3-14-50968/29 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-50968 Otsuse tegemise aeg ja koht 14. november 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju summas 60 000 euro hüvitamiseks seonduvalt väärikust alandavate vangistustingimustega Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Tartu Vangla Resolutsioon 1. Jätta XXX kaebus rahuldamata. 2. Jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 14. novembrist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 15. detsembril 2014 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX esitas 25.02.2014 Tartu Vanglale kahjunõude, milles taotles mittevaralise kahju summas 60 000 euro hüvitamist, kuna teda on vanglas peetud kinni ebainimlikes tingimustes. Tartu Vangla jättis 30.04.2014 otsusega nr 1-13/235-2 (tl 30) XXX kahju hüvitamise taotluse läbi vaatamata osas, mis puudutab kinnipidamistingimusi enne 25.02.2011 ning rahuldamata osas, milles see puudutab kinnipidamistingimusi alates 25.02.2011.

2. 28.05.2014 esitas XXX Tartu Halduskohtusse Tartu Vangla vastu kaebuse, taotledes mittevaralise kahju summas 60 000 euro hüvitamist seonduvalt väidetavate ebainimlike vangistustingimustega (tl 1-25). Muuhulgas leiab kaebaja, et Tartu Vangla poolt tema kahjunõude läbi vaatamata jätmine perioodi 01.09.2009 kuni kahjunõude esitamise kuupäevani on õigusvastane, kuna kaebaja on olnud jätkuva riive seisundis. Kaebusele on lisatud ka taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

3. Tartu Halduskohus 11.06.2014 määrusega vabastas kaebaja osaliselt riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel ning kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 375 eurot. Kaebuselt tasuti riigilõivu summas 200 eurot 26.06.2014 ning summas 175 eurot tasuti 14.07.2014.

4. Tartu Halduskohtu 26.08.2014 määrusega kohus võttis XXX kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud (tl 50).

5. Tartu Halduskohtu 18.09.2014 määrusega kohus otsustas asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid dokumente.

6. 29.09.2014 esitas kaebaja kohtule oma seisukohad Tartu Vangla 16.09.2014 vastusele nr 1- 10/213-4 (tl 62-65).

KAEBAJA VÄITED

7. Kaebaja ei nõustu sellega, et tema kahju hüvitamise taotlus vaadati vastustaja poolt läbi ainult osaliselt. Kaebaja leiab, et kuna ta oli kahju hüvitamise taotluse esitamise hetkeks viibinud Tartu Vanglas kokku 9 aastat ja 6 kuud ning põhimõtteliselt samades tingimustest, siis tuleb tema kahju hüvitamise taotlus läbi vaadata terves ulatuses. Kaebuse kohaselt seisnesid kaebaja väärikust alandavad tingimused järgmises: väheses isiklikus ruumis kambris; kambris privaatsuse puudumine, kuna oli sinna paigutatud koos teise kinnipeetavaga, samuti ei ole võimalik kambris võimelda; eeluuritavate eluhoone koridorides puuduvad suured aknad, mis tooks loomuliku päevavalguse; eeluuritavate eluhoone jalutusboksid on väiksemad, kui süüdimõistetute eluhoone jalutusaedikud, samuti on eeluuritavate jalutusboksid betoonist ja talvel külmad; kambris põleb öötuli, mis ei võimalda välja puhata. Kaebaja on seisukohal, et tema sellistes tingimustes kinnipidamine on tema väärikust alandav ning seega on tema kahjunõue 60 000 eurot põhjendatud.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

8. Vastustaja palub jätta XXX kaebus rahuldamata, jäädes Tartu Vangla direktori 30.04.2014 otsuses toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde ega pea vajalikuks neid korrata. Vastustaja märgib, et ta ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga kahjunõude tähtaegsuse, kambris oleva isikliku ruumi suuruse, igapäevase võimaluse värskes õhus sportimise ja kehakultuuriga tegelemise, kambrites öötule põlemise, väljaspool kambrit liikumise aja ja kambrite ventilatsiooni osas.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve.

10. Kaebaja taotleb Tartu Vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist summas 60 000 eurot seonduvalt väärikust alandavate vangistustingimustega. Kaebuse kohaselt tuleb tema kaebus läbi vaadata terves tema poolt märgitud aja ulatuses, s.o 9 aastat ja 6 kuud, kuna tingimused, milles teda on kinni peetud, on kogu aeg olnud sisuliselt samad.

11. RVastS § 17 lg 3 järgi tuleb kaebus esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teadasaamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.

12. Käesoleval juhul on pooltel vaidlus selle üle, mis puudutab kinnipidamistingimusi enne 25.02.2011, kuna vastustaja jättis kaebaja kahjunõude läbi vaatamata kuni 25.02.2011 leides, et kahjunõude esitamise tähtaeg oli ületatud. Riigikohtu halduskolleegium asus oma lahendis nr 3-3-1-03-13 p-s 14 seisukohale, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kumuleeruvat mõju rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest. Kogu selle perioodi vältel toimus kaebajale kahju tekitamine ning kahju lõplik ulatus selgus isikule pärast jätkuva toimingu lõppemist. Sellises olukorras on kahjust teadasaamise hetkeks RVastS § 17 lg 3 ja HKMS v.r § 9 lg 4 mõttes üldjuhul hetk, mil lõppes kaebajale jätkuva toiminguga kahju tekitamine ja on täidetud RVastS § 17 lg 3 tingimused. Seega hakkab jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise kaebetähtaeg enamasti kulgema, kui lõppes toiming, millega kahju tekitati. Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem.

13. Kohus nõustus oma 26.08.2014 määruses kaebaja seisukohaga selles osas, et kahjunõue perioodi eest alates 01.09.2009 on Tartu Vanglale esitatud tähtaegselt, kuna kaebaja kinnipidamine väidetavalt väärikust alandavates vangistustingimustes on jätkuv haldustoiming (kaebaja on viibinud Tartu Vanglas alates 01.09.2009 kuni käesoleva ajani). Kohus märgib, et väärikust alandavate kinnipidamistingimuste korral on mittevaralise kahju hüvitise aluse ja suuruse kindlakstegemine seotud kohtlemise kestusega ning kahju kindlaksmääramisel tuleb arvesse võtta kumuleeruvat mõju rikkumise asjaoludest, intensiivsusest, raskusastmest ja kinnipidamise kestvusest. Seetõttu ei pruukinud kahju lõplik ulatus olla kaebajale kohe selgunud, mistõttu on Tartu Vangla XXX kahjunõude perioodi 01.09.2009-24.02.2011 osas õigusvastaselt läbi vaatamata jätnud ning kohus loeb kohustusliku kohtueelse menetluse selles osas läbituks. Antud juhul väidab kaebaja, et tema õiguste rikkumine Tartu Vanglas toimus kogu seal viibitud aja jooksul, seega on tegemist jätkuva toiminguga ja kaebajal on õigus selle tõendatuse korral mittevaralist kahju nõuda kogu seal viibitud ajavahemiku eest.

14. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Riigikohus jättis oma 20.06.2014 otsusega nr 3-4-1-9-14 rahuldamata Tartu Halduskohtu taotluse tunnistada VSkE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon põhiseadusvastaseks. Kolleegium leidis, et VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude

meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.

15. Veel märkis Riigikohus, et EIÕK artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Säte ei näe täpsemalt ette, milline peaks olema kambri pindala kinnipeetava kohta, et tegu ei oleks alandava kohtlemise ega karistamisega. Kinnipeetavate inimväärikuse tagamist puudutavat EIK praktikat on ulatuslikult. Paljudes asjades on EIK tuvastanud rikkumised, mis on olnud seotud ka vähese kambripinnaga. Kolleegium toob siinkohal välja EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas nr 2689/12, Semikhvostov vs. Venemaa öeldu, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine (punkt 79).

16. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas on asutud seisukohale, et soovitav kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumi minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK-i hinnangul on olukord, kus kinnipeetava isikliku ruumi suuruseks kinnipidamisasutuses on vähem kui 3 m2, iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) artikkel 3 rikkumine (Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145, Tunis vs Eesti (2013) p 43-49).

17. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist (Jirsak vs Tšehhi, Ananyev jt vs Venemaa). Kohus märgib, et kambris asuvat tualetti (1,8 m2) ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 8 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjas Tunis vs Eesti (p 46), kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Tartu Vangla kambrite suurus on umbes 10 m2 ning kambrites on kaks voodikohta, seega on kinnipeetavate isiklik ruum Tartu Vangla kambrites S-hoones 4 m2 ja E-hoones 4 m2 või 3,95 m2, mis on VSkE § 6 lõike 6 ning EIKJ praktika valguses piisav. VSkE § 6 lg 1 seejuures lubab kinnipeetava paigutada ühevõi mitmekohalisse tuppa või kambrisse.

18. Kohus märgib, et konventsioonist ei tulene lõplikult ja üheselt, kui palju isiklikku ruumi tuleb igale kinnipeetavale tagada tema inimväärika kohtlemise tagamiseks. EIK-i hinnangul, kui kinnipeetavale võimaldatav isiklik ruum on vahemikus 3 – 4 m², siis sõltub vangistustingimuste kooskõla artikli 3 nõuetega muudest tingimustest, sh tualeti privaatse kasutamise võimalus, naturaalse valguse ja õhu juurdepääs, piisav küte ning muud sanitaartingimused. Tartu Vangla on 2000. aastal spetsiaalselt vangide kinnipidamiseks asutatud nüüdisaegne ehitis ning kohtul ei ole ka alust kahelda, et sealsed tingimused ei vastaks sellisele ehitisele kehtestatud nõuetele.

19. Kuigi VSkE § 6 lg 6 sätestab, et kinnipeetavale on kambris ette nähtud vähemalt 3 m2 põrandapinda, märkis Tartu Ringkonnakohus haldusasjas nr 3-14-276, et eelviidatud normi sõnastuses ei ole sätestatud, et mõeldud on vaba põrandapinda. Üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Ringkonnakohus märkis täiendavalt, et kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK oma lahendites osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

20. Kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osutanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Kuna antud juhul on tõendatud, et kaebaja isiklik ruum kambris ei olnud alla 3 m2, siis ei saa kohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi

vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise. Kuna antud juhul on tõendatud, et kaebaja isiklik ruum kambris oli vähemalt 4 m2, siis ei saa kohtu hinnangul mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise.

21. Vangistusseaduse (vangS) § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks ja lõige kaks sätestab, et kinnipeetavatele võimaldatakse jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kohus nõustub vastustajaga, et vangistusseadus ei näe ette, et igapäevase värskes õhus viibimise aja peab kinnipeetav saama sportida või kehakultuuriga tegeleda, kuna see ei ole olnud normi mõte. Tartu Vanglas tagatakse kinnipeetavale spordiga tegelemine eelkõige spordisaalis või spordiväljakul, mida kinnipeetavad saavad kasutada kord nädalas graafiku alusel. Kaebaja ei ole väitnud, et temale ei ole spordisaali kasutamist võimaldatud. Eesti Vabariigi vangistust reguleerivad õigusaktid ega ka Euroopa Vanglareeglistik ei sea nõudeid kinnipeetavate kohtadele, mis on mõeldud päeva jooksul värskes õhus viibimiseks. Seetõttu on kohtu arvates kaebaja väited, mis on seotud jalutusboksi betoonseinte või teises majas viibivate kinnipeetavate võimalusega jalutada suuremal territooriumil, asjakohatud ja ei riku kaebaja inimväärikust.

22. VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Justiitsministri 05.09.2011 määrusega nr 44 kehtestatud „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi Määrus) § 2 p 1 sätestab, et järelevalvetoiminguks on isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Määruse § 12 kohaselt tuleb sisevalvepiirkonnas kontrollida ringkäiku tehes kambris toimuvat. Üldjuhul kontrollitakse kambris toimuvat visuaalselt läbi kambri uksesilma, kui see ei ole võimalik, siis avatakse toiduluuk või kambri uks. Järelevalve teostamise kohustus on ka öisel ajal.

23. Asja materjalidest nähtuvalt selleks, et öisel ajal oleks võimalik teostada kinnipeetavate üle visuaalset järelevalvet põleb kambrites kella 22.00-06.00 nn öö tuli. Kambri valgustamiseks kasutatakse pirne Philips Masters PL-S 5W/840/2P, mis tootja kirjelduse kohaselt on energiasäästlik ja kompaktne madala võimsusega luminestsents valgusti, mida tavaliselt kasutatakse dekoratiivvalgustusena ning mis tagab pimedal ajal orientatsiooni ruumis.

24. VangS § 41 lg 1 sätestab, et kinnipeetavat koheldakse viisil, mis kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Arvestades, et vanglas kinnipeetavate üle järelevalve teostamine on vajalik nii nende endi kui ka vangla üldise julgeoleku tagamiseks, see on tegevus, mis kuulub iseenesest mõistetavalt tavapärase vanglas kinnipidamise juurde, kambri öiseks valgustuseks kasutatakse pirne, mis valgustab ainult niipalju, et ametnikul oleks võimalik teostada järelevalvet kinnipeetavaid kõige vähem häirivamal viisil, siis on öötule põlemine kambris kohtu arvates paratamatu ebameeldivus, mis tuleb kinnipeetaval ära kannatada.

25. Kaebaja hinnangul alandab tema väärikust ka asjaolu, et temale ettenähtud aeg liikumiseks väljaspool oma elukambrit on liiga lühike, päevakava järgi ainult 4-6 tundi. VangS § 8 lg 1 kohaselt on kinnipeetavatel lubatud liikuda vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ning ajal. VSkE § 8 lg 1 sätestab, et kinnipeetav ei ole kohustatud viibima kambris, kui ta on hõivatud taasühiskonnastava tegevusega ning see aeg peab olema vähemalt 4 tundi.

Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja keeldunud nii õppetööst kui majandusabitööde tegemisest, s.o sellisest ajast, mil ta ei peaks oma kambris viibima, järelikult saab kohus väita, et kaebaja on ise jätnud kasutamata võimalused hoida ära endale kahju tekkimist, mis talle väidetavalt vähesest kambrist väljapool liikumise aja tõttu on tekkinud.

26. Kaebaja väitel takistavad akendele keevitatud võred ja plaadid õhu juurdevoolu kambrisse. Asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Vangla kambrites sundventilatsioon, mille eesmärgiks on õhuvahetuse tagamine ning aknast tuleval õhul ei ole seetõttu piisava õhuhulga osas kambris määravat tähendust. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kaebaja toodud seos suvise kambri palavuse ning kambris oleva õhupuuduse vahel on otsitud ja kohatud, kuna ventilatsiooni eesmärk ja ülesanne ei ole õhu jahutamine, vaid õhuvahetuse tagamine.

27. Eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et antud juhul ei ole täidetud RVastS § 9 lg-s 1 sätestatud eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks, mistõttu jätab kohus XXX kaebuse rahuldamata.

28. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik

Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2015.a otsusega

Tartu Ringkonnakohtu 05.11.2015.a otsus

RESOLUTSIOON 1. Jätta XXX apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a otsus muutmata osas, millega jäeti esitatud hüvitamiskaebus rahuldamata Tartu Vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmise nõudes perioodi eest 25.02.2011-25.02.2014.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. novembri 2014. a otsus osas, milles vaadati sisuliselt läbi ja jäeti kaebus rahuldamata hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 01.09.2009- 24.02.2011 ning olenemata perioodist hüvitamisnõudes, mille aluseks olid kaebaja väiteid selle kohta, et Tartu Vangla on talle mittevaralist kahju tekitanud sellega, et E-hoone kambris oli halb ventilatsioon, sest kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; sellega, et vangla ei võimalda E-hoone kinnipeetavatel, s. h kaebajal iga päev ühe tunni jooksul jalutusboksis sportida ja seal puudub ka vastav spordiinventar ning sellega, et kaebajal ei võimaldatud väljaspool kambrit üle 4-6 tunni päevas liikuda.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta XXX hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 01.09.2009-24.02.2011 osas ja osas, milles taotleti mittevaralise kahju väljamõistmist Tartu Vanglalt selle eest, et Tartu Vangla E-hoone kambris oli väidetavalt halb ventilatsioon, sest kambri akendele on lisatud metallplaadid ja võrk, mis takistavad värske õhu kambrisse jõudmist; selle eest, et vangla ei võimalda E-hoone kinnipeetavatel, s. h kaebajal iga päev ühe

tunni jooksul jalutusboksis sportida ja seal puudub ka vastav spordiinventar ning selle eest, et kaebajal ei võimaldatud väljaspool kambrit üle 4-6 tunni päevas liikuda.