enam analüüsima. Abi andmise otsustus on EAS-il ning selle kokkusobivust ühisturuga eeldatakse. Eelnevast lähtuvalt saab ka käesoleval juhul õiguspärase ootuse esinemise analüüsimisel juhinduda EAS-i tegutsemist ning haldusmenetluses kehtivatest printsiipidest. Samuti puudub EAS-il ning vastustajal II pädevus pidada riigiabi ebaseaduslikuks. Ühtlasi ei laus EAS-il STS § 26 lg-st 2 lähtuvalt kohustust kaebajalt toetus tagasi nõuda, nagu on vaideotsuses selgitatud. EP tegutses viimane EAS-i juhistest lähtuvalt. Nii on EAS-i juhatuse liikmed ka avalikult just EAS-i poolset rikkumist kinnitanud. Näiteks ajalehe Postimees veebiversioonis avaldatud artiklis ning refereeritud uudises portaalis rmp.ee on EAS-i juhatuse liige kinnitanud, et toetuste jagamisel 61 ettevõttele, sh EP-le, oli eksimuses just EAS. EAS-i juhatuse liige Krõõt Kilvet on seejuures avalikkusele kinnitanud, et EAS teeb kõik selleks, et tagasimakseid ei tuleks teha. Nimetatud juhatuse liige on samas kinnitanud, et nn viga raha jagamisel tekkis Euroopa Komisjoni määruse tõlgendamisest: Need olid tõlgendatud seni teistmoodi, kui Euroopa Komisjoni lõppraport tuli selle aasta juunis. EAS-i juhistest lähtus toetuse taotlemisel ka EP. Samuti on just EAS-i poolset eksimust kinnitanud ka endine majandusja kommunikatsiooniminister Juhan Parts Riigikogu ees 17.02.2012.a. Seejuures on endine minister, kes on allkirjastanud ka vaideotsuse, kinnitanud, et praegune ülimalt formaalne tõlgendus on tegelikult küsitav. Enne abi taotluse esitamist kinnitas EAS-i esindaja, et lepinguid võib sõlmida, oluline on vaid see, et maksmine toimuks pärast taotluse esitamist. EP-l ei olnud mingit vajadust sõlmida lepinguid enne toetuse taotluse esitamist. Selliselt toimetati vaid seetõttu, et EAS vastavad juhised andis. Sellise tegutsemisega on EAS loonud aluse EP õiguspärasele ootusele ning viimase õiguse sellele tugineda. Veel enam, hea halduse põhimõttele tuginevalt on Riigikohtu halduskolleegium kinnitanud, et õiguspärase haldusmenetluse eest vastutab haldusorgan (3-3-1-79-09). EAS-i poolt antud selged juhised toetuse taotlemise menetluses ning hilisem audit, lubasid EP-l eeldada oma tegutsemise vastavust kohalduvale regulatsioonile. Võttes arvesse, et toetuse taotlemisel juhinduti EAS-i instruktsioonidest ning 17.02.2010.a audit kinnitas rikkumiste ning mitteabikõlbulike kulude puudumist ja vaidlustatav otsus on tehtud alles 08.01.2014.a, on EP-l õigus tugineda õiguspärasele ootusele ning sellele, et abi tagastamist ei nõuta (3-3-1-81-05). Seejuures ei saa rõhutamata jätta, et EAS ning ka vastutav minister on kinnitanud avalikult just EAS-i poolset eksimust. Kuivõrd EAS-i poolt toetuste andmise protsess ning kõik võimalikud kohalduvad õigusaktid loovad keeruka õigusliku olukorra, siis ei pea toetuse taotleja ise aru saama, et mingil konkreetsel ajahetkel (ja mitte hiljem) lepingute sõlmimise tagajärjeks võib olla toetuse tagasinõudmine. EAS-i esindajad olid kogu taotluse menetlemise ja enne taotluse esitamist selles protsessis igal hetkel nõustajateks, siis võis EP usaldada EAS-i esindajate juhiseid.

9 10. EAS-i poolt esitatud intresside nõue on vastuolus kohalduva STS § 28 lg-ga 1 kuni 3 Kaebaja jääb seisukoha juurde, et EAS-i nõue on aegunud ning lisaks ülalesitatud alternatiivsete vastuväidete juurde, seega eelnevast lähtuvalt puudub EAS-il ka intresside nõudmise õigus. EP osundab siiski asjaolule, et otsuses esitatud intresside nõue on lisaks ülaltoodule ka alltoodud põhjendustel kogu ulatuses õiguslikult põhjendamata ning ebaselge. Ennekõike on kõne all olev nõue aga vastuolus STS § 28 lg-ga 1 kuni 3. Lisaks on otsuses intresse nõutud liiga pika perioodi eest. STS § 28 lg 1 kohaselt arvestatakse intress tagastatava toetuse summa jäägilt määras kuue kuu euribor + 5% aastas. Vastavalt STS § 28 lg-le 2 on intressi nõudmise arvestuslikuks aluseks EAS- i tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamise päev kuni toetuse tagasimaksmise päev, kuid mitte kauem kui toetuse tagasimaksmise tähtpäev. Nimetatud tähtpäev määratakse toetuse tagasinõudmise otsuses (STS § 27 lg 1). STS § 27 lg 1 kohaselt on toetuse tagasimaksmise tähtajaks 90 kalendripäeva arvates otsuse kehtima hakkamisest. Selliselt on toetuse tagasimaksmise tähtpäev määratud ka otsuse resolutsiooni punktis 2. Kuigi EAS-il puudub põhinõude puudumise tõttu kõrvalnõue, on kaebaja alternatiivselt seisukohal, et EAS ei saa mingil juhul nõuda intresside maksmist pikema aja eest kui 90 kalendripäeva. Ülalmärgitust lähtuvalt on õiguslikult põhjendamata EAS-i intresside nõue. Vaidlustatavas otsuses on nõutud nn liitintressi. Seejuures ei ole EAS osundanud õiguslikule alusele, mis nn liitintressi võimaldab nõuda või kus oleksid sätestatud sellise nn liitintressi arvestuslikud alused. Seega ei ole vaidlustatud EAS-i otsus ka intressidega seonduvalt õiguspärane HMS § 54 mõttes. Ka intresside nõudmise otsustamine on osa diskretsiooniotsusest. Otsusest nähtuvalt ei ole EAS aga vähimalgi määral analüüsinud intresside nõudmise põhjendatust, selle nõude tagajärgi EP-le ning intresside nõude põhjendatud ulatust. EAS ei ole intresside nõude esitamisega seonduvalt kaalutlusõigust üldse teostanud. Olukorras, kus kohus asub seisukohale, et EAS-i poolt toetuse tagasinõudmine on põhjendatud, ei saa objektiivselt sellisele seisukohale siiski asuda seonduvalt intressidega. Kuivõrd intresside nõude osas on tegemist kaalutlusotsusega, taotleb kaebaja alternatiivselt EAS-i kohustamist intresside osas kohase kaalutlusotsuse tegemiseks.

III VASTUSTAJA I SEISUKOHT

11.EAS ei nõustu esitatud kaebusega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu. EAS ei nõustu Kaebaja käsitlusega tagasinõudeotsuse tühisusest. EAS-i hinnangul on tagasinõudeotsusega pandud kohustused otsuse resolutsioonis selgelt välja toodud (toetuse tagasimaksmise kohustus põhikohustusena ja intresside tasumise kohustus kõrvalkohustusena), tagasinõudeotsus on objektiivselt täidetav ning tagasinõudeotsuses sätestatud kohustused ei ole vastukäivad. Samuti on ebaõige Kaebaja väide, et EAS-i 10.03.2009 otsus, millega EAS otsustas rahuldada Kaebaja taotluse toetuse saamiseks, on endiselt kehtiv. Õiguskirjanduses on leitud, et iga haldusakti puhul vajab tema õigusjõu ulatus täpsemat piiritlemist lähtudes haldusakti reguleerimisesemest ehk sellest, millistele aspektidele haldusakti regulatsioon on kontsentreeritud. EAS-i 10.03.2009 otsus, millega EAS rahuldas Kaebaja taotluse toetuse saamiseks, oli suunatud eelkõige Kaebajale kindlasummalise toetuse väljamaksmise nõudeõiguse andmisele, mis oli esmajoones sõltuvuses Kaebajale pandud kohustusest saavutada Projekti eesmärgid. Õigus nõuda EAS-ilt toetuse väljamaksmist oli lisaks Projekti eesmärkide täitmise kohustusele seotud ka muude 10.03.2009 otsuses nimetatud tingimuste täitmisega (eelkõige meetme määruses loetletud abikõlblike tegevuste tegemisega ning kulude abikõlblikkuse tõendamisega). Projekti eesmärkide täitmist kui toetuse väljamakse nõude eeltingimust hinnati Projekti lõpparuande kinnitamise käigus. Projekti lõpparuanne kinnitati EAS-i poolt 29.07.2009. 28.08.2009 on EAS Kaebajale toetuse, summas 526 300 eurot välja maksnud väljamaksetaotluse nr VM015557 alusel. EAS-i hinnangul

10 on lõpparuande kinnitamise ja toetuse väljamaksmisega Kaebajale EAS-i 10.03.2009 otsusega antud õigused realiseeritud ning EAS-i 10.03.2009 otsus ei ole HMS § 61 lg 2 alusel enam kehtiv. Eelnevast tulenevalt ei pea EAS endiselt vajalikuks oma 10.03.2009 otsust kehtetuks tunnistada ning tagasinõudeotsus ei ole vastuolus varasemate õigusjõus olevate haldusaktidega. Kuivõrd EAS-i 10.03.2009 haldusakt ei oma enam HMS § 61 lg 2 mõttes õigusjõudu, oli EAS-il võimalik abi andmisele eelnev olukord taastada vaid perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi STS) 5.ptk kohase toetuse tagasinõudmisega. EAS juhib Kaebaja tähelepanu sellele, et lisaks STS-ist tulenevale õigusele toetus tagasi nõuda, on EAS jätnud endale õiguse nõuda toetus tagasi perioodi 2007-2013 struktuuritoetuse seaduse (edaspidi STS) § 26 sätestatud alustel ka oma 10.03.2009 otsuses (otsuse punkt 3). Seega pidi Kaebaja olema teadlik EAS-i sellekohasest õigusest juba toetuse taotluse rahuldamise otsuse tegemisest.

12.EAS leiab, et Kaebaja käsitlus toetuse tagasinõudmise tähtajast kui õigust lõpetavast menetlustähtajast on ebaõige. EL struktuurifondidest rahastatavate toetuste tagasinõudmisel võib STS § 26 lg 5 kohaselt tagasinõudmise otsuse teha hiljemalt 2025. aasta 31. detsembril. STS § 26 lg 6 alusel antud Määruse nr 278 § 11 lg 1 sätestab, et toetuse tagasinõudmine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel 45 kalendripäeva jooksul, üle 127 823 euro suuruse tagasinõude puhul 90 kalendripäeva jooksul toetuse tagasinõudmise alustest teadasaamise päevast arvates. EAS leiab, et nende sätete kooskõlalisel tõlgendamisel (õigusaktide hierarhias madalamalseisvat õigusakti tuleb tõlgendada kooskõlas sellest kõrgemalseisva õigusaktiga) tuleb jõuda järeldusele, et Määruse nr 278 § 11 lg 1 sätestatud tähtaegadele ei ole antud õigust lõpetavate menetlustähtaegade ega aegumistähtaegade tähendust, vaid tegemist on haldusorganit korrale kutsuvate menetlustähtaegadega. Sealjuures tuleb ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise puhul täiendavalt arvestada riigiabi andmise reeglitest tulenevate aegumistähtaegadega. Struktuuritoetuse andmise reeglid kohalduvad tulenevalt STS § 1 lg 2 struktuuritoetuseks eraldatavate vahendite andmisel ja kasutamisel. STS-i ja selle alusel antud määruste näol on tegemist siseriiklike menetlusja materiaalõigusnormidega, mis kohalduvad toetuste andmisele EL struktuurivahenditest. Riigiabi andmise reeglite kohaldamisala on aga laiem, kuivõrd riigiabi andmise tingimused kohalduvad abi andmisele sõltumata rahastamisallikast ning riigiabi andmise reeglid ja selle tagasinõudemenetlus on paljuski reguleeritud EL otsekohalduvate õigusaktidega.

Euroopa Nõukogu 22.03.1999 määrus (EÜ) nr 659/1999 (edaspidi menetlusmäärus) art 15 lg 1 sätestab ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise osas aegumistähtajaks 10 aastat. Kuigi nimetatud sättes käsitletakse tagasinõude aegumistähtaega Euroopa Komisjoni pädevuse kontekstis, on aegumistähtaeg kohalduv ka abi andnud asutuse tagasinõuetele, kuivõrd ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmine ei ole ainuüksi Euroopa Komisjoni pädevuses, vaid liikmesriigil on kohustus ka omal algatusel ebaseadusliku riigiabi andmise keelust kinni pidada ning nõuda ebaseaduslikult antud abi tagastamist. Kui jaatada Kaebaja seisukohta, et liikmesriigi poolt tehtavatele ebaseadusliku riigiabi tagasinõuetele kohaldub menetlusmääruse art 15 lg-s 1 märgitust oluliselt lühem tähtaeg, satuks ohtu EL õiguse efektiivne toime, kuivõrd abi saaja saaks ebaseadusliku riigiabi tagasinõude täitmisele, sõltuvalt asukohariigi õigusest esitada aegumise vastuväite ning ebaseadusliku riigiabi tagastamise eesmärgid jääksid saavutamata.

EAS peab vajalikuks rõhutada, et Euroopa Liidu õiguse ülimuslikkuse ja efektiivse kohaldamise osas on Euroopa Kohtu 26.02.2013 otsuses C-399/11 (Melloni) punktis 59 koguni märgitud, et „vastavalt liidu õiguse ülimuslikkuse põhimõttele, mis on liidu õiguskorda iseloomustav põhitunnus (vt 14. detsembri 1991. aasta arvamus 1/91, EKL 1991, lk I‑6079, punkt 21, ja 8. märtsi 2011. aasta arvamus 1/09, kohtulahendite kogumikus veel avaldamata, punkt 65), ei saa liikmesriik tugineda siseriikliku õiguse sätetele, isegi kui need on põhiseaduse sätted, kui need võiksid mõjutada liidu õiguse efektiivset toimet selle riigi territooriumil.“ Seega ei saaks Kaebaja

11 ka juhul, kui Määruse nr 278 § 11 lg 1 tähtaegadel oleks õigust lõpetavate tähtaegade tähendus (mis on aga välistatud õigusaktide kooskõlalise tõlgendamise järgi), sättele tugineda, tulenevalt EL õiguse ülimuslikkuse ja efektiivse kohaldamise nõudest.

Eelnevast tulenevalt tuleb EAS-i poolt tehtava ebaseadusliku riigiabi tagasinõude aegumise tähtajaks kooskõlas menetlusmääruse artikliga 15 lugeda 10 aastat alates abi andmisest. Määruse nr 278 § 11 lg-s 1 sätestatud tähtaegadel on seejuures haldusorganit korrale kutsuva menetlustähtaegade tähendus ning neid ei saa käsitleda õigust lõpetavate menetlustähtaegadena ega aegumistähtaegadena, nagu seda teeb Kaebaja. Seega ei ole EAS-i poolt tehtud toetuse tagasinõue aegunud.

13.Riigiabi on ELTL artikli 107(1) järgi üldjuhul siseturuga kokkusobimatu ja seega keelatud. Euroopa Nõukogu võib ELTL artikli 109 kohaselt kindlaks määrata teatud abi liigid, mis on ELTL artiklis 108(3) ettenähtud teavitamiskohustusest vabastatud. Nii on Euroopa Nõukogu kehtestanud määruse nr 994/98, mille artikli 1 alusel on Euroopa Komisjonil õigus anda välja grupimäärusi teatavate horisontaalse riigiabi liikide suhtes. Eeldatakse, et grupimäärusega hõlmatud abi on siseturuga kokkusobiv. Euroopa Nõukogu (EÜ) 7. mai 1998 määruse nr 994/98 alusel on Komisjon kehtestanud mitmeid grupimäärusi, sh ka üldise grupierandi määruse, mille artikkel 3(1) sedastab, et siseturuga kokkusobivaks loetakse ja ELTL artiklis 108(3) ettenähtud teatamisja ootamiskohustusest vabastatakse abikavad ja nende alusel antud üksikabi, mis vastab kõigile üldise grupierandi määruse I peatükis sätestatud tingimustele ja II peatüki asjaomastele sätetele. Vastavalt majandusja kommunikatsiooniministri 04.06.2008 määruse nr 44 „Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ (Määrus nr 44) § 2 lg-le 1 võib meetme raames anda regionaalabi, mille andmisel järgitakse Euroopa Komisjoni määruses (EÜ) nr 800/2008 sätestatut, mis käsitleb asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks (ELT L 214, 9.08.2008, lk 3–47) ja sellele kohaldatakse nimetatud määruses ja konkurentsiseaduse §-s 342 sätestatut. Eelnevast tulenevalt on Määruse alusel antav abi riigiabi, mille andmisel tuleb täiendavalt kontrollida EL-i otsekohalduvatest õigusaktidest tulenevate tingimuste täitmist. EAS leidis vaidlustatud otsuses, et Kaebajale abi andmise puhul ei ole täidetud üldise grupierandi määruse art 8(2) ergutava mõju kriteerium ning et abil puudub seetõttu ergutav mõju. AS Eesti Pagar on lisaks suurettevõte üldise grupierandi määruse Lisa 1 art 2(1) toodud määratluse alusel (töötajate arv 2006. aastal 410, 2007. aastal 380; 2008. aastal 350), mistõttu ettevõttele määratud toetuse ergutava mõju hindamiseks tuleb lähtuda nii üldise grupierandi määruse art 8(2) kui ka art 8(3) sätestatud tingimustest. Samuti, kuivõrd toetuse näol on tegemist regionaalabiga, kohaldub täiendavalt abi ergutava mõju hindamisele ka regionaalabi suuniste punkt 38 koos selle joonealuste märkustega.

14.Kaebaja on leidnud, et Kaebaja poolt sõlmitud lepinguid ei saa vaadelda kindlate kokkulepetena üldise grupierandi määruse art 8(2) ja regionaalabi suuniste punkti 38 mõttes ning et abil oli seetõttu ergutav mõju. Üldise grupierandi määruse art 8(1) kohaselt võib määruse alusel abi anda ainult juhul, kui abil on ergutav mõju. VKE-dele antava abi korral loetakse üldise grupierandi määruse art 8(2) järgi, et abil on ergutav mõju, kui abisaaja on esitanud liikmesriigile abitaotluse enne projekti töödega alustamist. Ka regionaalabi suuniste punkt 38 kohaselt on regionaalabi andmisel oluline tagada, et antaval abil oleks tegelik ergutav mõju, et soodustada investeeringute tegemist, mida vastasel juhul poleks piirkonnas tehtud. Seetõttu võib abikavade alusel abi anda vaid juhul, (1) kui abisaaja on enne projekti töödega alustamist esitanud abitaotluse ja (2) meetme rakendamise eest vastutav organ on kirjalikult kinnitanud, et üksikasjaliku kontrollimise tulemusel on tuvastatud projekti vastavus meetme abikõlblikkuse tingimustele.

12 Euroopa Kohus on oma lahendi T‑162/06 (Kronoply) punktis 80 leidnud, et tingimuse näol, mille kohaselt tuleb abitaotlus esitada enne projekti töödega alustamist, „on tegemist kronoloogilist laadi asjaoluga, mis viitab seega ratione temporis analüüsile ja on igati sobiv hindamaks, kas abil on ergutav mõju.“ Sealjuures tuleb sellist analüüsi teostada seoses ettevõtte otsusega investeerida, mis tähistab sellise dünaamilise protsessi algust, mida tingimata kujutab endast ettevõtlusinvesteering. Euroopa Kohus on sama järeldust kinnitanud mh oma lahendis ühendatud kohtuasjades T-394/08, T-408/08, T‑453/08 ja T‑454/08 (Regione autonoma della Sardegna jt), lahendis T-551/10 (Fri-El Acerra Srl) ja lahendis ühendatud asjades C‑630/11 P kuni C‑633/11 P (HGA srl jt). Euroopa Kohus on sarnaselt eeltoodule leidnud ka, et järeldusele, et abi oli ebavajalik, saab jõuda eriti fakti põhjal, et ettevõte oli toetatava projektiga juba alustanud või oli projekt koguni ellu viidud enne abitaotluse esitamist pädevatele organitele, mis omakorda välistab abi ergutava toime olemasolu. Sealjuures loetakse projekti töödega alustamiseks regionaalabi suuniste joonealuse märkuse nr 40 järgi kas ehitustöödega alustamist või seadmete/varustuse tellimiseks esimese siduva kokkuleppe sõlmimist, v.a. esialgsete tasuvusuuringute teostamist. EAS rõhutab, et Kaebaja käsitlus lepingu lugemisest „esimeseks siduvaks kokkuleppeks“ ei põhine EL õigusaktidel ja kohtupraktikal, vaid üldise grupierandi määruse rakendamisel ilmnenud korduma kippuvate küsimuste vastustes toodud seisukohal, milles Euroopa Komisjoni teenistus on muuhulgas leidnud, et kokkuleppe esimeseks kindlaks kokkuleppeks lugemine ei sõltu selle formaalsest iseloomust, vaid kokkuleppe enda tingimustest. Kui võetud lepinguliste kohustuste tõttu on lepingust majanduslikust aspektist keeruline väljuda, eelkõige seetõttu, et sellega kaasneks märkimisväärselt suur rahaline kaotus, loetakse, et abisaaja on töödega alustanud üldise grupierandi määruse art 8 (ja regionaalabi suuniste punkti 38 joonealuse märkuse nr 40) tähenduses. EAS peab vajalikuks märkida, et eeltoodud seisukoht ei ole Euroopa Komisjonile siduv vastavalt dokumendi esilehel toodule. Euroopa Komisjoni poolt ametlikes registrites avaldatud suunised ja määrused Kaebaja poolt väljatoodud ning üldise grupierandi määruse korduma kippuvate küsimuste vastuses toodud seisukohti aga ei kinnita. EAS on tuvastanud, et AS Eesti Pagar ja Kauko-Telko OY vahel 28.08.2008 sõlmitud lepingu nr 15082008 § 6 kohaselt jõustus leping kohe pärast allkirjastamist, kui esimene 5% ettemaks on Müüja arvele teostatud. Sealjuures teostas AS Eesti Pagar nõutava 5% ettemaksu seadmete ostmiseks 03.09.2008, alustades sellega nimetatud lepingu täitmist ning kinnitades lepingu siduvust. Kuigi lepingueelsete läbirääkimiste käigus, mis päädisid AS-i Eesti Pagar ja Kauko- Telko OY vahel lepingu sõlmimisega, kinnitasid pooled EAS-i toetuse vajalikkust (AS-i Eesti Pagar 19.08.2008 kiri ja Kauko-Telko OY 22.08.2008 kiri), ei lisatud sellekohast tingimust 28.08.2008 lepingu tingimuste hulka. Samuti ei tulene lepingueelsetest läbirääkimistest otseselt, et pooled oleksid täpsemalt kokku leppinud lepingu ühepoolse lõpetamise kuludes või et lepingust väljumine ei oleks toonud Kaebajale muid kulusid lisaks lepingu sõlmimisel tasumisel kuulunud ettemaksu summale (5% lepingu maksumusest). Kauko-Telko OY 22.08.2008 kirjast tuleneb otseselt, et seadmete müüja sooviks oli EAS-i negatiivse otsuse korral lepingu lõpetamise kuludes eraldi läbi rääkida. AS Nordea Finance, Kauko-Telko OY ja AS Eesti Pagari vahel 29.09.2008 ja 13.10.2008 sõlmitud lepingute puhul projekti raames soetatava vara liisimiseks ja ostmiseks jõustusid aga mõlemal juhul lepingute allkirjastamisest (vastavate lepingute punktid 13.1. ja 8.1.). Kummagi lepingu puhul ei näinud aga tingimused ette lepingute kehtivuse sõltuvust EAS-i poolt toetuse saamisest. Samuti ei leidnud EAS lepingutest kinnitust Kaebaja väitele, et lepingute jõustumine oleks seatud sõltuvusse Kauko-Telko OY ja AS Eesti Pagari vahel 28.08.2008 sõlmitud lepingu jõustumisest. Samadele järeldustele jõuti ka EAS-i poolt tellitud advokaadibüroo Glimstedt 09.08.2013 õigusarvamuses (tagasinõudeotsuse Lisa 2). Kaebaja on lisaks välja toonud, et lepingutele kohaldub Soome õigus .EAS nõustub Kaebaja väitega, et Euroopa Nõukogu 17. juuni 2008 määruse (EÜ) nr 593/2008 (edaspidi Rooma I määrus art 4(1)(a) ja art 12(1)(a) ning rahvusvahelise eraõiguse seaduse (edaspidi REÕS) § 33 lg 2 ja §

13 36 lg 1 alusel on lepingu sõlmimisele ja tõlgendamisele kohalduv õigus Soome õigus. EAS rõhutab aga, et lepingu subjektiivse (s.o. poolte tahtest lähtuva) ja objektiivse tõlgendamise reeglid, samuti lepingu sõlmimisele kohalduvad reeglid on sarnaselt reguleeritud rahvusvahelises ja Euroopa ühtsustatud lepinguõiguses, samuti liikmesriikide õiguses. Tagasinõudeotsuse hindamisel on EAS lähtunud lisaks lepingute enda tingimuste hindamisele ka subjektiivsest lepingute tõlgendamisest, võttes arvesse poolte tahteavaldusi nii poolte seletuste kui hilisema käitumise ehk kaudse tahteavalduse hindamise näol. Siiski peab EAS vajalikuks rõhutada, et sõltumata kohalduvast õigusest võetakse poolte tahte hindamisel aluseks eelkõige lepingu enda tekst ning poolte hilisem käitumine kui kaudne tahteavaldus. Poolte hilisemad selgitused on oluliseks tõendiks eelkõige olukorras, kus lepingu enda tekst on ebaselge ning poolte hilisemast käitumisest ei saa poolte ühist tahet kindlalt välja lugeda. Liiatigi ei ole EAS-i hinnangul sõltumata kohalduvast õigusest kuigi tõenäoline, et pooled kasutaksid äritehingutes keelt täiesti erinevalt selle tavalisest tähendusest ning sõnastaksid lepingud kindlate kokkulepetena, soovides samas jõustada lepinguid tingimuslikena. EAS peab vajalikuks hinnata ka Kaebaja väidet, et kuivõrd EAS soovitas Kaebajal Euroopa Komisjoni poole pöörduda, võimaldamaks Euroopa Komisjonil tagantjärele hinnata abi ergutava mõju kriteeriumi täitmist, on EAS ka ise möönnud toetuse ergutava mõju olemasolu (kaebuse punkt 3.3.3.13). EAS selgitab, et juhul kui abi, mis on ELTL artiklis 108(3) ettenähtud teatamisja ootamiskohustusest vabastatud (s.h. üldise grupierandi määruse tingimustele vastava abi andmine), on antud vastuolus nõutavate tingimustega, siis on abi siseturuga kokkusobivuse hindamine vaid Euroopa Komisjoni pädevuses. ELTL artiklis 107(2) nimetatud juhtudel on riigiabi siseturuga kokkusobiv ja ELTL artikkel 107(3) sisaldab loetelu nendest olukordadest, kus riigiabi võib lugeda siseturuga kokkusobivaks. Ainult Euroopa Liidu Komisjonil on pädevus otsustada, kas riigiabi on ELTL artiklis 107 toodud alustel siseturuga kokkusobiv või mitte. Eelnevast tulenevalt soovitas EAS AS-il Eesti Pagar Euroopa Komisjoni poole pöörduda, et kasutada ainsat võimalust abi sobivuse kindlakstegemiseks, kuivõrd EAS-il ei ole pädevust üldise grupierandi määruse tingimustega vastuolus antud abi siseturuga kokkusobivaks tunnistada. Eelnevast tulenevalt saab EAS-ile esitatud materjalide põhjal järeldada, et Toetuse saaja on alustanud projekti töödega enne taotluse esitamist EAS-ile, mis on vastuolus üldise grupierandi määruse art 8(2) ja regionaalabi suuniste punkti 38 tingimustega. Siinjuures rõhutab EAS, et eeltoodud sätete kohaselt ei ole oluline tegelike töödega alustamise aeg, vaid justnimelt esimese kindla kokkuleppe sõlmimine. 15.Vastavalt üldise grupierandi määruse art 8(3) tuleb suurettevõtetele määratud toetuse ergutava mõju kriteeriumi täitmise hindamiseks lisaks art 8(2) tingimustele vastavuse kontrolli tuvastada ka abisaaja poolt esitatud dokumentide põhjal vähemalt ühe art 8(3) punktis (a) kuni (e) loetletud kriteeriumide täitmise. Sellisteks kriteeriumideks on: projekti/tegevuste maht suureneb oluliselt abi tulemusel projekti/tegevuste ulatus suureneb oluliselt abi tulemusel projekti/tegevusega seoses abisaaja poolt kulutatud kogusumma suureneb oluliselt abi tulemusel projekti/tegevuse lõpule viimine kiireneb oluliselt artiklis 13 nimetatud investeeringuteks ettenähtud regionaalabi puhul: abi puudumisel ei oleks projekti asjaomases abistatavas piirkonnas sellisel kujul teostatud.

Üldise grupierandi määruse art 8(3) tuleb tõlgendada üldise grupierandi määruse preambula punkti 29 valguses, mille kohaselt on liikmesriigil kohustus kontrollida, et abisaaja oleks analüüsinud ettevõtte sisedokumendis projekti elujõulisust ilma toetuseta ja toetuse abiga ning tuvastada, et selline ettevõtte sisene dokument kinnitaks toetuse andmisele järgnevat projekti tegevuste mahulist kasvu, abisaaja poolt projekti osas tehtud investeeringu kogumahu kasvamist või projekti tegevuste kiiremat elluviimist, vastavalt üldise grupierandi määruse art 8(3) punktides (a) kuni (e) sätestatule.

14 Euroopa Komisjon on üldise grupierandi määruse rakendamisel esinevate korduma kippuvate küsimuste vastustes leidnud, et art 8(3) ühetaoliseks kohaldamiseks peavad liikmesriigid vähemalt tagama, et (1) abisaaja oleks analüüsinud projekti elujõulisust ilma toetuse abita ja toetuse abil ja (2) selline dokument oleks pädevale organile esitatud ning et (3) selles sisalduks prima facie usaldusväärne ergutava mõju analüüs. Sealjuures ei piisa ettevõtte poolt abi ergutavat mõju kinnitavate deklaratiivsete väidete esiletoomisest. Sisedokumendiks, mida art 8 (3) kriteeriumide hindamiseks tuleb aluseks võtta, loetakse nt äriplaani, milles sisaldub projekti detailne kirjeldus ning selgitus, miks abi on vajalik, et suurendada projekti tegevuste mahtu, investeeringu kogumahtu või projekti tegevuste kiiremat elluviimist. Sellekohane analüüs võib Euroopa Komisjoni üldise grupierandi määruse rakendamisel esinevate korduma kippuvate küsimuste vastuste kohaselt siiski sisalduda ka mõnes muus taotlusega koos esitatud dokumendis. Kuigi üldise grupierandi määruse korduma kippuvate küsimuste vastused ei ole Euroopa Komisjonile siduvad, on üldise grupierandi määruse art 8(3) ja preambula punktist 29 võimalik välja lugeda, et Kaebaja pidanuks enne taotluse esitamist analüüsima abi sisulise ergutava mõju olemasolu, hinnates projekti teostamise võimalusi ilma toetuseta ja toetuse abil. Sellekohast analüüsi EAS-ile aga esitatud ei ole. Kuigi EAS tugines tagasinõudeotsuse koostamisel eelkõige üldise grupierandi määruse art 8(2) tingimuste rikkumisele, on otsuses märgitud ka fakt, et Kaebaja pidanuks tõendama ka abi sisulise ergutava mõju kriteeriumi täitmist üldise grupierandi määruse art 8(3) kohaselt (vaidlustatud otsuse lk 2). Eelnevast tulenevalt rõhutab EAS, et isegi juhul, kui leida, et üldise grupierandi määruse art 8(2) alusel ei ole ergutava mõju kriteeriumi rikutud, tuleks EAS-il toetus ikkagi tagasi nõuda art 8(3) tingimuste rikkumise tõttu. EAS toob siinkohal välja, et HMS § 65 lg 2 kohaselt ei sa õiguspärast haldusakti kehtetuks tunnistada m.h. juhul, kui sama sisuga haldusakt tuleks uuesti välja anda või kui kehtetuks tunnistamine oleks vastuolus seadusega.

16.Kaebaja hinnangul on EAS-i 08.01.2014 otsus kaalutlusvigadega ja põhjendamata. Kaebaja väitel ei ole EAS analüüsinud lepingute kehtivust sisulistest aspektidest ning tugineb vaid formaalsete kriteeriumide rikkumisele. Samuti on Kaebaja seisukohal, et vaidlustatud otsuse lisaks olev õigusarvamus ei ole vaadeldav haldusakti põhjendustena ning et EAS on rikkunud haldusakti andmisel HMS § 6 kohast uurimispõhimõtet .

EAS ei nõustu Kaebaja seisukohtadega. HMS § 56 lg 1 kohaselt esitatakse haldusakti põhjendus haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Kooskõlas Riigikohtu 14. oktoobri 2003 lahendi 3-3-1-54-03 punktis 36 tooduga on EAS vaidlustatud otsuses lühidalt välja toonud peamised argumendid, miks EAS leidis, et üldise grupierandi määruse art 8(2) tingimusi on rikutud. Vaidlustatud otsuse lk 3-4 sisaldavad põhjendusi toetuse ergutava mõju kriteeriumi rikkumise kohta, m.h. on EAS leidnud, et „EAS tuvastas, et seadmete ostulepingus puudub säte, mis seaks lepingu jõustumise kehtivusse EAS-i toetuse saamisest, samuti viitab varasem liisingulepingu sõlmimine sellele, et Toetuse saaja on võtnud siduvaid kohustusi Projekti tegevuste elluviimiseks juba enne abitaotluse esitamist, mis viitab sellele, et Projekt oleks teostatud ka ilma EAS-i poolse abita. Sisuliselt sama on toodud välja ka EAS-i tellitud õigusarvamuses (Lisa 2). EAS-i hinnangul ei ole liisingulepingu puhul tegemist tingimusliku tehinguga, sest nii liisingulepingus kui ka selle lisades puuduvad sätted, mille alusel Toetuse saaja saaks lepingu lihtsalt lõpetada, samuti puuduvad viited, et Toetuse saaja ja Kauko-Telko OY vahel koos müügilepinguga kokku lepitud äramuutev tingimus laieneks ka liisinguandjale. Ostulepingu punkti 8.1 ning liisingulepingute I ja II punkti 13.1 kohaselt jõustub leping selle allkirjastamisel ning liisinguandja kohustused jõustuvad, kui täidetud on vastavad liisingulepingute I ja II punktis 13.1 viidatud lisatingimused. Seega on tõendatud, et liisinguleping I jõustus juba selle

15 allkirjastamisel 29.09.2008 ning et jõustunud on ka ostuleping (13.10.2008) ja liisingulepingu lisad. Seega tuleb juba liisingulepingut I käsitleda kindla kokkuleppena 2007-2013 regionaalabi suuniste punkti 38 ja joonealuse märkuse nr 39 tähenduses.“

EAS leiab, et vaidlustatud otsuse põhjendustest nähtub, et EAS on hinnanud lepingute kehtivust lepingutingimustest lähtuvalt (sisulised põhjendused) ning on võtnud aluseks ka vaidlustatud otsuse lahutamatuks osaks oleva õigusarvamuse (Lisa 2), mis keskendubki vaid üldise grupierandi määruse art 8 rikkumise analüüsimisele Projekti dokumentide põhjal. Kuna EAS on otsuses nõustunud õigusarvamuse sisu ja järeldustega, ei pidanud EAS vajalikuks arvamust tervikuna otsuses refereerida, vaid saatis selle Kaebajale tagasinõudeotsuse lisana kooskõlas HMS § 56 lg-ga 1. EAS leiab, et õigusarvamuse näol on tegemist tagasinõudeotsuse lahutamatu osana, milles sisalduvad põhjendused on omistatavad haldusorganile õigusarvamuses toodud põhjendustega nõustumise ja õigusarvamusele viitamise kaudu. Eelnevast tulenevalt ei nõustu EAS Kaebaja väidetega, nagu oleks vaidlustatud otsus põhjendamata ning kaalutlusvigadega.

EAS ei nõustu Kaebajaga ka osas, mis puudutab EAS-i poolt uurimispõhimõtte rikkumist .EAS oli Kaebajaga enne tagasinõudeotsuse vastu võtmist tihedas kirjavahetuses (,andes korduvalt informatsiooni menetluse käigust ja EAS-i seisukohtadest ning paludes Kaebajal esitada kõik dokumendid. Kaebaja on tema valduses olevad ning Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuse lisaks olevad dokumendid EAS-ile juba varem saatnud ning EAS on neid arvesse võtnud tagasinõudeotsuse koostamisel, samuti on need dokumendid käsitlemist leidnud tagasinõudeotsuse lisaks olevas õigusarvamuses (õigusarvamuse punktis 2 toodud dokumentide loend). Seega jääb EAS-ile arusaamatuks, milliseid tõendeid EAS veel täiendavalt uurima pidanuks või millised olulised asjaolud jäid välja selgitamata.

17. Kaebaja leiab, et Kaebajal on tekkinud õiguspärane ootus toetuse saamiseks. Kaebaja väidab, et Kaebaja sõlmis lepingud enne EAS-ile taotluse esitamist EAS-i soovituste kohaselt .Kaebaja on oma väidete tõendamiseks lisanud kaebusele väljavõtted Ericsson Eesti AS projektis ilmnenud probleeme käsitlevast ajaleheartiklist, Riigikogu XII koosseisu IV istungjärgu 17.12.2012 stenogrammist ja veebilehel www.rmp.ee avaldatud artiklist. EAS ei nõustu Kaebaja eeltoodud seisukohtadega. EAS leiab, et Kaebaja poolt esitatud tõenditega ei ole tõendatud, et EAS oleks Kaebajale soovitanud enne taotluse esitamist sõlmida vaidlusalused lepingud. Liiatigi, sõltumata eelnevast ei saa ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise puhul lugeda piisavaks haldusorgani kinnitust abi õiguspärasuse suhtes. Väljakujunenud Euroopa kohtute praktika kohaselt ei teki abisaajatel põhimõtteliselt õiguspärast ootust abi tagasinõudmata jätmise suhtes, kui abi on antud ebaseaduslikult. Euroopa kohus on selgelt öelnud, et reeglina õiguspärast ootust ebaseadusliku riigiabi kehtivuse suhtes tekkida ei saa. Ettevõtja peab ise olema hoolikas ja hoolt kandma selle eest, et kontrollida, kas temale makstud abi on olnud kooskõlas riigiabi reeglitega. Kuna Euroopa Kohus on eelviidatud lahendites leidnud, et ettevõtetel on ka endal kõrgendatud hoolsuskohustus riigiabi seaduslikkuse kontrollimisel, ei ole Kaebaja väited, mille kohaselt ettevõte võinuks vaid EAS-i juhistele tugineda, paikapidavad. Õiguspärasele ootusele saaks ettevõtja tugineda ainult juhul, kui abi andmise seaduslikkuse kohta on andnud täpse, tingimusteta ja praktikaga järjepideva kinnituse selleks õigust omav usaldusväärne allikas Euroopa Liidu pädeva asutuse nimel. Riigisiseste haldusorganite tegevus siinkohal tähtsust ei oma, kuivõrd riigisisesed ametid vastutavad riigiabi reeglite korrektse rakendamise eest ja peavad parandama mistahes rikkumised, sh nõudma abi tagastamist. Kohtuasjades T-427/04 ja T-17/05 (Prantsuse Vabariik ja France Télécom vs komisjon p 262 jj) on viidatud „Ka liikmesriik, mille ametiasutused on abi andmisel rikkunud EÜ artiklis 88 ette

16 nähtud menetluseeskirju, ei saa tugineda abisaajate õiguspärasele ootusele, et vabaneda kohustusest võtta meetmeid, mis on vajalikud, et täita komisjoni otsust, millega teda kohustati abi tagasi nõudma.“

Euroopa Kohus on lisaks leidnud, et kuna ebaseaduslikult antud abi tuvastamise loogiliseks tagajärjeks on selle tagasinõudmine, eesmärgiga taastada abi andmisele eelnev olukord, ei saa sellist meedet põhimõtteliselt pidada ebaproportsionaalseks. Sama järeldus kehtib intressi nõudmise puhul perioodi eest abi andmisest kuni selle tegeliku tagasimaksmiseni.

Tuginedes eeltoodule leiab EAS, et Kaebaja viidatud Riigikohtu lahendites toodud seisukohad ei ole antud juhul kohalduvad ning juhinduda tuleb Euroopa Kohtu lahendites toodud seisukohtadest. EAS leiab, et tulenevalt Euroopa Kohtu praktikast ei ole Kaebajal tekkinud õiguspärast ootust sellele, et ebaseadusliku riigiabina saadud toetus jääb tagasi nõudmata, samuti on ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmine proportsionaalne abinõu tagasinõudmise eesmärki (taastada abi andmisele eelnev olukord) silmas pidades. EAS on seetõttu seisukohal, et tagasinõudeotsuses oli hinnatud õiguskindluse ja proportsionaalsuse põhimõtteid ning antud juhul ei ole Kaebaja õigusi tagasinõudeotsusega rikutud.

18.EAS peab vajalikuks selgitada, et ebaseadusliku riigiabi andmise puhul on abisaaja seisukohalt ebaseaduslikuks eeliseks (1) intress, mida abisaaja oleks pidanud tasuma turutingimustel antava laenu korral, ja (2) konkurentsipositsiooni paranemine võrreldes teiste turul tegutsevate ettevõtjatega ajal, mil ebaseaduslik eelis oli abisaaja käsutuses. Ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise eesmärk on taastada olukord, mis valitses enne seda, kui toetust anti ebaseaduslikult. Kohtupraktika kohaselt on selline eesmärk täidetud siis, kui abi koos vastava intressiga on abisaaja poolt täies ulatuses tagasi makstud, so „eelnevalt kehtinud olukord on taastatud, kui abisaaja on ebaseadusliku ja ühisturuga kokkusobimatu abi tagasi maksnud, kaotades seega turueelise, mis kõnealusel abisaajal oli võrreldes oma konkurentidega ning kui enne abi andmist valitsenud olukord on taastatud.“ (C-183/91, Commission vs Greece, p 16). Vastavalt menetlusmääruse art 14(2) peab tagasinõudeotsuses sisalduma intressimäär, mille on kinnitanud Euroopa Komisjon. Intressi tuleb tasuda alates päevast, mil ebaseaduslik riigiabi anti toetuse saaja käsutusse, kuni selle tagastamiseni. Nimetatud intressimäära asemel on võimalik, tulenevalt liikmesriigi õiguse võrdse kohaldamise põhimõttest (the principle of equivalence) võtta aluseks siseriiklik intressimäär, kuid seda vaid juhul, kui siseriikliku õiguse alusel kohaldub rangem intressiarvestus. Sealjuures tuleb menetlusmääruse art 14(3) kohaselt ebaseaduslik riigiabi tagasi nõuda kooskõlas liikmesriigi siseriikliku õiguse protseduurireeglitega selliselt, et liikmesriikide õiguse kohaldamisel ei satuks ohtu ühenduse õiguse efektiivne kohaldamine.

Kuivõrd STS § 28 lg 1 ja lg 2 ei võimalda toetuse tagasinõudmisel arvestada intressi alates toetuse väljamaksmisest kuni toetuse tagasimaksmiseni, nagu nõuavad EL otsekohalduvad õigusaktid, ei saa siseriiklikku õigust ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise puhul intressiarvestuse osas kohaldada, vaid selle asemel tuleb kohaldada menetlusmääruse art 11(2) ja 14(2). Seevastu alates tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamisest kuni toetuse tagasimaksmiseni tuleb kohaldada STS- i alusel arvestatavat intressimäära, kuivõrd STS § 28 lg 1 näeb ette rangema intressimäära. Eelnevast tulenevalt leiab EAS, et tagasinõudeotsuses sisalduv intressiarvestus põhineb kohasel õiguslikul alusel ning intressinõue on õiguspärane.

IV VASTUSTAJA II SEISUKOHAD 19.Kaebaja on teinud aegumistähtaja minetamise kohta vääraid järeldusi ning tõlgendanud asjakohaseid õigusakte ebaõigesti, mis on viinud aegumistähtaja osas Kaebaja valele seisukohale.

17 Tegemist on STS alusel kehtestatud määruse alusel antud struktuuritoetusega (Määruse § 1 lg 2 alusel antakse regionaalabi), siis tugines EAS Tagasinõudmise otsuses STS § 26 lg 2 p 7 ja STS § 26 lg 5, mis sätestab tagasinõudmise otsuse tegemise tähtpäeva (31.12.2025) struktuuritoetuse puhul. STS § 26 lg 6 alusel kehtestas Vabariigi Valitsus Tagasinõudmise määruse, mille § 1 lg 1 järgi reguleeritakse toetuse tagasinõudmise ja tagasimaksmise korda, st tegemist on riigisisese menetluse kehtestamisega. Tulenevalt õigusaktide hierarhiast ei saa Tagasinõudmise määrus olla vastuolus seadusega, mille alusel see on kehtestatud. Tagasinõudmise määruse § 11 lg 1 sätestatud tähtaeg ei ole seega aegumistähtaeg, vaid menetlustähtaeg, mille jooksul peab haldusorgan üldjuhul tagasinõudmise otsuse tegema. Sama seisukohta toetab ka kohtupraktika. Näiteks on Tallinna Ringkonnakohus 04.04.2013. a otsuses haldusasjas nr 3-12-1618 p. 9 nõustunud Tallinna Halduskohtu otsusega tagasinõudmise otsuse tähtaegsuse osas, kusjuures halduskohus selgitas, et tagasinõude aegumise üldtähtaeg tuleneb Euroopa Nõukogu määrusest ning Tagasinõudmise määruse § 11 lg 1 sätestatud tähtaega tuleb tõlgendada haldusorganit korralekutsuva menetlustähtajana, mille järgimata jätmise tulemiks ei ole tagasinõude õigusvastasus. EASi poolt Kaebaja taotluse rahuldamise otsuse tegemise ajal kehtinud määruse redaktsiooni § 1 lg 2 järgi on meetme raames antav toetus tehnoloogiainvesteeringuteks ettenähtud regionaalabi, mille andmisel järgitakse Euroopa Komisjoni määruses nr 1628/2006 ja konkurentsiseaduse § 34² sätestatut. Alates 20.03.2009.a viidatakse Määruse § 1 lg 2 Grupierandi määrusele. 06.08.2008. a vastu võetud Grupierandi määruse artikliga 43 tunnistati kehtetuks Euroopa Komisjoni määrus nr 1628/2006 ning viiteid kõnealusele määrusele käsitletakse viidetena Grupierandi määrusele. Seega kohalduvad lisaks riigisisestele õigusaktidele ka Euroopa Liidu õigusaktid, sh riigiabi valdkonna õigusaktid. Euroopa Liidu Toimimise Lepingu (edaspidi ELTL) artikli 108 lg 2 ja Euroopa Nõukogu määrusest nr 659/1999 artiklist 14 tuleneb ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmise kohustus. Ebaseadusliku riigiabi tagastamine saab toimuda kahel tasandil: Euroopa Komisjon võtab vastu negatiivse otsuse, misjärel nõuab Komisjon, et kõnealune liikmesriik peab võtma kõik vajalikud meetmed abi tagasinõudmiseks; ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmise õigus on ka liikmesriigi pädeval haldusorganil. Kuigi Euroopa Nõukogu määruse nr 659/1999 artikli 15 p. 1 sätestab, et Komisjonil on õigus abi tagasi nõuda kümne aasta jooksul (tähtaja kulgemine algab abisaajale abi andmise päevast), on Euroopa Kohus oma lahendites kinnitanud liikmesriigi kohustust ebaseadusliku riigiabi tagasi nõudmiseks. Liikmesriigi pädeval haldusorganil on õigus nõuda ebaseaduslik riigiabi tagasi ka siis, kui liikmesriigile ei ole esitatud Komisjoni või Euroopa Kohtu otsust abi tagasinõudmiseks. Euroopa nõukogu määruse nr 1083/2006 artikli 101 kohaselt ei piira Komisjoni tehtav finantskorrektsioon liikmesriigi kohustust nõuda tagasi riigiabi ELTL artikli 107 ja nõukogu määruse nr 659/1999 artikli 14 alusel. Seega on liikmesriigi pädeval haldusorganil õigus ebaseaduslikult antud riigiabi tagasi nõuda, järgides samuti nõukogu määruse nr 659/1999 artiklis 15 sätestatud kümneaastast aegumistähtaega.

Arvestades, et Euroopa Liidu õigus prevaleerib riigisisese õiguse üle ning riigisisene õigus ei tohi kahjustada ühenduse õiguse efektiivset kohaldamist ega seda vähimalgi määral takistada, ei tule lähtuda Tagasinõudmise otsuse aegumistähtaja määratlemisel mitte Tagasinõudmise määruse § 11 lg 1, vaid nõukogu määrusest nr 659/1999.

18 20.Kaebajale antud abi puhul ei ole järgitud Grupierandi määruses sätestatud ergutava mõju kriteeriumi Euroopa Nõukogu määrus nr 944/98 annab Komisjonile volitused võtta vastu määrusi, mis tagavad teatud riigiabi kategooriate osas erandi kohaldamise põhimõttel, et teatud tüüpi riigiabi loetakse a priori ühisturuga kokkusobivaks, kui järgitakse grupierandi määruses (Euroopa Komisjoni (EÜ) määrus 800/2008) sätestatud nõudeid. Grupierandi määruse artikli 8 p. 1 alusel vabastatakse kõnealuse määrusega ainult abi, millel on ergutav mõju. Artikli 8 p. 3 alusel loetakse suurettevõtjatele antava abi korral loetakse abil olevat ergutav mõju, kui lisaks Grupierandi määruse art 8 lg 2 sätestatud tingimustele on liikmesriik enne abi andmist kontrollinud, et abisaaja koostatud dokumentatsioon kinnitab ühe või mitme järgmise kriteeriumi täitmist:projekti või tegevuse maht suureneb oluliselt abi tulemusel;projekti või tegevuse ulatus suureneb oluliselt abi tulemusel;projekti või tegevusega seoses abisaaja poolt kulutatud kogusumma suureneb oluliselt abi tulemusel;projekti või tegevuse lõpuleviimine kiireneb oluliselt või regionaalabi puhul ei oleks abi puudumisel projekti abistatavas piirkonnas sellisel kujul teostatud.

MKM nõustus vaideotsuses EAS-i käsitlusega, mille kohaselt puudus Kaebajale antud abil ergutav mõju, märkides vaideotsuse p. 4.3.3., et nii 28.08.2008. a sõlmitud müügileping kui 29.09.2008. a sõlmitud liisinguleping sõlmiti enne abitaotluse esitamist, st Kaebaja alustas projektiga seotud riskide kandmist juba varem. Selgitame, et vaideotsuse p. 4.3.3. on mõeldud 28.08.2008. a sõlmitud lepingut nr 15082008. Kuna vaideotsuses on selgelt viidatud lepingu kuupäevale ja numbrile, ei saanud Kaebajale arusaamatuks jääda, millist lepingut silmas peeti. Kuigi Määruse § 2 kohaselt on toetuse andmise eesmärgiks parendada ettevõtjate võimalusi tehnoloogiainvesteeringute tegemisel, ei saa mööda vaadata otsekohalduvatest Euroopa Liidu õigusaktidest, sh riigiabireeglite järgimisest. Kaebaja viidatud Riigikohtu 15.10.2008.a otsuses nr 3-3-1-40-08 käsitletud kaasuse asjaolud on kõnealusest hoopis erinevad (Riigikohtu lahendatud kaasuses tuli tuvastada, kas on täidetud eksporditoetuse saamise eelduseks olev nõue, mille kohaselt peab kaup olema ühenduse päritolu) ning Kaebaja poolt väljatoodu on märgitud Riigikohtu otsuse p. 13, milles Riigikohus viitas varasemale praktikale. Selgitame, et Riigikohtu otsuse p. 13 viidatud praktikaga oli kooskõlas ka EAS-i tegevuse Kaebaja taotluse menetlemisel, st taotlust hinnati vastavalt Määruse § 17 sätestatud hindamiskriteeriumidele ja hindamismetoodikale, kuid see ei ole kõnealuse vaidluse kese ega põhjus, miks EAS tegi Tagasinõudmise otsuse.

21.Euroopa Komisjoni kehtestatud riigiabi suuniste aastateks 2007-2013 p. 38 kohaselt on oluline tagada, et regionaalabil oleks tegelik stimuleeriv toime selliste investeeringute teostamisele, mida abi andmiseta abisaavas piirkonnas ei tehtaks. Seetõttu antakse abi ainult nende abikavade korral, mille puhul abisaaja on esitanud abitaotluse ja kava haldamise eest vastutav asutus on seejärel kirjalikult kinnitanud (39), et üksikasjaliku kontrollimise tulemusel on tuvastatud projekti vastavus abikavaga kehtestatud kõlblikkuse tingimustele enne projekti kallal töö alustamist (40). Selgesõnaline viide mõlemale tingimusele peab olema lisatud kõikidele abikavadele (41). Sihtotstarbelise abi puhul peab volitatud asutus olema väljastanud kinnituse abi andmise kohta enne projekti kallal tööde alustamist eeldusel, et asjaomase meetme kohta on olemas komisjoni heakskiit. Kui töö algab enne, kui käesolevas punktis kehtestatud tingimused on täidetud, ei ole projekt abikõlblik. Suuniste joonealune märkus nr 39 selgitab, et “Töö algus” tähendab kas ehitustööde algust või esimese kindla kokkuleppe sõlmimist varustuse tellimiseks, väljaarvatud esialgsed tasuvusuuringud.

19 Seega ei tohi Grupierandi määruse artikli 8 ega regionaalabi suuniste kohaselt taotluse esitaja olla enne taotluse esitamist sõlminud õiguslikult siduvat kokkulepet. Kaebaja ei lükka nimetatud nõuete kehtivust ümber, kuigi Kaebaja väidab, et hinnatud ei ole temale antud abi sisuliselt, EAS ei ole arvesse võtnud projekti perspektiivikust ning toetamise reaalseid tulemeid ega järginud HMS § 6 sätestatud uurimisprintsiipi. Arusaamatuks jääb, mida EAS tegemata või millised olulised asjaolud välja selgitamata jättis, arvestades, et Kaebaja rõhutab, et uurimisprintsiibi järgimisel ja asjakohase kohtupraktika arvestamisel oleks EAS jõudnud järeldusele, et abil oli ergutav mõju. Selgitasime ka vaideotsuse p. 3.3.4., et riigiabi, mis küll parandab ettevõtja olukorda, kuid ei ole vajalik ELTL artikli 107 ettenähtud eesmärkide saavutamiseks, ei saa pidada ühisturuga kokkusobivaks. Kaebusest järeldub, et Kaebaja soovib leida kinnitust, et talle antud abi parandas Kaebaja majanduslikku olukorda (mis võis tõesti nii olla), kuid seda ei saa samastada abi ergutava mõjuga Grupierandi määruse tähenduses. Regionaalabi antakse ebasoodsas olukorras olevatele piirkondadele, kuid ka selle andmise juures kehtivad ranged normid, millest kinnipidamata jätmisel loetakse abi ebaseaduslikuks.

Kaebaja on esitanud tema 19.08.2008. a kirja Kauko-Telko OY-le, milles Kaebaja kinnitab lepingu nr 15082008 projekti ja esialgse tellimuse kinnituse kättesaamist. Kaebaja märgib, et kuna ta plaanib taotleda EAS-lt toetust, oleks leping tingimuslik ning Kaebaja on teadlik, et kui abitaotlus osutub ebaedukaks, lõpeb (või annulleeritakse) Kauko-Telko OY-ga sõlmitud leping automaatselt. 22.08.2008. a vastuses Kaebajale märgib Kauko-Telko OY, et leping annulleeritakse automaatselt, kui Kaebaja abitaotlus osutub ebaedukaks, millisel juhul räägivad pooled läbi lepingu lõpetamise tingimused ja vajalikud tegevused. Sellest ei järeldu üheselt, et pooled leppisid kokku tingimusliku lepingu sõlmimises, aga kui seda siiski pidada tingimuslikuks lepinguks, siis oli tegemist äramuutva tingimusega (st leping annulleeritakse, kui taotlus on ebaedukas). Kaebaja taotlus osutus aga edukaks, 10.03.2009. a tegi EAS taotluse rahuldamise otsuse ning varasem, 31.12.2008. a otsus taotluse rahuldamata jätmise kohta, ei jõustunud. Seega, isegi kui lugeda, et 28.08.2008. a sõlmiti äramuutva tingimusega müügileping, jääb leping algusest peale jõusse, sest lepingu lõppemise aluseks olevat faktilist asjaolu ei esinenud.

Kaebaja poolt lisana nr 19 esitatud dokumendis (AS Eesti Pagar 19.08.2013 selgitused EAS-le) selgitab Kaebaja, et müügileping nr 15082008 ei olnud sõlmitud äramuutva tingimusega, vaid poolte tahe oli suunatud lepingu kindlaks muutmisele alles pärast toetuse saamist ning seega sidusid pooled 28.08.2008. a allkirjastatud müügilepingust tulenevate õiguste ja kohustuste sissenõutavaks muutmise EAS-i positiivse finantseerimisotsuse kui edasilükkava tingimusega.

Ükski leping (leping nr 15082008, liisinguleping nr 20080223, ostuleping nr 20080223) ei ole sõlmitud tingimuslikult. Lepingu nr 15082008, milles lepiti kokku vormileivaliini ostus ja paigaldamises, § 6 kohaselt jõustub leping otsekohe peale allkirjastamist kui esimene 5% ettemaks on müüja arvele teostatud. Seega jõustus leping pärast ettemaksu sooritamist, mitte pärast EAS-i taotluse rahuldamise otsuse tegemist. Liisingulepingu nr 20080223 p. 13.1 järgi jõustub leping selle allkirjastamisel liisinguandja ja liisinguvõtja poolt. Pooled nägid ette, et liisinguandja lepingust tulenevad kohustused jõustuvad esimese lepingumakse (5%) tasumisest Kauko-Telko OY-le. Liisinguleping allkirjastati 29.09.2008. a. Liisingulepingu p. 13.1 alapunktides leppisid pooled kokku esimese lepingumakse tasumise erinevates võimalustes. Ehk seega pooled avaldasid kindlat soovi lugeda liisinguleping sõlmituks 29.09.2008, kuid liisinguandja kohustuste täitmine seati sõltuvusse lepingumakse tasumisest.

20 25.10.2008. a allkirjastasid Kaebaja ja liisinguvõtja liisingulepingu lisa nr 1, milles lepiti kokku, et Kaebaja tasub esimese lepingumakse osaliselt müüjale ja osaliselt liisinguandjale. Samal kuupäeval allkirjastatud maksegraafikus leppisid pooled kokku, et lepingu tähtaeg algab Kaebajale vara üleandmisest. Võlaõigusseaduse § 9 lg 1 alusel sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega sõlmiti liisinguleping 29.09.2008. a ning 25.10.2008. a sõlmiti kokkulepe lepingumaksete tasumise kohustuse tekkimise kohta.

13.10.2008. a sõlmisid Kaebaja, AS Nordea Finance Estonia (liisinguandja) ja Kauko-Telko OY ostulepingu nr 20080223, mille kohaselt Kauko-Telko OY müüb ja liisinguvõtja ostab Kaebajale liisimise eesmärgil vormileivaliini. Lepingu p. 8.1. kohaselt jõustub leping alates allakirjutamisest ning kehtib lepingujärgsete kohustuse kohase täitmiseni. Kuigi lepingule kehtib Soome õigus, nähtub lepingust sõnaselgelt, et selle jõustumine seoti allakirjutamisega. Ka ettemaks tasuti enne abitaotluse esitamist, 03.09.2008.a. Kaebaja väide, et olukorras, kus 28.08.2008. a sõlmitud müügileping ei oleks jõustunud või täidetud, oleks lõpetatud ka liisinguleping ja ostuleping nr 20080223, on paljasõnaline ega tekita nii Kaebaja väidetu kui sõlmitud lepingute pinnalt veendumust, et esimest kindlat kokkulepet ei sõlmitud enne abitaotluse esitamist. Ergutava mõju olemasolu hindamisel ei ole oluline see, mis kuupäeval toetusest osaliselt finantseeritud seade Kaebaja ettevõttesse paigaldati (18.06.2009. a vastuvõtu aktist (acceptance of delivery) nähtub, et nimetatud kuupäevaks olid aktis toodud seadmed tarnitud ja paigaldatud), vaid kuupäev, mil Kaebaja sõlmis õiguslikult siduva kokkuleppe. Ergutava mõju olemasolu või puudumise hindamisel on oluline õiguslikult siduva kokkuleppe sõlmimise aeg, mitte õiguslikult siduva lepingu täitmisega alustamine.

Vaideotsuse p. 4.3.2 on MKM selgitanud, et Euroopa Kohus ja Komisjon on läbivalt asunud seisukohale, et kui abitaotlust ei esitata enne projekti käigus tegeliku töö alustamist, võib see abi ergutavat mõju õõnestada; abitaotluse esitamine enne töö alustamist on üks oluline kaalutlus otsustamaks ettevõtja tehtavate investeeringute abikõlblikkuse üle. MKM ütleb vaideotsuses selgelt: Kui abi ei oma ergutavat mõju ehk abitaotlus on esitatud enne töödega alustamist, siis ei ole antav abi ühisturuga kokkusobiv. Vaideotsuse p. 4.3.3. on MKM märkinud, et abitaotluse esitamine enne projektide elluviimist on abivajaduse vältimatu tingimus ning, et kuna Kaebaja esitas abitaotluse 24.10.2008. a, puudus vaideotsuse p. 4.3. ja Tagasinõudmise otsuses toodud põhjustel Kaebajale antud abil ergutav mõju.

Vaideotsusest nähtub üheselt, et rikkudes toetuse andmisel Grupierandi määrust, on antud abi ebaseaduslik, mistõttu jättis MKM ka vaide rahuldamata. Kui MKM oleks tuvastanud, et enne abitaotluse esitamist sõlmitud lepingud ei olnud õiguslikult siduvad, oleks olnud võimalus kas vaie rahuldada või teha EAS-le ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks. Antud juhul aga ei tuvastanud MKM asjaolusid, mille põhjal saaks lugeda ergutava mõju kriteeriumi täidetuks. Kaebuse lisas esitatud Komisjoni „Korduma kippuvates küsimustes“ on Komisjon selgitanud regionaalabi suuniste joonealuse märkuse nr 40 kohta, et kui lepingutingimused muudavad lepingust loobumise majanduslikust vaatenurgast lähtudes keeruliseks, eriti seetõttu, et pool kaotab arvestatava summa raha, loetakse tööd Grupierandi artikli 8 tähenduses alanuks. „Korduma Kippuvate küsimuste“ näol ei ole tegemist õigusaktiga, vaid Komisjoni mittesiduva selgitusega ning arvestades, et Komisjon märgib ka sellelesamale küsimusele vastates, et konkreetse kaasuse lahendamiseks on vajalik asjaolude detailne uurimine, leiame, et Kaebaja väide, et lepingutest väljumise kulu oleks olnud marginaalne, ei lükka ümber seda, et Kaebaja ei

21 sõlminud enne abitaotluse esitamist tingimuslikke kokkuleppeid, vaid õiguslikult siduvad kokkulepped. MKM viitas juba eespool nt Kauko-Telko OY 22.08.2008. a kirjale, mille järgi 28.08.2008. a sõlmitud leping tühistatakse automaatselt, kui taotlus osutub ebaedukaks ning seejärel arutavad pooled lepingu lõpetamise tingimusi.

22.ELTL artikli 4 p. 3 tulenevalt on liikmesriigid kohustatud tagama aluslepingutest või liidu institutsioonide õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmise ning liikmesriigid hoiduvad meetmetest, mis võiksid ohustada liidu eesmärkide saavutamist. ELTL artikli 108 lg 2 ja Euroopa Nõukogu määrusest nr 659/1999 tuleneb liikmesriigi kohustus ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmiseks. Liikmesriigil on õigus teha ebaseaduslikult antud riigiabi tagasinõudmise otsus ka siis, kui Eesti Vabariigile ei ole edastatud Komisjoni ega Euroopa Kohtu otsust ebaseadusliku või väärkasutatud riigiabi tagastamiseks. Euroopa Kohtu praktika kohaselt tuleb ebaseaduslik abi tagasi nõuda sellest kasu saanud ettevõtjalt ning tagasinõudmise eesmärk on täidetud, kui abi on koos intressidega tagasi makstud.

Õiguspärane ootus ebaseaduslikku abi mitte tagasi maksta saab tekkida vaid siis, kui abi on tunnistatud ühisturuga kokkusobivaks (kõnealusel juhul anti abi Grupierandi määruse alusele ehk Komisjon oli regionaalabi andmise kui sellise tunnistanud ühisturuga kokkusobivaks) ning hiljem selgub EL institutsioonide poolne rikkumine Kohus märgib, et õiguspärast ootust ei teki liikmesriigi pädeva organi poolt asutamislepinguga vastuolus antud abi suhtes. Euroopa Kohus tõi 1990. a ebaseadusliku riigiabi kaasuses nn hoolika ettevõtja (diligent businessman) mõiste, märkides, et hoolikas ettevõtja peab olema võimeline selgitama, kas riigiabi andmiseks ettenähtud protseduuri on järgitud või mitte. Kohtuasjas nr C-24/95 märkis Euroopa Kohus, et abi saanud ettevõtjad ei saa tugineda õiguspärasele ootusele, kui abi ei ole antud abi andmist reguleerivate normide kohaselt Ebaseadusliku riigiabi (koos intressidega) tagasinõudmise kohustuse eesmärgiks on siseturu kaitsmine, sest ebaseaduslikku abi saanud ettevõtja on saanud konkurentsieelise. Arvestades Euroopa õiguse prevaleerimist riigisisese õiguse ees, ei ole haldusorganil kohustust kaaluda HMS § 67 sätestatud isiku usaldust haldusakti kehtima jäämiseks. Asjakohased ei ole Kaebaja viited EAS-i siseauditi üksuse 17.02.2010. a kokkuvõttele Kaebuse lisana nr 14 esitatud dokumendist nähtuvalt oli auditi alameesmärkideks hinnata tegevuste vastavust Määrusele ning nende teostamise otstarbekust ja sihipärasust, kulude nõuetekohasust ning kas Kaebajale maksti toetust õigeaegselt ja ettenähtud mahus. Auditi eesmärgiks ei olnud kontrollida antud abi vastavust Grupierandi määrusele. Kaebaja kriitikat nimetatud auditi osas võib mõista, kuid asjaolu, et auditi järelduses märgiti, et Kaebaja tegevus projekti rakendamisel on olulises osas kooskõlas toetuse rakendamise eesmärkidega ning vastavuses kehtivate õigusaktidega, ei muuda Tagasinõudmise otsust õigusvastaseks ega tekita Kaebajale õiguspärast ootust ebaseadusliku abi mittetagastamiseks. Riigikohtu lahendid, millele Kaebaja viitab, käsitlevad õigusvastaselt võõrandatud varaga ja erastamisega seonduvaid kaasusi, mis ei oma mingisugust kokkupuudet riigisisese õiguse suhtes ülimusliku Euroopa Liidu õigusega ega käesoleva kaebuse esemega. Märgime, et nii MKM kui EAS on täiesti teadlikud nii õiguspärase ootuse printsiibist kui HMS-i vastavatest sätetest, kuid kõnealusel juhul ei olnud Tagasinõudmise otsuse teinud haldusorganil, kes tuvastas, et antud on ebaseaduslikku abi, õigust jätta näiteks õiguspärasele ootusele tuginedes abi tagasi nõudmata. MKM jääb vaideotsuse p. 4.4.1. toodu juurde, et ebaseadusliku riigiabi juhtumites saab tekkida õiguspärane ootus Euroopa Liidu institutsioonide poolsest rikkumisest või Euroopa Liidu õigusnormide vastuolust.

22 23.MKM leiab, et Tagasinõudmise otsus on kooskõlas HMS sätestatuga ja seda osas, milles HMS kohaldub. Tuvastades, et antud riigiabi on ebaseaduslik, puudub tagasinõudval haldusorganil kohustus arvestada isiku õiguspärase ootusega, kusjuures tuleb silmas pidada, et HMS § 67 kohaselt tuleb isiku usaldust arvestada haldusakti kehtetuks tunnistamisel, antud juhul ei tunnistatud haldusakti kehtetuks, vaid anti välja toetuse tagasimaksmiseks kohustav haldusakt. EAS on järginud HMS § 6 sätestatud uurimisprintsiipi, mida näitab Kaebaja mitmekordne ärakuulamine EAS-i poolt, sealhulgas toimusid EAS-i ja Kaebaja kohtumised, mis võimaldasid Kaebajal oma kõiki seisukohti haldusorganile selgitada ja tõendeid esitada. Küsimus ei ole niivõrd HMS § 6 printsiibi mittejärgimises, vaid selles, et Kaebaja ei rahuldu hinnanguga, mille järgi puudub talle antud abil ergutav mõju. MKM-i hinnangul on EAS õiguspäraselt järginud Grupierandi määrust ja regionaalabi suuniseid ning analüüsinud Kaebaja esitatud dokumente ja Kaebaja väiteid. Ergutav mõju Grupierandi määruse tähenduses ei tähenda mistahes soodustavat mõju, mis igal toetusel kahtlemata iseenesest on, vaid regionaalabi andmisel kehtivad kindlad protseduurireeglid, mille eiramisel ei saa abi lugeda seaduslikuks. STS § 26 lg 2 sätestatud alustel tehtud tagasinõudmise otsus on kaalutlusotsus. Kuigi Tagasinõudmise otsuses on viidatud STS § 26 lg 2 p 7, mille kohaselt võidakse toetus tagasi nõuda, kui toetuse saaja ei ole järginud STS-i või selle alusel antud õigusaktidega pandud kohustusi, ei ole tegemist STS rakendusaktis vahetult sätestatud kohustuse mittejärgimisega, vaid riigiabireeglite rikkumisega. Eestis puudub ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise regulatsioon, kui abi nõuab tagasi selle andnud haldusorgan, mistõttu tuleb siin juhinduda HMS-st, millele on Tagasinõudmise otsuses ka viidatud. EAS on järginud HMS § 56 sätestatud haldusakti põhjendamise kohustust, tuues välja nii Tagasinõudmise otsuse tegemise faktilised (lepingute sõlmimine, Kaebaja tegevused) kui õiguslikud (ELTL, Grupierandi määrus, regionaalabi suunised, Euroopa Nõukogu määrus nr 659/1999, Euroopa Kohtu praktika) alused. Kuigi EAS edastas Tagasinõudmise otsusega ka advokaadibüroo Glimstedt koostatud õigusliku arvamuse, mille eesmärgiks oli selgitada, kas konkreetselt Kaebajale antud toetusel oli ergutav mõju, ei ole õiguslik arvamus MKM-i hinnangul käsitletav haldusakti ainsa põhjendusena, mida ei esitata haldusaktis, vaid millele viidatakse, vaid haldusakti osaks oleva põhjendusena, mis ei tähenda, et haldusorgan oleks ise loobunud põhjendamiskohustuse täitmisest. Toetuse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistamata jätmine ei mõjuta Tagasinõudmise otsuse jõusse jäämisel Tagasinõudmise otsuse kehtivust. Nimetatud otsuse põhieesmärk on täidetud, st Kaebajale maksti toetus välja, Kaebaja esitas otsuses toodud aruanded. Jääb arusaamatuks, millistele kehtiva haldusakti loodavatele tagajärgedele Kaebaja viitab. STS § 18 lg 6 sätestab alused, mille esinemisel võib taotluse rahuldamise otsuse kehtetuks tunnistada, st tegemist on kaalutlusotsusega, mis ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama, seda enam, et ebaseadusliku riigiabi puhul tuleb paljuski lähtuda Euroopa Liidu regulatsioonist. Kuigi Kaebaja ei ole eraldi esitanud kriitikat vaideotsuse suhtes, märgime siiski, et vaideotsus on kooskõlas HMS-ga. Vaideorgan on täitnud HMS § 83 sätestatut, tagamaks vaide õiguspärase ja korrektse lahendamise.

24.Kaebaja leiab, et tulenevalt STS § 28 lg 3 ei ole Kaebajal kohustust maksta intresse pikema perioodi eest kui 90 kalendripäeva. Kaebaja leiab, et Tagasinõudmise otsus ei ole ka intresside osas HMS § 54 vastav ning EAS ei ole teostanud kaalutlusõigust intresside esitamise nõudega seonduvalt. Tagasinõudmise otsuses (kuigi mitte otsuse resolutsioonis) on viidatud Euroopa nõukogu määrusele nr 659/1999, millest tuleneb intresside maksmise kohustus. Nimetatud määruse preambuli p. 13 järgi ebaseadusliku abi puhul, mis ei sobi ühisturuga kokku, tuleks taastada tõhus konkurents ja sel eesmärgil on vaja, et abi, sealhulgas ka intressid, tuleb viivitamata tagastada

23 ning tagastamine peab toimuma vastavalt siseriiklikus õiguses kehtivale korrale. Nimetatud määruse artikli 14 p. 2 kohaselt kuuluvad vastavalt tagastamisotsusele tagastatava abi hulka intressid, mille kohase määra kinnitab Komisjon. Intressi makstakse ajavahemiku eest, mil ebaseaduslik abi oli abisaaja käsutuses, kuni selle tagastamise kuupäevani. Intresside arvestamist ja maksmise kohustust reguleerib Komisjoni määrus nr 794/2004, millega rakendatakse nõukogu määrust nr 659/1999, millega kehtestatakse üksikasjalikud eeskirjad EÜ asutamislepingu artikli 93 kohaldamiseks. Komisjoni määruse nr 794/2004 preambuli lg 10 järgi on Tagasinõudmise eesmärk on uuesti taastada see olukord, mis valitses enne seda, kui toetust anti ebaseaduslikult. Nimetatud määruse artiklist 11 tuleneb liitintressi kohaldamise põhimõte, p. 1 järgi on kohaldatavaks intressimääraks määr, mida kohaldatakse kuupäeval, mil toetuse saajale tehti väljamakse; p. 2 järgi kohaldatakse intressimäärale intressi kuni toetuse tagasinõudmise kuupäevani; eelneval aastal kogunenud intressile kohaldatakse intressi igal järgneval aastal. Seega tuleb ebaseaduslikult riigiabilt maksta intressi Komisjoni kinnitatud määras, kusjuures nii abisumma enda kui intresside tagastamine toimub vastavalt riigisisesele õigusele. Nii nagu toetuse summa puhul, puudub liikmesriigil kaalutlusõigus ka intresside määramisel.

EAS edastas Tagasinõudmise otsuse lisana intresside arvestamise graafiku, mis käsitleb Euroopa Komisjoni kinnitatud määras maksmisele kuuluvat intressi. Nimetud intressi arvestatakse toetuse väljamaksmise kuupäevast kuni Tagasinõudmise otsuse tegemise kuupäevani. Tagasinõudmise otsuse tegemise kuupäevast kuni toetuse tagasimaksmiseni lähtutakse STS § 28 sätestatust, sest Eesti õiguses ei nähta ette eriregulatsiooni ebaseaduslikult riigiabilt arvestatud intresside maksmiseks alates toetuse väljamakse tegemisest. STS § 28 lg 2 alusel arvestatakse intressi tagasinõudmise otsuse kehtima hakkamisest arvates, kuid ülalviidatud Euroopa Liidu määruste järgi tuleb intressi maksta alates toetuse saamisest.

Kuna Kaebaja ei ole esitanud ühtki vastuväiteid intresside arvutamise osas, järeldub sellest, et arvutamise metoodikale Kaebaja vastu ei vaidle.

V KOHTU SEISUKOHT

25.Kohus, tutvunud menetlusosaliste seisukohtadega ja hinnanud asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses leiab, et kaebus põhjendatud ei ole ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Kohus nõustub EAS-i 12.04.2013 otsuse nr 1.1-5-1/13/820 (I kd tl 30-33) ja vaideotsuse (I kd tl 45-50) põhjendustega ning tuginevalt HKMS § 165 lg-le 2 puudub vajadus nende põhjenduste kordamiseks. Samuti nõustub kohus vastustaja I ( I kd tl 73-76) ja vastustaja II kirjalikus seletuses ( tl107-118) toodud põhjendustega ja ei pea menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajalikuks nende põhjenduste kordamist . Alljärgnevalt esitab kohus täiendavad põhjendused.

26.Kaebuse käsitlusega tagasinõudeotsuse tühisusest kohus ei nõustu. Kaebaja märgib õigesti, et EAS-i 10.03.2009 otsust, millega EAS andis AS-le Eesti Pagar õiguse toetust saada, kehtetuks tunnistatud ei ole. Samas ei nõustu kohus kaebuse seisukohaga, et kohustuste vastukäivuse tõttu on tagasinõudeotsuse andmise tagajärjeks haldusakti tühisus . Vaidlust ei ole faktilise asjaolu üle, et projekti lõpparuanne kinnitati EAS-i poolt 29.07.2009 ning et AS-le Eesti Pagar on EAS 28.08.2009 toetuse summas 526 300 eurot väljamaksetaotluse nr VM015557 alusel välja maksnud. Vastustajad on õigesti märkinud, et toetuse väljamaksmisega on kaebajale taotluse rahuldamise otsusega antud õigused realiseeritud. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud

24 õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.HMS § 61 lg 2 mõttes EAS-i 10.03.2009 haldusakt enam õigusjõudu ei oma. Tagasinõudeotsusega on EP-le pandud kohustus toetuse tagasimaksmiseks põhikohustusena ja intresside tasumise kohustus kõrvalkohustusena, kohustused on selged, objektiivselt täidetavad ja ei ole vastukäivad . Õige on, et tagasinõudeotsuses on tuginetud STS § 26 lg 2 p 1( kui ilmneb asjaolu, mille korral taotlust ei oleks rahuldatud) ning samasugune norm sisaldub nii STS § 18 lg 6 p 1 kui ka Vabariigi Valitsuse 22.12.2006 määruse nr 278 ( Määrus nr 278) § 10 lg 2 p 1 , eeltoodu aga ei tähenda, et toetuse rahuldamise otsus tuli igal juhul toetuse tagasinõudmiseks kehtetuks tunnistada. Lisaks juhib kohus tähelepanu , et STS § 26 lg-d 1 ja 2 sätestavad rea aluseid tagasinõudmise otsuse tegemiseks. Tagasinõude otsuse tühisust ei tulene kohtu hinnangul ka sellest, kui EAS-i 10.03.2009 otsuse oleks EAS pidanud kehtetuks tunnistama. EP-le on tagasinõudeotsuse selge resolutsioon olnud arusaadav ning tagasinõudmise otsusega kaebajale pandud kohustus ei ole kaebajale ebaselge, mida kinnitab muu hulgas ka kohtule esitatud kaebus.

27.Kaebuse käsitlus, mille kohaselt on toetuse tagasinõue aegunud tulenevalt Määruse nr 278 ( kuni 28.08.2014 kehtinud redaktsioonis) § 11 lg-st 1 , mis sätestas, et toetuse tagasinõudmine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel 45 kalendripäeva jooksul, üle 127 823 euro suuruse tagasinõude puhul 90 kalendripäeva jooksul toetuse tagasinõudmise alustest teadasaamise päevast arvates, kohus ei nõustu. STS § 26 lg 5 sätestab, et tagasinõudmise otsuse võib teha hiljemalt 2025 a.31.detsembril. Määrus nr 278 on antud STS § 26 lg 6 sisalduva delegatsiooninormi alusel. Vastustajad on põhjendatult märkinud, et õigusaktide hierarhiast tulenevalt ei saa Määrus 278 olla vastuolus seadusega, mille alusel see on kehtestatud. EAS-i ja MKM-i seisukoht, et Määruse 278 § 11 lg 1 sätestatud tähtaeg ei ole aegumistähtaeg, vaid haldusorganit korrale kutsuv menetlustähtaeg, mille jooksul peab haldusorgan üldjuhul tagasinõudmise otsuse tegema, on õiguspärane ning seda kinnitab nii kohtupraktika ( Tallinna Ringkonnakohtu 04.04.2013 otsus haldusasjas 3-12-1618 ), kui ka Määruse 278 alates 29.08.2014 jõustunud muudatuste , millega tunnistati mh kehtetuks § 11 lg 1 , eelnõu seletuskirjas, millele viitas MKM kirjalikes teesides , toodu. Seletuskirjast nähtuvalt tunnistatakse kõnealuse määruse § 11 lg 1 kehtetuks, kuna määruses sätestatud tagasinõudmise menetluse tähtaeg on tekitanud toetuse saajates põhjendamatult segadust.Praktikas on toetuse saajad ekslikult arvanud, et peale nimetatud tähtaja möödumist toetust tagasi nõuda ei ole õigustatud. Määruse § 11 lõikes 1 nimetatud tähtaeg aga ei piira tagasinõudmise tegemist .

STS sätted ja Määrus 278 tuginevad Euroopa Liidu õigusele, olles kehtestatud Euroopa Liidu kui toetuste rahastamisallika finantshuvide ja poliitikate kaitseks. Vastustaja EAS on põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et STS-i ja selle alusel antud määruste näol on tegemist siseriiklike menetlusja materiaalõigusnormidega, mis kohalduvad toetuste andmisele EL struktuurivahenditest, kuid riigiabi andmise tingimused kohalduvad abi andmisele sõltumata rahastamisallikast ning riigiabi andmise reeglid ja selle tagasinõudemenetlus on suures osas reguleeritud EL otsekohalduvate õigusaktidega. Riigikohus on rõhutanud siseriiklike kohtute kohustust tõlgendada Eesti õigust kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ehk kohustust tõlgendada Eesti õigust võimalikult suures ulatuses Euroopa Liidu õiguse sõnastust ja eesmärki arvestades .Siseriikliku õiguse ja Euroopa Liidu õiguse vastuolu korral tuleks eelistada Eesti õiguse tõlgendamist võimalikult kooskõlas Euroopa Liidu õigusega ( Riigikohtu otsus asjas 3-3-1-26-12 p.14 ja seal viidatud põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus asjas nr 3-4-1-5-08). Iseenesest puudub vaidlus selles, et Euroopa Nõukogu 22.03.1999 määrus (EÜ) nr 659/1999 (menetlusmäärus) art 14 , mis käsitleb abi tagastamist ja art 15 lg 1, mis sätestab ebaseadusliku riigiabi tagasinõudmise osas aegumistähtajaks 10 aastat, on sätestatud Euroopa Komisjoni pädevuse kontekstis ning t

25 käesoleval juhul ei ole Euroopa Komisjoni menetlusmääruse kohast otsust , millega oleks pandud tagasinõudekohustus liikmesriigile toetuse tagasimaksmise kohta. Vaidlust ei saa olla selles, et liikmesriigil on kohustus ka omal algatusel ebaseadusliku riigiabi andmise keelust kinni pidada ning ebaseaduslikult antud abi tagastamist nõuda. Komisjoni teatises „Ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi:abi tagasinõudmist käsitlevate komisjoni otsuste tõhus rakendamine liikmesriikides“ ( 2007/C 272/05) on komisjon kohtupraktika ülevaatele viidates märkinud, et „ühenduse kohtud on tõlgendanud mõistet „täiesti võimatu“ väga kitsalt. Kohtud on kinnitanud mitmel korral, et liikmesriik ei või toetuda oma riiklike õigusaktide sätetele, näiteks igamiseeskirjade või tagasinõude sätete puudumisele riiklikes õigusaktides, et õigustada oma ebaõnnestumist tagasinõude otsuse täitmisel./../ (Euroopa) Kohus on järjepidevalt keeldunud tunnistamast, et sellised raskused on käsitletavad tagasinõude võimatusena.Isegi ületamatute sisemiste raskuste väide ei saa õigustada liikmesriigi ebaõnnestumist ühenduse õigusest tulenevate kohustuste täitmisel.“ ( vt p.20 ja seal viidatud kohtuasjad). Ülalviidatud teatise p.-s 24 on viitega menetlusmääruse art.14 lg-le 3 leitud, et riiklikud menetlused, mis takistavad eelnevalt turul valitsenud olukorra kohest taastamist ja pikendavad ebaausat konkurentsieelist, mis on saadud ebaseadusliku ja turuga kokkusobimatu abi tulemusel, ei vasta menetlusmääruse art14 lg 3 sätestatud tingimustele. Kohtu hinnangul on vastustajad põhjendatult asunud seisukohale EL õiguse efektiivse toime ohustamisest, kui tagasinõuetele kohalduks menetlusmääruse art 15 lg-s 1 sätestatust lühem tähtaeg. Lisaks märgib kohus, et grupierandi määruse artikkel 10 lg-st 2 tulenevalt on liikmesriikidele pandud kohustus üksikasjalike andmete säilitamiseks 10 aasta jooksul teatamiskohustusest vabastatud üksikabi ja abikavade kohta . Kuivõrd , nagu on rõhutatud ka eespool, ei või siseriiklik õigus piirata Euroopa Liidu õiguse efektiivset kohaldamist ning juhtudeks, kus puudub Euroopa Komisjoni või Euroopa kohtu otsus riigiabi tagastamise kohta, ei ole siseriiklikus õiguses vastavat menetlust sätestatud, on igati õiguspärane EAS-i lähtumine menetlusmääruse art 15 lg 1 sätestatud 10-aastasest aegumistähtajast alates abi andmisest. Kaebaja alternatiivse käsitluse korral oleks ilmselgelt seatud ohtu Euroopa Liidu õiguse efektiivne kohaldamine. Seega on vastustajad põhjendatult asunud seisukohale, et toetuse tagasinõue aegunud ei ole ning ebaseadusliku riigiabi tagasinõude aegumise tähtaeg kooskõlas menetlusmääruse art-ga 15 on 10 aastat abi andmisest alates. Seoses kaebaja viidatud haldusasjaga 3-12-1618 märgib kohus, et selles haldusasjas vaieldi hangete läbiviimist ja struktuuritoetuste andmist reguleerivate EL-i eeskirjade eiramise ning sellest tulenevalt ühenduse finantshuvidele ja poliitikatele tekitatud kahju ning

tehtud finantskorrektsioonide üle, mistõttu Euroopa Liidu riigihanke-alaste normide rikkumisele toetuse tagasinõudmiseks ettenähtud 4-aastane aegumistähtaeg ei ole antud juhul asjakohane.

28.Majandusja kommunikatsiooniministri 04.06.2008.a. määrusega nr 44 „Tööstusettevõtja tehnoloogiainvesteeringu toetamise tingimused ja kord“ on kehtestatud meetme tingimused ja kord „Majanduskeskkonna arendamise rakenduskava“ prioriteetse suuna „Ettevõtluse uuendusja kasvuvõime“ eesmärkide elluviimiseks (Määrus nr 44). Osundatud määruse § 1 lg 2 p 1 tulenevalt võib meetme raames anda regionaalabi , mille andmisel järgitakse Euroopa Komisjoni määruses (EÜ) nr 800/2008, mis käsitleb asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamist, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks ja sellele kohaldatakse nimetatud määruses ja konkurentsiseaduse § 34.2 sätestatut. Euroopa Komisjoni 06.08.2008 määrus(EÜ) nr 800/2008 EÜ asutamislepingu artiklite 87 ja 88 kohaldamise kohta, millega teatavat liiki abi tunnistatakse ühisturuga kokkusobivaks ( üldine grupierandi määrus) ja sellele kohaldatakse nimetatud määruses ja konkurentsiseaduse § 34.2 sätestatut. Vastustajad on eeltoodust johtuvalt põhjendatult selgitanud, et Määruse nr 44 alusel antav abi on riigiabi, mille andmisel tuleb kontrollida EL otsekohalduvatest õigusaktidest tulenevate tingimuste täitmist. Euroopa Komisjoni määrus nr 800/2008 EÜ a artikkel 8 lg 1 sätestab, et selle määrusega vabastatakse

26 ainult abi, millel on ergutav mõju. Sama artikli lõike 2 kohaselt grupierandi määruse alusel VKE- dele (väikeseja keskmise suurusega ettevõtjatele) antaval abil loetakse olevat ergutav mõju, kui abisaaja on enne projekti või tegevuse teostamiseks töö alustamist esitanud asjaomasele liikmesriigile abi saamiseks taotluse. Käsitletava artikli lg 3 sätestab, et sama määruse alusel suurettevõtetele antaval abil loetakse olevat ergutav mõju, kui lisaks lõikes 2 sätestatud tingimuste täitmisele on liikmesriik enne asjaomase üksikabi andmist kontrollinud, et abisaaja koostatud dokumentatsioon kinnitab ühe või mitme järgmise kriteeriumi täitmist.1) projekti/tegevuse maht suureneb oluliselt abi tulemusel; 2) projekti/tegevuse ulatus suureneb oluliselt abi tulemusel: 3) projekti/tegevusega seoses abisaaja poolt kulutatud kogusumma suureneb oluliselt abi tulemusel; 4)projekti /tegevuse lõpuleviimine kiireneb oluliselt , või;5) artiklis 13 nimetatud investeeringuteks ettenähtud regionaalabi puhul:abi puudumisel ei oleks projekti asjaomases abistatavas piirkonnas sellisel kujul teostatud.Grupierandi määruse preambuli p 28 tulenevalt on arvestatud määruse andmisel , et „tagamaks, et abi on vajalik ja ergutab tegevuse või projekti arendamist, ei tohiks käesolevat määrust kohaldada sellistele tegevustele antava abi suhtes, millega abisaaja tegeleks ka üksnes turutingimustes. Käesoleva määruse reguleerimisalasse kuuluva antava abi andmise puhul VKE-le tuleks lugeda kõnealune ergutamine aset leidvaks, kui enne abi saava projekti või tegevuse elluviimisega seotud tegevuse alustamist on VKE esitanud liikmesriigile taotluse . “ Samast preambuli punktist nähtub ka, et „ /../suurettevõttest abisaajale antava abi puhul tuleks liikmesriikidel lisaks VKE-dele kohaldatavatele tingimustele ka tagada, et abisaaja on oma sisedokumendis analüüsinud abi saava projekti või tegevuse elujõulisust koos abiga ja ilma abita/../ regionaalabi puhul võib ergutava mõju kindlaks teha ka asjaolu alusel, et abi puudumisel ei oleks investeerimisprojekti asjaomases abistatavas piirkonnas sellisel kujul teostatud .“. Seega tuleneb ülaltoodust, et abil on ergutav mõju olemas, kui abitaotlus on esitatud enne töö alustamist üldise grupierandi määruse artikli 8 lõike 2 mõistes ning suurettevõtte puhul lisaks vähemalt ühe sama määruse art 8 lg 3 loetletud kriteeriumi täitmine. Euroopa Komisjon on regionaalabi suuniste aastateks 2007-2013 p-38 ja selles viidatud joonealuses märkuses nr 40 ( eestikeelses tekstis joonealuse märkusena 39, http://eurlex.europa.eu/LexUriServ/LexUriServ.do?uri=OJ:C:2006:054:0013:0044:ET:PDF)) sätestanud, et abitaotlus peab olema esitatud enne projekti kallal töö alustamist ning et tööde alguseks tuleb muu hulgas pidada esimese kindla kokkuleppe sõlmimist, välja arvatud esialgsed tasuvusuuringud. Kui ainuüksi see tingimus ei ole täidetud, puudub regionaalabil tegelik stimuleeriv toime ja projekt ei ole abikõlbulik.

29. Kohus kaebuse väidet, et EAS ei ole analüüsinud lepingute kehtivust sisulistest aspektidest ning tugineb vaid formaalsete kriteeriumide rikkumisele, põhjendatuks ei pea. Vastustajad ei ole lähtunud üksnes lepingute pealkirjadest, vaid nähtuvalt nii vaidlustatud otsusest kui ka vaideotsusest on vastavalt EAS kui ka kaebaja esitatud vaide läbivaatamisel MKM analüüsinud lepingu nr 15082008, liisinglepingu nr 20080223 ja ostulepingu nr 20080223 kehtivust lähtuvalt lepingutingimustest ja on põhjendatult jõudnud järeldusele, et lepingud ei ole sõlmitud tingimuslikult. Kaebaja märgib õigesti, et lepingutele kohaldub Soome õigus ning selles osas puudub ka vaidlus, eeltoodu ei tähenda siiski, et EAS oleks lisaks lepingute teksti ja poolte tahteavalduste analüüsimise tulemina teinud ebaõigeid järeldusi .Sealjuures puudub ka alus eeldada, et kui lepinguid sooviti sõlmida tingimuslikena, siis lepingud sõnastati kindlate kokkulepetena . AS Nordea Finance, Kauko-Telko OY ja AS Eesti Pagari vahel 29.09.2008 ja 13.10.2008 sõlmitud lepingute puhul projekti raames soetatava vara liisimiseks ja ostmiseks jõustusid aga mõlemal juhul lepingute allkirjastamisest (vastavate lepingute punktid 13.1. ja 8.1.). Kummagi lepingu puhul ei näinud aga tingimused ette lepingute kehtivuse sõltuvust EAS-i poolt toetuse saamisest. Samuti ei leidnud EAS lepingutest kinnitust Kaebaja väitele, et lepingute jõustumine oleks seatud sõltuvusse Kauko-Telko OY ja AS Eesti Pagari vahel 28.08.2008 sõlmitud lepingu

27 jõustumisest. Samadele järeldustele jõuti ka EAS-i poolt tellitud advokaadibüroo Glimstedt 09.08.2013 õigusarvamuses (tagasinõudeotsuse Lisa 2).

30.Seega leiab kohus, et vastustajad on lepinguid piisavalt analüüsinud ning on põhjendatult jõudnud järeldusele , et AS Eesti Pagar on projekti elluviimisega seotud tegevusi alustanud , s.o. sõlminud õiguslikult siduvaid kokkuleppeid enne abitaotluse esitamist EAS-le, mis on vastuolus üldise grupierandi määruse art 8 lg 2 ja regionaalabi suuniste p.38 tingimustega. Tallinna Ringkonnakohus on haldusasjas 3-13-1497 26.08.2014 otsuses selgitanud, et Euroopa Komisjoni regionaalabi suunised kujutavad endast sisuliselt halduseeskirja EÜ asutamislepingu art 87 lg 3 p-des a ja c ( ELTL art 107 lg 3 p-des a ja c) komisjonile antud ulatusliku kaalutlusõiguse teostamiseks. Komisjoni teatise vormis antavate suuniste õigusliku tähenduse kohta on Euroopa Kohus liidetud kohtuasjades C-189/02 p, C-202/02P, C-205/02P-C-208/02P ja C-213/02P ( p-d 209-211) märkinud, et kuigi välis tmõju omavaid meetmeid , nagu ettevõtjatele suunatud suunised, ei saa pidada õigusnormideks, mida ametiasutus on kohustatud igal juhul järgima, kehtestatakse nendega siiski praktikat väljendavad käitumisnormid, millest ametiasutus ei või konkreetses asjas kõrvale kalduda, esitamata võrdse kohtlemise põhimõttega kooskõlas olevaid põhjendusi. Nimelt, niisuguseid käitumisreegleid vastu võttes ja nende avaldamisega teada andes, et ta kohaldab neid edaspidi nendes ette nähtud juhtudel, piirab institutsioon ise oma kaalutlusõigust ja ei saa neist reeglitest kõrvale kalduda, ilma et teda olenevalt olukorrast karistataks selliste õiguse üldpõhimõtete rikkumise eest nagu võrdne kohtlemine või õiguspärase ootuse kaitse. Seega ei saa välistada, et teatavatel tingimustel ja nende sisust olenevalt võivad sellise üldise ulatusega käitumisreeglid omada õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohus leidis, et olukorras, kus riigiabi siseturuga kokkusobivuse hindamise pädevus on ELTL art 108 lg 2 kohaselt Euroopa Komisjonil ning komisjon on eespool toodust tulenevalt vastuvõetud ja avaldatud suunistes sätestatuga üldjuhul seotud, siis on regionaalabi suunistest lähtumine( käesolevas vaidluses) igati asjakohane. Kaebuse esitaja on seoses „ töö alustamise“ kriteeriumiga viidanud korduvalt esitatud küsimuste kohta Komisjoni antud vastust (viitega regionaalabi suuniste joonealusele märkusele 40 ( eestikeelses versioonis nr 39), ning on märgitud, et isegi, kui enne toetuse taotlust on sõlmitud lepinguid või tehtud makseid, ei saa lähtuda formaalselt käsitlusest, et “ tööd on alustatud” Osundatud selgituste kohaselt tuleb analüüsida ka seda, kas lepingutest vabanemine on keerukas või mitte( näiteks kaotaks suure summa raha, kui lepingud tuleks üles öelda). Õige on, nagu on viidanud vastustajad, et tegemist on Komisjoni mittesiduva selgitusega, samas aga leiab kohus, et põhimõtteliselt tuleneb nii kaebaja viidatud selgitustest kui ka grupierandi määruse art 8 lg 2 ja regionaalabi suuniste p.-st 38, et kui ettevõtja on enne abitaotluse esitamist sõlminud siduva kokkuleppe, tuleb ta igal juhul lugeda töödega alustanuks. Sealjuures on kaebaja viidatud korduma kippuvatele küsimustele antud vastustes ka viidatud, et iga konkreetne juhtum vajab põhjalikumat analüüsimist. Käesoleval juhul on nii EAS kui ka MKM seda teinud ning ei ole lähtunud üksnes lepingu pealkirjast. Kaebaja ja Kauko-Telko OY vahel 28.08.2008 sõlmitud lepingu 15082008 § 6 kohaselt jõustus leping kohe pärast allkirjastamist, kui esimene ettemaks on müüja arvele teostatud.AS Eesti Pagar teostas ettemaksu seadmete ostmiseks 03.09.2008, millega ta alustas lepingu täitmist. Kuigi pooled on lepingueelsetes läbirääkimistes EAS-i toetuse vajalikkust kinnitanud, siis sellist tingimust lepingu tingimustes ei sisaldu ja vastustajad on ka põhjendatult järeldanud, et lepingueelsetest läbirääkimistest ei tulene, et pooled leppisid kokku lepingu ühepoolse lõpetamise kuludes või et lepingust väljumine oleks AS-le Eesti Pagar piirdunud ettemaksu summaga. Vastustajad on juhtinud tähelepanu Kauko-Telko OY 22.08.2008 kirjale, millest nähtuvalt 28.08.2008 sõlmitud leping tühistatakse automaatselt, kui taotlus osutub ebaedukaks ning seejärel arutavad pooled lepingu lõpetamise tingimusi. AS Nordea Finance, Kauko-Telko OY ja AS Eesti Pagari vahel 29.09.2008 ja 13.10.2008 sõlmitud lepingute puhul projekti raames soetatava vara liisimiseks ja ostmiseks jõustusid aga mõlemal juhul lepingute allkirjastamisest (vastavate lepingute punktid 13.1. ja 8.1.). Kummagi

28 lepingu puhul ei näinud tingimused ette lepingute kehtivuse sõltuvust EAS-i poolt toetuse saamisest. Samuti ei nähtu ülalnimetatud lepingutest, et nende lepingute jõustumine oleks seatud sõltuvusse Kauko-Telko OY ja AS Eesti Pagar vahel 28.08.2008 sõlmitud lepingu jõustumisest. Kaebuse esitaja ei ole EAS-i ja MKM-i järeldusi kummutanud. Seega on põhjendamatu kaebuse väide lepingute sõlmimisest, mille jõustumine seati sõltuvusse toetuse saamisest. Tallinna Ringkonnakohus on eespoolviidatud kohtuotsuses 3-13-1497 (p.10) leidnud, et lepingu siduvuse hindamisel ei oma tähtsust, et lepingut võib poolte kokkuleppel muuta või lõpetada, sest oluline on ühepoolne muutmatus või lepingu automaatne lõppemine teatud tingimuste esinemise korral.

31.Tagasinõudemenetluses on kaebuse esitajalt palutud esitada kõik dokumendid, mida on ka arvestatud tagasinõudeotsuse koostamisel. Kui kaebuse esitaja pidas uurimispõhimõtte rikkumiseks ja grupierandi määruse art 8 liialt kitsaks tõlgendamiseks seda, et kumbki vastustajatest ei uurinud ega hinnanud, kas majanduslikus mõttes omas antud investeeringutoetus ergutavat mõju, siis rõhutab kohus, et riigiabi ühisturuga kokkusobivuse hindamine on Euroopa Komisjoni pädevuses, mis allub ühenduse kohtute kontrollile. Komisjoni eespoolviidatud teatises „Ebaseaduslik ja ühisturuga kokkusobimatu riigiabi:abi tagasinõudmist käsitlevate komisjoni otsuste tõhus rakendamine liikmesriikides“ ( 2007/C 272/05) p.16 kohaselt võivad riikide kohtute riigiabimenetlused vahel käsitleda grupierandi määruse kohaldamist või olemasolevat või heakskiidetud abi või mõlemaid. Seoses sellise määruse või abikava kohaldamisega saab liikmesriigi kohus hinnata ainult seda, kas kõik määruse või abikava tingimused on täidetud. Kui see nii ei ole, ei saa liikmesriigi kohus hinnata abimeetme ühisturuga kokkusobivust, sest see on ainult komisjoni ülesanne.

Kohus peab seoses eeltooduga ning lisaks kaebuse väitega, mille kohaselt on EAS ka ise möönnud toetuse ergutava mõju olemasolu vajalikuks rõhutada, et EAS on põhjendatult rõhutanud, et juhul kui abi, mis on ELTL artiklis 108 lg 3 ettenähtud teatamisja ootamiskohustusest vabastatud, s.h. üldise grupierandi määruse tingimustele vastava abi andmine, on antud vastuolus nõutavate tingimustega, siis on abi siseturuga kokkusobivuse hindamine vaid Euroopa Komisjoni pädevuses. Kuivõrd EAS tuvastas, et käesoleval juhul ei ole täidetud üldise grupierandi määruse art 8 lg 2 ja art 8 lg 3, siis soovitati kaebajal pöörduda Euroopa Komisjoni poole abi siseturuga kokkusobivuse kindlakstegemiseks.

Asjaolu, et EAS on üldise grupierandi määruse art 8 rikkumise analüüsimiseks projekti dokumentide põhjal tellinud advokaadibüroolt Glimstedt õigusarvamuse, mis on tagasinõudeotsuse lisaks 2, ei tähenda vaidlustatud otsuse põhjendamatust. EAS ei ole tagasinõudeotsuses üksnes viidanud ülalnimetatud õigusarvamuseses sisalduvale nõustumisega, vaid on esitanud ka põhiseisukohad üldise grupierandi määruse art 8 lg 2 tingimuste rikkumise kohta. Kohtu hinnangul ei ole eeltoodud aspektist põhjenduste esitamine vastuolus HMS § § 56 lg-ga 1.

32.EAS on tagasinõudeotsuses analüüsinud, kas toetuse saajal võis tekkida õiguspärane ootus toetusele ning on põhjendatult ja vastavuses Euroopa Kohtu praktikaga leidnud, et õiguspärasele ootusele saaks tugineda ettevõtja üksnes siis, kui selle on loonud Euroopa Komisjon ning et käesoleval juhul ei saanud kaebuse esitajal õiguspärast ootust toetuse kehtima jäämise suhtes tekkida. Vastustaja I on põhjendatult viidanud Euroopa Kohtu lahenditele, mille kohaselt on ka ettevõtetel endal kõrgendatud hoolduskohustus riigiabi seaduslikkuse kontrollimisel. Seega kaebuse väited, mille kohaselt tugines EP EAS-i juhistele, ei anna kaebuse esitajale alust õiguspärasele ootusele tugineda. MKM-i viide Euroopa Kohtu otsusele C-5/89 ( p.14) on asjakohane ka käesoleval juhul. Viidatd lahendist tulenevalt peab hoolikas ettevõtja olema võimeline selgitama, kas riigiabi andmiseks ettenähtud protseduuri on järgitud või mitte.

29 Vastustajad on õigesti hinnanud kaebuse viiteid siseauditi üksuse 17.02.2010 kokkuvõttele , leides, et auditi eesmärgiks ei olnud kontrollida abi vastavust grupierandi määrusele.

33.HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuna vastustajad ei ole kaebuse esitajalt menetluskulu väljamõistmist selleks sätestatud korras taotlenud, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda .

/allkirjastatud digitaalselt/ Lea Kuuse kohtunik

3-14-387/39 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Legislator summary

Legislator headnote

Keywords

Related Decisions

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text