3-13-2217/16 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Enno Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

12. november 2014; Tallinna Halduskohus

Haldusasja number 3-13-2217 Haldusasi

M. V kaebus Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korralduse nr 1032-k punktide 12-19 tühistamise nõudes

Menetlustoiming Kaebuse läbi vaatamata jätmine

RESOLUTSIOON

1. Jätta M. V kaebus läbi vaatamata;

2. Jätta protsessiosaliste võimalikud menetluskulud nende endi kanda;

3. Saata menetlusosalistele käesoleva määruse ärakiri

Edasikaebamise kord Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates.

ASJAOLUD

1. Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korraldusega nr 1032-k „Sooviku tn 1, 2, 4, 6, 8, 10 ja Sooviku tänava maa tagastamine, endise kinnistu nr 16370 osaline mittetagastamine ja mittetagastatava osa eest kompensatsiooni määramine“ tagastati eelnimetatud korralduse punktides 1-7 nimetatud maa M. Vle. Sama korralduse punktiga 12 jäeti aga tagastamata endise kinnistu nr 16370 maad pindalaga

17 238 m2, sest (õigusvastaselt võõrandatud) maal paiknesid teistele isikutele kuuluvad ehitised ja rajatised ning maa oli osaliselt erastatud ja osaliselt ka munitsipaalomandisse antud. Tagastamisele mittekuuluva maa osas alustati kompenseerimise menetlust ning 17 238 m2 suuruse maa maksumuseks määrati 7705 eurot. Korralduse punktiga 19 loeti endise kinnistu nr 16370 maa tagastamise taotlus lahendatuks (tl 23-24).

2. M. V (avaldaja) esitas vandeadvokaat Piret Blankini kaudu 21.10.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 07.08.2013 korralduse nr 1032-k punktide 12-19 tühistamise nõudes või siis eelnimetatud korralduse nr 1032-k tühistamiseks tervikuna, mis oli esitatud alternatiivse taotlusena (tl 3-9).

3. Tallinna Halduskohtu 06.12.2013 määrusega jäeti kaebus käiguta (tl 33). Kaebajal tuli selgelt välja tuua, milline on see põhiline eesmärk, mida avaldaja kokkuvõttes saavutada soovib ning kuidas peaks kaebuse rahuldamise ning haldusakti tühistamise korral olema võimalik selleni (järk-järgult) jõuda.

4. Kaebaja esindaja vandeadvokaat Piret Blankin vastas (tl 38-42) eelnimetatud määrusele 17.12.2013. M. V volitusel esitas 19.12.2013 kohtumäärusele vastuse ka R V (tl 43-47).

5. Tallinna Halduskohtu 06.02.2014 määrusega jäeti kaebus veelkord käiguta. Kaebajal tuli Tallinna Halduskohtu 06.12.2013 määrusele sisuliselt vastata ja esitada üks terviklik vastus, millest kohus saaks lähtuda (tl 51-52).

6. Kaebaja vastas oma esindaja vandeadvokaat Piret Blankini kaudu 06.02.2014 määrusele 18.02.2014. Kaebaja selgitas, et eesmärgiks on uue kompenseerimismenetluse läbiviimine, millega oleks tagatud kaebajale õiglase ning põhiseadusega kooskõlas oleva hüvitise määramine (tl 57-59).

7. Tallinna Halduskohtu 22.09.2014 määrusega võeti kaebus menetlusse ning saadeti vastustajale vastamiseks. Arvestades asjaolu, et nähtuvalt vaidlustatud haldusakti punktist 12 määrati Tallinna Linnavalitsuse 05.04.2000 korraldusega nr 1425-k endise kinnistu nr 16370 maadel asuvatele ehitistele aadressiga T teenindamiseks vajalik maa suurusega 1629 m2 ning see erastati, kusjuures elektroonilisest väljavõttest ilmnes, et T kinnistu omanikuks on R. V, siis kaasati ta kolmanda isikuna menetlusse. Kohus võimaldas kolmandal isikul vastata, kuid see ei olnud kohustuslik (tl 64-65).

8. Tallinna linn esitas 17.10.2014 taotluse kaebuse läbi vaatamata jätmiseks halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1 alusel, sest kaebusega ei ole võimalik kaebuse eesmärki saavutada. Kaebuse kohaselt on kaebaja eesmärgiks saada õigusvastaselt võõrandatud ja tagastamisele mittekuuluva vara eest kompensatsiooni, mis vastab selle tänasele turuväärtusele. Võttes arvesse asjaolu, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on õigusvastaselt võõrandatud vara eest makstava kompensatsiooni kindlaksmääramise regulatsiooni Eesti Vabariigi põhiseadusele vastavuse kontrollimisel leidnud, et see ei ole põhiseadusega vastuolus (RKPJKo nr 3-4-1-6-03), ja rõhutanud, et õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise eesmärgiks ei ole selle vara turuväärtuse hüvitamine, on kaebus ilmselgelt perspektiivitu, mis on üheks kaebuse tagastamise aluseks (RKHKm 3-3-1-86-12, p 15).

Isegi sel juhul, kui oleks võimalik hüpoteetiliselt eeldada, et maa hindamise seaduse asjakohaseid sätteid oleks võimalik nende põhiseadusevastasuse tõttu jätta kohaldamata, ei too see kaasa kaebajale maa eest turuväärtusele vastava hüvitise tasumist. Esiteks ei teki kehtiva õiguse kohaldamata jätmise korral iseenesest uut, kaebajale meelepärast regulatsiooni kompensatsiooni suuruse kindlaksmääramiseks. Samuti ei ole mõeldav, et kõikide õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni saanud isikute põhiseaduslikku võrdsusõigust rikkudes kehtestatakse kaebaja tarvis senisest erinev regulatsioon kompensatsiooni kindlaksmääramiseks, mis võimaldaks maksta turuväärtusele vastavat kompensatsiooni.

Teiseks on ebaõige kaebaja arusaam, et kohase hüvitise kindlaksmääramine on Tallinna linna pädevuses - Tallinna linn ei saa uue haldusmenetluse käigus otsustada hüvitise määramise metoodikat, kuna seadusega ei ole sellist õigust kohalikule omavalitsusele antud. Mis puutub kaebaja väitesse, et tema väidetava faktilise ebavõrdse kohtlemise on põhjustanud vastustaja haldussuutmatus, siis tagastamistaotluse menetluse kestus oli tingitud objektiivsetest asjaoludest. Menetluse kestust on pikendanud ka õigustatud subjektide, sealhulgas kaebaja, algatatud mitmed järelevalvemenetlused ja kohtuvaidlused.

Lisaks eeltoodule on Eesti Vabariik maksnud kaebajale tagastamismenetluse kestusega seoses varalise ja mittevaralise kahju ning kulutuste hüvitamiseks 4000 eurot Euroopa Inimõiguste Kohtus sõlmitud sõbraliku kokkuleppe alusel (tl 77-78). Nimetatud kokkuleppe sõlmimisega loobus kaebaja mistahes täiendavate nõuete esitamisest riigi vastu seoses tagastamismenetluse kestusega.

KOHTU SEISUKOHT

9. Halduskohtumenetluse seadustiku § 151 lg 2 p 1 alusel võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad nimetatud seadustiku § 121 lõikes 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 2 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Käesoleval juhul nõustub kohus vastustaja poolt esitatud ning käesoleva määruse punktis 8 kajastatud põhjendustega ega pea seda vajalikuks antud juhul enam tervikuna üle korrata. Kaebaja eesmärgiks on tagastamisele mittekuuluva maa eest turuhinnale vastava või turuhinnale ligilähedase kompensatsiooni saamine, kuid see ei ole võimalik. Seoses eelnimetatuga on vastustaja viidanud Riigikohtu 16.09.2003 otsusele kohtuasjas 3- 4-1-6-03. Nimetatud lahendi punktis 22 on märgitud järgmist: „Omandireformi aluste seaduses on sätestatud, et õigusvastaselt võõrandatud vara, mida ei saa tagastada, kompenseeritakse seaduses ettenähtud ulatuses ja korras. Seadusandja ei sõnastanud seega põhimõtet, et ebaseaduslikult võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon peab vastama maa turuhinnale. Omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks uut ülekohut ja oleks riigile majanduslikult jõukohane. Kompenseerimine ei tohi liialt koormata maksumaksjat ega takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist. Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu olla vastutav tekitatud kahju eest.“

10. Vastustaja on taotlenud kaebuse läbi vaatamata jätmist ning lähtuvalt eeltoodust ei ole kohtu hinnangul selle taotluse rahuldamata jätmiseks alust. Tegemist on kaebaja jaoks soodsa haldusaktiga. Kaebaja on nimetanud oma 18.02.2014 kirjalikus vastuses kompenseeritava maa tegelikuks turuhinnaks 1 181 148 eurot, kuid seda eesmärki ei ole võimalik antud juhul saavutada, mis tähendab ühtlasi ka seda, et lähtuda tuleb vaidlustatud haldusaktis nimetatud kompensatsioonist ning jätta kaebus HKMS § 121 lg 2 p 2 ja § 151 lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata.

11. HKMS § 108 lg 4 alusel kannab kaebuse esitaja menetluskulud kaebuse läbi vaatamata jätmise ja menetluse lõpetamise korral, kui nimetatud paragrahvis ei ole teisiti sätestatud. Tulenevalt HKMS §

108 lõikest 11 võib kohus jätta menetluskulud ka täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Haldusasja materjalidest ei nähtu, et teistel menetlusosalistel oleks õigusabikulusid tekkinud. Kolmas isik ei ole kaebusele vastanud, mis ei olnud ka kohustuslik ning vastustaja ei ole võimalikele õigusabikuludele osundanud. Seega jäävad käesolevas haldusasjas võimalikud menetluskulud protsessiosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Enno Loonurm Kohtunik