3-14-50698/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50698 Otsuse kuupäev

12. november 2014 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi J.M. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks 1000 euro ulatuses ja vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamiseks Menetlusosalised Kaebaja J.M. Vastustaja Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika Martisen Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

1. Rahuldada J.M. kaebus osaliselt.

2. Mõista Tallinna Vanglalt J.M. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 148 eurot 78 senti. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa J.M. vanglasisesele isikuarvele.

3. Jätta rahuldamata J.M. taotlus tunnistada vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6 v.r põhiseadusvastaseks.

4. Mõista Tallinna Vanglalt J.M. kasuks välja menetluskulud 4 eurot 46 senti. Kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa J.M. vanglasisesele isikuarvele. Edasikaebamise kord Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 12. detsembril 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.M. esitas 4. veebruaril 2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse, mille vangla registreeris 7. veebruaril 2014 numbriga 5-18/14/4093-1 (tl-d 10-14). J.M. taotles vanglalt mittevaralise kahju hüvitamist 3000 euro ulatuses seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vangla kambrites perioodil 22. märts 2013 kuni 4. veebruar 2014. J.M.il puudus ka spordi tegemise ja spordisaali külastamise võimalus. Dušši võimaldati kasutada ainult 1 kord

3-14-50698

nädalas 20 minutit, mis oli ilmselgelt ebapiisav hügieeninõuete järgimiseks. Samuti ei võimaldatud lugeda ajalehti.

2. Tallinna Vangla jättis 15. aprilli 2014. a otsusega nr 5-18/14/4093-4 J.M.i kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl-d 15-19).

3. Tartu Halduskohtusse saabus 5. mail 2014 J.M. kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 euro ulatuses, kuna Tallinna Vangla alandas tema inimväärikust (tl-d 3-9). Kaebuse kohaselt viibis kaebaja 22. märtsist 2013 kuni 4. veebruarini 2014 Tallinna Vangla kambrites, kus kambri pinda kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 (kambris nr 347 6 inimest (26 päeva), 5 inimest (17 päeva), 4 inimest (9 päeva); kambris nr 359 6 inimest (178 päeva), 5 inimest (58 päeva), kokku 289 päeva). Kaebaja märkis, et viibis lukustatud kambris 23 tundi ööpäevas ning sai värskes õhus jalutada üksnes ühe tunni päevas. Puudus spordi tegemise ja spordisaali kasutamise võimalus. Kaebaja taotles ka vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 v.r Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS) vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist. Vaidlusaluse sätte kohaselt on kinnipeetavale kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja palub kohtul arvestada Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

19. detsembri 2013. a otsuse seisukohtadega asjas nr 429/12 Tunis vs. Eesti. Samuti palub kaebaja kohtul arvestada õiguskantsleri 4. juuli 2013. a seisukohaga, kus õiguskantsler tuvastas, et VSkE § 6 lg 6 v.r on vastuolus PS §-dega 10 ja 18 ning vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-ga 1.

4. Tartu Halduskohus võttis 6. mai 2014. a määrusega kaebuse menetlusse ning andis vastustajale tähtaja kaebusele vastamiseks.

5. Vastustaja esitas 9. mail 2014 taotluse haldusasja nr 3-14-50698 menetluse peatamiseks kuni haldusasjas nr 3-13-1885 tehtava kohtulahendi jõustumiseni.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 13. mai 2014. a määrusega vastustaja taotluse ning peatas haldusasja nr 3-14-50698 menetluse kuni haldusasjas nr 3-13-1885 (põhiseaduslikkuse järelevalve asi nr 3-4-1-9-14) tehtava Riigikohtu otsuse jõustumiseni.

7. Tartu Halduskohus uuendas 25. juuni 2014. a määrusega haldusasja nr 3-14-50698 menetluse.

8. Tallinna Vangla palus 16. juuli 2014. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja põhjendused olid järgmised.

8.1. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja ajavahemikul 22. märtsist 2013 kuni kahjunõude esitamiseni 7. veebruaril 2014 paigutatud Tallinna Vanglasse järgmiselt: a) kamber 347 perioodil 22. märts - 16. mai 2013 (kuuekohaline) ja b) kamber 359 perioodil 17. mai 2013 –

12. veebruar 2014 (kuuekohaline). Tallinna Vanglas viibimise ajal oli kaebuse esitajale tagatud VSkE § 6 lg-st 6 v.r tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind, mis enamasti (91,9% ajast) oli ka suurem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. Kaebaja on kohtule esitatud kaebusest välja jätnud kambris 347 viibitud neli päeva, kui kambrisse oli paigutatud kolm kinnipeetavat ning kambris

359 viibitud 28 päeva, mil kambris oli kokku neli kinnipeetavat ja kaks päeva, mil kambrisse oli paigutatud kolm kinnipeetavat. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on eksinud vaidlustatavate päevade koguarvuga leides, et vaidlustatavaid päevi on 289, kuid kaebaja poolt väljatoodu kokku liites tuleb vaidlustatavate päevade arvuks 288.

3-14-50698

8.2. Alates 1. jaanuarist 2014 kehtestatud VSkE § 6 lg 6 alusel on igale kinnipeetavale, s.h kaebajale, kambris põrandapinda vähemalt 3 m2. Ometi ei ole kaebaja välja toonud, kuidas Tallinna Vanglas perioodil 1. jaanuarist -12. veebruarini 2014 Tallinna Vangla kambrites tema õigusi rikuti ning on taotlenud ka nimetatud perioodi eest rahalist hüvitist.

8.3. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinnast välja arvata mööbli ja tualettruumi alla jääv pind. Tallinna Vangla kambrites, kuhu kaebaja paigutatud oli, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab uksega sulgeda. EIK-i lahendites on enamasti WC-pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Ka väljapool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda selle kogupinnast välja. WC (ja mööblialuse) pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes juhul, kui tegemist oleks sellise ruumi (esemetega), mida kinnipeetav kasutada ei saa ja mis seetõttu põhjendamatult kambripinda ära võtab. Vastustaja on seisukohal, et kambri pinna hulka tuleb arvestada ka kambris asetseva, ent seinaga/uksega eraldatud ning üksnes selles kambris viibivatele isikutele kasutamiseks ette nähtud tualettruumi pindala. Vastupidist ei saa järeldada ei VSkE-st, mille § 7 lg 1 p 8 kohaselt loetakse WC kambri sisustuselemendiks ega ka EIK otsustest.

8.4. Tulenevalt asjaolust, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on VSkE § 6 lg 6 v.r osas juba normikontrolli läbi viinud, ei ole põhjendatud sama sätte osas põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse algatamine.

8.5. Kaebaja käesolev vangistus algas vahistatu staatuses 19. märtsil 2013. Asjaolude väljaselgitamiseks on kaebaja viibinud erinevatel uurimistoimingutel Põhja Prefektuuris 19.-22. märtsini 2013 ning Ida Prefektuuris 25. juunist - 2. juulini 2013 ja 23.-30. juulini 2013. Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 23. jaanuaril 2014, millest alates muutus tema staatus süüdimõistetuks. VangS § 90 lg 3 sätestab, et vahistatut hoitakse ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas. Erinevalt tavatingimustest, mis lubavad kinnipeetaval vabalt liikuda osakonna piires, viibib vahistatu üldjuhul ööpäeva ringselt lukustatud kambris pideva visuaalse ja elektroonilise järelevalve all. Vangla lähtus kaebaja paigutamisel kehtivast õigusest (VangS § 90 lg 3), seega ei olnud vangla tegevus kehtiva õigusega vastuolus.

8.6. Kaebaja ise ei ole muude vangistustingimuste peale laiemalt kaevanud, samas on üks asi kambri soovituslikud mõõtmed ja teine minimaalmäär, mida loetakse iseseisva alusena inimväärikust alandavaks. Reeglina nähtub EIK lahenditest see, et artikli 3 rikkumine tuvastatakse seetõttu, et vangistustingimused kogumis on olnud inimväärikust alandavad, mitte pelgalt seetõttu, et isikul on olnud vähem põrandapinda.

8.7. Vahistatutele, s.h kaebuse esitajale, oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja neile, kelle suhtes ei olnud rakendatud suhtlemispiiranguid, ka suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Kaebajal toimus Tallinna Vanglas viibides 38 lühiajalist kokkusaamist lähedastega (laste, abikaasa ja õega), lisaks kokkusaamised ametiisikutega. Kaebaja väide, et igasugune kambriväline tegevus puudus, ei vasta tõele – kinnipeeturegistrist nähtub, et kaebaja on perioodil 8.-17. maini 2013 osalenud suitsetamisest loobumise kursusel. Vahistatutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla raamatukogust raamatuid, mida kaebaja samuti tegi. Samuti väljastas vangla vahistatutele ajalehti lisaks isiklikele ajalehtedele ja

3-14-50698

ajakirjadele, mille tellimise õigus oli neil tulenevalt seadusest. Loa alusel väljastati kambritesse kinnipeetavate isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid. Samuti oli neil lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati vahistatutel sooritada reeglina kaks korda kuus. Seda võimalust kasutas aktiivselt ka kaebuse esitaja. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati vahistatutele hõivetegevust. Samuti on vahistatutel lubatud kanda isiklikke riideid. Vahistatute toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldatakse vahistatutel iga päev värskes õhus jalutamist. Jalutusbokside suurus erineb mõningal määral, kuid keskmiselt on jalutusboksi suurus 3 m x 5 m (15 m2). Kuigi vahistatutele ei ole ettenähtud graafikujärgset spordisaali külastamise õigust, oli kaebajal võimalik sportharjutusi teha nii kambris kui ka jalutusboksis viibides. Kuigi põrandapinna suurus, mis kaebajale Tallinna Vanglas tagatud oli, võiks EIK seisukohti arvestades olla suurem, ei ole tegemist nii väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK konventsiooni rikkumisest. Kogumina ei saa vangistustingimused samuti ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel.

8.8. J.M. ei ole rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.t püüdnud väidetud kahju tekkimist ära hoida.

8.9. Kaebuse esitaja kinnipidamistingimused vastasid kehtivale õigusele, mistõttu puudub Tallinna Vangla tegevuses õigusvastasus. Seega on täitmata üks kahju hüvitamise nõude eeldustest – õigusvastane tegevus.

8.10. Eelnevalt on kinnitamist leidnud, et kaebuse esitajal oli vähem kui 3 m2 põrandapinda tagatud 26 päeval kambris 347, mil ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda 2,65 m2. Samas oli kaebajale ka siis tagatud siseriikliku õigusega ettenähtud suuruses põrandapind. Kaebaja ei ole välja toonud, kuidas 26 päeva jooksul 0,35 m2 suurem põrandapind oleks taganud talle inimväärikamad tingimused ning tema elukvaliteeti olulisel parandanud, kui see põrandapind, mis kaebajale käesoleval juhul tagatud oli.

8.11. Antud juhul on ilmne, et kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi kui on vahi all viibimise paratamatuks ja loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist on üldteada probleemiga, mille lahendamine ei ole väga operatiivsete vahenditega võimalik, ent milleks siiski on Eesti haldusvõimud asjakohaseid samme astunud, olles juba ehitanud ja ehitades veelgi uusi, tänapäevastele nõuetele vastavaid vanglaid. Kaebaja kinnipidamine sellistes tingimustes nagu teda Tallinna Vanglas kinni peeti, oli tingitud objektiivsest paratamatusest ning selle vältimine ei olnud vangla võimuses.

8.12. Tallinna Vangla leiab, et olukorras, kus kaebajale ei saanud tekkida nõutavast väga vähesel määral (26-l päeval 0,35 m2) väiksemast põrandapinnast olulisi või raskeid kannatusi, ei saa sellest tuleneva inimväärikuse alandamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamine rahas olla põhjendatud. Tallinna Vanglal ei ole põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui igas kambris, kus ta viibis, olnuks ruumi vähemalt

3 m2 iga seal viibiva isiku kohta.

8.13. Vastustaja on seisukohal, et vaidluse lahendamisel ei saa tugineda üksnes EIK praktikale sarnastes asjades, kuna seisukohad põhiõiguste osas on olnud ajas muutuvad ning Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

3-14-50698

9. Kaebaja esitas 25. septembril 2014 kohtule vastuväited vastustaja seisukohtadele (tl-d 78- 95).

9.1. Vastustaja ei ole võtnud seisukohta küsimuses, kas kaebaja kinnipidamistingimused olid alandavad ja ebainimlikud ka seoses ebapiisava dušši all käimise võimaldamisega, samuti spordi tegemise võimaluste puudumisega ja värskete ajalehtede võimaldamise puudumisega.

9.2. Kaebajal puudusid efektiivsed õiguskaitsevahendid, et hoida ära kahju tekkimist või seda vähendada. Tallinna Vanglale oli kambrite ülerahvastatuse probleem teada juba 2003. aastast. Vastustaja on ka ise kohtule kinnitanud, et vangla tegevus oli kooskõlas vangla sisekorraeeskirjaga.

9.3. Kaebaja palub halduskohtul rakendada uurimisprintsiipi ja nõuda vastustajalt välja kõik andmed kambrite kohta (WC alune pindala s.h WC ruumi seinte alune ala ja mööbli alla jääv ala), et kohus saaks hinnata seda, milline oli kaebaja tegelik vaba ruum ja kambrisisene liikumisvõimalus. Kõikides EIK-i lahendites on kambri pindalast arvestatud maha WC pindala ja alati võtab EIK arvesse asjaolu, kui suur ala jääb kambris mööbli alla, et teha kindlaks kinnipeetava tegelik vaba põrandapind.

9.4. Kambri nr 347 WC ruumi pindala oli 1,8 m2 ja mööbli alune pindala 7 m2, seega 8,8 m2 lahutada kambri üldpindalast (15,9 m2) tuli vabaks põrandapinnaks kambris nr 347 kokku 7,1 m2, mis teeb kaebaja isiklikuks ruumiks: kuuekesi kambris olles 1,18 m2; viiekesi kambris olles 1,42 m2 ja neljakesi kambris olles 1,77 m2. Seega ilma WC ruumita oli kambri nr 347 suurus 14,1 m2 ja sellisel juhul tuli kaebaja isiklikuks ruumiks: kuuekesi kambris olles (26 päeva) 2,35 m2; viiekesi kambris olles (17 päeva) 2,82 ja neljakesi kambris olles (9 päeva) 3,5 m2.

9.5. Kambri nr 359 WC ruumi pindala oli 2,0 m2 (k.a kivist seina alune ala) ja mööbli alune pindala 7 m2, seega 9 m2 lahutada kambri üldpindalast (21,6 m2) tuli vabaks põrandapinnaks kambris nr 359 kokku 12,6 m2, mis teeb kaebaja isiklikuks ruumiks: kuuekesi kambris olles (178 päeva) 2,1 m2; viiekesi kambris olles (58 päeva) 2,52 m2 ja neljakesi kambris olles (28 päeva) 3,15 m2. Samuti ilma WC ruumita 2 m2 oli kambri nr 359 suurus 19,6 m2 ja siis tuli kaebaja isiklikuks ruumiks: kuuekesi kambris olles (178 päeva) 3,2 m2; viiekesi kambris olles (58 päeva) 3,9 m2 ja neljakesi kambris olles (28 päeva) 4,9 m2.

9.6. Vangla kauplus ja raamatud toodi kaebajale läbi kambriukse luugi kambrisse ja kinnipeetavad ei saanud külastada kauplust ja raamatukogu kohapeal. Seoses viitega lühiajalistele kokkusaamistele 38-l korral, soovib kaebaja juhtida tähelepanu, et need olid kestvusega üks tund ning ei leevendanud kambris valitsenud ülerahvastatust, dušši kasutamise puudulikust ja spordi tegemise võimaluse puudumist.

9.7. Kaebaja palub kohtul otsekohaldada asjas EIÕK artiklit 3 ja seda täpsustavaid EIK-i kohtulahendeid.

10. Tallinna Vangla esitas 30. septembril kohtule täiendava vastuse, milles esitas järgmised seisukohad.

10.1. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on

3-14-50698

kambris lubatud muuhulgas seep. Kambris, kus taotleja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega saab isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Ei vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada. Lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates 2013. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Riigikohtu hinnangul on Euroopa Vanglareeglistiku näol tegemist aktiga, millel on soovituslik iseloom. Alates 2012. aastast võimaldab vangla suvisel perioodil kinnipeetavatele, kes sisekorda ei riku, lisapesemisi ja lisajalutuskäike.

10.2. Vastavalt VangS § 55 lg-le 2 tuleb kinnipeetavale võimaldada vähemalt üks tund päevas värskes õhus viibimist. Vaidlust ei ole selle üle, et taotluse esitajale jalutamisi võimaldati. Arvestades, et taotleja on viibinud küllaltki suurtes kambrites, oli tal ruumi piisavalt, et nii kambrites kui ka jalutusboksides soovi korral ringi liikuda ja ka sportharjutusi teha. VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta.

10.3. VangS § 30 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Kinnipeetaval on lubatud vanglateenistuse vahendusel tellida mõõdukuse piires isiklike vahendite arvel ajalehti, ajakirju ja muud kirjandust, kui see ei ohusta vangistuse täideviimise eesmärke või vangla julgeolekut või korda. Kui vangla kaebaja ees vanglale seadusest tulenevat kohustust ei täitnud, oli tal võimalik sellest vanglat suuliselt või kirjalikult teavitada. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja väide nagu ei oleks talle ajalehti lugemiseks võimaldatud usutav, sest ühegi sellekohase pöördumisega ta vangla poole pöördunud ei ole, ka ei nähtu sellekohaseid kandeid kinnipeeturegistrist.

10.4. Kaebaja väited vaidlusalustes kambrites asuvate tualettruumi mõõtmete osas ei vasta tegelikkusele. Kambri nr 347 WC-alune pind on 1,46 m2 ja kambri nr 359 WC-alune pind 1,43 m2.

KOHTU SEISUKOHT

11. Kohus võtab esmalt seisukoha mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas (I), selgitab seejärel, kas VSkE v.r. § 6 lg 6 on põhiseadusega vastuolus (II) ning käsitleb lõpuks menetluskulude küsimust (III).

I

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. J.M. esitas halduskohtule kaebuse, milles taotles kahju hüvitamist inimväärikuse alandamise eest tema kinnipidamisel Tallinna Vanglas, kuna talle ei tagatud piisavat elamispinda. Samuti puudus kaebajal kaebuse kohaselt spordi tegemise ja spordisaali kasutamise võimalus.

3-14-50698

13. Kinnipidamiskohtades kinni peetud isikute inimväärikuse austamise nõue tuleneb eelkõige EIÕK konventsiooni art-st 3 ja põhiseaduse (PS) §-st 18. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-10 (p 9), et kooskõlas EIK praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p

11 ja seal viidatud EIK praktika).

14. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium selgitas 20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p-s 36, et riigil lasub kohustus tagada isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel. Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult. Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme. Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.

15. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas ajavahemikul 22. märtsist 2013 kuni kahjunõude esitamiseni 4. veebruaril 2014. Vastustaja andmetel, mida kaebaja ei ole vaidlustanud, oli kaebaja sel ajal paigutatud kambrisse nr 347 (perioodil 22. märts - 16. mai 2013 (kuuekohaline)) ja kambrisse nr 359 (17. mai 2013 – 4. veebruar 2014 (kuuekohaline)). Asjaolude väljaselgitamiseks on kaebaja viibinud erinevatel uurimistoimingutel Põhja Prefektuuris 19. - 22. märtsini 2013 ning Ida Prefektuuris 25. juunist - 2. juulini 2013 ja 23.-

30. juulini 2013. Vastustaja selgituste kohaselt oli J.M.ile vähem kui 3 m2 põrandapinda tagatud

26 päeval kambris 347, mil ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda 2,65 m2. Ülejäänud päevadel oli vastustaja selgituste kohaselt kaebajale tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Seejuures on vastustaja aluseks võtnud kambri põrandapinna koos tualeti ja mööbli alla jääva pinnaga. Kaebaja leiab, et vaba põrandapinda alla 3 m2 oli 289 päeval. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kui vaidlustatud päevad kokku lugeda, saab vastuseks 288, mitte 289 (26+17+9+178+58=288). Kaebaja leiab, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata nii tualeti pindala kui ka mööbli alla jääva ala pindala.

16. Selleks, et hinnata, kas kaebaja isiklik ruum vastas õigusaktidest tulenevatele nõuetele, tuleb kohtu arvates esmalt kindlaks teha, kuidas arvutatakse kinnipeetavale ette nähtud isiklikku ruumi. EIK jättis 19. detsembri 2013. a otsuses asjas Tunis vs. Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Sellest tulenevalt nõustub kohus kaebajaga, et isikliku ruumi kindlakstegemisel tuleb kambri üldpindalast maha arvutada tualeti pindala. Samas nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et põrandapinnast ei tule välja arvata

3-14-50698

mööblialust pinda. Sellist seisukohta toetab EIK järjekindel praktika. Nii eelviidatud EIK otsuse asjas Tunis vs. Eesti p-dest 9, 11 ja 46 kui ka 9. jaanuari 2014. a otsuse asjas Jevšnik vs. Sloveenia p-dest 7, 21 ja 25 nähtub selgelt, et EIK lähtub isikliku ruumi arvutamisel kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Esemete olemasolule kambris viitab EIK reeglina siis, kui eelkirjeldatud jagamistehte tulemusel on tuvastatud, et isiklikku ruumi on alla 3 m2, ilmestamaks praktilist kitsikust.

17. Vastustaja esitas 16. juulil 2014 kohtule andmed kaebaja isikliku ruumi kindlakstegemiseks tabelitena, mille kohus saatis kaebajale tutvumiseks. Andmetest nähtub, et kaebaja isiklik ruum koos WC-ga oli Tallinna Vanglas viibimise ajal vahemikus 2,65-7,2 m2 (tl-d 50, 67-69). Kambri nr 347 WC-alune pind on 1,46 m2 ja kambri nr 359 WC-alune pind on 1,43 m2. Kuna kambri nr 347 põrandapind oli koos WC-ga 15,9 m2, on põrandapind ilma WC-ta 14,44 m2 (15,9-1,46). Seega pidi kaebaja 26 päeva viibima kambris, mille põrandapinda kinnipeetava kohta oli 2,41 m2 (14,44÷6) ja 17 päeva kambris, mille põrandapinda oli 2,89 m2 (14,44÷5). Ülejäänud päevadel oli kambris nr 347 tagatud J.M.ile põrandapinda üle 3 m2. Kambri nr 359 põrandapind ilma WC-ta oli 20,17 m2 (21,6-1,43), millest tulenevalt oli kambris nr 359 viibides J.M.ile tagatud vähemalt 3 m2 põrandapinda. Seega oli vaidlustatud ajal J.M.ile 43 päeval (26+17) tagatud vähem kui 3 m2 põrandapinda, kusjuures 26 päeval jäi kaebaja isiklik ruum alla 2,5 m2.

18. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis 20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14, p-des 37 ja 38, et 2,5 m2 on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Näiteks Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee soovitab tagada mitme kinnipeetavaga ruumis vähemalt 4 m2 põrandapinda isiku kohta. Samas ei ole 2,5 m2 kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega.

19. Kuna kaebaja vangistus algas vahistatu staatuses 19. märtsil 2013 ja kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 23. jaanuaril 2014, hoiti kaebajat VangS § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris. Kuivõrd kaebaja ei viibinud kambris üksnes ööajal (vt otsuse p 18), peab kohus kaebaja viibimist kambris nr 347, kus 43 päeval jäi kaebajale põrandapinda alla 3 m2, inimväärikust alandavaks. Kaebajal, kui vahistatul, puudus ka spordi tegemise ja spordisaali külastamise võimalus. Nõustuda ei saa vastustajaga, kes leidis, et arvestades seda, et kaebaja on viibinud küllaltki suurtes kambrites, oli tal ruumi piisavalt, et nii kambrites kui ka jalutusboksides soovi korral ringi liikuda ja ka sportharjutusi teha. Küll aga nõustub kohus vastustajaga selles, et kaebaja väide nagu ei oleks talle ajalehti lugemiseks võimaldatud, ei ole usutav, sest ühegi sellekohase pöördumisega ta vangla poole pöördunud ei ole, ka ei nähtu sellekohaseid kandeid kinnipeeturegistrist. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja eksinud ka VangS § 50 lg 2 kohaldamisel.

20. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Hüvitise vähendamise võimalus kannatanu tegevuse tõttu tuleneb RVastS § 13 lg 1 p-st 4 ja võlaõigusseaduse § 139 lg-test 1 ja 2. Halduskolleegiumi senise praktika kohaselt võib kahjunõue olla välistatud või avaliku võimu kandja vastutus piiratud, kui kahju tekitanud haldusakti või toimingu vaidlustamine oleks kahju ära hoidnud, kõrvaldanud

3-14-50698

või vähendanud ning kahju ärahoidmise, kõrvaldamise või vähendamise võimalikkus pidi olema kannatanu jaoks arusaadav ja haldusakti või toimingu vaidlustamata jätmiseks ei olnud mõjuvaid põhjusi (17. juuni 2002. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-32-02, p 25).

21. Kohtule ei nähtu, et kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku ruumi tagamist. Nagu vastustaja isegi märkis oli kambrite ülerahvastatus tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Tegemist oli üldteada probleemiga. Seetõttu on kohus seisukohal, et RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine käesoleval juhul ei takista hüvitisnõude rahuldamist.

22. Vastustaja leiab, et ta ei ole süüliselt rikkunud kaebaja õigusi, sest kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest. Kohus möönab, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamise tingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa teha järeldust, et vastustaja oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt.

23. Riigikohtu halduskolleegium on 10. septembri 2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09, p-s 9 selgitanud, et kinnipidamise ja vangistuse tingimused sõltuvad muu hulgas ka riigi majanduslikest võimalustest, kuid kolleegiumi arvates saab õigusvaidlustes majanduslikke võimalusi arvestada kaalumisruumi olemasolul. Majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.

24. Ka käesoleval juhul on vastustaja tegevus olnud vastuolus imperatiivse normiga, mis keelab isiku inimväärikuse alandamise ega luba põhjustada talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. EIK on järjepidevalt (nt 11. veebruari 2010. a otsuse asjas Salakhutdinov vs. Venemaa, p-s 66) selgitanud, et alla 3 m2 suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK artikli 3 rikkumine. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

25. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale Tallinna Vanglas kinnipidamise ajal isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju rahalise kompensatsiooni maksmisega vastavalt RVastS § 9 lg-le 1.

26. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10. oktoobri 2013. a otsus asjas 3-3-1-38- 13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Samuti ei saa kohtule ette heita kohtupraktika muutmist vastavalt Riigikohtu lahenditele. Riigikohtu hinnangul ei ole kohus eksinud kaalutlusreeglite vastu, kui ta võttis hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvesse ka EIK praktikat ning seda, millal EIK konkreetse hüvitise välja mõistis. Hüvitise suurus, mille EIK mõistis välja ca 8 aastat tagasi, ei pruugi enam vastata tänastele nõuetele. Kolleegium märgib täiendavalt, et ringkonnakohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda EIK-i praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK sarnaselt ringkonnakohtule individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 5. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-10-14, p 12.1.)

27. Kaebaja on taotlenud vastustajalt ~3 euro 46 sendi (1000÷289) väljamõistmist ühe ööpäeva

3-14-50698

eest. Kohus võtab hüvitise suuruse määramisel arvesse, et kaebaja oli 43 päeva paigutatud kambrisse koos sellise arvu kaaskinnipeetavatega, et tema isiklik ruum jäi alla 3 m2, kusjuures

26 päeval jäi kaebaja isiklik ruum alla 2,5 m2; vastustaja ei rakendanud meetmeid isikliku ruumi puudumise leevendamiseks (täiendav värskes õhus viibimine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse).

28. Eeltoodu alusel ja asjaolusid kogumis hinnates peab kohus kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks hüvitiseks 148 eurot 78 senti.

II

29. Kaebaja on seisukohal, et VSkE § 6 lg 6 v.r on vastuolus PS §-dega 10, 11 ja 18. Kaebaja viitas seejuures justiitsministrile adresseeritud õiguskantsleri 4. juuli 2013. a märgukirjale VSkE § 6 lg 6 v.r kooskõlla viimiseks Eesti Vabariigi põhiseadusega ja vangistusseadusega. Selles märgukirjas asus õiguskantsler seisukohale, et VSkE § 6 lg 6 v.r on vastuolus PS §-dega

10 ja 18, millest tuleneb riigivõimule inimväärikuse austamise kohustus. Õiguskantsler rõhutas, et õigus inimväärikale kohtlemisele laieneb igaühele, sh kinnipeetavatele, mis tähendab, et kinnipeetava inimväärikus tuleb tagada vangistuse vältel ning vangla peab hoiduma tegevustest, mis inimväärikust alandaksid, ning samuti peab justiitsminister õigusnormide kehtestamisel arvestama inimväärikuse ja selle kaitse põhimõttega. Õiguskantsler leidis, et arvestades EIK-i praktikat EIÕK art 3 kohaldamisel ja rahvusvahelisi seisukohti, on VSKE § 6 lg 6 v.r vastuolus inimväärikuse põhimõttega ning seega ka põhiseadusega.

30. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 20. juuni 2014. a otsuses asjas nr 3- 4-1-9-14, oli küsimus selles, kas VSkE § 6 lg 6 v.r-ga isikule ette nähtud kambri pindala 2,5 m2 oli isiku inimväärikust alandav. Kolleegium selgitas, et VSkE regulatsioon ei näinud kogumis ette kinnipeetava ega vahistatu pikaajalist vähese põrandapinnaga kambris hoidmise kohustust. Kui haldusorgan toimib (põhi)seadusvastaselt, on küll tegemist rikkumisega, aga see ei muuda seaduspärast tõlgendust ja tegevust võimaldavaid norme põhiseadusvastaseks (otsuse p 40). Kolleegium leidis, et VSkE § 6 lg 6 v.r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSkE regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSkE § 6 lg 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga (otsuse p 41).

31. Eelnevale tuginedes jätab kohus rahuldamata J.M.i taotluse tunnistada VSkE § 6 lg 6 v.r põhiseadusvastaseks. III

32. Kaebaja taotles hüvitise maksmist tema vanglaarvele Viru Vanglas (tl 9). Kaebaja taotlus tuleb rahuldada ning Tallinna Vanglal tuleb hüvitis kanda kaebaja poolt näidatud kontole.

33. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Menetluskulude jaotamisel ja väljamõistmisel tuleb esmalt välja selgitada kantud menetluskulude koosseis ja ulatus, siis tuleb otsustada, millised kantud

3-14-50698

menetluskuludest on vajalikud ja põhjendatud, eristades seejuures lõivukulusid, ning seejärel tuleb jaotada need menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamise ulatusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 14. detsembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-33-12, p 25; 5. mai 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-17-11, p 13).

34. HKMS § 109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesolevas kohtuasjas hõlmavad kaebaja menetluskulud riigilõivu. Riigilõivu seaduse § 571 lg 2 kohaselt tasutakse halduskohtule kahju hüvitamise kaebuse esitamisel riigilõivu kolm protsenti summast, mille väljamõistmist taotletakse, või vara väärtusest, mille tagastamiseks kohustamist taotletakse, kuid mitte alla 15 euro ja mitte üle 750 euro. Kahjunõudelt summas 1000 eurot tuleb tasuda riigilõivu 30 eurot. J.M.i kaebuselt on riigilõiv 30 eurot tasutud 30. aprillil 2014 (tl 20). HKMS § 109 lg 6 alusel mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et vajalikud ja põhjendatud on käesolevas asjas menetluskulud 30 euro ulatuses.

35. Kaebaja on esitanud kohtule taotluse kohustada vastustajat menetluskulu 30 eurot kandma kaebaja vanglasisesele isikuarvele Viru Vanglas. Kaebus on rahuldatud 14,88 % ulatuses, st kaebaja taotletud 1000 eurost mõisteti vastustajalt välja 148 eurot 78 senti. Seega tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista menetluskulud 4 eurot 46 senti (30×14,88÷100).

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Palm kohtunik

Jõustus Tartu Ringkonnakohtu 08.12.2015 lahendis toodud muudatustega 07.04.2016.