3-12-1425/55 · Tartu Ringkonnakohus

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Maarika Kuusk ja Madis Ernits Otsuse tegemise aeg ja koht 14.11.2014, Tartu Haldusasja number 3-12-1425 Haldusasi G.D. (D.) kaebus Pajusi Vallavalitsuse 04.06.2012. a korralduse nr 101 ja 22.06.2012. a korralduse nr 111 tühistamiseks ning vallavalitsuse kohustamiseks vaadata toimetulekutaotlused uuesti läbi Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 06.05.2013. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus G.D. apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine 22.10.2014 Menetlusosalised Kaebaja G.D. Vastustaja Pajusi Vallavalitsus RESOLUTSIOON 1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 06.05.2013. a otsus muutmata. 2. Jätta kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.12.2014 (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja on füüsilisest isikust ettevõtja (FIE), kes tegeleb põllumajandussaaduste ja jõulukuuskede müügiga ärinime all XXXXXX talu. Talle kuulub 43,01 ha suurune XXXXXX kinnistu Jõgevamaal, XXXXXX (reg. osa nr XXXXXX , maatulundusmaa 100%). Lisaks kuulub kaebajale 4049 m2 suurune maatükk Põltsamaa linnas, XXXXXX (reg. osa nr XXXXXX , elamumaa 100%) ja kaebaja abikaasale, kes on samuti FIE, kuulub korteriomand Põltsamaa linnas, XXXXXX (reg. osa nr XXXXXX elamumaa 100%).

2

2. 20.05.2012 esitas kaebaja vastustajale avalduse (tl-I 15) toimetulekutoetuse saamiseks põhjusel, et tema pere on rahalistes raskustes. Taotluses esitatud andmete kohaselt kuulub kaebaja perekonda tema abikaasa ja täisealine poeg. Avaldusele on lisatud kaebaja ja tema abikaasa pangakontode väljavõtted perioodi 01.04.2012−30.04.2012 kohta (tl-I 10−14). Avalduse kohaselt oli 2012. a mais tema perekonna sissetulek kokku 268,58 eurot, mille moodustasid tema abikaasa pension 169,83 eurot ja üüritulu. Kaebaja ise FIE-na sissetulekut ei saanud ning kaebaja poeg on õpilane, kellel samuti sissetulek puudub. Perekonna sissetulekust tuleb maha arvata eluruumi alaline kulu 132,11 eurot.

3. Vastustaja palus 21.05.2012. a kirjaga nr 2-2/290-1 esitada kaebajal hiljemalt 28.05.2012 andmed kõigi pereliikmete eelmise kuue kuu sissetulekute kohta (ka arveldusarvete väljavõtted); dokumendid, mis tõendavad jooksval kuul tasumisele kuuluvaid eluruumi alalisi kulusid ning dokumendid ettevõtlusega kaasnevate riiklike maksude tasumise kohta. Kaebaja ei esitanud vastustaja poolt antud tähtajaks ühtegi nõutud dokumenti.

4. Pajusi Vallavalitsuse sotsiaalhoolekande komisjon arutas 01.06.2012. a istungil kaebaja 20.05.2012 esitatud toimetulekutaotlust ja tegi vallavalitsusele ettepaneku kaebaja taotluse mitterahuldamiseks (protokoll, tl-I 133−134).

5. 04.06.2012. a korraldusega nr 101 (tl-I 7−9) keeldus Pajusi Vallavalitsus kaebajale 2012. a maikuus toimetulekutoetuse maksmisest. Korralduse kohaselt on kaebaja pere pangakonto väljavõtetelt nähtuvalt kontode aprillikuu lõppjääk kokku arvestatuna 1857,52 eurot, mida on vastustaja hinnangul perel võimalik kasutada oma igapäevaseks toimetulekuks. Samuti tuvastas vastustaja kontoväljavõtete alusel, et 24.04.2012 on kaebaja saanud tulu kinnistu võõrandamisest summas 1600 eurot; kaebaja abikaasa on teinud 16.04.2012 kaebajale ülekande 1500 eurot selgitusega „laenuks“ ning 19.04.2012 on tehtud väljamakse 1000 eurot kaebaja kasutushoiuselt. Kaebaja maksejõulisust kinnitab ka asjaolu, et pere kasutuses on krediitkaart. Lisaks kuulub kaebajale kaks kinnisasja: 1) 4049 m2 suurune maatükk Põltsamaa linnas, XXXXXX ; 2) 43,01 ha suurune XXXXXX kinnistu Jõgevamaal, XXXXXX ; ja kaebaja abikaasale kuulub korteriomand Põltsamaa linnas, XXXXXX . Eeltoodud andmetest lähtuvalt on vastustaja seisukohal, et pere kasutuses või omandis olevad kinnisasjad tagavad kaebaja perele toimetulekuks piisavad elatusvahendid.

6. 20.06.2012 (tl-I 31) esitas kaebaja vastustajale uue avalduse toimetulekutoetuse saamiseks põhjendusega, et tema pere on rahalistes raskustes. Avaldusele on lisatud kaebaja ja tema pereliikmete pangakontode väljavõtted perioodi 01.05.2012−31.05.2012 kohta (tl-I 25−30). Avalduse kohaselt oli 2012. a juunis tema perekonna sissetulek kokku 268,58 eurot, mille moodustasid tema abikaasa pension 169,83 eurot ja üüritulu. Kaebaja ise FIE-na sissetulekut ei saanud ning kaebaja poeg on õpilane, kellel samuti sissetulek puudub. Perekonna sissetulekust tuleb maha arvata eluruumi alaline kulu 96,99 eurot. Kaebaja 20.06.2012. a taotlust arutati Pajusi Vallavalitsuse sotsiaalhoolekande komisjoni 21.06.2012. a koosolekul (protokoll, tl-I 135−136), kus komisjon tegi vallavalitsusele ettepaneku kaebaja taotluse mitterahuldamiseks.

7. 22.06.2012. a korraldusega nr 111 (tl-I 22−24, 130−131) keeldus Pajusi Vallavalitsus kaebajale 2012. a juunikuus toimetulekutoetuse maksmisest. Korralduses on vastustaja seisukohal, et kaebajal ja tema perel on võimalik oma igapäeva toimetulekuks kasutada nende pangakontodel olevat raha jääki kokku summas 218,28 eurot. Samuti on toidu ostmiseks ning muudeks perele hädavajalikeks esmavajadusteks võimalik kasutada ettevõtluse erikontol olevat raha. Konto väljavõtetelt nähtuvalt on kaebaja 24.04.2012 saanud tulu kinnistu võõrandamisest summas 1600 eurot, kaebaja abikaasa on teinud 25.05.,

3

29.05. ja 30.05.2012 kaebajale ülekandeid kokku summas 1633,22 eurot selgitusega „laenuks“, ning 31.05.2012 on ülekande selgitusega „laenuks“ teinud kaebajale tema poeg. Lisaks kuulub kaebajale kaks kinnisasja ja kaebaja abikaasale kuulub korteriomand. Seega on kaebaja pere omandis rohkem kui üks eluruum. Kui korteriomandite majandamisest ei ole võimalik piisavalt tulu teenida, tuleb perel vastustaja hinnangul elatusvahendite saamiseks kaaluda nende võõrandamist. Eeltoodust tulenevalt asus vastustaja seisukohale, et kaebaja pere kasutuses või omandis olevad kinnis- ja vallasasjad tagavad tema perele toimetulekuks piisavad elatusvahendid.

8. 06.07.2012 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse (tl-I 3−5, 18−20), milles taotles Pajusi Vallavalitsuse 22.06.2012. a korralduse nr 111 tühistamist, Pajusi Vallavalitsuse kohustamist vaadata kaebaja toimetulekutoetuse taotlus uuesti läbi (kaebuse sõnastuses: toimetulekutoetuse maksmiseks tehtava määruse väljaandmist koos õiguslikult pädeva juhendiga) ja mittevaralise kahju õiglast hüvitamist seaduses toodud piirmäära ulatuses. 17.08.2012 (tl-I 68) ja 03.09.2012 (tl-I 87) kohtule edastatud avaldustes selgitab kaebaja kohtule, et on vaidlustanud ka Pajusi Vallavalitsuse 04.06.2012. a korralduse nr 101. Kaebuse korralduse nr 101 peale (tl-I 102−105) edastas kaebaja halduskohtule 06.09.2012, selgitades, et esialgselt kohtule saadetud e-kirjale oli lisatud vale fail. Ka Pajusi Vallavalitsuse 04.06.2012. a korralduse nr 101 peale esitatud kaebuses palus kaebaja vaidlustatud korralduse tühistada ja kohustada vastustajat taotlust uuesti läbi vaatama.

9. 08.04.2013. a määrusega (tl-I 183−184) tagastas halduskohus kaebuse kahju hüvitamise taotluse osas.

10. Tartu Halduskohus jättis 06.05.2013. a otsusega (tl-I 187−189p) kaebuse Pajusi Vallavalitsuse 04.06.2012. a korralduse nr 101 ja 22.06.2012. a korralduse nr 111 tühistamiseks ning vallvalitsuse kohustamiseks vaadata toimetulekutaotlus uuesti läbi rahuldamata. - Tulenevalt 2012. aasta riigieelarve seaduse § 2 lg 8 p-st 1 ja SHS § 22 lg-test 11 ja 12 oli vaidlustatud korralduste andmise ajal riiklikult kehtestatud toimetulekupiir kolmeliikmelisele perele 199,42 eurot. Olukorras, kus kaebaja rõhutab tegutsemist FIE-na ning fikseeritud suurusega palga puudumist, on vastustaja põhjendatult toimetulekutoetuse arvestamisel lähtunud SHS § 222 lg-st 3 ning nõudnud kaebajalt andmeid toimetulekutoetuse taotlemisele eelneva kuue kuu keskmise sissetuleku kohta. Põhjendatud on vastustaja väide, et kaebaja perekonna tegelikku sissetulekut ei ole kaebaja esitatud andmete alusel võimalik välja selgitada. Kuna antud juhul ei ole kindlaks tehtud toimetulekutoetuse arvestamise aluseks olevat perekonna sissetulekut, on asjakohatu kaebaja etteheide, justkui vastustaja oleks eksinud FIE-de netosissetuleku arvestamise reeglite vastu. Arvestades, et SHS § 221 lg 3 p-st 2, koostoimes § 222 lg-ga 3 tuleneb toetuse taotleja kohustus esitada sissetulekut kinnitavad tõendid vajadusel kuuekuulise perioodi kohta ning kaebaja vastustaja nõudmisele vaatamata nimetatud tõendeid ei esitanud, ei olnud vastustaja kohustatud kaebaja taotlust sisuliselt lahendama, st SHS § 223 lg 2 ls-s 1 sätestatud viiepäevase tähtaja kulg ei ole alanud. Vaatamata kaebaja sissetuleku väljaselgitamiseks vajalike dokumentide esitamata jätmisele, lahendas vastustaja kaebaja taotlused toetuse saamiseks sisuliselt. Vastustaja on taotluse lahendamisel tuvastatud asjaolude alusel põhjendatult järeldanud, et kaebaja perekonnal on piisavad vahendid toimetuleku tagamiseks. Kaebajal oli võimalus täiendavalt tõendada, et perekonna tegelik toimetulek ei ole tagatud, kuid seda ta ei teinud, jättes täiendavad tõendid esitamata. - Vaidlustatud korraldustes on piisavalt põhjendatud seda, miks on toimetulekutoetuse määramata jätmine konkreetsel juhul põhjendatud. Olukorras, kus perekonnaliikmetel on olnud omavaheliste pangatehingute tegemiseks sellises mahus rahalisi vahendeid, mis on suurusjärgu võrra suurem riiklikust toimetulekupiirist kolmeliikmelisele perele, oli nende esmaseks kohustuseks tagada iseenda ja oma perekonnaliikmete toimetulek. Raha suunamine ettevõtlusse

4

kaebajale laenamise kaudu ning enda toimetuleku tagamiseks toimetulekutoetuse taotlemine looks olukorra, kus kaebaja ettevõtluse kulusid finantseeritaks toimetulekutoetusest. Avalike vahendite selline kasutamine oleks otseses vastuolus toimetulekutoetuse otstarbega ning võiks ohustada toimetulekutoetuse maksmist tegelikus puuduses olevatele inimestele. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja perekonnal on võimalik toimetuleku tagamiseks võõrandada vähemalt üks kinnisasjadest. Seega on vastustaja toetuse maksmata jätmise otsustamisel arvestanud asjas olulist tähtsust omavate asjaoludega. Väljaspool kahtlust on selge, et kaebaja perekonnal on piisavad vahendid minimaalse toimetuleku tagamiseks ning kaebaja ega tema perekonnaliikmed ei ole tegelikus puuduses. Asjakohased ei ole kaebaja väited FIE sissetulekute hindamise ning kaebaja ebavõrdse kohtlemise kohta, sest tema sissetuleku suurus ei ole olnud toimetulekutoetuse määramata jätmise aluseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

11. 06.06.2013 esitas kaebaja Tartu Halduskohtu 06.05.2013. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl-II 4−6p), milles palub halduskohtu otsuse tühistada. - Kaebaja ei ole rahul, et tema sissetulekute suuruse hindamisel arvestatakse tema ettevõtluselt saadav brutosissetulek tema pere netosissetulekuks. Kaebaja hinnangul on see vastuolus nii tema poolt varasemalt esitatud kaebuse kohta tehtud Riigikohtu lahendiga haldusasjas nr 3-3-1-8-03 kui kehtivate seadustega. Vara näol, mille müümist vastustaja vaidlustatud otsustes võimalikuks peab, on tegemist kaebaja ettevõtluses kasutatava varaga. Toetuse või investeeringutoetuse abil soetatud väikevahendite või põhivara müük on keelatud. - Kaebaja perekonnal on igakuine püsiv sissetulek, mille moodustab üüritulu. Kuna kaebaja pere omandis olevad korterid on ettevõtlustulu teenimiseks vajalikud, ei saa talle ette heita seda, et tema pere omab rohkem kui ühte elamispinda. Kaebaja märgib, et on proovinud ühte korterit müüa, kuid seda polnud võimalik toimetulekuks vajaliku summa saamiseks piisavalt kiiresti maha müüa. Antud juhul taotles kaebaja toimetulekutoetust olukorras, kus tal oli üüritulus seisnev sissetulek üürnikest tingituna ära langenud ning see oli asendunud üksnes kohustustega. - Ka kaebaja omandis olevad liiklusvahendid on kasutuses kaebaja ettevõtluses. Mõistlik ei ole ettevõtluses kasutuses olevat vara hakata kohe müüma, kui ühes kuus oli sissetulek alla toimetulekupiiri ja lisandusid kohustused. Kaebaja omandis on mitmeid vahendeid, mida kasutatakse vaid hooajaliselt. - Kaebaja sõnul on ta palunud enda õiguste kaitseks tunnistajateks kutsuda Maksuametit ja asjatundjat FIE-de alal, kuid seda ei ole tehtud. - Halduskohus on rikkunud menetlusnorme sellega, et on käesolevas haldusasjas arutanud koos kahte erinevate korralduste peale esitatud kaebust, mille taustad on oluliselt erinevad. Kallutatud ja kontrollimata on kohtu väide, et vastustaja lähtus otsuste tegemisel esmajärjekorras piisavate vahendite olemasolust. Kaebaja selgitab, et ta palus riigilt toimetulekutoetust ajutise puuduse leevendamiseks, mitte majandustegevusest tuleneva kahjumi korvamiseks, milleks toimetulekutoetus Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt ei saa olla. Kaebaja ei ole pidevalt olnud toimetulekutoetust vajav isik, vaid see vajadus on olnud ajutine ja ette teadmata, nagu põllumajanduses või ka üldiselt Euroopa Liidu või Eesti majanduses tekkivad olukorrad.

12. Vastustaja palub 11.07.2013 kohtule esitatud vastuses apellatsioonkaebusele (tl-II 24−24p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Tulenevalt SHS §-s 3 sätestatud põhimõtetest (inimõiguste järgimine; isiku vastutus enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest; abi andmise kohustus, kui isiku ja perekonna võimalused toimetulekuks ei ole piisavad) on isikul vastutus enda ja oma perekonnaliikmete toimetuleku eest. Kui isikul on vara, mille võõrandamise läbi on võimalik saada endale ja oma perele elatusvahendeid, ei ole tegemist puudusega. Isik peab müüma sellise vara, mis pole

5

vajalik tema enda ja perekonna põhjendatud vajaduste rahuldamiseks. Vastasel korral ei ole isik teinud kõike endast sõltuvat, et enda ja oma perekonna toimetulekut parandada ning riigil ei ole seetõttu ka abi andmise kohustust. Kaebajal ja tema perekonnaliikmetel on kinnis- ja vallasvara, mille võõrandamise läbi on võimalik hankida endale elatusvahendeid. See, kuidas täpselt vallas- või kinnisasju käsutada, on iga konkreetse isiku enda otsustada, kuid toimetulekutoetuse taotlemisel tuleb arvestada, et esmavajaduste raamidest väljuva vara omamine toob üldjuhul kaasa toimetulekutoetuse määramisest keeldumise. Põhimõtet, et abi osutamisel tuleb kontrollida abi otsija varalisi vahekordi on rõhutanud ka Riigikontroll oma kontrollaruande nr OSIII-2-6/06/17 28.03.2006 punktis 4 „Riigieelarvest omavalitsustele toimetulekuks antud rahade kasutamine“.

13. 22.10.2014 Tartu Ringkonnakohtus toimunud istungil võttis kohus asja materjalide juurde kaebaja esitatud kohtukõne teesid ja menetluskulude taotluse.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on käesolevat asja ammendavalt käsitlenud, ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele selgitab ringkonnakohus järgmist.

15. Kaebaja tugineb Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele nr 3-3-1-8-03, leides, et vastustaja on aluseks võtnud tema ettevõtluselt saadava brutosissetuleku. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja kriitikaga, vaid leiab, et halduskohus on põhjendatult asunud seisukohale, et Pajusi Vallavalitsus andis kaebajale võimaluse esitada tõendid kõigi perekonnaliikmete eelneva kuue kuu sissetulekute, samuti jooksval kuul tasutavate eluruumi alaliste kulude ning ettevõtlusega kaasnevate riiklike maksude suuruse kohta, kuid kaebaja jättis selle võimaluse kasutamata. Kaebaja väitis küll ringkonnakohtu istungil, et esitas nõutud dokumendid, kuid see väide on paljasõnaline ega pea paika. Kaebaja ei esitanud vastustajale dokumente sellises mahus ja sellisel viisil, mis oleks võimaldanud vastustajal jõuda selgusele toimetulekutoetuse taotleja varalisest seisust ja veenduda, et kaebaja perekonna sissetulek jäi allapoole toimetulekupiiri. Iseäranis nähtus kaebaja poolt esitatud arvelduskonto väljavõtetelt, et kaebajal oli olemas kasutushoius, mille kohta kaebaja ka vallavalitsuse küsimise peale andmeid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb juba seetõttu rahuldamata jätta, kuna kaebaja ei ole täitnud SHS §-des 22–222 sätestatud toimetulekutoetuse taotlemise tingimusi ega ole esitanud nõuetekohast taotlust.

16. Eelnevast tulenevalt ei ole käesolevas asjas tarvis võtta seisukohta, kas ja millises ulatuses on kaebaja kinnis- ja vallasvara näol tegemist tema ettevõtluse põhivaraga ning kas ta oleks ajutiste toimetulekuraskuste korral kohustatud seda müüma või mitte. Ringkonnakohus märgib, et õigus toimetulekutoetust saada puudub sisuliselt igal juhul ka seetõttu, et kaebajal oli olemas vallasvara, mida ta ei vajanud ettevõtluseks. Toimetulekutoetuse määramisel arvestatakse muuhulgas ka taotleja ja tema perekonna kasutuses või omandis olevat kinnisvara, sõidukeid ja väärtpabereid (SHS § 221 lg 32). Kaebaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et tema 8-st registris arvel olevast sõidukist on näiteks mootorratas tema isiklik vara, mida ta ettevõtluseks ei vaja. Seega on tuvastatud, et oli olemas vara, mida kaebaja oleks saanud toimetuleku tagamiseks müüa. Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et tal ei ole küll otsest kohustust oma mootorratast müüa, ent selgitab, et rahaliste raskuste ilmnemise korral ei ole maksumaksjal seni ka kohustust kaebajat toetada, kuni ta oma mootorratast müünud ei ole. Sotsiaalhoolekande seaduse alusel ümber jaotatavat piiratud ühist ressurssi on rohkem vaja nende isikute toetamiseks, kes on tegelikus puuduses ning kel puudub ka vara, mida oleks võimalik müüa. Kui kaebaja ei soovi

6

oma vara müüa, on tal ettevõtjana võimalik võtta laenu, et tagada ajutiselt pere äraelamine ja leida sel viisil tuleviku arvelt vahendeid ajutise puuduse leevendamiseks. Alles siis, kui kõik need võimalused on ammendatud, tekib riiklikul sotsiaalhoolekandesüsteemil kohustus teda toetada.

17. Ringkonnakohus selgitab, et Maksuametit ega asjatundjat FIE-de alal ei ole käesoleva asja vähest keerukust arvestades kohtu hinnangul tarvis kaasata. Ringkonnakohus leiab samuti, et halduskohus ei ole rikkunud menetlusnorme sellega, et on arutanud koos kahte erinevate korralduste peale esitatud kaebust, sest tegemist on kahe järjestikuse kalendrikuu kohta esitatud taotlustega, mille aluseks olevad asjaolud ei erine üksteisest märkimisväärselt.

18. Ringkonnakohus peab vajalikuks lisada, et SHS § 3 lg 2 kohaselt on sotsiaalhoolekande üheks ülesandeks isikule või perekonnale toimetulekuraskuste ennetamiseks, kõrvaldamiseks või kergendamiseks abi osutamine. Oluline on seega, et abi taotleval isikul esineks toimetulekuraskusi, mille tõttu ta abi vajab. Kaebaja selgitas ringkonnakohtu istungil, et tegeleb maasikate, rohelise herne ja muu köögivilja kasvatamisega, mis annavad talle peamise sissetuleku juuni lõpus, juulis ja augustis. Samuti on kaebajal enda sõnul jõulukuuskede istandik, mis annab igal aastavahetusel päris korraliku sissetuleku. Lisaks saab kaebaja igakuist sissetulekut korteri väljaüürimisest. Kaebaja kinnitas ringkonnakohtu istungil, et kuna põllumajandustootjana jaguneb tema peamine sissetulek suvekuudele ja detsembrile, on ta teadlik sellest, et nimetatud ajavahemikel teenitud rahast peab jätkuma kogu ülejäänud aastaks. Ringkonnakohus tunnustab kaebajat tema ettevõtlikkuse eest ja märgib, et ei näe eelnevast tulenevalt temas isikut, kel esineks tegelikke toimetulekuraskusi.

19. Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus niisiis rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. HKMS § 108 lg 1 ls 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud, ei ole selles osas vajalik seisukohta võtta.

Agu Timmi Maarika Kuusk Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/