1-14-8012/14 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus

Määruse tegemise aeg ja koht

6.november 2014.a. Tallinn

Kriminaalasja number 1-14-8012

Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla ja Orvi Tali Kriminaalasi A.S-i süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu otsus 26.septembrist 2014.a. Apellatsiooni esitaja

Prokurör

Süüdistatav A.S ja tema kaitsja adv. Alar Neiland Urmo Paal Süüdistatav Kaitsja A.S (ankeetandmed maakohtu otsuses) Adv. Alar Neiland

RESOLUTSIOON Süüdistatava A.S-i ja tema kaitsja adv. Alar

Neilandi apellatsioonid Harju Maakohtu 26.septembri 2014.a. otsusele – jätta läbi vaatamata. Välja mõista A.S-ilt Eesti Vabariigi kasuks 40 eurot määratud kaitsjale advokaat Alar Neilandile makstud

tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

Summa tuleb tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS-is (a/a EE502200221014193355), AS-is SEB Pank (a/a EE351010052031000004), Danske Bank AS

2

Eesti filiaalis (a/a EE873300333499990003) või Nordea

Bank Finland PLC Eesti filiaalis (a/a EE401700017002872300).

Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos.

Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik.

Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab advokaadi vahendusel

esitada määruskaebuse Riigikohtule Tallinna Ringkonnakohtu kaudu 10 päeva jooksul alates päevast, mil

kaebuse esitaja sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK :

Harju Maakohus otsustas 26.septembri 2014.a. otsusega süüdi tunnistada A.S KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta vangistust.

Vähendada KrMS § 238 lg. 2 kohaselt A.S-ile mõistetavat karistust ühe

kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 8 (kaheksa) kuud. Vastavalt KarS § 68 lg 1 arvata karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 20.- 21.09.2014.a., so 2 (kaks) päeva, ärakandmisele kuulub 7 (seitse) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

Kohaldada A.S-i suhtes kuni kohtuotsuse jõustumiseni või karistusaja täitumiseni tõkendina vahistamist ning karistuse algust arvata alates kinnipidamisest 24.09.2014.a.

A.S mõisteti süüdi selles, et tema isikuna, keda on Harju Maakohtu 01.11.2013 otsusega karistatud KarS § 199 lg 2 p 5, 9 järgi varguse toimepanemise

eest ja kes karistuse kandmiselt vabanes 04.08.2014 ning kes seega paneb süstemaatiliselt toime varguseid, uuesti

- viibides 20.09.2014 kella 15.59 paiku Harjumaal Tallinnas XXXXXXXX XXX XX asuva kaupluse M müügisaalis, võttis võõra vallasasja omastamise eesmärgil S AS-le kuuluvat kaupa kokku 117,43 euro väärtuses, pani need kaasas olnud

3

kotti ning möödus kaupluse kassadest jättes tahtlikult tasumata võetud kauba eest. Vargus jäi tema tahtest olenemata põhjustel lõpule viimata, sest ta peeti turvatöötaja poolt kinni.

- viibides 24.09.2014 kella 11.29 paiku Harjumaal Tallinnas XXXXXXX XXX XXX asuva kaupluse M müügisaalis, võttis võõra vallasasja omastamise eesmärgil M OÜ-le kuuluvad viis karpi komme Merci maksumusega 4,39 eurot karp, kokku

kaupa 21,95 euro väärtuses, pani need kaasas olnud kotti ning väljus kauplusest jättes tahtlikult tasumata võetud kauba eest.

APELLATSIOONIDE SISU:

Süüdistatava kaitsja vaidlustab kohtuotsust mõistetud karistuse osas ja taotleb selle

kergendamist – mõista karistus tingimisi või asendada üldkasuliku tööga. Nii eeluurimisel kui ka kohtus on A.S oma süüd kogu mahus (mõlemas episoodis) tunnistanud ja toimepandut kahetsenud. Süüks inkrimineeritud vargused 20.09.2014 ja 24.09.2014 olid pandud toime narkootikumide mõju all. Selles mõttes ei ole õige kohtu hinnang, et varguste toimepanemine oli kujunenud A.S-i elustiiliks.

Süütegu KarS § 199 lg 2 p 9 järgi (süstemaatilisuse tunnuse olemasolul) võimaldab küll isikut süüdi mõista ka siis kui varastatu väärtus on väga väike, kuid kõnesoleva paragrahvi lõike 2 sanktsioon näeb ette karistamise võimaluse ka rahatrahviga.

A.S-i on küll mitmeid kordi karistatud ning isikul puudub legaalne sissetulek, samas tuleks aga reaalset vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. A.S kahetseb puhtsüdamlikult tehtut, karistust raskendavad asjaolud puuduvad, üks kuritegudest jäi katsestaadiumisse.

Arvestades A.S poolt uute, kahe kauplusevarguse (katse) episoodi

toimepanemise asjaolusid on ilmne, et isiku probleem vajab lahendamist pigem

kohase narkoravi ja süstemaatilise järelevalve tingimustes kui karistuse karmistamistega. Kohase järelevalvega oleksid tagatud eripreventsiooni tingimused.

Karistamise üldpreventsiooni osas leiab kaitsja, et Eesti ühiskondlik arvamus on tolerantne selles, et narkosõltlane vajab pigem ravi kui karmi vangistust varguse eest, mille esemeline väärtus on väga väike.

Süüdistatav väidab apellatsioonis, et mõistetud karistus on tema arvates liiga range kuna ei vasta toimepandule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega,

leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning

tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud

argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles

esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt

põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide

4

asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti

põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis,

kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist

on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120- 09).

Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides

ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata

põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale kohtuotsusega mõistetud karistuse raskus.

Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki

ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate

ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava

karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse

üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku

läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on A.S-ile karistuse mõistmisel arvestanud kõigi KarS §-s 56 kirjeldatud asjaoludega.

Maakohus on põhjendanud, miks peab ainuvõimalikuks A.S-i karistamist just

vangistusega ja miks leiab, et mõistetud vangistus tuleb ka reaalselt ära kanda. Kohtukolleegium leiab, et mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus ning ka

apellatsioonides esitatud põhjendused ei ole arvestatavad ja ei saa kaasa tuua

seadusliku kohtuotsuse tühistamist. Kohtuotsuse tühistamiseks peavad esinema

seaduslikud alused. A.S-i näol on tegemist süstemaatiliselt õiguskorda rikkuva

isikuga, keda mõistetud varasemad karistused ei ole mõjutanud süütegude toimepanemisest hoiduma. A.S on varem korduvalt olnud kohtu poolt karistatud

varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Eelmise kohtuotsusega mõistetud

vangistuse kandmiselt vabanes A.S 4.08.2014.a. ja vähem kui kahe kuu möödudes hakkas jälle varastama. Vaidlustatud kohtuotsusega on ta mõistetud süüdi

2 kuriteoepisoodis ja mõistetud on lühimenetluse sätteid kohaldades 8 kuud

vangistust. Väita, et tegemist on liiga pika vangistusmääraga on ilmselgelt

põhjendamatu ja selle vangistusmäära lühendamiseks puudub alus. Mõistetud

vangistus jääb tunduvalt alla sanktsiooni keskmäära, mis on karistuse mõistmisel

vähemalt mõtteliseks lähtepunktiks. Kuna süüdistatav hakkas peaaegu kohe peale

5

eelmise karistuse kandmiselt vabanedes uuesti samalaadseid kuritegusid toime

panema, ei saa tema karistusõiguslik kohtlemine olla ka leebem, kui eelmise

kohtuotsusega. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-58-13 p.-s 10 selgitanud, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste

toimepanemisest. Kõike seda on maakohus karistuse mõistmisel põhjendatult arvestanud. Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu on põhjendatud pigem raskema karistuse mõistmine. Ka ei ole käesoleval juhul tuvastatud selliseid erakordseid asjaolusid, milliste puhul saaks väita, et mõistetud vangistuse reaalne ärakandmine ei ole otstarbekas. Tegemist on isikuga, kes ei sobi kriminaalhooldusele kuna tema poolt kuritegude korduvtoimepanemise risk on suur.

Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ja taotluse kohaselt on kaitsja kulutanud kokku 3 tundi e. 6 pooltundi, mille eest taotleb hüvitist 120 eurot. Nimetatud aja on kaitsja kulutanud

maakohtu otsusega tutvumiseks (0,5 tundi) ja apellatsiooni koostamiseks. Kohtukolleegium leiab, et taotlus tuleb rahuldada osaliselt ja kohtukolleegiumi arvates maksimaalne ajakulu, mida saab pidada mõistlikuks on 1 tund e. 2 pooltundi ja see on apellatsiooni koostamise eest. Apellatsioon on tõesti mahutatud peaaegu 4 lehele, kuid

apellatsiooni põhjendused on esitatud vähem, kui ühel leheküljel. Mis aga puutub väitesse, et kaitsja on ka kohtuotsusega ja protokolliga tutvumiseks aega kulutanud

apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise raames, siis kohtukolleegium on seisukohal, et kohtuotsusega ja istungi protokolliga peab kaitsja tutvuma maakohtus tehtava kaitsetegevuse käigus olenemata sellest, kas esitatakse apellatsioon või mitte.

See toiming on hõlmatud tema kaitsetegevusega maakohtus. Olukorras, kus peale kohtuotsusega tutvumist apellatsiooni ei esitata, ei saa ka tasu nõuda kohtuotsusega ja protokolliga tutvumise eest ning seega ei ole tegemist toiminguga, mis kuuluks ka eraldi tasustamisele apellatsioonimenetluses. Kuna kohtukolleegium jätab maakohtu otsuse muutmata, siis KrMS prg. 185 lg 1 alusel kannab apellatsioonimenetluse kulud

süüdistatav. Kuna käesoleva määrusega jääb maakohtu otsus muutmata peab apellatsioonimenetluse kulud summas 40 eurot hüvitama süüdistatav.

Veel osundab kohtukolleegium kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusele suulise apellatsioonikohtu istungi ning süüdistatava soovi osas osaleda istungil. Selline taotlus

on vastupidine süüdistatava enda apellatsioonis väljendatuga. Nimelt märgib

süüdistatav oma apellatsioonis sõnaselgelt, et ta on nõus kirjaliku menetlusega.

Kohtukolleegium on kindlal seisukohal, et eriti lühimenetluses, kus apellatsioonimenetluses ei olegi võimalik mingeid lisatõendeid esitada, peaks kaitsja siiski arvestama oma kaitsealuse tahtega apellatsioonimenetluse liigi osas. Eelkõige

juba seetõttu, et suuline apellatsioonimenetlus võib tuua kaasa süüdistatavale

lisakulusid menetluskulude suurenemise teel, kui maakohtu otsus jääb muutmata. Kuigi võivad süüdistatava ja kaitsja huvid siin olla vastupidised – süüdistatav ei soovi

endale lisakulusid, kaitsja tasu aga suureneb, peaks kaitsja lähtuma siiski oma

kaitsealuse huvidest. Alates 1.09.2011.a. toimub vastavalt KrMS prg. 331 lg 1-1

apellatsioonimenetlus reeglina kirjalikus menetluses. Suuline menetlus toimub

apellatsiooniastmes vaid sama paragrahvi lg 1-2 sätestatud juhtudel. Nagu nähtub

kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse eelnõu seletuskirjast võimaldab

kirjaliku apellatsioonimenetluse sissetoomine kasutada kohturessursse senisest

6

heaperemehelikumalt, kuna suuline arutelu leiab aset üksnes siis, kui pooled või kohus on veendumusel, et see kannab endas mingit sisulist lisaväärtust.

Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks alustada apellatsioonimenetluses ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud.

Julia Katškovskaja Ivi Kesküla Orvi Tali