3-13-1365/85 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Oliver Kask, Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht 7. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1365 Haldusasi MP Inkasso OÜ kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 03.06.2013 otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri aukohtule ettekirjutuse tegemiseks vaadata kaebus uuesti läbi Menetlusosalised Kaebaja – MP Inkasso OÜ, esindaja Rainer Murak Vastustaja – Eesti Advokatuur, esindaja v. adv Andres Aavik Kolmandad isikud – v. adv Aivar Pilv, v. adv Kairi Tuulmägi ja v. adv Britta Oltjer Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus MP Inkasso OÜ määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta MP Inkasso OÜ määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29. septembri 2014. a määrus haldusasjas nr 3-13-1365 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. MP Inkasso OÜ esitas 21.02.2013 Eesti Advokatuurile kaebuse vandeadvokaatide Aivar Pilve, Britta Oltjeri ja Kairi Tuulmägi tegevuse peale, sest vandeadvokaat Aivar Pilv on esitanud kohtusse hagi ja algatanud täitemenetluse MP Inkasso OÜ volitust omamata. Samuti on vandeadvokaat Aivar Pilve korraldusel MP Inkasso OÜ-d esindanud kohtus esindusõiguseta AS Advokaadibüroo Aivar Pilv vandeadvokaadid Britta Oltjer ja Kairi Tuulmägi. 2. Eesti Advokatuuri aukohtu 03.06.2013 otsusega lõpetati aukohtumenetlus AS Advokaadibüroo Aivar Pilv büroopidaja vandeadvokaatide Aivar Pilve, Britta Oltjeri ning Kairi Tuulmägi suhtes distsiplinaarsüüteo tunnuste puudumise tõttu.

3-13-1365 2(7) 3. MP Inkasso OÜ esitas 21.06.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse (ja 10.07.2013 kaebuse täpsustuse), milles palus Eesti Advokatuuri aukohtu 03.06.2013 otsus tühistada ning teha Eesti Advokatuuri aukohtule ettekirjutus vandeadvokaatide Aivar Pilve, Britta Oltjeri ja Kairi Tuulmägi suhtes esitatud kaebuse uueks läbi vaatamiseks ning uueks otsustamiseks. Kaebaja leidis, et otsus on pealiskaudne ja motiveerimata ning selles ei ole antud ühtegi hinnangut, millistel faktilistel ja õiguslikel alustel on otsuseni jõutud ega ole viidatud ühelegi tõendile. Vastustaja oleks pidanud määrama käesolevas menetluses olevatele kolmandatele isikutele tahtlike rikkumiste eest distsiplinaarkaristused. Vastustaja on rikkunud kaalutlusõiguse teostamise põhimõtteid, ei ole arvestanud olulisi asjaolusid ning kaalunud kaebaja põhjendatud huve. Samuti ei ole vastustaja võrrelnud ega analüüsinud vandeadvokaatide tegevuse vastavust advokatuuriseaduse ja Eesti Advokatuuri eetikakoodeksiga. Ekslik on vastustaja väide, et kaebaja nõuab halduskohtult advokaatide distsiplinaarkorras karistamist. Kaebaja ei ole esitanud nõuet advokaatide karistamiseks. Lauset „distsiplinaarkaristuse määramise uueks otsustamiseks“ ei saa käsitleda kui advokaatide karistamise nõudmist, kuna teha võib uue otsuse, mille kohaselt karistusi ei määrata. 4. Tallinna Halduskohus võttis 29.08.2013 määrusega kaebuse menetlusse. Tallinna Halduskohtu 20.01.2014 määrusega algatati haldusasjas lepitusmenetlus ning peatati haldusasja menetlus lepitusmenetluse läbiviimise ajaks. Halduskohtu 05.05.2014 määrusega lõpetati lepitusmenetlus ja tagastati asi haldusasja nr 3-13-1365 menetluse uuendamiseks. Halduskohus uuendas 06.05.2014 määrusega haldusasja arutamise. 5. Eesti Advokatuur leidis, et kaebus on põhjendamatu ja palus jätta see läbi vaatamata. Kolmandad isikud ei ole kaebajat volituseta esindanud. Kaebajal puudub õigus nõuda halduskohtult advokaatide distsiplinaarkorras karistamist. Vastustaja on MP Inkasso kaebust nõuetekohaselt menetledes asunud seisukohale, et advokaatide tegevuses puuduvad distsiplinaarsüüteo tunnused ning advokaatide distsiplinaarkorras karistamine ei muudaks midagi kaebuse esitaja enda õigustes ja kohustustes. Asjas kogutud tõendite põhjal on kaebaja suhtes tehtud õige ja seaduslik otsus. Otsus on selge ja üheselt mõistetav ning piisavalt põhjendatud. 6. Kolmandad isikud palusid kaebuse läbi vaatamata jätta, sest kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda aukohtult advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmist. Distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene mitte ühtegi kaebaja täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jää selle tõttu ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Seetõttu ei puuduta aukohtu otsus kaebaja õigusi (vt Tallinna Halduskohtu otsus asjas nr 3-09-1166). Kuigi isikul on õigus pöörduda kaebusega aukohtusse, otsustab aukohtumenetluse algatamise või sellest keeldumise AdvS § 16 lg 1-3 alusel aukohus, mitte kaebaja. Tegemist on advokatuuri kaalutlusõigusega. Ühestki õigusaktist ei tulene isikute õigus nõuda aukohtult menetluse algatamist või konkreetse sisuga otsuse tegemist. AdvS § 18 kohaselt võib huvitatud isik esitada aukohtu otsuse vaidlustamiseks kaebuse halduskohtule. Huvitatud isik on see, kelle huve aukohtu otsus võiks puudutada. Kohtupraktikas on rõhutatud, et aukohtu menetlus on distsiplinaarmenetlus ehk organisatsiooni sisene menetlus, milles aukohus kontrollib ja hindab, kas advokaat on oma tegevuses järginud seaduse ja kutse-eetika nõudeid. Aukohtu menetlus on oma olemuselt internne menetlus, milles ei ole pooli nagu need on võistlevas tsiviilkohtumenetluses või kriminaalkohtumenetluses. Aukohtumenetluse algatamise ajendiks võib küll olla huvitatud isiku (kaebaja) avaldus, mida kontrollitakse, kuid huvitatud isik ei ole ühelgi juhul aukohtu menetluse pooleks ega subjektiks. Aukohtumenetluse subjektiks on ainult advokaat ning menetlus viiakse läbi advokaadi suhtes. Aukohtumenetlust ei viida läbi kaebaja ega tema kaebuse suhtes, samuti ei lahendata aukohtu menetluses kaebust ega kaebaja taotlusi. Kohus on erinevates lahendites korduvalt rõhutanud, et aukohtu menetluse eesmärgiks ei ole kaitsta kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi.

3-13-1365 3(7) Kaebajal ei ole mistahes õigustatud huvi kaebuse lahendamise tulemuse suhtes, sest see tulemus on advokaadi ja advokatuuri vaheline siseküsimus ning tulemusest ei sõltu kaebaja mistahes subjektiivsed õigused. AdvS § 18 kontekstis saab huvitatud isikuks, kellel on õigus esitada kaebus aukohtumenetluses tehtavale lahendile, olla üksnes see isik, kelle suhtes aukohtu lahend on tehtud – s.o advokaat. Aukohtu lahendit ei tehta kaebaja suhtes ning sellest ei tulene kaebajale subjektiivseid õigusi. Aukohtumenetlus ei ole alternatiivne menetlus kohtumenetlusele või mõnele teisele (tsiviilõiguslikule) menetlusele. Kohtud on rõhutanud, et aukohtumenetlus ja selles tehtud otsus ei ole eelduseks võimalike nõuete esitamisele tsiviilkohtumenetluses, sest kaebaja peab oma nõuet tsiviilkohtumenetluses eraldi tõendama, sh ka advokaadi tegevuse väidetavat õigusvastasust. 7. Tallinna Halduskohus jättis 29.09.2014 määrusega MP Inkasso OÜ kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu läbi vaatamata ning jättis menetluskulud poolte endi kanda. Distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene kaebajale mitte ühtegi täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jää selle tõttu ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Kaebajale ei tulene vaidlustatud otsusest õiguslikke tagajärgi, mistõttu tema olukorda aukohtu otsus ei mõjuta ega saa seega ka tema subjektiivseid õigusi ilmselt rikkuda. Aukohtus toimuva aukohtumenetluse eesmärk ei ole kaitsta taotluse esitanud isiku subjektiivseid õigusi, vaid tegemist on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud kaebeõigus vaidlustatud aukohtu otsuse osas on selle otsuse adressaadil, st advokaadil, kelle suhtes aukohtumenetluse algatamise või mittealgatamise otsus tehakse. Samuti ei tulene aukohtumenetluse lõpetamise otsuse vaidlustamisõigust AdvS § 16 lg-s 1 nimetatud huvitatud isikule muudest õigusaktidest. Tallinna Ringkonnakohus leidis 04.11.2009 määruse nr 3-09-1589 p-s 8, et sellise kaebuse sisuline menetlemine eeldab, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi rikkuda või vabadusi piirata ja et haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine saab kaebajale anda õigussuhetes mingi eelise. Advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmisest või sellest keeldumisest kaebaja õiguste või vabaduste realiseerimine ei sõltu. Kohtupraktikas on sarnaseid seisukohti avaldatud ka teistes jõustunud kohtulahendites (nt nr 3-13- 1538, nr 3-09-2550 jne). AdvS § 16 lg 1 annab isikule õiguse esitada taotluse aukohtumenetluse algatamiseks, mistõttu on taotleja kaitstavaks subjektiivseks õiguseks taotluse esitamise õigus ning õigus, et aukohus selle läbi vaataks, sh hindaks, kas advokaadi tegevuses ilmnevad distsiplinaarsüüteo tunnused ning teeks põhjendatud otsuse distsiplinaarmenetluse algatamise, algatamisest keeldumise või lõpetamise kohta. Seega on kaebaja, esitades Eesti Advokatuurile taotluse vandeadvokaatide suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, realiseerinud AdvS § 16 lg-st 1 tuleneva õiguse. Kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda vandeadvokaatide distsiplinaarkorras karistamist. Halduskohtu 17.09.2014 kohtuistungil kinnitas kaebaja seaduslik esindaja, et aukohus vaatas kaebuse sisuliselt läbi ning tegi sisulise otsuse. Kaebaja väitel on aukohus otsuse teinud menetluslikult korrektselt, kuid kaebajat häirib see, et advokaate distsiplinaarkorras ei karistatud. 8. MP Inkasso OÜ esitas 14.10.2014 määruskaebuse halduskohtu määruse peale. Tallinna Halduskohus jättis 22.10.2014 määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

3-13-1365 4(7) 9. MP Inkasso OÜ palub määruskaebuses Tallinna Halduskohtu 29.09.2014 määrus tühistada. Kaebajale tuleneb AdvS § 18 lg-st 1 õigus esitada aukohtu otsuse peale kaebus halduskohtule. Kaebajal on kaebeõigus, mistõttu kaebuse läbi vaatamata jätmine ei ole põhjendatud. Kaebaja viitab Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2013 otsusele nr 3-12-1016 (p 12). Kohus võttis kaebuse menetlusse ja tuvastas selle perspektiivikuse ning pärast menetlusse võtmist ei ilmnenud ühtegi täiendavat asjaolu, mida ei eksisteerinud menetlusse võtmisel ja menetluse perspektiivikuse tuvastamisel. Kaebaja ei nõua advokaatide karistamist. Halduskohtu määrusest ei selgu, miks asus halduskohus vastupidisele järeldusele. Kohus ei ole kaebust analüüsinud, menetlus on läbiviidud pealiskaudselt ning olulisi asjaolusid käsitlemata. Kohus tegi ebaõige järelduse, et kaebaja hinnangul on aukohus teinud otsuse menetluslikult korrektselt. Kohus on eiranud kogu eelnevas menetluses toimunut ja omistanud kohtuistungil öeldud ühe lause põhjal kaebajale varasemast erineva õigusliku positsiooni. Kohus on täielikult jätnud tähelepanuta asjaolud seoses täitemenetluste läbiviimisega ning nende raames sisse nõutud rahasummadega. Halduskohus ei ole pooli võrdselt kohelnud ning kohus on aetud eksitusse kolmandate isikute mahukate seisukohtadega, mis annavad ebaõige arusaama väidetavalt asjassepuutuvatest tsiviilsuhetest kaebajaga. Kaebaja hinnangul ei ole järgitud lepitusmenetluse põhimõtteid. Ebaõige on kohtu 17.09.2014 istungil avaldatud järeldus, et menetleval kohtunikul ei ole vahet, kellelt ta saab ülevaate lepitusmenetluses toimunu kohta. Saades ülevaate menetlusosaliselt, mitte lepituskohtunikult, on ülevaade mõjutatud menetlusosalise enda huvidest. Lepitusmenetluses toimunud kohtumised peavad jääma konfidentsiaalseks. Halduskohtu määrus on kaebajale üllatuslik. Halduskohtu 17.09.2014 istungil selgus, et kohtunikul on istungi pidamiseks piiratud aeg. Kuna varasemalt oli tuvastatud menetluse perspektiivikus, oli kaebaja teadmisel, et kohtuistungil toimub asja sisuline arutelu, samas arutleti istungil vaid võimaluste üle menetlus lõpetada. Nii aukui halduskohtumenetlus on olnud puudulik, kuivõrd järgitud ei ole menetluspõhimõtteid. Vaid halduskohtumenetluses on võimalik tuvastada, kas aukohus eksis menetluspõhimõtete järgimisel ning kas aukohtu otsus kujunes õiguspäraselt. 10. Eesti Advokatuur palub kirjalikus vastuses määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda jätta. Kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Aukohtu poolt distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene ühtegi kaebaja täiendavat õigust ega kohustust, samuti ei jää selle tõttu ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata. Seisukoht, et aukohtu otsus ei puuduta kaebaja õigusi, on kooskõlas kohtupraktikaga (nt Tallinna Halduskohtu määrus nr 3-09-1166). Aukohtumenetluse algatamise või sellest keeldumise otsustab aukohus, mitte kaebaja. Tegemist on advokatuuri kaalutlusõigusega. Aukohtumenetluse subjektiks on advokaat ning menetlus viiakse läbi tema suhtes. Aukohtu menetluse eesmärgiks ei ole kaitsta kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi. Kaebajal ei ole ühelgi juhul õigust vaidlustada aukohtumenetluse tulemusena tehtavat lahendit, kuna see ei puuduta kaebaja subjektiivseid õigusi. 11. Kolmandad isikud paluvad kirjalikus vastuses määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda jätta. Halduskohus on õigesti kaebuse kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata jätnud. Distsiplinaarsüüteo mittetuvastamisest ei tulene kaebajale täiendavalt ühtegi õigust ega kohustust, samuti ei jää selle tõttu ükski õigus tekkimata ega vabadus realiseerimata, mistõttu ei puuduta aukohtu otsus kaebaja õigusi. Aukohtumenetluse algatamise või sellest keeldumise otsustab aukohus, mitte kaebaja. Aukohtumenetluse näol on tegemist advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete üle. AdvS § 18 lg-s 1 sätestatud kaebeõigus aukohtu otsuse

3-13-1365 5(7) osas on vaid selle otsuse adressaadil, st advokaadil. Juhul, kui kaebaja leiab, et advokaadid on oma toimingutega talle materiaalset kahju tekitanud, on tal õigus pöörduda kahjunõudega maakohtusse. Aukohus viis läbi õiglase menetluse, kus tagati kaebaja igakülgne ärakuulamisõigus nii suuliselt kui kirjalikult. Kaebaja on oma kohtuistungil antud seletustes üheselt kinnitanud, et aukohus ei rikkunud kaebuse läbivaatamisel tema menetlusõigusi. Kaebaja ei nõustunud üksnes advokaatide distsiplinaarkorras karistamata jätmisega. Halduskohtu määrus on kooskõlas pikaajalise kohtupraktikaga, millest nähtub, et aukohtumenetluse subjektiks on üksnes advokaat, kelle suhtes menetlus läbi viiakse. Menetluse eesmärgiks ei ole kaitsta kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õigusi. Kaebaja viidatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 3-12-1016 on kohus möönnud, et huvitatud isikuks võib olla ka kaebaja. Samas viidatud otsuses aukohus kaebust sisuliselt ei menetlenud, kuna kaebaja loobus kaebusest. Antud juhul aga ei ole vaidlust selles, et aukohus menetles kaebust korrektselt, mida on kinnitanud ka kaebaja 17.09.2014 kohtuistungil. Kuna kohus on kaebuse õigesti läbi vaatamata jätnud, on asjakohatud kõik kaebaja etteheited kaebuse sisulise mittemenetlemise kohta. Kuna aukohtu otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, ei pidanud kohus kaebust sisuliselt menetlema. Kaebaja väide, et menetlusosalisi on asja lahendamisel ebavõrdselt koheldud, on pahatahtlik, paljasõnaline ja vastuolus asja materjalidega. Väär on kaebaja väide, et lahend oli talle üllatuslik. Kolmandad isikud on korduvalt juhtinud kaebaja tähelepanu asjakohasele kohtupraktikale, millest juhindudes taotlesid kaebuse läbi vaatamata jätmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. HKMS § 151 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus jätta määrusega kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad sama seadustiku § 121 lg-s 2 sätestatud asjaolud. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Halduskohus tagastas nimetatud sätete alusel kaebuse läbivaatamatult, leides, et aukohtu otsus ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. 13. Ka ringkonnakohus on seisukohal, et kaebajal puudub käesoleval juhul subjektiivne õigus, mida ta saaks esitatud kaebusega kaitsta. AdvS § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda advokatuuri juhatuse või aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Kõrvutades AdvS § 16 lg-t 1 ja § 18 lg-t 1, võib teha järelduse, et selliseks kohtu poole pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks võib olla ka isik, kelle taotlusel algatati aukohtumenetlus. Samas eeldab sellise kaebuse sisuline menetlemine, et vaidlustatud haldusakt või toiming saab kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuda või vabadusi piirata (HKMS § 44 lg 1). Kaebajale annab seadus õiguse pöörduda advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks ning õiguse saada sellele pöördumisele ammendav vastus. Samas ei tulene seadusest ega ühestki teisest õigusaktist kaebajale subjektiivset õigust nõuda advokaadi karistamist. 14. Teistsugust järeldust ei saa teha ka kaebaja poolt viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 20.03.2013 otsusest nr 3-12-1016. Otsuse p-s 12 on märgitud, et huvitatud isikul on subjektiivne õigus, et tema taotluse lahendamisel võetakse menetlusnorme ja materiaalõigusnorme järgides vastu õige ja põhjendatud otsus ning otsuse p-s 15 leitud, et aukohtumenetluses ei ole taotleja roll võrdne kaebaja rolliga halduskohtumenetluses või taotleja rolliga haldusmenetluses ning

3-13-1365 6(7) menetlust reguleeritakse eelkõige karistatava isiku õiguste tagamise seisukohast. Viidatud lahendis vaatas kohus kaebuse läbi ja jättis selle rahuldamata, leides, et kaebaja õigusi pole rikutud. Selles asjas olid vaidluse all küsimused, kas aukohus on menetlusnorme järgides jätnud õigesti kaebaja taotluse osaliselt tähelepanuta ning vastanud ülejäänud osas kõigile kaebaja taotluse väidetele. Käesolevas asjas selliseid asjaolusid ei esine, mistõttu puudus kohtul vajadus kaebust sisuliselt läbi vaadata, et jõuda samale tulemusele, nagu viidatud haldusasjas. 15. Haldusasja materjalidest nähtuvalt soovib kaebaja, et aukohus määraks vandeadvokaatidele distsiplinaarkaristuse. Kaebaja on nii kaebuses kui ka halduskohtu 17.09.2014 kohtuistungil (II kd, tl 183) leidnud, et aukohus tõlgendas ebaõigesti AdvS § 55 ning jättis advokaadid karistamata, kuigi tegemist on tõsise rikkumisega, samas nõustudes, et kaebus vaadati sisuliselt läbi ning selles osas tal etteheiteid ei ole. Ringkonnakohus rõhutab, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda advokaadile distsiplinaarkaristuse määramist, mistõttu ei saa ka kohus kohustada aukohut asja uueks läbivaatamiseks põhjendusega, et advokaate tuleks siiski distsiplinaarkorras karistada. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingut sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Kaebaja on saanud oma subjektiivse õiguse taotluse esitamiseks realiseerida ning kuna puudub vaidlus, et taotlus on menetlusreegleid järgides läbi vaadatud, ei ulatu halduskohtu kontroll enam kaugemale. Asjaolu, kas aukohtumenetlust algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, on aukohtu kaalutlusõigus, mille teostamist saab vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid õigusi sellega rikutakse (nt advokaat, keda karistatakse). 16. Aukohtumenetlus sarnaneb selles mõttes ametnike distsiplinaarmenetlusega, et ka ametniku distsiplinaarkorras vastutusele võtmiseks või ametialase juurdluse seaduslikkuse vaidlustamiseks puudub ametniku tegevuse läbi väidetavalt kannatanud isikul kaebeõigus, kuigi isik võib ametiasutuse tähelepanu puudustele juhtida ning tal on õigus saada märgukirjale ka igakülgne vastus (vt Riigikohtu 31.03.1995 otsus nr III-3/1-4/95). Ka kohtute seaduse § 97 lg 3 näeb ette, et distsiplinaarkolleegiumi otsuse saab vaidlustada üksnes kohtunik, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, vaidlustamise õigus puudub nii isikul, kelle kaebuse alusel menetluse algatamise taotlus tehti, kui ka menetluse algatajal. AdvS annab huvitatud isikule otsesõnu õiguse taotluse esitamiseks advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamiseks, et tõhustada advokaadi kutsetegevuse iseärasuste tõttu raskendatud järelevalvet, kuid otsustusõigus selle üle, kuidas rikkumisele reageerida ja kas üldse on tegemist süüteoga, kuulub aukohtule. Järelevalve advokaatide kutsetegevuse ja kutse-eetika nõuete täitmise üle kuulub advokatuuri pädevusse (AdvS § 3 p 2) ning kohus saab selle teostamisse sekkuda üksnes siis, kui tegemist on kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumisega. 17. Käesoleval juhul ei sõltu kaebaja õiguste või vabaduste realiseerimine advokaadi distsiplinaarvastutusele võtmisest või võtmata jätmisest. Kahjuhüvitise nõudega tuleb kaebajal pöörduda maakohtu poole ning sellise hagi esitamise eelduseks ei ole advokaadi distsiplinaarkorras karistamine aukohtu poolt. Olenemata aukohtu otsusest, peab kaebaja kohtus tõendama oma nõuet ja kahju hüvitamise elementide olemasolu, mh ka advokaadi tegude õigusvastasust. Aukohtu otsus ei aitaks kaebajat seega ka mitte potentsiaalse kahjunõude esitamisel. 18. Kaebaja väited lepitusmenetluse põhimõtete rikkumisest ei mõjuta asja lahendust ning neid ringkonnakohus ei käsitle. Kaebaja seisukoht, et kohtumäärus oli üllatuslik, on vastuolus kaebaja enda väidetega, et kohtuistungil arutati üksnes selle küsimuse üle, kuidas menetlus lõpetada. Seega pidi kaebajal olema selge, et kohus ei kavatse sisulist otsust teha.

3-13-1365 7(7) 19. Kuna kaebajal puudub subjektiivne õigus, mida ta saaks käesolevas haldusasjas esitatud kaebuse kaudu kaitsta, jättis halduskohus kaebuse HKMS § 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p 1 alusel õigesti läbi vaatamata. 20. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 29.09.2014 määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe