2-13-41934/21 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-13-41934

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Hiie Lindmets

Otsuse

avalikult

teatavaks-

tegemise aeg ja koht

7. november 2014, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-13-41934

Tsiviilasi

OÜ Aktiva Finants hagi Tatjana Lillemäe vastu

903,40 euro nõudes

Tsiviilasja hind

903,40 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

hageja

OÜ Aktiva

Finants

(rk

10746479;

asukoht

A. Weizenbergi 20,

10150

Tallinn;

e-post

inkasso@julianus.ee), esindaja Uljana Feldman, e-post

jurist@julianus.ee;

kostja Tatjana Lillemäe (ik 46908052721; elukoht XXXX),

esindaja riigi õigusabi korras advokaat Heiki Kuningas, e-

post heiki.kuningas@gmail.com

Kohtuistungi toimumise aeg

lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Aktiva Finants hagi Tatjana Lillemäe vastu osaliselt.

2. Välja mõista Tatjana Lillemäelt OÜ Aktiva Finants kasuks 325 (kolmsada

kakskümmend viis) eurot ja 79 senti, millest 217,19 eurot on põhinõue ja 108,60 eurot

viivis.

3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Tatjana Lillemäele osutatud riigi õigusabi

kulud jätta riigi kanda.

4. Tunnistada otsus tagatiseta viivitamata täidetavaks.

5. Toimetada otsus kätte menetlusosalistele.

Menetluskulude kindlaksmääramine

Menetlusosaline ei või nõuda kulude hüvitamist TsMS § 174 lg-tes 1-3 sätestatud korras, välja

arvatud juhul, kui käesolev kohtulahend tühistatakse (TsMS § 405 lg 1 p 3, § 1741 lg 4).

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda

apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

Menetlusabi taotlemisel peab menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse.

2(8)

Hageja nõue ja põhjendused

Elisa Eesti AS (Elisa) ja Tatjana Lillemäe (kostja) sõlmisid 14.09.2010 liitumislepingu

nr 896581 perepaketi „Pere Mobiil Pluss 300 eripakkumine“ telefoniteenuse tarbimiseks

minimaalhinnaga 19,17 eurot (300 krooni) kuus. Paketti kuulus neli mobiiltelefoni numbrit –

XXXX, XXXX, XXXX ja XXXX. Lepinguosalised sõlmisid 28.03.2011 liitumislepingu

nr 1148351 internetiteenuse „Mint Strong“ tarbimiseks koos vara Huawei E1752 USB modemi

kasutuslepinguga (liitumislepingu nr 1148352 lisa) paketitasuga 12,72 eurot kuus. Lisaks

sõlmisid Elisa ja kostja 13.01.2011 ning 13.05.2011 kaks järelmaksuga müügilepingut

(liitumislepingu nr 896581 ja 896583 lisa) mobiiltelefonide LG GX200 Black ostmiseks,

kusjuures telefoni maksumus 90 eurot tuli tasuda 18 kuu jooksul 5 euro suuruste osamaksetena.

Kostja kohustus saadud teenuste ja kaupade eest tasuma vastavalt esitatud arvetele, kuid ei

täitnud oma lepingulisi kohustusi nõuetekohaselt. Elisa loovutas 20.12.2012 oma nõude kostja

vastu OÜ-le Aktiva Finants (hageja) põhisummas 489,41 eurot koos õigusega nõuda

kõrvalnõudeid.

Hageja selgitab, et Elisa on väljastanud kostjale arveid miinimumarve kasutamata summadele

(19,17 + 12,72 = 31,89). Miinimumarve esitamise õigus tuleneb liitumislepingutest. 04.05.2012

arve nr 2004413096 on esitatud koos käsitlustasudega (50 + 63,91 + 63,91), mille nõudmise

õigus tuleneb järelmaksuga müügilepingutest ja vara kasutuslepingust.

Kostja võlgneb hagejale 903,40 eurot, millest 489,41 eurot on põhinõue ja 413,99 eurot

sissenõutavaks muutunud viivis. Hageja on arvestanud viiviseid vastavalt lepingutes

kokkulepitud viivise määrale 0,15% päevas alates arvete maksetähtajast kuni hagi koostamise

päevani.

Hageja palub hagi rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja 903,40 eurot. Menetluskulu

(riigilõiv 125 eurot ja lepingulise esindaja tasu 287,60 eurot) palub hageja jätta kostja kanda ja

mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 412,60 eurot ja viivise menetluskulult alates

kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Hageja ei nõustu kostja paljasõnalise väitega, et ta ei ole alates septembrist ja oktoobrist 2011

teenust tarbinud ega saanud. Kui kostja mõnel kuul ei kasutanud mõnda perepaketti kuulunud

telefoninumbritest, ei kajastatud neid numbreid ka arvel. Samas sõltumata sellest, mitut

telefoninumbrit ühe kuu jooksul kasutati, oli paketitasu 19,17 eurot kuus, sest sõlmitud

liitumislepingute olemusest tulenevalt ei olnud oluline teenuse tarbimise maht, vaid lepingu

kehtimine. Kostja ise ei ole avaldanud soovi liitumislepinguid lõpetada. Hagejale ei ole teada, et

kostjale oleks teenuse osutamine olnud pikemaajaliselt piiratud. Seega tuleb asuda seisukohale,

et kostjal oli võimalus teenuseid kasutada ning kas ja kui suures mahus ta seda tegi, ei oma

siinjuures enam tähtsust. Hagejale ei ole usutav kostja väide, et ta ei teadnud lepingu sõlmimisel,

et peab igakuiselt maksma vähemalt 19,17 eurot nelja mobiiltelefoni numbri kasutamise eest,

sest kostja täitis lepingut korrektselt ligikaudu aasta enne võlgnevuse tekkimist. Kui kostjale

oleks tulnud üllatusena 19,17 euro suuruse arve tasumise kohustus, oleks kostjal olnud võimalus

leping koheselt lõpetada. Miinimumarve punkt oli välja toodud ka kõikides Elisa poolt kostjale

esitatud arvetes. Kui kostjale jäi arusaamatuks miinimumarve esitamise põhimõte või ta ei olnud

sellega nõus, oli kostjal õigus arve vaidlustada kuni selle maksetähtpäeva saabumiseni. Lisaks

telefoniteenusele oli kostjal sõlmitud internetiteenuse tarbimiseks leping koos modemiga.

Internetiteenuse lepingu osas tuli kostjal samuti tasuda igakuiseid paketitasu arveid sõltumata

sellest, kas ja millises mahus teenust tarbiti. Hageja selgitab, et tasude maksmise kohustuse

vältimiseks tuli vastavad lepingud lõpetada. Hagejale teadaolevalt ei soovinud kostja lepinguid

lõpetada, kuna soovis vältida seadmete ostulepingutest tuleneva käsitlustasu maksmise

kohustust. Vaatamata Elisa poolsetele järeleandmistele (pakuti kokkuleppeid võla tasumiseks ja

osutati jätkuvalt teenust) ei täitnud kostja oma kohustusi ning Elisa lõpetas lepingud võlgnevuse

tõttu. Hageja märgib, et Elisa ei saa käsitleda mõnda teenuse ajutiselt mittekasutamist kliendi

soovina lepingut lõpetada. Poolte suhted olid selles osas reguleeritud lepingute ja

üldtingimustega – kirjalikus vormis sõlmitud lepingu ülesütlemiseks tuleb kliendil esitada Elisale

kirjalik avaldus.

3(8)

Hageja lisas avaldusele koopiad 14.09.2010 liitumislepingust, 28.03.2011 liitumislepingust ja

vara kasutuslepingust ning 13.01.2011 ja 13.05.2011 järelmaksuga müügilepingutest, Elisa

Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimustest, kostjale esitatud arvetest, teatisest nõude

loovutamise kohta koos kinnituskirjaga, väljatrükist Pere Mobiil Pluss 300 paketi kohta, Mint

Strong hinnakirjast (tl 17-66, 119-121).

Kostja vastus hagile

Kostja on nõus sellega, et võlgneb hagejale 89,63 eurot – juuli 2011 teenuse eest 16,39 eurot,

augusti 2011 eest 40,01 eurot ja septembri 2011 eest 33,23 eurot. Kuna viivis ei või olla

põhivõlast suurem, on hageja viivisenõue põhjendatud summas 89,63 eurot. Alates septembrist

2011 ei olnud perepaketiga seotud numbrid XXXX ja XXXX kasutuses. Alates oktoobrist 2011

ei kasutanud kostja ka ülejäänud telefoninumbreid ega internetti. Sellest ajast on kostjale arveid

esitatud miinimumarvetena, kuigi kostja ei ole teenust saanud. Tasu maksmine teenuse eest,

mida ei osutata, rikub poolte õiguste ja kohustuste tasakaalu ning on vastuolus heade

kommetega. Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste p 4.5, mis sätestab, et teenuse

osutamise piiramine ei vabasta klienti kuumakse või miinimumarve tasumise kohustusest, ei ole

kostja arvates mõistlik, kui seda piirangut kasutatakse üle ühe kuu. Teenuse osutaja saab oma

õigusi kaitsta klienti vähem koormates ja selleks abinõuks on lepingu ülesütlemine. Kostja palub

tunnistada üldtingimuste p 4.5 tühisust. Kostja on nõus tasuma tema poolt omaks võetud nõude

osade kaupa 25 eurot kuus põhjusel, et kostja sissetulekuks on elatis kahele lapsele summas

XX eurot, peretoetus XX eurot ning XXX lapse raha XX eurot. Töökoha leidmine on võimatu,

sest hooldamist vajab kolme aastane XX.XX laps. Kostjal on vaja täita oma kohustusi ka teiste

kreeditoride ees XXX euro ulatuses kuus.

Kostja ei nõustu hageja väitega, et ta pole avaldanud tahet lepingu lõpetamiseks. Kui teenuse

tarbija teenust ei tarbi ja selle eest ka ei maksa, on sellel käitumisel otsene tähendus – sellise

tegevusega avaldab tarbija soovi teenust mitte saada. Kuigi teenuse osutaja on üldtingimustes

näinud ette õiguse lepingu üles ütlemiseks võlgnevuse korral, on antud juhul selle asemel

võimaldatud võla suurenemist ning koormatud kostjat varaliste kohustustega. Ei liitumislepingud

ega üldtingimused anna selgitust selle kohta, et miinimumtasu tuleb maksta ka siis, kui teenust

üldse ei kasutata. Viidatud dokumendid annavad selgituse selle kohta, milline on paketi

minimaalne tasu, kui teenus on piiratud või teenust ei saa osaliselt kasutada. Samas peab teenuse

osutaja tarbijale teenuse olemust selgelt ja arusaadavalt kirjeldama ja selgitama teenuse tasu

kujunemise aluseid. Tarbija ei saa mõistlikult eeldada, et ta peab tasu maksma ka juhul, kui

teenust ei tarbita. Kostja märgib, et temale jääb selgusetuks 04.05.2012 arvel kajastatud summa

208,44 eurot. Kui eelmiste kuude arved koosnevad arvestusperioodi miinimumtasust ja eelmise

perioodi võlast, siis maikuu 2012 arve ei vasta mingile loogikale ja seega ei saa arvel olevat

summat põhjendatuks lugeda.

Kohtu põhjendused

1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel menetleb kohus antud hagi oma

õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, järgides üksnes TsMS-s sätestatud üldisi

menetluspõhimõtteid (tl 151-152).

Pooltele on kätte toimetatud 10.10.2014 kohtumäärus hagi menetlemise kohta lihtsustatud

korras. Pooled ei ole kohtule teatanud enda ärakuulamise soovist, mistõttu asub kohus

seisukohale, et pooled ei soovi enda isiklikku ärakuulamist. Samuti ei ole pooled esitanud

kohtule kinnitamiseks nende poolt allkirjastatud kompromissilepingut ja seetõttu lahendab kohus

antud asja sisuliselt.

2. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et Elisa ja kostja on sõlminud kaks liitumislepingut:

14.09.2010 liitumislepingu nr 896581 mobiiltelefoniteenuste tarbimiseks perepaketis „Pere

Mobiil Pluss 300 eripakkumine“ (tl 17-18) ja 28.03.2011 liitumislepingu internetiteenuse „Mint

Strong (mobiilne püsiühendus)“ tarbimiseks (tl 22) koos vara Huawei E1752 USB modemi

kasutuslepinguga (tl 24, 26, 27).

4(8)

Kohtu hinnangul on nimetatud liitumislepingute näol tegemist tüüptingimustel sõlmitud teenuste

osutamise lepingutega.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on

eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei

ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab

teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35

lg 2 järgi eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

Kohtu arvates vastavad kostjaga sõlmitud liitumislepingud oma väliste tunnuste poolest

tüüptingimustega lepingu tunnustele. Liitumislepingutest nähtuvalt kasutab Elisa klientide

(füüsiline või juriidiline isik) suhtes eelnevalt välja töötatud tingimustega lepinguid kavatsusega

kasutada neid tingimusi tulevikus sõlmitavates liitumislepingutes ja sellest tingituna puudub

kliendil lepingu tingimuste üle läbirääkimise võimalus.

Tüüptingimustel sõlmitud lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda VÕS § 39 lg-st 1, mille esimese

lause kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik

isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Vaidlust ei ole selles, et Elisa tegutses

liitumislepinguid sõlmides oma majandustegevuse raames ja kostja oli Elisaga lepinguid

sõlmides tarbijaks VÕS § 34 tähenduses (14.09.2010 ja 28.03.2011 kehtinud redaktsioon).

Järelikult tuleb vaidlusaluseid liitumislepinguid tõlgendada selliselt, nagu mõistlik tarbija sellest

aru pidi saama. Viidatud sätte teise lause kohaselt tõlgendatakse kahtluse korral tüüptingimust

tingimuse kasutaja kahjuks.

Kohus märgib, et tulenevalt TsMS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tarbija vastu esitatud

nõude lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole

sellele tuginenud.

3. Liitumislepingute kohaselt on osapoolte õigused ja kohustused kindlaks määratud Elisa

üldtingimuste (tl 31-44) ja hinnakirjaga, mis on liitumislepingute lisadeks ning mida osapooled

liitumislepingut alla kirjutades kohustuvad täitma.

Üldtingimuste p 6.2.2 järgi kohustus Elisa osutama või vahendama kostjale teenuseid kooskõlas

liitumislepingu tingimustega ning lähtudes hinnakirjas fikseeritud tasumääradest ning kostja

kohustus üldtingimuste p 5.2.2 järgi tasuma õigeaegselt Elisa poolt esitatud arved.

Asja materjalidest nähtuvalt kasutas kostja pakette, mille osas kehtis miinimumarve.

Mobiiltelefoniteenuste paketi maksumus oli 19,17 eurot kuus (tl 119-120) ja internetiteenuse

paketi maksumus 12,72 eurot kuus (tl 121).

4. VÕS § 76 lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte

olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

5. Vaidlust ei ole selles, et kostja rikkus oma lepingulist põhikohustust tasuda teenuste eest

vastavalt esitatud arvetele õigeaegselt ja regulaarselt.

Kohustuse rikkumine on VÕS §-s 100 määratletud kui võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata

jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1, 4 ja 6

sätestavad, et kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist,

öelda lepingu üles ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Sama

paragrahvi 2. lõike järgi võib võlausaldaja kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos

kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, mida saab üheaegselt kasutada,

kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti.

6. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 näevad ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust,

võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.

Kostja on võtnud hagi õigeks põhinõude osas summas 89,63 eurot, leides, et võlgneb juuli 2011

teenuse eest 16,39 eurot, augusti 2011 eest 40,01 eurot ja septembri 2011 eest 33,23 eurot, so aja

eest, kui kostja teenust sai. Kostja märgib vastuses hagile (tl 108 p 2.2), et lähtub hagiavalduses

(tl 14) märgitud võlgnevustest arvetel nr 2002948941, 2003100990 ja 2003273915. Viidatud

arved asuvad toimikus lehekülgedel 45-46, 47-48 ja 49-50. Arve nr 2002948941 kohaselt on

5(8)

kostja perioodil 01.07.2011 kuni 31.07.2011 kasutanud teenuseid tegelikkuses 56,32 euro eest

16,39 euro asemel. Seejuures ei ole kostja vaidlustanud asjaolu, et tal oli võlgnevus eelmisest

perioodist 69,51 eurot, mistõttu on ta vaidlusaluse arve järgi kohustatud 20.08.2011 teenuse

osutajale tasuma kokku 125,83 eurot (56,32 + 69,51). Kuna hageja on hagiavalduses eksinud

võlgnetava summa märkimisel, lähtub kohus haginõude rahuldamisel arvel nr 2002948941

märgitud summast. Seega võlgneb kostja perioodil 01.07.2011 kuni 30.09.2011 kasutatud

teenuste eest kokku 161,33 eurot (tl 49), sest eelduslikult on kostja teenuste kasutamise eest

septembris 2011 osaliselt tasunud.

7. Asja materjalidest nähtuvalt (tl 51-62) on alates novembrist 2011 kuni aprillini 2012 (seega

kuuel korral) kostjale arveid esitatud miinimumarvetena kogusummas 31,89 eurot (12,72 +

19,17) kuus. Mais 2012 on miinimumarveks märgitud 30,62 eurot (11,45 + 19,17). Kostja

märgib, et ei kasutanud sellel ajal telefoninumbreid ega internetti, mistõttu ei ole ta nõus arveid

tasuma. Kostja väitel ei tulene liitumislepingutest ega Elisa üldtingimustest, et miinimumtasu

tuleb maksta ka siis, kui teenust üldse ei kasutata. Viidatud dokumendid annavad selgituse selle

kohta, milline on paketi minimaalne tasu, kui teenus on piiratud või teenust ei saa osaliselt

kasutada.

Hageja väitel ei ole vaidlusaluste liitumislepingute olemusest tulenevalt oluline teenuse tarbimise

maht, vaid lepingu kehtimine, mistõttu oli Elisa õigustatud miinimumarveid esitama ja hageja

sellest johtuvalt võlga sisse nõudma. Hagejale ei ole teada, et kostjale oleks teenuse osutamine

olnud piiratud rohkem kui kostja poolt viidatud üks kuu.

Eeltoodud poolte väidetest tuleneb, et seitsme kuu jooksul, mil liitumislepingud kehtisid,

väljastas Elisa kostjale arveid miinimumarvetena, kusjuures kuuel kuul seitsmest ei olnud

kostjale teenuste tarbimine piiratud, kuid kostja ise ei kasutanud sellel ajal telefoninumbreid ega

internetti.

Liitumislepingute lisatingimused näevad ette, et juhul, kui klient kasutab kõnepaketti, mille osas

kehtib miinimumarve, siis miinimumarve nõue kehtib ka perioodil, mil kliendile on

mobiiltelefoniteenuste kasutamise võimalus ajutiselt piiratud. Klient ei saa nimetatud perioodil

mobiiltelefoniteenuseid osaliselt kasutada, kuid kohustub tasuma Elisale miinimumarveid kuni

mobiiltelefoniteenuste kasutamise peatamiseni või liitumislepingu lõpetamiseni või peatamiseni.

Üldtingimuste p 4.5 kohaselt teenuse osutamise piiramine ei vabasta klienti kuumaksete või

miinimumarve tasumise kohustusest vastavalt hinnakirjale. Punkti 4.2 kohaselt võib teenuse

osutamise piiramine toimuda täies ulatuses (telefoninumbri ajutine sulgemine) või osaliselt

(väljahelistamise võimaluse blokeerimine).

Kuna kostja on ise leidnud, et teenuse piiramise mõistlik aeg on üks kuu (tl 109 p 2.9), on kostjal

liitumislepingute ja üldtingimuse p 4.5 järgi miinimumarve tasumise kohustus ühe kuu ulatuses

summas 31,89 eurot. Mis puudutab miinimumarve maksmise kohustust aja eest, mil teenuse

tarbimine ei olnud kostjale piiratud, kuid kostja ise ei kasutanud mobiiltelefoni- ega

internetiteenust, siis selles osas nõustub kohus hagejaga, et kostjaga sarnane mõistlik isik

(tarbija) pidi samadel asjaoludel aru saama, et tasu maksmise kohustuse vältimiseks tuleb

liitumislepingud lõpetada vastava avalduse tegemisega teenuse osutajale.

8. Kostja on oma vastuväidetes hagile leidnud, et Elisa oleks pidanud teenuse osutamise

lõpetama ja viidanud üldtingimuste p-le 4.7.1, mille kohaselt võib Elisa piirata kliendile teenuse

osutamist, kui klient on hilinenud temale osutatud teenuste eest tasumisega üle 14 päeva.

Sellega, et Elisa jättis nimetatud võimaluse kasutamata, on kostja väitel teda koormatud varaliste

kohustustega.

Kohus leiab, et hageja nõuet õiguskaitsevahendite kasutamiseks tuleb piirata. VÕS § 101 lg 3

järgi ei või võlausaldaja tugineda kohustuse rikkumisele võlgniku poolt ega kasutada sellest

tulenevalt õiguskaitsevahendeid niivõrd, kuivõrd selle rikkumise põhjustas tema enda tegu või

temast tulenev asjaolu või sündmus, mille toimumise riisikot ta kannab.

Kohus on seisukohal, et hageja on kaotanud õiguse nõuda miinimumtasu veebruaris, märtsis ja

aprillis 2012 osutatud mobiiltelefoni- ja internetiteenuste kasutamise eest, kuna alus

6(8)

õiguskaitsevahendi kohaldamiseks on tekkinud tema enda käitumise tagajärjel. Kui Elisa on

üldtingimuste p-s 4.7.1 viidanud oma õigusele teenuse osutamist piirata juhul, kui klient on

hilinenud temale osutatud teenuste eest tasumisega üle 14 päeva, on arusaamatu, miks Elisa jättis

selle võimaluse kasutamata ka siis, kui kostja oli arvete tasumisega viivituses mitu kuud ning

väidetavalt ei tasunud pärast korduvaid teenuse osutaja poole pöördumisi ka tekkinud

võlgnevust. Kohtu hinnangul ei ole Elisa käitunud kostja suhtes heas usus. Seega tuleb kostjalt

jätta välja mõistmata miinimumtasu 2012. aasta veebruaris, märtsis ja aprillis osutatud teenuste

eest vastavalt 31,89 eurot, 31,89 eurot ning 30,62 eurot ja kokku vähendada hageja nõuet

94,40 euro võrra.

9. Kostja on märkinud vastuses hagile, et temale jääb selgusetuks 04.05.2012 arvel kajastatud

summa 208,44 eurot. Kui eelmiste kuude arved koosnevad arvestusperioodi miinimumtasust ja

eelmise perioodi võlast, siis maikuu 2012 arve ei vasta kostja arvates mingile loogikale ja seega

ei saa arvel olevat summat põhjendatuks lugeda.

Hageja on hagiavalduses (tl 13) selgitanud, et 04.05.2012 arve nr 2004413096 (tl 63-64) on

esitatud koos käsitlustasudega (50 + 63,91 + 63,91), mille nõudmise õigus tuleneb järelmaksuga

müügilepingutest ja vara kasutuslepingust.

Järelmaksuga müügilepingutest (tl 19, 28) ja vara kasutuslepingust (tl 24) nähtuvalt tulenes

kostjale kohustus olla lepingutega seotud vastavalt 18 ja 24 kuud. Järelmaksuga müügilepingute

kohaselt on vara järelmaksuga müügi tingimuseks, et järelmaksuga müügilepingus märgitud

mobiiltelefoninumbriga seotud SIM-kaart peab olema Elisa mobiiltelefonivõrgus avatud

käesolevas järelmaksuga müügilepingus fikseeritud järelmaksu summade tasumise perioodi,

seega 18 kuu, vältel ja klient kohustub nimetatud perioodi kestel mitte muutma kasutatavat

teenuspaketti Elisa 45 teenuspaketi vastu. Kui klient peatab või lõpetab Elisaga sõlmitud

liitumislepingu või liitumisleping lõpetatakse Elisa initsiatiivil kliendi poolse rikkumise tõttu, või

järelmaksuga müügilepingus märgitud mobiiltelefoniga seotud SIM-kaart suletakse, või kui

klient muudab kasutatava teenuspaketi Elisa 45 teenuspaketi vastu käesolevas järelmaksuga

müügilepingus fikseeritud järelmaksu summade tasumise perioodi vältel, on Elisal õigus nõuda

kliendilt liitumislepingu lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi sulgemisega ja/või teenuspaketi

vahetamisega seotud kulude katteks käsitlustasu 65 eurot ja antud hetkeks vara eest tasumata

kõigi järelmaksu summade korraga tasumist. Vara kasutuslepingu kohaselt on selle sõlmimise

eelduseks, et käesolevas kasutuslepingus märgitud mobiiltelefoninumbriga seotud SIM-kaart

peab olema avatud 24 kuu kestel pärast kasutuslepingu sõlmimist ja klient kohustub nimetatud

perioodi kestel mitte muutma kasutatavaid teenuspakette väiksema miinimumarvega või

kuutasuga teenuspaketi vastu. Kui klient peatab või lõpetab Elisaga sõlmitud liitumislepingu või

liitumisleping lõpetatakse Elisa initsiatiivil kliendi poolse rikkumise tõttu, või kasutuslepingus

märgitud mobiiltelefoniga seotud SIM-kaart suletakse, või kui klient muudab kasutatava

miinimumarvega

teenuspaketi

või

kuutasuga

M-interneti

teenuspaketi

väiksema

miinimumarvega või kuutasuga teenuspaketi vastu 24 kuu kestel pärast käesoleva kasutuslepingu

sõlmimist, on Elisal õigus nõuda kliendilt liitumislepingu lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi

sulgemisega ja/või teenuspaketi vahetamisega seotud kulude katteks käsitlustasu 50 eurot.

Kohtu hinnangul vastab käsitlustasu VÕS § 158 lg-s 1 sätestatud leppetrahvi mõistele. Viidatud

sätte kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta

kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma.

Kohus on seisukohal, et nii järelmaksuga müügilepingute kui vara kasutuslepingu näol on

tegemist tüüptingimustel sõlmitud lepingutega VÕS § 35 lg 1 tähenduses: käsitlustasu tingimus

on Elisa poolt eelnevalt välja töötatud nimetatud lepingutes kasutamiseks, selle kohaldamist ega

suurust ei ole lepingupooled eraldi läbi rääkinud, Elisa kohaldab käsitlustasu tüüptingimust

kostja suhtes ning kostja ei ole võimeline mõjutama tüüptingimuse sisu.

Kohus märgib, et kuigi tüüptingimuste kasutamise korral on üldjuhul tegemist pooltevahelise

läbirääkimispositsiooni ebavõrdsusega, ei pruugi tüüptingimus olla ebamõistlikult kahjustav

lepingutingimus. Tüüptingimuste kehtivust tuleb hinnata VÕS § 42 järgi.

7(8)

VÕS § 35 lg 5 kohaselt on tühine kokkulepe, millega kaldutakse kõrvale VÕS §-des 35-39 ja 41-

45 sätestatust selle lepingupoole kahjuks, kelle suhtes tüüptingimust kasutati. Tüüptingimus on

VÕS § 42 lg 1 järgi tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid

ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui

tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole

kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Sama paragrahvi

2. lõike esimese lause kohaselt ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega

kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole

lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine

muutub küsitavaks. Lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on VÕS § 42 lg 3 p 5 järgi

ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab

oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi,

ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt

lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

Kohus leiab, et tüüptingimus, millega pannakse tarbijast lepingupoolele kohustus tasuda lepingu

lõpetamise, peatamise, SIM-kaardi sulgemise ja/või teenuspaketi vahetamise korral kindlas

summas leppetrahvi eelnimetatud toimingutega teenuse osutajale kaasnevate kulude katteks,

sõltumata selliste kulude tekkimise ja tegelike kulude suuruse tõendamisest, kahjustab tarbijat

ebamõistlikult ning on VÕS § 42 lg 1 järgi tühine. Leppetrahv, mis ületab vara kasutuslepingu

esemeks olnud vara hinna (USB modemi maksumus 44 eurot ja leppetrahv 50 eurot) ja

leppetrahv, mis on ca 2/3 järelmaksuga müügilepingu esemeks olnud vara maksumusest

(mobiiltelefoni maksumus 90 eurot ja leppetrahv 65 eurot), on vaieldamatult ebamõistlikult suur.

Kohus jätab VÕS § 41 alusel tühise tüüptingimuse kohaldamata. Seega ei ole hagejal õigust

käsitlustasu (leppetrahvi) nõuda ja kohus jätab hageja põhinõude summas 177,82 eurot (50 +

63,91 + 63,91) rahuldamata.

10. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt on hagejal kostja vastu 217,19 euro suurune

põhinõue (489,41 – 94,40 – 177,82).

11. VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 sätestavad, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise

korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti ja alates 15.04.2013 kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse

viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär.

Kohtule esitatud lepingute alusel oli kostjal raha maksmise kohustus, mida kostja on rikkunud.

Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse

rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kostja on lepinguid sõlmides

nõustunud hageja poolt pakutud lepingutingimustega viivisemäära osas, so 0,15% päevas

võlasummast iga viivitatud päeva eest. Kostja ei ole vaidlustanud viivisearvestust, vaid on

sisuliselt taotlenud viivise vähendamist, viidates halvale majanduslikule olukorrale ja pere

piiratud toimetulekule.

VÕS § 113 lg 8 näeb ette, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib nõuda selle vähendamist

vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on

ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema

poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

Kohus leiab, et antud juhul on kostja viivise vähendamise nõue põhjendatud. Kohus andis

03.01.2014 määrusega (tl 95-96) kostjale riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu

ja riigi õigusabi kulud, hinnates kostja majanduslikku seisundit ja leides, et tema majanduslik

olukord ei võimalda tal pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. Kohtule

teadaolevalt on kostja töötu ja tema sissetulekuks on peretoetus, poja puudetoetus ja laste

ülalpidamiseks makstav elatis. Kostjal ei ole kinnisvara, väärtpabereid, mootorsõidukeid ega

muud olulist vara, samuti ei ole tal rahalisi vahendeid hoiustatuna pangakontol, kuid kostjal on

8(8)

kohustusi erinevate võlausaldajate ees (Juev Grupp, Era Liisingu Inkassoteenused, Intrum

Justitia).

Põhinõude osalise rahuldamise tõttu lähtub kohus viivise vähendamisel kostjalt hageja kasuks

väljamõistetavast summast, so 217,19 eurot, mida kohus vähendab ½ võrra ehk 108,60 euroni.

Kohus märgib, et põhinõudega 217,19 eurot võrreldes ei ole viivis summas 108,60 eurot

ebamõistlikult suur VÕS § 162 lg 1 tähenduses. Samuti ei ole hageja tõendanud, et ta on saanud

kahju suuremas ulatuses kui pool põhinõudest.

12. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 325,79 eurot,

millest 217,19 eurot on põhinõue ja 108,60 eurot viivis.

Kohus märgib selgituseks kostjale, et poolte kokkuleppel on võimalik ka kohtuotsuse täitmine

osamaksetena (maksegraafiku alusel), et vältida sundtäitmisega kaasnevaid täitekulusid, kuid

selleks peab kostja pöörduma hageja poole kokkuleppe sõlmimiseks.

13. TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

14. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 näeb

ette, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Hagi osalist rahuldamist arvestades on kohtu hinnangul antud juhul põhjendatud jätta

menetluskulud poolte endi kanda, hagejale osutatud riigi õigusabi kulud aga riigi kanda.

Menetluskulude jaotusest tulenevalt ei määra kohus antud kohtulahendis kindlaks hüvitatavate

menetluskulude suurust TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik