3-13-70101/22 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 11.11.2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-70101 Haldusasi K.K. kaebus Harku ja Murru Vangla 03.09.2013 käskkirja nr 62-kk tühistamiseks ja kohustamiseks lühiajalise väljasõidu loa taotluse uueks lahendamiseks. Menetlusosalised Kaebuse esitaja – K.K. Vastustaja – Harku ja Murru Vangla Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse kohtu kantselei kaudu teatavakstegemisest (s.o hiljemalt 11.12.2014) esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180, § 181 lg 1). Kui apellant ei ole apellatsioonkaebuses märkinud, et soovib asja arutamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus kirjaliku menetlusega (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. K.K. esitas Harku ja Murru Vangla direktorile 05.08.2013 taotluse lühiajalisele väljasõidule lubamiseks.

Harku ja Murru Vangla direktor keeldus 03.09.2013 käskkirjaga nr 62-kk K.K.le lühiajalise väljasõidu loa andmisest.

2. K.K. esitas 05.11.2013 Harku ja Murru Vanglale vaide Harku ja Murru Vangla direktori 03.09.2013 käskkirjale nr 62-kk ning vaide esitamise tähtaja ennistamise taotluse.

2

Harku ja Murru Vangla 12.11.2013 vastusega nr 5-11/38-2 tagastati K.K. vaie haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p 3 alusel, jättes vaide esitamise tähtaja ennistamata.

3. Tallinna Halduskohtule saabus 28.11.2013 K.K. kaebus. 27.01.2014 määrusega vabastas kohus K.K. riigilõivu tasumise kohustusest kaebuse esitamiselt, võttis kaebuse menetlusse Harku ja Murru Vangla 03.09.2013 käskkirja nr 62-kk tühistamise ja väljasõiduloa taotluse uueks lahendamiseks kohustamise nõuetes (kaebuse tähtaegsuse küsimuse lahendamiseks) ning tunnistas vastustajaks Harku ja Murru Vangla. 04.04.2014 määrusega luges kohus K.K. kaebuse tähtaegselt esitatuks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. Kaebaja palub tühistada Harku ja Murru Vangla 03.09.2013 käskkiri nr 62-kk ja kohustada vanglat lühiajalise väljasõidu loa taotluse uueks lahendamiseks.

4.1 Vaidlusalune käskkiri on põhjendamata ja rajaneb väljamõeldisel. Kaebaja poolt on taotluses väga põhjalikult välja toodud kõik hädavajalikud toimingud ja eesmärk, kuid vangla pole vaevunud neid lugema ja on kaebaja esitatud põhjendustega jätnud arvestamata. Vangla ei ole välja toonud mitte ühtegi reaalset põhjust vangistuse täideviimise eesmärgiga vastuolu osas. Käskkirjas ei ole lahti seletatud, mida üldse tähendab vangistuse täideviimise eesmärk ning puudub ka viide selle eesmärgi tervikteksti leidmiseks. Põhistamata on ka viide kaebaja üli- ja kõrgohtlikkuse kohta olukorras, kus käskkirja kokkuvõtvas lauses väidetakse vastupidist (vangla tunnistab, et kaebaja on ametnikega suhtlemisel viisakas, kontrolliv ja kinnine ning distsiplinaarkaristused puuduvad). Põhjenduste puudumine võtab kaebajalt ära ka vaidevõimaluse kaitseõiguse näol ja seega tuleb käskkiri tühistada. Käskkirjas toodud kaebaja iseloomustus on alandav, tekitab stressi ja rohkem kannatusi kui ebameeldivused, mis paratamatult vangistusega kaasnevad.

4.2 Täiendavas selgituses märgib kaebaja, et väljasõit on nüüdki veel hädavajalik seotuna vangistuse täideviimise eesmärgiga seoses uue külmalaine (talve) saabumisega. Kuigi eelmine talv oli piisavalt soe, ei pruugi kohe algav talv enam soe tulla ja kaebaja poolt kirjeldatud õnnetuse (kahekordse elamu korterid koos kalli sisustusega võivad hävineda) ärahoidmist takistava vaidlusaluse käskkirjaga (vangla alusetu keeldumisega) tekib riigile suur kahjunõue. Kaebaja on juba aastaid taotlenud vanglalt oma kodude päästmiseks väljasõitu, kuna kinnipidamise aeg hakkab lõppema. Väljasõit on mõeldud eelkõige vabanemist ettevalmistavate toimingute tegemiseks. Vangla põhjendus, et kaebajal on võimalik taotluses loetletud toiminguid teha ka lühiajalise väljaviimise raames, on kaebaja rasket majanduslikku olukorda teades kaebajat alandav.

5. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ja palub jätta selle rahuldamata.

5.1 Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 79 lõikest 3 järeldub, et lühiajaline väljasõit on mõeldud eelkõige vabanemist ettevalmistavate toimingute tegemiseks. Väljasõit peab vangistuse eesmärgist lähtuvat olema vajalik. Vangistuse eesmärgiks vangistusseaduse (VangS) § 6 lg 1 kohaselt on kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine, mis tähendab seda, et vangistuse ajal on ühiskond kinnipeetava poolt võimalike kuritegude toimepanemise eest kaitstud ning eeldab, et kinnipeetavaid ei tohi ilma teatud usalduse astmeta enne vangistuse ärakandmist vabadusse lubada. Lühiajalisele väljasõidule lubamisel võtab vangla riski ning seega on põhjendatud otsuse tegemisel hinnata kõikvõimalikke kinnipeetavaga seonduvaid olulisi asjaolusid ning ohtu õiguskorrale.

5.2 Vangla on hinnanud kaebaja püüdu asuda õiguskuulekale teele, märkides, et kinnipeetaval puuduvad distsiplinaarkaristused ning ta on ametnikega suhtlemisel viisakas. Teisalt on vangla hinnanud kaebaja puhul riskiks tema poolt toimepandud kuritegude laadi (aastate pikkune füüsiline

3

vägivald oma perekonna suhtes – piinamine ja ähvardamine), asjaolusid, et kinnipeetav end kuriteos süüdi ei tunnista, tema moondunud maailmavaadet ja arusaama normidest, samuti seda, et kinnipeetav on hinnatud üli- ja kõrgohtlikuks. Lühiajalisele väljasõidule lubamiseks peab kinnipeetav esmalt pälvima usalduse, et ta on aru saanud oma teo raskusest ja tagajärgedest ning on valmis täitma seaduse nõudeid. Asjaolu, et kaebaja on süüdi mõistetud piinamise ja ähvardamise eest ning ta on hinnatud kõrg- ja üliohtlikuks, andis vanglale aluse pidada kaebajast õiguskorrale lähtuvat ohtu kaalukaks.

Kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmise otsustamisel on ka Harju Maakohus 28.11.2013 määruses nr 1-10-11543 hinnanud K.K. eelnevat käitumist, toime pandud kuriteo iseloomu ning isiku elustiili ja hoiakuid ning leidnud, et need on sellised, millest tulenevalt on alust karta, et ära kantud karistus ei ole olnud piisav mõjutamaks K.K.a uut kuritegu mitte toime panema.

5.3 Lühiajalise väljasõidu instituudi loomine seadusandja poolt ei tähenda seda, et kõik kinnipeetavad, kes lühiajalist väljasõitu soovivad, seda ka saavad. Vanglast lühiajalise väljasõidu võimalus ei ole käsitletav kinnipeetava subjektiivse õigusena. Väljasõit peab olema lähtuvalt vangistuse eesmärgist vajalik ning piisavalt põhjendatud. Vangla on väljasõidu eesmärki analüüsides põhjendatult jõudnud järeldusele, et varguse ja sissemurdmisega tekitatud kahju tuvastamise, elukohast dokumentide leidmise, torustikest vee välja laskmise või korteri lukustamise seonduvate tegevuste elluviimise vältimatuks viisiks ei ole üksnes lühiajaline väljasõit, vaid vangistuse täideviimise eesmärgist lähtuvalt on seda võimalik teha lühiajalise väljaviimise raames ning seda võimalust on kinnipeetavale ka korduvalt selgitatud. Samuti jäi vanglale arusaamatuks, kuidas kavatseb kaebaja, ilma igasuguste eelnevate kokkulepeteta, leida inimese, kellele oma korteri eest hoolitsemine usaldada või millistest ressurssidest kavatseb kaebaja sellele isikule töötasu hakata maksma. Arvestades eelpool toodut asus vangla põhjendatult seisukohale, et K.K. puhul ei ole väljasõiduplaanis toodud tegevustest lähtuvalt väljasõit hädavajalik ja kaebaja väljasõidule lubamine ei ole eesmärgipärane ja on vastuolus vabadusekaotuse eesmärkidega.

5.4 Kinnipeetavat väljasõidule lubades peab vangla olema kindel ka selles, et kinnipeetaval on väljasõidu ajal tagatud inimväärsed elutingimused. Antud juhul olid vanglale teadaolevalt kaebaja poolt taotluses nimetatud mõlemad ööbimispaigad elamiskõlbmatud. Näiteks nähtub juba kaebaja poolt 18.03.2013 lühiajaliseks väljasõiduks esitatud taotlusest, et mõlemal taotleja poolt nimetatud elamispinnal puudub elekter. Samas taotluses toodud kaebaja selgitustest nähtub, et ühes elukohas puuduvad aknad (katki löödud) ja kaebaja ei välistanud, et majas elavad kodutud ning ka teise elukohta on kaebaja sõnul sisse tungitud. Kaebaja elukohtade nõuetele vastavust ei ole õnnestunud kontrollida ka kriminaalhooldajal ning seda on arvestanud Harju Maakohus 28.11.2013 määruses nr 1-10-11543 ka kaebaja tingimisi enne tähtaega vabastamist otsustades.

5.5 Harku ja Murru Vangla direktori 03.09.2013 käskkirjast nr 62-kk nähtuvad põhjendused ja kaalutlused, millest vangla direktor on otsustamisel lähtunud. Haldusaktist nähtub, et otsustamisel on arvestatud kõiki olulisi asjaolusid. Asjaolu, et K.K.le põhjendused ei meeldi või ei pea tema neid piisavalt mõjuvateks, ei tähenda veel, et lühiajalisele väljasõidule lubamata jätmine on õigusvastane. Kaebaja viibib vangistuses, kuna on pannud toime teo, mis on leidnud ühiskonnas üldise hukkamõistu. Kaebaja peab arvestama, et reaalse vanglakaristuse korral tuleb kogu karistus vanglas ära kanda. Lühiajaline väljasõit on üks suuremaid hüvesid, mida kinnipeetav võib taotleda. Lühiajalise väljasõidu lubamisel võtab vangla direktor endale kohustuse tagada, et kinnipeetav käitub väljasõidul õiguskuulekalt. Seega ei ole võimalik alati kinnipeetava taotlust rahuldada, kuna puudub vajalik usaldus kinnipeetava vastu. Lisaks usaldusele arvestatakse otsustamisel mitmeid konkreetse kinnipeetavaga seotud asjaolusid (väljasõidu eesmärk, inimesed kellega kohtub jms), mis võivad mõjutada kinnipeetava käitumist väljaspool vanglat. Kõike arvestades ei saanud kaebajat väljasõidule lubada. Vastustaja on seisukohal, et asjaolusid kogumis hinnates on jõutud õiguspärasele järeldusele,

4

et K.K. lubamine lühiajalisele väljasõidule ei ole kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Vaidlustatavas käskkirjas on kajastatud VSkE § 82 lõikes 1 sätestatut ja neid asjaolusid on kaebaja suhtes kaalutud. Vaidlustatav käskkiri on vastavalt VSkE § 82 lg-le 2 põhjendatud ja motiveeritud.

KOHTU PÕHJENDUSED:

6. Kohus leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt.

7. VangS § 32 lg 1 sätestab, et kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale, kes on karistusest ära kandnud vähemalt ühe aasta, võib vanglateenistuse ametnik anda loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt kinnipeetavale, kes kannab vanglas karistust esimese astme kuriteo tahtliku toimepanemise eest vähemalt teist korda, võib vanglateenistuse ametnik anda loa lühiajaliseks väljasõiduks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtajaks, kui kinnipeetav on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast. Lühiajalise väljasõidu lubamise otsustamisel arvestab vanglateenistuse ametnik kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega (VangS § 32 lg 4).

VSkE § 82 lg 1 kohaselt arvestab vangla direktor taotluse lahendamisel järgmisi asjaolusid: 1) kinnipeetava toimepandud kuriteo laad; 2) kinnipeetava isiksuseomadused või kriminogeensed riskid; 3) kinnipeetava käitumine vanglas; 4) väljasõiduplaani täitmine eelmiste väljasõitude ajal; 5) individuaalse täitmiskava järgimine; 6) väljasõidu eesmärk; 7) väljasõidu eeldatav mõju kinnipeetavale.

VSkE § 83 on sätestatud loa väljaandmisest keeldumise alused. Vangla direktor võib keelduda väljasõiduloa andmisest, kui: 1) kinnipeetav on taotluses või sellele lisatud dokumentides teadlikult esitanud valeandmeid; 2) lähedalasuvatesse piirkondadesse samal ajal väljasõiduks on esitanud taotluse rohkem kui üks kinnipeetav ja on alust arvata, et kinnipeetavad hakkavad väljasõidu ajal omavahel suhtlema; 3) kinnipeetava väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud see, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema; 31) kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib; 4) vangla direktoril on muul põhjusel alust arvata, et väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.

8. Eelviidatud sätetest tulenevalt on vaidlustatud käskkirja puhul tegemist haldusorgani kaalutlusõiguse alusel tehtud otsusega. HKMS § 158 lg-st 3 nähtuvalt on kaalutlusõiguse alusel antud otsuste kohtulik kontroll piiratud. Halduskohus saab tuvastada üksnes seda, kas otsustus tugines seaduslikule alusele, oli kooskõlas selle andmise ajal kehtinud õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, ei ole väljutud diskretsiooni raamidest ning seda, et ei esine otsustamist mõjutada võivaid menetlus- ja vormivigu. Kohus ei saa hinnata eraldivõetuna kaalutlusotsuse otstarbekust ega teostada kaalutlusõigust haldusorgani eest.

9. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kas kinnipeetaval on väljasõidu vajadus ja kas tema lühiajalisele väljasõidule lubamine on kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärkidega ning kas keeldumine on kaevatavas käskkirjas piisavalt põhjendatud.

Vangla direktor on keeldunud kaebaja lühiajalisele väljasõidule lubamisest VSkE § 83 p-de 3 ja 4 alusel, mille kohaselt võib väljasõiduloa andmisest keelduda, kui väljasõiduplaanis ei ole piisavalt kajastatud, milliseid toiminguid ja mis eesmärgil peab kinnipeetav väljasõidu ajal tegema ning väljasõit on vastuolus vangistuse täideviimise eesmärkidega.

Kohus märgib, et keeldumiseks võib olla piisav ka üksnes ühe VSkE §-s 83 toodud aluse esinemine.

5

Kaevatavast haldusaktist (tlk 5) nähtub, et vastustaja on otsuse langetamisel arvestanud VSkE § 82 lg-s 1 nimetatud oluliste asjaoludega ning hinnanud taotluse läbivaatamisel muuhulgas turvalisuse riski, kinnipeetava poolt toimepandud kuriteo liiki ja iseloomu ning karistusaja pikkust, kinnipeetava isikuomadusi ja käitumist vanglas.

9.1 Kohus leiab, et vastustaja on õigesti osundanud, et kaebaja poolt esitatud väljasõiduplaanis ei ole usutavalt ja arusaadavalt kajastatud see, kuidas on taotluses märgitud toimingute tegemine reaalselt võimalik ning miks see on võimalik vaid lühiajalise väljasõidu korras.

VSkE § 79 lg 1 sätestab, et kinnipeetava väljasõidutaotlus peab sisaldama väljasõiduplaani, mida arvestatakse taotluse rahuldamist otsustades. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt on väljasõiduplaani eesmärk kirjeldada, kuidas kinnipeetav kavatseb väljasõidu ajal korraldada vanglast vabanemise puhuks töö-, õppimis-, eluaseme- ja muid asju.

Kaebaja viibib kinnipidamisasutuses alates 2010.a märtsist. Kaebaja isiklikul arvel oli seisuga 30.08.2013 0,09 eurot, seifis 75 eurot. Kaebaja kinnisvaral lasuvad kaebaja menetlusabi taotluse kohaselt keelumärked ja tal on suured võlakohustused riigi ja eraisikute ees. Kaebaja käis 07.12.2012 kodus Aate tänaval väljaviimise korras. Kaebaja on väljasõidu sihtkohana märkinud Aate tänava ja Nurmenuku tee, kus kaebaja omab kinnisvara, mis vanglale teadaolevalt ja kinnipeetava enda sõnade kohaselt ei ole elamiskõlbulik (puudub vesi, küte, elekter). Kohtuasja materjalidest ei nähtu samuti, et kaebaja oleks kavandatavaid toiminguid ette valmistanud, nt püüdnud naabritega kontakteeruda kirja teel vms.

Kaebaja on väljasõidutaotluses väljasõidu eesmärgina näidanud enda elukohtades aset leidnud varguse ja sissemurdmisega tekitatud kahju tuvastamise, elukohast dokumentide leidmise, torustikest vee välja laskmise ja korteri lukustamise. Samuti soovib kaebaja vestelda naabritega, et leida isik, kes käiks tasu eest korterit kütmas.

Kohtu hinnangul on vangla kaevatavas käskkirjas tuginenud asjakohastele kaalutlustele. Haldusorgan ei ole pidanud reaalseks kaebaja vara haldaja leidmist naabritega tänaval vestlemise kaudu ning arvestades kinnipeetaval tasu maksmiseks raha ning ettevalmistavate toimingute puudumist. Samuti on leitud, et vanglakaristust kandva kinnipeetava vabaduses viibimine ja naabritega vahetu kontakti otsimine tänaval ei oleks mõistlik ega kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga. Haldusorgan on õigesti arvestanud ka sellega, et mõlemad kaebaja poolt taotluses nimetatud elukohad (ööbimispaigad) on elamiskõlbmatud.

Vastustaja on märkinud, et kõigi toimingute tegemiseks ei ole ainus võimalus lühiajaline väljasõit. Seadus näeb ette ka järelevalve all lühiajalise väljaviimise võimaluse (VangS § 33), millist soodustust saab kaalutlusõiguse alusel võimaldada kinnipeetavale, kes ei vasta täielikult lühiajalise väljasõidu loa saamise tingimustele, eelkõige lähtudes sellest, et kinnipeetava väljalubamine vanglast ei satuks vastuollu õiguskorra kaitsmise huvidega. Vangla ei ole kohustatud taotluste lahendamisel arvestama sellega, milline vanglast väljaspool viibimise võimalus oleks kinnipeetavale soodsam ja eelistatum. Üksnes kinnipeetaval raha puudumine ei anna alust väljasõiduloa saamiseks, mille kasutamiseks on samuti raha vaja. Sellise soodustuse andmiseks peab vangla direktor olema ennekõike veendunud, et kinnipeetav käitub väljasõidul õiguskuulekalt. Üksnes kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine vanglas ei anna alust eeldada õiguskuulekat käitumist ka vabaduses. Asjaolusid tuleb hinnata kogumis. Seda on vastustaja teinud.

9.2 Vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud, miks lühiajalisele väljasõidule lubamine ei ole kooskõlas vangistuse täideviimise eesmärgiga.

6

VangS § 6 lg-s 1 on vangistuse täideviimise eesmärkidena nimetatud kinnipeetava suunamist õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmist. Kohus märgib, et ka VSkE § 83 p-des 1-4 nimetatud keeldumise alused on vahetult seotud vangistuse täideviimise eesmärkide täitmisega, pakkudes vangla direktorile näitliku loetelu asjaoludest, mis võiksid neid eesmärke ohustada. Seega asjaolu, et vaidlustatud käskkirjas ei ole eraldi viidatud VangS § 6 lg-le 1 ega nimetatud sätet lahti seletatud, ei muuda käskkirja õigusvastaseks. Vaidlustatud käskkirjas on viidatud kohastele õiguslikele alustele, millele tuginedes kaebaja taotlus rahuldamata jäeti.

Kohus nõustub vastustajaga, et olukorras, kus kaebaja kannab karistust tahtlike kuritegude eest (aastatepikkune füüsiline vägivald oma perekonnasuhetes – piinamine ja ähvardamine), kaebaja ennast ise kuriteos süüdi ei tunnista ning kaebaja on tunnistatud üli- ja kõrgohtlikuks, tuleb pidada kaebaja võimalikust õigusvastasest käitumisest tulenevat riski ühiskonnale ebaproportsionaalselt suureks. Eeltoodut kinnitab ka see, et kaebaja tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamata jätmise otsustamisel on Harju Maakohus 28.11.2013 määruses asjas nr 1-10-11543 kaebaja eelnevat käitumist, toime pandud kuriteo iseloomu ning isiku elustiili ja hoiakuid hinnates leidnud, et on alust karta, et ära kantud karistus ei ole olnud piisav mõjutamaks K.K.a uut kuritegu mitte toime panema.

Kaebaja ei ole esile toonud ega tõendanud asjaolusid, mis annaksid alust kaebaja kohta esitatud lõpphinnangus kahelda.

10. Eeltoodust lähtuvalt leiab kohus, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane ja puudub alus selle tühistamiseks. Kuna tühistamisnõue jääb rahuldamata, on täitmata kohustamisnõude rahuldamise üks eeldusi, milleks on haldusakti õigusvastasus. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu rahuldamisele ka kaebaja kohustamisnõue.

11. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud poolt, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja oli kohtu poolt vabastatud riigilõivu tasumisest ning see kulu jääb riigi kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamist taotlenud ei ole.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik