4-14-6861/9 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 10. novembril 2014. a Tartus Kalevi 1 Väärteoasja number 4-14-6861 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi Suvi Tõlk - Väärteoasi väärteoasi F.P karistamises liiklusseaduse § 224 lg 2 ja § 227 lg 4 järgi Kaebuse esitaja Menetlusalune isik F.P Vaidlustatud lahend

Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 05.08.2014. a otsus väärteoasjas nr 2602,14,002637 Menetlusalune isik F.P

Elukoht XXXX isikukood XXX; töö- või õppimise koht XXXX Kaitsja Vandeadvokaat Tarmo Pilv Kohtuväline menetleja Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuur,

esindaja Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna

ennetus - ja menetlustalituse vanemväärteomenetleja Vallo Tõnuvere

RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (V™S) §- st 132 p 2, kohus otsustas:

1. Tühistada Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri 05.08.2014. a otsus

väärteoasjas nr 2602,14,002637, millega karistati F.P liiklusseaduse §

224 lg 2 ja § 227 lg 4 järgi rahatrahviga 205 trahviühikut (820 eurot) ja

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kuueks kuuks, osaliselt, s.o mõistetud

2 karistuste osas.

2. Teha nimetatud osas uus otsus ja karistada F.P liiklusseaduse § 224 lg

2 ja § 227 lg 4 järgi KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 180 trahviühikut, s.o 720 (seitsesada kakskümmend) eurot.

3. Kaebus rahuldada.

4. Rahatrahv tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arvele EE 891010220034796011 SEB

Pangas, arvele EE 932200221023778606 Swedbank pangas, arvele EE

403300333416110002 Danske pangas või arvele EE 701700017001577198 №rdea pangas. Kohustuslik on märkida viitenumber 10220145165405.

5. Rahatrahvi tasumise lõpptähtaeg on vastavalt Lõuna prefektuuri 14.08.2014. a rahatrahvi täitmisele pööramise edasilükkamise määrusele 21. august 2015. a.

Edasikaebamise kord

Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest. Kassatsiooniteate esitamisel on kohtuotsus tervikuna kohtumenetluse pooltele kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 1. detsembril 2014. a alates kella 14.00-st.

Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav.

I Asjaolud ja menetluse käik

F.P tunnistati Lõuna prefektuuri 05.08.2014. a otsusega väärteoasjas nr 2602,14,002637 süüdi liiklusseaduse (edaspidi LS) § 69 lg 3 ja § 15 lg 1 p 1 rikkumiste eest ning karistati LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 4 järgi KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 205 trahviühikut, s.o 820 eurot. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võeti lisakaristusena ära juhtimisõigus 6 kuuks.

F.P karistati selle eest, et ta juhtis mootorsõidukit seisundis, kui alkoholisisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus oli 0,34 mg, asulavälisel teel kiirusega 159+/-7 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h.

F.P kaitsja vandeadvokaat Tarmo Pilv esitas 21.08.2014. a Tartu Maakohtule kaebuse

Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvetalituse

liiklusmenetlusteenistuse 05.08.2014. a otsusele väärteoasjas nr 2602,14,002637, milles palub väärteootsuse tühistada ning mõista toimepandud teo eest kergem karistus.

Kaebuse kohaselt ei ole kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 56 lg 1 kohaselt isiku süüd.

Mõistetud karistus on ebaproportsionaalselt karm, arvestades menetlusaluse isiku süüd ja toimepandud väärtegu. Kuueks 6 kuuks lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine rikub liigselt

F.P õigusi ja jätab arvestamata tema perekonna vajadustega. Menetlusaluse isiku

perekonnas on alaealised lapsed, keda tuleb transportida ning F.P on ainuke

autojuhiluba omav isik oma perekonnas. Samuti on temale määratud rahatrahv 820 eurot ebaproportsionaalselt suur arvestades tema igakuist sissetulekut, mis jääb 400 euro kanti (bruto). Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud isiku reaalse majandusliku olukorraga, määrates liigsuure

3

trahvi, mistõttu võib tekkida oht, et menetlusaluse isiku pere satub veelgi suurematesse

majanduslikesse raskustesse, mis aga ei saa olla karistamise eesmärk. F.P on kahetsenud oma tegu nii 08.07.2014. a väärteoprotokollis kui ka 15.07.2014. a menetlejale esitatud seisukohtades. Lisaks sellele ei ole F.P varasemalt sarnaste rikkumiste eest karistatud, mistõttu tagaks praegusest leebem karistus selle, et isik käituks edaspidi õiguskuulekalt.

Kohtuistungil 10.11.2014. a jäid F.P ja tema kaitsja esitatud kaebuse juurde. Menetlusalune isik palus jätta alles juhtimisõiguse.

Kohtuväline menetleja jäi seisukohale, et kaebus tuleb jätta rahuldamata ning otsus muutmata.

II Kohtu põhjendused

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Kohus, ära kuulanud menetlusaluse isiku ja kohtuvälise menetleja ametniku seisukohad, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis oma siseveendumuse kohaselt, leiab, et F.P kaitsja poolt esitatud kaebus tuleb rahuldada.

F.P on kohtuvälise menetleja 05.08.2014. a otsusega karistatud LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 4 järgi.

LS § 227 lg 4 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis.

LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt on suurim lubatud sõidukiirus asulavälisel teel 90 kilomeetrit tunnis.

08.07.2014. a liiklusjärelevalve kiirusmõõteseadme kasutamise protokoll (tl 27) tõendab, et F.P juhtis 08.07.2014. a kella 16.03 ajal Tartumaal Kambja vallas Tallinn-Tartu-Võru-

Luhamaa mnt 195 km-l sõiduautot Mercedes-Benz GL 320, reg märgiga XXX, ületades sõidukiirust mitte vähem kui 62 km/h. Protokolli kohaselt on mõõdetud sõidukiiruseks 159 km/h, laiendmääramatusega +/- 7 km/h teelõigul, kus lubatud suurim sõidukiirus oli 90 km/h. Kiirust on

mõõdetud kiirusemõõteseadmega Stalker DSR 2X DP 009669, mille kohta on väljastatud

mõõtevahendi taatlustunnistus nr TTRSS-13/00158 (tl 49). Taatlustunnistuse kohaselt on mõõtevahend taadeldud 04.09.2013. a. Kiirusemõõtmist teostanud isik on läbinud „Pädeva mõõtja koolituse“ 15.02.2010. a, mille kohta on esitatud teatis (tl 50).

Menetlusalune isik F.P tunnistab, et ta ületas lubatud sõidukiirust Tatra oru piirkonnas, pärast Kambjat, kui möödus teisest autost. F.P ütluste kohaselt unustas ta end ära ning jalg vajus pedaalile.

Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et F.P, juhtides 08.07.2014. a kella 16.03 ajal Tartumaal Kambja vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 195 km-l sõiduautot Mercedes-Benz GL 320, reg märgiga XXX, ületas lubatud suurimat sõidukiirust vähemalt 62 km/h. Selline tegevus täidab LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo objektiivse koosseisu. KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu.

4

Kohus on seisukohal, et F.P on lubatud suurimat sõidukiirust ületanud otsese tahtlusega. KarS § 16 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

F.P ületas lubatud sõidukiirust möödasõidul, mida tõendavad tema enda sellesisulised ütlused. LS § 2 p 44 kohaselt on möödasõit ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmine oma

sõidurajalt välja sõites.

Selleks, et ees sõitvast sõidukist mööduda, peab juht tahtlikult kiirust suurendama ning jälgima, et ta seejuures ei ületaks lubatud suurimat sõidukiirust. Seega teadis F.P kindlalt, et ta ületab teisest sõidukist maanteel möödudes lubatud sõidukiirust.

LS § 224 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades,

kui juhi ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50–1,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25–0,74 milligrammi.

LS § 69 lg 3 näeb ette, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem.

LS § 33 lg 11 p 2 kohaselt on juhil keelatud joobeseisundis või alkoholi piirmäära ületavas

seisundis või liiklusohtlikus terviseseisundis juhtida sõidukit või anda juhtimist üle sellises seisundis isikule.

Tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli (tl 29-30) kohaselt on 08.07.2014. a kell 16.29-16.32 F.P mõõdetud tõendusliku alkomeetriga Dräger Alcotest 7110 EST, nr ARDF – 0058 tema väljahingatavas õhus alkoholi sisalduseks 0,39 mg/l +/- 0,05 mg/l, s.o lõplikuks tulemiks 0,34

mg/l kohta. Mõõtevahendi taatlustunniste nr TTRC-14/00079 (tl 48) kohaselt on tõenduslik alkomeeter Alcotest 7110 Typ MKIII EST, nr ARDF – 0058 taadeldud 23.05.2014.a. Mõõtmist teostanud isik on läbinud „Pädeva mõõtja koolituse“ 15.02.2010. a, mille kohta on esitatud teatis (tl 50).

F.P ütluste kohaselt oli tema jaoks üllatuseks, et joove oli olemas. Ta tunnistas kohtus,

et eelmisel õhtul oli koosviibimine, kus sai tarvitatud alkoholi. Hommikul võttis ta ühe pitsi pipraviina kusagil kella 7-8 paiku ning enne sõitma asumist puhus alkomeetrisse, mis näitas, et ta on sõidukõlbulik. Ka abikaasa oli selles veendunud.

Seega on väärteoasjas olemas tõendid, mis kinnitavad, et F.P rikkus LS § 69 lg 3 nõudeid, juhtides mootorsõidukit alkoholi piirmäära ületavas seisundis.

Kohus on seisukohal, te F.P on KarS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepannud hooletusest. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea

süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. F.P küll kontrollis oma alkomeetriga, kas tal

esineb joobetunnuseid, kuid vaatamata sellele, et tema sõnul näitas alkomeeter, et ta on sõidukõlbulik, ta seda ei olnud. Arvestades asjaolu, et F.P oli eelmisel õhtul tarvitanud alkoholi ning tarvitas seda väikeses koguses ka sama päeva hommikul, kui asus oma sõidukit

juhtima, pidi ta vaatamata kontrollimisele arvestama võimalusega, et alkomeeter võib näidata

ebaõigeid tulemusi ja tema organismis võib olla sellisel määral alkoholi, mille tõttu ei tohi ta

5 mootorsõidukit juhtida.

Eeltoodud tõenditega on tõendatud, et F.P juhtis sõiduautot Mercedes-Benz GL 320, reg nr XXX, Tartumaal Kambja vallas Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa mnt 195 km-l alkoholi piirmäära ületavas seisundis, s.o tema väljahingatavas õhus oli alkoholi 0,34 mg/l kohta. Seega on F.P toime pannud ka LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo.

III Kohtu seisukoht karistuse osas

Kohtuväline menetleja on karistanud F.P LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 4 järgi KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahvi 250 trahviühikut, s.o 820 eurot ning võtnud lisakaristusena LS § 227 lg 5 p 3 alusel ära juhtimisõiguse 6 kuuks.

F.P ja tema kaitsja taotlesid määratud karistuse kergendamist.

F.P on ühe teoga täitnud kaks süüteokoosseisu, mistõttu kuulub kohaldamisele KarS §

63 lg 1. KarS § 63 lg 1 kohaselt, kui isik on toime pannud ühe teo, mis vastab mitmele eri süüteokoosseisule, siis määratakse või mõistetakse talle üks karistus seadusesätte alusel, mis näeb ette raskeima karistuse. Kuna LS § 227 lg 4 näeb ette raskema karistuse, kui LS § 224 lg 2, siis määrab LS § 227 lg 4 sanktsioon karistuse raamid.

LS § 227 lg 4 kohaselt karistatakse isikut rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kahekümne nelja kuuni. KarS § 47 lg 1 sätestab väärteo eest kohaldatava rahatrahvi piirmäärad, milleks on kolm kuni kolmsada trahviühikut. Trahviühik on rahatrahvi baassumma, mille suuruseks on neli eurot.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü ning karistuse mõistmisel kohtu poolt või

määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kohus arvestab F.P karistust kergendava asjaoluna vastavalt KarS § 57 lg 1 p 3 puhtsüdamlikku kahetsust. KarS §-s 58 toodud raskendavaid asjaolusid ei ole.

Karistusregistri väljavõtte kohaselt on menetlusalusel isikul üks kehtiv kriminaalkaristus, väärteokorras teda karistatud ei ole (tl 39). Detailandmete päringust (tl 40-42) nähtub, et F.P on juhtimisõigus A, B, C, E kategooria sõidukite juhtimiseks.

F.P on ületanud lubatud piirkiirust mitte vähem kui 62 km/h, mis on ohtlik rikkumine.

Seda enam, et selline ulatuslik kiiruse ületamine leidis aset olukorras, kus F.P oli alkoholi piirmäära ületavas seisundis ja ta ei oleks eelnevalt tarvitatud alkoholi tõttu tohtinud üldse sõidukit juhtida.

Vaatamata eeltoodule on kohus seisukohal, et F.P-le mõistetud karistust tuleb

kergendada, kuna see ei vasta tema süü suurusele ega karistuse mõistmisel välja kujunenud kohtupraktikale. F.P-le on mõistetud sanktsiooni ülemmäära lähedane põhikaristus ja

lisaks veel lisakaristus. Kuigi kohtuväline menetleja on oma otsuses märkinud karistust

kergendavaks asjaoluks kahetsuse, ei ole karistuse mõistmisel seda tegelikult arvesse võetud.

6

F.P ei ole ühtegi väärteokaristust, mis näitab, et tegemist on õiguskuuleka liiklusreegleid austava juhiga. Tema kriminaalkaristus ei seondu liiklusalaste rikkumistega.

Karistuse mõistmisel tuleb lähtuda sanktsiooni keskmisest määrast, mis on 150 trahviühikut ning kaaluda seejärel süü suurust, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. F.P

puhul on üks karistust kergendav asjaolu, raskendavaid asjaolusid ei ole. See annaks aluse karistuse mõistmiseks alla sanktsiooni keskmist määra. Samas on aga F.P ühe teoga täitnud kaks väärteo koosseisu, mis koos moodustavad ohtliku liiklusalase rikkumise – lubatud sõidukiiruse oluline ületamine juhi poolt, kelle reaktsioonid võivad tarvitatud alkoholi tõttu olla

häiritud. Selline juht liikluses ei ole ohtlik ainult endale vaid ka kaasliiklejatele. Eeltoodut arvestades tuleb F.P karistada sanktsiooni keskmisest määrast suurema rahatrahviga. Kohus leiab, et F.P tuleb karistada LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 4 järgi KarS § 63 lg 1 alusel rahatrahviga 180 trahviühikut, s.o 720 eurot.

Riigikohus on 13.12.2013. a otsuses nr 3-1-1-122-13 öelnud järgmist: „Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel,

mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga).“.

Arvestades seda, et F.P ei ole varem väärtegude eest karistatud, on kohtu hinnangul põhikaristus rahatrahvi näol piisav, et mõjutada F.P edaspidi hoiduma väärtegude

toimepanemisest ning lisakaristuse kohaldamine ei ole enam vajalik. F.P on see pikaajalise juhistaaži juures ainuke liiklusalane süütegu, mis näitab, et tegemist on juhuslikku laadi õiguserikkumisega ning puudub alus arvata, et tema käitumine võiks olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

F.P kasutab autot igapäevaselt. Kuna ta on kutseline autojuht, siis sõltub

juhtimisõigusest ka tema sissetulek. Võttes ära menetlusaluselt isikult lisakaristusena juhtimisõiguse kuueks kuuks, võib ta kaotada töökoha, mis omakorda paneks ta veel raskemasse majanduslikku seisukorda. Kuna ta elab maakohas, siis vajab ta juhtimisõigust ka oma pereliikmete sõidutamiseks.

Kohtuväline menetleja on oma määrusega lükatud F.P-le mõistetud rahatrahvi

täitmisele pööramise edasi kuni 21.08.2015. a. Seega on ka F.P-le kohtuotsusega mõistetud rahatrahvi 720 euro tasumiseks aega kuni 21.08.2015. a.

Ingeri Tamm Kohtunik