3-14-52490/73-14-52490/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

H.M. esitas 17.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palub tuvastada vanglaametniku tegevusega seonduvad asjaolud ning tema ebaeetiline käitumine. Kaebaja esitas tuvastamiskaebuse eesmärgiga taotleda hiljem kahju hüvitamist, samuti toob ta välja preventiivse eesmärgi (tl 1). Kaebusest nähtuvalt palus kaebaja tuvastada tema ja vanglaametniku vahelise suhtluse asjaolusid (kaebaja ja valvuri vestluse tulemusena vanglaametnik väidetavalt ägestus, rääkis kaebajaga kõrgendatud hääletooniga ja märkis, et kõik kinnipeetava öeldu võib olla ametniku ähvardamine). Kaebaja on seisukohal, et vanglaametniku käitumine tekitas temas suurt hirmu ja kõlas samas ähvarduse ning solvanguna. Kaebaja peab sellist käitumist vanglaametniku eetikakoodeksi rikkumiseks, mille eest võib alustada distsiplinaarmenetlust. 2. Kohus jättis 30.10.2014 määrusega (tl 11–12) kaebuse käiguta ja andis tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks (sh tuvastamisnõude ja selle eesmärgi täpsustamiseks). Kohus juhtis kaebaja tähelepanu, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p-dest 1 ja 2 tulenevalt on kohtul võimalus tagastada kaebus, mille esitamiseks kaebajal puudub kaebeõigus või kui kaebusel puudub perspektiiv. HKMS § 45 lg 2 kolmanda lause kohaselt ei anna hilisema hüvitamiskaebuse esitamise kavatsus õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks, kui hüvitamiskaebus oleks ilmselgelt perspektiivitu.

3. Vastuseks kohtumäärusele märkis kaebaja, et soovib ametniku tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ning tuvastamiskaebuse preventiivne eesmärk on, et tulevikus ei juhtuks selliseid vahejuhtumeid (tl 15). 4. Kohus on seisukohal, et kaebuse asjaoludest nähtuvalt puudub hüvitamisnõudel, mille esitamist tulevikus kaebaja kavandab, ilmselgelt perspektiiv. Kaebaja ei ole küll täpsustanud, millisel alusel ta kahjunõude esitada kavatseb. Kohtupraktikas on aga korduvalt leitud, et hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 mõttes ei saa põhjustada igasugused ebamugavused ja üleelamised kinnipeetavate suhtlemisel vangla administratsiooniga, vaid see sõltub konkreetsetest asjaoludest ja riive intensiivsusest (nt Riigikohtu 3-3-1-43-11, p 18). HKMS § 41 lg 5 näeb ette võimaluse, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, kuid kohus jätab hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Igasugused ebamugavused ja üleelamised ei pruugi kaasa tuua ei kahju rahalist hüvitamist ega ka mitte vanglaametniku käitumise õigusvastasuse tuvastamist kohtumenetluses. Kohtu hinnangul ei ole kaebuses kirjeldatud asjaolusid arvestades tõenäoline ka kahju hüvitamine vanglaametniku käitumise õigusvastasuse tuvastamise teel. Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 1 kohaselt ei tohi karistuse kandmine põhjustada kinnipeetavale rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vanglaametnike ülesandeks on kinnipeetava kinnipidamine ja järelevalve ning julgeoleku tagamine vanglas (VangS § 111 lg 1). Nende ülesannete täitmine eeldab vajadusel vanglaametnike resoluutset käitumist, vanglateenistuse eetikakoodeks (kinnitatud justiitsministri 13.11.2008. a käskkirjaga nr 176, muudetud ja täiendatud 30. märtsi 2011. a käskkirjaga nr 38) kohustab vanglaametnikke julgeks ja järjekindlaks suhtluseks kinnipeetavatega (p 2.5). Eelnevast lähtuvalt leiab kohus, et kaebajal puudub kaebeõigus tuvastamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 45 lg 2 ls 3). HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. 5. Kaebaja väitel on tal preventiivne huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks, et vältida tema sarnast kohtlemist tulevikus. Kohus on seisukohal, et kaebaja ei saavutaks esitatud tuvastamiskaebusega preventiivse huvi argumendile tuginedes oma eesmärki. Üksikjuhtumil konfliktsituatsioonis ägestunud isiku (vanglaametniku) käitumise (väidetavalt ägestunud ja kõrgendatud tooni kasutamine suhtlemisel, mis tundus kaebajale ähvardava ja hirmutavana) õigusvastasuse tuvastamine ei saaks tagada sarnaste olukordade ärahoidmist tulevikus. Vanglaametnikele on küll VangS § 1351 alusel kehtestatud vanglateenistuse ametnike ja töötajate eetikakoodeks (vt eelpool p 4). Eetikakoodeksis on sätestatud nõuded suhtlemisel vangidega. Muuhulgas on ette nähtud, et vanglateenistuja kohtleb vange õiguspäraselt ning teeb kõik endast oleneva, et hoida ära nende füüsiline ja vaimne väärkohtlemine teiste ametnike poolt (p 2.3), suhtleb vangidega viisakalt ja abivalmilt, ent mitte semutsedes (p 2.6) ning on vangidega suheldes julge ja oma nõudmistes järjekindel (p 2.5). Vanglaametnike teenistuskohustuste süülisele rikkumisele, sh eetikakoodeksi nõuete järgimise kohustuse süülisele rikkumisele reageeritakse vastava aluse ja ajendi olemasolul distsiplinaarmenetluse kaudu (VangS § 149, VangS § 1351 ja avaliku teenistuse seaduse § 69). Üksikjuhtumi lahendamiseks esitatud tuvastusnõudega ei ole aga võimalik vältida ametnike ja kinnipeetavate vahelises suhtluses üldisemalt (eriti pingelistes ja provokatiivsetes olukordades) tavapärasest närvilisemat või ägedamat sõnavahetust, hääletooni või žeste. Kohtu hinnangul ei ole kaebajal praeguses asjas esitatud tuvastusnõudega võimalik välistada edaspidises suhtlemises vanglaametnikega (mistahes situatsioonis, erinevate vanglaametnikega) tavapärasest ägedamat või närvilisemat reaktsiooni. HKMS § 121 lg 2 p 2 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. 6. Eeltoodud seisukohtadele tuginedes leiab kohus, et kaebus tuleb HKMS § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel tagastada.

HKMS § 43 lõike 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras uuesti halduskohtu poole pöörduda.