3-14-437/37 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 14.11.2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-437 Haldusasi T.T.i kaebus Politseija Piirivalveameti peadirektori 26.05.2014 käskkirja nr 1.3-3/68d tühistamiseks, alternatiivselt Politseija Piirivalveameti peadirektori 26.05.2014 käskkirja nr 1.3-3/68d õigusvastasuse tuvastamiseks. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja T.T., tema lepinguline esindaja adv Peep Rajavere ning vastustaja Politseija Piirivalveamet, volitatud esindajad Sandra Raudsepp ja Anneli Blitner. Resolutsioon

1. Jätta T.T.i kaebus rahuldamata.

2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

16.05.2014 algatati Politseija Piirivalveameti (PPA) peadirektori käskkirjaga nr 1.3-3/65d T.T.i suhtes distsiplinaarmenetlus järgnevate asjaolude kontrollimiseks ja igakülgseks väljaselgitamiseks: 12.05.2014 kell 08:10 kontrollisid PPA sisekontrollibüroo ametnikud Viljandimaal Abja vallas

Veskimäe külas asuvas Eesti Vabariigi presidendi residentsis töötavaid PPA Põhja prefektuuri valvebüroo Vabariigi Presidendi Valveteenistuse politseiametnikke töökohal. 12.05.2014 kell 09:00 teenistust alustama pidanud vanemvalveametniku T.T.i suust oli kella 08:23 ajal tunda alkoholilõhna ja indikaatorvahendiga Lion 500 nr 13628A391 tuvastati, et tema väljahingatavas õhus on alkoholi kontsentratsiooni sisaldus 0,61 mg/l. PPA peadirektori 26.05.2014 käskkirja nr 1.3-3/68d alusel kõrvaldati T.T. teenistusest distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajaks alates 26.05.2014 Avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 78 lg

1 alusel, makstes talle ATS § 78 lg 3 alusel ühes kuus 60% keskmisest palgast, kuid mitte vähem kui Töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäär. Kaebuse esitaja suhtes kehtis teenistusest kõrvaldamine kuni tema teenistusest vabastamiseni (PPA peadirektori 08.08.2014 käskkiri nr 1.3-3/97-d, mida vaidlustatakse teises menetluses).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Kohtumenetluse käigus kaebaja esitas alternatiivse nõude vaidlustatud käskkirja õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse esitaja on seisukohal, et kuna ta on distsiplinaarkaristusena 08.08.2014 politseiteenistusest vabastatud ja teenistusest kõrvaldamine ei riku enam tema õigust töötada õpitud erialal politseiteenistuses, kuid kuna teenistusest kõrvaldamisega 26.05.2014 kuni teenistusest vabastamiseni 08.08.2014 kaasnes käskkirja punkti 1 alusel tema töötasu vähendamine määrani 60% keskmisest ametipalgast, siis on T.T.il säilinud huvi vaidlustatava käskkirja õigusvastasuse tuvastamise suhtes, et selle alusel nõuda Politseija Piirivalveametilt kohtuvälises korras teenistusest kõrvaldamise ajal maksmata jäänud palga (40% keskmisest ametipalgast) hüvitamist.

Kaebaja jääb kaebuses avaldatud seisukoha juurde, et vaidlustatava käskkirja põhjendused olid puudulikud ja käskkiri ei vastanud Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 56 lg 2 ja lg 3 nõuetele. Haldusakti motiveerimise nõuet on oluliselt rikutud alljärgnevate asjaolude osas: Käskkirja põhjendused selle faktilise aluse kohta on ilmselt puudulikud, sest selles ei sisaldu andmeid kõigi käskkirja väljaandmise ajaks 26.05.2014 välja selgitatud faktiliste asjaolude kohta. Nii oli T.T. avaldanud asjaolu, et joobe tunnused võisid tekkida ravimite tarvitamisest, juba 12.05.2014 ettekandes ja 20.05.2014 distsiplinaarmenetluses antud seletuses.

Samuti oli T.T. esitanud 20.05.2014 seletusega ravimite infolehed selle kohta, et ravimid sisaldasid suures mahus alkoholi ning endale välja kirjutatud retseptiravimite kohta, et tal oli kehtiv retsept ravimile Valocordin-Diazepam. Kui menetleja oli teenistusest kõrvaldamise otsustamise ajaks välja selgitanud asjaolud, mis võivad teos distsiplinaarsüüteo tunnused isegi välistada, siis tulnuks neid asjaolusid käskkirja faktilises aluses käsitleda. Kuna teenistusest kõrvaldamise õigus sõltub ATS § 78 lg 1 asjaolust, kas on alust eeldada ametniku karistusena teenistusest vabastamist, siis tulnuks käskkirjas ATS § 78 kohaldamiseks analüüsida ATS § 75 lg 4 ja lg 6 aluste esinemist.

ATS § 75 lg 4 näeb ette, teenistusest vabastamise võib karistusena mõista, kui distsiplinaarsüütegu on oluline ning asjaolud, milliste esinemisel on süütegu oluline, on loetletud lg 6 alapunktides. Vaidlustatud käskkirjas ei ole analüüsitud, kas T.T.i väidetav süütegu on oluline või millised lg 6 asjaolud selle oluliseks muudavad. Kui ATS § 78 lg 1 kohaldamine eeldab õiguslikku hinnangut teo raskusele, siis peavad need põhjendused käskkirjas sisalduma. Käskkirjas puuduvad ametniku kaalutlused. Käskkirja kolmanda lõigu näol on tegu tüüpteksti ja loosungitega, kus T. nime võib asendada ükskõik millise teise teenistujaga ükskõik millises avaliku teenistuse liigis.

Formaalsed loosungid ei asenda individuaalseid, konkreetse isiku ja konkreetse rikkumise kohta käivaid kaalutlusi. Puuduvad individuaalsed, T.T.it või tema väidetavat süütegu puudutavad kaalutlused. Käskkirjas esitatud väide, et „allakirjutanu on tutvunud süüteo materjalidega,

T. seletuse ja ettekandega”, on ülevaade kogutud materjali kohta, mitte aga kaalutlused T.T.i isiku, tema süüteo raskuse ega ka teenistusest kõrvaldamise õigusliku aluse olemasolu kohta. Sellised kaalutlused ei vasta Riigikohtu lahendis 3-3-1-52-02 antud juhisele, mis näeb ette, et diskretsiooni kohaldamine juhtudel, kui seadus selle ette näeb, pole mitte üksnes administratsiooni õigus, vaid ka kohustus. Diskretsiooni korras isiku jaoks negatiivse otsuse tegemine peab olema põhjalikult motiveeritud. Puuduolevaid kaalutlusi ei asenda ega täienda hilisemates dokumentides avaldatud asjaolud või vastustaja esindajate avaldused kohtuistungil, et Politseija Piirivalveametis on juba mitu aastat nulltolerants igasuguste alkoholiga seotud süütegude suhtes.

Need kaalutlused pidanuks esinema käskkirjas. Kaalutlused peavad sisalduma kaalutlusotsuses või äärmisel juhul selle lisas, mis on adressaadile samal ajal kättesaadav. Käskkirja faktilise aluse suhtes põhjenduste ja ametniku kaalutluste puudumine on menetluse eesmärki arvestades olulised menetlusnormi rikkumised ka seetõttu, et seletuse võtmisega on võetud T.T.ilt võimalus enda arvamuse esitamiseks enda võimaliku teenistusest vabastamise kohta. Kui akti välja andnud ametnik oli küsinud adressaadi arvamust teenistusest kõrvaldamise kohta ja T.T. oli oma 20.05.2014 seletuse punktis 3 selles küsimuses põhjalikult ja motiveeritult vastanud, et ei pea teenistusest kõrvaldamist põhjendatuks, vajalikuks ega proportsionaalseks, siis tulnuks vastustajal T.T.iga mittenõustumist käskkirjas põhjendada.

Kui käskkirjas puuduvad põhjendused T.T.i vastuväidete arvesse võtmata jätmise kohta, siis saab ja tuleb üheselt järeldada, et neid vastuväiteid ei ole üldse kaalutud. Samuti on oluline, et käskkirjas ei ole isegi teo karistatavust eeldades kaalutud võimalikku karistust mõjutavaid asjaolusid – senise teenistuse pikaajaline kestus, varasemate distsiplinaarkaristuse puudumine, asjaolu, et joobe tunnused tuvastati väljaspool teenistusaega ehk ametniku vabal ajal, samuti, et on olemas tõenäoline võimalus, et alkoholi tarvitamise tunnused olid tingitud ravimite võtmisest.

Neid asjaolusid tuli kaaluda (isegi süütegu eeldades) ATS § 78 lg 1 kohaldamise eelduse tuvastamiseks. Seega ei vasta käskkiri ka HMS § 56 lg 3 nõuetele ja rikkumine on oluline, sest vaidlustatavast käskkirjast ei ole võimalik aru saada, millistele argumentidele tuginedes on käskkirja väljaandja oma järeldusteni jõudnud.

Vastustaja: Vastustaja vaidleb kaebusele vastu. Avaliku teenistuse seaduse eelnõu seletuskiri ja avaliku teenistuse seaduse käsiraamat selgitavad teenistusest kõrvaldamise kohta, et vajadus keelata ametnikul teenistusülesandeid täita tuleb eelkõige kõne alla olukorras, kui on võimalik prognoosida, et distsiplinaarkaristusena määratakse teenistusest vabastamine. Seega on seaduse kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise õigust omaval isikul õigus kõrvaldada ametnik ametist distsiplinaarmenetluse ajaks, kui süütegu algselt hinnates võib järeldada, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise tulemusel määratakse ametnikule distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine.

Vastustaja toob selgitavalt välja, et teenistusest kõrvaldamise käskkirja näol ei ole tegemist karistuse määramise käskkirjaga. Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 1 lg 6 järgi laieneb politseiteenistusele ATS, arvestades PPVS-st tulenevaid erisusi. PPVS § 86 p 3 kohaselt võib politseiametniku distsiplinaarsüütegu seisneda ka vääritus teos ehk süülises teos, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.

Käesoleval juhul on kaebaja pannud toime rikkumise, mille tulemusena on ta riskinud nii iseenda kui ka kogu asutuse maine rikkumisega. Teenistusest kõrvaldamise käskkirjast nähtub, et otsuse tegemisel on lähtutud kõikidest menetluse käigus kogutud materjalidest, muuhulgas ka kaebaja poolt esitatud ettekandest ja selgitusest. Samuti on käskkirjas välja toodud teenistusest kõrvaldamise aluseks olev rikkumine ning asjaolu, et kaebaja ei ole oma tegevuse keelatust mõistnud. Eeltoodu annab alust arvata, et kaebaja võib analoogset tegu ka edaspidi korrata.

Lisaks eeltoodule on käskkirjas toodud välja kirjeldus, miks kaebaja poolt toime pandud rikkumist sedavõrd lubamatuks ja tõsiseks on peetud. Avaliku teenistuse eetikakoodeksi punkt 18 kohustab ametnikul olema väärikas, vastutusja kohusetundlik. Kaebajat, kes viibis Vabariigi Presidendi residentsis politseiametnikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,61 mg/l kohta, ei saa pidada vastutusja kohusetundlikuks ametnikuks. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-44-02 selgitanud, et avalikul teenistujal tuleb teenistusülesannete määratlemisel arvesse võtta ka teenistuskoha olemust.

Kaebaja ei adunud endal lasuvat eriliselt kõrgendatud hoolsusja vastutustunde kohustust. Kaebaja tööks on valvata ja tagada Vabariigi Presidendi residentsi puutumatus ning reageerida viivitusteta võimalikele territooriumile ja/või hoonetesse sissetungijatele. Eluliselt on usutav, et isik, kelle organismis on alkoholi sisaldus 0,61 mg/l, tajub, et tema reageerimisvõime ei ole kainele isikule sarnane, vaid see on raskendatud. Samuti on eelduslikult tähelepanuvõime alkoholist tingituna hajutatud. Politsei ülesannete iseloomu ja oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras.

Kaebaja näol on tegemist staažika politseiametnikuga, kes on teadlik asjaolust, et tema suhtes kehtivad kõrgendatud normid ja ootused ning toimepandud rikkumisega on kaebaja sattunud vastuollu üldtunnustatud kõlblusnormidega ning politseiametnikule esitatavate eetiliste nõuetega. Samuti on kaebaja teadlik asjaolust, et PPA on oma töötajate suhtes alkoholi osas kohaldanud juba üle 10 aasta nulltolerantsi. Ametnikule esitatavad ootused muudab veelgi kõrgemaks ning seetõttu suhtumise rikkumisse rangemaks asjaolu, milliseid teenistuskohustusi ja millisel valveobjektil tuli kaebajal täita, kuid kaebaja poolt antud selgitused annavad aluse järeldada, et ta ei mõista oma tegevuse tõsidust.

Joobe tuvastamise hetkeks ei olnud kaebaja iseseisvalt pöördunud kellegi poole palvega vahetuse algust edasi lükata. Seega oleks kaebaja Sisekontrolli büroo töötajate sekkumiseta asunud teenistusse Vabariigi Presidendi residentsis. Selline tegevus näitab, et kaebaja ei olnud piisavalt pädev hindamaks oma tervislikku seisundit ning mõistmaks tööalaselt kaebajale pandud kohustuste olulisust. Samuti saab järeldada, et rikkumise toimepanemise hetkel ei mõistnud kaebaja tema suhtes kehtivaid kõrgendatud kõlblusnorme ning valvatava objekti olulisust.

Vastustaja selgitab täiendavalt, et teenistusest kõrvaldamise käskkirja vormistamisel ei ole nõutav tuua eraldi välja asjaolu, kas ja millisel moel on arvestatud kaebaja isikut, nimetatud asjaolu on seaduse kohaselt kohustuslik üksnes karistamise käskkirjas kajastada. Antud juhul on teenistusest kõrvaldamise käskkirjas selgitatud ülevaatlikult toimepandud rikkumise olemust ja selle tõsidust ning rikkumise tagajärjel määratava karistuse võimalikkust. Kui ATS § 78 lg-s 1 sätestatud eeldus on aga täidetud, ei näe nimetatud norm ette kohustuslikke lisakaalutlusi ning nende kajastamist teenistusest kõrvaldamise käskkirjas.

Seega on vastustaja seisukohal, et kõnealuses käskkirjas ja selle väljaandmise menetlusstaadiumis olid täidetud kõik nii ATS-st kui ka HMS-st tulenevad nõuded.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas Politseija Piirivalveameti Vabariigi Presidendi Valveteenistuse vanemvalveametnik T.T.i kõrvaldamine teenistusest distsiplinaarasja menetluse ajaks oli põhjendatud.

Politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 1 lg 2 annab politsei mõiste, mille kohaselt politsei on täidesaatva riigivõimu institutsioon, mis kuulub Siseministeeriumi valitsemisalasse ning kelle põhiülesanneteks on avaliku korra kaitsmine, piirihalduse asjade korraldamine, merereostuse avastamine ja likvideerimine, merel otsinguja päästetööde korraldamine ning kodakondsuse ja migratsiooni valdkonna asjade korraldamine. Sama paragrahvi lg 1 kohaselt käesolev seadus sätestab politsei ülesanded, õigused, korralduse ja politseiteenistuse õiguslikud alused.

PPVS § 1 lg-d 3 ja 6 sätestavad, et käesolevas seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse Haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades käesoleva seaduse erisusi, ning politseiteenistusele laieneb Avaliku teenistuse seadus (ATS) käesolevast seadusest tulenevate erisustega.

ATS § 78 lg 1 kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise õigust omaval isikul on õigus kõrvaldada ametnik teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks, kui distsiplinaarsüütegu esialgselt hinnates võib eeldada, et distsiplinaarmenetluse tulemusel määratakse ametnikule karistusena teenistusest vabastamine. Vaidlustatud käskkirjas märgitakse, et Politseija Piirivalveameti peadirektor politseikolonel Elmar Vaher, tutvunud menetluses senituvastatuga, sh T.T.i teenistusliku ettekande ja seletusega, leiab, et ametniku suhtes on vajalik kohaldada teenistusest kõrvaldamist distsiplinaarmenetluse ajaks, kuna seletuses toodud asjaolud näitavad ametniku arusaamatust oma teo keelatusest. PPA peadirektor, kaaludes kaebaja politseiteenistusest kõrvaldamist distsiplinaarmenetluse ajaks, asus seisukohale, et T.T.i tegu on juba selles menetlusstaadiumis võimalik hinnata sedavõrd lubamatuks ja tõsiseks, mis annab aluse eeldada, et PPA peadirektor kavatseb määrata T.T.ile tema poolt toime pandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarkaristuseks politseiteenistusest vabastamise. Kohus siinkohal märgib, et distsiplinaarmenetlus lõppes kaebuse esitaja teenistusest vabastamisega, millele kohus käesolevas kohtumenetluses hinnangut ei anna. Teenistusest kõrvaldamisega kaasneb ka isiku keskmise palga vähendamine. ATS § 78 lg 3 kohaselt kui ametnik on distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldatud, makstakse talle ühes kuus 60% tema keskmisest palgast, kuid mitte vähem kui Töölepingu seaduse (TLS) § 29 lg 5 alusel kehtestatud töötasu alammäär. Kõnealuses teenistusest kõrvaldamise käskkirjas on viide eelnimetatud õigusnormile, mida vastustaja kohaldas kaebaja suhtes tema teenistusest kõrvaldamisel.

Kaebuse esitaja kõrvaldati politseiteenistusest tema suhtes algatatud distsiplinaarmenetluse läbiviimise ajaks. See, kas isik on toime pannud distsiplinaarsüüteo selgub alles distsiplinaarmenetluse käigus. Distsiplinaarkaristuse määramise õigust omav isik võib kõrvaldada ametniku teenistusest distsiplinaarmenetluse ajaks, kui distsiplinaarsüütegu esialgselt hinnates ta võib eeldada, et distsiplinaarmenetluse tulemusel määratakse ametnikule karistusena teenistusest vabastamine (ATS §

78 lg 1). Antud juhul PPA peadirektor, esialgselt hinnates distsiplinaarsüütegu, leidis, et selle eest ta võib määrata T.T.ile distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. See, millised asjaolud leidsid distsiplinaarmenetluses kinnitamist ning millest lähtus PPA peadirektor kaebajale karistuse määramisel ei ole käesoleva kohtuvaidluse esemeks, seega kohus neile hinnangut ei anna.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatava käskkirja põhjendused on puudulikud ja käskkiri ei vasta HMS § 56 lg-te 2 ja 3 nõuetele. HMS § 56 lg-te 2 ja 3 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohus leiab, et T.T.i kõrvaldamine ametist distsiplinaarmenetluse ajaks oli vaieldavas käskkirjas piisavalt põhjendatud ja kaalutletud ning kooskõlas HMS eelviidatud sätetega.

Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et teenistusest kõrvaldamise käskkirjas tulnuks ATS § 78 kohaldamiseks analüüsida ATS § 75 lg-te 4 ja 6 aluste esinemist ning et vaidlustatud käskkirjas ei ole analüüsitud, kas T.T.i väidetav süütegu on oluline ning millised lg 6 asjaolud selle oluliseks muudavad. Kohus on seisukohal, et ATS § 75 (distsiplinaarkaristuse määramine) lg 4 ja lg 6 aluste esinemist tuleb analüüsida distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas. Nimetatud aluste esinemise tuvastamine või nende olemasolu eeldamine on erineva kaaluga. Distsiplinaarasja menetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise otsustamisel, esialgselt distsiplinaarsüütegu hinnates, piisab vaid eeldusest, et distsiplinaarmenetluse tulemusel võidakse määrata ametnikule karistusena teenistusest vabastamine.

Ekslik on kaebaja väide, et kui käskkirjas puuduvad põhjendused T.T.i vastuväidete arvesse võtmata jätmise kohta, siis saab ja tuleb üheselt järeldada, et neid vastuväiteid ei ole üldse kaalutud. Kaevatavas käskkirjas on vastupidiselt kaebaja poolt väidetule märgitud, et PPA peadirektor on tutvunud ka T.T.i teenistusliku ettekande ja seletusega, seega ka arvestanud T.T.i poolt esitatud põhjendustega/vastuväidetega. T.T. esitas distsiplinaarmenetluse käigus 17.07.2014 vastuväite distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele ja distsiplinaarsüüdistusele, kuid see ei puuduta teenistusest kõrvaldamist, mis leidis aset 26.05.2014. Kaebuse esitaja väidab, et käskkirjas ei ole teo karistatavust eeldades kaalutud võimalikku karistust mõjutavaid asjaolusid: senise teenistuse pikaajaline kestus; varasemate distsiplinaarkaristuse puudumine; asjaolu, et joobe tunnused tuvastati väljaspool teenistusaega ehk ametniku vabal ajal, samuti et on olemas tõenäoline võimalus, et alkoholi tarvitamise tunnused olid tingitud ravimite võtmisest, mida tuli kaaluda ATS § 78 lg 1 kohaldamise eelduse tuvastamiseks. Kohus sellega ei nõustu, kuna eelpoolkirjeldatud asjaolusid tuleb hinnata distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas, kui on tuvastatud distsiplinaarsüütegu, mille eest määratakse distsiplinaarkaristus. Distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise käskkirja näol ei ole tegemist distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjaga.

Vastustaja on õigesti märkinud, et vajadus keelata ametnikul teenistusülesandeid täita tuleb eelkõige kõne alla olukorras, kui on võimalik prognoosida, et distsiplinaarkaristusena määratakse teenistusest vabastamine, seega on seaduse kohaselt distsiplinaarkaristuse määramise õigust omaval isikul õigus kõrvaldada ametnik ametist distsiplinaarmenetluse ajaks, kui süütegu algselt hinnates võib järeldada, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise tulemusel määratakse ametnikule distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamine. Vastustaja väidab, et kaebaja on pannud toime rikkumise, mille tulemusena on ta riskinud nii iseenda kui ka kogu asutuse maine rikkumisega.

PPA kinnitas kohtule, et teenistusest kõrvaldamise käskkirja kohaselt otsuse tegemisel on lähtutud kõikidest menetluse käigus kogutud materjalidest, muuhulgas ka kaebaja poolt esitatud ettekandest ja selgitusest, samuti on käskkirjas välja toodud teenistusest kõrvaldamise aluseks olev rikkumine ning asjaolu, et kaebaja ei ole oma tegevuse keelatust mõistnud, mis andis vastustajale alust arvata, et kaebaja võib analoogset tegu ka edaspidi korrata, lisaks on käskkirjas toodud välja kirjeldus, miks kaebaja poolt toime pandud rikkumist sedavõrd lubamatuks ja tõsiseks on peetud.

Vastustaja oma kohtule antud seletuses viitab Avaliku teenistuse eetikakoodeksi punktile 18, mis kohustab ametnikku olema väärikas, vastutusja kohusetundlik ning PPA arvates kaebajat, kes viibis Vabariigi Presidendi residentsis politseiametnikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus 0,61 mg/l kohta, ei saa pidada vastutusja kohusetundlikuks ametnikuks. Vastustaja osundab Riigikohtu lahendile asjas nr 3-1-1-44-02, milles kohus on selgitanud, et avalikul teenistujal tuleb teenistusülesannete määratlemisel arvesse võtta ka teenistuskoha olemust ning leiab, et kaebaja ei adunud endal lasuvat eriliselt kõrgendatud hoolsusja vastutustunde kohustust.

Kohus nõustub vastustajaga, et politsei ülesannete iseloomu ja oma rolli tõttu ühiskonnas peavad politseiteenistuses olevad isikud tavakodanikest enam olema võimelised aru saama oma tegevuse või tegevusetuse laadist, tähendusest ja võimalikest tagajärgedest ning seda ka teenistusvälises olukorras. Kaebuse esitaja on vaieldamatult staažikas politseiametnik, kes peab olema teadlik asjaolust, et tema suhtes kehtivad kõrgendatud käitumisnormid ja ootused, samuti peab ta olema teadlik sellest, et PPA on politseitöötajate suhtes alkoholi osas kohaldanud juba pikemat aega nn nulltolerantsi.

Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et kogenud politseiametnik T.T. politseiteenistuses olles seda ei teadnud. PPA on õigesti leidnud, et ametnikule esitatavad ootused muudab veelgi kõrgemaks asjaolu, milliseid teenistuskohustusi ja millisel valveobjektil tuli kaebajal täita, samas kaebaja poolt antud selgitused andsid PPA peadirektorile aluse järeldada, et T.T. ei mõista oma tegevuse tõsidust.

Vaidlustatud teenistusest kõrvaldamise käskkirjas on ülevaatlikult selgitatud rikkumise olemust ja selle tõsidust ning selle eest määratava karistuse võimalikkust. Antud juhul oli ATS § 78 lg-s 1 sätestatud eeldus täidetud. Nimetatud säte ei näe ette mingeid muid kohustuslikke kaalutlusi, mis peaksid tingimata leidma kajastamist teenistusest kõrvaldamise käskkirjas.

Kohus eeltoodu põhjal, samuti tutvunud haldusasjas esitatud tõenditega kogumis, on jõudnud järeldusele, et T.T.i teenistusest kõrvaldamise otsustamise ajal Politseija Piirivalveameti peadirektor Elmar Vaher temale teada olevate asjaolude pinnalt võis kaebaja suhtes kohaldada ATS § 78 lg-t 1. Kohus seejuures rõhutab, et distsiplinaarsüüteo esialgse hindamise tulemusel eelviidatud õigusnormi kohaldamiseks piisab eeldusest, et distsiplinaarmenetluse tulemusel võidakse määrata ametnikule karistusena teenistusest vabastamine, mis antud juhtumi puhul leidis ka aset.

Kohus kokkuvõtvalt asub seisukohale, et PPA peadirektor ei ole kaebuse esitaja distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest kõrvaldamise käskkirja välja andes seadust rikkunud.

Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask Kohtunik