3-14-50113/44 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(17)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht

17. november 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50113 Haldusasi K.K. kaebus Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupi 11.12.2013 protokollilise otsuse ja helikunsti sihtkapitali nõukogu 16.12.2013 protokollilise otsuse tühistamiseks ja Eesti Kultuurkapitali kohustamiseks vaadata K.K. 20.11.2013 stipendiumitaotlus uuesti läbi. Menetlusosalised Kaebaja – K.K., isikukood xxxxxxxxxxx Vastustaja – Eesti Kultuurkapital, volitatud esindaja vandeadvokaat Anton Sigal ja vandeadvokaadi abi Liis Könn Asja läbivaatamise vorm Avalik kohtuistung 29.09.2014 Resolutsioon

1. Jätta vastustaja taotlus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

2. Rahuldada K.K. kaebus osaliselt.

3. Tunnistada Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupi 11.12.2013 protokolliline otsus ja helikunsti sihtkapitali nõukogu 16.12.2013 protokolliline otsus osas, millega jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, oluliste menetlusnõuete rikkumise tõttu õigusvastasteks.

4. Jätta kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

5. Mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja menetluskulud

10 (kümme) eurot. Jätta poolte ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17. detsembril 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K.K. esitas 20.11.2013 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitalile ja Pärnumaa ekspertgrupile stipendiumitaotluse loovisiku loomingulise stipendiumi saamiseks summas 4000 eurot, millest 3000 eurot taotles K.K. helikunsti sihtkapitalilt ja 1000 eurot Pärnumaa ekspertgrupilt.

K.K. taotluseid arutati koos teiste esitatud taotlustega 16.12.2103 ja 11.12.2013 koosolekutel.

2(17)

2. Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali nõukogu 16.12.2013 koosoleku protokollist nr 15/2013-S05 (kd I, tl 37-38) nähtuvalt jäeti K.K. taotlus pooleaastase loomingulise stipendiumi saamiseks rahuldamata (vt tabelipositsioon 37 märge – „Helikunsti sihtkapital vaatas läbi teie taotluse loomestipendiumile kuid teie kandidatuur ei osutunud valituks“).

3. Eesti Kultuurkapital Pärnumaa ekspertgrupi nõukogu 11.12.2013 koosoleku protokollist nr 14/2013-M09 (kd I, tl 39) nähtuvalt otsustati K.K. taotlus loomingulise stipendiumi saamiseks jätta rahuldamata (vt tabelipositsioon nr 17 märge – „võlglane“).

4. Eesti Kultuurkapital avaldas 2013. aasta IV stipendiumite jagamise positiivsed tulemused oma veebilehel ning 24.01.2014 ajalehes „Sirp“. Ühtlasi edastas vastustaja K.K.le kirjad teatega, et tema taotluseid ei peetud võimalikuks rahuldada.

5. K.K. esitas 27.01.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupi nõukogu 11.12.2013 protokollilise otsuse ja helikunsti sihtkapitali nõukogu 16.12.2103 protokollilise otsuse tühistamiseks ja Eesti Kultuurkapitali kohustamiseks vaadata K.K. 20.11.2013 stipendiumitaotlus uuesti läbi. Kaebuse põhjendused:

1. Vastustaja ei ole menetlust läbiviies järginud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54-58 sätestatud nõudeid. Vaidlusalused otsused on õigusvastased, kuna need ei vasta haldusakti vorminõuetele, puudu on nende andmise faktilised ja õiguslikud alused. Otsused on põhjendamata ja neist ei nähtu kaalutlused, millest vastustaja on lähtunud. Puuduvad selgitused, miks jäeti kaebaja seisukohad arvesse võtmata. Puudu on vaidlustamisviited. Seega on vastustaja täielikult eiranud kõiki haldusmenetluse põhimõtteid ning tehtud menetlusvead võisid olla piisavalt olulised, et viia ebaõigete otsuste tegemiseni. Tehtud vigade tõttu puudub võimalus hinnata, kas vastustaja oleks teinud samasisulise otsuse, juhul kui menetlus oleks viidud läbi õiguspäraselt. Vastustaja väited nagu puuduks kaebajal kaebeõigus, on põhjendamatud. Kaebaja ei ole leidnud, et tal oleks tekkinud subjektiivne õigus saada toetust igal juhul.

2. Otsusest ega muust kaebajale kättesaadavaks tehtud dokumendist ei nähtu, kuidas on kaebaja taotlust hinnatud ja jõutud vastustaja väidetud järeldusteni. Otsused ei ole põhjendatud ja kontrollitavad. 16.12.2013 protokollis märgitu „kandidatuur ei osutunud valituks“, on järeldus, mitte aga faktiline alus ega otsuse põhjendus. Kaebajale ei toimetatud enne kaebuse esitamist kätte teadet, selle kohta, et Pärnumaa ekspertgrupi nõukogu 11.12.2013 ei väljastanud kaebajale stipendiumi põhjusel, et „ei toeta võlglasi“. Kaebusele esitatud vastuses asus vastustaja seisukohale nagu oleks Pärnumaa ekspertgrupp teinud järgneva otsuse: „kaebaja kandidatuur ei osutu valituks. Ei toeta võlglasi“. Ühestki dokumendist ei nähtu just täpselt sellise sisuga formuleeringut. Järelikult on vastuse koostanud jurist selle lihtsalt hiljem välja mõelnud. 11.12.2013 otsuse tegemise hetkel ei olnud Pärnumaa ekspertgrupi nõukogule teada asjaolu, et kaebaja on vastustaja juhataja poolt arvatud võlglaste hulka, mida kinnitab kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud ekirjavahetus.

3. Vastustaja ei ole õigustatud nõudma stipendiumilepingute nr S05/12/0693L ja nr S05-12/1016L alusel mittesihipäraselt kasutatud stipendiumi tagastamist ega tohi seetõttu kaebajat ka võlglasena käsitleda. Kaebaja on seonduvalt väidetava võlgnevusega esitanud kaebuse haldusasjas nr 3- 14-50122, mis on võetud kohtu menetlusse. Vastustaja poolt omavoliline kaebaja võlglasena käsitlemine ning tagajärjena kõikide kaebaja ja temaga seotud juriidiliste isikute taotluste rahuldamata jätmine ja maksete peatamine on ebaproportsionaalne abinõu. Kriteeriumid, mis välistavad stipendiumite määramise võlglastele ja isikutele, kes on stipendiumeid kasutanud ebaotstarbekalt, ei ole proportsionaalsed ning kohus peaks hindama nende seaduslikkust. Loomeinimestele, kellel on niigi majanduslikult keeruline, võib selline piirang olla liigselt kahjustav.

4. Rikutud on kaebaja õigust heale haldusele, õigust olla kaasatud ja ära kuulatud. Ainus põhjus, miks kaebaja stipendiumitaotlus jäeti rahuldamata, on vastustaja poolne omavoliline kaebaja võlglasena käsitlemine. Kaebaja on vastustaja poolsed nõuded vaidlustanud. Vastustaja selline

3(17) tegevus rikub ebaproportsionaalselt suures ulatuses kaebaja õigusi. Kaebaja poolsete selgituste ja vastuväidetega mittearvestamise tõttu ei ole sisuliselt toimunud kaebaja ära kuulamist. Vastustajal puudus õigus jätta kaebaja ära kuulamata, kuna HMS § 40 lg 3 p 2 võimaldab jätta isikut ära kuulamata üksnes juhul, kui antakse isikut soodustav haldusakt. Tegemist on olulise menetlusveaga, mis võis kaasa tuua sisuliselt ebaõiged otsused.

5. Vastustaja ei ole täitnud selgitamiskohustust. HMS § 36 lg-s 1 sätestatud väljendit „isiku soovil“ tuleks tõlgendada laiendavalt, hõlmates sellega nii isikupoolse otsese ja vahetu sooviavalduse kui ka menetluse iseloomust, võimalikest tagajärgedest jne tuleneva kaudse vajaduse selgituste järele. Kaebaja leiab, et ei pidanud tulenevalt menetluse iseloomust esitama vastustajale taotlust selgituste saamiseks.

6. Vastustaja on ebaõigesti leidnud nagu piisaks otsuste põhjendamiseks sellest, et kohtumenetluses viidata, et kõik hindamiskriteeriumid, on Eesti Kultuurkapitali kodulehel üleval. Sellest ei saa taotleja järeldada üheselt, kas tema taotlus rahuldatakse või mitte. Vastustaja väide, et stipendiumitaotlused on oma sisuliselt loomingulised ja et nende hindamine toimub subjektiivselt, on asjakohatud.

7. Otsuste ehtsus on kaheldav, kuna protokollitud ei ole komisjoni istungite arutluskäiku ning ühelgi komisjoni protokollil ei ole komisjoni liikmete allkirju, vaid need on allkirjastatud üksnes protokollija ja koosoleku juhataja poolt. Seetõttu on kaheldav, kas koosolekud üldse aset leidsid, kas komisjoni liikmed on teadlikud, millised otsused vastu võeti ning kas koosolekul tehtud otsused vastavad protokollis märgitule. Protokollidelt puuduvad originaalallkirjad ning koopiad ei vasta vorminõuetele, kuna esitatud ärakirja õigsust ei ole kinnitatud. Eeltoodu tõttu tekib kahtlus selles, kas vastustajal on oskused ja teadmised dokumentide koostamiseks, vormistamiseks ja ärakirjade ametlikuks kinnitamiseks.

8. Vastustaja on väitnud, et taotlejate konkurentsis tekkis paremusjärjestus ning kuna oli sobivamaid taotlusi, siis kaebaja taotlus jäi rahuldamata. Vastustaja ei ole esitanud vastavat paremusjärjestust, mistõttu jääb selgusetuks, mitmes oli kaebaja paremusjärjestuses ning millised asjaolud võrreldes teiste taotlejatega olid tema taotluse puhul hinnatud kõrgemalt, millised madalamalt. Kuna otsustest ei nähtu taotluste paremusjärjestus, ei saa kohus kontrollida otsuste õiguspärasust. Vastustaja poolt väidetav kaalutlusõiguse teostamine ei saa asendada kuidagi õiguslikku alust. Väitega nagu ei peaks otsuseid põhjendama arvestades taotluste suurt mahtu, ei saa nõustuda. Vastustaja on ise valinud toetuste jagamise selliselt, et jagab toetusi paarisaja euro kaupa. Vastustajal on võimalik oma tööd ümber korraldada ja piirata taotlejate ringi ning tõsta toetuste suurust. Haldusmenetluse seadus ei näe ette võimalust seaduse kohaldamata jätmiseks põhjusel, et see on haldusorganile liigselt koormav.

9. Kaebaja ei ole stipendiume ebaotstarbekalt kasutanud. Kaebajale jääb arusaamatuks, millise kriteeriumi alusel on hinnatud, et stipendiumi kasutati ebaotstarbekalt ning kui kaua kohaldab vastustaja sanktsioone. Eesti Kultuurkapitali stipendiumi jaotamise põhimõtted annavad võimaluse piiramatuks omavoliks. Eesti Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupi nõukogu ei ole tegelikkuses kaebajale juba määratud stipendiumi eraldamisest keeldumist kordagi arutanud. Otsused on vormistatud tagantjärgi nõukogu liikmete seljataga. E-kirjades on asutud tagantjärgi otsust muutma. Dokumentidel puuduvad allkirjad ning kuupäevi ei ole fikseeritud. Juhul, kui nõukogu liikmed oleksid kohal olnud ja asja tegelikult arutanud, oleksid sündinud oluliselt teistsugused otsused nii kaebaja võlgnevuse kui stipendiumi eraldamise osas. Kaebajal on tekkinud kahtlus, et nõukogu liikmeid survestatakse administratsiooni poolt otsuseid muutma ning nõukogu liikmed ei ole oma otsustes sõltumatud.

10. Kaebaja taotleb KultKS § 16 lg 6 ja § 161 lg 2 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist. Vastustaja on oma otsuse tegemisel tuginenud nimetatud sätetele. KultKS § 16 lg 6 sõnastusest lähtudes võib Kultuurkapitali nõukogu otsustada ükskõik mida, jättes tegelikult otsuse korrektselt ja seadustele vastavalt vormistamata, aga seda ei saa vaidlustada isik, kelle suhtes on otsused tehtud.

4(17)

4. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see läbi vaatamata, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada taotletud eesmärki ning kaebeõiguse puudumise tõttu. Kui kohus leiab, et ei saa jätta kaebust läbi vaatamata, palub vastustaja jätta kaebus rahuldamata.

1. Vaidlusalused otsused sisuliselt õiguspärased ning sisaldavad haldusaktile kohustuslikke elemente. Otsuste vormistamine tabeli formaadis on lubatud tulenevalt haldusmenetluses kehivast vormivabaduse põhimõttest. Taotluste kohta eraldi otsuste vormistamine, muudaks menetluse ja otsustusprotsessi aeglasemaks ega võimaldaks nii lihtsalt pingereas taotlejaid võrrelda. Taotluste koos läbivaatamine tagab taotlejate ühetaolise kohtlemise ning avaliku ressursi jagamise läbipaistvuse. Igal taotlejal on võimalik vaidlustada tema suhtes tehtud otsust. Otsuse tegemisel ei ole rikutud olulisi menetlusja vorminõudeid. Isegi, kui menetlusvõi vorminõudeid rikuti, ei mõjuta need rikkumised otsuse kehtivust, kuna otsused on sisuliselt õiguspärased.

2. Otsustes on vastavalt HMS § 55 lg-le 4 märgitud haldusorgani nimetus, juhi või volitatud isiku nimi ja allkiri ning haldusakti andmise aeg. Otsustes on märgitud kõik esitatud stipendiumitaotlused koos otsustega nende rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta koos lühipõhjendusega. Otsused on teinud pädevad haldusorganid (vt Eesti Kultuurkapitali seaduse § 14 lg 3 p 2 ja 161 lg 2). Seega vastavad otsused ja nende lisad kõigile formaalsetele nõuetele ning on sisult üheselt arusaadavad. Kuigi otsustes puudub vaidlustamisviide, ei too see HMS § 75 lg 2 kohaselt kaasa otsuste tühisust või kehtetuks tunnistamist.

3. Tõepoolest otsustas Pärnumaa ekspertgrupp 11.12.2013 koosolekul kaebajale stipendiumi anda, kuid sel hetkel ei teadnud nõukogu liikmed, et kaebajal on võlgnevused. Ekspertgrupi koosolek ei ole haldusakt, vaid eelarutelu haldusakti andmiseks. Haldusorganil on õigus kuni haldusakti teatavaks tegemiseni teha toiminguid, mis on suunatud haldusakti andmisele. Haldusaktina saab käsitleda vaid sellist otsust, mille kohta on koostatud protokoll, mis on koosoleku esimehe poolt allkirjastatud ja avalikkusele teatavaks tehtud. Antud juhul on seega haldusaktiks 11.12.2013 protokolliline otsus, millest nähtub vastustaja lõplik ühehäälne otsus kaebajale stipendiumi mitte määrata. Nõukogu liikmed on kinnitanud ühehäälselt, et protokollis on kõik otsused kajastatud vastavalt nende tegelikule otsusele.

4. Koosolekul osales 5 nõukogu liiget: Alar Raudoja (esimees), Indrek Aija, Marek Talts, Kiu Kustasson ja Krista Kingo. Nõukogu liikmete digitaalselt allkirjastatud kinnitused tõendavad, et nad osalesid 11.12.2013 koosolekul, protokoll vastab nõukogu liikmete tegelikule tahtele ja selles on nõukogu lõplikud otsused õigesti kajastatud. Kuna protokollile lisatud tabeli positsioonist nr 17 on selgelt näha, et kaebajale otsustati stipendiumit mitte anda ja nõukogu liikmed on hiljem selle otsuse õigust kinnitanud, puudub sisuline vaidlus selle üle, kas ekspertgrupi nõukogu liikmed nõustusid esialgse arutelu käigus vastuvõetud otsuste muutmisega. Haldusakti andmisele eelnenud nõukogu liikmete arutelu ei saa käsitleda haldusaktina, mille järelduste muutmiseks tuleks viia läbi uus haldusmenetlus või koostada eraldi haldusakt. Juhul, kui kohus ei nõustu vastustaja p-s 1 esitatud käsitlusega ja leiab, et vastustaja oleks pidanud 11.12.2013 koosolekul esialgsete tulemuste muutmise kohta koostama uue haldusakti, tuleks kaebus jätta ikkagi rahuldamata, kuna ekspertgrupi nõukogu liikmete enamus on muudatuse tegemisega nõustunud. KultKS § 161 lg 5 kohaselt on ekspertgrupi nõukogu liikmete enamus muudatuse tegemisega nõustunud. Antud juhul osales 11.12.2013 koosolekul 5 liiget. Kõik nõukogu liikmed osalesid ka hilisemas kirjavahetuses, milles vastustaja teavitas nõukogu liikmeid kaebaja võlgnevusest ning nõukogu esimees A. Raudoja tegi nõukogu liikmetele ettepaneku muuta esialgset otsust ning sellega nõustus kirjalikult kaks nõukogu liiget. Seega on viiest nõukogu liikmest kolm kirjalikult nõustunud muudatuse tegemisega. KultKS § 161 lg 2 ja § 16 lg 4 kohaselt võetakse nõukogu otsused vastu lihthäälteenamusega. Seega on tõendatud, et vajalik enamus oli esialgse otsuse muutmisega nõus ning toetas A. Raudoja ettepanekut. Ka I. Aija ja K.Kusasson on enne 11.12.2013 protokolli koostamist ja avalikustamist vastustajale suuliselt väljendanud enda nõustumust muutuste tegemisega. Nimetatut kinnitab ka I. Aija e-kiri.

5(17)

5. Kaebaja taotlust ei vaadatud uuesti läbi ja taotluse kohta ei koostatud uut haldusakti. Pärast 11.12.2013 koosolekut teostati HMS §-de 2 lg 1 ja § 43 lg 1 p 1 kohaselt täiendav kontroll, et veenduda, kas taotlejad, kellele nõukogu hinnangu kohaselt saaks stipendiumi anda, vastavad stipendiumite jaotamise üldpõhimõtetele. 31.12.2012 saatis vastustaja nõukogu liikmetele ekirja, milles palus vaadata üle 11.12.2013 koosoleku protokolli projekti ning teatas, et „K.K.le ei saa eraldust teha, sest tal on pooleli tagastusnõude protsess Helikunsti sihtkapitaliga“. Nõukogu esimees A. Raudoja tegi 31.12.2013 kirjale vastusena 02.01.2014 ettepaneku teha koosoleku protokollis parandused. Kuna protokolli ei olnud veel allkirjastatud ega teatavaks tehtud, oli vastustajal õigus protokollis parandusi teha. Ka I. Aija e-kirjast nähtub, et nõukogu on arutelu käigus pidanud võimalikuks kaebajale stipendiumi eraldada, kuid kaebaja taotluse osas ei olnud tehtud veel lõpliku haldusakti, mille alusel saaks toimuda stipendiumite väljamaksmine. Kui nõukogu oleks 11.12.2013 otsustanud kaebajale stipendiumi määrata, ei oleks vastustaja sellise otsuse alusel saanud kaebajale stipendiumit välja maksta.

6. Vastustaja on põhjendanud taotluste rahuldamata jätmist sellega, et taotlejate konkurentsis tekkis paremusjärjestus ning vastustaja kaalutlusotsuse kohaselt oli esitatud sobivamaid taotlusi ning kaebajal oli vastustaja ees võlgnevus, mis stipendiumite jaotamise põhimõtte p 4.1 (kd I, tl 23- 31) kohaselt välistab taotluse rahuldamise. Kaebaja ei ole kasutanud vastustajaga 23.01.2013 sõlmitud stipendiumilepinguga S05-12/1016 ja 15.10.2012 stipendiumilepinguga S05-12/0693 eraldatud rahalisi vahendeid sihipäraselt ega tagastanud nende stipendiumilepingute alusel saadud summasid, kuigi vastav kohustus oli sätestatud lepingu p-s 3.1.4. Stipendiumite mittesihipärane kasutamine seisnes selles, et kaebaja ei korraldanud saadud raha eest kontserte lepingus ettenähtud paikades ja ei viinud kontsertkava läbi loomeisikutega, kes pidid lepingute kohaselt projektis osalema. Kontsertide asukoha muutmisest tulenevalt ei lisandunud projekti eelarves prognoositud kaasfinantseerimist. Kaebaja oli taotlustes prognoosinud eelarvelist piletitulu, kuid korraldas kaks kontserti kolmest tasuta. Kaebaja kasutas stipendiumilepingu S05-12/1016L alusel saadud rahalisi vahendeid mitteotstarbekalt, kuna kontsertidel ei esitatud ettenähtud repertuaari. Kaebaja jättis osad teosed kontsertkavast täielikult välja ja asendas need 05.09.2013 aruande kohaselt vastustajaga eelnevalt kooskõlastamata teiste teostega. Ka on kaebaja ise 07.10.2013 avalduses tunnistanud, et ei kasutanud stipendiumi sihipäraselt.

7. Kaebaja võlglasena käsitlemisel ei ole tähtsust sellel, kas kaebaja nõustub võlgnevusega. Kaebaja ei ole vastustaja poolset võlgnevuse nõuet vaidlustanud edukalt. Kaebaja esitas küll 08.11.2013 vaide, vastustaja 01.10.2013 ja 08.10.2013 tagastusnõuete vaidlustamiseks, kuid vaided tagastati kaebajale. Kuigi kaebaja esitas haldusasjas nr 3-14-50122 kohtule kaebuse stipendiumilepingute muutmiseks, ei oma see tähtsust käesolevas asjas. Vastasel juhul viibiks kõigile taotlejatele stipendiumite määramine põhjusel, et üks taotleja ei nõustu oma võlgnevustega.

8. Kaebaja stipendiumitaotluste rahuldamine oleks vastuolus Kultuurkapitali-ülese stipendiumite jaotamise põhimõtetega, mis on kinnitatud Eesti Kultuurkapital 24.11.2009 otsusega nende kinnitamise kohta ja helikunsti sihtkapitali stipendiumite ning maakondlike ekspertgruppide stipendiumi jaotamise põhimõtetega, kuna positiivsete otsuste tegemise eelduseks on võlgnevuste puudumine. Kaebaja ei ole viidanud, milliste õigusaktidega on nimetatud põhimõtted vastuolus. Nii kriteeriumite kehtestamine nagu ka nende kohaldamine, on vastustaja diskretsiooniotsused. Kuna need kriteeriumid ei ole haldusmenetluse seaduse põhimõtetega ilmselges vastuolus, tuleb need lugeda seaduspärasteks. Võlglaste mittetoetamine on ka sisuliselt õiguspärane, kuna Eesti Kultuurkapitali seaduse § 1 lg 1 kohaselt peab vastustaja toetama kultuuri sihtotstarbelise stipendiumite jagamise kaudu ning välistama, et piiratud avalikku ressurssi määratakse isikutele, kes on varem sõlmitud stipendiumilepinguid rikkunud. „Ebaotstarbeka kasutamise“ kriteeriumi ajaline kehtivus ei oma asjas tähtsust, kuna vastustaja hindas kaebaja vastavust kriteeriumitele ajal, mil otsused tehti.

9. Vastustajal on õigus nõuda stipendiumi tagastamist ning võtta arvesse kaebaja võlgnevust paremusjärjestuse koostamisel ja taotluse rahuldamata jätmisel. Sisuliselt samasugusele seisukohale on asunud Tallinna Halduskohus 11.07.2014 otsuses asjas nr 3-14-50122. Ülaltoodud põhjusel

6(17) on kaebus perspektiivitu. Otsused ei piira kaebaja õiguseid ega too talle kaasa kohustusi. Kaebaja õiguste riive on välistatud, kuna kaebajal ei ole tekkinud õigustatud ootust stipendiumi saamiseks.

10. Kuigi otsustest puudus viide õigusnormile, mille alusel keelduti kaebajale stipendiumi määramast, nähtub otsustest, et need on antud kaalutlusõiguse alusel. Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ja kontrollitavalt. Vastustaja ei pidanud otsustes kajastama taotlejate paremusjärjestust, kuna paremusjärjestuse koostamine on meetod vastustaja töö organiseerimiseks, mitte haldusakti andmiseks. Paremusjärjestuse alusel stipendiumi taotluste rahuldamata jätmine toimub subjektiivsete valikute alusel. Objektiivsete kriteeriumite alusel ei saa põhjendada, kuidas järjestus täpselt kujunes. Ka taotlused ise põhinesid valdavalt subjektiivsetel kriteeriumitel, mistõttu ei olnud vastustajal võimalik otsustada stipendiumite määramist üksnes kindlatest fikseeritud näitajatest. Täpse pingerea moodustamine ei ole praktikas mõeldav, sest see eeldaks, et kõik loomeprojektid on omavahel võrreldavad ja objektiivselt hinnatavad.

11. Kaalutlusõiguse teostamisel ei pea kaalutluse aluseks olnud mõjutusi hindama igal juhul täpselt või rahalises vääringus (vt Riigikohtu lahendid asjades 3-3-1-64-02, 3-3-1-54-03). Vastustaja on õigustatud otsustama selle üle, milliste kriteeriumite alusel ta stipendiumi määrab ning koostab ühetaolises konkurentsis taotlejate paremusjärjestuse. Kohtulik kontroll kaalutlusõiguse teostamise üle on piiratud ning kohus ei saa seetõttu asuda samade kaalutluste alusel kaebaja stipendiumitaotlust sisuliselt vastustaja asemel läbi vaatama. Isegi, kui vastustaja pidanuks moodustama pingerea, ei mõjuta selle puudumine HMS § 58 kohaselt otsuse lõppjäreldust või kehtivust, kuna pingerea avaldamise korral ei muutuks otsused kaebajale stipendiumi mitte määrata.

12. Vastustaja otsustes sisalduvad põhimotiivid. Otsuse sisu, keeldumise alused ja kaalutlused on kontrollitavad ja arusaadavad. Vastustaja ei pidanud esitama otsustes täies mahus põhjendust. Arvestades taotluste mahtu, oleks ulatuslike põhjenduste esitamine olnud ebaotstarbekas. Analoogilisele seisukohale on Riigikohus asunud otsuses asjas 3-3-1-17-12 p-s 18, kus oli samuti vaidluse all taotlejatele rahaliste vahendite (toetuste) eraldamine. Kaebaja on mõistnud otsustest, millistel faktilistel ja õiguslikel alustel talle stipendiumi ei määratud. Seetõttu ei saa puudused põhjendamiskohustuse täitmises tuua kaasa otsuse tühisust (vt Riigikohtu otsused asjades nr 3-3- 1-27-01 ja 3-3-1-39-07).

13. Stipendiumitaotlused vaadati läbi ja otsused tehti kirjalikus haldusmenetluses, milles osales üle 50 menetlusosalise, mistõttu ei olnud menetlusosaliste suuline ärakuulamine enne otsuse tegemist kohustuslik (HMS § 40 lg 3 p 6). Ka ei pidanud vastustaja kaebajat ära kuulama, kuna otsuse tegemisel ei kaldutud kaebaja taotlusest kõrvale (HMS § 40 lg 3 p 2). Kaebaja ei avaldanud menetluses suuliseks ärakuulamiseks ka soovi nagu ka taotluse täiendamiseks või selle läbivaatamisel osalemiseks. Seetõttu on kaebaja seisukoht tema kaasamata jätmisest üllatuslik. Kaebaja ei pöördunud vastustaja poole, et saada selgitusi enda taotluse, selle menetlemise või muude asjaolude kohta, mistõttu ei pidanud vastustaja selgitama kaebajale HMS § 36 lg-s 1 sätestatud õigusi ja kohustusi.

14. Otsused kooskõlas HMS § 55 lg-ga 4 allkirjastatud üksnes koosoleku juhataja poolt, kes on vastustaja volitatud isik. Õigusaktid, sh Eesti Kultuurkapitali seaduse § 16 lg 5 ei näe ette kohustust, et koosolekute protokollid allkirjastaksid kõik nõukogu liikmed. Isegi kui nõukogu liikmed oleksid pidanud allkirjastama otsused, ei mõjuta allkirjastamata jätmine otsuste kehtivust. Otsuste hääletustulemused kajastavad nõukogu kollektiivset otsust ning kõik nõukogu liikmed on kinnitanud otsuste vastavust nende tahtele. Vastustaja ei oleks teinud teistsugust otsust ka siis, kui otsus oleks allkirjastatud kõikide nõukogu liikmete poolt. HMS § 63 lg 2 ei sätesta allkirjade puudumist haldusakti tühisuse alusena.

15. Otsused tehti kaebajale nõuetekohaselt teatavaks tegemise ja kättetoimetamisega. Vastustaja edastas kaebajale teate helikunsti sihtkapitali nõukogu otsuse kohta ning saatis 30.01.2014 kaebajale teate Pärnumaa ekspertgrupi nõukogu otsuse kohta. Kuna kirjades teavitati kaebajat taotluste rahuldamata jätmisest, on HMS § 62 lg-s 5 sisalduv nõue täidetud. Kuigi Pärnumaa ekspertgrupp saatis kaebajale teate pärast kaebuse esitamist, ei mõjuta see otsuse kehtivust, kuna ot-

7(17) sused tehti avalikult teatavaks ajalehes „Sirp“ ja vastustaja kodulehel. Kaebaja väited, nagu ei vastaks otsused vorminõuetele, kuna vastustaja ei esitanud otsustest kinnitatud ärakirju, on ebaõiged. Vastustaja esitas kinnitatud ärakirjad kohtumenetluses.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus käsitleb esmalt vastustaja avalik-õiguslikku seisundit, haldusmenetluse kohaldamist ja kaebaja kaebeõigust (I), kontrollib seejärel kummagi vaidlustatud haldusakti õiguspärasust (II ja III) ning lahendab seejärel kaebuse sisuliselt (IV).

HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 ning § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta kaebuse nende aluste ilmnemisel läbi vaatamata, kuid ei ole selleks kohustatud. Otsuste korral, millega keelduti kaebajale stipendiumi andmast, võib eeldada kaebaja õiguste rikkumist ja seega ei ole kaebajal kaebeõiguse puudumine ilmselge. Samuti ei ole ilma kaebust sisuliselt hindamata võimalik tõsikindlalt väita, et kaebusega ei ole võimalik selle eesmärki saavutada. Kui kohus kaebuse rahuldab, on kohtul võimalik kohustada vastustajat uuesti kaebaja stipendiumitaotlust läbi vaatama. Vastustaja on vastuses esialgse õiguskaitse taotlusele kohtule kinnitanud, et otsuse täitmine ei ole vahendite jaotamise tõttu raskendatud, kuna vastustaja ei pea kohtuotsuseid täitma sihtotstarbelisteks stipendiumitest ettenähtud vahenditest. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks rahuldamata.

I

6. Kohus jääb menetlusse võtmise määruses selgitatud juurde, et vaidlus on tekkinud avalikõiguslikus suhtes ja on seega halduskohtu pädevuses. Eesti Kultuurkapitali seaduse (KultKS) § 1 lg

1 kohaselt on Eesti Kultuurkapital on avalik-õiguslik juriidiline isik, kelle tegevuse eesmärk on kunstide, rahvakultuuri, kehakultuuri ja spordi ning kultuuriehitiste rajamise ja renoveerimise toetamine rahaliste vahendite sihipärase kogumise ja sihtotstarbelise jagamise kaudu. Kultuurkapitali stipendiumid üksikisikutele võrdsustatakse riiklike stipendiumidega. KultKS § 2 p-de 1-3 kohaselt on Eesti Kultuurkapitali ülesandeks toetada kunstide ja spordi edendamise, tutvustamise ja populariseerimise projekte, loomingulisi ühendusi, kultuurija spordialaseid teadusuuringuid ning soodustada kunstide, rahvakultuuri ning kehakultuuri ja spordi arengut; toetada silmapaistnud kunstija sporditegelasi, kunstija sporditegelaste surma puhul nende perekondi; toetada mingil kultuurivõi spordialal andekaid ja arenguvõimelisi isikuid ning võimaldada neile enesetäiendamist.

Kohus leiab, et kaebuse lahendamine on halduskohtu pädevuses, kuna kaebajal on tekkinud vaidlus avalik-õigusliku juriidilise isikuga selle ülesande täitmise, milleks on avalik-õiguslik isik loodud – kultuuri toetamiseks rahaliste vahendite sihtotstarbeliste jagamise üle. Samale asjaolule viitab ka KultKS § 1 lg 1 teine lause, mille kohaselt on kultuurkapitali stipendiumid võrdsed riiklike stipendiumitega. Vastustaja asemel ei saa asuda iga teine isik ja teostada vastustajale antud õiguseid. Tegemist ei ole eraõiguslikus suhtes tekkinud vaidlusega ning samuti ei ole sellisele vaidlusele ette nähtud teistsugust menetluskorda.

7. Vastustaja tegevus stipendiumite andmisel vastab haldusmenetluse tunnustele ja stipendiumi andmise otsused on haldusaktid. KultKS § 1 lg 31 järgi kohaldatakse samas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades KultKS erisusi. HMS § 2 lg 1 kohaselt on haldusmenetlus haldusorgani (§ 8) tegevus määruse (§ 88) või haldusakti (§-d 51 ja 52) andmisel, toimingu (§ 106) sooritamisel või halduslepingu (§ 95) sõlmimisel. Haldusmenetluse sätete kohaldamine vastustaja tegevusele ei ole HMS § 2 lg-s 2 sätestatuga välistatud.

8(17) Kuna vastustaja on seadusega avaliku halduse ülesandeid täitma volitatud isik (HMS § 8 lg 1), vastab vastustaja haldusorgani tunnustele. HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt on haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalikõiguslikus suhtes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. Juhul, kui kaebajale oleks stipendium määratud, oleks sellise haldusaktiga tekitatud isikule õigus (s.o stipendiumit saada). Kohus märgib, et sellise otsustuse avalikõiguslikku iseloomu ei muuda eraõiguslikuks ka see, kui haldusorgan otsustab haldusakti andmise asemel sõlmida halduslepingu (vt HMS § 98). Sealjuures ei ole võimalik poolte vahelist õigussuhte iseloomu muuta ka halduslepingus deklareerimisega, et poolte õigussuhe on eraõiguslik.

Kaebaja taotles enda suhtes soodustava haldusakti andmist ehk stipendiumi määramist. HMS § 43 lg 2 sätestab, et kui taotletud haldusakt otsustatakse jätta andmata, antakse selle kohta haldusakt. Seega on vastustaja protokollilised otsused, millega keelduti kaebajale stipendiumit määramast, samuti haldusaktid.

8. KultKS § 16 lg 6 sätestab, et (sihtkapitali) nõukogu otsuseid ei vaidlustata, välja arvatud juhud, kui on rikutud käesoleva paragrahvi 3. ja 5. lõiget. Sama paragrahvi lõiked 3 ja 5 sätestavad, et nõukogu on otsustusvõimeline, kui kohal viibib vähemalt viis nõukogu liiget, sealhulgas esimees või aseesimees (lg 3) ning nõukogu otsused protokollitakse ning tehakse teatavaks ühe nädala jooksul Kultuurkapitali juhatajale (lg 5). KultKS § 161 lg 2 alusel kohaldatakse ekspertgrupi töökorra kohta sama seaduse §-s 16 sihtkapitali nõukogude kohta sätestatut. Otsuste vaidlustamise kohta KultKS § 161 erisusi ette ei näe.

Kohus tõstatas eeltoodust tulenevalt kohtuistungil kaebaja kaebeõiguse küsimuse, sh kas KultKS § 16 lg 6 osas tuleks algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. Vastustaja esitas oma seisukoha istungil suuliselt ja leidis, et on võimalik leida põhiseaduskonformne tõlgendus nii, et kaebajal on käesolevas asjas kaebeõigus. Kaebaja esitas oma seisukoha pärast istungit kirjalikult ja taotles põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamist.

9. Kohus jätab kaebaja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks rahuldamata, kuna KultKS § 16 lg 6 on võimalik tõlgendada põhiseadusega kooskõlas olevalt nii, et kaebajal on käesolevas asjas kaebeõigus. Seega ei riku põhiseaduslikkuse järelevalve algatamata jätmine ka kaebaja õigusi.

PS § 15 lg 1 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. KultKS § 16 lg 6 riivab seda põhiõigust grammatilisest tõlgendusest lähtuvalt otseselt, sest isikul on vastustaja otsuste tühistamiseks kohtusse pöördumise põhiõiguse teostamine takistatud. Samas leiab kohus, et KultKS § 16 lg 6 tuleb tõlgendada koosmõjus sätetega, mille korral on vaidlustamine lubatud ning käesolevaks ajaks väljakujunenud haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse põhimõtetega. Vastav säte on vastu võetud koos KultKS algse redaktsiooniga 01.06.1994 ja jõustunud 01.07.1994. Sel ajal puudus Eesti õiguskorras kodifitseeritud haldusmenetluse põhimõtted ja haldusmenetlust kujundas valdavalt kohtupraktika. Sellele viitab ka asjaolu, et KultKS § 1 lg 31, mille kohaselt kohaldatakse vastustaja tegevusele haldusmenetluse seadust, jõustus alles 01.08.2002 haldusmenetluse seaduse muutmise ja rakendamise seadusega1.

Vaadeldes KultKS § 16 lg 6 koosmõjus sama paragrahvi lg-tega 3 ja 5, mille rikkumise korral on selgesõnaliselt vaidlustamine lubatud, ilmneb sellest, et seadusandja on pidanud võimalikuks vastustaja otsuse vaidlustamist menetluslike või vormiliste rikkumiste tõttu. Vastustaja tegevus stipendiumite andmisel on suures osas diskretsiooniline. See tähendab, et vastustajal on piiratud vahendite

1 https://www.riigiteataja.ee/akt/184811

9(17) jagamisel äärmiselt lai kaalutlusõigus otsustamaks, millist kunstnikku, esinejat või sportlast toetada. Sellised sisulised kaalumisotsused ei ole objektiivselt vaidemenetluses või kohtumenetluses kontrollitavad.

Riigikohus on juba 14.10.2003 otsuses nr 3-3-1-54-03, et halduse kaalutlusehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlusja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Riigikohus on sama seisukohta, et kohus ei saa kontrollida hinnanguliste otsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid saab võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning motiveerimiskohustuse täitmise kohta ning kohtul on võimalik hindamise õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega nii selgelt vastuolus, et see on ilmne põhjendustetagi, korranud 15.01.2014 otsuses nr 3-3-1-71-13. Ka täna kehtiv HKMS § 158 lg 3 sätestab, et kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti või tehtud toimingu õiguspärasust hinnates kontrollib kohus ka kaalutlusõiguse piiride ja eesmärgi ning muude kaalutlusreeglite järgimist haldusorgani poolt. Kohus ei hinda eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei teosta haldusakti või toimingu õiguspärasust kontrollides kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus teleoloogilisest tõlgendusest lähtuvalt, et seadusandja on soovinud KultKS § 16 lg 6 sätestamisega välistada küll vastustaja otsuste sisulise kontrolli võimalust, kuid mitte otsuse vormivõi menetlusnõuete järgmise kontrolli. Seadusandja on küll proovinud loetleda menetlusnõudeid, mille rikkumine toob kaasa kaebeõiguse, kuid arvestades veel väljakujunemata halduspraktikat 1994. aastal, ei ole see täiel määral õnnestunud. Selline laiendav tõlgendus on kooskõlas nii põhiseaduse § 15 lg-ga 1 kui ka kehtiva kohtupraktika ja seadusandlusega. Ka on vastustaja 29.09.2014 toimunud istungil kohtule kinnitanud, et ei vaidlusta kaebajal sellel alusel kaebeõiguse puudumist.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajal on käesolevas asjas kaebeõigus otsuste menetlusja vorminõuete järgmise kontrollimise osas. See kontroll laieneb ka vastustaja otsustele osas, kus vastustaja on keeldunud kaebaja taotluse rahuldamisest kaalutlusõigust välistaval alusel (nt võlgnevuste olemasolu). Osas, milles vastustajal on kaalutlusõigus, eelkõige nõuetele vastavata taotluste seast kandidatuuride valimine, on otsuse suurt hinnangulist iseloomu arvestades kohtu kontrolli äärmiselt piiratud või puudub sootuks.

II

10. Vastustaja helikunsti sihtkapitali nõukogu 16.12.2013 koosoleku protokollist nr 15/2013-S05 (kd I, tl 37-38) nähtuvalt jäeti kaebaja taotlus pooleaastase loomingulise stipendiumi saamiseks rahuldamata (vt tabelipositsioon 37 märge – „Helikunsti sihtkapital vaatas läbi teie taotluse loomestipendiumile kuid teie kandidatuur ei osutunud valituks“). Kaebaja tahet tõlgendades leiab kohus, et kaebaja on ilmselgelt soovinud otsuse tühistamist üksnes ennast puudutavas osas.

Kohus küsis menetlusse võtmise määruses, kas kaebaja taotluse rahuldamisest keelduti mõnel absoluutsel alusel, näiteks võlgnevuse tõttu, või koostati stipendiumitaotlejate paremusjärjestus, mille alusel kaebaja taotlus ei kuulunud rahuldamisele. Vastustaja selgitas vastuses kohtule, et kaebaja stipendiumitaotlus jäeti rahuldamata, kuna kaebajal on võlgnevus.

Võlgnevuse olemasolu on vastustaja rahaliste vahendite jaotuspõhimõtete (kd I tl 185) kohaselt alus stipendiumi andmisest keeldumiseks, mille korral vastustajal ei ole kaalutlusõigust. Kuna vastustajal ei ole selles osas kaalutlusõigust, on kaebajal sellise otsuse vaidlustamiseks kaebeõigus. Sealjuu-

10(17) res on kaebajal võimalik tugineda sellele, et võlgnevust ei ole, võlgnevus on tasutud, võlgnevuse kohta puudub kehtiv haldusakt või on võlgnevuse tuvastamine olnud ilmselgelt õigusvastane või ebaõige.

11. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. HMS § 56 lg 2 sätestab, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus.

Helikunsti sihtkapitali nõukogu 16.12.2013 otsuses on märgitud üksnes see, et kaebaja taotlus jäeti rahuldamata. Põhjenduse sõnastus viitab sellele, et kaebaja taotlus vastab küll nõuetele ning absoluutsed keeldumisalused puuduvad, kuid hiljem on vastustaja kohtumenetluses selgitanud, et tegelikult jäeti kaebaja taotlus rahuldamata võlgnevuse tõttu.

Kuna võlgnevuse olemasolu korral ei ole vastustajal stipendiumitaotluse rahuldamata jätmisel kaalutlusõigust, ei too vastavate põhjenduste puudumine kaasa haldusakti tühistamist. Riigikohus on 20.09.2007 otsuse nr 3-3-1-33-07 punktis 16 selgitanud, et ekslik õigusliku aluse kasutamine on haldusakti oluline puudus, kuid see ei pruugi tuua siiski vältimatult kaasa akti tühistamist juhul, kui asjakohane regulatsioon on olemas. Vaidluse all ei ole see, et regulatsioon, mille kohaselt võlglastele stipendiumi andmisest keeldutakse, on olemas. Küll aga märgib kohus, et hea halduse tavaga ei ole kooskõlas, kui haldusorgan ei vormista oma haldusakte piisava põhjalikkusega nii, et isikul, kelle suhtes haldusakt antakse, oleks võimalik selgelt ja ühemõtteliselt aru saada, millisel alusel tema taotluse rahuldamisest keelduti. See on oluline ka selleks, et isik saaks hinnata otsuse vaidlustamise võimalusi. Kaebaja kaebeõigus aheneb oluliselt, kui vastustajale esitatud taotlus on küll nõuetekohane, kuid kaalutlusõiguse alusel ei osutu isiku kandidatuur valituks. Sellisel juhul on kohtuliku kontrolli võimalused äärmiselt piiratud. Arvestades sellises olukorras vastustaja suurt kaalutlusõigust ja mingil määral ka otsuse subjektiivsust, väheneb vastavalt ka põhjendamiskohustus (vt Riigikohtu 10.04.2014 otsuse nr 3-3-1-16-14 osa I). Juhul kui taotluse rahuldamisest keeldutakse, kuna õigusaktid välistavad ilma kaalutlusõiguseta taotluse rahuldamise, nt võlgnevuse või taotluse puuduse korral, tuleb sellist otsust põhjendada, et tagada isikule kaebeõigus. Taotluste enne nõukogule suunamist sisuline kontrollimine, kas esineb absoluutseid keeldumise aluseid võimaldab vastustajal vältida ka olukorda, kus alles pärast nõukogu positiivset otsust tuvastatakse, et tegelikult tuleb taotlus jätta rahuldamata (vt kohtuotsuse osa III, eelkõige p 21).

12. Vastustaja seisukohad ärakuulamiskohustuse puudumise kohta on ekslikud. Vastustajale taotluse esitamisel algab haldusmenetlus konkreetse isiku suhtes konkreetse avalduse alusel. Vastustajale ühes taotlusvoorus stipendiumitaotluse esitanud isikud ei osale ühiselt ühes haldusmenetluses. Tegemist ei ole ühe haldusmenetlusega ka seetõttu, et vastustaja on otsustanud formaalselt vaadata avaldused läbi ühel istungil ja on vormistanud oma otsustused ühes dokumendis. Iga isiku kohta tehtav otsustus moodustab endast iseseisva haldusakti ja niisiis peab vastustaja ka kontrollima iga taotluse nõuetele vastavust ja vajadusel isiku ära kuulama. Seega on vastustaja ebaõigelt tuginenud kaebaja ära kuulamata jätmisel HMS § 40 lg 3 p-le 6.

Vastustajal on taotluste lahendamisel võimalik tugineda HMS § 40 lg 3 p-le 2, kui menetlusosalise poolt taotluses või seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks. See tähendab, et nõuetekohaste taotluste suhtes kaalutlusõiguse teostamisel ja taotlejate kandidatuuri kaalumisel ei pea vastustaja täiendavalt taotlejaid ära kuulama. Kaebaja suhtes on vastustaja aga tuginenud asjaolule, mis taotlusest ei nähtu – võlgnevusele. Selles osas oleks vastustaja pidanud kaebaja ära kuulama, ega ei esine mõnda asjaolu, mis võlgnevusele tuginemise välistab, näiteks võib olla võlgnevus tegelikult tasutud või vastustajale olla kättesaadav ekslik teave. Riigikohus on 13.11.2014 otsuses nr 3-3-1-44-14 punktis 17 selgitanud, et ärakuulamine toimub vormi-

11(17) vabalt (HMS § 5 lg 1), selleks oleks näiteks piisanud lühikesest vestlusest või kirjaliku seisukoha esitamiseks võimaluse andmisest. Ärakuulamine aitab legitimeerida koormavat haldusakti adressaadi silmis ja sellel on väärtus ka imperatiivsete kohustuste korral. Ärakuulamine aitab ka selgitada, kas võib esineda asjaolusid, mis välistavad isikut koormava või keelduva haldusakti andmise. Kohus märgib täiendavalt, et ärakuulamine on otstarbekas korraldada vormis, et ärakuulamiseks võimaluse andmine oleks hiljem näiteks kohtumenetluses kontrollitav. Vormivabaduse põhimõttest lähtuvalt võib ärakuulamine toimuda ka e-kirja teel. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja rikkunud kaebaja ärakuulamiskohustust.

13. Kaebaja leiab, et vastustaja on rikkunud selgitamiskohustust. HMS § 36 lg 1 seob selgitamiskohustuse isiku sooviga. Asjast ei nähtu, et kaebaja oleks selgitusi soovinud. Sisuliselt viitab kaebaja sellele, et vastustaja oleks pidanud talle selgitama menetluse tagajärgi ehk asjaolu, et kaebaja taotlus võib jääda rahuldamata, kui kaebaja ei esita omapoolseid tõendeid või asjaolusid. Sisuliselt on tegemist kaebaja ärakuulamisega kaebaja taotluse väliste asjaolude suhtes. Kohus on juba eelnevalt tuvastanud, et kaebaja ärakuulamise kohustust on rikutud.

Vaidlustamisviite puudumine ei mõjuta haldusakti õiguspärasust. Vaidlustamisviites selgitatakse isikule haldusakti vaidlustamise korda ja tähtaegu. Seega saab vaidlustamisviide või selle puudumine mõjutada üksnes seda, kas isikul on võimalik haldusakti õigeaegselt ja õiges menetluskorras vaidlustada. Käesolevas asjas ei ole kaebuse tähtaegsus ega vaidlustamiskorra õigsus enam vaidluse all, mistõttu ei saa vaidlustamisviite puudumine mõjutada haldusakti sisulist õiguspärasust.

Asjaolu, et protokollis ei ole kajastatud arutelu käiku ning sellelt puuduvad kõiki istungil osalejate allkirjad, ei muuda protokolli õigusvastaseks. Vastavat nõuet ei tule seadusest ega muudest õigusaktidest.

14. Vastustaja on võlgnevuste osas tuginenud stipendiumilepingute nr S05/12/0693L ja nr S05- 12/1016L alusel eraldatud raha sihipäraselt kasutamata jätmisele. Kohtuasjas nr 3-14-50122 tehtud kohtuotsusest kohtute infosüsteemis nähtub, et vastustaja 01.10.2013 kirjas nr 4-10.11/0970 ning 08.10.2013 kirjas 4-10.11/0997 palus Kultuurkapital K.K.l stipendiumilepingute nr S05-12/0693L ja S05-12/1016L alusel välja makstud ning mittesihipäraselt kasutatud stipendiumi tagastamist. Kaebaja taotlus lepingute muutmiseks jäeti 22.10.2013 nõukogu otsusega rahuldamata. Tegemist on kehtivate haldusaktidega. Kaebaja ega vastustaja ei väida, et kaebaja oleks võlgnevuse tasunud enne helikunsti sihtkapitali otsuse tegemist.

Ainuüksi asjaolu, et kaebaja on nimetatud haldusaktid kohtus vaidlustanud, ei tulene vastustajale keeld tugineda neile uute haldusaktide andmisel. Võimalus, et haldusakt on õigusvastane, ei piira haldusakti kehtivust. Haldusakti kehtivus algab selle kättetoimetamisest või teatavaks tegemisest haldusakti adressaadile, kui haldusaktis ei ole määratud teisiti (HMS § 61 lg 1). Haldusasjas nr 3- 14-50122 tuleneb kohtu 19.03.2014 määrusest, et kaebaja sai 22.10.2013 nõukogu otsusest teada juba 25.10.2013, samaks ajaks oli kaebajale juba teada ka 01. ja 08.10.2013 kirjades avaldatud tagastusnõuded, seega olid võlgnevust tuvastavad haldusaktid kehtivad. Juhul, kui isik soovib kehtivat haldusakti vaidlustada ja vältida samal ajal kehtiva haldusakti alusel teiste ebasoodsate haldusaktide tegemist, tuleb isikul taotleda vaidevõi kohtumenetluses haldusakti kehtivuse peatamist. Kohus rõhutab, et HMS § 60 lg 2 alusel on kehtiva haldusakti resolutiivosa on kohustuslik igaühele, sealhulgas haldusja riigiorganitele, st ka vastustajale kui haldusakti andjale. Seega ei saanud vastustaja jätta kehtiva haldusaktiga tuvastatud võlgnevust kaebaja taotluse lahendamisel arvestamata.

Kohus möönab, et vastustaja tegevus on võlgnevustele tuginemise osas vastuoluline ja kaebajat eksitav. Tallinna Halduskohtu 19.03.2014 määrusest nähtub, et kaebaja püüdis, vähemalt osade nõuete osas, kasutada vaidluste kohtuvälise lahendamise võimalust ning esitas vastustajale vaide.

12(17) Seda vaiet vastustaja sisuliselt ei lahendanud, vaid tagastas selle, selgitades, et kaebaja ja vastustaja vaheline õigussuhe ei ole avalik-õiguslikku laadi. Vastustaja juhataja 10.12.2013 kirjadest võis kaebaja seega aru saada, et tal ei ole sootuks oma õiguste kaitseks võimalik pöörduda halduskohtu poole. Isegi tavapärasest suuremate õigusteadmiste korral pidi neist kirjadest pigem jääma mulje, et oma õigusi on võimalik kaitsta tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud hagi aegumise tähtaegade jooksul tsiviilkohtupidamise korras. Olukorras, kus vastustaja ise on leidnud, et isegi vaide esitamise õigust kaebajal suhte iseloomust tulenevalt polnud, ei saa tõsiselt võtta vastustaja arvamust, et kaebaja oleks võinud kaebekorda puudutavate küsimustega pöörduda vastustaja poole. Seega on vastustaja ise olnud eksiarvamusel võlgnevust tuvastavate haldusaktide olemasolu osas. Sel põhjusel on ilmselgelt jäänud ka kaebajale selgitamata nii võlgnevuste kohta antud haldusaktide vaidlustamise kord kui ka nende seos kaebajale hilisemate stipendiumite andmisel. Kui vastustaja oleks korrektselt täitnud oma selgitamiskohustust ja ärakuulamiskohustust, oleks kaebaja saanud õigeaegselt võlgnevuste aluseks olevad haldusaktid tühistada ja taotleda ka haldusaktide kehtivuse peatamist, mille korral ei oleks vastustaja saanud kaebaja stipendiumitaotluste lahendamisel kaebaja võlgnevustele tugineda.

Kohus selgitab, et sisuliselt ei ole vastustaja sisekorras piirangut, mis ajani võib kaebajale stipendiumite eraldamisel võlgnevusele tugineda. Ilmselgelt võib võlgnevusele tugineda ajal, kui kaebaja ei ole võlgnevust tasunud ja võlgnevuse kaebajalt väljanõudmine ei ole muutunud õiguslikult võimatuks (nt nõude sundkorras täitmise võimatuse tõttu).

15. Kohus ei nõustu kaebajaga, et stipendiumi andmisel varasemale võlgnevusele tuginemine on ebaproportsionaalne piirang. Seadusandja ei ole KultKS kehtestamisel soovinud seada omapoolseid piiranguid stipendiumite andmisel. Seetõttu on stipendiumite eraldamise kord kehtestatud Eesti Kultuurkapitali nõukogu 24.11.2009 koosoleku otsusega (kd I tl 183-185, p 10). Arvestades ühelt poolt stipendiumite andmise suurt diskretsioonilisust ja teisalt alalist tegutsemist piiratud vahendite tingimustes, ei ole tuginemine varasemate stipendiumilepingute korrakohasele täitmisele ilmselgelt ebaproportsionaalne. Vastustajal on õigus eelistada isikuid, kes on täitnud stipendiumi tingimusi korrektselt, ja välistada vastupidiselt tegutsenud edaspidi stipendiumite jaotamiselt. Kohus rõhutab, et vastustajalt stipendiumi saamine ei ole kaebaja põhiõigus ja seega ei ole selline piirang ka põhiseadusega vastuolus. Põhiseaduse § 28 lg 2 kohaselt on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Vastustaja jagatavad stipendiumid ei ole kehtestatud PS § 28 lg-s 2 toodud eesmärkide täitmiseks. Ei põhiseaduse §-s 38 sätestatud kunsti vabaduse ja preambulis toodud eesti kultuuri säilimise põhimõte anna kaebajale subjektiivset õigust nõuda vastustajalt stipendiumi andmist.

16. Vastustaja on vastuses tuginenud paremusjärjestuse koostamisele. Vastav argument jääb kohtule täiesti arusaamatuks olukorras, kus vastustaja on tuginenud stipendiumi andmisel absoluutsele keeldumise alusele ehk võlgnevuse olemasolule. Olukorras, kus taotlus tuleb selles esinevate puuduste või muude asjaolude tõttu jätta ilma kaalutlusõigust teostamata rahuldamata, puudub vajadus taotleja kandidatuuri kaalumiseks ja paremusjärjestuse koostamiseks. Eeltoodust tulenebki, et taotluste läbivaatamine peaks vastustaja enda sisekorda (kd I tl 185, 23 ja 28 pöördel) arvestades toimuma kahes etapis: esmalt kontrollitakse, kas esineb asjaolusid, mis tingivad igal juhul taotluse rahuldamata jätmise; ning seejärel kaalutakse nõuetekohaste taotluse esitanute kandidatuure stipendiumile. Esimeses etapis tehtud otsustuste suhtes on kohtuliku kontrolli võimalus suurem kui teises etapis. Paremusjärjestuse koostamist või kandidatuuride kaalumise osas on kohtulik kontroll nii KultKS § 16 lg 6 kui ka HKMS § 158 lg 3 alusel piiratud. Kuna aga kaebaja taotlus tuleb igal juhul võlgnevuse tõttu rahuldamata jätta, ei tingi paremusjärjestusele ekslik tuginemine haldusakti tühistamist.

13(17)

17. Eeltoodust tuleneb, et helikunsti sihtkapitali otsuse resolutsioon on kokkuvõttes õige, kuna kaebajal kehtiva haldusaktiga tuvastatud võlgnevuse olemasolu ning vastustaja siseaktide kohaselt välistab võlgnevuse olemasolu stipendiumi määramise.

Küll aga on vastustaja tegevus haldusmenetluse läbiviimisel vastuolus haldusmenetluse seaduse ja halduse hea tavaga. Vastustaja on haldusmenetluse läbiviimisel käitunud asjatundmatult ja eksitavalt. Ka kohtumenetluses ei ole vastustaja seisukohad olnud järjepidevad ning haldusaktide andmise tegelikud põhjendused on selgunud alles kohtumenetluse käigus. Põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu ei saanud kaebajal olla selgust, millisel põhjusel on tema taotlus jäetud rahuldamata ning kas ja millistel põhjendustel on tal võimalik seda otsustust vaidlustada. Ärakuulamisõiguse rikkumine on toonud kaasa selle, et kaebajal ei ole olnud võimalik kasutada õiguskaitsevahendeid võlgnevust tuvastavate haldusaktide kehtivuse peatamiseks. Sealjuures ei ole oluline hinnata, kas sellise õiguskaitsevahendi kohaldamise taotlemine oleks olnud edukas. Haldusakti põhjendamise kohustus ja menetlusosalise ärakuulamise kohustus ei ole uudsed kohustused, vaid on Eesti õiguskorras seaduses sätestatuna kehtinud alates 01.01.2002, kui jõustus HMS.

Riigikohus leidis 29.11.2012 otsuse nr 3-3-1-29-12 p-s 25, et põhjendusteta haldusakti jõussejätmine HMS § 58 alusel kohtumenetluses esitatud põhjendustest lähtudes riivab PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. See muudab kohtumenetluse tulemuse prognoosimise keerukamaks. Muuhulgas kaasneb sellega menetluskulude kandmise risk. Kaebaja jaoks vähem koormav abinõu on sellises olukorras rahuldada kaebus osaliselt ning tuvastada haldusakti põhjendavas osas kaalutluste märkimata jätmise õigusvastasus resolutsioonis. Kolleegium on seisukohal, et tegemist ei ole kaebaja taotluse muutmisega tema tahte vastaselt, vaid tühistamisnõude rahuldamise peamise eelduse (haldusakti õigusvastasuse) tuvastamisega kohtuotsuse resolutsioonis – seega ei välju kohus kaebuse piiridest. Kohtulahendis võetakse endiselt seisukoht ka tühistamisnõude kohta. Olukorras, kus kohus peab haldusakti vorminõuete rikkumise tõttu õigusvastaseks, kuid jätab selle HMS § 58 alusel tühistamata, tuleks varasema kohtupraktika kohaselt jätta kaebus rahuldamata.

Arvestades käesolevas asjas vastustaja rikkumisi helikunsti sihtkapitali otsuse tegemisel, sh põhjendamiskohustuse ja ärakuulamisõiguse rikkumist, mille tulemusel jäi kaebaja ilma tõhusamatest õiguskaitsevahendite kasutamise võimalusest, teisalt seda, et sisuliselt on haldusakti resolutsioon õiguspärane, tuvastab kohus kohtuotsuse resolutsioonis menetlusnõuete järgimata jätmise õigusvastasuse. Ka käesolevas asjas on vastustaja tegevus ilmselgelt riivanud kaebaja kohtusse pöördumise õigust, kuna vastustaja põhjendused haldusakti andmisel ja eelnevates haldusmenetlustes antud haldusaktide mõju kaebaja taotluse lahendamisele on selgunud alles kohtumenetluse käigus.

III

18. Vastustaja Pärnumaa ekspertgrupi 11.12.2013 koosoleku protokollist nr 14/2013-M09 (kd I, tl 39) nähtuvalt otsustati K.K. taotlus loomingulise stipendiumi saamiseks jätta rahuldamata (vt tabelipositsioon nr 17 märge – „võlglane“). Kaebaja tahet tõlgendades leiab kohus, et kaebaja on ilmselgelt soovinud otsuse tühistamist üksnes ennast puudutavas osas.

Erinevalt helikunsti sihtkapitali nõukogu otsusest on ekspertgrupi otsuses selgelt välja toodud haldusakti faktiline põhjendus – võlgnevus vastustaja ees. Kuigi puudub viide õiguslikule alusele, ei too see kaasa otsuse tühistamist, sest selline alus on vastustaja siseaktides (maakondlike ekspertgruppide stipendiumite jaotamise põhimõtted, kd I tl 25 jj) olemas (vt ka kohtuotsuse p 11). Kohus jääb kaebaja ära kuulamata jätmise ja võlgnevuse olemasolu osas kohtuotsuse punktides 12, 14 ja

15 toodud põhjenduste juurde.

14(17)

19. Ekspertgrupi 11.12.2013 koosoleku protokolli kohaselt osales koosolekul 5 nõukogu liiget (kd I tl 82). Seega on täidetud KultKS § 161 lg-s 5 sätestatud kvooruminõue. Protokolli kohaselt jäeti kaebaja taotlus võlgnevuse tõttu rahuldamata.

Kohtuasjas esitatud tõendite alusel on tuvastatav, et protokoll ei kajasta 11.12.2013 koosolekul tegelikult tehtud otsustusi. 11.06.2014 seisukoha p-s 1 on vastustaja ise möönnud, et tegelikult sel kuupäeval otsustati kaebaja taotlus rahuldada ning hilisemal kontrollimisel selgus, et kaebaja taotlust ei saa rahuldada, kuna kaebaja on võlglane (kd II, tl 43). Sama nähtub ka 31.12.2013 e-kirjast (kd II, tl 54), milles oli märgitud, et: „K.K.le ei saa eraldust teha, sest tal on pooleli tagastusnõude protsess Helikunsti sihtkapitaliga. Pikem teema. Kaiule ei saa kahjuks loomingulist stipendiumi anda, sest seda keelab Kulka põhimäärus.“ Alar Raudoja märkis 02.01.2014 e-kirjas (kd II, tl 46) järgmist: „Teen ettepaneku teha protokollis vastavalt Marika märkustele järgmised muudatused..//.. Rida 31 – K.K.l rahaline võlgnevus kulka ees. Toetust ei saa eraldada“. Ühtlasi kinnitab, ka I. Aija poolt kaebajale 12.12.2013 saadetud Facebook´i teade (kd I, tl 128), et protokoll ei kajasta 11.12.2013 koosolekul tehtud otsuseid, kuna sellest nähtub, et jaotusettepaneku kohaselt pidanuks K.K. saama loomestipendiumit summas 400.

KultKS § 101 lg 2 p 1 kohaselt jaotab ekspertgrupp tema käsutusse eraldatud raha. Ekspertgrupi koosolekud protokollitakse (KultKS § 16 lg 5 ja § 161 lg 2). Arvestades asjaolu, et protokollis sedastatu ei vasta tegelikult 11.12.2013 ekspertgrupi koosolekul toimunule ja seal tehtud otsustele, tuleb järeldada, et ekspertgrupi protokolliline otsus kaebaja taotluse rahuldamata jätmise kohta on vorminõude rikkumise tõttu õigusvastane.

20. Vastustaja põhjendab, et ekspertgrupi protokollilist otsust on pärast koosolekut ja enne allkirjastamist muudetud, kuna ilmnesid asjaolud, mida ekspertgrupp ei teadnud. Kohus leiab, et olukorras, kus tegelik otsustus ehk haldusakt kaebajale toetuse andmise kohta on tehtud 11.12.2013, siis sõltumata selle hilisemast kirjalikust vormistamisest, pidi ekspertgrupp oma otsust muutes lähtuma HMS haldusakti muutmise sätetest, sealjuures kuulates kaebaja ära ja tagades otsuse tegemiseks vajaliku kvoorumi.

Vaidlust ei ole selles, et kaebajat ei ole võlgnevuse olemasolu osas ära kuulatud. Tegemist ei ole asjaoluga, mis nähtuks kaebaja taotlusest ja seega ei saanud jätta kaebajat jätta HMS § 40 lg 3 p 2 alusel ära kuulamata, sest võlgnevuse alusel keeldumisega on kaldutud kaebaja taotluses esitatud andmetest kõrvale.

HMS § 66 lg 1 kohaselt võib õigusvastase haldusakti, arvestades HMS §-s 67 sätestatut, isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Olukorras, kus vastustaja oli 11.12.2013 otsustanud toetuse andmise võlglasele, on selline haldusakt vastuolus vastustaja enda kehtestatud õigusaktidega. HMS § 67 kohaselt tuleb arvestada isiku usaldusega haldusakti kehtima jäämise osas. Olukorras, kus kaebajat ei olnud teavitatud tema suhtes soodustava haldusakti andmisest, ei saanud kaebajal tekkida ka usaldust sellise haldusakti kehtima jäämise osas. HMS § 66 lg 2 ei seo haldusakti kehtetuks tunnistamist mitte haldusakti kehtivuse, vaid haldusakti andmisega. Ainus haldusakti andmise aeg, mis on 11.12.2013 otsusest tuvastatav, on koosoleku toimumise aeg – 11.12.2013, seega selle päeva seisuga oli haldusakt antud, isegi kui see ei olnud kaebajale kätte toimetatud.

Samas tuleb ka haldusakti kehtetuks tunnistamine otsustada haldusaktiga. KultKS § 161 lg 5 kohaselt on ekspertgrupi koosolek otsustusvõimeline, kui kohal viibib neli liiget, sealhulgas esimees või aseesimees. Asjast ei nähtu, et koosolekul, kus otsustati 11.12.2013 otsuse kaebajale toetuse andmise kohta kehtetuks tunnistamine ja kaebaja taotluse rahuldamata jätmine, oleks osalenud vähemalt neli ekspertgrupi liiget. Sellise koosoleku toimumise kohta ei ole kohtule esitatud elektroonilise või

15(17) muu koosoleku protokolli. Kohtule on esitatud tõendid üksnes kolme ekspertgrupi liikme otsuste kohta (Alar Raudoja ettepanek kd II, tl 46, Marek Taltsi 03.01.2014 e-kirjas antud nõusolek kd II, lk

46 ja Krista Kingo 03.01.2014 e-kirjas antud nõusolek kd II, tl 98). Kohus ei saa tõendina arvestada ekspertgrupi liikmete mitu kuud hiljem antud kinnitusi 11.12.2013 protokolli õigsuse kohta (Alar Raudoja, Indrek Aija, Marek Taltsi, Kaiu Kustassoni ja Krista Kingo 09.05.2014 kinnitus 11.12.2013 nõukogu koosoleku kohta - kd I, tl 174; Alar Raudoja e-kiri kd I, tl 186), kuna käesolevas asjas on teiste tõenditega tõendatud, et 11.12.2013 ei otsustatud kaebaja stipendiumi taotluse rahuldamata jätmine, vaid stipendiumi andmine. Kohus leiab, et ekspertgrupi liikmete hilisem, pool aastat hiljem antud kinnitus on antud üksnes eesmärgiga tagantjärele legitimeerida vastustaja tegevus. Kinnitus aga ei tõenda seda, et 11.12.2013 otsuse kehtetuks tunnistamise ja kaebaja taotluse rahuldamata jätmise otsuse on tehtud ekspertgrupi koosolekul, kus osales vähemalt 4 ekspertgrupi liiget, enne vastava otsuse kaebajale teatavaks tegemist. KultKS § 16 lg 5 ja § 161 lg 2 koosmõjus tuleb ekspertgrupi koosolek protokollida. 11.12.2013 koosoleku protokolliga ei saa asendada väidetavalt elektrooniliselt 2014. aasta jaanuaris või muul ajal ja viisil toimunud koosoleku protokollimist. Seega ei ole kaebaja taotluse rahuldamata jätmist otsustanud ekspertgrupp selleks vajaliku kvoorumiga, koosoleku toimumise kohta puudub protokoll ning otsus on seetõttu õigusvastane.

21. Kohus märgib, et üksnes ekspertgrupi pädevuses on tema käsutusse antud raha jagamine. Vastustaja juhataja pädevuses on KultKS § 163 p-de 7 ja 9 kohaselt lepingute sõlmimine Kultuurkapitalist toetuste saajatega vastavalt nõukogu, sihtkapitalide nõukogude ja ekspertgruppide otsustele ja ekspertgruppide otsuste üle arvestuse pidamine. Juhul, kui juhataja leiab, et ekspertgrupi otsus on õigusvastane, ei saa ta jätta otsust täitmata või seda ise kehtetuks tunnistada, vaid kehtetuks tunnistamise pädevus on üksnes ekspertgrupil endal. Kahtlemata on aga juhatajal õigus juhtida ekspertgrupi tähelepanu haldusakti kehtetuks tunnistamise vajadusele.

Lisaks nähtub eeltoodust, et vastustaja ei lähtu taotluste lahendamisel õiguslikult loogilisest järjestusest. Olukorras, kus vastustajal on taotluste rahuldamata jätmiseks absoluutsed alused, näiteks taotleja võlgnevus, ja samuti kaalutlusõigus, milliseid taotlejaid stipendiumite saamisel eelistada, tuleks vastustajal esmalt kontrollida, kas taotlus ja taotleja vastavad kohustuslikele õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Alles seejärel, kui taotlus ja taotleja nendele nõuetele vastavad, saab vastustaja asuda kaaluma, kas isiku kandidatuur võiks osutuda valituks või mitte. Vastupidiselt toimides – esmalt kaaludes taotluse sisu ja seejärel alles kohustuslike nõuete täitmist – tekitab vastustaja ise riski, et ta võtab vastu õigusvastaseid otsuseid, mida tuleb hiljem muuta. Kui stipendiumi andmise otsus on isikule teatvaks tehtud ja isik on saadud raha ka kasutama hakanud, tuleb haldusakti kehtetuks tunnistamisel arvestada ka isiku usaldust haldusakti kehtima jäämise osas (HMS § 67). Kohus märgib, et erandlikel juhtudel on mööndud ka isiku kaebeõigust, näiteks riigihankemenetluses, kui piiratud ressursi olukorras on soodustus või raha antud või leping sõlmitud isikuga, kes ei vasta õigusaktide nõuetele ning seetõttu on kaebaja jäänud soodustusest või lepingu sõlmimise võimalusest ilma. Juhul, kui vastustaja koostab stipendiumitaotlustest selgelt kontrollitava paremusjärjestuse ning mõni stipendiumi saaja ei vasta tegelikult stipendiumi saamise tingimustele, ei saa välistada selle isiku kaebeõigust, kes jäi esimesena paremusjärjestuse alusel stipendiumist ilma.

22. Eeltoodust tuleneb, et ekspertgrupi otsuse tegemisel on oluliselt rikutud nii kaebaja ärakuulamiskohustust kui ka vorminõudeid. Asjas ei ole tõendatud, et kaebaja stipendiumitaotluse rahuldamata jätmise otsus oleks tehtud koosolekul, kus osales vähemalt 4 ekspertgrupi liiget. Seda, et tegemist on olulise nõudega, tõendab ka see, et kvooruminõude rikkumist on seadusandja juba KultKS kehtestamisel pidanud otsuse vaidlustamise aluseks (vt KultKS § 16 lg-d 3 ja 6 ning § 161 lg 2). Samas on kaebaja võlgnevuste kohta olemas kehtivad haldusaktid ja asjas ei nähtu, et vastustajal oleks võinud olla võimalik anda teistsugune haldusakt (vt kohtuotsuse p-d 14 ja 15).

16(17) Tuginedes Riigikohtu 29.11.2012 otsuse nr 3-3-1-29-12 p-le 25 leiab kohus, et vastustaja on kaebaja ära kuulamata jätmiseta ja ka kvooruminõude rikkumisega oluliselt rikkunud kaebaja õigusi ning sellise otsuse jõussejätmine riivab oluliselt PS § 15 lg-s 1 sätestatud kohtusse pöördumise õigust. Kaebajal ei olnud enne kohtusse pöördumist võimalik aru saada, millal ja millises koosseisus on tema taotluse kohta otsus tehtud ja miks see erineb oluliselt talle teadaolevast soodustavast otsusest. Ärakuulamisõiguse rikkumise tulemusel jäi kaebaja ilma tõhusamatest õiguskaitsevahendite kasutamise võimalusest (vt kohtuotsuse punkt 14). Teisalt arvestab kohus seda, et sisuliselt on haldusakti resolutsioon õiguspärane, mistõttu tuvastab kohus kohtuotsuse resolutsioonis menetlusnõuete järgimata jätmise õigusvastasuse.

IV

23. Eeltoodust tuleneval rahuldab kohus kaebuse osaliselt ja tuvastab vaidlustatud haldusaktide õigusvastasuse menetlusnõuete olulise rikkumise tõttu. Kohus ei tühista haldusakte, sest kaebaja võlgnevuste tõttu tuleks anda uued haldusaktid, millega tuleks taotlused jätta rahuldamata. Nii vastustaja ülene, helikunsti sihtkapitali kui ka ekspertgruppide stipendiumite andmise kord ei võimalda vastustajale võlgnevuste arvestamise osas kaalutlusõigust. Kuna kohus ei tühista haldusakte, jääb ka kohustamisnõue rahuldamata.

24. HKMS § 108 lg 2 korral jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Riigikohus on 26.04.2010 otsuses nr 3-3-1-9-10 selgitanud, et halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmine haldusorganile on põhjendatud, kui kohtuasjas vaieldavad küsimused on väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Teatud juhtudel ei ole välistatud vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine. Haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkus on piiratud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne.

Vastustaja on taotlenud menetluskulude väljamõistmist kaebajalt, kuna vastustajal puudub varasem kohtumenetluse kogemus ja vastustajal ei ole tööl ühtegi juristi. Kohus leiab, et eeltoodud põhjendustel menetluskulude väljamõistmine on põhjendamatu. Käesoleva vaidluse esemeks on üksnes haldusmenetluse põhiküsimused (põhjendamine, ärakuulamine, menetluse käik, kohustuslik kvoorum, koosoleku protokollimine) ning vastustaja enda tegevust reguleerivad (KultKS) või vastustaja enda kehtestatud õigusaktid (kd I tl 185, 23 ja 28 pöördel). Vaidlus ei välju mingil määral vastustaja igapäevategevusest. Vastustaja ametnikel tuleb õiguspäraselt tegutsedes kohaldada igapäevaselt haldusmenetluse seadust ning järgida käesolevas kohtuotsuses väljatoodud ja õiguskorras juurdunud haldusmenetluse põhimõtteid ja hea halduse tava. Haldusmenetluse seadust kohaldades ja selle pinnalt tekkiva vaidluse lahendamisel peab vastustaja ametnik suutma oma tegevust kohtule põhjendada, sh osas, miks ei kuulatud kaebajat ära või miks haldusakti ei põhjendatud. Nende asjaolude esitamine ei vaja ilmselgelt advokaadi eriteadmisi, kuna ametnik peab juba haldusmenetlust läbi viies teadma, miks ta HMSi järgib või mitte. Haldusmenetluse seadus kehtib Eestis üle kümne aasta ja asjaolu, et vastustaja ei ole seni osalenud selle kohaldamise alusel tekkivaid kohtuvaidlustes, ei ole risk, mida peaks kaebaja kandma. Kaebaja ei pea samuti kandma menetluskulusid, mis tulenevad vastustaja ametnike vähesest kogemusest, õppimisvajadusest või hoolimatusest vastustaja põhitegevust (vt KultKS § 1 lg 31) reguleerivate õigusaktide suhtes. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja menetluskulude väljamõistmine kaebajalt põhjendamata.

Kaebaja on kandnud käesolevas asjas menetluskulusid kokku 30 eurot, sh 15 eurot riigilõivu kaebuse esitamiselt ja 15 eurot esialgse õiguskaitse taotluselt. Arvestades asjaolu, et esialgse õiguskaitse

17(17) taotlus jäi rahuldamata, ei kuulu nimetatud kulu vastustajalt välja mõistmisele. Riigikohus pidas 29.11.2012 otsuses nr 3-3-1-29-12 võimalikuks arvestada menetluskulude väljamõistmisel asjaoluga, et kohtuotsusega on tuvastatud vaidlustatud haldusaktide õigusvastasus, kuid neid ei ole tühistatud. Riigikohus mõistis vastustajalt kaebajate kasuks põhjendamiskohustuse rikkumise tõttu välja vastavalt 70% ja 80% vajalikest ja põhjendatud menetluskuludest. Kuna käesolevas asjas on kohus kummagi vaidlustatud haldusakti osas tuvastanud vähemalt kaks olulist menetluslikku rikkumist ning kaebajal ei ole olnud võimalik oma õigusi kaitsta eelkõige vastustaja tegevusest tulenevalt, leiab kohus, et vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetavade menetluskulude määr peab ületama Riigikohtu poolt sobivaks peetud 80%. Juhul, kui kohus oleks tühistamisnõuded rahuldanud ja jätnud kohustamisnõude rahuldamata, tulnuks kaebaja kasuks vastustajal välja mõista 2/3 menetluskuludest ehk 10 eurot. Arvestades kaebaja menetluskulude väiksust – kokku 15 eurot, ei pea kohus sobilikuks väljamõistetavat menetluskulu paari euro võrra vähendada. Seetõttu mõistab kohus vastustaja rikkumiste olulisust arvestades vastustajalt välja kogu tühistamisnõuetele langeva riigilõivu

10 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin