3-14-259/24 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-259 Otsuse kuupäev 12. november 2014 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Soome Hirsniku Talu FIE kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti (PRIA) 2. detsembri 2013 otsuse nr 12-6/1051 osaliseks tühistamiseks ning PRIA 7. veebruari 2014 vaideotsuse nr 12-4/66 tühistamiseks Asja läbivaatamise vorm 9. oktoober 2014, kohtuistung Menetlusosalised Kaebaja – Soome Hirsniku talu FIE, esindaja vandeadvokaat Andrus Lillo Vastustaja – PRIA, esindajad Diana Tamm ja Kärt Aavel Resolutsioon 1. Rahuldada kaebus. 2. Tühistada osaliselt PRIA 2. detsembri 2013 otsuse nr 12-6/1051 p 901, osas, millega tehti kindlaks taotletud ja kindlaks tehtud pinna erinevus 13,4 ha ja sel motiivil toetuse vähendamine ning sanktsiooni rakendamine. 3. Tühistada täielikult PRIA 7. veebruari 2014 vaideotsuse nr 12-4/66. 4. Teha PRIA-le ettekirjutus Soome Hirsniku Talu FIE taotluse uuesti läbi vaatamiseks. 5. Välja mõista Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametilt Soome Hirsniku talu FIE kasuks menetluskulu 615 eurot. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 12. detsember 2014. a. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Soome Hirsniku talu FIE esindaja Villi Hirsnik esitas 21.05.2013 PRIA-le pindalatoetuste taotluse nr 11013781144, milles taotles pindalatoetust kokku 120,80 hektarile, sh põllumassiivil nr 66048635897 asuvale põllule nr 20 - 13,40 hektarile, millise osas ta 14.06.2013 täiendas taotlust (tl 22). Nimetatud põld asub kinnistul katastritunnusega 79402:003:0230. Kinnistu omanik on Eesti Vabariik ja riigivara valitsejaks on määratud Keskkonnaministeerium.

2

Soome Hirsniku talu FIE põlluga nr 20 kattuvale maa-alale taotles toetust ka Ülo Puusta Kivi talu FIE. Topelt taotlemise situatsiooni lahendamiseks saatis PRIA 21.06.2013 taotlejatele ületaotlemise teatised, millele taotlejad vastasid kinnitusega, et omavad õigust maa kasutamiseks. Kaebaja vastas 08.07.2013 (tl 24).

2. PRIA 02.12.2013 otsusega nr 12-6/1051 rahuldati kaebaja taotlus osaliselt ja määrati Soome Hirsniku talule 2013. aastal taotletud ühtset pindalatoetust osaliselt rakendades sh sanktsiooni ületaotlemise eest.

3. PRIA 07.02.2014 vaideotsusega nr 12-4/66 jäeti Soome Hirsniku talu FIE vaie rahuldamata.

4. 07.03.2014 saabus Tartu Halduskohtusse Soome Hirsniku talu FIE kaebus PRIA 2. detsembri 2013 otsuse nr 12-6/1051 osaliseks tühistamiseks ning PRIA 7. veebruari 2014 vaideotsuse nr 12-4/66 tühistamiseks.

Kaebuse põhjendused

5. Kohtuistungi seisuga (tl 87p) peab kaebaja vaidlustatud otsust ja vaideotsust kaebaja õigusi rikkuvaks kahel põhjusel: 1. rendisuhe maale on kaebajal tekkinud alates 05.06.2013 mitte riigiga rendilepingu sõlmimisest; 2. sanktsioonide rakendamine kaebaja suhtes ei ole toimunud õiguspäraselt, kaebajat ei ole informeeritud ega hoiatatut sanktsioonide rakendamise võimalusest. Kaebaja leiab, et otsused ei ole õiguspärased ning pindalatoetuse vähendamine on olnud põhjendamatu, mille tõttu peab vastustaja taotluse uuesti läbi vaatama.

6. PRIA on jätnud isiku vaide rahuldamata põhjusel, et isikul puudus 15. juuni 2013 seisuga kõnealuse põllumaa (põllu nr 20), millele pindalatoetust taotleti, kasutusõigus. PRIA viitab Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 14 lg 2 punktile 3, mis sätestab, et ühtset pindalatoetust võib taotleda vähemalt 1 ha põllumajandusmaa kohta, mida hoitakse heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes ning mida taotleja kasutab taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga. Kõnealuses sättes on kaebaja hinnangul silmas peetud maa faktilist kasutamist nimetatud kuupäeval.

Kaebaja hinnangul on PRIA samastanud mõisted maa (faktiline) kasutamine ja maa kasutusõiguse omamine ning teinud järelduse, et toetuse saamise eelduseks on kaebajal tõendatud maakasutusõiguse olemasolu. Kaebaja toonitab, et otsuse aluseks olnud ELÜPS § 14 lg 2 punktis 3 ei räägita mitte maakasutusõigusest, vaid maa (tegelikust) kasutamisest. Ka riigivaraseaduse § 4 lõikest 1 nähtub, et vara kasutamine ja kasutamine kasutuslepingu alusel on erinevad mõisted. PRIA ei ole põhjendanud, miks ta on nimetatud mõisted lugenud samaks.

Kaebaja ei vaidlusta kirjaliku kasutuslepingu sõlmimise nõuet, kuid leiab, et vastustaja on ekslikult samastanud lepingu vormistamise kuupäeva lepingu sõlmimise kuupäevaga. Kaebaja osundab, et PRIA poolt osundatud normidest ükski ei anna vastust küsimusele, millisel momendil loetakse leping sõlmituks – kas enampakkumise võitmisel või lepingu kirjaliku vormistamisega. Kaebaja hinnangul saab ja tuleb sellises olukorras juhinduda VÕS § 10 lõikes 1 sätestatust ning lugeda maakasutusleping sõlmituks ning maakasutusõigus ühes sellega tekkinuks 5. juunil 2013, mil selgus Maa-ameti poolt läbiviidud enampakkumisel parima pakkumuse tegija.

Ka võlaõigusseaduse (VÕS) üldpõhimõtetest tuleneb, et enampakkumisel loetakse leping sõlmituks parimale pakkumisele nõustumuse andmisega ja eeldatakse, et enampakkumise

3

läbiviija on volitatud andma nõustumuse parimale pakkumisele (VÕS § 10 lg 1). Enampakkumisel osalejate pakkumised loetakse oferdiks, s.o lepingu sõlmimise ettepanekuks ja enampakkumise läbiviija nõusolek parima pakkumisega aktseptiks, s.o nõustumuseks lepingu sõlmimisega. Kaebaja pakkumine 5. juunil 2013 läbi viidud avalikul kirjalikul enampakkumisel, oli parim. Seadusest tulenevalt eeldatakse, et see, kes viib läbi enampakkumist (käesoleval juhul Maa-amet), on ka õigustatud andma nõustumust parimale pakkumisele. Nõustumus pakkumusega ei ole seejuures vastuvõtmist vajav tahteavaldus ja kehtib ka siis, kui see ei jõua adressaadini. Kaebajale on käesoleval juhul saadetud ka tutvumiseks enampakkumise koondprotokoll, mille lisast 1 nähtub, et ta on osutunud enampakkumise võitjaks. Seega on kaebaja seisukohal, et 5. juunil 2013 Maa-ameti poolt korraldatud enampakkumise tulemusel parimaks pakkujaks osutumisega, millest teavitati kaebuse esitajat 06.06.2013 kirjaga nr.6.1-6/7088, saab lugeda lepingu sõlmituks ja järelikult oli kaebajal 15. juuni 2013. a seisuga maa kasutamiseks õiguslik alus olemas.

7. Vastustaja on toetuse määramisel teinud lubamatud maha arvamised. Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 artikli 58 lõike 1 kohaselt, kui taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevus on suurem kui 3% või kaks hektarit, kuid mitte rohkem kui 20% kindlaksmääratud pindalast, siis arvutatakse toetus kindlaksmääratud pindala alusel, millest lahutatakse kahekordne leitud erinevus.

Vastustaja seisukohad

8. PRIA ei pea esitatud kaebust õigeks, vaidleb sellele vastu ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

9. Ühtse pindalatoetuse taotlemise ja saamise õigus on isikul, kes põllumajandusmaad taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga kasutab (ELÜPS § 14 lg 2 p-st 3). Kasutab, s.t isik hoiab maad heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes ning omab maa kasutamiseks õiguslikku alust.

10. PRIA on seisukohal, et vaidlusaluse põllu nr 20 õiguspärane kasutamine kaebaja poolt algas 08.07.2013, pärast seda, kui sõlmiti riigivara rendileping nr 159 ning Rendileandja andis lepingu eseme valduse Rentnikule üle (rendile antud riigivara üleandmise-vastuvõtmise akt on allkirjastatud 08.07.2013. a). Seega olukorras, kus riigivara valitseja ei olnud veel sõlminud lepingut vaidlusaluse maa kasutusse andmiseks, ei saanud kaebajal tekkida ELÜPS § 14 lg 2 p 3 kohast kasutusõigust põllule nr 20 pindalatoetuse taotlemiseks. Kaebaja kasutusõigus vaidlusaluse riigimaa kasutamiseks tekkis alles vastava kasutuslepingu sõlmimisega 08.07.2013. a.

11. Vastustaja hinnangul on kaebaja väited selle kohta, et ta vaidlusalust põllumassiivi 15.06.2013 seisuga faktiliselt kasutas ning sellega seoses kulutusi kandis, paljasõnalised ja tõendamata. PRIA nõustub, et kaebaja võis asuda põldu nr 20 kasutama pärast riigivara rendilepingu sõlmimist ja õiguspärase valduse saamist, kuid leiab, et kaebajal ei olnud võimalik vaidlusalust põldu kasutada 15.06.2013 seisuga. PRIA-le teadaolevalt kasutas põllumassiivi nr 66048635897 alates 2009. a Ülo Puusta Kivi talu FIE Tartu Maavanemaga jätkuvalt riigi omandis oleva maa kohta ajutise kasutamise lepingu alusel ning jätkas maa kasutamist ka pärast lepingu lõppemist kuni 2013. a juuni lõpuni. Arvesse võttes, et Soome Hirsniku talu ei olnud vaidlusaluse põllumassiivi varasem kasutaja ning lähtudes asjaolust, et kirjalik enampakkumine toimus 05.06.2013, mille tulemused kinnitati keskkonnaministri käskkirjaga 28.06.2013, ei ole põhjust asuda seisukohale, et kaebaja kasutas vaidlusalust maad 15. juuni seisuga.

4

Isegi juhul, kui Soome Hirsniku talu poolt põllu nr 20 faktiline kasutamine 15. juuni seisuga oleks tõendatud, ei oleks PRIA-l võimalik vaidlusaluse põllu eest kaebajale toetust määrata. Tulenevalt ELÜPS § 14 lõike 2 punktist 3 on toetuse saamiseks vajalik 15. juuni seisuga kumulatiivselt täita kaks tingimust: taotleja peab omama põllumajandusmaa kasutusõigust ja hoidma maad heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes. Seega pole faktiline maakasutus ilma maakasutuse õigusliku aluse olemasoluta toetatav.

12. Soome Hirsniku talu pindalatoetuste taotlusel nr 11013781144 deklareeritud põld nr 20 ei vastanud ELÜPS § 14 lg 2 p-s 3 sätestatud ühtse pindalatoetuse saamise nõuetele ning põllu nr 20 pind (13,40 ha) arvati õigustatult taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse hulka.

Euroopa Komisjoni määruse (EÜ) nr 1122/2009 artikli 2 punkti 23 kohaselt on kindlaksmääratud pindala selline pindala, mille puhul on täidetud kõik toetuse maksmise eeskirjades sätestatud tingimused. Üheks sätestatud tingimuseks on, et taotleja peab omama maa kasutamiseks õiguslikku alust ning maad reaalselt kasutama, siis ei kuulu nimetatud tingimusele mittevastav maa kindlaksmääratud pindala definitsioonist lähtuvalt kindlaksmääratud pindala hulka, vaid moodustab taotletud ja kindlaksmääratud pindala erinevuse, millega kaasnevad Euroopa Komisjoni määruse nr 1122/2009 artiklis 58 sätestatud sanktsioonid.

PRIA 02.12.2013 otsus nr 12-6/1051 ei ole antud kaalutlusõiguse alusel. PRIA-l puudub olukorras, kus toetustaotlusel deklareeritud põld ei vasta toetuse saamise nõuetele, võimalus valida erineva sisuga haldusotsuste vahel. Sellest tulenevalt ei olnud PRIA-l kaevatavasse otsusesse võimalik lisada diskretsiooniotsusele omaseid poolt- ja vastuargumente ning seeläbi tuua haldusakti põhjendustes välja kaalutlusi, millest haldusorgan haldusakti andmisel lähtus.

13. Kaebaja seisukoht, et 05.06.2013 Maa-ameti poolt korraldatud enampakkumise tulemusel parimaks pakkujaks osutumisega, saab lugeda lepingu sõlmituks, millest tulenevalt oli kaebuse esitajal 15.06.2013 seisuga maa kasutamise õiguslik alus olemas, on ennatlik. Maa-ameti 06.06.2013 kirjaga nr 6.1-6/7088 (tl 65) edastati kaebajale ainult koopia 05.06.2013 toimunud avaliku enampakkumise protokollist. Nimetatud kirjas on viidatud, et tulenevalt riigivaraseaduse § 68 lõikes 1 sätestatust tehakse otsus enampakkumise tulemuste kinnitamise või kinnitamata jätmise kohta 20 tööpäeva jooksul pärast enampakkumise tulemuste teatavaks tegemist. Avaliku kirjaliku enampakkumise tulemused kinnitati keskkonnaministri käskkirjaga nr 665 (tl 67) alles 28.06.2013. Eelnevast tuleneb, et kaebaja ei saanud kuidagi asuda seisukohale, et tal 15.06.2013 seisuga oli vaidlusaluse maa kasutamiseks õiguslik alus olemas.

Kohtu põhjendused

14. Asja kohtuistungil arutamise seisuga ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja on PRIA- le esitatud pindalatoetuse taotlust täiendanud põldude loetelu põllu nr 20 ehk vaidlusaluse maa osas 14.06.2013, mis on tõendatud mh põllumassiivi kaardi väljatrükiga sellest kuupäevast (tl 22).

15. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et varasematel aastatel on kaebaja põllu nr 20 osas PRIA toetust maksnud FIE Ülo Puusta Kivi talule, kes taotles toetust ka 2013. aastal. Vaidlust ei ole selles, et Maa-ameti 05.06.2013 avaliku kirjaliku enampakkumise läbiviimise komisjoni koondprotokolli ja selle lisa 1 (tl 65p-66) kohaselt oli vaidlusaluse rendiobjekti enampakkumise võitjaks Villi Hirsnik kui kõrgeima pakkumise tegija (tl 66), kuid Ülo Puustal oli kui eelisõigust omaval isikul õigus riigivara rentimiseks enampakkumisel kujunenud hinnaga, millise õiguse

5

Ü. Puusta minetas, kui Keskkonnaministri 28.06.2013 käskkirjaga nr 665 (tl 67-68) kinnitati avaliku kirjaliku enampakkumise tulemused muuhulgas kaebaja osas (tl 68, jrk nr 41).

Samuti ei ole poolte vahel vaidlust küsimuses, et kaebaja põldude loetelus põlluna nr 20 loetletud põld oli 2013. aastal heas põllumajanduslikus korras ja heades keskkonnatingimustes, mis on üheks kahest eeldusest ühtse pindalatoetuse saamiseks.

16. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid vastastikuses seoses ja kogumis, on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele.

17. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja ei ole haldusmenetluses välja selgitanud, kes 15. juuni seisuga vaidlusalust maad tegelikult kasutas. See tähendab, vastustaja on pelgalt lähtunud asjaolust, et kuna vaidlustatud põllu kohta esitati kaks pindalatoetuse taotlust, siis on vastustaja välja selgitamata kumb taotlejatest tegelikult maad 15. juuni seisuga kasutas, lugenud maa kasutajaks isiku, kellele ta varasemalt selle maa eest toetust on maksnud.

18. Kohtule ei ole esitatud ühtegi sisulist tõendit, mille alusel oleks vastustaja objektiivsetele asjaoludele tuginedes saanud tuvastada, et 15. juuni seisuga kasutas maad Ülo Puusta Kivi talu FIE, mitte aga kaebaja. Vaideotsuse p 17 kohaselt (tl 8) on vastustaja maa faktilise kasutaja tuvastamisel lähtunud Ülo Puusta Kivi talu FIE paljasõnalistest väidetest ületaotlemise teatise vastuses ja vaides. Samaväärse väite on ka kaebaja esitanud samades dokumentides. Vaideotsusest ja muudest asjas kogutud tõenditest ei nähtu, miks vastustaja on vaideotsuses ühe taotleja väidet eelistanud teisele.

19. Nagu juba osundatud, ei vaidle pooled kohtuistungil selle üle, et kaebaja täiendas pindalatoetuse taotlust vaidlusaluse põlluga nr 20 14.06.2013, mil ta esitas selle põllu kohta põllumassiivide kaardi (tl 22). Kohus on seisukohal, et eluliselt on usutav, et olukorras, kus nii Ü. Puustale kui V. Hirsnikule oli pärast Maa-ameti 05.06.2013 avaliku kirjaliku enampakkumise läbiviimise komisjoni koondprotokolli ja muude saadetud dokumentide saamist teada, et V. Hirsnik tegi põllu nr 20 rendile saamiseks riigile kõrgeima pakkumise, kaebaja V. Hirsniku poolt kohtuistungil antud seletuses avaldatu, mille kohaselt teostas tema 15. juuni seisuga põllumajanduslike töid, et viia põllumaa heasse põllumajanduslikku konditsiooni. Samuti on eluliselt usutav V. Hirsniku väide, et 14.06.2013 täiendas ta oma PRIA- le esitatud taotlust just ja ainult seetõttu, et ta osutus selle maa osas enampakkumise võitjaks, mille järgselt asus ta ka maad kasutama. Asjaolu, et Ü. Puustal oli kuni 28.06.2014 avaliku kirjaliku enampakkumiste tulemuste kinnitamiseni õigus riiki informeerida eelisõiguse kasutamisest riigivara senise rentnikuna, ei saa tõendada seda, et ta ka tegelikult 2013. aastal seda rohttaimede all olevat maad kasutas, ammugi seda, et ta kasutas seda 15. juuni seisuga olukorras, kus ta eelisõigust maa rendile saamiseks V. Hirsniku pakutud hinnaga ei kasutanud. Eluliselt usutav ei ole Ü. Puusta poolt maa kasutamine pärast seda, kus tema pakutud hind ei osutunud parimaks ning olukorras, kus ta ei ole pidanud V. Hirsniku pakutud hinnaga kasutada eelisõigust maa rendile saamiseks. Ü. Puusta poolt PRIA-le 04.07.2013 saadetud kirjas (tl 41p- 42) on küll üldine väide, et ta on tema poolt haritavatelt maadelt rohusööta valmistanud, kuid kas ta tegi seda ka tegelikult kaebaja põllu nr 20 osas, vastustaja poolt haldusmenetluse kogutud tõenditega tõendatud ei ole. Kaebaja V. Hirsniku seletusega on aga tõendatud, et 15. juuni seisuga ei olnud tegemist juba üks kord niidetud maaga, vaid ta äestas maad sel aastal esimest korda, et heintaimed saaksid paremini kasvada.

Seetõttu on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole veenvalt tõendanud, et asjas esinesid alused kaebaja taotluse rahuldamata jätmiseks ELÜPS § 14 lg 2 p 3 alusel.

6

20. Vastustaja ei ole esitanud tõsiselt võetavaid vastuväiteid kaebaja eraõigusele tuginevale käsitlusele, miks saab ja peab kaebajat lugema objektiivse õiguse mõttes vaidlusaluse maa õiguspäraseks kasutajaks ELÜPS § 14 lg 2 p 3 ja määruse § 5 lg 1 p 2 mõttes taotluse esitamise aasta 15. juuni seisuga. Kohus nõustub kaebaja käsitlusega ega korda seda, kuna vastustaja ei ole seda kummutanud. Vastustaja poolt viidatud kohtulahendite asjaolud ei ole sarnased käesoleva asja tehioludele.

21. Käesolevas asjas on asjas kogutud tõenditega tõendamist leidnud, et riigimaad varasematel aastatel ajutise kasutamise lepingu alusel kasutanud isik esitas küll PRIA-le 2013. aastal taotluse kaebaja põllu nr 20 osas pindalatoetuse saamiseks, kuid ta ei saanud enampakkumisel pakutud hinna väiksuse tõttu sellele maale enam kasutusõigust pärast enampakkumise tulemuste teatavaks tegemist Maa-ameti 06.06.2013 kirjaga. Kaebajal tekkis 05.06.2013 õigus põllu nr 20 kasutamiseks vaatamata sellele, et riigivara rendileping (tl 25-27) kui selline vormistati 08.07.2013, mil koostati ka vastav akt (vt vaideotsuse p 14 tl 8). Riik riigivara rendile andja isikus ei ole kohtule esitatud tõendite kohaselt vaidlustanud kaebaja maakasutuse õiguspärasust 05.06.2013 seisuga arvates või perioodil 05.06.2013-08.07.2013. Kolmandate isikute õigusi ei saa käesoleva vaidlus puudutada, kuna pärast 28.06.2013 avaliku kirjaliku enampakkumise tulemuste kinnitamist ei saa olla kõrvalistel isikutel enam puutumust vaidlusega ega kaebeõigust. Kuna kaebaja põldude loetelu põld nr 20 alune rohumaa on 2013. aasta seisuga olnud heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes, siis ei saa käesoleva vaidluse tulemus olla vastuolus ka avalike huvidega.

22. Riigikohtu halduskolleegiumi 22.oktoobri 2009 otsuse kohtuasjas nr 3-3-1-66-09 p-s 20 on käsitletud käesoleva kaasusega sarnast olukorda: “ Riigikohtu erikogu on 20. detsembri 2001. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-8-01 selgitanud, et linnavara eeskirja tuleb tõlgendada selliselt, et see loob põhjendatult ja isiklikult huvitatud isikule subjektiivse õiguse nõuda linnalt oma vara kasutusse andmisel eeskirjast kinnipidamist. Kolleegiumi arvates tuleneb erikogu seisukohast, et kohaliku omavalitsuse vara kasutusse andmise menetluse ajal on isikul küll õigus nõuda pakkumismenetluse normide järgimist, kuid isikul ei ole subjektiivset õigust saada kohaliku omavalitsuse vara enda kasutusse. Isikul ei ole seega pakkumismenetluse kestel ka subjektiivset õigust kohaliku omavalitsuse vara kasutamise kaudu tulevikus tulu teenida. Pakkuja õigus nõuda vara enda kasutusse andmist saab tugineda lepingulisele suhtele. Selline õigus ei teki üldjuhul enne pakkumusele nõustumuse andmist, s.o mitte enne enampakkumise tulemuste kinnitamist.“

23. Selles vaidluses oli vaidlusaluseks küsimuseks aga kaebaja õigus nõuda avaliku võimu poolt tekitatud kahju hüvitamist, mitte aga õigus pindalatoetusele olukorras, kus kaebaja on hoidnud riigivara heades põllumajandus- ja keskkonnatingimustes pindalatoetuse taotlemise aastal. Seega ei ole halduskohtule teadaolevas kohtupraktikas kujundatud seisukohad takistuseks vastustajast erinevate järelduste tegemiseks.

24. Kaebaja põld nr 20 vastas halduskohtu hinnangul seetõttu ELÜPS § 14 lg 2 p 3 ja määruse § 5 lg 1 p 2 nimetatud tingimustele, mille tõttu ei saanud vastustaja nimetatud põllu pindala (13,40 ha) arvata ka taotletud ja kindlaksmääratud pindalade erinevuste hulka, koos sellest tulenevate õiguslike järelmitega.

25. Vaideotsuse p 23 (tl 8p) on vastustaja asunud seisukohale, et vaidlusalusele põllule toetuse taotlemisest loobumine oli võimalik kuni PRIA-lt saadud ületaotlemise teatise saamiseni selle aktsepteerimise teel.

7

26. Halduskohus saab aru, et PRIA-le laekub aastas kümneid tuhandeid pindalatoetuse taotlusi, kuid vaatamata sellele nõustub kohus kaebajaga, et PRIA seisukohaga ületaotluse teatise tähendusest vaidlusaluses haldusmenetluses ei saa nõustuda. Ületaotletud põllumassiivi kontroll-leht (tl 24) on püütud PRIA poolt õiguslikult disainida nendele kõigile tuhandetele avaldustele enimsobivaks, kuid vaieldamatult ei sobi kontroll-lehel olev võimalus ristikeste tegemiseks kaebaja juhtumile, sest kaebaja ei ole vaieldamatult maa omanikuks, kes on oma maa andnud kellelegi teisele isikule tegelikult kasutamiseks. Vastustaja disainitud blanketi kohaselt saanuks kaebaja üksnes loobuda taotlusest, kas täielikult või osaliselt tehes ristikese ühte võimalikest kastikestest. Seega on halduskohus seisukohal, et vastustaja on oma varasemate aastate kogemusele tuginedes õigusvastaselt lugenud kaebaja taotluse nõuetele mittevastavaks lugedes õigeteks varasematel aastatel toetust taotlenud isiku paljasõnalised väited ja hilisemas menetluses jätkanud oma õigusliku positsiooni õigsuses nii kaebaja kui kohtu veenmist.

27. Riigi maa on 15.06.2013 a seisuga õiguspärase rentniku (kaebaja) tegevuse tulemusel 2013. aastal heades põllumajandus- keskkonnatingimustes. Vastustaja kohaldatud materiaalõigusnormidest, ei tulene kohustust, et riigivara rendileping pidi olema sõlmitud 15.06.2013 seisuga, kuna rendileandja ei ole kohtule teadaolevalt vaidlustanud kaebaja maakasutusõiguse õiguspärasust. Rendilepingu selleks kuupäevaks sõlmimise nõude seadmise aluseks ei saa olla ainult menetleja mugavus õigustatud isiku väljaselgitamisel, vaatamata sellele et kalendriaastas on tegemist tuhandete menetletavate taotlustega. Vaidlustatud otsus ja vaideotsus rikuvad kaebaja õigusi kaebaja põldude loetelu nr 20 13,40 ha suuruse põlluga seoses taotletud pinna ja kindlakstehtud pinna erinevuste osas koos sellest tulenevate järelmitega.

28. Seoses kaebuse rahuldamisega, vaidlustatud otsuste kaebaja õigusi rikkuvas osas tühistamise ja PRIA-le ettekirjutuse tegemisega, tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 615 eurot põhjendatud ja vajalikku menetluskulu.

/allkirjastatud digitaalselt/

Roby Koik kohtunik