3-14-50401/24 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-14-50401

Otsuse kuupäev

14. november 2014, Jõhvi Kohtunik Ülle Polluks Kohtuasi A.Ai kaebus Viru Vangla 12.02.2014 käskkirja nr 6.- 1/221-KP õigusvastasuse kindlakstegemiseks

Menetlusvorm

Menetlusosalised Kirjalik menetlus

Kaebaja: A.A Vastustaja: Viru Vangla, volitatud esindaja Agu Rillo

Resolutsioon

1. Jätta A.Ai kaebus rahuldamata.

2. Jätta A.Ail tekkinud menetluskulud tema enda kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada kohtuotsusele apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 15. detsembril 2014. Kui apellant ei taotle kaebuse lahendamist istungil, võib ringkonnakohus apellatsiooni lahendada kirjalikus menetluses.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 12.02.2014 Viru Vangla käskkirjaga nr 6.-1/221-KP pikendati A.Ai suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist ning paigutati ta jätkuvalt eraldatud lukustatud kambrisse. Lisaks eeltoodule piirati A.Ail suhtlemisvabadust ja osaliselt vanglasisest liikumist ning keelati kehakultuuriga tegelemine.

2. 13.02.2014 esitas A.A vanglale vaide. Esitatud vaides viitas A.A täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisel vajalike asjaolude äralangemisele ning palus tunnistada Viru Vangla 12.02.2014 käskkiri nr 6.-1/221-KP kehtetuks.

3. Viru Vangla 13.03.2014 vaideotsusega nr 6-12/34-2 jättis A.Ai vaide täies ulatuses rahuldamata.

4. 30.03.2014 esitas A.A Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale kaebuse 12.02.2014 Viru Vangla käskkirja nr 6.-1/221-KP tühistamiseks.

5. 06.08.2014 määrusega võttis kohus A.Ai tühistamiskaebuse menetlusse, määras vastustajaks Viru Vangla ning kohustas Viru Vanglat vastama kaebusele.

6. 02.09.2014 saabus kohtusse Viru Vangla vastus kaebusele, milles vangla ei nõustunud kaebusega ning vaidles selle vastu.

7. Menetluse käigus tuvastas kohus, et kuna 03.10.2014 seisuga muutus Viru Vangla käskkiri nr 6.-1/221-KP kehtetuks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lg 2 mõttes uue Viru Vangla 12.08.2014 käskkirja nr 6-1/1188-KP andmisega (A.Ai suhtes julgeolekuabinõude pikendamine), siis vaidluse lahendamise seisukohalt on muutunud olulised asjaolud. 03.10.2014 määrusega tegi kohus A.Aile ettepaneku üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ehk muuta kaebuse nõuet ning selgitas, et tuvastamisekaebusele ülemineku korral tuleb A.Ail teatada kohtule tuvastamisekaebuse eesmärki. 09.10.2014 vastuses kohtumäärusele palus A.A kohtul lubada üle minna tühistamiskaebuselt tuvastamiskaebusele ning tunnistada õigusvastaseks Viru Vangla 12.02.2014 käskkiri nr 6.- 1/221-KP. Samuti teatas A.A, et tema tuvastamiskaebuse eesmärgiks on soov hiljem esitada vanglale kahjunõue. 09.10.2014 andis kohus Viru Vanglale võimaluse esitada omapoolne seisukoht A.Ai poolt 09.10.2014 kohtule esitatud taotluse osas. 17.10.2014 esitatud vastuses leidis Viru Vangla (edaspidi vastustaja), et muutunud asjaoludest tulenevalt on kaebuse nõude muutmine lubatav. Viru Vangla oli jätkuvalt seisukohal, et A.Ai (edaspidi kaebaja) kaebus on alusetu ning ei kuulu rahuldamisele.

8. Tartu Halduskohtu 21.10.2014 kohtumäärusega andis kohus nõusoleku minna tühistamisnõudelt üle tuvastamisnõudele Viru Vangla 12.02.2014 käskkirja nr 6-1/221-KP osas.

KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS , VASTUSTAJA VASTUVÄITED

9. Kaebaja leiab, et asjaolud julgeoleku abinõude jätkuvalt kohaldamiseks on ära langenud. Diskretsiooni rakendamisel ei arvestanud vastustaja olulise asjaoluga ning võttis arvesse vaid ebakohaseid fakte. Pärast viimast kaebajaga juhtunud intsidenti vanglas on möödunud rohkem kui kaks aastat. Sellel ajal oli kaebaja käitumine nii vanglaametnike kui ka kaaskinnipeetavate suhtes, kellega ta on kokku puutunud, korrektne. Vaatamata sellele, arvestas vastustaja julgeoleku abinõude jätkuvalt kohaldamise kaalutlemisel vaid kaebaja varasemaste süütegudega, millistest viimane leidis aset 11.11.2011 ning tegi alusetu järelduse, et kaebaja endiselt kujutab ohtu vangla julgeolekule. Kaebaja on seisukohal, et antud juhul on vastustaja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, kuna ta viimased kaks aastat ja kolm kuud on käitunud õiguskuulekalt, siis on ära langenud asjaolud, mis annavad aluse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamiseks. Kaebaja väidab, et vaidlustatava käskkirja alusel kohaldatud meede on selle kohaldamise eesmärgi suhtes ebaproportsionaalne. Käskkirja alusel koheldakse kaebajat alandavalt, mis väljendub kaebaja isolatsioonis hoidmises ning kehakultuuriga tegelemise keelamises. Tuginedes eeltoodule, palub kaebaja kohtul tuvastada vastustaja 12.02.2014 käskkirja nr 6.-1/221-KP õigusvastasus.

10. Vastustaja ei nõustu kaebusega ning vaidleb sellele vastu. Vangla on seisukohal, et vaidlustatavas haldusaktis viidatud kuritegude toimepanemise asjaolud, kuriteo laad jms võivad olla ja ka on üheks kriteeriumiks, millega arvestatakse kinnipeetava käitumise hindamisel. Vaidlustatud täiendavaid julgeolekuabinõusid on kaebajale kohaldatud aga seetõttu, et vastustaja on hinnanud, et kaebaja käitumine vanglas on julgeolekuohuks vanglale ja sealviibivatele isikutele (vanglaametnikud ja kinnipeetavad). Vastustajal on kohustus tagada vangla üldine julgeolek. Samas vastustaja möönab, et kaebaja osas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on talle koormav. Vastustaja kaalus erinevaid õigushüvesid ning leidis, et täiendavate julgeolekuabinõudega kohaldamisel kaitsvad hüved kaaluvad üles kohaldava meetmega kaebaja õiguste piirangud. Seega tegemist on proportsionaalse meetmega, sest kaebaja isikut arvestades puudusid vanglal muud meetmed, mis välistaks kaebaja poolt rünnakuohu vangla julgeolekule. Kaebajale kehtestatud piirangud kahakultuuriga tegelemise osas ei ole absoluutsed ning vastustaja selgitusel hõlmavad vaid treeningvahendite kasutamist. Vaidlustatava käskkirjaga ei ole kaebajal keelatud tegeleda tavapäraste füüsiliste harjutustega nii kambris kui ka jalutuskäigu ajal värskes õhus. Seega on vastustaja seisukohal, et vaidlustatud käskkiri on kaalutusvigadeta ja proportsionaalne ning seetõttu õiguspärane. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS

11. Haldusasja materjalidest järeldub, et vastustaja 12.02.2014 käskkirjaga nr 6.-1/221-KP pikendati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabunõude kohaldamist ning paigutati ta jätkuvalt eraldatud lukustatud kambrisse, piirati liikumisja suhtlemisvabadust ning osaliselt keelati kehakultuuriga tegelemist.

12. Kaebaja leiab, et vastustaja 12.02.2014 käskkiri nr 6.-1/221-KP on kaalutlusvigane (diskretsiooni piiride ületamine, vajalike asjaoludega arvestamata jätmine ning arvestamine asjasse mitte puutuvate faktidega), ebaproportsionaalne ning tema inimväärikust alandav. Vastustaja sellega ei nõustu ning arvab, et rakendatud diskretsioonis puuduvad vead, kohaldatud meede on proportsionaalne ning sellega ei alandata kaebaja inimväärikust.

13. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-le 1 on vastustajal õigus kohaldada kinnipeetava suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid (s.h ka panna kinnipeetavad eraldi lukustatud kambrisse, piirata suhtlemis-ja liikumisvabadust ning keelata kehakultuuriga tegelemist), kui kinnipeetav süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidivõi põgenemiskalduvustega, samuti, kui kinnipeetav on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. VangS § 69 lg 3 sätestab, et VangS § 69 lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisel täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetatakse. Seetõttu täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel on vanglal kohustus kaaluda, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud (RKHKo nr 3-3-1-33-10, p 15).

14. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Nähtuvalt vaidlustatud käskkirjast, leidis vastustaja, et kaebaja on endiselt ohtlik vangla üldisele julgeolekule ehk kujutab endast ohtu nii vanglaametnikele kui ka kaaskinnipeetavatele ning sellel alusel otsustas pikendada täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Vastustaja arvestas enne 11.11.2011 nii kinnipidamise ajal kui ka vabaduses kaebaja poolt toime pandud raskemate inimvastaste kuritegudega, nende toimepanemise viisiga ning laadiga, aga samuti korduvustega ning jõudis järelduseni, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisel võib kaebaja uuesti toime panna raske õiguserikkumise ning seetõttu ta on endiselt ohtlik vanglas viibivatele inimestele.

Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisel võttis vastustaja arvesse ka täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamise kasuks rääkivad asjaolud. Nimelt mainis vastustaja, et alates 11.11.2011 (ehk ajast, mil leidis aset viimane inimvastane kuritegu vanglas) ei olnud kaebaja käitumises rikkumisi, mis oleksid olnud seotud vägivalla kasutamisega, aga samuti seda, et vaidlustatava käskkirja koostamise hetkel puudusid kaebajal kehtivad distsiplinaarkaristused, kuid kaaludes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamiseks poolt ja vastu tuvastatud asjaolusid, pidas aga vastustaja endiselt tõenäoliseks, et kohaldatava meetme lõpetamine võib kaasa tuua kaebaja järjekordse vägivaldse ründe teiste isikute vastu.

Siit nähtub, et vastustaja meetme kohaldamise pikendamisel on igakülgselt kaalunud selle poolt ja vastu esinenud argumente. Arvesse võeti kaebaja nii positiivset kui ka negatiivset käitumist. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et meetme kohaldamise pikendamise otsustamisel peaks vastustaja piirduma vaid konkreetse perioodiga (alates meetme kohaldamise ajast kuni pikendamise otsustamiseni) ning varasemalt toime pandud inimvastaste kuritegudega arvestamine on asjakohatu. Vastustajal on tulenevalt VangS § 69 lg-st 3 kohustus otsustada § 69 lg-s nimetatud asjaolude äralangemise üle.

Antud juhul, meetme kohaldamise pikendamisel kaebaja varasema käitumisega (enne 11.11.2011) arvestamata jätmine ei oleks kooskõlas VangS § 69 eesmärgiga, mis on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kaudu vangla üldise julgeoleku tagamine. Kohus leiab, et kuna tegemist on diskretsiooniotsusega, peab vastustaja arvestama ka kaebaja varasema käitumisega (ehk kuidas isik käitus, kui tema suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ei olnud kohaldatud) ning eelpoolnimetatud teabe põhjal teha prognoosi, kas kaebaja varasem vägivaldne käitumine võiks korduda (RKHKo nr 3-3-1-63- 09).

Seda on tehtud vaidlustatavas käskkirjas.

15. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise proportsionaalsuse kontrollimisel tuleb otsustada, kas jätkuvalt kohaldatavad julgeolekuabinõud on selle legitiimse eesmärgi suhtes (vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamine ja raskete õigusrikkumiste ärahoidmine VangS § 69) sobiv, vajalik ning mõõdukas meede (RKÜKo nr 3-1-3-10-02, p 30). Kohus leiab, et vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamise eesmärgil kaebaja suhtes julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamine on sobiv ja vajalik meede. Mõõdukuse üle otsustamisel tuleb kaaluda ühelt poolt vanglas viibivate isikute turvalisuse tagamise tähtsust teiselt poolt aga jätkuva meetme kohaldamise tõttu kaasnevaid kaebaja õiguste piiranguid (piiratud liikumisja suhtlemisvabadus, osaliselt kehakultuuriga tegelemise keeld). Vaidlustatavas käskkirjas leidis vastustaja, et vanglas viibivate isikute julgeoleku tagamiseks kohaldatav meede on oma tähtsuse poolest ülekaalukam täiendavate julgeolekuabinõude jätkuva kohaldamisega kaasnevatest kaebaja õiguste piirangutest. Kohus nõustub vastustajaga ning leiab, et jätkuvalt kohaldatav meede on mõõdukas ning seetõttu ka proportsionaalne.

Sellest tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustaja teostas kaalutusõiguse kooskõlas HMS §

4 lg-ga 2

16. VangS § 41 lg 1 kohaselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Antud juhul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamise aluseks on õiguspärane käskkiri. Seega, seoses täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise pikendamisega kaebajal ebameeldivuste tekkimisel oli õiguslik alus. Üksikvangistusega seoses võimaliku negatiivse tagajärje tekkimise leevendamiseks lubati kaebajal vaidlustatava käskkirja alusel liikuda kolm tundi päevas koridori osas ning grupitööruumis nr 3426, kus kaebajal on võimalik vaadata televiisorit. Kehakultuuriga tegelemise keeld ei olnud ka absoluutne. Kaebaja saaks tegeleda kehakultuuriga vahetult kambris või jalutuskäigu ajal jalutusboksis. Kirjeldatu alusel jääb kaebus rahuldamata.

Menetluskulud

17. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud) Ülle Polluks Kohtunik