3-14-50082/50 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(5)

K O H T U O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadri Sullin Otsuse tegemise aeg ja koht 10. november 2014. a, Tallinn Haldusasja number 3-14-50082 Haldusasi R.S.A.A. kaebus Politseija Piirivalveameti 05.01.2014 ettekirjutuse nr 1027071677 tühistamiseks sissesõidukeelu osas Menetlusosalised Kaebaja – R.S.A.A., volitatud esindaja riigiõigusabi korras vandeadvokaadi abi Andrei Matvejev Vastustaja – Politseija Piirivalveamet, volitatud esindaja Ülle Elva Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta R.S.A.A. kaebus rahuldamata. 2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 10. detsembril 2014. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 05.01.2014 a. saabus Iraagi Vabariigi kodanik R.S.A.A. Stockholmist Tallinnasse, kus teda pidasid kinni Politseija Piirivalveameti (PPA) Põhja Prefektuuri piirivalvebüroo Tallinna kordoni ametnikud. Kaebajale tehti ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr. 1027071677. Sama ettekirjutusega kohaldati kaebaja suhtes sissesõidukeeldu 3 aastaks väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 74 lg 1 alusel.

2. 06.01.2014 esitas PPA Tallinna Halduskohtule taotluse kaebaja paigutamiseks PPA kinnipidamiskeskusesse (KPK). 07.01.2014. a määrusega nr 3-14-50019 paigutati kaebaja PPA KPK-sse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.03.2014. a.

3. R.S.A.A. esitas 15.01.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille kohaselt vaidlustab ettekirjutust Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr 1027071677 sissesõidukeelu osas. Kaebuse oli allkirjastanud volikirja alusel SA Eesti Inimõiguste Keskuse töötaja Kristi Toodo. Isik taotles menetluse jooksul riigi õigusabi ning kohtu taotlusel määras Eesti Advokatuur kaebajale riigi õigusabi osutajaks vandeadvokaadi abi Andrei Matvejevi.

2(5) 4. 22.04.2014 esitas kohus kohtunõude PPA-le, milles palus esitada kõik võimalikud andmed kaebaja suhtes kohaldatud varasema sissesõidukeelu kohta. 28.04.2014 PPA vastas kohtunõudele, milles teatati, et R.S.A.A.’ile on varasemalt kohaldatud sissesõidukeeld Schengeni riikidesse Rootsi Kuningriigi poolt alates 23.08.2013 kuni 13.08.2014.

Kaebaja R.S.A.A. vabastati 17.02.2014 PPA kinnipidamiskeskusest ja saadeti tagasi Rootsi Kuningriiki. 08.08.2014 PPA päringul saabus Interpol Stockholmi vastus, mille kohaselt Rootsi migratsiooniamet tegeleb isiku suhtes juba 01.02.2013 Rootsi poolt tehtud väljasaatmisotsuse täideviimisega.

5. Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt: 1. 15.01.2014 esitatud kaebuse põhjenduste kohaselt on kaebaja seisukohal, et PPA käsitles kaebajaga seonduvaid asjaolusid pealiskaudselt, rikkudes sellega HMS § 56 lg-st 1 tulenevat motiveerimise kohustust. 2. PPA ei ole otsuse tegemisel arvestanud õigust perekonnaja eraelu puutumatusele. PPA oleks pidanud arvestama, et kaebaja vanemad ning vend on saanud rahvusvahelise kaitse Rootsi Kuningriigis ning õde elab Kanadas. Kohaldades kaebaja suhtes sissesõidukeelu Schengeni konventsiooni liikmesriikidesse, rikutakse tema õigust perekonnaja eraelu puutumatusele (PS § 26, Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikkel 8) kuna kaebajalt võetakse ära võimalus oma perekonda külastada ning võimalusel seal ka elada. Seega palub kaebaja tühistada PPA poolt tehtud sissesõidukeeldu. 3. 17.02.2014 esitatud kaebuse kohaselt PPA on rikkunud VSS § 71 lg 1, mille kohaselt lahkumisettekirjutus peab olema põhjendatud. Samuti leiab kaebaja, et antud juhul sissesõidukeelu kohaldamine on ebaproportsionaalne. Kaebaja viibimine Eesti territooriumil ei olnud põhjustatud tema tahtest Eestis viibivate välismaalaste nõuete rikkumiseks, kuna kaebaja oli veendunud, et Rootsis varjupaiga taotlemine annab temale võimaluse vabalt liikuda Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil. 4. VSS § 74 lg 4 kohaselt kui lahkumisettekirjutuses kohaldatakse sissesõidukeeldu lühemaks kui kolmeks aastaks või jäetakse sissesõidukeeld kohaldamata, siis sissesõidukeelu kohaldamist põhjendatakse. Antud juhul lahkumisettekirjutust ei ole põhjendatud, seega kuulub lahkumisettekirjutus nr 1027071677 tühistamisele vorminõuete rikkumise pärast. 5. Ettekirjutuse esitamise momendil oli kaebaja kinnipeetud PPA poolt. VMS § 43 lg 3 kohaselt Eestis kinnipidamisasutuses viibiva kinnipeetava, vahistatu ja arestialuse Eestis viibimise seaduslik alus on VMS § 43 lg 1 p 5 sätestatud seaduslik alus ja neil ei pea kinnipidamisasutuses viibimise ajal olema Eestis viibimiseks muud käesolevas seaduses ega muus seaduses sätestatud seaduslikku alust. Seega ettekirjutuse tegemise momendil oli kaebajal seaduslik alus Eestis viibimiseks.

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. 1. Vastustaja leiab, et R.S.A.A. saabus Eestisse seadusliku aluseta. Kaebajale vormistatud ettekirjutus on õiguspärane, põhjendatud ning puudub alus selle osaliseks tühistamiseks (sissesõidukeelu osas). Kaebuse esitaja suhtes kohaldatud sissesõidukeeld Eesti Vabariiki (Schengeni viisaruumi) on kaalutletud ja proportsionaalne toime pandud rikkumisega. 2. Vastavalt VSS § 2 lg 1 kohaselt peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus. Välismaalaste seadus (VMS) § 43 lg 1 sätestab välismaalase seaduslikud alused Eestisse saabumiseks ja Eestis ajutiseks viibimiseks. Kaebaja kinnipidamisel PPA ametnikud juhindusid VSS § 15 lg 1 ja § 19 lg-st 1. Isiku kinnipidamine oli põhjendatud, kuna VMS § 43 lg 1 sätestatud viibimisalused puudusid. Rootsi ametivõimudele koheselt tehtud päringu vastusest selgus, et isikul puudub alates 23.08.2013 kehtiv alus Rootsi Kuningriigis viibimiseks. Samuti oli isikule Rootsi Kuningriigi poolt kehtestatud sissesõidukeeld Schengeni riikidesse kuni 13.08.2014. Sellest tulenevalt puudus isikul ka Eesti Vabariiki sisenemiseks ja siin viibimiseks seaduslik alus. 3. PPA vormistas 05.01.2014 R.S.A.A.’ile VSS § 11 lg 1, § 72 lg 2 alusel ettekirjutuse nr 1027071677 Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) ning kohaldas isiku suhtes VSS § 74 lg 1 alusel sissesõidukeeldu 3 aastaks. PPA ei nõustu kaebaja seisukohaga, et sissesõidukeeld rikub kaebaja õigust

3(5) perekonnaja eraelu puutumatusele. PPA-l puuduvad andmed isiku väidetavalt Rootsis elavate sugulaste kohta, kuna lahkumisettekirjutuse koostamisel isik PPA-le sellekohaseid andmeid ei avaldanud. Eesti Vabariigiga puuduvad isikul nii majanduslikud kui perekondlikud sidemed ning kaebaja esindaja väide perekonnaja eraelu puutumatusele ei ole asjakohane. 4. Kaebajale on kehtestatud sissesõidukeeld 3 aastaks ning kaebaja poolt viidatud VSS § 74 lg 4 antud juhul ei kohaldu. Kaebaja suhtes kohaldatud 3-aastane sissesõidukeeld on põhjendatud ja proportsionaalne. Antud juhul ei esine asjaolusid, mis õigustaksid kaebaja suhtes lühema sissesõidukeelu kehtestamist või sissesõidukeelu kehtestamisest loobumist (tühistamist). 5. Vastustaja märgib, et VSS § 28 lg 3 kohaselt on sissesõidukeelu õiguslikuks tagajärjeks muu hulgas see, et välismaalasel, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeld, ei ole lubatud Eestis viibida ning tema Eestis viibimine on ebaseaduslik, sõltumata viibimisaluse omamisest. Välismaalase väljasaatmiseks tehaksegi VSS § 7 lg 1 kohane lahkumisettekirjutus. VSS § 2 lg 2 ja VMS § 43 lg 1 tuleneb põhimõte, et isikul, kelle suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu, ei ole lubatud Eestis viibida ka juhul, kui isikul on viibimisalus olemas. Seega sissesõidukeeld võtab isikult õiguse tugineda ükskõik millisele Eestis viibimise seaduslikule alusele.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus saab kaebusest aru nii, et kaebaja vaidlustab 05.01.2014 ettekirjutust nr 1027071677 üksnes osas, milles kaebaja suhtes on kohaldatud sissesõidukeeldu. Lahkumisettekirjutuse kohta ei ole kaebaja vastuväiteid esitanud ning arvestades seda, et lahkumisettekirjutus on täidetud, kuna isik on Eestist lahkunud, on lahkumisettekirjutuse kehtivus lõppenud ja selles osas ei ole ettekirjutuse tühistamine võimalik. Kaebaja ei ole taotlenud lahkumiskohustuse osas õigusvastasuse tuvastamist.

Hinnanud poolte esitatud tõendeid ja kaalunud faktilisi asjaolusid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.

8. VSS kuni 30.06.2014 kehtinud redaktsioonis, millest kohus edaspidi viitamata lähtub, § 2 lg 1 keelab välismaalasel viibida Eestis seadusliku aluseta. Asja materjalidest nähtuvalt Iraagi kodanik R.S.A.A. saabus Eestisse ja viibib Eestis ebaseaduslikult, kuna isikul puuduvad VMS § 43 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele vastavalt 05.01.2014 Politseija Piirivalveameti (PPA) Põhja Prefektuuri lahkumisettekirjutusele. Kaebaja ei ole tõendanud Eestis viibimise seaduslikku aluse olemasolu. Isiku viibimist Eestis ebaseaduslikult on kontrollinud ka Tallinna Halduskohus 07.01.2014 määruses nr 3-14-50019. Samast määrusest nähtub, et Rootsi migratsiooniamet on kaebaja asüülitaotluse tagasi lükanud, ning tal puudub alates 23.08.2013 seaduslik alus Rootsi Kuningriigis viibimiseks. Isik esitas kontrolliks Rootsi Kuningriigi Migratsiooniameti poolt tema nimele välja antud varjupaigataotleja kaardi 11-264588/6, misjärel teostati päring SIRENE büroo kaudu Rootsi Kuningriiki. Päringu vastuse kohaselt on tegemist Iraagi Vabariigi kodanikuga R.S.A.A. (mees, sündinud xx xx xxxx), kellel puudub alates 23.08.2013 seaduslik alus Rootsi Kuningriigis viibimiseks. Rootsi migratsiooniamet on isiku asüülitaotluse tagasi lükanud, mistõttu on varjupaigataotleja kaart kehtetu (vt viidatud määrus).

Kaebaja suhtes on kohaldatud Schengeni ala sissesõidukeeldu Rootsi Kuningriigi poolt (tl 79) kehtivusega kuni 13.08.2014. Kohus selgitab, et kontrollib haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga ning seega ei muuda sissesõidukeelu kehtivuse võimalik lõppemine 13.08.2014 vaidlustatud ettekirjutust õigusvastaseks.

9. VSS § 7 lg 1 sätestab, et viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele tehakse ettekirjutus Eestist lahkumiseks. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et vajaduse korral kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu. VSS § 74 lg 1 kohaselt kohaldatakse lahkumisettekirjutuses välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. VSS § 74 lg 2 järgi võib

4(5) lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks või jätta see kohaldamata, kui sissesõidukeelu kohaldamine 3 aastaks on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne.VSS § 74 lg 3 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamisel kolmeks aastaks avaldatakse põhjenduses üksnes õiguslik alus ega avaldata faktilist alust, sellega seotud asjaolusid ja asjassepuutuvaid kaalutlusi. Kuna kaebaja suhtes on sissesõidukeeldu kohaldatud kolmeks aastaks, puudus vastustajal kohustus lahkumisettekirjutuses sissesõidukeeldu põhjendada. Kaebaja vastupidine väide, et põhjendamiskohustuse tõttu tuleks sissesõidukeeld tühistada, on seega vastuolus VSS § 74 lg-s 3 sätestatuga.

10. Seaduses sätestatud võimalus kohaldada sissesõidukeeldu koos lahkumisettekirjutusega ilma sissesõidukeeldu põhjendamata, ei tähenda seda, et sissesõidukeeldu võiks kohaldada üldse ilma asjaolusid kaalumata. Arvestades VSS § 74 lg 3 sõnastust, on vastustaja kohustatud esitama sissesõidukeelu kohaldamise põhjendused alles vaidevõi kohtumenetluses.

VSS § 27 teine lause sätestab, et lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu kehtestamise menetlusele ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisele ei kohaldata 5. peatükis sätestatut. VSS § 31 lg 3, mis sätestab sissesõidukeelu kohaldamisel arvestatavad asjaolud, asub küll 5. peatükis, kuid kohus leiab, et arvestades vastustajale VSS § 74 lg-s 2 antud kaalutlusruumi, on need asjaolud kohased ka lahkumisettekirjutuses kohaldatava sissesõidukeelu proportsionaalsuse hindamisel.

VSS § 31 lg 3 sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustamisel ja sissesõidukeelu kehtivusaja määramisel arvestatakse kogumis järgmisi asjaolusid: 1) välismaalase Eestis seadusliku viibimise kestus; 2) välismaalase vanus; 3) välismaalase terviseseisund; 4) välismaalase isiklikud, majanduslikud ja muud sidemed Eestiga, mis väärivad kaitsmist; 5) sissesõidukeelu kohaldamise tagajärjed välismaalase perekonnaliikmetele; 6) välismaalase sotsiaalne ja kultuuriline integratsioon; 7) välismaalase sidemed päritoluriigiga; 8) sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud; 81) Euroopa Liidu liikmesriigi, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ja Šveitsi Konföderatsiooni elamisloa või elamisõiguse omamine; 9) muud asjassepuutuvad kaalutlused.

11. Vastustaja on vastuses kaebusele, et isikul puudub alates 23.08.2013 alus Rootsi Vabariigis viibimiseks, samuti on isiku suhtes kehtestatud sissesõidukeeld kuni 13.08.2014. Kaebaja ei avaldanud lahkumisettekirjutuse koostamisel andmeid väidetavalt Rootsis elavate sugulaste kohta. Rootsi Kuningriik pidi arvestama kaebaja varjupaigataotlust läbi vaadates ja isiku suhtes sissesõidukeeldu kehtestades isiku peresidemeid Rootsi Kuningriigis. Kaebajal puuduvad Eesti vabariigiga nii majanduslikud kui ka perekondlikud sidemed. Kaebaja teave lähisugulaste kohta Kanadas on asjakohatu.

Kohus nõustub vastustajaga, et siseriiklikest ega rahvusvahelistest õigusaktidest ei tulene välismaalasele reeglina põhiõigust Eestisse asumiseks ega siin viibimiseks. Oluliste põhiõigustena on sissesõidukeelu kohaldamisel kohtupraktikas arvestatud küll isiku õigust elule ja tervisele ning südametunnistuse-, usuja mõttevabadusele, kui isikut ohustab koduriigis tagakiusamine, tapmise või vigastamise oht. Nimetatud asjaolud käesolevas asjas puuduvad ning kaebaja ei ole samuti kohtule teadaolevalt taotlenud Eesti riigilt varjupaika. Samuti arvestatakse pikaaegselt võõrriigis viibimisel tema perekondlikke ja eraelulisi sidemeid, mis on tal selles riigis tekkinud, et hinnata, kas isikule kohaldatav sissesõidukeeld võiks ebaproportsionaalselt riivata isiku õigust eraelule. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oleks Eestis pereliikmeid või muid tugevaid kogukondlikke sidemeid.

Kohus möönab, et kaebajale sissesõidukeelu kehtestamisega on tal keelatud viibida ka Schengeni territooriumil, mis raskendab tal Rootsis elavate sugulastega suhtlemist. Samas oli kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise ajal kaebaja suhtes kehtiv ka Rootsi Kuningriigi kohaldatud sissesõidukeeld.

5(5) Seega puudub kaebajal õigus viibida ka Rootsi Kuningriigis ja sellest tulenevalt ei piira Eesti Vabariigi kohaldatud sissesõidukeeld kaebajat täiendavalt. Kohus kordab, et kontrollib sissesõidukeelu kohaldamist haldusakti andmise aja seisuga. Kohus nõustub vastustajaga, et eelduslikult on Rootsi Kuningriik nii kaebaja varjupaigataotluse rahuldamata jätmisel kui ka sissesõidukeelu kohaldamisel kontrollinud, et see ei riivaks ülemäära kaebaja õigust perekonnaelule. Soovi korral on kaebajal võimalik vaidlustada Rootsi riigi haldusakte. Vaidlustatud sissesõidukeeluga ei riivata mingil määral kaebaja perekonnaelu tulenevalt asjaolust, et kaebaja õde viibib Kanadas.

Juhul, kui kaebaja suhtes on Rootsi Kuningriigi kehtestatud sissesõidukeelu kehtivus lõppenud ja kaebaja on saanud Rootsi Kuningriigis või muus Schengeni riigis viibimisaluse, on kaebajal õigus taotleda sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist või kehtivusaja lühendamist, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda (VSS § 32 lg 1).

Kohus leiab, et kaebaja väited selle kohta, et ta oli veendunud, et Rootsis varjupaiga taotlemine annab temale võimaluse vabalt liikuda Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumil, on alusetud. Kogutud dokumentidest nähtub, et kaebaja varjupaigataotlus on jäetud rahuldamata ja Rootsi Kuningriik on tema suhtes kohaldanud sissesõidukeeldu. Seega puudus kaebajal Rootsi Kuningriigis viibimise alus. Kohus ei pea usutavaks, et ei olnud enda varjupaigataotluse rahuldamata jätmisest ja sissesõidukeelu kohaldamisest alates 23.08.2013 enne Eestisse tulekut ehk rohkem kui 4 kuu jooksul teada saanud. Kaebaja ei ole ka põhistanud, miks peaks kohus eeldama, et kaebajal ei olnud võimalik enda varjupaiga taotluse rahuldamata jätmisest ja sissesõidukeelu kohaldamisest teada saada.

12. Kaebaja väited, et tal on seaduslik alus Eestis viibimiseks, kuna ta on VMS § 43 lg 3 mõttes kinnipeetav, vahistatu või arestialune, on seaduste süstemaatilise tõlgenduse kohaselt ebaõige. VSS annab vastustajale õiguse pidada Eestis ebaseaduslikult viibiv välismaalane kinni ja taotleda ka isiku kinnipidamist kinnipidamiskeskuses, kuni isiku vabastamiseni, mh juhul kui isik saab Eestis viibimiseks seadusliku alusel. Nimetatud regulatsioon muutuks täiesti sisutuks, kui isiku kinnipidamisega saaks ta Eestis viibimisaluse VMS § 43 lg 3 alusel ja seega tuleks ebaseaduslikult Eestis viibiv välismaalane uuesti vabastada. VMS § 43 lg 1 p 5 sätestab, et Eestis ajutise viibimise seaduslikud aluseks on vahetult seadusest, kohtulahendist või haldusaktist tulenev õigus või kohustus Eestis viibida. Ebaseaduslikult Eestis viibival välismaalasel puudub nii õigus kui ka kohustus Eestis viibida. VMS § 43 lg-s 3 sätestatud mõisteid tuleb süstemaatiliselt tõlgendada nii, et seal on silmas peetud kinnipeetavat, vahistatut ja arestialust vangistusseaduse §-de 2-4 mõttes. Kaebaja ei ole vanglas vangistust kandev süüdimõistetu, arestimajas aresti kandev isik ega isik, kellele on tõkendina kohaldatud vahistamist ja kes kannab eelvangistust.

13. Eeltoodust tulenevalt jätab kohu kaebuse rahuldamata. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks ega ole esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumente. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Kohus otsustab riigi õigusabi korras määratud advokaadile kulude hüvitamise eraldi määrusega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kadri Sullin