3-14-50637/19 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

1

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number 3-14-50637 Otsuse kuupäev 7. november 2014 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Sven Uibo kaebus Tartu Vangla toimingu (02.01.2013 etapeerimine Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse) õigusvastasuse tuvastamiseks Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised

Resolutsioon Kaebaja – Sven Uibo Vastustaja – Tartu Vangla

1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 8. detsember 2014. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Tartu Halduskohtusse saabus 20.04.2014 Sven Uibo kaebus, milles ta nõuab tema 02.01.2013 Tartu Vangla poolt Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse etapeerimise õigusvastasuse tuvastamist seoses tingimustega saatebussis. Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamist põhjendas S. Uibo kavatsusega esitada hiljem hüvitamisnõue.

2. 22.05.2014 jättis Tartu Halduskohus S. Uibo kaebuse käiguta, kuna kaebaja polnud tasunud riigilõivu ega esitanud menetlusabi taotlust.

3. 27.05.2014 saabus Tartu Halduskohtusse S. Uibo taotlus tema riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel.

2

4. Tartu Halduskohus esitas 28.05.2014 halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 58 alusel Tartu Vanglale kohtunõude, milles palus väljastada S. Uibo vanglasisese isikuarve väljavõtte. Tartu Vangla edastas nõutud dokumendi samal päeval.

5. 30.06.2014 määrusega jättis Tartu Halduskohus S. Uibo menetlusabi taotluse rahuldamata ning andis talle 10-päevase tähtaja riigilõivu tasumiseks.

6. 11.07.2014 saabus Tartu Halduskohtusse S. Uibo avaldus, milles ta märkis, et riigilõiv on tasutud ning esitas seda tõendava dokumendi.

7. Tartu Halduskohus esitas 30.07.2014 HKMS § 58 alusel kohtunõude Tallinna Vanglale, milles palus teatada, kelle bussiga etapeeriti S. Uibo 02.01.2013 Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse. Samal päeval vastas Tallinna Vangla, et S. Uibot etapeeriti Tartu Vangla sõidukiga.

8. Oma 01.08.2014 määrusega võttis Tartu Halduskohus kaebuse menetlusse, luges vastustajaks Tartu Vangla ning kohustas vastustajat kaebusele kirjalikult vastama.

9. Tartu Vangla 14.08.2014 vastuses paluti jätta kaebus rahuldamata.

10. 15.08.2014 määras Tartu Halduskohus asja läbivaatamisele 08.10.2014 kohtuistungil.

11. Tartu Halduskohtusse saabus 22.08.2014 S. Uibo avaldus, milles ta palus lahendada asja kirjalikus või lihtmenetluses, põhjendades seda tema ümberpaigutamise ja tervisliku seisundiga. Samas avalduses palus ta võtta ka tunnistused kaaskinnipeetavatelt, keda temaga koos etapeeriti.

12. 27.08.2014 määrusega määras kohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses ning andis menetlusosalistele täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks aega kuni 08.10.2014. Menetlusosalised täiendavaid menetlusdokumente ei esitanud.

Kaebuse põhjendused

13. Kaebuse kohaselt kestis 02.01.2013 sõit Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse kolm tundi. Etapibussis oli 0,3 m2 ruumi isiku kohta, Euroopas on aga minimaalne 0,8 m2. S. Uibo hinnangul võib olla tegemist Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumisega. Ta selgitab, et etapibussis polnud üldse ruumi. Ta palus tualetti. Kogu aja valutas pea ja kõht ning poole tee peal tühjendas ta häda püksi, mistõttu tundis ta häbi, masendust ja alandust. Kuna bussis polnud turvavööd, kartis ta oma elu pärast.

14. 22.08.2014 Tartu Halduskohtusse saabunud avalduses märgib S. Uibo, et ütles selges eesti keeles, et soovib WC-sse ning samuti küsis ta valvuri käest, miks ei ole turvavööd.

Vastustaja vastuväited

15. Oma vastuses kaebusele märgib Tartu Vangla, et tuvastamiskaebuse esitamise põhjendatud huvina märgitu – vanglale kahjunõude esitamise – oli S. Uibo kohtusse pöördumise hetkeks juba realiseerinud, kuna ta esitas 30.01.2014 kahju hüvitamise taotluse, mille Tartu Vangla 03.04.2014 otsusega nr 1-13/121-2 rahuldamata jättis.

3

16. Tartu Vangla selgitab, et buss, millega kaebaja Tallinna Vanglast Tartu Vanglasse toimetati, on Tartu Vanglas kasutusel alates oktoobrist 2010. Bussid soetati Justiitsministeeriumi korraldatud riigihankega, milles nähti ette ka bussis olevatele kambritele mõeldud tingimused. Bussides on olemas ventilatsioon, valgustus, peale igakordset etapeerimist bussid koristatakse, millega tagatakse busside puhtus, bussis on olemas istekoht igale kinnipeetavale, transporditakse korraga ainult niipalju kinnipeetavaid kui on bussis ettenähtud kohti ning kunagi ei panda boksi korraga rohkem kinnipeetavaid, kui seal on ettenähtud istekohti. Etapeerimised ei toimu ebamõistlikult kaua ning lähtepunktist sihtkohta jõutakse üldjuhul sama ajaga, kui see toimuks tavatranspordiga sõites. Kaebaja sõit Tallinnast Tartusse kestis 2 tundi ja 50 minutit.

17. Tartu Vangla märgib, et on ilmselge, et kinnipeetava etapeerimisel tuleb tagada tema ohutus ning väärikust austav kohtlemine, mis ei tähenda aga seda, et etapeerimine peab toimuma tingimustes, mis ületavad ka ühistranspordis sõitmiseks pakutavad tingimused. Kaebaja ei ole kaebuses nimetanud ühtegi faktilist negatiivset tagajärge, mis saabus temale 02.01.2013 transportimisel, kus tal oli etapibussis oma kohal istudes ruumi 0,396 m2. Kaebaja avaldab ainult arvamust, et see võib olla EIÕK artikli 3 rikkumine. Ka tavalises sõiduautos tagaistmel istudes ei ole kaassõitjal või bussis reisijal ülemäära ruumi enda liigutamiseks või võimlemiseks, rääkimata võimalikust püsti tõusmisest, et ennast sirutada.

18. Pelgalt seetõttu, et istumine võib muutuda ebamugavaks, ei ole veel alust rääkida isikule eriliste kannatuse või piina tekitamisest, mis oleks käsitletav inimese väärikust alandava kohtlemisena. Kuigi vanglale esitatud taotluses avaldas kaebaja ainult, et mitme tunni jooksul ei lubatud tualetti ja temal tekkis peaja kõhuvalu, siis kohtule esitatud kaebuses väidab kaebaja juba, et ta palus tualetti, aga kuna ruumi polnud üldse, oli ta sunnitud poole tee peal tühjendama oma häda püksi, mille tõttu tundis häbi, masendust ja alandust. Kui kaebaja pidas selle all silmas, et etapibussis ei ole tualetti, siis vastab see tõele. Etapibussides WC-d ei ole ja selle olemasolu etapibussides ei ole ka ette nähtud. Vastustajal puuduvad andmed selle kohta, et 02.01.2013 toimunud etapeerimise ajal oleks mõni transporditavatest kinnipeetavatest oma ihuhäda püksi lasknud ning ka kaebaja ei ole oma väite tõenduseks ühtegi tõendit esitanud ega ole ka viidanud, kus selle kohta tõendeid võiks leida, mistõttu tuleb kaebaja väide lugeda paljasõnaliseks ja mittetõendatuks.

Kohtu seisukoht

19. S. Uibo nõuab tema 02.01.2013 Tartu Vangla poolt Tallinna vanglast Tartu Vanglasse etapeerimise õigusvastasuse tuvastamist seoses tingimustega saatebussis. Kannatusi põhjustati tema sõnul ebainimlikult vähese põrandapinnaga ning sellega, et etapiautos ei olnud tualeti võimalust ega turvavööd ja ta kartis oma elu pärast. Õigusvastasuse tuvastamise nõude esitamist põhjendas kaebaja kavatsusega esitada hiljem hüvitamisnõue. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lõikest 1 tulenevalt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seejuures kehtib RVastS § 7 lõikes 1 sätestatud üldreegel, mille kohaselt peab isiku õigusi olema rikutud avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega. Kaebaja leiab, et tema hinnangul võib olla tegemist EIÕK artikli 3 rikkumisega, sest mitme tunni jooksul põhjustati vaimseid kannatusi, kuna etapibussis ei olnud kindlustatud minimaalne ruum 0,8 m2 isiku kohta. Ta palus tualetti, seda ei võimaldatud ja ta tühjendas häda püksi, tundis häbi, masendust, alandust.

4

20. Kehtivast õigusest ei tulene selgeid nõudeid saatebussi tingimustele. Justiitsministri 30. mai 2006 määruse nr 17 „Vangla saatemeeskonna ülesanded ja töökord“ §-st 11 tuleneb, et saateülesande täitmine toimub üldjuhul alarmsõidukiga ning § 12 lg 1 sätestab, et saadetavate paigutamiseks on lukustatavad kambrid, kus on võimalik saadetavat jälgida vahetult või ust avamata elektrooniliselt. Nende nõuete täitmise üle käesoleval juhul vaidlus puudub. Täpsema regulatsiooni puudumisel tuleb kinnipeetavate saatmisel lähtuda vangistusseaduse § 41 lõikes 1 sätestatud põhimõttest, mille kohaselt koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega.

21. Kohus on seisukohal, et kinnipeetava saatmine saatebussiga on iseenesest vangistusega paratamatult kaasnev ebameeldivus, sest esineb palju objektiivseid põhjusi, miks kinnipeetavat tuleb ühest vanglast teise kinnipidamisasutusse toimetada. On ilmselge, et maanteetransport on kinnipeetava saatmiseks Eesti tingimustes kõige otstarbekam. Samuti on ilmselge, et ka saatmise käigus peavad olema tagatud olulisemad vangistuse täideviimise põhimõtted ulatuses, milles see on saatebussis mõeldav ehk kinnipeetava üle peab olema võimalik teostada järelevalvet, peab olema võimalik järgida eraldihoidmise printsiipi jne.

22. Seega sõltub saatmise õiguspärasus käesoleval juhul sellest, kas saatmisega tekitati rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad kinnipeetava saatmisega. Niisuguseid kannatusi või ebameeldivusi saavad põhjustada saatmisel eelkõige tingimused, mis on oluliselt ebamugavamad võrreldes analoogilise transpordiga vabaduses, arvestamata seejuures neid tingimusi, mis on otseselt põhjustatud asjaolust, et tegemist on kinnipeetava saatmisega. Kaebaja teatas kohtule, et ta nõuab õigusvastasuse tuvastamist 02.01.2013 sõidu pärast Tallinna – Tartu sõiduosa eest kestusega 2 tundi ja 50 minutit. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebaja 02.01.2013 sõitis etapibussis 4-kohalises boksis koos kahe teise kinnipeetavaga ning seega viibis 4-kohalises boksis viibis 3 inimest. Neljakohaline boks on ilma vaheseinteta ja boksi suurus on 1760x900 mm (1,584 m2 ) ja seega kaebaja kasutas 0,528 m2. (tl 34 pöördel).

23. Kuigi kehtivas õiguses ei ole sätestatud miinimumnõudeid põrandapinnale saatebussis, saab kohtu hinnangul asuda seisukohale, et kui saatebussis on istekohale samas suurusjärgus ruumi nagu ühistranspordis kasutatavas reisibussis minimaalselt kohustuslik, ei saa saatebussi tingimused vastavas osas rikkuda kinnipeetava õigusi igal juhul.

24. Kohtu hinnangul on selge, et saatebussi kambrid on piisavalt laiad, kuna ühele istujale mõeldud ruumi on nii ühekui neljakohalises kambris mitte vähem, kui 396 m2, sest900x1760 mm on 1,584 m2, mis teeb 0,396 m2 isiku kohta 4-kohalises boksis (tl 36). 850x600 mm ühekohalises boksis teeb pindalaks 0,51m2. Seega asub kohus seisukohale, et saatebussi kambrite pikkus 850 või 900 mm on piisavalt suur normaalse kehaehitusega inimesele ja sellises kambris saatmine ei saa põhjustada kaebajale iseenesest rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis kinnipidamisega paratamatult kaasnevad. Seega ei saa ainult saatemasina põrandapinna alusel üheselt järeldada inimväärikuse alandamist.

25. Seejuures on tõsi, EIK on oma 25. oktoobri 2007 otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina (nr 15825/06) tuvastanud EIÕK artikli 3 rikkumise olukorras, kus isikut transporditi 64 korda raudteevagunis, kus arvestuslikult oli 0,4 m2 ruumi isiku kohta, kuid nähtavalt konkreetsetest asjaoludest tulenes see suurema hulga isikute ühte kambrisse paigutamist. Samuti ei saa CPT standarditele mittevastava pinnaga kambri kasutamisest kinnipeetava saatmisel järeldada veel tingimuste õigusvastasust. Kohus nõustub Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata

5

jätmise 03.04.2014 otsuses välja toodud seisukohaga (tl 36), et EIK 19. juuli 2007 otsuses asja Trepashkin vs Venemaa (nr 36898/03) punktis 92 on EIK asunud seisukohale, et kuigi kohus võib võtta arvesse CPT standardeid, ei saa need olla otsustava kaaluga. Eelviidatud otsuses asjas Yakovenko vs Ukraina tuvastas EIK küll Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikli 3 rikkumise, kuid seda olukorras, kus vaatluse all oli saateautodes ja raudteevagunites saatmine olukorras, kus suur hulk kinnipeetavaid viibis ühiste pinkidega kambrites ning kus oli kinnipeetava kohta 0,3 – 0,4 m2 ruumi ja kus isikut transporditi 64 korda. Sarnast olukorda käsitleti ka 8. jaanuari 2013 otsuses asjas Retunscaia vs Rumeenia (nr 25251/04) punktis 73. EIK 31. juuli 2008 otsuses asjas Starokadomskiy vs Venemaa (nr 42239/02) ning 8. novembri 2005 otsuses asjas Khydorov vs Venemaa (nr 6847/02) tulenes EIÕK artikli 3 rikkumine muuhulgas sellest, et kaks kinnipeetavat pidid jagama ühele kinnipeetavale mõeldud istekohta (tl 36). Seega ei tulene ka EIK praktikast viidet sellele, et kaebajale osaks saanud ruumi saatebussis tuleks pidada inimväärikust alandavateks.

26. Kohus on ka seisukohal, et vaidlusaluste saatmiste puhul ei alandanud kaebaja inimväärikust see, et tal polnud võimalik kasutada tualetti. Alla 3 tunni pikkune periood, mil tualeti kasutamine pole võimalik, võib iseenesest olla tõepoolest ebamugav, kuid üldjuhul ei saa see ebamugavus olla inimväärikust alandava intensiivsusega, kuna niisugune olukord on tavapärane ka reisijateveo puhul väljaspool vanglat. Kaebaja oli teadlik etapeerimisest ja enne etapeerimist oli võimalus soovi korral kasutada WC-d. Kaebaja ei ole sellele väitele vastu vaielnud. Samuti puuduvad andmed selle kohta, et kaebaja oleks tualeti kasutamiseks soovi avaldanud. Vanglale esitatud taotluses kaebaja avaldas ainult, et mitme tunni jooksul ei lubatud tualetti ja temal tekkis peaja kõhuvalu, kuid kohtule esitatud kaebuses väidab kaebaja juba, et ta palus tualetti, aga kuna ruumi polnud üldse, oli ta sunnitud poole tee peal tühjendama oma häda püksi. Kohus möönab, et saatebussi peatamine suvalises kohas on eluliselt väga väheusutav, etapibussides WC-d ei ole ja selle olemasolu ei ole ka ette nähtud. Vastustajal puuduvad andmed selle kohta, et 02.01.2013 toimunud etapeerimise ajal oleks mõni transporditavatest kinnipeetavatest oma ihuhäda püksi lasknud. Kaebaja ei ole peale etapeerimist sellest avaldanud vanglale ja alles ühe aasta möödumisel pöördus vangla poole kahju nõudmisega (tl 35). Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebaja väide on paljasõnaline ja tõendamata. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et eluliselt ei ole usutav, et täiskasvanud terve mees ei ole suuteline oma ihuhäda 2 tunni ja 50 minuti jooksul kannatama.

27. Saatebussid, millega kaebajat etapeeriti, on kasutusel alates 2010 aasta oktoobrist, bussid vastavad riigihankes määratud tingimustele. Bussides on olemas ventilatsioon, valgustus, busse koristatakse iga sõidu järel ning bussis on olemas igale transporditavale oma istekoht. Kunagi ei panda boksi rohkem kinnipeetavaid, kui seal on istekohti. Need nõuded olid täidetud ka vaidlusalustel kordadel. Vastustaja on põhjendatult toonud võrdluseks välja ka asjaolu, et tavalises sõiduautos ei ole tagaistmel istudes kaassõitjal ülemäära ruumi enda liigutamiseks. Kaebaja ei ole vanglale esitanud taotluses sisuliselt enda väärikust alandavates tingimustes transportimist rohkemaga sisustanud, kui tuginenud ainult EIK seisukohale. Kaebaja ei ole etapeerimise järel kaebusega vangla poole ega kohtusse koheselt pöördunud. Kohus on seisukohal, et reaalsete kannatuste ja alanduste olemasolu ei saa selguda aasta hiljem teiste kohtuasjade pinnalt. Turvavööd etapibussis ei ole ettenähtud, sõit oli korrektne ja ei olnud kellegi poolt etteheited sõidu ohtlikkuse kohta.

28. Arvestades eeltoodut jätab kohus Sven Uibo kaebuse rahuldamata. Tuvastamist ei ole leidnud Tartu Vangla õigusvastane tegevus kaebaja transportimisel saatemasinas ega RVastS § 9 lg 1 sätestatud kahjulikud tagajärjed. Kaebaja transportimisel 02.01.2013 ei ole vastustaja poolt põhjustatud kaebajale selliseid kannatusi, mille aluseks saaks vastustaja tegevust hinnata

6

EIÕK art 3 tuleneva piinamise keelu rikkumiseks. Seega vastustaja ei ole tegutsenud õigusvastaselt.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tamara Hristoforova kohtunik