3-14-50898/12 · 3-14-50898/12 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50898 Otsuse kuupäev 11. november 2014 Kohtunik Tanel Saar Kohtuasi Denis Harri kaebus Tartu Vangla kinnipidamistingimuste ning toimingutega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Asja läbivaatamine lihtmenetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Denis Harri Vastustaja – Tartu Vangla 1. Jätta Denis Harri kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 11. detsember 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik 1. 22. mail 2014 saabus Tartu Halduskohtusse Denis Harri kaebus, millest ta nõuab õiglast hüvitist kohtu äranägemisel seoses tema kinnipidamisega Tartu Vanglas. Tema hinnangul on talle kahju põhjustatud järgnevate toimingutega: a. isiklikku ruumi on vähendatud 2,4 m2-ni kinnipeetava kohta; b. suuõõne süstemaatiline läbiotsimine; c. kambris põleb öösel tuli; d. sunnitakse järjepidevalt kuulama raadisaateid või muusikat; e. ei lubata kasutada spordisaalis olevat WC-d, jõusaali ja riietusruumi; f. ventilatsioon ei ole kahe kinnipeetava jaoks kambris piisav; g. õhuakende ette on keevitatud metallplaadid ja –võrgud; h. elukambris laua taga on võimalik korraga süüa vaid ühel kinnipeetaval; i. naril pole redelit; j. läbi otsitakse kuni 12 korda päevas; k. ei lubata viibida elukambri läbiotsimise juures; l. ei anta lihavaba toitu;

2

m. 25. märtsil 2014 oli borši sees kõva tükk, mis vigastas hammast; n. saatebussis on kitsas, palav, puuduvad värske õhk, turvavarustus, valgustus ning lingid, millest kinni hoida. 2. Tartu Halduskohus 10. juuni 2014 määrusega tagastas kaebus osas, milles D. Harri nõuab toolide ja laua paiknemisega elukambris ning naril redeli puudumisega tekitatud kahju hüvitamist. Ülejäänud nõuete osas võttis kohus D. Harri kaebuse menetlusse. 3. 24. septembri 2014 määrusega otsustas kohus kaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses ja tegi kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja menetlusosalistele teatavaks. Kaebuse põhjendused 4. D. Harri taotleb kaebuses toodud asjaoludel tekitatud mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise määramist vastavalt kohtu õiglasele äranägemisele. Kaebaja põhjendab oma õiguste rikkumist järgnevalt. a) Isikliku ruumi vähesus. Tartu Vangla kambrid on projekteeritud ühe isiku paigutamiseks, kuid tegelikkuses paigutatakse kambrisse kaks isikut. Sellega on vähendatud kinnipeetava isiklik ruum 2,4 m2-ni, mis on Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt vastuolus Euroopa inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni artiklist 3 tuleneva piinamise keeluga. b) Suuõõne süstemaatiline läbiotsimine. Euroopa Vanglareeglistiku p 54.7. järgi võib kehasiseste piirkondade läbivaatust läbi viia üksnes arst, kuid Tartu Vanglas nõuavad valvurid suuõõne ettenäitamist igakordselt ravimi manustamise järel. c) Kambris põleb öösel tuli segades magamist. d) Sunnitakse järjepidevalt kuulama raadisaateid või muusikat. Tartu Vangla õues päevasel ajal mängiv muusika on nii vali, et kostub kambritesse ja on muutunud talumatuks müraks. e) Ei lubata kasutada spordisaalis olevat WC-d, jõusaali ja riietusruumi, kuigi ruumid on vangla olemas ja vangla ametnikud neid kasutavad. f) Ventilatsioon ei ole kahe kinnipeetava jaoks kambris piisav. Suvisel ajal temperatuuri tõustes muutuvad tingimused kambris väljakannatamatuks. Kambrite ventilatsioon halvendab veelgi, see, et vangla on akende ette paigaldanud metallplaadid ja võrgud, mis õhuvahetust veelgi takistavad. g) Läbi otsitakse kuni 12 korda päevas. Sedavõrd sagedased läbiotsimised on alandavad, kuna selleks puuduvad mõjuvad põhjused ja läbiotsimise asemel saaks kasutada metallidetektorit. h) Ei lubata viibida elukambri läbiotsimise juures. Kuna kaebaja pole Tartu Vanglas kinnipidamise ajal käitunud agressiivselt ja puuduvad ka muud erilised asjaolud, siis pole alust keelata elukambri läbiotsimise juures viibimist. i) Ei anta lihavaba toitu. Kaebajale ei võimaldata tema veendumustele vastavat toitu, rikkudes sellega EIÕK art 9. j) 25. märtsil 2014 oli borši sees kõva tükk, mis vigastas hammast. k) Saatebussis on kitsas, palav, puuduvad värske õhk, turvavarustus, valgustus ning lingid, millest kinni hoida, mistõttu on tingimused inimväärikust alandavad. Kaebaja transportimisel võimaldati isiklikku ruumi üksnes 0,5 m2. Vastustaja vastuväited 5. Tartu Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Vastustaja põhjendab oma seisukohta järgnevalt. a) Isikliku ruumi vähesus. Tartu Vanglas on kinnipeetavate paigutamiseks mõeldud kambri pindala 10 m2 ning ühte elukambrisse üle kahe kinnipeetava ei paigutata. Vaidlust ei ole selles, et peale kambris oleva tualettruumi pindala väljaarvutamist, on ühe kinnipeetava

3

jaoks põrandapinda vähemalt 4 m2, mis on EIK kujundatud standardiga kooskõlas. EIK senise praktika kohaselt saab iseenesest EIÕK artikli 3 rikkumiseks pidada olukorda, kus kambris on ühe kinnipeetava kohta vähem põrandapinda kui 3 m2. Kuna Tartu Vanglas on ühe kinnipeetava jaoks kambris põrandapinda rohkem kui 3 m2, siis ei ole kaebajal alust ainult sellele väitele tuginedes mittevaralise kahju hüvitist nõuda. b) Suuõõne süstemaatiline läbiotsimine. VSkE § 641 p 5 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud retseptiravimid, välja arvatud arsti ettekirjutusel. Tablettide manustamise kontrollimise näol ei ole tegemist kehasisese läbiotsimisega. Avatud suuõõne kontrollimine on ilmselgelt tõhusaim viis kontrollimaks seda, kas kinnipeetav on ravimid manustanud. Kontroll ravimi manustamise üle tuleneb ka vangla julgeoleku tagamise vajadusest vältimaks ravimite kuritarvitamist ning mittesihipärast kasutamist. Ravimite mittesihipärane kasutamine võib ohustada nii kaebaja enda kui ka teiste kinni peetavate isikute elu ja tervist ning seeläbi ka vangla üldist julgeolekut. Kaebaja ei ole vaidlustanud Tartu Vangla kodukorra vastavaid sätteid vaidemenetluses, jättes seega kasutamata RVastS §-s 3 sätestatud esmased õiguskaitse võimalused ja minetanud õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. c) Kambris põleb öösel tuli segades magamist. Vangla kasutab öisel ajal kambri valgustamiseks pirne Philips Masters PL-S 5W/840/2P, mis tootja kirjelduse kohaselt on energiasäästlik ja kompaktne madala võimsusega luminestsents valgusti, mida tavaliselt kasutatakse dekoratiivvalgustusena ning mis tagab pimedal ajal orientatsiooni ruumis. Justiitsministri 05.09.2011 määruse nr 44 Järelevalve korraldus vanglas (JKV) kohaselt on järelevalvetoiminguks isikute ja ruumide visuaalne või elektrooniline jälgimine. Öisel ajal kasutatakse kambri valgustust seetõttu, et oleks võimalik teostada visuaalset kontrolli. Kindlasti oleks häirivam, kui vanglateenistuse ametnik avaks igakordselt kontrolli teostamiseks toiduluugi või kambri ukse või kontrolliks kambris toimuvat taskulambiga. d) Sunnitakse järjepidevalt kuulama raadisaateid või muusikat. Vangla territooriumil edastatakse valjuhääldite kaudu raadiosaateid ja muusikat. 20. mail 2009 on Tartu Tervisekaitsetalituse mõõtmisgrupp mõõtnud helirõhutaset eelvangistushoone jalutusboksides nr 8 ja 37 ning jõudnud järeldusele, et müraga kokkupuutetase ja tipphelirõhk ei ületa meetme rakendusväärtust, mistõttu pole vaja rakendada müra mõjuvaid vähendavaid abinõusid. Helitugevus nii eeluuritavate eluhoone kui ka süüdimõistetute eluhoone küljes asuvate valjuhäälditel on ühesugune. Vangla territooriumil kostuva heli tugevust igapäevaselt ei reguleerita. Alates 29. aprillist 2014 on õuealal kasutatavate valjuhääldite helitugevust vähendatud ning nende kaudu edastatavate raadiosaadete piirajaks on kehtestatud ajavahemik kella 09.00 – 17.00. e) Ei lubata kasutada spordisaalis olevat WC-d, jõusaali ja riietusruumi. Kaebaja õiguste rikkumine võiks kõne alla tulla, kui temal igasugused võimalused kehakultuuriga tegelemiseks vanglas puuduksid või vangla taksitaks temal olemasolevaid võimalusi, võrreldes teiste kinnipeetavatega kasutada. Tartu Vanglas on üks spordihoone, kus on üks spordisaal, mida kinnipeetavad saavad kasutada. Kaebajal on võrdsed võimalused teiste kinnipeetavatega kehakultuuriga tegelemiseks ning vangla neid piiranud ei ole. Kuigi Tartu Vangla spordihoones on olemas ka jõusaal, lõpetati selle kinnipeetavatele kasutamise võimaldamine trenažööride hoolduse ja parandamise kulukuse, ebapiisava järelevalve ning spordivigastuste suure arvu tõttu. VangS § 55 lg-st 1 ei tulene kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist. f) Ventilatsioon ei ole kahe kinnipeetava jaoks kambris piisav. Tartu Vanglas tagab kambrites oleva õhu vahetuse sundventilatsioon. Kambrite piisav ventileeritus on ventilatsioonisüsteemi abil tagatud ka suletud akende korral, mistõttu ei tähenda metallplaatide olemasolu automaatselt ventileerimata kambreid. Samuti on kambrites avatavad õhuaknad. Ventilatsioonisüsteem kasutab õhku, mis on välistemperatuuriga ja

4

mistõttu kandub õhuvahetusega suvel kambrisse soe õhk. See, et ventilatsiooni abi ei toimu kambri jahutamist, ei tähenda, et õhuvahetust ei toimuks või et see oleks puudulik. g) Läbi otsitakse kuni 12 korda päevas. VangS § 68 lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste eluruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. VangS § 68 lg 4 kohaselt kehtestab läbiotsimise korra justiitsminister määrusega. JKV § 32 järgi on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik järgmistel juhtudel: 1) vanglasse sisenemisel ja vanglast väljumisel; 2) enne ja pärast lühiajalist ja pikaajalist kokkusaamist; 3) objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib objektil; 4) kartserisse paigutamisel ning 5) vanglasisesel saatmisel. TVK p 4.6 kohustab samuti osakonda sisenemisel ning sealt väljumisel kinnipeetavaid läbi otsima. See tähendab, et kaebaja läbiotsimised on toimunud kooskõlas vangistusseaduse ja järelevalve korraldust vanglas reguleeriva määrusega. Vanglasisesel saatmisel toimuvad läbiotsimised, mis eelnevad ja järgnevad olukordadele, mil kinnipeetaval on kokkupuuteid teiste isikutega, ei ole EIK praktika kohaselt väärikust alandavad ka siis, kui need viiakse läbi mõnikord koos lahti riietumisega. Nn mittetäielikke ehk ilma lahti riietumiseta läbiotsimisi EIK praktika potentsiaalselt EIÕK-d rikkuvana ei käsitle. h) Ei lubata viibida elukambri läbiotsimise juures. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei sätesta, et elukambrite läbiotsimisel peab juures viibima ka kinnipeetav ise. Seega on ilmne, et vastav absoluutne subjektiivne nõudeõigus kinni peetaval isikul kehtiva õiguse järgi puudub. Asjade läbiotsimist ilma kinnipeetava juuresolekuta õigustab asjaolu, et kinnipeetavate juures viibimine võib takistada tõhusat ja kiiret läbiotsimist ning kahjustada vangla julgeolekut läbiotsimisel kasutatavate abinõude ja meetodite avalikustamise kaudu. Selline abinõu on proportsionaalne ega riku võrdse kohtlemise põhimõtet, mistõttu ei ole vangla ka õigusvastaselt käitunud. i) Ei anta lihavaba toitu. Tartu Vangla jättis kaebajale taimetoidu määramata kuna kaebaja ei kuulu sellistesse religioonidesse, mille usulised toitumistavad puudutavad igapäevast toitumist ning kuuluvad rangete ja eranditeta ettekirjutuste hulka. Vanglale ei tulene kehtivast õigusest kohustust tagada kinnipeetavale temale meelepärast menüüd. j) 25. märtsil 2014 oli borši sees kõva tükk, mis vigastas hammast. 26. märtsil 2014 esitas kaebaja vanglale taotluse, milles avaldas, et 25. märtsil 2014 suppi süües oli supis võõrkeha. Supi hammustamisel läks hammas katki ja hamba killu ning tugeva väikese eseme neelas kaebaja ehmatusega alla. Kaebaja selgitas, et hambaarst kinnitas 26. märtsi 2014 vastuvõtul hamba värsket murdu ja parandas hamba ära. Hambaarsti hinnangul oli tegu varasemalt ravitud hambaga, mis läbivaatusel ei olnud valulik ning parandati varasemalt paigaldatud plommi servad. Kaebaja tervisekaardist ei nähtu sissekandeid ega märkusi hamba murdumise kohta ning sellist väidet ei ole tõendanud ka kaebaja ise. Seetõttu ei ole väited hamba murdumise kohta tõendanud. k) Saatebussis on kitsas, palav, puuduvad värske õhk, turvavarustus, valgustus ning lingid, millest kinni hoida. Tartu Vangla saatemasina ühekohaliste kambrite mõõtmed 85 x 60 cm ehk 0,51 m². Etapibussid, millega kaebajat etapeeriti, on Tartu Vanglas kasutusel alates oktoobrist 2010.a. Bussid soetati Justiitsministeeriumi korraldatud riigihankega, milles nähti ette ka bussis olevate kambritele mõeldud tingimused s.h kambrite mõõtmed. Bussid võeti kasutusel uutena. Bussides on olemas ventilatsioon, valgustus, peale igakordset etapeerimist bussid koristatakse, millega tagatakse busside puhtus, bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale, transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid kui on bussis ettenähtud kohti ning kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid, kui seal on ettenähtud istekohti. Samuti ei toimu etapeerimised Eesti piires vahemaid arvestades ebamõistlikult kaua ning lähtepunktist sihtkohta jõutakse tavapäraselt sama ajaga, kui see toimuks tavatranspordiga sõites.

5

Kohtu seisukoht 6. Kohus annab hinnangu kaebuse etteheidetele Tartu Vangla kinnipidamistingimuste kohta (I), ülejäänud kahju hüvitamise nõuetele (II) ning lahendab kaebuse (III). I 7. Kaebuses seostab D. Harri Tartu Vanglas kinnipidamise tingimuste õigusvastasust ning vastavalt endale mittevaralise kahju tekkimist ebapiisava isikliku ruumi, ebapiisava ventilatsiooni, kambrite öise valgustamise ning raadiosaadete ja muusika mängimisega vangla sisehoovis. 8. Kaebaja hinnangul on talle Tartu Vangla kambris tagatud isiklik ruum algselt ühekohalisena kavandatud kambrisse kahe isiku paigutamise tõttu sedavõrd väike, et see iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. 9. Eesti Vabariik ratifitseeris EIÕK ja selle lisaprotokollid 15. juunil 2005 vastu võetud seadusega, mis jõustus 1. jaanuaril 2006. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. Euroopa Inimõiguste Kohtus (EIK) pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist. EIK on rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa (2012) p 145). Asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja on Tartu Vanglas olnud paigutatud kambrisse, mille pindala (kui sellest maha arvata tualeti pindala) on ca 8 m2. Seda on väitnud vastustaja ning kaebaja ise kinnitanud kaebuse lisana esitatud kambri plaanil (tl 9). Seega on kaebaja isikliku ruumi suuruseks olnud ca 4 m2, mis vastab soovitatavaks peetavale suurusele ega ole iseseisvalt käsitatav EIÕK rikkumisena. 10. Vaidlust ei ole ka selles, et Tartu Vangla elukambrites on avatavad õhuaknad, millele on sissepoole trelle ette keevitatud metallplaadid ning väljapoole trelle paigaldatud metallrest. Tartu Vangla esitatud fotodelt (tl 50-51) nähtub, et metallplaatide vahel on õhuvahed ning ka metallrest on tihedalt kaetud õhuavadega. Seega on kohtu hinnangul selge, et lisaks ventilatsioonisüsteemiga tagatud õhuvahetusele on kinnipeetaval Tartu Vanglas võimalik elukambrit ka õhuakna kaudu tuulutada. Sellest tulenevalt peab kohus äärmiselt ebatõenäoliseks, et õhuakende kaudu esemete edasiandmise takistamiseks meetmete rakendamine on kaasa toonud õhu kvaliteedi olulise halvenemise. Kohus osutab siinjuures asjaolule, et kaebaja ei ole kahtluse alla seadnud ventilatsioonisüsteemi töökorras olekut. Kehtiv õigus ei näe ette kinnipeetava subjektiivset õigust avatavale õhutusaknale või kambri välisõhuga tuulutamise võimalusele. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebusest nähtuvalt on kaebaja etteheited seotud eelkõige suveperioodiga, mil välistemperatuur on tavapäraselt kõrgem. Asjakohane on vastustaja selgitus, et ventilatsioonisüsteem kasutab õhku, mis on välistemperatuuriga ja mistõttu kandub õhuvahetusega suvel kambrisse soe õhk. Seetõttu ei saa kambri temperatuuri tõusust järeldada, et õhuvahetust ei toimuks või et see oleks puudulik. Välistemperatuuri ja päikese koosmõjul temperatuuri tõusu siseruumides tuleb pidada tavapäraseks. Kehtiv õigus ei näe ette kohustust elukambrite

6

jahutamiseks suveperioodil. D. Harri ei ole kaebuses esile toonud, et kambrite temperatuuri tõus või vähene ventileerimine oleks põhjustanud olulisi vaevusi või põhjustanud terviskahjustuse. Seetõttu ei ole alust pidada vastustaja tegevust selles osas õigusvastaseks. 11. Vangistusseaduse (VangS) § 66 lg-st 1 tuleneb vastustaja kohustus korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi lõike 11 kohaselt kehtestab järelevalve täpsema korralduse justiitsminister. Justiitsministri 5. septembri 2011 määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 12 lg 1 p 5 järgi on valvetoimkonnas oleva ametniku kohustuseks teha ringkäik sisevalvepiirkonnas vähemalt kord tunnis. Kui ametnik ei ole hõivatud muude tööülesannetega ja valveruumis või valvepostil viibib teine samasse valvepiirkonda määratud toimkonna liige, siis teeb ametnik sisevalvepiirkonnas ringkäiku. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele tuleb sisevalvepiirkonnas ringkäiku tehes kontrollida kambris toimuvat. Üldjuhul kontrollitakse kambris toimuvat visuaalselt läbi kambri uksesilma. Kui uksesilmast ei ole võimalik kambris toimuvat kontrollida, avatakse kontrollimiseks toiduluuk või kambri uks. Ringkäik ei ole vormiline ülesanne, vaid selle käigus tuleb veenduda, et kambrites viibivad kinnipeetavad peavad kinni öörahust ega tegele keelatud tegevusega. Vastavalt tuleb vastustajal luua tingimused, et vanglaametnikel oleks võimalik järelevalvekohustust efektiivselt täita. Kehtivast õigusest ei tulene kaebaja õigust vangistuse täideviimise ajal magada pimedas või nõuda kambris ööseks tule kustutamist. Vastustaja kinnitusel kasutatakse kambri öiseks valgustamiseks Philips Master PL-S 5W/840/2P pirni, mis tootja andmetel on madala võimsusega pirn, mida tavapäraselt kasutatakse dekoratiivotstarbel või ruumis orientatsiooni tagava valgusallikana. Seetõttu tuleb kaebaja kambri öiseks valgustamiseks kasutatavat valgusallikat pidada selleks otstarbeks sobivaks. Kohus möönab, et 5W flouresentlambi kasutamine kambris öisel ajal võib põhjustada kaebajale ebamugavust. Samas ei saa käesoleva asja materjalide alusel heita vastustajale ette kaebaja õiguste ülemäärast piiramist või teiste kaebaja õigusi vähem riivavate meetmete kasutamata jätmist. Kohus peab asjakohaseks vastustaja kaalutlust, et kambri pideva öise valgustamise asemel järelevalve teostamine kambrit vastavalt vajadusele kohtvalgusallikaga valgustades riivaks kinnipeetavate õigusi intensiivsemalt. Kohtvalgusallikalt langeks valgustavale kohale tugevam suunatud valgusvoog, mis iseenesest on häirivam. Lisaks ei oleks sel juhul võimalik teostada järelevalvet kambri uksesilma kaudu, vaid vajalik oleks igakordselt toiduluugi või isegi kambri ukse avamine. Seetõttu tuleb kambrite öist valgustamist pidada proportsionaalseks abinõuks vastustaja järelevalvekohustuse täitmisel, millega ilmselgelt ei riivata kaebaja isikuõigusi sellise intensiivsusega, et see oleks kvalifitseeritav kaebaja piinamisena. 12. Vaidlust ei ole ka selles, et Tartu Vangla edastab vangla sisehoovi paigaldatud valjuhääldite kaudu päevasel ajal raadiosaateid ja muusikat eesmärgiga takistada kinnipeetavate keelatud suhtlemist. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks pöördunud vastustaja poole seoses vangla sisehoovist kambrisse kostuva müra vähendamise taotlusega või muul viisil juhtinud vastustaja tähelepanu nimetatud probleemile. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et müra oleks kaasa toonud kuulmisprobleeme või põhjustanud muid terviserikkeid. Nendel asjaoludel peab kohus asjakohaseks vastustaja selgitusi mürataseme lubatavuse kohta. Olukorras, kus 2009. aastal tehtud mõõtmised näitasid mürataseme vastavust kehtivatele piirmääradele (tl 52-57) ei pidanud vastustaja täiendavalt veenduma väljast kaebaja kambrisse kanduva heli vastavuses lubatud normidele. Arvestades, et käesolevaks ajaks on Tartu Vangla vähendanud sisehoovis edastatavate raadiosaadete ja muusika helitugevust ning piiranud edastamise

7

aega, ei ole võimalik tuvastada varasemalt eksisteerinud tegelikku olukorda. Kohus on seisukohal, tegemist ei ole vangla siseruumides valju muusika mängimisega sarnase olukorraga, kuna väliskeskkonnas väheneb helitugevus heli hajumise tõttu suhteliselt kiiresti ning hoone välispiirded osaliselt takistavad heli kandumist siseruumidesse. Seetõttu isegi juhul, kui sisehoovis valju muusika edastamist pidada õigusvastaseks, ei saa selle mõju pidada sedavõrd intensiivseks, et oleks kaasa toonud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamise. 13. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et Tartu Vangla kinnipidamistingimused eraldi võetuna ega kogumis ei ole olnud sellised, et kinnipidamisega Tartu Vangla D. Harrile kaasnenud piirangud ja ebamugavus oleks ületanud kinnipidamisega paratamatult kaasneva kannatuste taseme. Seega pole alust pidada kinnipidamistingimusi inimväärikust alandavateks. II 14. D. Harri hinnangul on talle õigusvastaselt mittevaralist kahju tekitatud suuõõne süstemaatiline läbiotsimisega. Kohus kaebajaga ei nõustu. Kohus nõustub vastustaja selgitustega suuõõne vaatluse vajalikkuse kohta. Vastavalt JKV § 38 lg- tele 1 ja 3 jagavad vanglateenistuse ametnikud kinnipeetavatele ravimeid, olles kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi. Ka Tartu Vangla direktori 11. veebruari 2013 käskkirjaga nr 1-1/27 kehtestatud Tartu Vangla kodukord paneb kinnipeetavatele kohustuse ravimi manustamiseks koheselt vanglaametniku juuresolekul ja vastavale kontrollile allumiseks (p 20.7). Ravimite manustamist vastavalt meditsiinitöötaja ettekirjutusele tuleb pidada põhjendatuks, kuna ravimi ebaõige manustamine on seotud olulise terviseriskiga. Samuti võib see kaasa tuua ohu vangla julgeolekule ravimite kaaskinnipeetavatele edasiandmise ja kaubitsemise objektiks muutumise kaudu. Vastustajal on seadusest tulenevalt kohustus sellise võimaluse tekkimine ära hoida. Suuõõne vaatlust saab pidada tõhusaks meetmeks eesmärgi saavutamisel, kuna seeläbi väheneb oluliselt võimalus ravimi manustamata jätmiseks. Kohtu hinnangul ei ole tegemist ka isiku õigusi oluliselt riivava meetmega. Kahtlemata ei ole suuõõne vaatlus riive intensiivsuse mõttes võrreldav isiku kehaõõnsuste läbiotsimisega ning vastavalt ei tulene kehtivast õigusest ega ka rahvusvahelistest normidest nõuet, et toimingu teeks meditsiinitöötaja. Samuti ei ole kohtule teada muud meedet, mis aitaks eesmärgi saavutada sama efektiivselt riivates kaebaja õigus vähemintensiivselt. Seetõttu on kohus seisukohal, et suuõõne kontroll vaatlemise kaudu, ravimi manustamise tuvastamiseks, on proportsionaalne meede. Vastustaja tegevus selles osas tuleb lugeda õiguspäraseks. Lisaks osutab kohus sellele, kaebaja ei ole esile toonud andmeid talle ravimite määramise ja nende manustamise kohta. Mistõttu on kaebaja etteheide üldine ning kaebajale kahju tekkimist ei saaks tuvastada isegi juhul, kui suuõõne vaatlust õigusvastaseks pidada. 15. Kaebaja hinnangul on talle õigusvastaselt mittevaralist kahju tekitatud igapäevaste läbiotsimistega vanglasisesel saatmisel. Kohus kaebajaga ei nõustu. VangS § 68 lg 1 järgi on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu- ja olmeruumide, samuti teiste eluruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. VangS § 68 lg 4 kohaselt kehtestab läbiotsimise korra justiitsminister määrusega. JKV § 32 järgi on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik muu hulgas vanglasisesel saatmisel. Ka Tartu Vangla kodukorra järgi tuleb kinnipeetav osakonda sisenemisel ning sealt väljumisel läbi otsida. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on vastustaja ametnike kohustusega ning ametnik ei saa vanglasisesel saatmisel otsustada läbiotsimist kaalutlusõiguse alusel.

8

Kaebusest ei nähtu, et kaebajat oleks läbi otsitud vastuolus JKV või Tartu Vangla kodukorra sätetega. Samas ei ole kaebaja täpsustanud tema suhtes teostatud läbiotsimiste asjaolusid. Kaebaja ei ole selgitanud, millal teda vanglasisesel saatmisel läbi on otsitud, millise sagedusega on läbiotsimised toimunud ja kuidas on läbiotsimised korraldatud. Seetõttu ei pea kohus võimalikuks üksikasjalikult kontrollida, kas läbiotsimisega on õigusvastaselt riivatud kaebaja privaatsusõigust. Kohus märgib siiski, et vangla julgeoleku tagamiseks on kinnipeetavate läbiotsimine ilmselgelt vajalik ja proportsionaalne meede. Läbiotsimise vajalikkust ei ole kahtluse alla seadnud ka EIK, seostades konventsiooni rikkumise läbiotsimise konkreetsete minetustega läbiotsimise teostamisel või läbiotsimise vajaduse puudumisega. Käesoleval juhul ei ole kaebaja väitnud, et teda oleks läbi otsitud sõltumata kontaktivõimalusest väljaspool elusektsiooni. Samuti ei saa vastustaja tegevuse õigusvastasust järeldada üksnes üldsõnalisest väitest, et läbiotsimisel riivatakse ka suguelundite piirkonda. 16. Tulenevalt RVastS § 9 lg-st 1 võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtu hinnangul on ilmne, et spordisaalis olevat WC, jõusaali ja riietusruumi kasutamise mittevõimaldamine ei saanud kaasa tuua RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamist. Seega puuduks D. Harril alus mittevaralise kahju rahas hüvitamise nõude esitamiseks isegi juhul, kui vastustaja tegevus spordisaalis asuva WC, jõusaali ja riietusruumi kasutamise piiramisel oleks õigusvastane. Kohus märgib siiski, et nõustub Tartu Vangla vastuses kaebusele esitatud põhjendustega vangla tegevuse õiguspärasuse kohta (tl 47). Jõusaali ja teiste ruumide kasutamise mittevõimaldamine ei riiva intensiivselt kaebaja õigusi olukorras, kus kinnipeetavatele on tagatud vangistusseaduse § 55 lg-st 1 tuleneva õiguse realiseerimine, s.o võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kohus nõustub vastustajaga, et kehtivast õigusest ei tulene kaebajale subjektiivset õigust tegeleda kehakultuuriga enda määratud viisil või kohas. Kohus osutab, et Tartu Vanglas viibivate kinnipeetavate arvu (ca 750) silmas pidades on paratamatu, et vastustajal ei ole võimalik arvestada kinnipeetavate individuaalseid soove kehakultuuriga tegelemiseks. Kehakultuuriga tegelemise võimaluse loomisel on vastustajal avar otsustusõigus. 17. RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamist ei saa järeldada ka kaebaja üldisest etteheitest, et tal ei lubata viibida kambri läbiotsimise juures. Kohus nõustub ka selles osas vastustaja põhjendustega läbiotsimise korralduse õiguspärasuse kohta. Kinnipeetavate viibimine kambri läbiotsimise juures toob paratamatult kaasa vajaduse jälgida tema tegevust läbiotsimise ajal, tingides vastavalt vajaduse täiendava ametniku kaasamiseks läbiotsimise juurde või takistades läbiotsimist teostavate ametnike tegevust. Samuti nõustub kohus sellega, et ametnikud võivad läbiotsimise juures viibivale kinnipeetavatele tahtmatult avaldada vangla julgeoleku tagamisel olulist teavet. Kuna kaebaja ei ole esile toonud konkreetseid asjaolusid, mis tingiksid tema juuresolekuta toimunud läbiotsimise õigusvastasuse, siis tuleb kaebaja kambri läbiotsimist tema juuresolekuta pidada vangla julgeoleku tagamiseks vajalikuks ja proportsionaalseks meetmeks. 18. Kaebajale lihavaba menüü mittevõimaldamisega ei ole vastustaja rikkunud kaebaja õigusi, kuna kehtivast õigusest ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust meelepärase toidu saamiseks. VangS § 47 lg 3 ls-s 2 sätestatu kohaselt võimaluse korral lubatakse kinnipeetaval järgida oma religiooni toitumistavasid. Kaebaja ei ole väitnud, et tema vastumeelsus liha suhtes oleks tingitud religioossetest veendumustest. Ka ei ole kaebaja lihavaba toidu taotlust põhjendanud, märkides üksnes, et on otsustanud hakata taimetoitlaseks (tl 58). Seetõttu on asjakohane vastustaja kaalutlus

9

(tl 21) lihavaba toidu mittevõimaldamisest tehniliste võimaluste puudumise tõttu. Vastavalt tuleb vastustaja tegevust pidada õiguspäraseks. Samuti osutab kohus sellele, et kaebusest ei nähtu RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamine lihavaba toidu andmisest keeldumisel. Muu hulgas ei ole kaebaja väitnud, et vastustaja keeldumise tõttu oleks kaebaja kannatanud alatoitumuse all. 19. D. Harri väitel on talle tekkinud kahju sellega, et 25. märtsil 2014 supi sees olnud kõva tükk vigastas hammast. Kuigi kaebaja on esitanud väite kinnituseks D. Karpovi kirjaliku tunnistuse (tl 23), ei ole kaebaja väide tõendatud. D. Karpovi selgitusest nähtuvalt võis kaebaja supis tõesti olla kõva ese, mis tavapäraselt toidus olla ei tohiks. D. Karpovi tunnistusest, et hambast oli kild väljas, ei saa siiski järeldada D. Harril tervisekahju tekkimist olukorras, kus 26. märtsil 2014 toimunud meditsiinilisel läbivaatusel tervisekahju tekkimist ei tuvastatud. Kaebaja meditsiinikaardi väljavõttest nähtuvalt ei ilmnenud väidetavalt purunenud hambal valu ega igeme turset. Samuti ei diagnoositud hamba mehaanilist vigastust. Seetõttu ei ole tõendatud kaebajale kahju tekkimine. Kaebaja ei ole viidanud muudele tõenditele, mis kinnitaksid tervisekahju tekkimist. Ka kohus ei näe võimalusi sellekohaste tõendite täiendavaks kogumiseks. 20. Kaebaja hinnangul on teda koheldud inimväärikust alandavalt etapeerimisel. Asjas ei ole vaidlust selles, et Tartu Vangla on korduvalt korraldanud kaebaja Eesti sisese saatmise (tl 24) , selliselt, et kaebaja oli paigutatud saatebussi ühekohalisse kambrisse, mille mõõtmed on 85 korda 60 sentimeetrit, s.o 0,51 m2. Kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri 30. mai 2006 määrusest nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb, et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning § 12 lg 1 sätestab, et saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda vangistusseaduse § 41 lõikes 1 sätestatust. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus. Seega sõltub saatmiste õiguspärasus käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipeetava saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis on oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi igal juhul. Majandus- ja kommunikatsiooniministri 13. juuni .2011 määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodi 906 punktis 1 on viidatud istmete ning nendevahelise kauguse mõõtmete osas direktiivile 2001/85/EÜ. Direktiivi 2001/85/EÜ I lisa punktis 7.7.8.1.3 on sätestatud minimaalne lubatav ühe istuja ruumi laius 400 mm. Kuigi see on lubatud üksnes alla 2,35 m laiustel bussidel, on see siiski reisijate vedamiseks lubatud, mistõttu saab sellest käesoleval juhul lähtuda. Punktis 7.7.8.4.1 on sätestatud on sätestatud minimaalne kaugus seljatoest eesistuja seljatoeni 650 mm. Direktiivi 2001/85/EÜ III

10

lisa jooniselt 13 nähtub, et istuva sõitja jalaruum peab ulatuma seljatoest vähemalt 700 mm kaugusele. Mõõtudest 400 mm ja 700 mm tekkiva ristküliku pindala on 0,28 m2. Kohtu hinnangul on selge, et saatebussi ühekohaline kamber on piisavalt lai, kuna istujale on mõeldud kambris üle 400 mm. Käesolevas menetluses ei ole tuvastatud istme seljatoe kaugust kambri tagumisest või eesmisest seinast, kuid saatebussi kambri pikkus 85 cm on piisavalt suur, et tagada 700 mm seljatoe esiküljest kambri eesmise seinani või vähemalt sellele ligilähedane ruum. Kuna seega on tuvastatud, et kaebajale on olnud tagatud saatebussi kambris pindala, mis on võrreldav Euroopa Liidu direktiiviga reisibussis minimaalselt nõutud ruumiga, ei saa sellises kambris saatmine põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Kaebuses viidatud Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) soovitusele mittevastava kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel ei saa järeldada veel tingimuste õigusvastasust. 25. oktoobri 2007 otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06) tuvastas EIK küll EIÕK art 3 rikkumise, kuid seda olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine tingimustes, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013 otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04), 22. mai 2012 otsuses asjas Idalov vs Venemaa (nr 5826/03) ning 9. oktoobri 2008 otsuses asja Moiseyev vs Venemaa (nr 62936/00). EIK 31. juuli 2008 otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ning 8. novembri 2005 otsuses asjas Khudoyorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta. Seega ei tulene ka EIK praktikast viidet sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks pidada inimväärikust alandavateks. III 21. Kuna vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 tekib mittevaralise kahju rahas hüvitamise kohustus avalik- õiguslikus suhtes haldusorgani süülisel õigusvastasel tegevusel RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve kahjustamisel, siis eelkäsitletud põhjustel on kohus seisukohal, et D. Harri kaebuses toodu asjaoludel ei ole Tartu Vanglal ühegi nõude osas tekkinud kohustust kaebajale mittevaralise kahju rahas hüvitamiseks. Kaebus jääb rahuldamata. 22. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar kohtunik