3-13-70166/49 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2014, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70166

Haldusasi

LH kaebus Rae Vallavalitsuse 22.10.2013 vastuskirja nr

10-1.1/5351 tühistamiseks, Rae valla kohustamiseks

looma ja andma KMH-ile Jüri teeninduspiirkonnas

lasteaiakoht ning KMH-ile munitsipaallasteaiakoha

mitteandmisega tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja: LH

Vastustaja: Rae vald, esindaja Mart Võrklaev

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19. mai 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Rae valla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta Rae valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. mai 2014. a

otsus haldusasjas nr 3-13-70166 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 15. detsembril 2014

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-13-70166

2(9)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. LH ja BRH-i laps KMH sündis XX.XX.XXXX. Tol ajal elas perekond Paides ning esitas

seal ka taotluse lapsele munitsipaallasteaiakoha saamiseks. Perekond ostis 31.05.2013 Rae

vallas Jüri alevikus XXXXXXX XX-XX asuva korteriomandi ning kolis sinna elama. KMH

kanti 21.07.2013 Rae valla elanikuna rahvastikuregistrisse. Lapsevanemad esitasid 21.07.2013

avalduse KMH-ile munitsipaallasteaiakoha saamiseks alates augustist 2013. a.

2. LH-i 22.07.2013 järelpärimisele lasteaiakoha saamise kohta vastas Rae Vallavalitsus

22.10.2013 vastuskirjaga nr 10-1.1/5351 (tl 10), et KMH on 22.07.2013 seisuga kantud Rae

valla lasteaiajärjekorda ning lapse positsioon vanuserühmas 01.10.2010-30.09.2011 on 111.

Vastuse kohaselt on lasteaiakoha avalduses lapsevanemal võimalus märkida koha- ja ajaline

eelistus, mis on vallavalitsusele eelkõige informatiivse tähendusega. Hetkel on laps ootamas

järjekorda positsioonil nr 90 ning arvestuste kohaselt saab lasteaiakoha 2014-2015 õppeaastal.

3. LH esitas 09.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles paluti pärast nõude

muutmist ja täpsustamist Rae Vallavalitsuse 22.10.2013 vastuskirja nr 10-1.1/5351 tühistamist,

Rae Vallavalitsuse kohustamist looma ja andma KMH-ile Jüri teeninduspiirkonnas lasteaiakoht

ning KMH-ile munitsipaallasteaiakoha mitteandmisega tekitatud kahju hüvitamist summas

2371,75 eurot.

Kaebaja leidis, et Rae vald on õigusvastaselt jätnud täitmata koolieelse lasteasutuse seaduse

(KELS) §-s 10 sätestatud kohustuse.

Kuna kaebaja tütar käib seetõttu OÜ J lastehoius, kaasneb kaebaja perele märkimisväärseid

kulutusi, mille tekkimine on nähtavas põhjuslikus seoses valla kohustuste täitmata jätmisega.

Vastustaja on kohustatud tekitatud varalise kahju hüvitama riigivastutuse seaduse (RVastS) §-

de 8 ja 12 alusel. Kokku on kaebajale septembrist 2013 aprillini 2014 munitsipaallasteaia koha

tagamata jätmisega tekkinud kahju summas 2371,75 eurot. OÜ J lastehoius on kohatasu

suuruseks 380 eurot kuus, mis sisaldab toiduraha 1,75 eurot päevas. Valla tegevuse ja

tegevusetusega tekitatud kahjust ei saa mahaarvamisi teha, sest kaebaja ei ole seeläbi midagi

täiendavat säästnud. Söögiraha ja munitsipaallasteaia kohatasu (tasu, mida kaebaja pidanuks

maksma ka lasteaiakoha eraldamisel valla poolt) on kaebaja juba kahjuhüvitisest maha arvanud.

Kaebaja ei ole saanud vallalt mingisugust toetust ega kompensatsiooni seoses asjaoluga, et tema

lapsele jäeti õigusvastaselt lasteaiakoht tagamata. Väide, nagu oleks kaebaja nõutav

kahjusumma ebamõistlikult suur, sest Rae valla P lastehoiu kuutasu on odavam, ei ole

põhjendatud. Ka lisanduks P lastehoiu kasutamisel kahjunõudele piletihinna näol 32 kuni 126

eurot, kuna lastehoid asub oluliselt kaugemal ning kaebajal puudub auto.

Vastustaja väited, et lasteaiakohtade nappuse tingimustes on ta leidnud täiendavaid

finantsinstrumente, seades sisse toetuse eralasteaedadele ja koduse mudilase toetuse, on

kohatud, kuna kaebaja pere ei vasta toetuse saamise nõuetele ning palveid kõnealuseid toetusi

erandkorras maksta on vald eiranud. Kuna kaebaja pere majanduslik olukord on halb, esitas

kaebaja 15.08.2013 Rae Vallavalitsusele taotluse eralasteaia toetuse 200 eurot saamiseks, kuid

selle maksmisest keelduti. Kaebajale makstakse koduse mudilase toetust 2014. a septembrikuu

eest.

4. Rae vald vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata.

Kuna kohalik omavalitsus peab kohtlema kõiki võrdselt, tuleb kaebaja kohustamiskaebust

käsitleda antud juhul laiemalt ja sisuliselt sellisena, et vastustaja on kohustatud tagama

lasteaiakoha koheselt kõikidele lastele, kes on täna Rae valla lasteaiakoha järjekorras. Vastuse

esitamise seisuga on järjekorras ligikaudu 1000 last. KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustus on

3-13-70166

3(9)

kohalikule omavalitsusele igas olukorras täitmiseks kohustuslik ning vastustaja ei ole nimetatud

sättest tuleneva kohustuse täitmisest keeldunud, vaid üksnes selgitanud, miks seda ei ole

võimalik kaebaja soovitud ajal teha. Kaebaja nõue kohustada Rae valda looma ja andma tema

lapsele lasteaiakoht on mõttetu, kuna Rae vald ei ole eitanud, et tal selline kohustus on.

Lasteaedade rajamine ja koha tagamine ei ole üksnes kohaliku omavalitsuse ülesandeks, vaid

ka riigi kohustuseks, kuna riik peab tagama vähemalt asjakohase seadusandluse ja

rahastamisvõimaluste olemasolu. Vastustaja ei ole suuteline tagama koheselt kõikidele

soovijatele lasteaiakohta, kuna puudub piisav tulubaas. Ootamatu ja kiiresti suurenenud elanike

arv on toonud kaasa raskuse avalike teenuste osutamisel. Vastustaja on seetõttu võtnud

prioriteediks uute lasteaiakohtade loomise ja järjekorras olijate olukorra leevendamise ning

kehtestanud

mitmeid kordasid,

et

oma

rahaliste

võimaluste

piires

kohapuuduse

kompenseerimiseks luua alternatiivsed finantseerimismehhanismid (nt koduse mudilase toetus

või toetus eralasteaedadele). Vastustajal ei ole võimalik enam täiendavalt raha lasteaiakohtade

loomiseks suunata, kuna sellisel juhul jääksid täitmata teised kohustused.

Lasteaiakohtade nappuse tõttu eraldatakse lasteaiakohti Rae valla munitsipaallasteasutuses

vastavalt teeninduspiirkonnale ja üldjärjekorrale. Seejuures tugineb vastustaja Rae

Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt

väljaarvamise kord“ § 4 lg-le 2. See määrus on kehtiv, vastustajale täitmiseks kohustuslik ja

selle eiramine, sh kaebaja lapsele järjekorraväliselt või mistahes muul viisil koha eraldamine,

on õigusvastane. Ka ei ole kaebaja sellist nõuet esitanud.

Kaebaja ei ole esitanud sisulisi põhjendusi, miks ta leiab, et vastustaja on kohustatud

lastehoiukulud hüvitama ja milles seisneb vastustaja õigusvastane tegevus, sh kui suures

ulatuses on vastustaja kaebaja õigusi rikkunud. Asjaolu, et vastustaja on kohustuse täitmise

edasi lükanud, ei tähenda vastustaja õigusvastast tegevust. Kaebaja on jätnud selgitamata, kas

ta oleks tekkinud kulusid saanud ise ära hoida, vähendada või ette näha, arvestades, et kaebaja

asus elama Rae valda 31.05.2013, kui lasteaiakohtade puuduse probleem oli ajakirjanduse

vahendusel üleriigiliselt üldteada vähemasti viimased 5 aastat. Lastehoiu kohatasu 380 eurot

ühes kuus on ebamõistlikult kõrge, Peetri alevikus asuva P lastehoiu kuutasu on odavam.

5. Tallinna Halduskohus rahuldas 19.05.2014 otsusega LH-i kaebuse (p 1) ja tühistas Rae

Vallavalitsuse 22.10.2013 kirjas nr 10-1.1/5351 sisalduva haldusakti kaebaja soovitud ajal

lasteaiakoha andmisest keeldumise kohta (p 2) ja kohustas Rae valda looma KMH-ile võimaluse

käia Rae vallas teeninduspiirkonna lasteasutuses (p 3); mõistis Rae vallalt LH-i kasuks välja

kahjuhüvitise 2371,75 eurot ning mõistis Rae vallalt LH-i kasuks välja menetluskulud 71,15

eurot.

5.1.

Riigikohus selgitas kohtuasjas nr 3-4-1-63-13 tehtud otsuses järgmist. KELS § 15 lõige

4 annab valla- ja linnavalitsustele volituse kehtestada laste lasteasutustesse vastuvõtu ja sealt

väljaarvamise kord. Seega on Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 „Laste koolieelsesse

lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 4 lõike 2 kehtestamise täpsemaks aluseks

kohalikule omavalitsusele antud volitus kehtestada lasteaeda vastuvõtu kord. Korra all tuleb

mõista seda, kuidas toimub pöördumine lasteaiakoha saamiseks, kuidas pöördumisi

menetletakse, ja muid tehnilisi küsimusi, mis puudutavad lasteaiakoha eraldamist või lasteaiast

väljaarvamist. Seega tuleb korda mõista menetlusena (p 27). KELS § 10 lõige 1 näeb ette, et

valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on

selle valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia

teeninduspiirkonna lasteasutuses. KELS § 15 lõige 4 volitab valla- või linnavalitsust kehtestama

menetluskorda lasteaeda vastuvõtuks. Sättega ei volitata kehtestama piiranguid. Õigust

piiranguid kehtestada ei tulene ka ühestki muust seaduse normist (p 31). Tulenevalt KELS-st

3-13-70166

4(9)

on lasteaiakoha andmise kohustus kohalikul omavalitsusel ja selle saamise õigus füüsilisel

isikul. Seega on lasteaiakoha andmine haldusmenetlus. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5

lõige 4 sätestab, et menetlustoimingud tehakse viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või

määruses sätestatud tähtaja jooksul. Sellest tuleneb mõistliku menetlusaja põhimõte. Lähtuvalt

PS § 3 lõikest 1 ja § 154 lõikest 1 peavad kohalikud omavalitsused tegutsema seadustega

kooskõlas. Nii on kohaliku omavalitsuse tegevuse ja õigusaktide põhiseaduspärasuse üheks

eelduseks kooskõla seadustega. Praeguse asja puhul on oluline, et seadus näeb ette mõistliku

menetlusaja põhimõtte. Sellest tulenevalt peab kohalik omavalitsus andma lasteaiakoha

mõistliku aja jooksul. Arvestades KELS § 1 lõikes 1 sätestatud lasteaedade lastehoiu

funktsiooni, tuleb lasteaiakoha andmise menetluse mõistliku aja sisustamisel arvestada

muuhulgas sellega, et lapsevanemad saaksid töö- ja pereelu ühitada. Lasteaiakoha eraldamise

taotluste lahendamise üheks asjakohaseks viisiks on, et laekunud taotlusi käsitletakse nende

saabumise järjekorras. Kui kohaliku omavalitsuse üksus lähtub Rae Vallavalitsuse 12.03.2013

määruse nr 12 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“ § 4

lõikes 2 sätestatud järjekorrast, kuid peab seejuures lasteaiakoha tegelikul eraldamisel kinni

mõistliku menetlusaja põhimõttest, täidab ta sellega KELS § 10 lõikest 1 tuleneva nõude.

5.2.

Riigikohus on 21.09.2011 otsuse nr 3-3-1-5-11 punktis 24 leidnud, et mõistliku aja

määratlemine sõltub mitmetest asjaoludest: küsimuse keerukusest ja asja lahendamisel

vajalikest menetlustoimingutest, esitatud taotluse nõuetekohasusest, taotleja poolt HMS § 15

lg 3 ja § 38 lg 3 tuleneva koostöökohustuse täitmise iseloomust ja muudest asjaoludest, mis

võivad objektiivselt mõjutada menetluse vajalikku kestust. Seadusest ei tulene, et KELS § 10

lg 1 täitmisel tuleks teha täiendavaid menetlustoiminguid, koguda tõendeid või kuulata isik

täiendavalt ära. Samast normist ei tulene, et vastustajal oleks lasteaiakoha andmisel KELS § 10

lg 1 nõuetele vastavale lapsele kaalutlusõigust, sh hindamiseks, milline laps kohta ei saa. Ka

vastustaja seisukohast nähtub, et lasteaiakoha andmist takistab kohtade puudus (tl 10, tl 39

pöördel), mitte menetlustoimingute tegemine või muu viivitus.

5.3.

Tallinna Ringkonnakohus selgitas 12.08.2013 otsuses nr 3-12-1007, et üksikisikute

KELS § 10 lõikest 1 tulenevad õigused ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest

seisundist ega sellest, millisel määral riigieelarvest munitsipaallasteasutuste pidamise

rahastamist toetatakse. Samuti ei saa seda õigust piirata seadusest madalama õigusaktiga.

Kaebaja ei ole soovinud üksnes oma lapse lasteaiakoha taotluse üle arve pidamist, vaid reaalselt

lasteaiakoha saamist. Kohalikul omavalitsusel on kohustus tagada, et lasteaiakohti jätkuks

kõikidele isikutele, kellel on KELS § 10 lg-st 1 tulenevalt õigus lasteaiakoht saada.

5.4.

Olukorras, kus vastustaja ei ole sisuliselt teinud ühtegi menetlustoimingut peale

avalduse algse registreerimise avalduse esitamisest, ei ole vastustaja tegevus ilmselgelt

kooskõlas ka KELS § 1 lg-s 1sätestatud lastevanemate töö- ja pereelu ühitamise eesmärgiga.

Töö- ja pereelu ühitamisega arvestamise kohustus tähendab seda, et vajadusel, sõltuvalt

konkreetsest perest, tuleb avaldus vaadata läbi ja lasteaiakoht võimaldada varem, kui on

keskmine mõistlik menetlustähtaeg lasteaia koha võimaldamisel.

5.5.

Vastustaja viivitus mõistliku menetlustähtaja ületamise näol lasteaiakoha andmisel on

hiljemalt 2013. aasta septembrikuust õigusvastane. Sellest ajast alates väidab kaebaja endale

kahju tekkimist, sest sellest ajast alates käib kaebaja laps lastehoius.

5.6.

Vastustaja 22.10.2013 kirjal nr 10-1./5351 puudub selge resolutsioon, mis on omane

haldusaktile. Siiski, arvestades nii vastuse koostamise aega kui ka vastuse enda sisu, on

vastusest selge järeldus, et vastustaja ei taga kaebajale 2013. aastal lasteaiakohta. Samas tuleneb

vastuse viimasest lõigust selgelt, et kaebaja lapsele võidakse lasteaiakoht tagada kõige varem

2014. aastal ehk seda kohta kaebaja soovitud ajal 2013. aastal ei tagata. See lõppjäreldus vastab

3-13-70166

5(9)

resolutsiooni nõuetele sõltumata sellest, et vastustaja ei ole seda resolutsioonina märkinud.

Kuna vastustaja oleks pidanud lasteaiakoha võimaldama juba hiljemalt septembrist 2013, on

haldusakt õigusvastane ning tuleb tühistada.

5.7.

Kohustamiskaebuse rahuldamiseks on kolm eeldust, mis peavad üheaegselt olema

täidetud. Esiteks peab avaliku võimu kandjal, kelle vastu kaebus esitatud on, olema seadusest,

muust õigustloovast aktist, haldusaktist või lepingust tulenev kohustus vastav haldusakt anda

või toiming sooritada. Teiseks on oluline, et avaliku võimu kandja ei ole, vaatamata kaebaja

taotlusele, seda toimingut veel sooritanud, ning kolmandaks ei esine muid põhjendatud

vastuväiteid, millest tulenevalt võiks õigus toimingule olla ära langenud. Need eeldused on

täidetud.

5.8.

Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise eeldusteks on kahju tekkimine,

avaliku võimu õigusvastane tegevus ja nendevaheline põhjuslik seos ning kahju hüvitamist

välistavate asjaolude puudumine. Kaebajale on tekkinud kahju, mis seisneb kantud kulutustes

KMH-i lastehoiutasudele. Lastehoiule septembrist 2013 kuni aprillini 2014 kulutatud

summadest, mille tasumine on tõendatud, tuleb maha arvestada toiduraha ja munitsipaallasteaia

kohatasu.

5.9.

Iseenesest ei ole põhjust kahelda väites, et Rae valla elanike arv on viimastel aastatel

oluliselt ja kiiresti suurenenud, samuti selles, et suurenemine on toimunud noorte perede arvelt.

On usutav, et oluliselt on suurenenud ka laste arv. Tegemist ei ole ühekordse, üllatusliku ja

paratamatu rahvaarvu suurenemisega, vaid elanike arv vallas on pidevalt vähemalt viimase viie-

kuue aasta jooksul kasvanud. Sedavõrd märkimisväärse elanike arvu kasvu eelduseks on olnud

ka eluruumide arvu suurenemine. Vastustajale pidi olema tekkiv kahju ettenähtav. Seaduses

sätestatud teenuse andmisest ei saa keelduda põhjusel, et isik oleks pidanud teadma, et

haldusorgan ei suuda või ei taha seda teenust osutada ning seetõttu oleks isik pidanud vältima

selle haldusorgani mõjusfääri sattumist.

5.10. Nõustuda ei saa vastustaja hinnanguga, nagu peaks kaebaja põhjendama, miks ta valis

lapsele konkreetse eralasteaia või kas või mil määral ta kaalus võimalusi, millega oleksid

kaasnenud väiksemad kulud lapse lasteaias käimisele. Kaebaja on järjekindlalt soovinud, et

tema laps saaks käia vastustaja munitsipaallasteaias. Selles olukorras ei saa kaebajalt nõuda, et

tema esitaks kahju hüvitamise nõude põhjendusena analüüsi talle reaalselt võimalike

alternatiivsete lasteaiateenuste kättesaadavuse ja maksumuse kohta. Vastustaja ei ole

tõendanud, et lastehoid oleks pakkunud kaebaja lapsele eritingimusi või olulisi mugavusi, mis

oleksid oluliselt paremad kui munitsipaallasteaias.

5.11. Vastustaja leiab, et kaebaja oleks pidanud lapsele võtma lastehoiu koha pigem P

päevahoius, mille kuutasu 360 eurot kuus on 20 eurot odavam. Kaebaja on põhjendanud, et P

päevahoiu rühmad olid juba komplekteeritud ja lapse igapäevane transportimine teise alevikku

oleks kulukam kui rühmatasudest saadav sääst. Kaebaja elab koos lapsega Jüri alevikus ja on

taotlenud lasteaiakohta samasse alevikku. Ka OÜ J asub samas alevikus. Peetri alevik asub

ligikaudu 7 kilomeetri kaugusel Jüri alevikust, mille jalgsi väikse lapsega igapäevast läbimist

ei ole mõistlik eeldada.

5.12. Kohus selgitab täiendavalt, et kohalikul omavalitsusel on võimalik oma õigusi kaitsta

läbi riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise õigussuhte, praegusel juhul valla kohustuste riigi

poolse rahastamise kohustuse kaudu, kohustades vajadusel riiki finantseerima kohaliku

omavalitsuse üksust kooskõlas põhiseaduse § 154 nõuetega. Samas ei välista riigipoolne

võimalik vähene finantseerimine üksikisiku nõudeõigust kohaliku omavalitsuse vastu.

3-13-70166

6(9)

6. Halduskohus tunnistas 19.05.2014 määrusega kohtuotsuse p 3 viivitamatult täidetavaks nii,

et kohustas vastustajat looma kaebaja lapsele võimalus käia Rae vallas teeninduspiirkonna

lasteasutuses alates 2014/2015 õppeaasta algusest. Tallinna Ringkonnakohtu 18.06.2014

määrusega jäeti vastustaja määruskaebus selle määruse peale rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. Rae vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldamata jätta.

7.1. Kohalikel omavalitsustel on seadusest tulenev kohustus lasteaiakohtade tagamiseks ning

Rae vald ei ole kunagi eitanud seda, et tal on vastav kohustus. Kohtuotsusega selle kordamine

on sisutu, kui faktiliselt lasteaiakohti ei piisa.

7.2. Kaebaja 22.07.2013 avalduses sooviti lasteaiakohta alates sama aasta augustist ehk mõne

nädala jooksul. Kaebaja registreeris end koos lapsega Rae valla elanikuks alles 21.07.2013.

Enne seda ei saanud apellant teada, et kaebaja lapsele on lasteaiakohta vaja. Riigikohus on

lahendis 3-4-1-63-13 asunud seisukohale, et lasteaiakoht tuleb kohalikul omavalitsusel tagada

KELS § 10 lõikes 1 sätestatud aja jooksul, kuid kohanappusolukorras tuleks tagada see

mõistliku aja jooksul. Apellant leiab, et halduskohtu tõlgenduse kohaselt kaotab Riigikohtu

lahendis väljendatud seisukoht igasuguse mõtte.

7.3. Kaebajale ei ole tekkinud kahju seetõttu, et tema teavitamist lasteaiakoha mittesaamisest

ei vormistatud haldusaktina või ei suudetud lasteaiakohta tagada etteheidetud ebamõistlikult

pika haldusmenetluse tõttu. Kui kaebajale on tekkinud kahju, siis seetõttu, et Rae vallas puudub

piisav arv lasteaiakohti. Riigikohtu viidatud lahendis käsitletud mõistliku tähtaja nõue puudutab

menetlust, st vanema avalduse läbivaatamist. Selline tähtaeg ei ole kohaldatav lasteaiakoha

saamisele taotluse läbivaatamisest arvates olukorras, kus lasteaiakohti napib. RVastS § 13 lõike

3 järgi vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju

eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ka avalike ülesannete täitmisel vajalikku

hoolsust täielikult järgides.

7.4. Halduskohus ei ole arvestanud apellandi selgitusi, miks ta ei ole olnud objektiivselt

suuteline kaebaja soovitud ajal kohta lasteaias tagama. Niisamuti ei ole kohus hinnanud

apellandi selgitusi, et ta teeb endast kõik sõltuva, et lasteaiakohti järjepidevalt ilma viivituseta

juurde luua. Parim, mis enamus kohalikke omavalitsusi kiires lasteaiaealiste laste arvu

kasvamise olukorras teha saab, on uute lasteaiakohtade järk-järguline loomine läbi võimaluste

piires eelarveliste vahendite kasutamise ja laenu võtmise ning uute lasteaedade

loomiseks/kohandamiseks riigihangete läbiviimise. Puuduolevate lasteaiakohtade loomine

võtab sellisel juhul aega aastaid isegi juhul, kui protsessis ei esine olulisi tõrkeid. 5-6 aastat ei

mahu tavapärasesse arusaama mõistlikust menetlusajast, ent võib samas olla igati mõistlik aeg

kõigi nende sammude astumiseks, mis on vajalikud uute lasteaiakohtade loomiseks.

Kiiresti kasvava elanike arvuga kohalikud omavalitsused, nagu Rae vald, rakendasid juba alates

2000. a algusest arenduslepinguid, mis kohustasid arendajaid tagama ka lisanduva elanikkonna

vajadustega kaasneva taristu, sealhulgas lasteaedade olemasolu, ent arendajate pankrotistumine

ja tagatiseks olnud kinnistute väärtuse oluline vähenemine ei võimaldanud sageli nende

lepingute eesmärke saavutada. Tänase olukorra on tinginud järsk ja võrdlemisi lühikese aja jooksul

toimunud elanike arvu suurenemine, mida ei saanud stabiilses majandussituatsioonis sellises

ulatuses ette näha.

Alates 2000. aastate keskpaigast on Rae valla elanike arv hüppeliselt kasvanud, sisuliselt

kahekordistudes alates 2005. a kuni tänaseni ning seejuures on liitunud elanike näol valdavalt

3-13-70166

7(9)

tegemist noorte peredega, millega seoses on hüppeliselt kasvanud ka kooliealiste laste arv ja

lasteaiakohtade vajadus. Rae valla arengukavast nähtuvaks Rae valla üheks peamiseks prioriteediks

on uute lasteaiakohtade loomine ja lasteaiakoha järjekorras olijate olukorra leevendamine ning Rae

vald teeb selleks suuri pingutusi. Lasteaiakohtade arvu suurendamisse on suunatud väga suur osa

valla rahalistest vahenditest, selleks on võetud laenu, arendajatele on pandud arvukalt kohustusi

lasteaedade ehitamiseks.

7.5. Apellandile on arusaamatu, millist aktiivset haldusmenetlust või haldustoiminguid oleks

apellant halduskohtu arvates pidanud läbi viima kaebaja taotluse rahuldamiseks lisaks sellele,

et ta tegi ja teeb jätkuvalt kõik selleks, et uusi lasteaiakohti juurde luua ja seeläbi

lasteaiajärjekorda pidevalt vähendada ning selles olijatele esimesel võimalusel koht lasteaias

tagada. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas saaks selline täiendav haldusmenetlus kiirendada

järjekorra alusel kaebaja lapsele koha eraldamist varem, kui ta selle järjekorra alusel saaks.

Kaebaja laps asub käesoleval hetkel lasteaiajärjekorras 80 positsioonil, mis ilmselt ei taga

lasteaiakohta talle järjekorra alusel 2014/2015 õppeaasta algusest, so alates 01.09.2014.

Lasteaiajärjekord on avalikult leitav vastustaja veebilehel http://rae.kovtp.ee/et/uldine-

lasteaedade-jarjekord. Õppeaastaks 2014/2015 on võimalik Rae vallal järjekorra alusel tagada

Jüri lasteaiapiirkonnas 51 kohta. Samas valmib selle aasta detsembris Jüri alevikus uus

Võsukese lasteaed, mille rühmade komplekteerimine leiab aset ilmselt 2014. a juulis ja võib

oletada, et nimetatud lasteaeda kaebaja laps järjekorra alusel alates 2015. a algusest koha siiski

saab.

7.6. Kui kaebaja kahjunõude rahuldamine olekski põhjendatud, on halduskohus võimaldanud

oma otsusega ilmselt kaebajal alusetult rikastuda. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 26 lõike 1

kohaselt on residendist füüsilisel isikul õigus maksustamisperioodi tulust maha arvata tema

poolt maksustamisperioodil tasutud enda ja oma alla 26 aasta vanuse alaneja sugulase, õe või

venna koolituskulud või eelnimetatud koolituskulude puudumisel ühe alla 26 aasta vanuse Eesti

alalise elaniku koolituskulud. Antud seaduse tähenduses on koolituskuluks ka koolieelse

lasteasutuse tasu.

7.7. Halduskohus on kohustanud vastustajat sisuliselt tegutsema õigusvastaselt ja eirama Rae

Vallavalitsuse 12.03.2013 määruse nr 12 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt

väljaarvamise kord“ § 4 lõikes 2 sätestatut, mille kohaselt toimub lasteaiakohtade eraldamine

järjekorra alusel. Halduskohus kohustas apellanti rikkuma võrdse kohtlemise printsiipi ning

eirama teiste järjekorras olevate laste ning nende vanemata õigusi, eelistades kaebaja last

teistele järjekorras olijatele.

8. LH vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta

rahuldamata, leides, et halduskohtu otsus on põhjendatud ja õiguspärane.

Kaebaja tütar käib OÜ J lastehoius (registrikood XXXXXXXXXX) ja riiklikest registritest on

hõlpsalt kontrollitav, et kõnealusel asutusel puudub koolitusluba. TuMS § 26 lg-st 1 nähtub, et

maksutagastuse eelduseks on koolitusloa olemasolu. Seega ei saa kaebaja eralastehoiule

tehtavatelt kulutustelt tulumaksu maha arvata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. KELS § 10 lg 1 sätestas nii vallale taotluse esitamise ajal kui kohtuotsuse tegemise ajal, et

valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on

antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia

teeninduspiirkonna lasteasutuses. Selle sättega antakse isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses

käimise võimaldamist. Sellist kohustust ei saa täita pelgalt lasteaiakohtade järjekorda isiku

3-13-70166

8(9)

lisamisega, vaid kohustuse eesmärk on võimaldada lapsel saada alusharidust ning tema

vanematel korraldada oma elu viisil, kus lasteasutuse tööajal ei ole nad seotud lapse

kasvatamisega ega pea leidma võimalusi muul viisil lapsehoiu korraldamiseks, nt tööl käimise

võimaldamiseks. Seetõttu võib KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine rikkuda

vanema õigusi (Tallinna Ringkonnakohtu 12.08.2013 otsus asjas nr 3-12-1007, p 13). KELS §

10 lõikele 1 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku omavalitsuse üksuse vastu lasteaiakoha

saamiseks ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist.

10. Halduskohus leidis, et mõistlik menetlusaeg kaebaja avalduse lasteaiakoha saamiseks tema

lapsele puudutab avalduse läbivaatamisele kuluvat aega ning seejärel tuleb lasteaiakoht anda

kohe. Kuna menetlustoiminguid avalduse saamise järel augustis 2013 enam ei tehtud, puudusid

takistused lasteaiakoha andmiseks vähemalt septembrist 2013. Apellandi arvates tuleb avaldus

läbi vaadata mõistliku aja jooksul, kuid seejärel ei ole vallal kohustust lasteaiakoha

võimaldamiseks enne, kui kohanappuse olukorras üldjärjekorras lapsele koht eraldatakse.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktikas asjades nr 3-4-1-66-13 ja 3-4-

1-63-13 on selgitatud, et valla kohustus tagada pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele

munitsipaallasteaias käimise võimalus tuleb täita mõistliku aja jooksul sellekohase taotluse

esitamisest ning õiguspärane on seda teha taotluste esitamise järjekorras. Ringkonnakohus

selgitab, et haldusmenetlus lasteaiakoha saamiseks algab nõuetekohase taotluse esitamisega

vanema poolt. Käesoleval juhul algas menetlus 21.07.2013. Menetlus, mille eesmärk on lapsele

lasteaiakoha võimaldamine, lõppeb sellise koha andmisega, mitte lapse koolieelse lasteasutuse

järjekorda lisamisega. Menetluse kestust, mis HMS § 5 lg 4 kohaselt peab olema mõistlik, tuleb

hinnata kogu ajavahemikku silmas pidades. Arvestades lasteaiakohtade hulga kohati keerukat

prognoosimist ja kohtade arvu suurendamiseks kuluvat aega – vajadusel uute sobivate,

Vabariigi Valitsuse 06.11.2011 määrusele nr 131 „Tervisekaitsenõuded koolieelse lasteasutuse

maa-alale, hoonetele, ruumidele, sisustusele, sisekliimale ja korrashoiule“ vastavate ruumide

leidmine või ehitamine, rühmade komplekteerimine, töötajate palkamine –, aga ka üldjärjekorra

alusel koha saamiseks õigustatud laste kindlakstegemiseks ja vastava haldusakti

teatavakstegemiseks kuluvat aega, võib üldjuhul selline tähtaeg olla umbes kaks kuud.

Menetluse kestuse mõistlikkuse hindamisel tuleb aga silmas pidada konkreetseid asjaolusid –

nii kohaliku omavalitsuse üksuse territooriumil elavate lasteaiaealiste laste arvu ootamatu

suurenemine kui elu- ja töökohavahetusest tingitud vajadus kiireks lasteaiakoha saamiseks.

11. Ringkonnakohus möönab, et vastustaja on teinud suuri jõupingutusi lasteaiakohtade

nappuse kõrvaldamiseks. Olukorras, kus seadusega on ette nähtud vanema avalduse alusel

lasteaiakohtade võimaldamise kohustus pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, ei saa neile

jõupingutustele vaatamata pidada vastustaja tegevust siiski õiguspäraseks. Lasteaiakohtade

nappus ei olnud sedavõrd väike, et vastustaja ei oleks võinud mõni kuu, arvatavasti aga koguni

aasta enne 2013. a septembrit ette näha umbkaudselt vajalikku lasteaiakohtade arvu.

Rahapuudusega ei saa vald õigustada oma kohustuste täitmata jätmist: vald peab seadusest

tulenevaid kohustusi üksikisikute ees täitma sõltumata sellest, kas neile on riigi poolt kohaliku

omavalitsuse finantsgarantii tagamiseks või riiklike ülesannete täitmiseks piisavalt raha

eraldatud. Vastustajal on seetõttu vajadusel võimalik esitada nõudeid riigi vastu, kui riik ei ole

taganud vallale piisavaid finantsvahendeid. Uute koolieelse lasteasutuse ruumide leidmine ja

rühmade avamine tuleb prognoosida kiiresti, arvestades KELS § 10 lg 1 eesmärki tagada

vanematele tööhõive ja lastele alushariduse saamise võimalus.

12. OÜ J lastehoiul pole Eesti Hariduse Infosüsteemist (http://www.ehis.ee/) nähtuvat

koolitusluba, tegevusluba ega registreeringut. TuMS § 26 lg 2 seab sellise asjaolu tehtud

kulutuste tulust mahaarvamise eelduseks. Apellandi väide, et kaebaja võib halduskohtu otsuse

täitmisel alusetult rikastuda, on seega ekslik.

3-13-70166

9(9)

13. Apellant leiab, et järjekorraväliselt kaebaja lapsele lasteaiakoha eraldamine (kaebaja laps

asub hetkel järjekorras positsioonil nr 80) mõne teise lapse arvelt, kes peaks järjekorra alusel

2014/2015 õppeaastast koha saama, ei ole õiguspärane. Ringkonnakohtu arvates ei ole

halduskohtu otsusest järeldatav, et kaebaja lapsele tuleb luua võimalus käia munitsipaallasteaias

järjekorraväliselt ja vald peab jätma mõnele lapsele kohtuotsuse täitmiseks munitsipaallasteaias

käimise võimaluse tagamata. Kohtuotsusest ei nähtu ühegi isiku eelistamise kohustust.

14. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata.

15. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et halduskohus mõistis

vastustajalt kaebaja kasuks välja kogu kaebaja poolt kantud menetluskulu, mida kaebaja pidi

tasuma (riigilõiv summas 71,15 €). Vastustaja tasus riigilõivu määruskaebuse ja

apellatsioonkaebuse esitamisel kokku 86,15 €. Muude menetluskulude kohta pooled

kohtumenetluses tõendeid ei ole esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud. Apellant taotles

menetluskulude jätmist menetlusosaliste enda kanda. Kuna apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks