3-13-932/37 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-932 Haldusasi NG kaebus Viimsi valla viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõudes MG-le elukoha piirkonnajärgses munitsipaallasteaias lasteaiakoha võimaldamisel Menetlusosalised Kaebaja: NG Vastustaja: Viimsi vald, esindaja Gunnar Kender Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 13. juuni 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Viimsi valla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viimsi valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. juuni 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-932 muutmata.

2. Jätta Viimsi valla taotlus menetluskulude väljamõistmiseks NG-lt rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 15. detsembril 2014 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-13-932 2(8) ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. NG on XX.XXXXXX XXXX sündinud MG-i ema. Nende rahvastikuregistrijärgne elukoht on Viimsi vallas. NG esitas 2011. a suvel Viimsi vallale taotluse võtta tema laps MG alates õppeaastast 2013/2014 Viimsi valla lasteaeda.

2. Viimsi Vallavalitsuse noorsooja haridusameti juhataja teatas 27.03.2013 e-kirjaga NG-ile, et tema lapsele sellel õppeaastal lasteaiakohta ei võimaldata. Kirjale lisatud munitsipaalasutuse Viimsi Lasteaiad sekretäri e-kirjas noorsooja haridusameti juhatajale märgiti, et MG ei saa sel aastal sõimekohta, kuid peaks saama koha järgmisel aastal. NG-i samal päeval e-kirjaga saadetud pöördumisele, milles väljendati veelkordselt huvi lasteaiakoha saamise vastu, ja 02.04.2013 esitatud pöördumisele, milles tunti huvi, kas vallal on võimalik eralasteaiatasu kompenseerida ulatuses, milles see on suurem munitsipaallasteaia kohatasust, vastas valla ametnik 02.04.2013 e-kirjaga, et vald kohtleb kõiki eralasteaias käivaid lapsi võrdselt ja maksab eralasteaia toetust 223 eurot 69 senti lapse kohta kuus. Vald loodab luua juurde lasteaiakohti ja jätkata eralasteaia kompensatsiooni tasumist peredele, kellele ei ole võimalik kohe eraldada kohta munitsipaallasteaias.

3. NG esitas 01.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes Viimsi valla kohustamist andma tema lapsele lasteaiakoht elukohajärgses munitsipaallasteaias või alternatiivselt hüvitada tekkivad eralasteaiakulud. Kaebaja leidis, et Viimsi vald on õigusvastaselt jätnud täitmata koolieelse lasteasutuse seaduse (KELS) §-s 10 sätestatud kohustuse. Kaebaja hinnangul koheldakse teda ja tema last ebavõrdselt võrreldes lastega, kellele vald lasteaiakoha võimaldanud on ning kes saavad seeläbi seaduses ette nähtud alushariduse selliselt, et vanemad peavad selle eest tasuma vaid osaliselt, samas kui eralasteaias käiva lapse vanem peab lapsehoiuteenuse ja lapsele vastava hariduse andmise eest tasuma täielikult eralasteaia pidaja nõutavas ulatuses.

4. Viimsi vald vaidles vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. KELS § 10 lõikele 1 tugineva nõude esitajaks peaks olema laps, mitte tema vanem. Valla suutmatus täita KELS § 10 lg 1 nõudeid ei tulene tema soovimatusest täita seadust, vaid objektiivsetest asjaoludest, sh. sellest, et riik ei täida omapoolseid kohustusi kohalike omavalitsuste finantseerimisel. KELS § 10 lg 1 on vastuolus põhiseaduse (PS) §-ga 154 ning selle normi kaudu sekkub riik lubamatult kohaliku omavalitsuse otsustusõigusesse kohaliku elu korraldamisel. Rahalise nappuse olukorras panustatakse eeskätt just lasteaia-, mitte sõimekohtade loomisele ning seejuures arvestatakse seda, et tööseadused tagavad lapsevanemale õiguse lapsehoolduspuhkusele kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Viimsi vald ei ole KELS § 27 lõikes 2 ja selle alusel antud Vabariigi Valitsuse 31. augusti 2008 määruses nr 30 „Riigieelarvest koolieelsete lasteasutuste kohtade loomiseks ja renoveerimiseks, lasteasutuste õpikeskkonna arendamiseks ja lasteasutuste õpetajate palgavahenditeks toetuse eraldamise ning kasutamise tingimused ja kord ning toetuse saamise eelduseks oleva kohaliku omavalitsuse üksuse omaosaluse suurus ja nõuded omaosalusele” sätestatud korras riigilt lasteasutuste kohtade loomiseks ja renoveerimiseks toetust saanud, vaatamata vastavasisuliste taotluste esitamisele. Viidates Riigikohtu otsusele põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-8-09, leiab vastustaja, et KELS § 10 lg 1 ei määra ära, kas tegemist on omavalitsusliku või riikliku kohustusega ning seetõttu peaks seda tegema antud vaidluse lahendamisel kohus. Seetõttu on vastustaja taotlenud,

3-13-932 3(8) et kohus määraks kindlaks, kas KELS § 10 lg-st 1 tulenev kohustus on omavalitsuslik või riiklik, ning kui tegu on riikliku kohustusega, siis tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks sellise regulatsiooni puudumine, mis tagaks riikliku kohustuse piisava rahastamise riigieelarvest; kui tegu on omavalitsusliku kohustusega, siis tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks liigne sekkumine kohaliku omavalitsuse õigusesse ise otsustada kohalikke küsimusi ja sellise regulatsiooni puudumine, mis tagaks omavalitsusliku ülesande täitmise. Vanema kohustus on luua lapsele soodsad tingimused arenemiseks ja alushariduse omandamiseks sõltumata lapse paigutamisest koolieelsesse lasteasutusse, teiseks aga on ka riik ise näinud ette võimaluse olla vanemal lapsega kodus kuni lapse kolmeaastaseks saamiseni. Vanematele, kelle lapsele pole olnud võimalik tagada kohta munitsipaallasteaias, makstakse nende taotlusel Viimsi Vallavolikogu 18. jaanuari 2011 määruse nr 2 „Koolieelse eralasteasutuse toetuse suuruse kinnitamine“ alusel seal kindlaksmääratud suuruses koolieelse eralasteaia toetust, samamoodi kompenseeritakse vallavolikogu 13. veebruari 2007 määruse nr

11 „Lastehoiu toetuse määramise ja maksmise kord“ alusel lastehoidu. Samuti toob vastustaja välja, et Viimsi valla elanike arv on viimase 12 aasta jooksul suurenenud umbes 6000-lt enam kui 17000-ni ning kuigi kehtestatud detailplaneeringutes on ette nähtud ka uute koolieelsete lasteasutuste rajamine, on paljud neist erinevatel põhjustel realiseerumata jäänud. Vastustaja toob välja, et seadusandja on kohalike omavalitsuste tulubaasi vähendanud ja võõrvahendite kaasamise võimalusi piiranud, samas kui Viimsi vald on oma eelarves pidevalt suurendanud kulutusi haridusele, sealhulgas ka koolieelsetele lasteasutustele.

5. 05.05.2014 on Viimsi valla asutus Viimsi Lasteaiad ning MG-i vanemad sõlminud lepingu lasteaiakoha kasutamise osas. Kõnealuse lepingu kohaselt võimaldatakse MG-le lasteaiakoht Viimsi valla peetavas Pargi lasteaias alates 2014. aasta augustist.

6. NG esitas taotluse jätkata kohtumenetlust Viimsi valla viivituse õigusvastasuse tuvastamise nõude osas eesmärgiga esitada hiljem Viimsi valla vastu kahju hüvitamise nõue.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 13.06.2014 otsusega NG kaebuse ja tuvastas, et Viimsi vald jättis õigusvastaselt täitmata KELS § 10 lõikest 1 tuleneva kohustuse luua MG-le võimalus käia teeninduspiirkonna lasteasutuses 2013/2014 õppeaastal. Kuna kohtumenetluse ajal on faktilised asjaolud muutunud ja kaebaja lapsele lasteaias käimise võimalus loodud, on kaebuses soovitud kohustus valla poolt täidetud. Kohus saab vastavalt kaebaja soovile lahendada kaebuses näidatud kohustamisnõude õigeaegse täitmata jätmise õigusvastasuse tuvastamise nõuet.

KELS ei reguleeri seda, millal peavad vanemad kohalikule omavalitsusele või selle peetavale koolieelsele lasteasutusele lapse vastuvõtmiseks avalduse esitama, ega ka seda, millise aja vältel tuleb avaldus lahendada. Kohtuasjas nr 3-4-1-63-13 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et lasteaiakoha andmine on haldusmenetlus ning lasteaiakoht tuleb eraldada mõistliku aja jooksul avalduse esitamisest arvates. Vanem ei saa nõuda, et vald võimaldaks vähemalt pooleteiseaastasel lapsel lasteaias käimist kohe avalduse esitamisest arvates, küll aga tuleb vallal lasteaiakoht eraldada mõistliku aja jooksul. Sellise mõistliku ajana saab rääkida ajast, mis on vajalik lapse lasteasutusse võtmiseks vajalike toimingute tegemiseks. Selline mõistlik aeg on mõni kuud. Kaebaja esitas vallale avalduse lasteaiakoha saamiseks kohe pärast lapse sündimist. Seega oli Viimsi vallal aega avalduse lahendamiseks ning vajalike toimingute tegemiseks umbes kaks aastat.

3-13-932 4(8) Vanemal on subjektiivne õigus nõuda kohalikult omavalitsuselt KELS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmist ning vanem võib selleks esitada kaebuse enda nimel. Kaebust ei tule esitada lasteaiakohta kasutava lapse nimel.

Nõustuda ei saa vastustaja argumentatsiooniga KELS § 10 lg 1 vastuolu kohta PS §-ga 154. Viidatud põhiseaduse normist tuleneb kohalikule omavalitsusele nii õigus piisavatele rahalistele vahenditele omavalitsuslike ülesannete täitmiseks kui ka õigus kohalikule omavalitsusele seadusega pandud riiklike kohustuste täielikule rahastamisele riigieelarvest. Kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lõikest 2 tulenevalt on oma halduspiirkonnas vajalikul arvul koolieelsete lasteasutuste ülalpidamine ja koolieelse hariduse andmine kohaliku elu küsimused. Isegi kui asuda seisukohale, et riik ei ole kohalikule omavalitsusele taganud viimase ülesannete täitmiseks vajalikku tulubaasi, ei muuda see põhiseadusega vastuolus olevaks neid ülesandeid endid. Käesoleval juhul ei ole vaidluse all kohaliku omavalitsuse kohustus, mille adressaadiks oleks riik, vaid tegemist on sooritusekohustusega konkreetse isiku, kaebaja ees. Selleks, et mõjutada riigivõimu kohaliku omavalitsuse huvide ja vajadustega rohkem arvestama, on kohalikul omavalitsusel erinevaid poliitilisi, aga ka õiguskaitsevõimalusi. Nii näiteks on kohaliku omavalitsuse volikogul põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse §-st 7 tulenevalt õigus esitada Riigikohtule taotlus tunnistada jõustumata seadus või valitsuse või ministri määrus põhiseadusega vastuolus olevaks või jõustunud seadus või valitsuse või ministri määrus või selle säte kehtetuks, kui see on vastuolus kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatistega.

Kohalik omavalitsus ei saa KELS § 10 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitamata jätmist õigustada selliste asjaoludega nagu reaalsete lasteaiakohtade vähesus või üldine rahapuudus. Seetõttu on käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast asjassepuutumatud vastustaja kirjalikus seletuses esitatud väiteid, mis puudutavad vastustaja pingutusi lasteaiakohtade loomisel ning kohaliku omavalitsuse eelarvevahendite nappust ja selle põhjusi. KELS § 10 lg 1 ei ole deklaratiivse iseloomuga säte, vaid sellest normist tuleneb igale konkreetses kohalikus omavalitsus elavale pooleteise kuni seitsme aasta vanusele lapsele (ja tema vanemale) õigus nõuda, et kohalik omavalitsus võimaldaks lapsel lasteaias käia. Kõnealusest normist tuleneb vallale kohustus pidada lasteaiakohtade vajadust arvestades ülal piisaval arvul lasteasutusi.

Eeltoodust tulenevalt oli Viimsi vallal kohustus võimaldada MG-il 2013/2014 õppeaastal käia Viimsi valla peetavas koolieelses lasteasutuses. Vald seda võimalust reaalselt MG-ile ei taganud, viivitades kaebaja poolt esitatud avalduse lahendamisega. Jättes kohustuse täitmata, toimis vald õigusvastaselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Viimsi vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldamata jätta. Apellant leiab, et halduskohus oleks pidanud kaebuse HKMS § 151 lg 1 p 1 või § 151 lg 2 p 1 alusel jätma läbi vaatamata või HKMS § 152 lg 1 p 4 alusel lõpetama asja menetluse. Kaebusest ei selgunud, milliseid kaebaja õigusi Viimsi vald rikkus ja mida kaebaja seoses sellega nõuab, st mis on kaebuse aluseks ja esemeks. Kaebuses viidatakse kaebaja lapsel võimaluse puudumisele saada alusharidust. Sellisel juhul oleks saanud kaebuse esitada kaebaja laps. KELS § 10 lõikest 1 ei tulene lapse vanema subjektiivset õigust nõuda lapsele lasteaiakohta. Alternatiivse nõudena taotles kaebaja kohustada Viimsi valda hüvitama kaebaja poolt 2013/2014 õppeaastal vastavalt esitatavatele arvetele lapsehoiule tehtav ülekulu, mis ületab KELS § 27 lg 3 sätestatud maksimumi. Kaebusest ja selle täpsustusest nähtuvalt on kaebaja nii

3-13-932 5(8) põhikui ka alternatiivnõude esitanud kohustamisnõudena. Viimsi vallale jäi sellise nõude esitamine kohustamiskaebusena arusaamatuks, kuna puudus selgus, kas selline ülekulu tulevikus üldse tekib, kas selle tekkimine ja suurus on põhjendatud ning kas on alust selle sissenõudmiseks vastustajalt. Kohus pole alternatiivse nõude suhtes seisukohta võtnud. Lasteaia rühmades olevate laste arvu määrab KELS § 7 ja seda arvu on sõimerühmas lubatud kahe koha võrra hoolekogu poolt juba suurendatud, lisaks oli enne kaebaja last järjekorras veel

133 last, kes ootasid kohta sõimerühma. Vastustaja ei keeldunud kaebaja lapsele sõimekoha eraldamisest 2013/2014 õppeaastal pahatahtlikkusest või kiuslikkusest, vaid lähtudes reaalsest olukorrast. Soovides nõude rahuldamist, tulnuks valla arvates kaebajal siis ka ära näidata, millistest kriteeriumitest lähtudes oleks pidanud kellegi lapse sõimerühmast välja arvama, et tema asemel oleks selle koha saanud kaebaja laps, sest muud võimalust sellise nõude täitmiseks seoses sõimekohtade ebapiisava arvuga vallal ei olnud. Kui järjekorras eespool olijad oleksid lasteaiakohast loobunud, oleks kaebaja laps saanud lasteaiakoha ka ilma kaebust esitamata. Seega ei olnud kaebusega võimalik selle eesmärki saavutada.

Kaebuse lahendamiseks kuluvat aega arvestades ei olnud kohustamisnõude rahuldamine eraldada lasteaiakoht 2013/2014 õppeaastast juba puhtpraktiliselt võimalik. Ka seetõttu ei saanud halduskohus kaebust sisuliselt lahendama asuda. Koha eraldamise kohustamiskaebusega võiks saavutada kaebuse eesmärgi vaid juhul, kui kohalik omavalitsus mingil põhjusel keelduks üldse kohta eraldamast. Olukorras, kus koha eraldamist hetkel ei võimalda kohtade nappus ja sellest tingitud üldjärjekord ning koht eraldatakse esimesel võimalusel, ei saa kohutamiskaebus oma eesmärki täita. Kohtuotsus uusi lasteaiakohti ei loo.

Halduskohus ei võtnud seisukohta valla taotluse suhtes tuvastada, kas lasteaiakoha andmise kohustus on riiklik või omavalitsuslik; kui tegu on riikliku kohustusega, siis tunnistada põhiseadusevastaseks sellise regulatsiooni puudumine, mis tagaks riikliku kohustuse piisava rahastamise riigieelarvest; kui tegu on omavalitsusliku kohustusega, siis tunnistada põhiseadusevastaseks liigne sekkumine kohaliku omavalitsuse õigusesse ise otsustada kohalikke küsimusi ja sellise regulatsiooni puudumine, mis tagaks omavalitsusliku ülesande täitmise. Kohus rikkus nende taotluste kohta seisukoha võtmata jätmisega kohtumenetluse norme.

Kaebuse nõude muutmisel ei ole järgitud HKMS § 49 lõikes 1 toodud aluseid, samuti muid protsessinorme, mistõttu on nõude muutmine ebaseaduslik. Nõude muutmise taotlus esitati pärast kohtu poolt seisukohtade esitamiseks ette nähtud tähtaja möödumist. Muudetud nõue ei ole otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks. Kaebuse eesmärgiks oli saada kaebaja lapsele lasteaiakoht, mis talle menetluse käigus valla poolt seoses järjekorra kätte jõudmisega ka võimaldati. Kohus oleks pidanud andma Viimsi vallale võimaluse esitada vastuväiteid muudetud nõudes esitatud kaebusele, seda ei tehtud.

Halduskohus ei arvesta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 19.03.2014 otsustega asjades nr 3-4-1-63-13 ja 3-4-1-66-13, mille kohaselt lasteaiakoha eraldamine üldjärjekorra alusel on iseenesest põhiseadusega kooskõlas, arvestada tuleb aga mõistlikku tähtaega. Seadus sellist tähtaega ei sisusta, see sõltub konkreetsetest asjaoludest. Halduskohtu poolt nimetatud mõistlik aeg „ehk mõni kuu“ on konkretiseerimata ja põhjendamata, seega meelevaldne.

Väga tihti pannakse laps lasteaiajärjekorda kohe pärast lapse sündi. Samas nähtub lasteaedade igapäevasest praktikast, et üldjärjekorda on pandud lapsi, kelle vanemad järjekorra kättejõudmisel lasteasutuse kohast erinevatel põhjustel loobuvad. Nii näiteks 2014/2015

3-13-932 6(8) õppeaastal loobus erinevatel põhjustel üldjärjekorraga kättejõudnud lasteaiakohast kokku 105 last. Iga uue koha loomine maksab raha, samas aga ei ole selgust kohasoovijate kindlas arvus enne, kui lapsevanemale on kohta pakutud ja saadud temalt vastus. Samuti ei saa täpselt planeerida valda saabuvate laste arvu, kuna kasutatakse ka üüripindu jms. Vallal puuduvad võimalused luua lasteaiakohti igaks juhuks varuga. Tähtsust omab asjaolu, mis ajast lapsele kohta soovitakse. Kui esimesel taotletaval õppeaastal üldjärjekord koha saamist ei võimalda, tekib esimene järgmine võimalus koht saada üldjuhul alles järgmisel õppeaastal. Apellant on seisukohal, et munitsipaallasteaiakoha saamise taotluse lahendamisel on kõiki asjaolusid arvesse võttes antud juhul mõistlikku menetlemise tähtaega järgitud.

Viimsi Vallavalitsus on oma võimaluste piires loonud pidevalt juurde uusi lasteaiakohti. Viimsi vald oma rahaliste võimaluste piires annab pidevalt endast sisuliselt maksimumi, et normaliseerida lasteaiakohtade saadavust. Nimelt on valla eelarves pidevalt suurenenud kulutused haridusele, sealhulgas ka koolieelsetele lasteasutustele. 2013. aastal moodustasid kulutused haridusele 52,96% eelarve kuludest. 2012. aastaga võrreldes suurenesid kulutused haridusele 5,6%. Vald on kasutanud ka planeerimismenetluses abinõusid, et lasteaiakohtade nappust ära hoida.

9. NG vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata. Kaebuse esitamise ajal ei olnud võimalik ette näha, et kohtuasja menetlemise aega arvestades ei ole võimalik kohustada kaebaja lapsele 2013/2014 õppeaastal lasteaiakohta tagama. Kaebajale jääb arusaamatuks Viimsi valla seisukoht, nagu tuleks automaatselt jätta läbi vaatamata lasteaiakoha nõudmist käsitlevad kaebused seetõttu, et vald on olnud ja on jätkuvalt suutmatu lastaiakohtade loomisel. Halduskohus leidis õigesti, et nii kohustamiskaebuse puhul ja ka valla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise nõude puhul taandub küsimus sellele, kas vald pidi võimaldama kaebaja lapsele lasteaiakoha õppeaastal 2013/2014. Järelikult on Viimsi vald saanud esitata kõik asjassepuutuvad seisukohad kirjaliku menetluse käigus. Kaebaja on esitanud halduskohtule kaebuse, milles soovib Viimsi valla õigusvastase tegevusega tekitatud 716 euro suuruse kahju hüvitamist. See haldusasi (3-14-51374) on peatatud kuni kohtulahendi jõustumiseni käesolevas haldusasjas. Halduskohus leidis õigesti, et Riigikohtu poolt kohtuasjas 3-4-1-63-13 sätestatud „mõistlik aeg“ lastaiakoha tagamiseks ei saa kindlasti olla nii pikk, nagu käesoleval juhul. Isegi kui halduskohtu poolt nimetatud mõistlik aeg „ehk mõni kuu“ on konkretiseerimata, on käesoleval juhul kaheaastane avalduse lahendamise aeg mõistlikku aega ületav. Muud väited, mida Viimsi vald on välja toonud, et õigustada oma õigusvastast käitumist, ei ole asjakohased. Valla tegevus lasteaiakoha võimaldamata jätmisel ei olnud õiguspärane. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. KELS § 10 lg 1 sätestas nii vallale taotluse esitamise ajal kui kohtuotsuse tegemise ajal, et vallavõi linnavalitsus loob kõigile pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses. Selle sättega antakse isikule õigus nõuda vallalt lasteasutuses käimise võimaldamist. Sellist kohustust ei saa täita pelgalt lasteaiakohtade järjekorda isiku lisamisega, vaid kohustuse eesmärk on võimaldada lapsel saada alusharidust ning tema vanematel korraldada oma elu viisil, kus lasteasutuse tööajal ei ole nad seotud lapse kasvatamisega ega pea leidma võimalusi muul viisil lapsehoiu korraldamiseks, nt tööl käimise

3-13-932 7(8) võimaldamiseks. Seetõttu võib KELS § 10 lg 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine rikkuda nii lapse kui tema vanema õigusi (Tallinna Ringkonnakohtu 12.08.2013 otsus asjas nr 3-12- 1007, p 13). Olukorras, kus kaebuse on esitanud lasteaiakohta vajava lapse vanem, ei ole võimalik jätta kaebust kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata ega menetlust sel alusel lõpetada: vanema subjektiivne õigus tuleneb KELS § 10 lõikest 1. Asjaolu, et kaebuses viidatakse ka lasteaiakoha saamise sisulisele põhjusele – lapse poolt alushariduse saamine – ei tähenda, et vanem oma subjektiivset KELS § 10 lg-st 1 tulenevat õigust ei kaitse.

11. Apellant heidab halduskohtule ette, et kohus ei võtnud seisukohta algses kaebuses sisaldunud alternatiivse nõude suhtes. Olukorras, kus kaebaja lapsele anti munitsipaallasteaias koht, ei olnud alternatiivse kohustamisnõude lahendamine enam võimalik: tulevikus ei oleks saanud kaebajal tekkida kulutusi, mille väljamõistmist ta vallalt soovis. Nõude muutmine tuvastamisnõudeks oli seetõttu põhjendatud. Ringkonnakohus sedastab siiski, et selle nõude esitas kaebaja, mitte vastustaja, ning vastustaja ei saa seetõttu nõuda sellise nõude lahendamist. Kaebaja ei ole kohtuotsust apelleerinud. Olukorras, kus tulevikus tekkiva kahju hüvitamise nõude lahendamise kohta on olemas kohtupraktika (vt ringkonnakohtu otsus 3-12-1007, p-d 17- 18), mis sellise kahju hüvitamist ei võimalda ka kohustamisnõudena, ei oleks kaebuse sellise alternatiivse nõude rahuldamine olnud kaebuse esitamise ajal eksisteerinud faktilises olukorras võimalik.

12. Kaebeõigus halduskohtumenetluses ei sõltu sellest, milline võib olla prognoositav aeg asjas tehtava kohtulahendi jõustumiseni või kas kaebuses soovitud nõude rahuldamise korral on usutav, et vastustaja kohtuotsust täidab. Seetõttu ei oma tähtsust, kui palju aega oli kaebuse esitamise ajal jäänud 2013/2014 õppeaasta alguseni või millised olid valla eelarvelised võimalused kohtuotsuse täitmise tagamiseks täiendavaid lasteaiakohti luua. Kaebeõigus sõltub kaebajal subjektiivse õiguse olemasolust – KELS § 10 lg 1 sellise õiguse sätestas – ning vastustaja poolt sellele vastava kohustuse täitmata jätmisest. Selles, et kaebaja lapsele lasteaiakohta soovitud ajal ei võimaldatud, vaatamata sellele, et laps oli KELS § 10 lõikes 1 näidatud vanuses, ei ole poolte vahel vaidlust. Halduskohus ei rikkunud seetõttu menetlusnorme, kui ei tagastanud kaebust või jätnud seda läbi vaatamata.

13. KELS § 10 lõikele 1 tugineva nõudeõiguse olemasolu kohaliku omavalitsuse üksuse vastu lasteaiakoha saamiseks ei sõltu kohaliku omavalitsuse üksuse rahalisest seisundist ega sellest, millisel määral vastava kohustuse täitmist riigieelarvest toetatakse, sest tegemist on erinevate õigussuhetega ning kohaliku omavalitsuse üksus ei saa KELS § 10 lg-st 1 tuleneva kohustuse lapse ja tema vanema ees täitmata jätmist õigustada viitega riigi võimalikele tegematajätmistele või rikkumistele nendevahelises õigussuhtes. Tegemist ei ole tingimusliku kohustusega, mida tuleks täita üksnes juhul, kui riik kohalikule omavalitsusele selleks raha eraldab. Asjaolu, et riik ei pruugi olla oma tegevuses järginud kohaliku omavalitsuse põhiseaduslikke tagatisi, sh finantsgarantiid, ei mõjuta kaebaja subjektiivsete õiguste realiseerimist antud asjas ning ei saa kaasa tuua seadusega kohalikule omavalitsusele pandud kohustuse täitmata jätmist. Kohalikul omavalitsusel on õigus sellisel juhul pöörduda kohtu poole, vaidlustades kohaliku omavalitsuse põhiseaduslike tagatiste rikkumise. Käesoleva asja lahendamisel ei ole küsimus valla rahastamise piisavusest aga asjassepuutuv. Halduskohus ei ole rikkunud vastustaja taotlust põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks kohtuotsuse resolutsioonis lahendamata jättes menetlusnorme. Kohtuotsuses on ka piisavalt selgitatud, miks kohus nimetatud küsimust asjassepuutuvaks ei pea.

14. Kaebuse nõude muutmine oli lubatav. See toimus kohtu selgituskohustuse täitmise tulemusel vastuseks 03.06.2014 kohtunõudele selles näidatud tähtaja jooksul. Nõude muutmine oli otstarbekas, sest kaebaja eesmärk ei olnud pelgalt lasteaiakoha saamine, vaid kaebuse nõuetest nähtuvalt ka ülemääraste lastehoiukulude vältimine 2013/2014 õppeaastal.

3-13-932 8(8) Tuvastamisnõude esitamine edasise kahju hüvitamise nõude lahendamiseks on kaebuse eesmärgi saavutamisele suunatud. Ringkonnakohus nõustub ka halduskohtuga, et nõude muutmisest tulenevalt jäid vaidlusküsimused samaks ning vastustajale täiendava võimaluse andmata jätmine oma seisukohtade esitamiseks ei saanud seetõttu kaasa tuua asjas tehtava lahendi ebaõigsust. Apellatsioonimenetluses on vastustajal olnud võimalik enda vastuväiteid kohtuotsusele esitada.

15. Asjaolu, et halduskohus ei määratlenud kohtuotsuses üheselt, millise tähtaja jooksul lasteaiakoha saamise avalduse esitamisest arvates tuleb kohaliku omavalitsuse üksusel lasteaiakoht lapsele võimaldada, ei tähenda kohtuotsuse põhjendamise nõude rikkumist. Kohus, lahendades konkreetset vaidlust, pidi arvestama sellega, et kaebaja esitas taotluse lapsele lasteaiakoha saamiseks umbes kaks aastat ja kaks kuud enne seda, kui lasteaiakoha saamist sooviti. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi praktikas asjades nr 3-4-1-66-13 ja 3-4-1-63-13 on selgitatud, et valla kohustus tagada pooleteisekuni seitsmeaastastele lastele munitsipaallasteaias käimise võimalus tuleb täita mõistliku aja jooksul sellekohase taotluse esitamisest ning õiguspärane on seda teha taotluste esitamise järjekorras. Kuivõrd mõistliku aja nõue ei ole abstraktselt, konkreetseid asjaolusid arvestamata, piiritletav päevades, ei saakski kohus üldistavalt mõistliku aja kestust ära näidata. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades puudub selleks aga vajadus, sest avaldus oli esitatud oluliselt varem, kui lasteaiakohta sooviti (kohta ei soovitud esimesel võimalusel), ning halduskohus leidis õigesti, et lasteaiakoha soovitud ajaks võimaldamata jätmist ei saa õigustada sellega, et mõistlik aeg avalduse lahendamiseks ei ole möödunud.

16. Ringkonnakohus möönab, et vastustaja on teinud suuri jõupingutusi lasteaiakohtade nappuse kõrvaldamiseks. Olukorras, kus seadusega on ette nähtud vanema avalduse alusel lasteaiakohtade võimaldamise kohustus pooleteisekuni seitsmeaastase lapse vanema soovil sellistele lastele, ei saa neile jõupingutustele vaatamata pidada vastustaja tegevust siiski õiguspäraseks. Üldjärjekorra olemasolu põhiseaduspärasusega saab õigustada selliste avalduste läbivaatamiseks kuluvat mõistlikku aega, st lasteaiakoha võimaldamata jätmist saab KELS § 10 lõikega 1 kooskõlas õigustada üksnes juhul, kui avalduse lahendamise tähtaeg – haldusmenetluse seaduse § 5 lõikes 4 nimetatud mõistlik aeg – ei ole veel möödunud. Selline tähtaeg ei saa olla aga pikem kui mõni kuu.

17. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

18. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus tasus kaebaja riigilõivu kokku summas 15 eurot. Apellatsioonimenetluses on Viimsi vald tasunud riigilõivu 15 eurot. Muude menetluskulude kohta pooled kohtumenetluses tõendeid ei ole esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks