3-13-2450/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-2450 Haldusasi TP kaebus Politseija Piirivalveameti 07.09.2013 käskkirja nr 1.3-3/130d õigusvastasuse tuvastamiseks ja tühistamiseks ning Politseija Piirivalveameti 07.09.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/130d määratud distsiplinaarkaristuse tühistamiseks, Politseija Piirivalveameti 11.11.2013 vaideotsuse nr 1.3- 2/161501-3 tühistamiseks, teenistusest vabastamise aluse muutmiseks ning kolme kuu keskmise palga ulatuses hüvitise väljamõistmiseks Menetlusosalised Kaebaja: TP, esindaja Grete Lind Vastustaja: Politseija Piirivalveamet, esindaja Sandra Raudsepp Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus TP apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta TP apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 16. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-2450 muutmata.

2. Jätta TP taotlus menetluskulude väljamõistmiseks Politseija Piirivalveametilt rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 15. detsembril 2014 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-13-2450 2(8) Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveamet (edaspidi PPA) määras 07.09.2013 käskkirjaga nr 1.3-3/130d PPA korrakaitsepolitseiosakonna liiklusbüroo liiklusjärelevalvetalituse liikluspolitseinikule konstaabel TP-le teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest, mis on käsitletav jämeda teenistuskohustuste rikkumisena, distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamise. PPA põhjendas käskkirja järgmiselt. 01.07.2013 algatatud distsiplinaarmenetluse käigus tuvastati, et TP avalikustas 02.04.2013, 03.04.2013 ja 15.04.2013 erinevatele isikutele liiklusjärelevalvetalituse politseipatrulli (sh kaalubussi) ja Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo politseipatrulli (kaalubussiga tööd tegeva üksuse) asukoha, takistades sellega süütegude avastamist, ning samaaegselt asutusesiseseks mõeldud teabe avalikustamisega soodustas süütegude toimepanemist, rikkudes sellise tegevusega avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-s 55 toodud kohustust ning avaliku teabe seaduse (AvTS) § 38 lõikes 3 kehtestatud nõuet, millega pani toime politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 86 p-s 1 kvalifitseeritud süüteo – teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise.

Süütegu on toime pandud tahtlikult, kuna TP teadis, et politseipatrulli (kaalubussi) asukoha avalikustamisega võimaldab ta isikutel rikkuda kommertssõidukitele (raskeveokitele) seadusega kehtestatud piiranguid, samaaegselt soodustades sellega eeskätt sõidukite massiületuse ja tööning puhkeaja rikkumisega seonduvate süütegude toimepanemist. Selliseid sihtsuunitlusega patrulle (kaalubusse) on Eestis viis ning nendest kahe asukoha avalikustamine aitab kaasa süütegude varjamisele ja omakorda raskendab süütegude avastamist. Käskkirjas on viidatud PPA töökorrale (PPA peadirektori 26.03.2010 käskkirja nr 145 p 65.6), mille kohaselt loetakse teenistuskohustuse jämedaks rikkumiseks juurdepääsupiiranguga teabe edastamist kõrvalistele isikutele, samuti sellise teabe süülist avalikustamist, mille puhul võib eelneva distsiplinaarkaristuse olemasoluta karistuseks määrata teenistusest vabastamise.

ATS § 75 lgtes 4 ja 5 ning lg 6 punktides 1 ja 5 nimetatud tingimused on täidetud, kuna TP edastas ametisaladuseks olevat teavet 02.04.2013 KM-le, 03.04.2013 JK-le ja KM-le ning 15.04.2013 VS-le. Korrakaitsepolitsei töömeetodeid ja –taktikat (kaalubusside asukohtade alane teave) puudutava teabe avaldamine asjast huvitatud isikutele (kommertsvedudega tegelevad isikud) on tekitanud olulise kahju nii avalikule huvile kui ka ametiasutuse teistele ametnikele, sest nii avalikes kui ka politseiametnike huvides on, et liiklusalased süüteod saaksid õigeaegselt avastatud ja rikkujad vastutusele võetud, kuid korrakaitsepolitsei töövaldkonda puutuva ametisaladusena käsitletava teabe edastamine huvitatud isikutele takistab süütegude avastamist ja teisalt soodustab nende toimepanekut.

TP poolt kommertsvedudega puutumuses olevatele isikutele korrakaitsepolitsei alase asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabe (kaalubusside asukohad) edastamine kujutab endast niivõrd tõsist politseitöö põhimõtetega vastuollu minekut, et sisuliselt on see käsitletav oma organisatsiooni reetmisena. Sellises olukorras ei saa PPA TP- t usaldada ega temaga konstruktiivset koostööd jätkata, kuna on alust arvata, et jätkates

3-13-2450 3(8) organisatsioonis ka muus struktuuriüksuses, säilib risk ja võimalus infost teadlikuks saamisele ning ametnik võib samalaadsete tegude toimepanekut jätkata. TP-e selgitusi ja tehtu eest vastutuse võtmise viisi hinnates puudub PPA-l kindlus, et TP on oma väärkäitumist mõistnud ning võimeline edaspidi tegema politseiametnikule kohaseid professionaalseid otsuseid.

2. TP esitas 07.09.2013 käskkirja peale vaide, mille PPA jättis 11.11.2013 otsusega nr 1.3- 2/161501-3 rahuldamata.

3. TP esitas 11.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tuvastada PPA 07.09.2013 käskkirja nr 1.3-3/130d õigusvastasus, tühistada see käskkiri ja käskkirjaga määratud karistus ning 11.11.2013 vaideotsus, muuta teenistusest vabastamise alus ning mõista PPA-lt välja hüvitis kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamisel on rikutud PPVS § 92 lg-t 1, kuna menetluse algatamise käskkirja ei tehtud kaebajale viivitamata teatavaks.

Käskkirjast ja vaideotsusest ei nähtu, milliseid konkreetseid tegusid kaebajale ette heidetakse. Arusaamatuks jääb, millist konkreetset informatsiooni avaldamist loetakse juurdepääsupiiranguga teabe avaldamiseks, seega on ebapiisavalt esitatud süütegude toimepanemise asjaolud. Telefonikõnedes ei ole antud informatsiooni politseibussi ega patrulli täpse asukoha kohta ning ühel juhul on ette heidetud kaebaja poolt teenistusvälisel ajal kodus viibimise kohta teabe avaldamist. Isikud, kellele teenistuse ajal on teavet antud, ei ole seotud äriühinguga, kellega distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes väidetakse neil seos olevat.

Tõendatud ei ole, et kaebajale on PPA dokumendihalduskord teatavaks tehtud.

Dokumentidest ei nähtu kaalutlused, millele karistuse määraja on tuginenud, mistõttu ei ole käskkiri ja vaideotsus kontrollitavad. Välja selgitamata ja tõendamata on väidetava rikkumise olulisus ning kahjulik tagajärg. Arvestamata on jäetud ütlused ja positiivsed iseloomustused, mis on distsiplinaarmenetluse raames võetud.

Käskkirjas on jäetud märkimata kaebaja isikukood, mistõttu ei vasta käskkiri formaalsetele nõuetele.

4. Politseija Piirivalveamet vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

5. Tallinna Halduskohus jättis 16.06.2014 otsusega TP kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Kaebaja viibis puhkusel ajavahemikul 25.06.-21.07.2013. ATS § 83 p 2 kohaselt olid kaebaja õigused ametliku võimu teostamiseks puhkuse ajaks piiratud, millest tulenevalt peatus ka distsiplinaarkaristuse määramise tähtaeg vastavalt ATS § 77 lg-le 1 ja 2. Distsiplinaarmenetluse algatamise käskkiri edastati dokumendihaldusprogrammi DELTA kaudu kaebajale 02.07.2013 ning samal päeval edastati temale e-kirjaga kahtlustatava õigused. Kaebaja tutvus distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirjaga 22.07.2013 dokumendihaldussüsteemis DELTA.

ATS § 73 lg 3 alusel peab ametnikule, keda kahtlustatakse distsiplinaarsüüteo toimepanemises, andma võimaluse esitada kirjalik seletus distsiplinaarsüüteo kohta, milleks antakse ametnikule aega vähemalt 5 tööpäeva distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja kättetoimetamise päevast arvates. Kaebaja sai distsiplinaarmenetluse algatamise käskkirja kätte 22.07.2013, tuli seletuse andmiseks menetleja juurde 29.07.2013 ning andis asjaolude koha oma seletuse 02.08.2013.

3-13-2450 4(8) Menetleja on teavitanud kaebajat tema suhtes läbiviidavast distsiplinaarmenetlusest tähtaegselt ja viivituseta. Kaebaja väited ärakuulamise nõude rikkumisest on alusetud.

Vaidlustatud haldusaktid on nõuetekohaselt põhjendatud, käskkirjas sisalduvad karistuse määramise faktilised asjaolud ning käskkirjas on tehtud ka viide distsiplinaarmenetluse kokkuvõttele, kus süütegu on samuti selgitatud.

Kaebaja väited tõendite ebapiisavast ja ebaobjektiivsest uurimisest on paljasõnalised ja tõendamata. Distsiplinaarmenetluse käigus kogutud tõenditest nähtub, et kaebaja andis telefonikõnede käigus edasi asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud informatsiooni isikutele, kellel ei olnud selleks õigust. Vastustaja poolt kõiki kõnesid kogumis analüüsides on jõutud järeldusele, et kaebajal on kindel tutvusringkond, kes tegeleb kommertsvedudega ning kellel on sellest tulenevalt põhjendatud huvi olla informeeritud kaalubusside asukohast. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on esitatud kaebaja kõnede väljavõtetest asukohtade koordinaadid, mille põhjal oli PPA-l võimalik tuvastada nii kaebaja asukoht kui ka kõnede vastuvõtmine ning väljahelistamine.

Kaebaja poolt avaldatud teabe puhul oli tegemist juurdepääsupiiranguga andmetega. PPA peadirektori 31.10.2012 käskkirjaga nr 396 (jõustus 01.11.2012) on kinnitatud loetelu dokumentidest, mis on tunnistatud asutusesiseseks kasutamiseks. Nimetatud käskkirja lisa 2 kohaselt on loetletud funktsioonide dokumendid tunnistatud juurdepääsupiirangutega dokumentideks. Allfunktsiooni 2.1. (avaliku korra tagamine) kuuluvatele töögraafikutele ja patrull-lehtedele on kehtestatud asutusesiseselt juurdepääsupiirang AvTS § 35 lg 1 p 51 ja 9 ning lg 2 p 3 alusel ning allfunktsiooni 2.2. (liiklusturvalisus ja -järelevalve) kuuluvatele liiklusjärelevalve dokumentidele on seatud asutusesiseselt juurdepääsu piirang AvTS § 35 lg 1 p 12 ja lg 2 p 3 alusel. Nimetatud käskkiri on edastatud kõigile PPA töötajatele PPA dokumendihaldusbüroo asjaajamistalituse peaspetsialisti poolt e-posti teel (seda tõendab ekraanitõmmis, millelt nähtub programmisisene käskkirja saajate sihtgrupp). Seega oli kaebaja teadlik, et tema poolt kolmandatele isikutele edastatud informatsioon oli ette nähtud ametialaseks kasutamiseks. Käskkiri nr koos lisadega tehti 31.10.2012 dokumendihaldussüsteemi DELTA kaudu teatavaks PPA isikkoosseisule, kelle hulgas oli ka kaebuse esitaja. Dokumendihalduskorra (PPA peadirektori 20.07.2012 käskkiri nr 262) p 8.1 kohustab ameti teenistujat tutvuma igapäevaselt talle dokumendihaldussüsteemi (DELTA) vahendusel edastatud dokumentidega.

Kaebajale tutvustatud ja kaebaja poolt allkirjastatud ametijuhendites on ette nähtud vastutus teenistuskohustuste täitmisega teatavaks saanud ametialaseks kasutamiseks ettenähtud informatsiooni saladuses hoidmise eest.

Vastustaja on õigesti leidnud, et kaalubussi asukoha kohta informatsiooni edastamine kolmandale isikule raskendaks nii süütegude avastamist kui ka soodustaks õigusrikkumiste toimepanemisest, mistõttu on tegemist asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabega. Õige on vastustaja seisukoht, et asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teavet ei tohi edastada kolmandatele isikutele juurdepääsupiirangu kehtestanud asutuse loata. Kaebaja poolt avaldatud teave oli informatsioon, mis oli kaebajale kättesaadav seoses tööülesannete täitmisega ning ei olnud avalikult registrite kaudu kolmandatele isikutele kättesaadav.

Korduvate telefonikõnede käigus avalikustas kaebaja liiklusbüroo politseipatrulli (sh kaalubussi) ja Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo politseipatrulli (kaalubussiga tööd tegeva üksuse) asukohti, takistades sellega süütegude avastamist. Sihtsuunitlusega politseipatrulle (kaalubusse) on Eestis ainult viis ning ainuüksi ühe kaalubussi asukoha avaldamine on juba

3-13-2450 5(8) märkimisväärne info isikutele, kelle tegevust kaalubussid kontrollivad. Kahe kaalubussi asukoha avaldamine tekitab olukorra, kus lisaks süütegude varjamisele antakse kolmandatele isikutele võimalus majandusliku kasumi nimel rikkuda seadust, olles ohuallikaks kaasliiklejatele ning tekitades teedel eluohtlikke olukordi. Omades teavet kaalubussi tööloleku, tööpiirkondade ja töömeetodite kohta, oli huvitatud isikutel võimalik oma tegevusi planeerida ja teostada, vältides politseipoolset kontrolli, kasutades teisi marsruute või muutes tegutsemisaega.

Vastustaja on leidnud, et käskkirjas välja toodud rikkumiste puhul on kohaseks karistuseks teenistusest vabastamine, mida on kaevatavas käskkirjas arusaadavalt selgitatud. PPA kinnitas kohtule, et teo raskust arvestades olid nii kaebaja otsene juht, osakonna juht kui ka peadirektor üksmeelsel seisukohal, et antud olukorras ei ole võimalik temaga töösuhet jätkata, vaatamata kaebaja varasemate rikkumiste puudumisele. PPA on kaalunud erinevaid karistusviise, kuid need olid välistatud usalduse kaotuse tõttu. Karistuse valik on vastustaja diskretsioon, mille piire pole ületatud. Kohus nõustus PPA-ga, et politseiametniku poolt oma kohustuste mittetäitmine või teadlik ja tahtlik rikkumine õõnestavad kogu struktuuriüksuse tööeetikat ja töömoraali.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. TP palub apellatsioonkaebuses halduskohtu 16.06.2014 otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellandi poolne rikkumine on tuvastamata. Käskkirjast ega kohtuotsusest ei nähtu, millise teabe avalikustamist kaebajale ette heidetakse, st millised konkreetsed asukohad on kaebaja käskkirjas märgitud isikutele avalikustanud. Isikule peab olema selge, millist kohustuse rikkumist talle ette heidetakse, st kellele, millal ja millist teavet väljastati ja millistele dokumentidele tuginedes ei oleks isik tohtinud sellist teavet väljastada. Kõrvutada tuleb apellandi asukoht ja asukohas viibimise ajal avaldatud asukoht. Käskkirjas ega kohtuotsuses ei ole seda tehtud. Rikkumise asjaolud peavad nähtuma distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjast, mitte distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest. Käskkirjast ei nähtu ühtegi viidet, millise konkreetse kaalubussi konkreetse asukoha avalikustamist apellandile ette heidetakse. Dokument, mis näeb ette, milline teave on tunnistatud asutusesiseseks teabeks või juurdepääsupiiranguga teabeks, puudub. Teenistuskohustused, sh piirangud, peavad olema ametnikule selged. Käskkirjast ei nähtu viidet PPA peadirektori 31.10.2012 käskkirjale nr 396, millele halduskohus tugines. Selles käskkirjas pole viiteid ka õigusaktile või dokumendile, mis sätestaks asukoha avalikustamise keelu. Käskkirja nr 396 kaebajale edastamise kohta andmed puuduvad. Vaidlustatud käskkiri on seega motiveerimata. Apellandil puudub võimalus tõendada, et ta ei olnud teadlik keelust avaldada asukoha kohta teavet. Rikkumist peab tõendama vastustaja. Ametijuhendit, mis keelab avalikustada asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teavet, ei olnud väidetavate rikkumiste toimepanemise ajal kaebajale allkirja vastu tutvustatud. Tuvastamata on asjaolu, et apellandil oli kohustus igapäevaselt portaali DELTA kasutada, seal olevate dokumentidega tutvuda ja neid dokumente järgida. Arusaamatuks jääb, millest järeldas halduskohus, et huvitatud isikutel oli kaebaja tegevuse tõttu võimalik oma käitumist kavandada, vältides politseipoolset kontrolli. Õigusriigis ei tohiks politseipatrulli eesmärk olla salaja liiklejate jälgimine ja nende trahvimine. Avalike politseioperatsioonide läbiviimine hoiab õigusrikkumised ära, sest liiklejad õigusrikkumisi teadlikult toime ei pane. Teave politseioperatsiooni toimumise kohta ei ole pärast operatsiooni

3-13-2450 6(8) algust enam kaetud AvTS § 35 lg 1 p-ga 9. Kriminaaljälituse valdkonnas on politseioperatsioonil hoopis teistsugune tähendus kui ohutõrje valdkonnas. Ohutõrje valdkonnas läbiviidav operatsioon peab teenima ohutõrje eesmärki, mitte varjatult hirmutamise või võimalikult paljude rikkujate sanktsioneerimise eesmärki. Sellist eesmärgipüstitust ei saa pidada põhiseadusega kooskõlas olevaks, sest õigusriigis ei ole politseil pädevust ilma konkreetse faktiteadmiseta lähtuda presumptsioonist, et isikud on oma rikkumist varjavad süütegijad, ega ülesannet korraldada suuremastaabilisi aktsioone inimeste hirmutamiseks. Sellised meetmed ei ole vajalikud, sest inimeste teavitamine, selgitamine ja veenmine ning järjepidev järelevalve aitavad saavutada sama eesmärki vähemalt sama hästi, isikute põhiõigusi aga hoopis vähemal määral riivates kui hirmutamine (Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3- 11-2788). Halduskohus pole põhjendatult vastanud kaebaja väidetele, et KM-l puudub juhiluba, JK ei omanud kõnede toimumise ajal seoseid OÜ-ga K ning VS-ga peetud telefonikõne ajal oli apellant kodus väljaspool teenistuskohustusi. Vestlusi ei peetud seega isikutega, kes tegutsevad kommertsvedude valdkonnas ning omavad seetõttu huvi kaalubussi liikumise vastu. Apellandi asukohta telefonikõnede ajal ei ole tuvastatud. Patrullilehel märgitud marsruut ei tõenda asukohta konkreetsel ajahetkel ning telefonimasti järgi positsioneerimisel on eksimus mitukümmend kilomeetrit. 02.04.2013 kl 13:56 kõne ajal ei avalikustanud apellant oma asukohta. 02.04.2013 kl 14.21 kõne ajal kaebaja viibimine Kosel on tõendamata. 03.04.2013 kl 14:08 kõne ajal oli kaebaja positsioneerimise andmete kohaselt Põltsamaal, mitte Imaveres, nagu vastustaja kõne sisust järeldab. 03.04.2013 kl 15:12 ja kl 16:55 kõnede ajal ei ole apellant oma asukohta avaldanud. 15.04.2013 kl 16:55 kõne ajal ei täitnud kaebaja teenistuskohustusi. Kohus ei ole arvestanud apellandi viidetega asjaolule, et vaidlustatavas käskkirjas ei ole arvestatud apellandi varasema käitumisega, mh asjaoluga, et apellandi käitumine on olnud laitmatu ja ta on saanud kiita, samuti talle antud iseloomustusega.

Kohus on jätnud tähelepanuta apellandi väite, et apellandile määratud karistus ei ole proportsionaalne temale etteheidetava rikkumisega. Teenistusest vabastamine on rangeim distsiplinaarkaristus, mille määramist tuleb alati väga hoolikalt põhjendada. See ei ole automaatne tagajärg ka juhtudel, mil avaliku teenistuse seadus näeb ette põhimõttelise võimaluse rakendada distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamist. Pädeval ametiisikul on distsiplinaarkaristuse määramisel ja karistuse valikul väga ulatuslik kaalumisruum. Seadusest tulenevalt on ta kohustatud igal üksikjuhtumil arvestama rikkumisega seonduvaid asjaolusid, neid vajalikul määral kaaluma, seejuures arvestades ka teenistuja varasemat käitumist. (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-13-11). Distsiplinaarkaristust määravast käskkirjast peavad lisaks süüteo kirjeldusele nähtuma ka asjaolud ja kaalutlused, mida tööandja on karistamisel arvestanud, ning põhjendused karistuse määramise ja karistuse valiku kohta (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-46-12). Distsiplinaarkaristuse kokkuvõttes ei peetud apellandi teenistusest vabastamist põhjendatuks ega proportsionaalseks. Kohus on ebaõigesti kohaldanud PPVS § 86 punkti 1 ja § 88 punkti 5.

Hüvitise väljamõistmisel peab kohus arvestama sellega, et apellandi teenistusstaaž oli 4 aastat ja 3 kuud. Õpitud eriala ei võimalda valida haridusele vastavat töökohta laiast valikust ja uue töökoha leidmist takistab see, et vastustaja on kaebajale süüks pandud teost ja kaebaja isikust ajakirjandust teavitanud.

7. Politseija Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata.

3-13-2450 7(8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas ei ole apellatsioonkaebuses viidatud vormipuudusi, mis õigustaks selle õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Kuigi käskkirjas ei ole näidatud kõikide telefonikõnede andmeid ja neis öeldut, nähtuvad rikkumise asjaolud käskkirjast piisavalt selgelt: viidatud on kuupäeva täpsusega konkreetsete politseiüksuste asukoha andmete avalikustamisele apellandi poolt. Käskkirjast on seega võimalik järeldada, millist tegu kaebajale ette heideti. Asjaolu, et kõigi tegude üksikasju – kellele, millisel kellaajal helistati ja kui täpselt info avaldamine aset leidis – käskkirjast ei nähtu, ei too kaasa selle tühistamist, kuna nimetatud teave on leitav distsiplinaarmenetluse kokkuvõttest, millele käskkirjas on ka viidatud ning mis on kaebajale teatavaks tehtud. Käskkirja ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et selles pole viidatud, millise dokumendiga on konkreetsete politseiüksuste patrullimise asukohad tunnistatud asutusesiseseks teabeks. Käskkiri on piisavalt põhjendatud, sest selles on selgitatud, et nimetatud üksuste asukohtade avaldamine tähendab asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks tunnistatud teabe edastamist kolmandatele isikutele juurdepääsupiirangu kehtestanud asutuse loata.

9. Distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ei ole rikutud. Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid HKMS § 201 lõikega 4 kooskõlas korrata.

10. Apellandi väitel on süüteo toimepanemine tõendamata. Puuduvad tõendid, et apellant viibis telefonikõnede ajal kohas, kus ta telefonikõnes väitis ennast olevat, samuti ei ole apellandi väitel kõne adressaadid seotud kommertsvedude korraldamisega. Mõnes telefonikõnes ei ole apellant enda asukohta avaldanud ning ühel juhul viibis kodus ega avaldanud teavet politseipatrulli asukoha kohta.

11. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes on näidatud kokku kuus telefonikõnet, milles kaebaja avaldas teavet politseipatrullide asukoha kohta või tööaja lõppemise kohta. Süüteo tuvastamiseks ei ole nõutav, et tuvastatud oleksid telefonikõne osaliste täpsed asukohad kõne ajal. Piisavaks saab pidada teabe andmist sellise täpsusega, mille põhjal teabe saajal on võimalik otsustada raskeveokiga liiklusrikkumise tuvastamise tõenäosuse üle. Teise sõidutrajektoori valimine või teabe saamine, et mõnel liikumissuunal politseipatrull parajasti tööd ei tee, on piisavad, et politseipatrulli töö eesmärk liiklusohutus tagada nurjata. Ringkonnakohtu arvates nähtub kõigist viidatud telefonikõnedest piisavalt selgelt, et apellant teavitas telefonivestluse teist poolt politseipatrulli asukohast. Distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte järeldused on õiged. Tähtsust ei oma, kas KM-l oli juhiluba või mitte: nt 03.04.2013 kl 16:55 toimunud telefonikõnest nähtub selgelt, et infot ei küsinud ta selleks, et enda käitumist muuta, vaid teise isiku jaoks („See ei ole minu teema, aga mul /.../ tahab praegu Kääpalt startida Tartusse /.../ kas võib vä? – Ei /.../ – Okei, okei, okei – Ei ärgu hakaku“); samuti küsiti infot teise isiku jaoks 15.04.2013 kl 16:49 telefonivestluses („Kuule Koi tahtis teada, et kuskohas te pedereerite? /.../

– ma olen kodus – Aa, Tallinnas juba vä? – Tallinnas jah – Juba läksite minema vä? – Jah, aitab küll“). Et KM ise suunab teiste juhtide tööd, nähtub 09.05.2013 kl 13:06 telefonivestlusest („mul ongi lombakad autojuhid kõik“). Apellandi väide, et KM-l endal juhiluba puudub, pole aga veenev, et kinnitada, et KM mootorsõidukit ei juhi (Samas telefonikõnes: „Ise sõidad vä? – Ei ma olen ise ühega jah – Aa, oh jumal – Just vaatasingi, et kui sa tuled, et kollast Volvot ei näpi siin et, muidu ma sõidan ega ma pidama ei saa mul pidureid pole“).

12. Ringkonnakohtu arvates on piisavalt tõendatud, et patrullide asukohad olid asutusesiseseks kasutamiseks tunnistatud teave. AvTS § 35 lg 1 p 51 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks teabe politsei tegevuse meetodite ja

3-13-2450 8(8) taktika kohta, kui selle avalikuks tulek võib raskendada süütegude avastamist või soodustada nende toimepanemist. Isegi kui apellandile ei oleks PPA peadirektori käskkirjadest teada antud, tema ametijuhendist see ei nähtuks, ta poleks DELTA infosüsteemiga tutvunud ega seal olevaid dokumente õigeaegselt lugenud, tuleneb patrulli asukoha avaldamise piirang otse seadusest. Ringkonnakohus nõustub siiski halduskohtuga, et PPA peadirektori 31.10.2012 käskkiri nr 396 oli kaebajale teatavaks tehtud ning e-kirja saatmine PPA dokumendihaldusbüroo asjaajamistalituse peaspetsialisti poolt kõigile PPA töötajatele ning dokumendihaldussüsteemiga tutvumise kohustuse panemine ja nimetatud süsteemis käskkirja nr 396 avaldamine on tõendatud.

13. Apellandi viide Tartu Ringkonnakohtu 11.10.2013 otsusele asjas nr 3-11-2788 ei ole kohane: käesoleval juhul ei ole võimalik politsei tegevuse kohta andmete avaldamisega ära hoida õigusrikkumisi ja ennetada liiklusohtu, vaid teabe andmisest nähtuvalt, arvestades kaalubusside ja sama suunitlusega patrullide väikest arvu, on raskeveokijuhtidel võimalik süütegusid toime panna, valides soovitud või teise marsruudi karistust kartmata. Teave selle kohta, et patrull hetkel tööd ei tee, ei suuna võimalikke rikkujaid rikkumistest hoiduma (vt nt 03.04.2013 kl 14:08 telefonikõne). Liiklusohtude kõrvaldamine on, nagu käskkirjast ja vastustaja seisukohtadest nähtub, tõhusalt võimalik juhul, kui võimalikud rikkujad asuvad õiguspäraselt käituma ja jätavad rikkumised toime panemata politseilt saadud teabe põhjal, mitte aga ei võimalda politseilt saadud teave rikkumiste toime panemist viisil, mille puhul politseil selline rikkumine avastamata jääb.

14. Nõustuda tuleb halduskohtuga, et karistuse liigi valikul oli vastustajal avar kaalutlusruum, mille piire ei ole ületatud. Käskkirjas sisalduvad piisavalt selged põhjendused, miks on otsustatud valida raskeim karistus ja kalduda sellega kõrvale distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes soovitatust. PPA poolt kasutatavate töömeetodite avalikustamise ja sellega politsei korrakaitselise eesmärgi saavutamise takistamise puhul on tegemist raske rikkumisega. Kuigi käskkirjas endas puudub viide asjaoludele, mis võivad kallutada kergema karistuse valiku poole

– iseloomustuses välja toodud positiivsena hinnatavad asjaolud ja senine käitumine –, on need kajastatud distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes ja olid karistuse määrajale seega teada. Käskkirjast nähtub, et rikkumist tuleb pidada oluliseks. ATS § 75 lg 4 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline. Karistus ei ole ringkonnakohtu arvates ebaproportsionaalne.

15. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

16. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus taotles apellant menetluskulude väljamõistmist kokku summas 3195 € (sh 15 € riigilõiv ja 3180 € esindajatasu). Apellatsioonimenetluses on kaebaja tasunud 15 € riigilõivu ja taotleb 600 € väljamõistmist esindajatasuna esindamise eest apellatsioonimenetluses. Muude menetluskulude kohta pooled kohtumenetluses tõendeid ei ole esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks