3-14-51709/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1

O T S U S E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Monika Laatsit Otsuse tegemise aeg ja koht 7. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-51709 Haldusasi Premizze OÜ kaebus Maksu- ja Tolliameti 10.06.2014 korralduse nr 12.2-3/23190-23 ja 19.06.2014 korralduse nr 12.2-3/23190-28 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja – Premizze OÜ, volitatud esindaja Madis Truber Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Liisa Nikkarinen Asja läbivaatamine Kirjalikus menetluses Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest, st hiljemalt 8. detsembril 2014.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Maksu-ja Tolliamet (MTA) kohustas 02.06.2014 korraldusega nr 12.2-3/23190-18 (tl 6- 7) Premizze OÜ-d esitama teavet ja dokumente. Maksuhaldur selgitas, et kontrollib Premizze OÜ ettevõtlusega tegelemist perioodil 2013. a septembrist 2014. a märtsini (korralduse p 1), samuti Goldenlands OÜ ettevõtlusega tegelemist ja käibemaksuarvestuse õigsust samal perioodil (korralduse p 2). Maksuhaldur selgitas korralduse p-s 2, et Goldenlands OÜ on jätnud maksuhalduri korraldused teabe ja dokumentide esitamiseks täitmata. Swedbank AS-lt saadud tõendite kohaselt on Goldenlands OÜ-lt laekunud korduvalt raha Premizze OÜ-le. Premizze OÜ-lt küsitud teave ja dokumendid on vajalikud, et kontrollida Goldenlands OÜ käibedeklaratsiooni andmete õigsust ja Goldendlands OÜ poolt Premizze OÜ-le kantud raha kasutamist ettevõtluses. Maksuhaldur põhjendas, miks kohustatakse Premizze OÜ-d suulise teabe esitamiseks. 2. Premizze OÜ juhatuse liige K.P. andis 09.06.2014 maksuhaldurile suulise seletuse, kuid keeldus maksukorralduse seaduse (MKS) § 64 alusel dokumentide esitamisest põhjendusega, et Goldenlands OÜ juhatuse liige A.P. on tema tütar (tl 51). 3. MTA määras 10.06.2014 korraldusega nr 12.2-3/23190-23 (tl 10) Premizze OÜ-le sunniraha 160 eurot 02.06.2014 korralduses märgitud dokumentide esitamata jätmise eest ja määras dokumentide esitamise uueks tähtajaks 17.06.2014. Korralduse põhjenduste kohaselt võib isik keelduda teabe ja dokumentide esitamisest vaid juhul, kui need süüstavad teda ja tema lähedasi. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärasele

2 dokumentide esitamise nõudmisele ega välista kaasaaitamiskohustust. MKS § 64 lg 1 p-le 6 saab tugineda ennekõike juhul, kui süüteomenetlus on alanud. Maksuhalduril on kohustus tuvastada maksustamise seisukohast olulised asjaolud ning seetõttu tuleb kaebajal esitada 02.06.2014 korralduses nõutud dokumendid. 4. Premizze OÜ ei esitanud 02.06.2014 korralduses märgitud dokumente maksuhalduri määratud tähtajaks ning 19.06.2014 korraldusega nr 12.2-3/23190-28 (tl 12) määras maksuhaldur Premizze OÜ-le sunniraha 500 eurot. Maksuhaldur jäi seisukohale, et Premizze OÜ-lt 02.06.2014 korralduses märgitud dokumentide nõudmine on õiguspärane. 5. Premizze OÜ esitas MTA 10.06.2014 korralduse ja 19.06.2014 korralduse peale vaide, mille maksuhaldur jättis 16.07.2014 vaideotsusega nr 6-1/2251 (tl 14-15) rahuldamata. 6. Premizze OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 10.06.2014 korralduse ja 19.06.2014 korralduse tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 7. Premizze OÜ leiab, et vaidlustatud korraldused, millega kaebajale määrati sunniraha, on õigusvastased ning tuleb tühistada. Kaebaja põhiseisukohad on järgmised: 1) Goldenlands OÜ juhatuse liige A.P. on kaebaja juhatuse liikme K.P.i tütar, seega lähedane. Maksuhalduri nõutud teave ja dokumendid puudutasid A.P.ile kuuluva äriühingu tegevust. Maksumenetlust läbiviiv revident teatas A.P.ile 05.05.2014 saadetud e-kirjas, et A.P.i suhtes alustatakse väärteomenetlust. Seega oli tegemist olukorraga, kus kaebaja põhjendatult arvas, et temalt saadud dokumente võidakse kasutada A.P.i suhtes läbiviidavas või peatselt alustatavas süüteomenetluses. Kaebajale ei olnud teada, et maksuhalduri kiri oli üksnes realiseerimata ähvardus. K.P. ilmus maksuhalduri ametiruumidesse, kuulas ära küsimused ja andis seletused, mida pidas võimalikuks, niisiis oli K.P. teadlik, mida tema käest küsitakse ja milliseid dokumente ta peab maksuhaldurile esitama. Eeltoodud asjaoludel oli kaebajal õigus keelduda maksuhalduri nõutud teabe ja dokumentide esitamisest, isegi kui väärteomenetlust ei olnud veel alustatud. Kaebaja õigust tugineda enese mittesüüstamise privileegile toetab kohtupraktika (nt Riigikohtu otsused asjades nr 3-4-1-15-10 ja 3-1-1-39-05; Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-10-3360 ja 3-10-3321; Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) otsused asjades Weh v Austria, Saunders v Ühendkuningriik, J.B. v Šveits) ning õiguskantsleri 18.11.2013 analüüs „Seisukoht vastuolu mittetuvastamise kohta. Isiku kaasaaitamiskohustus ja enese mittesüüstamise õigus maksumenetluses“; 2) MTA nõudis teavet ja dokumente kaebajalt kui kolmandalt isikult. Vaidlustatud sunniraha määramise korraldustes tehtud viide MKS §-des 56 ja 60 sätestatud kaasaaitamiskohustusele ei ole seega asjakohane, sest nende sätete alusel on kaasaaitamiskohustus maksukohustuslasel, mitte kolmandal isikul. Kolmanda isiku kaasaaitamiskohustust seaduses sätestatud ei ole. 8. MTA peamised vastuväited kaebusele on järgmised: 1) Maksumenetluses on kaasaaitamiskohustus nii maksukohustuslasel kui kolmandal isikul (MKS § 61 ja § 62); 2) Kohtupraktika kohaselt saab MKS § 64 lg 1 p-le 6 tugineda ennekõike juhul, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. Maksukohustuslane peab põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võib tema süüdistamiseks kasutada (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-11-495, Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-08-1090). Riigikohus on kaebaja viidatud asjas nr 3-1-1-39-05 leidnud, et enese mittesüüstamise

3 privileeg ei sõltu formaalsest menetluslikust seisundist, kuid EIK leidis otsuses Weh v Austria, et kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi tegemist olla enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega; õigus teabe andmisest ei ole absoluutne ning seos teabe ja võimaliku süütemenetluse vahel ei tohi olla kauge ja hüpoteetiline. Õiguskantsler on samuti toetanud seisukohta, et privileegi kasutamine ei tohi olla maksukohustuslase suvaotsus ning see ei anna isikule immuniteeti maksuametniku toimingute ja nõuete eest; MKS § 64 lg 1 p-le 6 saab tugineda, kui esineb reaalne oht, et maksumenetluses antud teave viib isiku enesesüüstamisele. Kohtupraktika kohaselt laieneb enese mittesüüstamise privileegi kaitseala eelkõige süüteomenetlusele, mitte maksumenetluses tavapäraste dokumentide esitamisele (vt nt EIK otsused Elomaa v Soome ja Allen v Ühendkuningriik). Kaebaja tugineb enese mittesüüstamise privileegile põhjendamatult, eesmärgiga takistada maksumenetlust. A.P.i suhtes ei ole väärteomenetlust alustatud. Kaebaja ei ole põhjendanud sidet teabe nõudmise ja A.P.i võimaliku süüteomenetluse vahel. Kui kaebaja esitaks maksuhaldurile oma raamatupidamise algdokumendid, ei tõendaks see A.P.i süüd ega süütust A.P.i suhtes dokumentide ja teabe esitamata jätmise eest hüpoteetiliselt alustatavas süüteomenetluses. Kaebaja viitab maksuhalduri 05.05.2014 e-kirjale, kuid tugines enese mittesüüstamise privileegile alles kuu aega hiljem. Seega oli kaebajal piisavalt aega, et selgeks teha, kas süüteomenetlus oli üldse alanud.

KOHTU PÕHJENDUSED 9. Maksuhaldur nõudis kaebajalt 02.06.2014 korraldusega teavet ja dokumente Goldenlands OÜ maksumenetluses. Kaebaja keeldus dokumentide esitamisest enese mittesüüstamise privileegile tuginedes, sest kaebaja juhatuse liige K.P. on Goldenlands OÜ juhatuse liikme A.P.i isa, nõutud dokumendid puudutasid A.P.ile kuuluva äriühingu tegevust ning maksuhalduri revident oli A.P.ile 05.05.2014 saadetud e-kirjas teatanud, et A.P.i suhtes alustatakse väärteomenetlust. Pooled vaidlevad selle üle, kas kaebaja võis neil asjaoludel 02.06.2014 korraldusega nõutud teabe ja dokumentide esitamisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel keelduda. Kui kaebaja võis nimetatud sättest tulenevale vaikimisõigusele tuginedes teabe ja dokumentide esitamisest keelduda, ei ole temalt vaidlustatud korraldustega sunniraha nõudmine õiguspärane. 10. MKS § 64 lg 1 p-st 5 tulenevalt on MKS §-de 60–63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega. MKS § 64 lg 1 p 6 alusel on sama õigus isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või MKS § 64 lg 1 p-s 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. 11. Halduskohtusse saab isik reeglina pöörduda üksnes oma subjektiivsete õiguste kaitseks (HKMS § 44 lg 1). Käesolevas asjas on kaebajaks Premizze OÜ ning 02.06.2014 korraldus teabe ja dokumentide esitamiseks, samuti vaidlusalused sunniraha määramise korraldused on suunatud nimetatud äriühingule. Premizze OÜ ja tema juhatuse liige K.P. on kaks erinevat õigussubjekti. Kaebaja ei tugine vaikimisõiguse kasutamisel asjaolule, et maksuhaldurile 02.06.2014 korraldusega nõutud teabe ja dokumentide esitamine võiks süüstada kaebajat ennast (ega ka tema juhatuse liiget K.P.it). Kaebajal kui äriühingul ei saa aga olla lähedasi MKS § 64 lg 1 p 5 mõttes, sest juriidiline isik on pelgalt õiguslik abstraktsioon. Seega on küsitav, kas äriühingust kaebajal on üldse õigus tugineda MKS § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud vaikimisõigusele põhjendusega, et see võiks tähendada tema lähedase õigusrikkumises süüditunnistamist. Eeltoodul ei ole asja lahendamisel siiski määravat tähtsust. Isegi kui eeldada MKS § 64 lg 1 p 6 kohaldumist olukorrale, kus Premizze OÜ soovib kasutada vaikimisõigust

4 tuginedes oma juhatuse liikme K.P.i sugulussuhtele Goldenlands OÜ juhatuse liikme A.P.iga, tuleks kaebus jätta rahuldamata. 12. EIK selgitas 08.07.2004 otsuses Weh v Austria, et õigus keelduda teabe ja dokumentide esitamisest ei ole absoluutne. EIK märkis nimetatud otsuses, et seos nõutud teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ja hüpoteetiline. Enese mittesüüstamise privileegi kaitseala laieneb eelkõige süüteomenetlustele. Ringkonnakohtute praktika kohaselt saab MKS § 64 lg 1 p-le 6 tugineda eelkõige juhul, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene uurimis- või menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud (nt Tallinna Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-11- 495 ja 3-10-3321 ning Tartu Ringkonnakohtu otsused asjades nr 3-08-1090 ja 3-09-1248). Selline järeldus on kooskõlas ka EIK praktikaga. EIK 16.03.2010 otsusest Elomaa v Soome ja 10.09.2002 otsusest Allen v Ühendkuningriik nähtuvalt ei ole enese mittesüüstamise privileegi kaitsealas mitte kõik maksumenetluses esitatavad järelepärimised isiku varade ja majandusliku seisu kohta ja seda vaatamata asjaolule, et sellise informatsiooni mitteesitamise või varjamise eest võidakse isikule määrata sanktsioon. EIK selgitas, et sellised järelepärimised on vajalikud maksude väljaarvutamiseks ja ilma maksuhaldurile sellekohase õiguse andmiseta oleks riigi maksusüsteemi efektiivne toimimine mõeldamatu. EIK selgitas lahendis Allen v Ühendkuningriik, et enese mittesüüstamise õigust ei saa tõlgendada kui üldist immuunsust maksuhalduri toimingute suhtes sooviga vältida isiku suhtes läbiviidavat uurimist maksumenetluses. EIK selgitas lahendile Murray v Ühendkuningriik viidates täiendavalt, et mitte iga meedet, millega stimuleeritakse isikut esitama ametiasutusele teavet, mida võidakse hiljem kasutada ka kriminaalmenetluses, ei saa käsitleda ebasobiva sunnina. Kohtul puuduvad andmed, et vaidlustatud korralduste andmise ajal oleks A.P.i suhtes tegelikult väärteomenetlust alustatud ning seda ei väida ka kaebaja. Seega tuleb uurida, kas süüteomenetluse alustamiseks oli olemas reaalne oht. Kaebaja tugineb vaikimisõiguse kasutamisel ühele e-kirjale maksuhalduri ja OÜ Vodelantes vahelisest pikemast kirjavahetusest (tl 16-23). Kirjavahetus puudutab OÜ Vodelantes kohustust esitada maksuhaldurile teavet ja dokumente nimetatud äriühingu suhtes läbiviidavas maksumenetluses. Maksuhaldur hoiatas A.P.it kui OÜ Vodelantes juhatuse liiget 05.05.2014 e-kirjas, et alustab A.P.i suhtes väärteomenetlust MKS § 154 alusel, kui OÜ Vodelantes ei täida maksuhalduri korraldust teabe ja dokumentide esitamiseks OÜ Vodelantes suhtes läbiviidavas kontrollimenetluses. Käesolevas asjas nõuti kaebajalt teavet ja dokumente Goldenlands OÜ, mitte OÜ Vodelantes maksumenetluses. MKS § 154 näeb ette väärteokaristuse maksuhalduri tegevuse takistamise eest, sh teabe ja dokumentide esitamata jätmise eest. Selle süüteokoosseisu olemust ja kohtule esitatud seisukohti arvestades ei ole usutav, et kaebaja valduses olevad dokumendid tema ja Goldenlands OÜ vaheliste tehingute kohta võiks kuidagi mõjutada A.P.i karistamist maksuhalduri tegevuse takistamise eest OÜ Vodelantes maksumenetluses. Kaebaja ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaks alust arvata, et A.P.it ähvardas süüteomenetlus väljaspool maksuhalduri 05.05.2014 e-kirjas toodud asjaolusid. Enese mittesüüstamise privileegile tuginev isik peab põhistama ohtu, et andmeid või tõendeid võib kasutada tema või tema lähedaste süüdistamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-11-495 ja Tartu Ringkonnakohtu otsus asjas 3-09-2921). Selline põhistus peab olema kontrollitav. Mida kaugem on seos nõutud teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel, seda põhjalikumalt peab isik enese mittesüüstamise privileegile tuginemist põhistama. Põhistamine tähendab HKMS § 63 kohaselt faktilise väite selgitamist selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. Kohus leiab, et käesolevas asjas ei ole kaebaja põhistanud ohtu, et temalt nõutud teave ja dokumendid võiks viia A.P.i süüstamiseni. Kaebaja esile toodud asjaoludel on seos kaebajalt nõutud teabe ja A.P.i võimaliku süüteomenetluse vahel kauge ja hüpoteetiline. Seega ei olnud kaebajal õigust tugineda enese mittesüüstamise privileegile.

5 13. Kohus jagab maksuhalduri arvamust, et maksumenetluses on kaasaaitamiskohustus nii maksukohustuslasel kui kolmandal isikul, kuigi menetluslikust seisundist tulenevalt on nende kaasaaitamiskohustus erineva sisu ja mahuga. Kolmanda isiku kaasaaitamiskohustus tuleneb MKS §-dest 61 ja 62, mis annab maksuhaldurile õiguse nõuda kolmandalt isikult teavet ja dokumente maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks (st käimasolevale maksumenetlusele kaasaaitamiseks) ning paneb seega kolmandale isikule kohustuse maksuhaldurile sellist teavet ja dokumente esitada. Vaidlustatud korraldused on adresseeritud kaebajale kui kolmandale isikule, seetõttu on korraldustes sisalduv viide MKS §- s 56 ja § 60 lg-s 1 sätestatud maksukohustuslase kaasaaitamiskohustusele tõepoolest ekslik, nagu kaebaja õigesti väidab. See haldusakti motiveerivas osas sisalduv ekslik viide valele õigusnormile ei ole aga vaidlustatud korralduste tühistamise aluseks, sest see ei saanud mõjutada asja õiget otsustamist (HMS § 58). 14. Kuna kaebajal ei olnud õigust enese mittesüüstamise privileegile tuginedes teabe ja dokumentide esitamisest keelduda ning muudel alustel kaebaja kaebuse esemeks olevaid sunniraha korraldusi ei vaidlusta, oli kaebajalt sunniraha nõudmine õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. 15. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid MTA ei ole esitanud menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust, seega jäävad menetluskulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Monika Laatsit