3-13-1175/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Kaire Pikamäe ja Ruth Plaks Otsuse tegemise aeg ja koht 7. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-13-1175 Haldusasi GR kaebus Politseija Piirivalveameti 29.04.2013 relvaloa kehtetuks tunnistamise otsuse nr 4.2-1/16819-1 tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja: GR, esindaja Anto Kasak Vastustaja: Politseija Piirivalveamet, esindaja Aare Hõbe Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus GR apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON 1. Jätta GR apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19. märtsi 2014. a otsus haldusasjas nr 3-13-1175 muutmata. 2. Jätta GR taotlus menetluskulude väljamõistmiseks Politseija Piirivalveametilt rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse hiljemalt 8. detsembril 2014 (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-13-1175 2(7) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Politseija Piirivalveamet (edaspidi PPA) tunnistas 29.04.2013 otsusega nr 4.2-1/6819-1 relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 3 p-st 2, § 36 lg 1 p-st 6, § 43 lg-st 31 ja Riigikohtu 14.12.2010 otsusest nr 3-4-1-10-10 juhindudes kehtetuks GR-le väljastatud relvaload nr RL0726802, RL0736471, RL0730567 ja RL0730349. Neist kaks esimest (kehtivusega kuni 08.09.2015) andsid GR-ile õiguse omada ja kanda enese ja vara kaitseks vintraudset püstolit ja revolvrit ning kaks viimast (kehtivusega kuni 15.09.2015) andsid GR-ile õiguse omada ja kanda jahipidamise otstarbel sileraudset püssi ja vintraudset püssi. PPA põhjendas otsust järgmiselt. Karistusregistri väljavõtte kohaselt on Harju Maakohtu 31.01.2013 otsusega (jõustus 01.02.2013) GR-ile määratud rahaline karistus ning sõidukijuhtimise õiguse äravõtmine 2 kuuks karistusseadustiku (KarS) § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest. Lisaks on tal mitu kehtivat väärteokaristust ja üks kehtiv välisriigi karistus. Sõidukit joobeseisundis (KarS § 424) juhtinud isik on selle teo pannud toime tahtlikult, mitte ettevaatamatusest. Ehkki mootorsõiduki joobes juhtimise näol ei ole tegemist isikuvastase kuriteoga, mille toimepanemisel kasutati relva, leiab haldusorgan, et selle kuriteo üldohtlikkus ning kõrgendatud avalik huvi kaaluvad üles selle kuriteo toimepannud relvaomaniku isikuomadused ning teiste isikute elu ja tervise kaitseks on relvaloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne meede. Antud kontekstis on GR politseiasutusele kui relvalube väljastavale kaalutlusõigust omavale institutsioonile potentsiaalselt isikuks, kes võib alkoholi tarvitamise ja samaaegse tulirelva käitlemisega põhjustada raske tagajärje. Arvestades kriminaalkorras karistatud isiku poolt toime pandud kuritegu ja selle ohtlikkust isikute õigushüvedele ning arvestades isikut ja temale süüks arvatud teo asjaolusid, siis ei vasta ta enam relvaloaomanikuna relvaseadusega kehtestatud nõuetele. 2. GR esitas 31.05.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus PPA 29.04.2013 otsuse nr 4.2-1/6819-1 tühistada.

Relvaloa kehtetuks tunnistamise otsus on motiveerimata. Vastustaja pole arvestanud otsuse koostamisel kõikide asjaoludega, mistõttu on rikutud kaalutlusõigust. Arvestamata on jäetud süüteo aluseks olevad asjaolud, individuaalne süü ja kaebaja varasem käitumine. Kahala Jahiseltsi juhatuse liige HH on kirjutanud kirja, milles palub jätta kaebajale alles tema relvaluba. Juhatuse liige kirjeldab GR kui väga eeskujulikku ja kohusetundlikku jahimeest. Kuriteo eest karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole mõõdukas abinõu. Kuriteo eest karistamise fakt pole iseenesest põhjus kaalutlusõiguse välistamiseks isikute suhtes, kellele riik on usaldanud relva. Kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda, et isik oleks relva kasutades edaspidi alati ohtlik. Kaebaja rikkus sõidukijuhtimisele ette nähtud reegleid, kuid ei kahjustanud kellegi elu ega tervist. Relvaloa kehtetuks tunnistamine on ilmselgelt ebaproportsionaalne kaebaja poolt toimepandud rikkumise raskusega. Pole võimalik väita, et ükskõik millise kuriteo eest kriminaalkorras karistatus annaks automaatselt aluse pidada tõenäoliseks, et see isik paneb relva kasutades toime edasisi õigusvastaseid tegusid. Kahtlus, et relva valdamine tekitab ohu uute õigusvastaste tegude toimepanemiseks relva kasutamisega, võib eelkõige olla seostatav tahtlikult toime pandud kuritegudega, mille koosseisuliseks tunnuseks on vägivalla kasutamine. KarS § 51 järgi võib kohus võtta süüdimõistetult kuni viieks aastaks relva ja laskemoona omamise õiguse, kui isik mõistetakse süüdi relva või laskemoona omamise või kasutamisega seotud kuriteos. Lisakaristuse kohaldamise võimalus on sätestatud kohtu kaalutlusõigusena, mitte kohustusena. Käesoleval juhul ei seondunud toimepandud

3-13-1175 3(7) kuritegu relva või laskemoona omamise või kasutamisega ning relvaloa kehtetuks tunnistamine on ebaproportsionaalne.

Samuti on otsuse tegemisel kaebaja jäänud ära kuulamata. Otsus tehti kaebaja kahjuks, mistõttu ei saa haldusmenetlust läbi viia selliselt, et ei kuulata ära menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid.

3. Politseija Piirivalveamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. 4. Tallinna Halduskohus jättis 19.03.2014 otsusega GR kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Haldusakti andmisel on vastustaja teostanud kaalutlusõigust ja võtnud arvesse asjassepuutuvaid norme, Riigikohtu lahendeid ja faktilisi asjaolusid. Vaidlustatud haldusaktis sisalduvad selle andmise põhjendused. Otsus on vormistatud nõuetekohaselt.

Kriminaalkorras karistatud isiku relvaloa kehtetuks tunnistamine on lubatud, et tagada inimeste elu ja tervise kaitse, samuti riigi julgeolek ja avalik kord (Riigikohtu otsus nr 3-4-1-5-05). Harju Maakohtu 31.01.2013 otsusega on kaebajale määratud rahaline karistus ning sõidukijuhtimise õiguse äravõtmine 2 kuuks KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest. Kaebajal on ka kehtivaid väärteokaristusi ja üks kehtiv välisriigi karistus, mis näitavad, et kaebaja näol on tegemist süstemaatilise liikluseeskirjade/liiklusseaduse rikkujaga. Mootorsõiduki kasutamine on sarnaselt tulirelva käitlemisega seotud kõrgendatud ohuga nii kasutajale endale kui ka ümberkaudsetele.

Asjaolu, et kaebaja oma sõnul ei kahjustanud kellegi elu ega tervist, on õnnelik juhus, sest sõiduki juhtimine alkoholijoobes teeb juhist iseenesest potentsiaalse mõrtsuka. Kuivõrd KarS § 50 lg 1 võimaldab diskretsiooni, kas kohaldada muu hulgas mootorsõiduki ohutu liiklemise või käituseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdimõistetule või süüdlasele lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ja p 1 järgi kohus võib sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kohaldada kuriteo korral kuni kolmeks aastaks ning kaebaja suhtes peeti vajalikuks lisakaristuse kohaldamist 2 aastaks, siis ei olnud kaebaja süütegu sugugi tähtsusetu. Jahipidamine ei eelda alati relva kandmist ja kasutamist – ajajana on kaebajal võimalik jahil käia ka edaspidi. Kaebaja ei ole esitanud mingeid põhjendusi ega tõendeid, millest nähtuks, miks on kaebajale tema isikliku turvalisuse tagamiseks, pere või vara kaitseks või tööalaselt vältimatult vaja tulirelva. Väär on kaebaja väide, et PPA ei ole arvestanud kaebaja varasema käitumisega – sellega, et tegemist oli kaebaja esimese kriminaalkorras karistatava teoga. Kaebaja varasemat käitumist ei iseloomusta üksnes tema käitumine jahimehena Kahala Jahiseltsis ega see et, ta pole varem rohkem kuritegusid toime pannud, vaid eelkõige see, et ta süstemaatilise liikluseeskirjade rikkujana ei suuda järgida kehtivaid reegleid ja tema suhtumine õiguskorda on ilmselgelt hoolimatu.

RelvS § 1 lg-st 11 tuleneb, et selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse (HMS) sätteid, arvestades RelvS erisusi. HMS näeb ette üldjuhul isiku ärakuulamise kohustuse enne haldusakti andmist. PPA ei ole ümber lükanud kaebaja väidet ärakuulamisõiguse rikkumisest ega esitanud selles osas ka mingeid omapoolseid selgitusi. Samas ei saa HMS §-st 58 tulenevalt haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid, kui see ei võinud mõjutada asja otsustamist. Riigikohtu praktika kohaselt on koormava haldusakti andmisel ärakuulamisõiguse tagamata jätmine reeglina käsitatav sedavõrd olulise rikkumisena, mis toob endaga kaasa haldusakti õigusvastasuse (vt nt Riigikohtu 14.02.2011 otsust asjas nr 3-3-1-76-10; 10.12.2010 otsust asjas

3-13-1175 4(7) nr 3-3-1-72-10). Sellisest reeglist on aga võimalik teha erandeid, nagu Riigikohtu praktikas on korduvalt tehtud motiveerimispuudustega haldusaktide vaidlustamise korral. Kuigi PPA ei ole andnud kaebajale võimalust enne otsuse tegemist esitada asja kohta oma arvamust ja/või vastuväited ega ole toonud välja ka seaduslikku alust selle nõude eiramiseks, ei ole see rikkumine saanud viia asjas ebaõige otsuse tegemiseni. Kohtumenetluses ei ole kaebaja ära näidanud, et relvaloa kehtetuks tunnistamine piiras ebaproportsionaalselt tema õigusi. Kohus ei näinud, et võimalike vastuväidete esitamise korral haldusmenetluses oleks vastustaja teinud teistsuguse otsuse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 5. GR palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada või alternatiivselt saata asi halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kaebajale kriminaalasjas mõistetud lisakaristuse pikkus ei olnud kaks aastat, nagu halduskohus ekslikult märkis, vaid kaks kuud. Seetõttu on kohus ebaõigesti hinnanud ka süüteo asjaolusid ja kaebaja isikut. Ärakuulamisõiguse rikkumine on selline menetlusnormi rikkumine, mis võib viia ebaõige otsuseni. Halduskohtu poolt välja pakutud põhjendus, mille kohaselt võiks analoogia korras kohaldada ärakuulamisõiguse rikkumisele ning põhjendamispuuduste rikkumisele identseid kohtulahendeid, ei ole veenev ega õiguspärane. Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-10-10 asunud seisukohale, et kriminaalkorras karistatud isiku puhul relvaloa vaagimisel tuleb alati arvestada süüteo aluseks olevate asjaolude ning individuaalse süüga. Apellanti on karistatud ainult lisakaristusega (juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks). Arvestamata on jäetud kriminaalsüüteo puhul individuaalse süüga ning süüteo aluseks olevate asjaoludega. Vastustaja ei ole arvestanud otsuse tegemisel apellandi kriminaalkorras karistamise aluseks oleva süüteoga, mistõttu on otsus ebaporportsionaalne. Soetamisloa ja relvaloa kehtetuks tunnistamine piirab iga kuriteo eest karistatud isiku vaba eneseteostust viisil, mis võtab isikult täielikult võimaluse kasutada relva jahipidamiseks ja turvalisuse tagamiseks kuni võimaliku uue loa saamiseni. Uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist karistusregistrist eeldab loa taotlemist, millega kaasneb isiku jaoks ajaja rahakulu. Kuriteo eest süüdi mõistmine ei tähenda seda, et isik oleks seetõttu relva kasutades edaspidi alati ohtlik. Apellant on rikkunud sõidukijuhtimisele ette nähtud reegleid. Tegemist ei ole isikuvastase kuriteoga, vaid eetilise ja ühiskonna moraali vastase kuriteoga. Apellant ei kahjustanud kellegi elu ega tervist. Kahtlus, et relva valdamine tekitab ohu uute õigusvastaste tegude toimepanemiseks relva kasutamisega, võib eelkõige olla seostatav tahtlikult toime pandud kuritegudega, mille koosseisuliseks tunnuseks on vägivalla kasutamine. Apellandi toime pandud kuritegu seda ei olnud. Relvaluba on üks turvalisuse tagamise vahendeid. Turvalisuse tagamine, nagu jahipidaminegi, ei eelda alati relva kasutamist, kuid relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise eesmärgil on üks vaba eneseteostuse lubatud viise, mis kuulub PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostuse õiguse kaitsealasse (Riigikohtu 26.03.2009 otsus asjas nr 3-4-1-16-08, p 24). Tulenevalt RelvS § 28 lõike 1 punktist 4 võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata turvalisuse tagamiseks ehk enese ja vara kaitsmise otstarbel. Vastustaja ei ole arvestanud turvalisuse tagamise eesmärkidega ega seda, et relvaloa hankimisel on apellant arvestanud ka oma turvalisuse tagamisega ning oma pere ja vara kaitsmise eesmärkidega.

3-13-1175 5(7) Kohus peab arvesse võtma ka tänast geopoliitilist olukorda, kus võib teatud riikidevaheliste konfliktide eskaleerumise tõttu esineda olukord, kus vajavad kaitset nii apellandi pere kui ka lähedased. Enesekaitse on põhiseadusest tulenev õigus. 6. Politseija Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata. Tähtsust ei oma, et halduskohus märkis kohtuotsuses, nagu oleks kaebajale määratud lisakaristuseks juhilubade äravõtmine kaheks aastaks. Kohtuotsuses on viidatud ka sellele, et lisakaristuse pikkus oli kaks kuud ning sama nähtub vaidlustatud haldusaktist. Kriminaalkaristuse määramisel ei ole lisakaristuse määramine kohustuslik ning lisakaristuse määramine näitab juba ise rikkumise raskusastet. Ehkki mootorsõiduki joobes juhtimise näol ei ole tegemist isikuvastase kuriteoga, mille toimepanemisel kasutati relva, leiab haldusorgan, et selle kuriteo üldohtlikkus ning kõrgendatud avalik huvi kaaluvad üles selle kuriteo toimepannud relvaomaniku isikuomadused ning teiste isikute elu ja tervise kaitseks on relvaloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne meede. Mootorsõiduki juhtimine joobeseisundis kujutab endast alati ohtu liikluses osalejate turvalisusele, isegi siis, kui sellega ei põhjustatud raskeid tagajärgi. Joobe puhul on juhi võime sõidukit juhtida tunduvalt halvenenud ning märkimisväärselt kasvab oht põhjustada raskete tagajärgedega liiklusõnnetus. Tegemist ei olnud vaid ebaeetilise teoga. Apellandi väide, et otsuse koostamisel ei ole vastustaja arvestatud kõikide asjaoludega ning tema isikuga, on seetõttu asjakohatu.

Halduskohus leidis õigesti, et ärakuulamisõiguse rikkumine ei mõjutanud asja otsustamist. Apellant ei ole toonud välja konkreetseid põhjendusi ega esitanud ühtegi kindlat tõendit selle kohta, et apellant vajaks isikliku turvalisuse tagamiseks vältimatult tulirelva. Esitatud ei ole tõendeid, mis kinnitaksid, et apellandil on vaja relva kasutada tööalases tegevuses või enese ja vara kaitsmise eesmärgil. Apellant on ainsa asjaoluna toonud välja suurte sularahatehingutega kaasnevad riskid. Võimalused tehingute tegemiseks sularahata arveldamise korras on ilmselgelt sedavõrd head, et puudub tungiv vajadus kasutada äri ajamisel suuri sularahasummasid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7. Kriminaalasjas nr X-XX-XXX koostatud süüdistusaktist nähtuvalt juhtis kaebaja 30.01.2013 kella 05:26 paiku Tallinnas XXXXXXXX XXX XX asuva maja juures mootorsõidukit BMW X5 registreerimismärgiga XXXXXX joobeseisundis (väljahingatavas õhus oli mootorsõiduki juhtimise ajal alkoholi vähemalt 1,06 milligrammi ühe liitri kohta). Kriminaalkaristuseks määrati apellandile rahatrahv summas 768 eurot ja lisakaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine kaheks kuuks. Kaebajal oli relvaloa kehtetuks tunnistamise ajal ka 8 kehtivat väärteokaristust ja üks välisriigi karistus (rahatrahv). 8. Halduskohtu poolt lisakaristuse suuruse osas ebaõigete põhjenduste esitamine, nagu oleks lisakaristus üks raskemaid võimalikke, ei too kaasa kohtuotsuse tühistamist. PPA otsuses on karistuse raskusele õigesti viidatud, hinnatud süüteo ohtlikkust ja isiku käitumist väärtegude toimepanemisel, viidatud ohule, mida apellant võib alkoholijoobes ja tulirelva omades põhjustada ning kaalutud kaebaja huvi relvaloa edasiseks omamiseks ja avalikku huvi. Haldusakti põhjendus vastab seadusega nõutud ja õiguste kaitsmiseks vajalikule miinimumstandardile (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 20.03.2014 otsus asjas nr 3-3-1-87-13, p 16). Kaalutlused on asjakohased. RelvS § 36 lg 1 p 11 ei luba relvaluba anda isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades. Sama paragrahvi lg 4 p 3 võimaldab relvaloa andmisest keelduda isikule, kes enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu on sobimatu antud liiki relva soetama

3-13-1175 6(7) ja omama. Vastustaja ei ole neile sätetele käesoleval juhul tuginenud, kuid neist sätetest saab järeldada, et seadusandja eesmärk on olnud ka liiklusalaseid süütegusid korduvalt toime panevatele ja sellega teiste isikute turvalisust ohustavalt käituvatele isikutele ning mootorsõidukit alkoholijoobes juhtinud isikutele (ka oluliselt väiksemas joobes, arvestades liiklusseaduse § 69 lõiget 3 ja § 224 lõiget 1) relvalube mitte võimaldada. Avalikku huvi relvaloa kehtetuks tunnistamiseks saab seetõttu pidada kaalukaks. Relvaloa kehtetuks tunnistamisel ei pea PPA tuvastama isiku poolt teistele inimestele kahju tekitamist, sest tulirelvadest lähtuvate ohtude suurust arvestades on nende omamise piiramine õigustatud ka tulevikus tekkida võiva kahju ennetamiseks. Avalik huvi relvaloa kehtetuks tunnistamiseks eksisteerib juba juhul, kui isikust lähtub potentsiaalne oht tulirelva väärkasutamiseks. Joobeseisundis teisi isikuid ohustaval viisil käitumine, nt mootorsõiduki juhtimine, on selleks kindlasti. 9. Apellandi puhul ei saa temale määratud karistusi arvestades olla seetõttu kindlust, et ta on relvade käsitsemisel piisavalt hoolas, ja seda ka siis, kui ta on jahiseltsi liikme kandidaadina viimase 8 kuu jooksul näidanud end eeskujuliku ja kohusetundliku jahimehena. 10. Ärakuulamisõigus ei ole absoluutne menetluslik õigus. HMS § 40 lg 3 p 1 võimaldab jätta menetlusosalise arvamuse ära kuulamata, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Kuigi relvaloa kehtetuks tunnistamisel võib sellel alusel olla õigustatud haldusmenetluse sedavõrd kiire läbiviimine, et isikut ära ei kuulata, eesmärgiga vähendada isikust lähtuvaid ohtusid teistele inimestele ja ühiskonna turvalisusele, ei nähtu käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades, et vastustaja soovis relvaluba kehtetuks tunnistada viivitamatult. Kuriteo toimepanemisest ja kriminaalkaristuse määramisest oli relvalubade kehtetuks tunnistamise ajaks möödunud juba ligi kolm kuud. 11. Ärakuulamisõiguse rikkumise korral kaalutlusõiguse alusel antavate haldusaktide puhul on üldjuhul tagajärjeks haldusakti kehtetuks tunnistamine. Kohus ei saa ise asuda haldusorgani asemel kaaluma, kas need asjaolud, mida haldusakti adressaat soovis välja tuua, tooksid kaasa kaalumise teistsuguse tulemuse ja asja teisel viisil otsustamise. Selliste vastuväidete kaalu peab hindama haldusorgan ise. 12. Käesoleval juhul on siiski õigustatud sellisest reeglist erandi tegemine. Kaebajal on olnud võimalik kohtumenetluses esitada relvalubade kehtetuks tunnistamisele vastuväiteid. 13. Apellatsioonkaebusest ega kaebusest ei nähtu, millised olid need kaebaja kuritegu ja isikut iseloomustavad asjaolud, mis on PPA poolt jäetud kaalumata. PPA otsusest nähtuvalt on haldusorgan arvestanud asjaoluga, et kaebaja kuritegu ei olnud seotud vägivallaga. Nagu ringkonnakohus eespool selgitas, ei ole relvaloa kehtetuks tunnistamine õigustatud üksnes vägivallaga seotud süütegude toimepanemise järel. Kuna kaebajale on muu hulgas antud kaks relvaluba jahirelva omamiseks ja kandmiseks, sai haldusorgan vastupidise info puudumisel arvestada ka sellega, et jahipidamisega seoses ei ole kaebajal probleeme esinenud. 14. Tsiviilelus ei ole relva omamine ja kandmine vältimatu eeldus enda ohutuse ja oma vara säilimise tagamiseks. Samuti ei eelda kaebaja tööalane tegevus relva olemasolu. Kui kaebaja kardab, et sularahas arveldamine võib tõsta tõenäosust, et ta langeb kuritegevuse ohvriks, siis on tal võimalus võtta tarvitusele muid meetmeid kui tulirelva kandmine. Tehinguid on võimalik teha ka sularahaga arveldamata pangaülekannete teel, teha tehinguid üksnes turvakaamerate vaateväljas või pangakontoris või kasutada turvatöötaja abi. Kaebaja ei ole näidanud, et tema huvi jahipidamiseks (RelvS § 28 lg 1 p 1) või enda või oma vara turvalisuse tagamiseks (RelvS § 28 lg 1 p 3) oleks eriliselt kaalukad. Eriliste asjaolude puudumise tõttu ei olnud vastustajal ka kohustust selliseid kaebajat iseloomustavaid erilisi asjaolusid arvesse võtta.

3-13-1175 7(7) 15. Apellant palub ringkonnakohtul arvesse võtta ka praegust Eesti geopoliitilist olukorda. Ringkonnakohus selgitab, et kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Apellant ei ole näidanud, et relvalubade kehtetuks tunnistamise ajal oleks olukord Eestis olnud selline, et apellandi vajadus ähvardavate ohtude tõrjumiseks relvi omada oleks olnud kaalukam kui avalik huvi ära hoida võimalikke ohte, mis võivad relvade lubamatu kasutamisega kaasneda. Apellandi õigust enesekaitsele on võimalik teostada ilma tulirelva olemasoluta. Eelkõige on selline kohustus aga turvalisuse ja julgeoleku tagamise kohustust täitvatel riigiasutustel. 16. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 17. HKMS § 109 lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et esimese astme kohtus tasus apellant riigilõivu kokku summas 55 eurot. Apellatsioonimenetluses on kaebaja tasunud riigilõivu 15 eurot. Muude menetluskulude kohta pooled kohtumenetluses tõendeid ei ole esitanud ega nende väljamõistmist taotlenud. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks