3-14-51363/18 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Haldusasja number 3-14-51363 Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2014, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politseija Piirivalveameti vastu kahju hüvitamise nõudes seonduvalt ebainimlikes tingimustes hoidmisega Võru arestimajas Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja - Politseija Piirivalveamet Resolutsioon

1. Rahuldada XXX kaebus osaliselt.

2. Mõista Politseija Piirivalveametilt XXX kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 208 eurot seoses Võru arestimaja kambrite sisustuse nõuetele mittevastavuse ja kambrite ebapiisava valgustuse tõttu.

3. Mõista Politseija Piirivalveametilt XXX kasuks välja kantud menetluskulude katteks riigilõiv summas 22 eurot.

4. Väljamõistetud summad tuleb vastustajal kanda Merike Umda arveldusarvele SEB konto nr 311010010414523014.

5. Kaebuse rahuldamata osas jätta XXX menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 14. novembrist 2014 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 15. detsembril 2014 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XXX viibis Võru arestimajas 14.06.2011-02.08.2011; 16.08.2011-26.09.2011(mitte 19.09.2011, nagu kaebuses märgitud) ja 29.11.2011-13.12.2011.

2. 24.05.2014 esitas XXX Politseija Piirivalveametile (edaspidi PPA) kahjunõude nr 2.1- 3/70803-1, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist summas 1500 eurot, kuna Võru arestimajas viibides rikuti korduvalt tema õigusi ja alandati inimväärikust (tl 13-17). PPA jättis 20.06.2014 otsusega nr 2.1-3/70803-2 XXX kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 18), sest isikule ei põhjustatud arestikambris viibimisega rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui paratamatult arestikambris viibimisega kaasneb ja seadusest tulenev alus mittevaralise kahju hüvitamiseks puudub.

3. 03.07.2014 esitas XXX Tartu Halduskohtusse PPA vastu kaebuse, taotledes mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel seonduvalt väidetavate korduvate õiguste rikkumise ja inimväärikust alandavate tingimustega Võru arestimajas (tl 1-9). Kaebusele oli lisatud ka taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks (tl 10).

4. Tartu Halduskohus vabastas 19.08.2013 määrusega XXX kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest osaliselt ning kohustas kaebajat tasuma riigilõivu 22 eurot. Riigilõiv käesolevalt kaebuselt kohtu poolt nõutud ulatuses tasuti 23.08.2014.

5. Tartu Halduskohtu 26.08.2014 määrusega kohus võttis XXX kaebuse menetlusse ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.

6. 18.09.2014 otsustas Tartu Halduskohus asja läbi vaadata kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele võimaluse esitada täiendavaid dokumente.

KAEBAJA VÄITED

7. Kaebuse põhjenduste kohaselt põhjustati kaebajale pikalt kestvaid füüsilisi ja hingelisi kannatusi järgmiste asjaoludega: kambrite puudulik sisustus, kambrid olid hämarad, sest aken ei lasknud valgust läbi, olematu ventilatsioon kambrites, kambris asuv WC polnud piisavalt eraldatud, kambrite pindala mittevastavus nõuetele ja vabaks liikumiseks ettenähtud põrandapinna vähesus, magamine inimväärikust solvavatel voodipesudel, ebapiisav ja normidele mittevastav toitlustamine, ei võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti ning duširuumi võimaldati kasutada liiga vähe.

VASTUSTAJA VASTUVÄITED

8. Vastustaja on seisukohal, et kaebus Politseija Piirivalveameti poolt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on tõendamata ja alusetu, järelikult tuleb jätta rahuldamata ning võimalikud menetluskulud tuleb jätta kaebuse esitaja kanda. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada.

Vastustaja leiab, et antud juhul oli XXX võimalus oma õigusi kaitsta. Ebapiisava kunstliku valgustuse, puuduliku kambrisisustuse või muude probleemide lahendamine oleks olnud võimalik, kui kaebaja oleks arestikambri töötajatele sellekohase avalduse või kaebuse esitanud. Arestimaja tööarvestuse raamatu andmete kohaselt ta seda kordagi teinud ei ole. Samuti ei ole XXX kaebuses väitnud, et õiguskaitsevahendite kasutamise vajadus ei olnud tema jaoks arusaadav või et tal oli arestimajale nõude esitamata jätmiseks muu mõjuv põhjus. Kaebuse esitaja juhib tähelepanu vastustaja väidetavatele rikkumistele ligi poolteist aastat peale seda, kui tema kinnipidamine arestikambris oli juba lõppenud ja mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või seda vähendada ei ole vastustajal enam võimalik.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

9. Kaebaja väidab, et kambris puudusid laud ja tool. Vastustaja võtab omaks, et kuni 23.10.2011 kehtinud arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) redaktsiooni § 10 lg 1 kohaselt kuulusid kambri sisustuse kohustuslike elementide hulka ka laud (p 2) ja istekoht igale kinnipeetavale (p 3). Tooli kambri sisustuselemendina ei nimetatud, istekohana saab vastustaja arvates kasutada ka voodit. Seetõttu oli laud ainus puuduv kohustuslik kambri sisustuselement kuni 23.10.2011. Alates 24.10.2011 hakkas kehtima uus ASkE redaktsioon (siseministri 27.09.2011 määrus nr 21), mille § 13 lg 1 sätestab kambri ainukese kohustusliku sisustuselemendina ühevõi kahekordse voodi. Ülejäänud kambri sisustuse elemendid (laud, istekoht, valjuhääldi, riidenagi, pesemiskoht, WC, isiklike asjade hoiukoht) kuuluvad kambri sisustuse hulka võimaluse korral. Voodi olemasolu kambris kaebaja ei vaidlusta. Seega alates 24.10.2011 ei puudunud kambris ükski kohustuslik sisustuselement. Kohtu arvates ei saa kambri sisustuse mittevastavus esitatud nõuetele iseenesest alandada kaebaja väärikust, kuid see võib olla inimväärikust alandav rikkumiste kogumis.

10. Kaebaja väitel olid kambrid hämarad. Vastustaja möönab, et arestimaja Võru kambri tolleaegset olukorda arvestades rahuloluks põhjusi ei ole, kuid loomuliku valguse ebapiisav juurdepääs oli kompenseeritud kunstliku valgustusega, mille paigaldamisel oli arvestatud elutegevuseks vajaliku normaalse võimsusega (vähemalt 60 W) ja mis mitte mingil juhul ei saanud olla „pisike pirn lae all“. Kambrites 1 ja 2, kus kaebaja viibis, on olemas ka klaasplokkidest aken, mis ei pruukinud küll kaebaja jaoks piisavalt loomulikku valgust läbi lasta, kuid loomuliku valguse ja kunstliku valgustuse kombinatsioon oli igal juhul elutegevuseks piisav. Asja materjalidest nähtuvalt viibis kaebaja Võru arestikambris alates 14.06.-02.08.2011 (48 päeva), 16.08.-26.09.2011 (42 päeva) ja 29.11.-13.12.2011 (14 päeva). Kohtu arvates on nimetatud ajaperioodid liiga lühikesed, järeldamaks otsest negatiivset mõju kaebaja nägemisteravusele. Kaebaja tunnistab, et loobus enda silmanägemise säilimise huvides ajalehtede ja raamatute lugemisest. Kohus on seisukohal, et kuna kaebaja viibis väidetavalt arestimaja hämarates kambrites suhteliselt lühikese aja jooksul, siis ei ole eluliselt usutav, et need võisid kaebajale tekitada pikalt kestvaid füüsilisi ja hingelisi kannatusi, küll võib aga ebapiisav kunstlik valgustus olla inimväärikust alandav rikkumiste kogumis.

11. Kaebaja arvates oli arestimaja ventilatsioon olematu ja kambris oli püsiv rõskus. Kohtule teadaolevalt oli Võru arestimaja kambrites 2011. aastal ventilatsioonisüsteem olemas, mis tagas piisava õhuvahetuse. Kaebaja tunnistab oma kaebuses aluspesu ja sokkide kuivatamist kambris. Kohus on veendunud, et rõskus kambris oli ilmselgelt tingitud pesu kuivatamisest kambris, sest arestimaja kambrid ei ole mõeldud pesu pesemiseks ja kuivatamiseks. Riideesemeid on võimaldatud kinnipeetutel omaste kaudu koju saata ja nende poolt puhtakspestuna tagasi tuua. Seega polnud kambris niiske sisekliima tekitamine pesupesemise ja kuivatamise tõttu vajalik ja möödapääsmatu ning sõltus eelkõige kinnipeetu enda tegevusest.

12. Kaebaja heidab ette seda, et kambris asuv WC polnud piisavalt eraldatud. Kohus on seisukohal, et kaebaja poolt kambris teiste kaaskinnipeetavatega ühes kambris viibimisel oma loomulike vajaduste rahuldamine võis tekitada tunde, et tema väärikust on alandatud, kuid Riigikohtu halduskolleegium on Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele viidates leidnud, et vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest inimväärikust alandav. Tualetiruumi avatust on EIK võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisena (RKHKo 17.06.2010, nr 3-3-1-95-09, p 36). Kuigi vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 4 kohaselt peab olema tagatud vahistatu pidev visuaalne või elektrooniline jälgimine julgeolekukaalutlustel, peab Euroopa Vanglareeglistiku p 19.3 alusel vangidel olema vaba juurdepääs sanitaarsõlmedele, mis vastavad hügieeninõuetele ja võimaldavad omaette olla. Kaebaja ei ole kohtule vastupidist väitnud.

13. Kaebaja arvates ei vasta kambrite pindala nõuetele ja vabaks liikumiseks ettenähtud põrandapinda on vähe. Tulenevalt varasema ASkE redaktsiooni § 9 lõikest 3 ja kehtiva ASke § 12 lõikest 3 on kinnipeetule kambris ette nähtud põrandapinda vähemalt 2,5 m2, kusjuures juttu ei ole mitte vabaks liikumiseks ettenähtud põrandapinnast, vaid üldpinnast. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Võru arestimaja tööarvestuse raamatu kohaselt kinnipidamiskambrites alljärgnevalt:

14.06.2011-15.06.2011 kamber nr 2 kahekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2 16.06.2011 kamber nr 2 kolmekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2 17.06.2011- 28.06.2011 kamber nr 2 kahekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2 29.06.2011- 26.07.2011 kamber nr 2 kolmekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2 27.07.2011- 02.08.2011 kamber nr 1 kolmekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2 16.08.2011- 06.09.2011 kamber nr 2 kolmekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2 07.09.2011- 09.09.2011 kamber nr 2 kahekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2 10.09.2011- 13.09.2011 kamber nr 1 kolmekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2 14.09.2011- 26.09.2011 kamber nr 1 kahekesi 4 kohaline pindala 14,6 m2 29.11.2011- 08.12.2011 kamber nr 5 kahekesi 2 kohaline pindala 8,4 m2 09.12.2011- 13.12.2011 kamber nr 5 üksi 2 kohaline pindala 8,4 m2. Eelnevast nähtuvalt asub kohus seisukohale, et igas kambris, kus kaebaja viibis, oli üldpinda rohkem kui 2,5 m2, seega on kaebaja etteheide seoses põrandapinna vähesusega alusetu.

14. Kaebaja väitel oli ta sunnitud magama inimväärikust solvavatel voodipesudel, mis olid kas katki rebitud või ära kulunud. Vastustaja möönab, et 2011. aastal ei olnud Võru arestikambris kasutusel just kõige uuem voodivarustus, kuid voodipesu vahetatakse iga nädal arestikambri poolt. Kulunud voodipesu kasutamist konstateeris ka Õiguskantsler oma 01.03.2011 kontrollkäigu kokkuvõttes. Kohtu arvates oleks kaebajal olnud võimalus nõuda voodipesu väljavahetamist, kuid praegusel momendil ei ole enam võimalik välja selgitada kaebajale väljastatud voodipesu olukorda, küll aga on kohus arvamusel, et kulunud voodipesu ei ole sellisel määral inimväärikust alandav ja solvav, et selle kasutamine tingiks kaebajale mittevaralise kahju tekkimise ja selle rahalise kompenseerimise vajaduse.

15. Kaebaja arvates ei vastanud toitlustamine kehtestatud normidele. Vastustaja vastusest nähtuvalt toimub toitlustamine Võru arestimajas kooskõlas ASkE § 26 lg 5 (varasema redaktsiooni § 27 lg 5) nõuetele s.o. vastavuses elanikkonna üldiste toitumistavadega ja silmas pidades elutegevuseks vajalikku toitumistarvet, korrapäraselt ja vastavuses toiduhügieeni nõuetega. Ka õiguskantsleri kontrollkäikude materjalides ei ole ühtegi etteheidet toidu kvaliteedile või normidele mittevastava toitlustamisele. Seega on kaebaja väited seoses toitlustamisega kohtu arvates otsitud ja üldsõnalised, nimetamata mitte ühtegi konkreetset fakti või näidet oma väidete kinnitamiseks. Tõendamist ei leidnud ka asjaolu, et Võru arestikambris oleks sooja toiduga toitlustamine olnud ebapiisav ja ebatervislik, mille tõttu tekkisid kaebajal väidetavalt kõhuvalud.

16. Kaebaja väited, et tal ei võimaldatud lugeda üleriigilisi päevalehti, on alusetud. Vastustaja vastuväidete kohaselt enne 24.10.2011 kehtinud ASkE redaktsiooni § 31 p 9 nägi ette kinnipeetute õiguse lugeda riigi päevalehti ja ajakirju paberkandjal ning raamatukogu olemasolu korral sealolevat kirjandust. Alates 24.10.2011 kehtima hakanud ja ka praegu kehtiva ASkE redaktsiooni § 31 „Kinnipeetute õigused“ kinnipeetutele seda õigust enam ette ei näe. Sellest hoolimata oli ja on praegugi kinnipeetavatel võimalus soovi korral lugeda ajalehti „Postimees“ ja „Võrumaa Teataja“, mis jõuavad kambrisse hiljemalt järgmise päeva jooksul. Küll nähtub aga kaebusest, et kaebaja loobus ise ajalehtede ja raamatute lugemisest enda silmanägemise säilimise huvides.

17. Alusetuks tuleb pidada ka kaebaja kahjuhüvitise nõuet seoses isikliku hügieeni hoidmisega, kuna dušši võimaldati kasutada ainult üks kord nädalas. ASkE varasema redaktsiooni § 31 lg 12 ja uue redaktsiooni § 26 lg 2 järgi on kinnipeetul õigus käia kord nädalas saunas, vannis või dušši all. Vaidlust ei ole selles, et kord nädalas võimaldati kaebajal käia dušši all, seega kaebaja õigusi selles osas vastustaja rikkunud ei ole.

18. Kaebusest nähtuvalt soovib kaebaja talle Võru arestimaja kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist kohtu äranägemisel. Käesoleva otsuse põhjendustest nähtuvalt saab kahju hüvitamine kõne alla tulla üksnes seoses arestikambri nõuetele mittevastavusega ja ebapiisava valgustusega ning neid kambrite puudusi on ka vastustaja ise möönnud. Seega loeb kohus tõendatuks, et arestikambri õigusvastased tingimused koosmõjus ületasid kaebajale kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme, mida saab pidada kogumis õigusvastasteks ja kaebaja inimväärikust alandavaks. Kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et arestimajas viibimine oleks püsivalt mõjutanud kaebaja tervist.

19. Riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

20. Riigikohus asus haldusasjas nr 3-3-1-38-13 10.10.2013. a tehtud otsuse p-s 21 seisukohale, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel tuleb kohtul teha individuaalne otsus, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume. Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel. Haldusorganil lasub kohustus tagada kinni peetavatele isikutele kohased kinnipidamistingimused, sõltumata kinnipidamise kestusest. Hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja isiku õiguste rikkumise intensiivsus. Määratav hüvitis ei tohi olla võrrelduna Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) analoogsetes asjades määratud hüvitistega põhjendamatult madal. EIK on kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK-i poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiirsti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata (EIK 07.05.2013. a otsus vastuvõetavuse kohta asjas nr. 38967/10: Mets vs Eesti, p 31).

21. Riigikohtu halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud või seda vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17.06.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25). Halduskolleegium on seisukohal, et arestimajas viibiv isik peab võimaluse korral püüdma mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või vähendada. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks saanud käesoleval juhul oma tegevuse või taotlustega mõjutada arestikambri sisustuse või loomuliku valguse võimaluse tagamist.

22. Kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel võtab kohus Riigikohtu suuniseid järgides arvesse EIK-i praktikat ja arvestades kohtute senist praktikat, on ebaseadusliku kartseris kinnipidamisega peetud põhjendatuks 6,39 euro väljamõistmist iga kartseris viibitud päeva eest. Samas on kartseris viibimisega isiku õiguste riive palju suurem, kui siis, kui arestimaja kambris puuduvad seal ettenähtud esemed või on valgustus ebapiisav. Nii jõustunud haldusasjas nr 3-11-1936 kui ka teistes analoogilistes haldusasjades nr-d 3-11-627, 3-11-108, 3-09-584 ja 3-10-2676 on Tartu Ringkonnakohtu poolt väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitise summa jäänud 1,6 ja 2,2 euro vahele iga sellistes tingimustes arestimaja kambris viibitud päeva eest. Arvestades kaebaja kinnipidamise ajalist perioodi (kokku 104 päeva), mil ta viibis inimväärikust alandavates tingimustes, peab kohus põhjendatuks mõista Politseija Piirivalveametilt kaebuse esitaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 208 (kakssada kaheksa) eurot, so 2 eurot iga päeva eest (104 x 2 =108).

23. HKMS § 108 lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. 19.08.2014 määrusega kohus vabastas XXX riigilõivu tasumisest osaliselt (kogu riigilõivu summa oli 250 eurot), kohustades esitatud kaebuselt tasuma riigilõivu 22 eurot (tl 27). Riigilõiv tasuti 23.08.2014 (tl 31). Nimetatud summa tuleb kohtu arvates välja mõista vastustajalt.

24. Kohus rahuldab kaebaja taotluse vastustajalt väljamõistetava summa kandmiseks kaebaja õe Merike Umda SEB pangakontole nr 311010010414523014. Riigikohus on 10.10.2013. a otsuses asjas nr. 3-3-1-38-13 leidnud, et VangS § 44 ei sätesta imperatiivselt, et kinnipeetaval puudub õigus omada vara (sh rahalisi nõudeid) ja käsutada seda väljaspool vanglat. VangS § 44 lg-s 4 sätestatud käsutuskeeld kehtib üksnes juba isikuarvele laekunud summade käsutamisele. Kolleegium asus seisukohale, et kinnipidamisasutuses viibival isikul on õigus käsutada haldusorganilt välja mõistetavat mittevaralise kahju hüvitist ja näidata, kellele ja millisele arvelduskontole see tuleks kanda ning VangS § 44 ei piira vastavat käsutusõigust. Võlausaldajate kaitse on tagatud läbi täitemenetluse, mille raames on kohtutäituril võimalik vajadusel arestida võlgniku vanglavälised arvelduskontod. Seejuures tuleb arvestada täitemenetluse seadustiku (TMS) § 131 lg-tes 1 ja 2 mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramisele seatud piirangutega. Üldjuhul ei ole mittevaralise kahju hüvitisele sissenõude pööramine lubatud (TMS § 131 lg 1 p 6). Kohtutäituri pädevuses on ka TMS § 111 alusel nõude arestimine ja võlgniku suhtes kohustatud kolmanda isiku kohustamine täita kohustus sissenõudja kasuks kohtutäiturile. Kinnipeetavale määratava mittevaralise kahju hüvitise nõude arestimine on võimalik ka siis, kui hüvitise määramise otsuses on rahuldatud kahju kannatanud isiku taotlus täita kohustus mitte talle, vaid kolmandale isikule (otsuse p 24). Seega tuleb Merike Umda pangakontole kanda nii mittevaralise kahju hüvitis summas 208 eurot kui kantud riigilõiv summas 22 eurot, kokku 230 (kakssada kolmkümmend) eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik