3-13-70223/52 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire PikaM ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70223 Haldusasi MM kaebus Sotsiaalkindlustusameti kohustamiseks pensioni suuremas summas maksmiseks ja puudega tööealise inimese toetuse maksmiseks Menetlusosalised Kaebaja: MM Vastustaja: Sotsiaalkindlustusamet, esindaja Silvia Azojan Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 26. mai 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus MM apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta MM apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 26. mai 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-70223 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 15. detsembril 2014 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-13-70223 2(6)

1. MM-l (sünd. XX.XX.XXXX) tuvastati töövõimekaotus 80% alates 30.03.2005 ning määrati töövõimetuspension. Korduvekspertiiside käigus on töövõimekaotus 80% tuvastatud perioodideks kuni 01.03.2014. Töövõimetuspensioni on määratud püsiva töövõimetuse ajaks perioodidel 01.04.2006-31.03.2008 1965 krooni kuus, 24.03.2008-31.03.2010 2416 krooni kuus, 01.04.2010-31.03.2012 3121 krooni kuus ja 01.04.2012-31.03.2014 209,03 € kuus. Alates 01.04.2013 arvutati pension ümber. Ümberarvutatud pensioni suurus alates 01.04.2013 on 219,40 € kuus. Rahvastikuregistri andmetel elab MM Saksamaal alates 13.12.2012.

2. MM taotles 22.12.2013 Sotsiaalkindlustusametile saadetud e-kirjas töövõimetuspensioni tagasiulatuvalt ümberarvutamist. Saksa pensioniamet on välja arvutanud, et täispension 33,9 aasta eest oleks 920 €. Tal on puue 80%, mistõttu peaks ta sellest summast saama 80%. MM taotles ka tagantjärele puudega isiku toetuse maksmist alates 2013. a veebruarist. Selle ajani maksti toetust 69 € kuus. MM väitis, et ta elab Saksamaal alates 2011. aasta novembrist.

3. Sotsiaalkindlustusamet selgitas 15.01.2014 kirjas nr 6.SKA17-2/199 töövõimetuspensioni arvutamise õigsust ja MM õigust saada Eesti Vabariigilt määratud pensioni endises suuruses ka Saksamaal elades. Puudega isiku toetuse saamiseks tuleb pöörduda elukohajärgsesse sotsiaalkindlustusametisse.

4. MM esitas enne Sotsiaalkindlustusametilt vastuse saamist 22.12.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotletakse Sotsiaalkindlustusameti kohustamist töövõimetuspensioni tagasiulatuvalt ümberarvutamiseks alates puude tuvastamisest, samuti puudega isiku toetuse maksmiseks alates 2013. a veebruarist. Kaebaja leidis, et aasta kindlustuskoefitsient on vale ning puudu on tööaastaid. Tööstaaž koos lisa-aastatega on 33,9 a. Vastustaja peab täpsustama õige aastakoefitsiendi ja õiged tööaastad ning lastekasvatusja raseduspuhkuse ajad seoses kahe lapse kasvatamisega. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 883/2004 järgi tuleb välja maksta saamata jäänud summad alates Saksamaale elama asumisest 01.11.2011. Kaebaja märkis, et puudega isiku sotsiaaltoetust saab Saksamaal pärast aastast töötamist. Kaebajal on õigus saada puudega isiku toetust tulenevalt Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 883/2004 art 44 p-st 2 ning art-test 45, 76, 56 ja 59.

Sotsiaalkindlustusametil on EL määruste kohaselt infovahetuskohustus kaebaja elukohariigi pensioniametiga. Töövõimetuspensioni maksmisel tulnuks Sotsiaalkindlustusametil lähtuda Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 16.09.2009 määruse nr 987/2009, milles sätestatakse määruse (EÜ) 883/2004 rakendamise kord, preambuli p-st 10 ning art-test 31 ja 40. Sotsiaalkindlustusametil tuleb hüvitada pensionivahe määruse nr 987/2009 art 31 järgi.

Pensioni tulnuks maksta alates 01.11.2011 kuus 530 € rohkem.

5. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Pensionitoimikus olevate dokumentide alusel on kaebaja pensioniõiguslikuks staažiks 24,539 a (sh 4 a kahe lapse kasvatamise eest). Pensionikindlustuse staaži on riikliku pensionikindlustuse registri alusel kaebajal 9,051 a ning aastakoefitsientide summa on 6,248. Riikliku pensionikindlustuse seaduse (RPKS) § 18 lg 2 alusel moodustab töövõimetuspension töövõime kaotusele vastava protsendi RPKS § 18 lg 1 alusel leitud vanaduspensioni suurusest. Kaebaja töövõimetuspension arvutati järgmiselt: vanaduspensioni suuruseks on baasosa 128,8183 €, millele liidetakse staažiosak, mille suurus võrdub pensioniõigusliku staaži aastate arvu (24,531, ümardatult 25 aastat) ja aastahinde (4,718 €) korrutisega (25 × 4,718 = 117,95 €);

3-13-70223 3(6) sellele omakorda liidetakse kindlustusosak, mille suurus võrdub pensionikindlustatu aastakoefitsientide summa (6,248) ja aastahinde (4,718 €) korrutisega (6,248 × 4,718 = 29,4781 €). Selle tulemusena on saadud vanaduspensioni suuruseks 274,2464 €. Kaebaja töövõime kaotus on 80%, millele vastav töövõimetuspensioni suurus on 0,8 × 274,2464 = 219, 40 € kuus.

Rahvastikuregistri andmetel elab kaebaja alates 13.12.2012 Saksamaal. 13.02.2013 on kaebaja seoses Saksamaale elama asumisega esitanud vastustajale avalduse pensionimaksete jätkamiseks. Kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 883/2004 artikliga 7 jätkatakse MM-le Saksamaal elamise ajal RPKS alusel määratud töövõimetuspensioni maksmist endises suuruses.

Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) § 3 lõiked 1 ja 2 määratlevad sotsiaaltoetuse subjektid. PISTS subjektiks kaebuse esitaja ei ole, sest ta ei ela Eestis. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 883/2004 art-s 7 nähakse ette rahalise hüvitise maksmise jätkamist, kui hüvitisesaaja elukohaks on mõni teine liikmesriik kui hüvitise maksmise eest vastutava asutuse asukohariik, kuid sama määruse lisas 10 on Eesti osas nimetatud eksportimisele mitte kuuluva hüvitisena puudega isikute toetus.

Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse nr 987/2009 preambuli p 10, art 31 ja art 40 sätted kaebajale töövõimetuspensioni maksmisel kohaldatavad ei ole. Preambuli p 10 räägib hüvitise määramise küsimuse menetlemise ajaks ajutiste hüvitiste maksmisest, kui hüvitise maksmise otsustamiseks on vajalik mitme liikmesriigi poolt andmete analüüsimine ja kogumine ning seetõttu võib hüvitise määramine võtta aega. Sellisel juhul peab elukohariik hüvitise määramise otsustamise ajaks tagama isikule sissetuleku. Kaebajale on juba Eesti Vabariigi poolt töövõimetuspension määratud ja puudub vajadus ajutise hüvitise määramiseks. Samuti ei ole kohaldatavad kaebaja poolt viidatud art 31, mida rakendatakse rasedus-, sünnitusja haigushüvitiste maksmisel, ning art 40, mida kohaldatakse tööõnnetusest ja kutsehaigusest tingitud hüvitiste maksmisel.

Põhjendades õigust saada puudega isiku toetust, tugineb kaebaja Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 883/2004 art 44 p-le 2 ja art-tele 45, 76, 56 ja 59, mis ei ole kaebuse esitajale töövõimetuspensioni maksmisel kohaldatavad.

6. Tallinna Halduskohus jättis 26.05.2014 otsusega kaebuse rahuldamata. 6.1. Kaebaja pensionitoimikus olevate dokumentide alusel on arvatud tema pensioniõigusliku staaži hulka tööraamatu koopia ja laste sünnitunnistuste alusel lähtuvalt RPKS § 28 järgmised perioodid: töötamine Tartu Valveteenistuses 07.06.1974-09.10.1974; töötamine Tartu rajooni sidesõlmes 08.10.1974-15.06.1977, töötamine Tartu Teenindustootmisvalitsuses 11.07.1977-18.12.1978; väikelapse eest hoolitsemise aeg 19.12.1978-01.01.1979; töötamine ENSV TA Spetsiaalse Konstrueerimisbüroo Tartu filiaalis ja Eesti TA Tehnoloogiakeskuses VEMO 02.01.1979-03.03.1991; töötamine AS-s Postimees ja AS-s Eesti Meedia 21.02.1995-31.12.1998. Lisaks on kaebaja pensioniõigusliku staaži hulka arvatud kahe lapse kasvatamise eest kokku 4 a, mille tulemusena on pensioniõiguslikuks staažiks 24,539 a. RPKS § 29 lg 2 kohaselt ümardatakse pensioni suuruse arvutamisel vähemalt kuue kuu pikkune pensioniõiguslik staaž täisaastaks, seega on kaebuse esitaja pensioni arvutamisel lähtutud pensioniõiguslikust staažist 25 aastat. 6.2. Vastustaja on RPKS normidega (§ 30 lg 1, § 13, § 18, § 11 lg 1, § 26) kooskõlas õigesti arvutanud kaebaja töövõimetuspensioni suuruse.

3-13-70223 4(6) 6.3. Vastustaja leidis PISTS § 3 lg 1 alusel õigesti, et kaebajale ei tule maksta puudega isiku sotsiaaltoetust. See säte on kooskõlas EL määruse 883/2004 art-ga 70 ja selles viidatud lisaga X, mis on erinorm art 7 suhtes. 6.4. Sama EL määruse sätted ei ole kohaldatavad ka töövõimetuspensioni maksmisel. Määruse 4. ptk käsitleb invaliidsushüvitisi, kuid art 44 puudutab isikuid, kellele kohaldatakse üksnes A-tüüpi õigusakte. Art 44 lg 1 kohaselt on need õigusaktid, mille alusel invaliidsushüvitiste suurus ei sõltu kindlustusvõi elamisperioodide pikkusest ja mille pädev liikmesriik on sõnaselgelt lisanud VI lisasse.

Kuivõrd kaebuse esitajale määratud töövõimetuspensioni puhul ei ole tegemist kõigile ühesuguses määras määratava hüvitisega, vaid selle suurus sõltub kindlustusstaažist, on tegemist B-tüüpi (muu õigusakt) hüvitisega, nagu on õigesti leidnud ka vastustaja. 6.5. Art 45 „Erisätted perioodide liitmise kohta“ näeb ette, et liikmesriigi pädev asutus, kelle õigusaktid seavad hüvitiste saamise õiguse omandamise, säilitamise või ennistamise sõltuvusse kindlustusvõi elamisperioodide täitumisest, kohaldab vajadusel art 51 lg-t 1 mutatis mutandis.

Art 51, näeb ette erisätted juhtudeks, kui hüvitise andmise tingimuseks on teatud kindlustusperioodide täitumine erivaldkonnas töötamise jm eriskeemide alusel. Vastustaja on põhjendatult keeldunud osundatud sätete kohaldamisest, sest kaebuse esitajale ei ole määratud eripensioni ning kaebuse esitajale üldistel alustel määratud töövõimetuspensioniga neil artiklitel seos puudub. Samuti ei ole alust kaebuse esitajale makstava töövõimetuspensioni puhul art 56 kohaldamiseks. Art 56, mis näeb ette hüvitiste arvutamise lisasätted, lg 1 kehtestab art 51 lg 2 p-s b osutatud teoreetiliste ja pro rata summade arvutamise eeskirjad.

Kuivõrd kaebuse esitajale on töövõimetuspension määratud RPKS alusel ning selle maksmine toimub pensioni saaja avalduse alusel Saksamaale, ei ole tegemist asjassepuutuva sättega. Art 59 sätestab hüvitiste ümberarvutamise ja ümberhindamise kohustuse. Pensioni suurus vastab RPKS normidele ja on õiguspäraselt indekseeritud. 6.6. EL määruse nr 987/2009 preambul p 10 ei ole kaebuse esitajale töövõimetuspensioni maksmisel kohaldatav, sest kaebajale on määratud töövõimetuspension ning tegemist ei ole olukorraga, kus hüvitise määramise menetlemise ajaks oleks vajalik ajutise hüvitise määramine. 6.7.

Samuti ei kuulu kaebajale üldhaigestumise tagajärjel määratud töövõimetuspensioni maksmisel kohaldamisele määruse nr 987/2009 art 31, mis asub käsitletava määruse III jaotise (eri liiki hüvitistega seotud erisätted) I peatükis „Haigushüvitised, rasedusja sünnitushüvitised ning nendega samaväärsed isadushüvitised“. Kaebaja on viidanud ka art-le 40, mis asub sama jaotise II peatükis, mis käsitleb hüvitisi tööõnnetuse või kutsehaiguse korral. Need on RPKS alusel määratud töövõimetuspensioni maksmisel asjassepuutumatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. MM palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada.

7.1. Saksamaal pole kaebaja saanud toetusi, sest ta pole seal töötanud 12 kuud, vaid kokku 7 kuud. Sellises olukorras vastustab sotsiaaltoetuste eest elukohariik.

7.2. Vastustaja väitel on määruse 883/2004 art 56 kohaldatav vaid pro rata pensionitele (mitme liikmesriigi poolt makstav pension). Kaebajale on määratud ainult Eesti pension. Kuna kaebaja on töötanud ka Saksamaal 7 kuud, tuleks see staaž liita alates maist 2012 kaebaja pensionistaažile.

3-13-70223 5(6)

7.3. Pensioni maksmine peab toimuma Saksa õigusest lähtudes. Eesti õiguses on B-tüübi pensioni aluseks süsteem, mis Saksamaal käib pensionilisa kohta.

7.4. Kui inimene töötab täisaastad, siis ei tohiks need aastad pensioniõigusliku staaži hulgast ära kaduda koefitsiendi rakendamisega alates 1999. aastast.

7.5. Kaebuse rahuldamise aluseks on EL määruse 883/2004 preambuli p-d 5, 15 ja 28, art-d 21, 52, 57 ja 59 ning EL määruse 987/2009 art-d 6, 7, 12, 51, 52 ja 94.

8. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata, leides, et halduskohtu otsus on põhjendatud ja õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED I

9. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on PISTS sätteid puudega tööealise inimese toetuse (PISTS § 4 p 2) maksmise osas õigesti kohaldanud. Need ei võimalda toetust maksta isikule, kelle elukoht ei ole Eestis (§ 3 lg 2) isegi siis, kui teises liikmesriigis sarnase toetuse maksmiseks alus puudub, nt ebapiisava tööstaaži tõttu.

10. EL määruse 883/2004 art 7 sätestab, et kui määruses ei ole sätestatud teisiti, ei rakendata ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide või selle määruse alusel makstavatele rahalistele hüvitistele vähendamist, muutmist, peatamist, tühistamist ega konfiskeerimist asjaolu tõttu, et hüvitisesaaja või tema pereliikmete elukohaks on mõni teine liikmesriik kui hüvitiste maksmise eest vastutava asutuse asukohariik. Määruse 9. ptk reguleerib mitteosamakselisi rahalisi hüvitisi. Puudega tööealise inimese toetust saab olemuselt pidada art 70 lg-le 2 vastavaks hüvitiseks. Seda on nimetatud ka lg 2 p-s c viidatud 10. lisas: puudega täiskasvanu toetust selle lisa nimekirjas saab pidada PISTS § 4 p-le 2 vastavaks toetuseks. Nende toetuste samasugust eesmärki ja sisu saab järeldada ka PISTS §-dest 241 ja 242, millest saab järeldada, et puudega tööealise inimese toetus asendab puudega täiskasvanu toetust. Määruse lisas 10 toodud loetelus puudega tööealise inimese toetuse märkimata jätmisest ei saa seetõttu teha järeldust, et nimetatud toetus määruse art-ga 70 hõlmatud ei ole. Artikli 70 lg 3 näeb ette, nagu halduskohus õigesti märkis, et määruse artiklit 7 ja 3. jaotise teisi peatükke ei kohaldata artikli 70 lõikes 2 osutatud hüvitiste suhtes. Lõike 4 kohaselt antakse lõikes 2 osutatud hüvitisi eranditult asjaomase isiku elukohajärgses liikmesriigis kooskõlas selle riigi õigusaktidega. Selliseid hüvitisi annab elukohajärgne asutus oma kulul. Kuivõrd apellandi elukohajärgne liikmesriik on Saksamaa, ei ole alust nende hüvitiste maksmiseks vastustaja poolt. II

11. Töövõimetuspensioni suuremas summas maksmiseks kohustamise nõude jättis halduskohus õigesti ja põhjendatult rahuldamata. Apellant ei ole halduskohtu otsusele RPKS järgi pensioni arvutamise korra selgitamisel vastuväiteid esitanud, vaid leiab üksnes, et kohaldada tuleb RPKS asemel EL määrustele tuginedes Saksa õigust. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi töövõimetuspensioni maksmist käsitlevas osas korrata, tuginedes seejuures HKMS § 201 lõikele 4. Vastuseks apellatsioonkaebusele, milles korratakse peamiselt kaebuses juba esitatud seisukohti, selgitab ringkonnakohus siiski järgmist.

12. Apellandi väitel on ta töötanud seitse kuud ka Saksamaal, ent selle kohta pole pensionitoimikus tõendeid. Puuduvad tõendid, et apellant oleks need esitanud pensioni suuruse muutmise nõude lahendamiseks enne kohtusse pöördumist Sotsiaalkindlustusametile. Neid tõendeid pole esitatud ka kohtule, kuigi kohustamisnõude lahendamisel ei omaks kohtumenetluse ajal esitatud uusi asjaolusid tõendavad dokumendid ka tähtsust.

3-13-70223 6(6)

13. Apellandi viidatud EL määrustest ei saa järeldada, et pensioni maksmisel ühe liikmesriigi poolt tuleb selle suurus kindlaks määrata teise liikmesriigi – pensioni saama õigustatud isiku elukohariigi – normidest lähtudes. Kui pensioniõiguslik staaž on tekkinud Eestis ja pensioni maksmine ette nähtud Eesti õigusega, ei arvutata selle suurust lähtudes Saksa õiguse normidest, mis reguleerivad seal töövõimetuspensioni maksmist. See nähtub ka apellandi viidatud EL määruse 883/2004 art 21 lg 1 teisest lausest. Asjaolust, et Saksamaa ei pea apellandile töövõimetuspensioni maksma (kooskõlas määruse 883/2004 art-ga 57), ei saa järeldada, et makstav pension peab vastama Saksa õiguses ettenähtule. Määruse 883/2004 art 46 lg 1 näeb ette, et isikul, kelle suhtes on järjest või vaheldumisi kohaldatud kahe või enama liikmesriigi õigusakte, millest vähemalt ühed ei ole A-tüüpi õigusaktid, on õigus hüvitistele 5. peatüki alusel, mida kohaldatakse mutatis mutandis, võttes arvesse lõiget 3. 5. peatükis paikneva art 52 lg 1 p a näeb ette, et pädev asutus arvutab makstava hüvitise suuruse kohaldatavate õigusaktide alusel üksnes siis, kui hüvitiste määramise tingimused on täidetud ainult siseriiklike õigusaktide alusel (sõltumatu hüvitis). Neist sätetest, nagu ka apellatsioonkaebuses viidatud normidest, mis käsitlevad erinevates liikmesriikides tekkinud staaži arvessevõtmist ja sellest tulenevat pensionide ümberarvutamist, ei saa ringkonnakohtu arvates järeldada, et olukorras, kus töövõimetushüvitise maksmise aluseks olev pensioniõiguslik staaž on tekkinud üksnes Eestis, tuleb kohaldada (ka) teise liikmesriigi õigust. Määrus nr 987/2009 käsitleb, nagu halduskohus õigesti selgitas, hüvitise maksmist olukorras, kus seda ei ole määratud üheski liikmesriigis. Sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole. III

14. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

15. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et menetlusosalised ei ole esitanud halduskohtus ega ringkonnakohtus menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire PikaM /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks