3-12-2085/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2014, Tartu Haldusasja number 3-12-2085 Haldusasi Andrei Antonovi kaebus Viru Vangla 15. augusti 2012. a käskkirja nr 6-1/587-KP õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 14. veebruari 2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Andrei Antonovi apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Andrei Antonov Vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON Jätta Andrei Antonovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

14. veebruari 2013. a otsus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega

15. detsember 2014). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetava Andrei Antonovi ja kaaskinnipeetava vahel toimus 11. novembril 2011 konflikt, mille käigus A. Antonov lõi kaaskinnipeetavat näkku. Toimunud intsidendiga seoses kohaldati A. Antonovi suhtes Viru Vangla 15. novembri 2011. a käskkirjaga nr 6-1/646-KP täiendavaid julgeolekuabinõusid vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-dest 1, 3 ja 4 tulenevate piirangutega. Viru Vangla 15. augusti 2012. a käskkirjaga nr 6-1/587-KP pikendati A. Antonovi suhtes kolmandat korda järjest (eelnevad pikendamised 15. veebruaril 2012 ja 15. mail 2012) täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kuueks kuuks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks oli vältida kinnipeetavast tulenevat ohtu vangla julgeolekule ning hoida ära edaspidised õigusrikkumised. Nimetatud käskkirjaga jätkati A. Antonovi suhtes järgnevate julgeolekuabinõude kohaldamist: 1) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine, et teostada tõhusamat järelevalvet kinnipeetava üle ja vältida kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega, kelle suhtes isik võib kasutada füüsilist vägivalda; 2) kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine, et välistada kokkupuuteid teiste kinnipeetavatega, kelle elu ja tervist kinnipeetav võib ohustada; 3) kehakultuuriga tegelemise keelamine, mis seisneb spordivahendite, spordisaali ja spordiväljakute kasutamise keelamises, kuna sinna sattumisel ei ole tagatud vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine ning mille vajaduse tingib ka lukustatud osakonna eripära.

A. Antonov esitas vaide nimetatud käskkirja kehtetuks tunnistamiseks, kuid Viru Vangla

19. septembri 2012. a vaideotsusega nr 6-12/324-1 jäeti vaie rahuldamata.

2. A. Antonov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada Viru Vangla 15. augusti 2012. a käskkirja. Kaebuse põhjendused:

2.1. Kaebaja suhtes ei esine VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluseid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks. Vangla põhjendab täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist kaebaja kriminaalkorras

karistatusega,

aastatetaguste

intsidentidega

ning

kustunud distsiplinaarkaristustega. Nende tegude eest on kaebaja aga oma karistused juba ära kandnud. Seega on käesoleval juhul rikutud Eesti Vabariigi põhiseaduse § 23 lg-st 3 tulenevat keeldu karistada isikut ühe teo eest korduvalt.

2.2. Kaebajale määrati viimati distsiplinaarkaristus 2011. a oktoobris. Pärast 15. novembrit 2011 ei ole kaebaja toime pannud ühtegi distsiplinaarrikkumist. Vangla ei ole kaebaja õiguskuulekat käitumist vaidlusaluse käskkirja andmisel arvesse võtnud.

2.3. Vangla piirab vaidlusaluse käskkirjaga õigusvastaselt kaebajale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid õigusi. Tegemist on ebaproportsionaalse meetmega, kuna selle ajaline kestus on põhjendamatult pikk, st üle 10 kuu. Selle aja jooksul ei ole ilmnenud kaebaja ohtlikkus vangla julgeolekule.

3. Tartu Halduskohtu 14. veebruari 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel:

3.1. VangS § 69 lg 1 kohaselt kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub vangistusseaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õigusrikkumise ärahoidmiseks, käesoleval juhul kaebajast tulenevate rünnete vältimiseks kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike suhtes.

3.2. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse seda põhjustanud asjaolude äralangemisel (VangS § 69 lg 3). Haldusasja materjalidest ei nähtu, et kaebajast tulenev oht oleks ära langenud või olulisel määral vähenenud. Asjaolu, et kaebaja ei ole täiendavate julgeolekumeetmete kohaldamise ajal uusi õigusrikkumisi toime pannud või et kaaskinnipeetavad kinnitavad kaebaja ohutust, ei lükka ümber väidet kaebaja jätkuva ohtlikkuse suhtes.

3.3. VangS § 66 lg-st 1 tulenevalt on vangla kohustatud tagama seal viibivate isikute julgeoleku ja turvalisuse. Vanglal on julgeolekumeetme kohaldamisel kaalutlusõigus (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 2. juuni 2010. a otsus nr 3-3-1-33-10). Kohtuliku kontrolli raames saab kohus hinnata ainult seda, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisel või meetme valikul esines kaalumisvigu, otstarbekuse kontrolli kohus läbi viia ei saa. Ühtlasi on aktsepteeritud seda, et täiendavaid julgeolekuabinõusid saab kohaldada preventiivsetel eesmärkidel, seejuures antakse tulevikku suunatud prognoosi ja piiratud teabe alusel hinnang, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline, selle hilisem tegelik saabumine ei ole oluline. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav üksnes see, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises ning ta ei saa õigushüve kahjustust ootama jääda, vaid peab selle tõenäosuse korral ennetavaid meetmeid kasutama (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus nr 3-3-1-63-09).

3.4. Kuna täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel piiratakse kinnipeetavale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevaid õigusi, peab täiendatavate julgeolekuabinõude kohaldamine olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega, st olema taotletud eesmärgi saavutamiseks sobiv, vajalik ja mõõdukas. Halduskohus leidis, et vangla on siinkohal järginud vastavat põhimõtet. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaebaja suhtes tingis tema enda käitumine kaaskinnipeetava suhtes. Vangla on otsuse langetamisel lähtunud nii kaebaja varasematest tegudest kui ka iseloomust, kaalunud kaebaja ning teistes vanglas viibivate isikute huve ning leidnud, et valitud abinõud aitava kõige tõhusamalt ära hoida uue sarnase ründe võimalust nii kaaskinnipeetavate kui ka vanglapersonali suhtes. Abinõude kohaldamine aitab kaitsta nimetatud isikute elu ja tervist ning kaalub üles kaebaja suhtes rakenduvad piirangud.

3.5. Kaebaja väide tema piinamise kohta on alusetu. Piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistamisviiside vastase konventsiooni (ÜRO piinamisvastase konventsiooni) art-s 1 sätestatud definitsiooni kohaselt ei hõlma piinamine seaduslike sanktsioonide kohaldamisest tulenevaid või nendega kaasnevaid kannatusi ning ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt ei ole julgeolekumeetmete kasutamine reeglina hõlmatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon (EIÕK) art 3 kaitsealaga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. A. Antonov esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada ja kaebuse rahuldada ning vaidlusaluse käskkirja õigusvastaseks tunnistada. Kaebaja märgib, et soovib käskkirja õigusvastasuse tuvastamist, kuna alates 15. veebruarist 2013 kohaldatakse tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid uue käskkirja alusel, mistõttu vaidlusalune käskkiri enam ei kehti. Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamisel on kaebajal preventiivne huvi, et tulevikus kaebaja suhtes enam analoogseid otsustusi ei tehtaks. Ühtlasi soovib kaebaja tulevikus vangla vastu kahju hüvitamise nõuet esitada. Apellatsioonkaebuse kohaselt:

4.1. Kaebaja suhtes pikendati täiendatavate julgeolekuabinõude kohaldamist alusetult ning nende kohaldamine oli ebaproportsionaalne. Vanglal puudub õigus vastavat meedet rakendada ainult kaebaja varasemale karistatusele ja kustunud distsiplinaarkaristustele tuginedes. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole piiramatu aja kestel lubatud.

4.2. Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et vajadus kohaldata täiendavaid julgeolekuabinõusid langes ära juba siis, kui kaebaja paigutati pärast 11. novembril 2011 toimunu intsidenti teise osakonda, et vältida uue konflikti tekkimist kannatanu ja kaebaja vahel. Toona konflikti teiste kinnipeetavatega ei olnud. Kuna VangS § 69 lg-s 1 nimetatud aluseid täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks ei esinenud, on käskkiri õigusvastane.

4.3. Halduskohtu viide Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-63-09 on asjakohatu, kuna nimetatud lahendis vaagis Riigikohus ohjeldusmeetmete kasutamise õiguspärasust kinnipeetava etapeerimisel, aga mitte lukustatud kambrisse paigutamist kõikide VangS § 69 lg-st

2 tulenevate piirangutega.

4.4. ÜRO piinamisvastase konventsiooni art 16 p 1 sätestab, et iga osavõttev riik kohustub mis tahes tema jurisdiktsiooni all oleval territooriumil ära hoidma muud julma, ebainimlikku või inimväärikust alandavat kohtlemist ja karistamist, mis ei käi art-s 1 sisalduva piinamise määratluse alla, kui selle paneb toime riigi ametiisik või muu isik, kes täidab ametiisiku ülesandeid, või see pannakse toime selle isiku õhutusel või kaasteadmisel või vaikival nõusolekul. EIK on leidnud, et „vangistust vangistuses“ tuleb kohaldada ainult erandjuhtudel (vt nt EIK 17. aprilli 2012. a otsus nr 20071/07 Piechowicz vs Poola; 3. juuli 2012. a otsus nr 13579/09 Razvyazkin vs Venemaa). Riikidel tuleks hoiduda üksikvangistuse kohaldamisest ning seda ei tohiks kohaldada määramata ajaks (EIK 30. oktoobri 2012. a otsus nr 1608/08 Glowacki vs Poola).

5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt:

5.1. Alus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla seotud isiku varasema käitumisega, sealhulgas kuriteoga, mille eest kinnipeetav karistust kannab. Samas peavad täiendavalt sellele asjaolule ilmnema ka VangS § 69 lg-s 1 toodud alused.

5.2. Tulenevalt VangS § 66 lg-st 1 on vangla kohustatud tagama julgeoleku vanglas. VangS § 8 lg 2 võimaldab kinnipeetavate suhtlemisja liikumisvabadust piirata vangla julgeoleku tagamiseks või kinnipeetava õigusvastase käitumise vältimiseks. Tegemist on ennetava meetmega. „Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline.“ (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 13. novembri 2009. a otsus nr 3-3-1-63-09).

5.3. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ei ole kinnipeetava karistamiseks, vaid vangla üldise julgeoleku kaitsmiseks. Selle kohaldamine võib olla tingitud vajadusest kaitsta vangla julgeolekut, teisi kinnipeetavaid või kinnipeetavat ennast. Vaidlusaluse käskkirja andmisel arvestas vangla kaebaja käitumist vangistuse ajal kogumina, s.o tema poolt toime pandud kuritegusid, käitumist vanglaametnike ja kaaskinnipeetavatega ning sellest tulenevalt järeldas vangla, et ta ei saa olla veendunud, et kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisel on kaaskinnipeetavate ja ametnike elu ja tervis kaitstud.

5.4. Kuna kaebaja suhtes kohaldatakse alates 15. novembrist 2011 täiendavaid julgeolekuabinõusid, on asjakohatu kaebaja väide, et ta ei ole nimetatud kuupäevast ühtegi õigusrikkumist toime pannud. Kaebaja eelnevalt toimepandu näitab seda, et ta on ettearvamatu ja ohtlik nii kaaskinnipeetavatele kui ka vanglaametnikele.

5.5. Vangla on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tegemist kaebaja piinamise ja inimväärikuse alandamisega. Vangistusega kaasneb paratamatult ebamugavustunne, kuid inimväärikuse alandamise jaatamiseks peab see ületama minimaalse raskusastme. Õiguste konkurentsi korral, kus kaalukausile tuleb asetada kaebaja ja teiste isikute õigused, tekib paratamatu vajadus õiguste piiramiseks. Kaaludes erinevaid õigusi, sh õigust elu ja tervise kaitsele, tuleb need asetada kõrgemale kaebajale vangistust reguleerivatest õigusaktidest tulenevatest õigustest.

5.6. Kaebaja on eluaegse vanglakaristuse kandmise ajal pannud korduvalt toime rünnakuid teiste isikute suhtes. Kuna rünnete sagedus on erinev, on raske ette prognoosida uue ründe toimumist. Kaebaja võib rünnete vahel käituda õiguskuulekalt, seda kinnitab ka spetsialist-psühholoog oma

20. juuli 2012. a arvamuses. EIK on aktsepteerinud, et vanglate kontekstis tuleb võtta kasutusele meetmed seoses ohtlike kinnipeetavatega, olgu need siis erirežiimile paigutamised, suhtluspiirangud, käerauad, järelevalve, kuid meetme rakendamine ei tohi tekitada rohkem kannatusi kui need, mis vangistusega paratamatult kaasnevad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaebuse nõude muutmise lubatavuse osas, kuna apellatsioonkaebuses läks kaebaja vaidlusaluse käskkirja tühistamise nõudelt üle õigusvastasuse tuvastamisele, sest apellatsioonkaebuse esitamise hetkeks oli kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude pikendamist jätkatud uue haldusaktiga, mistõttu on käesolevas asjas vaidlustatud käskkirja näol tegemist piiratud kehtivusajaga haldusaktiga.

8. Kaebaja on apellatsioonkaebuses tuvastamisnõude põhjendatud huvina välja toonud preventiivse huvi, mis seisneb soovis vältida analoogsete haldusaktide andmist kaebaja suhtes ning kavatsuses esitada vangla vastu kahju hüvitamise nõue.

9. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 49 lg 2 kohaselt on apellatsioonimenetluses nõude muutmine lubatud, kui see on kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine oleks halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt lubatav. Ühtlasi peab muutmiseks olema mõjuv põhjus, eelkõige kui selle on tinginud asjaolu, mida kõrgema astme kohus peab halduskohtumenetluse seadustiku kohaselt arvestama.

10. Tulenevalt eelnevalt esitatust on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja tuvastamiskaebus apellatsioonimenetluses menetletav, kuna kaebaja on ära näidanud põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks HKMS § 45 lg 2 ja § 38 lg 4 tähenduses ning vastava nõude esitamine ja selle menetlemine võib kaasa aidata kaebaja õiguste kaitsele.

11. Käesoleval juhul on vaidluse all Viru Vangla 15. augusti 2012. a käskkirja, millega kaebaja suhtes pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, õiguspärasus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 14. veebruari 2013. a otsuses esitatud seisukohtadega nimetatud käskkirja õiguspärasuse osas ega pea neid vajalikuks korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud seisukohtadele märgib ringkonnakohus järgnevat.

12. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel tuleb juhinduda VangS § 69 lg-s 1 seatud kriteeriumidest. Üheks kohaldamise aluseks on ohtlikkus teistele isikutele või vangla julgeolekule. Ühtlasi võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol on eelkõige tegemist ennetuslikku laadi meetmega, mille kohaldamise üle otsustamisel on haldusorganil võimalik võtta arvesse ka isiku varasemat käitumist, sh varasemat karistatust ning isiku käitumise agressiivsust, mis on avaldunud rünnetes kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike suhtes. Kuna tegemist on prognoosotsusega, ei pea võimalik rünne vangla ja seal viibivate isikute julgeoleku vastu olema tõsikindel, vaid piisab kahtlusest, et see võib aset leida, st õigushüve kahjustust võib pidada tõenäoliseks. Vastava seisukoha õigsust on kinnitanud ka Riigikohtu halduskolleegium 13.

novembri

2009.

a

otsuse

nr 3-3-1-63-09 p-s 16. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja väide nimetatud lahendis esitatud seisukoha ebaõigsuses käesoleva juhtumi kontekstis ebaõige, sest kaebaja suhtes aset leidnud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on samuti ennetuslik meede nagu VangS § 70 lg 1 alusel ohjeldusmeetmete kohaldamine kinnipeetava saatmisel.

13. Käesolevas asjas oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ajendiks 11. novembril 2011 aset leidnud kaebajapoolne rünne kaaskinnipeetava vastu. Kaebaja väidete kohaselt oli täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine alusetu, kuna pärast rünnet paigutati kaebaja kannatanust eraldi osakonda. Teiste kaaskinnipeetavatega kaebajal konflikti aga ei olnud. Täiendavalt heidab kaebaja vanglale ette täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise ebaproportsionaalselt pikka perioodi.

14. Ründejärgselt vangla poolt kasutusele võetud meetmed ründaja ja kannatanu eraldamisel ei tähenda ilmtingimata seda, et kui konflikti osapooltel puudub võimalus edaspidi kontakti saavutada, oleks täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine alusetu. Kaebaja käitumismustrist nähtuvalt on tema vangistuse täideviimise aja jooksul aset leidnud mitmeid kallaletunge teiste isikute suhtes, kus kannatanuteks on olnud nii vanglaametnikud kui ka kaaskinnipeetavad (vt Viru Vangla 15. augusti 2012. a käskkirja, millega A. Antonovi suhtes pikendati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ja seal välja toodud kuriteoepisoode, tl 29 ja 29p). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise eesmärgiks ei ole ainult endiste konfliktipoolte uue konfrontatsiooni vältimine, vaid vastavate meetmete rakendamine on lubatud ka selleks, et vältida uute konfliktide tekkimist poolte vahel, kelle osas ei ole enne ebakõlasid olnud. Ringkonnakohtu arvates on käesoleval juhul tegemist just viimati nimetatud olukorraga, kus kaebajast lähtuv oht vanglale ja seal viibivate isikute julgeolekule võib avalduda uuel kujul, näiteks uue kannatanu ründamise näol. Ka II üksuse spetsialist-psühholoogi 10. septembril 2012 koostatud õiendist (tl 58) nähtuvalt ei ole välistatud, et kaebaja paneb toime uusi verbaalseid ja füüsilisi vägivallajuhtumeid.

15. Ringkonnakohus ei leia, et isiku suhtes täiendavate julgeolekuabinõude korduv kohaldamine pikema ajaperioodi jooksul oleks välistatud, mistõttu tuleks taolise meetme kohaldamist lugeda automaatselt ebaproportsionaalseks. Seda enam, et vangistusseaduse asjakohane regulatsioon ei sea piiranguid sellele, mitu korda järjest vastava meetme kohaldamist pikendada on lubatud. VangS § 69 lg 3 kohaselt tuleb meetmete kohaldamine lõpetada, kui VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolud ära langevad. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud vaidlusaluse käskkirja andmisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks nõutavad eeldused ära langenud. Asjaolu, et kaebaja ei ole pärast 15. novembrit 2011 uusi õigusrikkumisi toime pannud, on tingitud eelkõige sellest, et taolisel režiimil viibides on kaaskinnipeetavate ja vanglaametnike suhtes rünnete toimepanek raskendatud, sest isikul on keerulisem oma eraldatuse tõttu teiste isikutega lävida. Tulenevalt kaebaja varasemast käitumismustrist, mil rünnete vahele on jäänud erineva pikkusega ajaperioodid, on uue ründe toimepanemist keeruline ette prognoosida. Seega, kui asjaolud võivad viidata uuele vägivallaaktile, ei ole vangla kohustatud jääma passiivseks ja laskma uuel õigushüve kahjustusel aset leida, vaid sellises olukorras on õigustatud vangla aktiivne tegevus kaebaja eraldamisel kaaskinnipeetavatest ja vanglaametnikest, et viia uue ründe võimalikkus võimalikult miinimumi lähedale.

16. Kaebaja apellatsioonkaebuses esitatu kohaselt peab ta täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ebainimlikuks ja inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ning vastuolus olevaks EIÕK ja ÜRO piinamisvastase konventsiooniga. EIÕK art 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Piinamine ja muu inimväärikust alandav kohtlemine on keelustatud ka ÜRO piinamisvastase konventsiooni kohaselt. Kuigi üksikvangistuse kohaldamist tuleb lugeda isiku õiguste täiendavaks piiramiseks, ei tähenda selle kohaldamine iseenesest isiku inimväärikust alandava kohtlemise tunnistamist. EIK 17. aprilli 2012. a otsuses nr 20071/07 Piechowicz vs Poola märgitu kohaselt on isiku üksikvangistuses pidamise hindamisel inimväärikust alandava karistusviisina oluline arvesse võtta eelkõige selle kestust. Lisaks on kohus möönnud, et ükskikvangistuse kohaldamine ei ole siiski absoluutselt välistatud, vaid seda tuleb rakendada siis, kui muud alternatiivsed meetmed ei ole piisavad. Käesolevas asjas on kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud alates

15. novembrist 2011. Vaidlusaluse käskkirja andmisel oli käskkirjast, millega alustati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist, möödunud alla aasta. Kuigi aastane periood olukorras, kus kaebaja suhtes on piiratud nii suhtlemiskui ka liikumisvabadust, võib iseenesest isiku õigusi riivata, ei tingi ainuüksi ajaline periood teatud minimaalse tugevusastme ületamist, millest edasi oleks vaadeldava meetme kohaldamine ebaseaduslik. A. Antonov ei ole ei kaebuses ega ka apellatsioonkaebuses välja toonud konkreetseid järelmeid, millest nähtuks, et vaadeldav karistusviis oleks isikule põhjustanud täiendavaid ja talumatuid ebamugavusi võrreldes sellega, mis niigi vabadusekaotusliku karistuse kandmisega kaasnevad. Isegi kui vangistuse jooksul piiratakse täiendavalt isiku õigusi, sh suhtlemisja liikumisvabadust, tuleb taolise piirangu õiguspärasuse hindamisel arvesse võtta ka seda, milline on selle piiranguga taotletav eesmärk. Kuna käesoleval juhul kaalub ringkonnakohtu hinnangul kaebaja õiguste täiendava piiramise üles teiste isikute õigushüvede, st elu ja tervise kaitsmine, ei saa antud kaasuse asjaolusid arvesse võttes leida, et vangla oleks talitanud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel kaebaja suhtes viimase inimväärikust alandavalt. Tegemist on seadusliku sanktsiooniga. Lisaks on käesoleva vaidluse asjaoludest nähtuvalt täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine ka vajalik ja proportsionaalne, sest alternatiivsed meetmed sama eesmärgi saavutamiseks samavõrd efektiivselt antud juhul puuduvad.

17. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 15 eurot (tl 102) jääb HKMS § 108 lg-st 1 tulenevalt apellandi enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene