3-14-51360/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 13. november 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51360 Kohtuasi V.T. kaebus nõuetele mittevastavate elutingimustega Tallinna Vangla poolt tekitatud

13 635 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: V.T. Vastustaja: Tallinna Vangla, esindaja Merje Joll Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus perioodi 16.11.2009 kuni 10.05.2011 osas rahuldamata.

2. Perioodide 01.03.2007 kuni 25.07.2007, 10.01.2008 kuni 21.01.2008, 11.06.2008 kuni 02.07.2008, 10.02.2009 kuni 07.04.2008 ja 18.05.2009 kuni 13.07.2009 osas jätta kaebus läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 15.12.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 25.04.2014 koostas Viru Vangla kinnipeetav V.T. (edaspidi kaebaja) Tallinna Vanglale taotluse (tl 15-18), milles palus hüvitada ebapiisava elamispinna tõttu perioodidel 01.03.2007 kuni

25.07.2007, 10.01.2008 kuni 21.01.2008, 11.06.2008 kuni 02.07.2008, 10.02.2009 kuni 07.04.2008, 18.05.2009 kuni 13.07.2009 ja 16.11.2009 kuni 01.05.2011 ja 16.11.2009 kuni 10.05.2011 enda inimväärikusele tekkinud 13 635 euro suurune mittevaraline kahju. Seejuures ta märkis, et pidi viibima 23 tundi ööpäevas alla 3 m2 suuruse isikliku ruumiga kambrites, dušši ja telefoni võimaldati kasutada ainult üks kord nädalas, kehakultuuriga tegelemist ei võimaldatud üldse ning puudus ka igasugune kambriväline tegevus. Veel on toimikusse esitatud kaebaja vanglas paiknemist kajastav tabel (tl 31).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 30.06.2014 koostatud kaebuses (tl 1-3) kurtis kaebaja, et Tallinna Vangla pole taotlusele tähtaegselt vastanud ning palus, et piisava isikliku eluruumi tagamata jätmisega seoses tema inimväärikusele tekitatud mittevaralise kahju eest mõistaks 13 635 euro suuruse hüvitise välja kohus. Ta leidis, et vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 1 on vastuolus põhiseaduse ja inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni artikliga 3, viitas mitmetele Euroopa Inimõiguste Kohtu (edaspidi EIÕK) lahenditele ning väitis, et pidi seoses totaalse ruumipuudusega kannatama psüühilist, vaimset ja hingelist valu ega saanud teha midagi oma olukorra leevendamiseks. Küsitud hüvitise leidis ta olevat kannatuste ja üle elatuga proportsionaalne ning lisas, et see on väiksem, kui EIÕK oleks välja mõistnud. 19.10.2014 koostatud pöördumises (tl 35) ei nõustunud kaebaja vangla seisukohaga kaebetähtaja rikkumise kohta ning leidis, et tema nõue on esitatud õigeaegselt. Seejuures ta väitis, et alles EIK lahendist Tunis vs Eesti tuli välja, et seaduseandja viis teda eksitusse.

3. Tallinna Vangla (edaspidi vastustaja) vastuses (tl 28-30) paluti kaebus perioodide 01.03.2007 kuni 25.07.2007, 10.01.2008 kuni 21.01.2008, 11.06.2008 kuni 02.07.2008, 10.02.2009 kuni 07.04.2008, 18.05.2009 kuni 13.07.2009 ja 16.11.2009 kuni 01.05.2011 osas riigivastutuse seaduse § 17 lg-s 3 sätestatud kaebetähtaja rikkumise tõttu läbi vaatamata jätta ning perioodi 02.05.2011 kuni 10.05.2011 osas rahuldamata jätta. Riigikohtu lahendile nr 3-4-1-9-14 tuginedes märgiti, et kuna kaebajale oli Tallinna Vanglas viibimise ajal tagatud õigusaktides ettenähtud 2,5 m2 põrandapind, puudub vangla tegevuses tema vanglasisesel paigutamisel õigusvastasus. Vangla tingimusi kogumis ei peetud samuti sellisteks, mis saaks kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustada. Seejuures viidati neile õigusaktide sätetele, millised kehtestavad kinni peetavatele isikutele liikumispiirangud ja vangla kohustused pesemisvõimaluste või telefoni kasutamise korraldamisel ning kirjeldati nii kambrite sisustusse, ventilatsiooni ja valgustusse puutuvat kui vahistatutele ja kinnipeetavatele tagatud meelelahutuse ja suhtlemise võimalusi. Veel märgiti, et kaebajal ei ole Tallinna Vanglas olles kinnipidamistingimuste osas pretensioone olnud ning leiti, et tema ajendiks on üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja sellest tulenev võimalik kasu.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas vajavad lahendamist küsimused, kas kaebaja nõue on täies ulatuses lubatav (I) ja kas alla 3 m2 suuruse isikliku elamispinna, nädalas vaid ühe dušikorra ja helistamise võimaluse, ainult ühe tunni pikkuse jalutuskäigu ning kehakultuuriga tegelemise ja kambrivälise suhtlemise võimaluste puudumise tõttu on saanud Tallinna Vangla tekitada tema väärikusele rahas hüvitatava mittevaralise kahju (II). Lõpuks lahendab kohus kaebuse taotluste ja menetluskuludega seonduva (III).

I

5. Kaebuse esitaja on Viru Vanglas viibiv kinnipeetav, kes soovib saada hüvitist Tallinna Vanglalt. Vangistusseaduse § 1’ lg 8 kohaselt võib kinnipeetav vangla tekitatud kahju hüvitamiseks kohtusse pöörduda üksnes tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ja see on tagastatud, rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jäetud. Halduskohtumenetluse seadustikus § 47 lg-s 1 on kehtestatud, et kui seadus näeb mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku kohtueelse menetluse, võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud sellest korrast kinni ning ainult ulatuses, milles tema nõuet ei ole tähtaegselt rahuldatud. Kohtusse pöörduja ei ole järginud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korda muuhulgas juhul, kui ta pole vastavat taotlust esitanud tähtaegselt.

6. Kohtueelsete kahju hüvitamise nõuete esitamise korda reguleerib riigivastutuse seadus. Selle § 17 lg 3 kohaselt tuleb taotlus haldusorganile esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal isik kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga kümne aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Seega ei luba seaduseandja kahju hüvitamise nõuete esitamist siis, kui on möödunud enam kui kolm aastat päevast, mil vastav isik talle tekkinud kahjust ja selle põhjustajast teada sai ning välistab vastavate nõuete esitamise ka juhul, kui kahjust ja selle tekitajast teada saamisest pole küll veel nii palju aega möödunud, kuid kahju tekitanud haldusakt anti või toiming sooritati enam kui kümme aastat tagasi. Kaebaja nõue tuleneb ajavahemikul 01.03.2007 kuni 25.07.2007, 10.01.2008 kuni 21.01.2008, 11.06.2008 kuni 02.07.2008, 10.02.2009 kuni 07.04.2008, 18.05.2009 kuni 13.07.2009 ja 16.11.2009 kuni 10.05.2011 Tallinna Vanglas valitsenud elamistingimustest. Seega pidi ta kahjust teada saama juba Tallinna Vanglas viibides. Vangla jätkuva õigusvastase tegevuse korral hakkas kahjuhüvitise nõude esitamise kolme aastane tähtaeg igal seal viibimise korral kulgema seega hiljemalt vanglast lahkumisele järgneval päeval. Kuna kohtueelse menetluse taotlus on vanglale esitatud alles 25.04.2014, on riigivastutuse seaduse § 17 lg-s 3 ettenähtud kaebetähtaega võimalik järgituks pidada vaid perioodi 16.11.2009 kuni 10.05.2011 suhtes. Kõigi teiste perioodide osas on see aga oluliselt ületatud.

7. Kaebuse väidetest võib järeldada, et kaebaja lähtus oma kohtueelset nõuet esitades päevast, kui talle said teatavaks teise kinnipeetava suhtes sarnase juhtumi kohta tehtud Euroopa Inimõiguste Kohtu otsuse seisukohad. Seejuures on tal aga jäänud tähelepanuta, et seaduseandja pole pidanud võimalikuks kaebetähtaja arvestamist ajast, mil isik sai arusaamise vaidlustatu õigusvastasuse kohta. Kaebaja näol on tegemist isikuga, kes on viibinud vanglas mitmel korral ja pikemat aega. Seega ei saanud seal kehtivat korda reguleerivad õigusaktid ja neist tulenevate õiguste rikkumise vaidlustamiseks ettenähtud menetluskorrad talle kuidagi teadmata olla. Riigivastutuse seaduses seaduseandja poolt kehtestatud kolme aasta pikkune kahjunõude esitamise tähtaeg on piisavalt pikk selleks, et kahju kannatanud isikul oleks võimalik soovi korral asjasse süveneda, teha vajalikud valikud ning seejärel oma kaebeõigust efektiivselt ja kõigi nõuete kohaselt realiseerida. Siinkohal väärivad tähelepanu ka Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-86-04, milles leiti, et põhiseaduse § 15 lg-st 1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei ole piiramatu.

II

8. Avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg-tes 1 ja 2. Neis kehtestatu võimaldab küll väärikuse alandamise korral mittevaralise kahju rahas hüvitamist, kuid üksnes haldusorgani süülise käitumise korral, proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

9. Vangistusseaduse § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad talle elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja ruumi piisavat valgustatust tagav kunstlik valgustus. Kambri suuruse ja sisustuse üle otsustamise on seaduseandja teinud kohustuseks justiitsministrile, kes on need sätestanud oma 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (edaspidi VSKE). Selle § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioon nägi kinnipeetavale kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Sama eeskirja § 7 lg-s 1 on aga kehtestatud, et kambri sisustuse hulgas peavad olema ühevõi kahekordsed voodid, isiklike asjade hoiukoht, laud, istekoht igale kinnipeetavale, riidenagi ning võimaluse korral ka valjuhääldi, pesemiskoht ja WC. Vangistusseaduses ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et neile ettenähtud põrandapind peab olema täiesti vaba ning selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, sealhulgas ka WC ja pesemiskoht. Seega pole mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda muul viisil kui ruumi külgede pikkuse korrutisena. Võimalust teistsuguseks arvamuseks selle mõiste sisustamisel ei anna ka Riigikohtu ja EIK lahendite seisukohad.

10. Vangistusseaduse § 50 lg-s 1, § 55 lg-s 2 ning § 93 lg-s 5 on kehtestatud, et kinnipeetavale ja vahistatule tuleb võimaldada vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš ning jalutuskäik värskes õhus vähemalt üks tund päevas. Kaebaja ei ole väitnud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal jäi tal mõni seadusega ettenähtud pesemiskord või jalutuskäik saamata.

11. Vanglas kinni peetavate isikute liikumist reguleerib vangistusseaduse § 8. Selle lõige üks näeb küll ette õiguse liikuda oma osakonnas vabalt vähemalt neli tundi päevas, kuid pole lõikest viis tulenevalt kohaldatav vahistatule. Neil tuleb sama seaduse § 90 lg 3 tulenevalt viibida lukustatud kambris ööpäev läbi. Ainus erand on tehtud õppivale või töötavale vahistatule. Kaebaja on enda väidete ja vastustaja kinnituste kohaselt olnud vahistatu, pole aga väitnud ega tõendanud, et ta õppis või töötas. Seega oli igati õiguspärane ka see, et teda hoiti vahi all viibimise ajal lukustatud kambris ja võimaldati sealt välja ainult sama seaduse § 93 lg-st 5 tuleneva vähemalt ühe tunni pikkuse värskes õhus viibimise ajaks.

12. Vangistusseaduse § 55 lg 1 on sätestatud kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks, kuid ei ole täpsustatud, kus ja kuidas täpselt tuleb vanglal selle realiseerimine tagada. Vahistatu seisund välistab küll spordisaalis või muudel spordirajatistel viibimise õiguse, kuid kõigi kehaliste harjutuste jaoks pole vaja suurt ruumi või erivahendeid ning neid saab soovi korral teha ka kambris või jalutuskäigul viibides. Kaebaja ei ole väitnud, et vanglateenistuse ametnikud talle seda ei lubanud.

13. Vangistusseaduse § 28 lg-s 1 on kehtestatud, et kinnipeetaval on õigus telefoni kasutamisele ainult siis, kui selleks on olemas tehnilised tingimused ning telefoni kasutamine toimub vangla sisekorraeeskirjades sätestatud korras. VSKE § 51 lg lg 2 kohaselt võimaldatakse kinnipeetaval telefoni kasutada vähemalt üks kord nädalas. Kaebaja pole väitnud, et temale seda ühte korda ei lubatud, rohkema nõudmiseks pole tal aga seadusest tulenevat alust.

14. Kaebuse õigusliku alusena viidatud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel

3 näeb ette, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis oma 20.06.2014 kohtuotsuse nr 3-4-1- 9-14 punktis 36 vangla elamistingimustega seotud väärikuse alandamise küsimust käsitledes, et kinnipidamisega kaasnevad paratamatult mõningased kannatused ja ebameeldivused, kuid see ei tähenda iseenesest veel väärikuse alandamist. Vastuolu õigusega väärikale kohtlemisele saab tekkida vaid siis, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, kuid selle täpset piiri pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest. Sama lahendi punktides 38 ja 44 aga tõdeti ja rõhutati, et 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole nii väike pindala, mille puhul saab väärikuse alandamist eeldada. Tegemist oli käesolevaga sarnase juhtumi lahendamisega ning antud asjas ei ole kaebaja esile toonud ühtegi niisugust asjaolu, mis võimaldaks halduskohtul see Riigikohtu seisukoht tähelepanuta jätta. Kaebaja pole väitnud ega tõendanud, et tema kambri pindala oleks olnud mingil Tallinna Vanglas viibimise perioodil väiksem kui 2,5 m2. Ka kohtutoimikusse vastustaja poolt esitatud andmed tema paiknemise, kambri suuruse ja asustatuse kohta kinnitavad samuti, et vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind oli talle tagatud. Seega ei ole Tallinna Vangla rikkunud neid õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. Rikkumist ei ole ka pesemis-, helistamis-, suhtlemis-, jalutamisvõimalusi ja kehakultuuriga tegelemist reguleerivate seadusesätete osas ning seda, et vangla oleks rikkunud mistahes muud kinnipeetavate eluruumidele või elukorraldusele esitatud nõuet, pole kaebaja väitnud.

15. Kasinates elamistingimustes viibimine võis kaebajale kindlasti ebameeldiv olla ja talle nii füüsilisi kui vaimseid kannatusi põhjustada, kuid antud juhul ei kinnita miski kohtule esitatust et need mõjutused olid niivõrd olulised, et see üldse väärib rahalist hüvitist. Seetõttu saab teha vastustaja poolt nimetatud järelduse, et tegelikkuses pole kaebaja ajendiks mitte ebapiisavast põrandapinnast tulenevad kannatused, vaid EIK lahendi Tunis vs Eesti alusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab kaudselt asjaolud, et Tallinna Vanglas viibimise ajal ei ole ta kurtnud kinnipidamistingimuste üle ning esitas vastava nõude alles siis kui sai teada selle lahendiga välja mõistetud suurest hüvitisest. Eelnevalt juba viidatud riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Seda, et sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-09. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on lahendanud VSKE § 6 lg 6 põhiseadusele vastavuse küsimuse juba oma 20.06.2014 kohtuotsuses nr 3-4-1-9-14 ära. Seega on kaebuse taotlus selle sätte kohaldamata jätmiseks põhjendamatu.

III

16. Eeltoodud järeldustel pole kaebaja perioodide 01.03.2007 kuni 25.07.2007, 10.01.2008 kuni 21.01.2008, 11.06.2008 kuni 02.07.2008, 10.02.2009 kuni 07.04.2008, 18.05.2009 kuni 13.07.2009 osas kinni pidanud kahju hüvitamise nõude suhtes kehtestatud kohustuslikust kohtueelsest korrast. Seetõttu ei saa Tartu Halduskohus tema kaebust selles osas lahendada ning peab kaebuse vastava osa halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata jätma. Perioodi 16.11.2009 kuni 10.05.2011 osas on kaebus küll lubatav, kuid eelnevalt juba esitatud järeldustel pole kohtul alust pidada Tallinna Vangla tegevust kaebaja kinnipidamisel õigusvastaseks mittevaralise kahju põhjustamiseks. Seega jääb kaebus nimetatud perioodi osas rahuldamata. Kaebaja on kohtumäärusega vabastatud 409,05 euro suuruse riigilõivu tasumisest. Tallinna Vangla oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg 1 kohaselt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane

Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 12.11.2015 lahendiga 15.detsembril 2015.