3-14-50739/44 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Määruse tegemise aeg ja koht 6. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50739 Haldusasi Politseija Piirivalveameti taotlus RB kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks loa saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 4. juuli 2014. a määrus Menetlusosalised Taotleja – Politseija Piirivalveamet Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – RB, esindaja Kristi Toodo Menetluse alus ringkonnakohtus RB määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada RB määruskaebus osaliselt. 2. Asendada Tallinna Halduskohtu 4. juuli 2014. a määruse haldusasjas nr 3-14-50739 resolutsioonis sõnad „8. septembrini 2014“ sõnadega „4. septembrini 2014“. Ülejäänud osas jätta halduskohtu määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveamet (PPA) pidas 02.05.2014 kinni Eestis ebaseaduslikult viibiva Alžeeria kodaniku RB ja isik paigutati arestikambrisse. RB saabus 22.03.2014 Alžeeriast Venemaale kehtiva Alžeeria kodaniku passi ja Venemaa Föderatsiooni viisa alusel. Isiku seletuse kohaselt saabus ta 26.03.2014 Pihkvast ebaseaduslikult Eestisse ning sõitis seejärel Tartust bussiga Riiga, kust ostis pileti Saksamaale. RB peeti Leedu piirivalveametnike poolt kinni Kaunases ning toimetati Eesti Vabariigi, Läti Vabariigi ja Leedu Vabariigi vahelise kokkuleppe ebaseaduslikult riigis viibivate isikute tagasivõtmisest artikli 3 punkti 1 alusel 02.05.2014 Leedust tagasi Eestisse.

3-14-50739 2(6)

PPA tegi RB-ile väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 11 lg 1, § 72 lg 2 p 3 ja § 72 lg 2 alusel 02.05.2014 koheselt sundtäidetava ettekirjutuse nr 1028405907 Eestist lahkumiseks. Tallinna Halduskohus andis 03.05.2014 määrusega nr 3-14-50687 PPA-le loa RB-i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni tema Eestist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.

2. RB esitas 06.05.2014 PPA-le varjupaigataotluse, mille järel vabastati isik kinnipidamiskeskusest ning peeti 06.05.2014 uuesti kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 5 alusel. PPA esitas halduskohtule 07.05.2014 taotluse varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks. Tallinna Halduskohus andis 08.05.2014 määrusega loa RB-i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 08.07.2014.

3. Politseija Piirivalveamet esitas 02.07.2014 taotluse RB kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. RB-i väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole perspektiivitu, sest ta on Alžeeria kodanik, kellel on olemas kehtiv reisidokument, mistõttu on võimalik tema väljasaatmine kodakondsusjärgsesse riiki. Kinnipidamiskeskusesse paigutamine on proportsionaalne, kohane ja vajalik sunnivahend, kuna on alust arvata, et isik võib väljasaatmismenetlusest kõrvale hoiduda. Vabatahtliku lahkumisettekirjutuse vormistamine ei ole antud juhul kohane, kuna isik saabus Eestisse ebaseaduslikult. Samuti ei ole isik saabunud Eestisse varjupaiga taotlemiseks, vaid selleks, et läbida Eesti territooriumi ebaseaduslikult transiidina. Varjupaigataotluse esitas isik alles pärast tema kinnipidamist, mistõttu oli selle esitamise ajendiks üksnes soov vältida väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki. RB-i puhul esinevad VRKS § 361 lg-s 1 ning lg 2 p-des 4 ja 5 sätestatud tingimused tema kinnipidamiseks VRKS § 362 lg 3 alusel ja ka kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 362 lg 5 alusel. PPA on üheselt tuvastanud, et isikul oli kavatsus sõita Prantsusmaale ning on piisavalt alust eeldada, et vabaduses viibides püüaks ta seda kavatsust jätkuvalt täide viia (s.o esineb põgenemise oht).

RB tõi 07.05.2014 varjupaigataotluses selle esitamise põhjusena välja täitmata võlakohustuse, kuid 23.05.2014 toimunud küsitluse käigus muutis kaitsevajaduse põhjendusi, asudes väitma, et päritoluriigi politsei kiusab teda taga ning ta ei esitanud algselt õigeid põhjendusi hirmu ja teadmatuse tõttu. Isiku selgitus ei ole usutav, sest tal oli võimalus esitada varjupaigataotlus juba oluliselt enne tema kinnipidamist, kuid ta ei ole seda kasutanud. Selline käitumine seab kahtluse alla isiku kaitsevajaduse ja varjupaigataotluse põhjendatuse. RB-i jätkuv kinnipidamine on proportsionaalne, aidates kaasa varjupaigamenetluses tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele ja isiku kaitsevajaduse hindamisele. PPA-l on lisaks vaja täiendavalt uurida päritoluriigi teavet, et võrrelda isiku ütlusi tegeliku olukorraga. RB-i kinnipidamiskeskusest vabastamise korral esineb suur tõenäosus tema põgenemiseks.

4. RB ei nõustunud 03.07.2014 kohtuistungil taotluses toodud seisukohaga, et ta võiks põgeneda Prantsusmaale. RB soovis algselt minna Prantsusmaale, sest seal elab temale tuttav perekond. Kuivõrd tema isik on praeguseks tuvastatud, siis juhul, kui ta isegi Prantsusmaale läheks, võetakse ta seal kinni ja saadetakse tagasi Eestisse. RB ei esitanud varjupaigataotlust kohe Eestisse saabudes, sest ei teadnud, kuidas seda teha. Pärast Leedus kinnipidamist soovis ta ise Eestisse tagasi tulla, makstes ka ise oma pileti eest. Esimesel kohtuistungil ei rääkinud ta tõtt, öeldes, et üks grupeering soovib temalt saada 20 000 eurot, sest tegelikult tahab temalt raha välja pressida kohalik valitsus. Isik kartis, et kui ta saadetakse tagasi Alžeeriasse, on sealne kohalik valitsus teadlik sellest, mida ta on rääkinud.

3-14-50739 3(6) 5. Tallinna Halduskohus andis 04.07.2014 määrusega loa RB-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kuni varjupaigamenetluse lõppemiseni, kuid mitte kauemaks kui 08.09.2014 (s.o arvestades kahekuulist tähtaega Tallinna Halduskohtu 08.05.2014 määrusega antud loa kehtivuse lõppemisest 08.07.2014). RB-i poolt kohtuistungil esitatud seisukohad ei kummuta PPA taotluses esitatud järelduste põhistatust. PPA on õigustatult seadnud kahtluse alla RB-i kaitsevajaduse ja varjupaigataotluse põhjendatuse, võttes arvesse tema poolt varasemalt läbitud Euroopa riikides varjupaiga mittetaotlemist. Kaebaja selgitusi oma kaitsevajaduse põhjenduste menetluse käigus muutmise kohta ei ole varjupaigataotluse menetluses käesolevaks ajaks veel saadud kontrollida. RB-i väitel puudub tal küll hetkel kavatsus sõita Prantsusmaale, kuid see ei tähenda, et tal poleks sellist kavatsust varem olnud ning isiku selgitusele vaatamata võib tema algse kavatsuse täideviimise tõenäosust hinnata piisavalt kõrgeks selleks, et varjupaigataotleja liikumisõiguse piiramine oleks antud juhul kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega. PPA taotluses esitatud faktilistest asjaoludest lähtuvalt ei ole käesoleval juhul võimalik tõhusalt kohaldada leebemaid järelevalvemeetmeid. Kinnipidamiskeskusest vabastamisel esineb suur tõenäosus, et PPA-l ei ole võimalik viia läbi kõiki vajalikke menetlustoiminguid.

6. RB esitas 14.07.2014 halduskohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Halduskohus ei pidanud 15.07.2014 põhjendatuks määruskaebust ise rahuldada ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. RB palub määruskaebuses halduskohtu 04.07.2014 määrus tühistada ja teha uus määrus, millega vabastada isik kinnipidamiskeskusest. Halduskohus ei ole põhjendanud, millistele asjaoludele tuginedes on ta jõudnud järeldusele, et RB-i suhtes ei olnud võimalik tõhusalt kohaldada VRKS-s sätestatud muid järelevalvemeetmeid. Asjaolu, et määruskaebuse esitaja soovis taotleda varjupaika Prantsusmaal, ei tähenda, et tema varjupaigataotlus on põhjendamatu. Prantsuse keele valdamise tõttu oleks tal asjaajamine Prantsusmaal olnud lihtsam. Viide Venemaa Föderatsioonilt varjupaiga taotlemisele ei ole asjakohane, sest tegelikkuses ei taga Venemaa varjupaigataotlejate esmavajadusi. Kinnipidamiskeskuses pidamise põhjendatuse seisukohalt ei tohiks olla määrav varjupaiga mittetaotlemine teistes riikides. PPA ega halduskohus ei ole motiveerinud, miks ei ole tähtsust omavaid asjaolusid võimalik tõhusalt välja selgitada isiku viibimisel varjupaigataotlejate majutuskeskuses. PPA paljasõnaline viide isiku põgenemise ohule ei ole põhjendatud ega piisav tema jätkuvaks kinnipidamiseks. Halduskohus on RB-i kinnipidamise proportsionaalsuse jätnud sisuliselt hindamata. PPA ei ole selgitanud, milliseid menetlustoiminguid on seni läbi viidud ning miks ei ole saadud neid teha kiiremini. RB on selgesõnaliselt väljendanud, et on teadlik oma Eestis viibimise kohustusest ja põgenemise ebamõistlikkusest.

Halduskohus ei ole põhjendanud, millel tugineb arvamus, et varjupaigataotluse esitamisel on kuritarvitatud varjupaigamenetlust. Varjupaigataotluse põhjendatust hinnatakse vastavas menetluses, kuid olukorras, kus PPA pole 1,5 kuu jooksul pärast varjupaigaintervjuu läbiviimist otsust teinud, ei saa olla tegemist täiesti ilmselgelt põhjendamatu varjupaigataotlusega. Seega oleks PPA pidanud tõendama ja kohus põhjendama, mille alusel leitakse, et varjupaigataotlus on esitatud üksnes lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Kinnipidamise kestust ei ole taotluses eraldi põhjendanud, vaid PPA on üksnes pealiskaudselt märkinud, et suure tõenäosusega viiakse menetlus lõpuni kahe kuuga. Halduskohus ei ole kinnipidamise kestust mingil viisil eraldi hinnanud ega põhjendanud. PPA on lisaks esitanud teadvalt valeinfot RB-i poolt oma seletuste muutmise kohta 23.05.2014 intervjuu käigus.

3-14-50739 4(6) Tegelikkuses selgitas Eesti Inimõiguste Keskuse õigusnõustaja RB-ile 15.05.2014, et varjupaigamenetlus on konfidentsiaalne ning koostöös õigusnõustajaga kirjutati õiged asjaolud üles juba 20.05.2014 ning edastati 21.05.2014 ka vastutavale PPA ametnikule. RB on teinud kõik endast oleneva, et varjupaigamenetluse läbiviimisele kaasa aidata.

8. Politseija Piirivalveamet vaidleb kirjalikus vastuses määruskaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. PPA 02.07.2014 taotlus ja halduskohtu 04.07.2014 määrus on piisavalt põhjendatud. Varjupaigataotluse põhjendamatult hiline esitamine võib viidata asjaolule, et taotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks. RB ei saabunud Eestisse eesmärgiga taotleda siin varjupaika, vaid soovis ebaseaduslikult kasutada Eestit transiitriigina, et jõuda Saksamaale ja sealt edasi Prantsusmaale. PPA põhjendatud kahtlus, et RB-i varjupaigataotlus on esitatud väljasaatmise vältimiseks, ning isiku varasem käitumine ja antud ütlused annavad alust arvata, et tema puhul eksisteerib põgenemise oht. Määruskaebuse esitaja on oma eelneva käitumisega väljendanud soovi saabuda Euroopa Liitu ebaseaduslikult. Sellest tulenevalt ei saa tugineda RB-i selgitusele, et Prantsusmaale põgenemine on temalt võetud sõrmejälgede tõttu ebamõistlik, sest see ei välista isiku kavatsust viibida sihtriigis illegaalselt.

Isegi kui oletada, et RB-i puhul põgenemise ohtu ei ole, piisaks tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamise loa pikendamiseks ka üksnes VRKS § 361 lg 2 p-s 5 sätestatud aluse esinemisest (vt Tartu Ringkonnakohtu 29.11.2013 otsus nr 3-13-2162). Leebemate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalust peab tõepoolest tõsiselt kaaluma, kuid nende reaalne läbikatsetamine ei ole otstarbekas, kui eksisteerib põgenemisoht. VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmed baseeruvad usaldusele. Ebaseadusliku piiriületuse, varjupaigataotluse põhjendamatult hilise esitamise ja vastuoluliste ütluste puhul alused selliseks usalduseks puuduvad. Kinnipidamisel olevate isikute taotlusi menetletakse esmajärjekorras. Isiku kinnipidamise aluste äralangemisel vabastatakse isik kinnipidamiskeskusest koheselt. RB-i 06.05.2014 varjupaigataotlus tuleks üldjuhul lahendada hiljemalt 06.11.2014 (vt VRKS § 18 lg 9). Määruskaebuse esitaja armi suhtes koostatud 25.06.2014 ekspertiisiakt nr 14E-PõI0133 ei lükanud ümber ega kinnitanud RB-i seletust selle tekkimise kohta. RB-i jätkuv kinnipidamine aitab kaasa varjupaigamenetluses tähtsust omavate asjaolude tuvastamisele ning kaitsevajaduse hindamisele. Isiku jätkuv kinnipidamine on proportsionaalne, sest aitab kaasa varjupaigamenetluse lõpuleviimisele. PPA ei ole asjaolusid moonutanud, fakt on see, et taotluses märgitu ja intervjuul räägitu on erinev. Kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaeg on piiritletud varjupaigataotluse suhtes lõpliku otsuse tegemise ja jõustumisega. Ühestki õigusaktist ei tulene kohustust määrata etteulatuvalt kindlaks menetluse lõppemise aeg. Reeglina vaadatakse taotlused läbi maksimaalselt kuue kuu jooksul ning VRKS § 18 lg 9 sätestab selgesõnaliselt, et eeldatavast otsuse ajast teavitamine ei ole kohustuslik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus märgib esmalt, et pärast RB-i määruskaebuse ringkonnakohtule edastamist on selgunud, et RB loobus 03.08.2014 oma varjupaigataotlusest ja avaldas soovi pöörduda viivitamatult tagasi oma kodakondsusjärgsesse riiki, mistõttu on tema varjupaigataotluse menetlus VRKS § 21 lg-st 7 tulenevalt lõppenud. Seega puudub ka menetlus, mille tagamiseks on isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega käesolevas asjas pikendatud.

RB vabastati VRKS § 364 lg 1 alusel 05.08.2014 kinnipidamiskeskusest ning peeti PPA 02.05.2014 ettekirjutuse nr 1028405907 Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) täitmise

3-14-50739 5(6) tagamiseks viivitamatult uuesti kinni VSS § 15 lg 1 ja § 19 lg 1 alusel. PPA esitas 05.08.2014 taotluse RB-i kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks vastavalt VSS § 23 lg-le 1, sest RB-il kehtiva reisidokumendi olemasolule vaatamata võtab isiku lahkumise korraldamine (mh piletite broneerimine) aega rohkem kui 48 tundi. RB kinnitas 07.08.2014 kohtuistungil soovi naasta tagasi Alžeeriasse. Tallinna Halduskohus andis 07.08.2014 määrusega nr 3-14-51666 loa RB-i paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse kuni tema Eestist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui 07.10.2014. Kuivõrd haldusasjas nr 3-14-51666 ei ole välismaalase jätkuvat kinnipidamist hiljem taotletud ega peetud isikut kinni muul alusel, saab järeldada, et RB-i väljasaatmine on halduskohtu 07.08.2014 määrusega antud loa kehtivuse ajal ka täide viidud.

10. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu hinnanguga, et RB-i puhul on olnud täidetud VRKS § 361 lg-tes 1 ja 2 sätestatud tingimused tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks, eelkõige võis PPA asjaoludest tulenevalt põhjendatult eeldada nii isiku põgenemise ohu esinemist kui ka tema poolt varjupaigataotluse esitamist üksnes lahkumiskohustuse edasilükkamiseks. Vaidlust ei ole selles, et RB-i eesmärk oli jõuda Prantsusmaale, kus tal elab sugulasi, kuid usutavaks ei saa pidada kavatsuse olemasolu esitada Prantsusmaal varjupaigataotlus, sest isik ei taotlenud varjupaika ka koheselt pärast tema kinnipidamist. Seetõttu oli PPA-l küllaldaselt alust arvata, et isiku kinnipidamiseta võiks ta olla valmis viibima Prantsusmaal ka ebaseaduslikult. Sellises olukorras ei saa ülemäära kaugeleulatuvat tähendust omistada asjaolule, et isik on teadlik Eestis viibimise kohustusest ja võimaliku Prantsusmaale mineku puhul tema Eestisse tagasisaatmisest. RB-i puhul ei nähtu mingite sedalaadi asjaolude esinemist, millest saaks järeldada, et reaalsele põgenemise ohule või varjupaigamenetluse kuritarvitamise kahtlusele vaatamata on tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ebaproportsionaalne. Määruskaebuse esitaja on noor meesterahvas, kes pole PPA-d teavitanud ühestki terviseprobleemist või muust sarnasest asjaolust, millest tulenevalt võiks kinnipidamine olla tema suhtes ülemääraselt koormav. Sellest, et varjupaigataotluse läbivaatamine on võtnud küllaltki kaua aega, ei saa veel järeldada, et tegemist ei või olla varjupaigamenetluse kuritarvitamisega, vaid viivitus võib olla tingitud ka objektiivsetest raskustest kontrollida taotleja poolt esile toodud asjaolusid. Seejuures tuleb märkida, et RB-i 23.05.2014 intervjuul antud selgitused on suures osas väga üldsõnalised ja konkretiseerimata.

11. Ka kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamise tähtaja osas ei esinenud antud juhul tungivat põhjust piirduda VRKS § 362 lg-s 5 võimaldatust lühema tähtajaga. Seejuures tuleb rõhutada, et varjupaigataotleja kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks antud loa kehtivusaeg ei saaks iseenesest kuidagi õigustada tema varjupaigataotluse läbivaatamisega viivitamist, vaid kinnipidamistähtajast olenemata tuleb vajalikud menetlustoimingud teha esimesel võimalusel. Teisalt ei oleks olukorras, kus varjupaigataotluse läbivaatamine piisava põhjalikkusega nõuab küllaltki palju aega, põhjendatud sundida haldusorganit menetluse läbiviimisega ebamõistlikult kiirustama (arvestades ka VRKS § 18 lg-s 9 sätestatud tavapärast kuni 6-kuulist menetlustähtaega), et lahendada taotlus igal juhul enne varjupaigataotleja kinnipidamiskeskusest vabastamist ja tema võimalikku põgenemist. Käesoleval juhul on tegemist kinnipidamistähtaja esmakordse pikendamisega, mistõttu ei ole isiku kinnipidamine kogumis kestnud väga kaua.

12. Samas peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu, et VRKS § 362 lg-st 5 tulenevalt saab kohus pikendada varjupaigataotleja kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega üksnes „kuni kahe kuu kaupa“. Samasuguse regulatsiooni näeb VSS § 25 lg 1 ette ka väljasaadetavate kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Nimetatud sätteid tuleb regulatsiooni eesmärke arvestades sisustada selliselt, et maksimaalset kahekuulist kinnipidamistähtaega peab hakkama lugema halduskohtu määruse tegemisest ning halduskohus ei saa anda luba isiku kinnipidamiseks viisil, et kahekuulist kinnipidamistähtaega hakatakse

3-14-50739 6(6) arvestama varasemalt antud loa kehtivusaja lõppemisest. Vastasel korral ei oleks tagatud, et isiku põhiõiguste piiramise seaduslikkuse ja proportsionaalsuse kontroll toimub vähemalt sellise sagedusega, et eelmisest kontrollist ei ole järgmise kontrollimise hetkeks möödunud rohkem kui kaks kuud.

Kuivõrd praeguses asjas pikendas halduskohus 04.07.2014 määrusega PPA-le antud luba RB-i kinnipidamiskeskuses kinnipidamiseks kuni 08.09.2014, lähtudes Tallinna Halduskohtu 08.05.2014 määrusega isiku kinnipidamiseks antud loa kehtivusaja lõppemisest (08.07.2014), tuleb halduskohtu 04.07.2014 määrust muuta RB-i kinnipidamise lõpptähtaja osas.

13. Eelneva põhjal tuleb RB-i määruskaebus rahuldada osaliselt ning Tallinna Halduskohtu 04.07.2014 määrust muuta selliselt, et PPA-le antud luba RB-i jätkuvaks kinnipidamiseks kinnipidamiskeskuses kehtiks üksnes kuni 04.09.2014. Ülejäänud osas jääb määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask /allkirjastatud digitaalselt/

Viive Ligi /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets