3-12-1981/30 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2014, Tartu

Haldusasja number

3-12-1981

Haldusasi

Sipelgapesa OÜ kaebus Põllumajandus Registrite

ja Informatsiooni Ameti otsuse nr 13-6/1591 ja

vaideotsuse nr 13-4/252 tühistamiseks ning

taotluse uueks lahendamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. jaanuari 2013. a otsus

Menetluse alus

ringkonnakohtus

Sipelgapesa OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sipelgapesa OÜ

Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Amet

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28. jaanuari

2013. a otsus muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest (viimane päev kassatsioonkaebuse esitamiseks

on 8. detsember 2014).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Sipelgapesa esitas 15. septembril 2010 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni

Ametile (PRIA) põllumajandusministri 12. märtsi 20010. a määruse nr 20 ,,Maapiirkonnas

majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise

ja taotluse menetlemise täpsem kord’’ (edaspidi Määrus nr 20) alusel taotluse toetuse

saamiseks puhkemaja ehitamiseks (suurprojektide taotlusvoor) summas 267 056,90 eurot.

24. juuli 2012 tegi PRIA otsuse nr 13-6/1591, millega jättis rahuldamata OÜ Sipelgapesa

taotluse põhjusel, et taotleja ei vasta Määruse nr 20 § 2 lg 2 p-s 2 sätestatud nõudele, mille

kohaselt peab taotleja taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu

olema suurem kui 500 000 krooni ehk 31 955 eurot. Tuginedes Maksu- ja Tolliameti 1.

veebruari 2010. a otsuse nr 12.2-3/8-2 põhjendustele, leidis PRIA, et müügitulu aluseks on

näilikud tehingud, mistõttu ei ole kaebajal Määruse nr 20 nõudele vastavat müügitulu

tekkinud. Näilikeks tehinguteks pidas MTA 29. detsembril 2009 OÜ Sipelgapesa poolt

seemnekartulite ostu OÜ-lt Mõraste-Mõrdma Põllumajandussaadused ja 30. detsembril 2009

OÜ Sipelgapesa poolt segaheinaseemne müüki OÜ-le Mõraste-Mõrdama

Põllumajandussaadused.

OÜ Sipelgapesa esitas PRIA otsuse peale vaide, mis jäeti 14. augusti 2012. a vaideotsusega nr

13-4/252 rahuldamata.

2. OÜ Sipelgapesa esitas Tartu Halduskohtule kaebuse PRIA otsuse ja vaideotsuse

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks taotluse uueks lahendamiseks. Kaebuse

põhjenduste kohaselt puudus PRIA-l pädevus hinnata majandusaasta aruandes märgitud käibe

tekkimise aluseks olevaid tehinguid, mistõttu puudub PRIA-l alus taotluse rahuldamata

jätmiseks. PRIA on tuginenud ebaõigesti maksuhalduri otsusele ning lugenud seega ebaõigesti

tehingud mittetoimunuks ja jätnud seetõttu taotluse rahuldamata.

3. Tartu Halduskohtu 28. jaanuari 2013. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel:

3.1. Maksuhalduri otsusega on tuvastatud, et OÜ Sipelgapesa on teadlikult teostanud näilikke

tehinguid (heinaseemne müük ja kartuliseemne ost) ja vormistanud dokumendid, mis tagaks

OÜ Sipelgapesa käibemaksukohustuslasena registreerimise. Seda kinnitab kaebaja rahaliste

vahendite liikumine, OÜ Sipelgapesa juhatuse liikme poolt antud suulised seletused ja

kontrollitud dokumendid.

3.2. Tulenevalt maksukorralduse seaduse § 29 p-st 30 võib maksuhaldur avaldada

maksusaladust sisaldavat teavet PRIA-le Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika

rakendamise seaduses sätestatud ülesannete täitmiseks. Vastavalt komisjoni määruse (EL) nr

65/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise

üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega

maaelu arengu toetusmeetmete osas, lõikele 9 võivad liikmesriigid abikõlblikkuse

kriteeriumidele vastavuse kontrollimiseks kasutada teistelt talitustelt, asutustelt või

organisatsioonidelt saadud tõendusmaterjali. Seega oli PRIA-l õigus kasutada teistelt

talitustelt, asutustelt ja organisatsioonidelt saadud andmeid ning PRIA ei pea omakorda

tõendama kaebaja poolt majandusaasta aruandesse kantud müügitulu aluseks olevaid

asjaolusid, kuna need on tõendanud maksuhaldur oma otsuses, mis on jõustunud.

3.3. Kohtumenetluses on PRIA välja toonud tuvastatud asjaolu, et suurprojektide taotlusvooru

esitasid taotluse kolm äriühingut (OÜ Sipelgapesa, OÜ Mõraste-Mõrdmaa

Põllumajandussaadused ja OÜ Kaldaniidu Puhkekeskus), kelle kõigi kolme äriühingu

müügitulu oli põhiosas saadud 2009. aasta viimastel päevadel tehtud ühest tehingust

(omavahel ostetud-müüdud kas kartulit või heinaseemet), mille eest on väidetavalt tasutud

sularahas, tehtud tasaarvestus või pole üldse tasutud (esitatud vaid arve). Halduskohus pidas

neid asjaolusid usaldusväärseks ning leidis, et PRIA-l oli õigus ka neid tõendeid arvesse võtta

otsuse tegemisel.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. OÜ Sipelgapesa esitas apellatsioonikaebuse, milles palus halduskohtu otsus

tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. Apellatsioonikaebuse põhjendused:

4.1 Kohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, mille järgi PRIA ei pea ise tõendama

apellandi poolt majandusaasta aruandesse kantud müügitulu aluseks olevaid

asjaolusid.

4.2. Riigikohus on leidnud, et PRIA ei tohi laiendada toetuse taotlejale esitatud

tingimusi (RKHKo 3-3-1-38-07, p 18). Samuti puudub PRIA-l pädevus hinnata

müügitulu aluseks olevaid tehinguid.

4.3. Kaebaja ei ole tekitanud toetuse saamiseks vajalikke tingimusi kunstlikult.

4.4. PRIA ei teavitanud kaebajat eelkontrollis taotluse puudustest ja seetõttu jäi

kaebaja ilma selgituste andmise võimalusest.

4.5. Kaebaja ei ole öelnud, et heinaseeme saadi tasuta OÜ Sipelgapesa juhatuse

liikmelt. Sellele juhtis kaebaja tähelepanu ka maksuotsusele esitatud vaides. Samuti

ei ole kaebaja öelnud, et kartulit kasutati lume all väetisena. Tehingute kontrollimiseks

helistas maksuhaldur kaebajale kahel korral, reedel (29. jaanuaril 2010) ja

esmaspäeval (1. veebruaril 2010). Kaebaja ei saanud esmaspäeval vastamata

kõnenumbriga ühendust ja ta helistas tagasi teisipäeva (2. veebruari 2010. a)

hommikul, mil selgus, et tegemist oli maksuhalduriga, kes soovis kontrollida kartuli

olemasolu. Maksuhaldur ei ole soovinud ostetud kartuli olemasolu tõendama tulla.

Maksuhaldur ei pea tõenäoliseks, et kartulit võib ladustada kuhjas lume all, kuid

kuhjas ladustamine on vana põllumeeste tava ja 2010. a veebruar oli küllaltki

lumerohke. Kaebaja jaoks ei olnud otstarbekas käibemaksukohustuslaseks

registreerimata jätmist kohtus vaidlustada.

4.6. Kohus ei ole arvesse võtnud EÜ määruse nr 65/2011 preambuli artikli 9 teist

poolt, mille kohaselt peavad makseasutused siiski veenduma, et asjaomase talituse,

organi või organisatsiooni tegevusstandard on piisav abikõlbulikkuse kriteeriumile

vastavuse kontrollimiseks. Lisaks sellele ei ole käesolev abimeede ette nähtud

määruse nr 1698/3005 artiklis 32. Seega on PRIA viide õigusele kasutada

maksuhalduri dokumente ning tuvastada asjaolusid ebaõige ning vastuolus EÜ

määruste ning nende eesmärkidega.

5. PRIA vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja põhjendatakse

seda järgnevalt:

5.1 Suurprojekti kohta toetuse taotlemise nõuete eesmärgiks on tagada toetuse

eesmärgipärane ja efektiivne kasutamine. Tulenevalt sellest tuleb toetus suunata

taotlejatele, kes suudavad tagada investeerimisprojekti elujõulisuse tulevikus ning

avaldada maapiirkonna sotsiaalmajanduslikule olukorrale positiivset mõju

probleemide lahendamiseks.

5.2 Taotleja peab tõendama, et ta on müügitulu saanud omatoodetud

põllumajandustoodangu müügist. Seetõttu ei kontrolli PRIA müügitulu olemasolu

ainult formaalselt, vaid kontrollib ka seda, kas taotleja on üldse tootnud

põllumajandussaadusi, millest nõutav müügitulu on moodustunud.

5.3 Vastavalt komisjoni määrusele (EÜ) nr 65/2011 põhjendusele 9 on PRIA-l lubatud

kasutada maksuhalduri andmeid ning maksuhalduri otsuse põhjendused on siduvad

ning käsitletavad tõendusmaterjalina. Haldusakti põhjenduste kasutamine teistes

õigussuhetes tõendina pole välistatud.

5.4 PRIA ei piirdu müügitulu hindamisel automaatselt ainult selle näitajaga, mis on

ettevõtja poolt majandusaasta aruandes esitatud, sest äriregister ei kontrolli selle

näitaja õigsust ja müügitulu suurust. PRIA ei vaidlusta äriregistrisse kantut, vaid

kontrollib müügitulu sisu. Maksuhaldur on tuvastanud, et ettevõtjate omavahelised

tehingud olid näilikud ning ametil pole mingit põhjust jätta maksumenetluse käigus

kindlaks tehtud faktiliste asjaoludega arvestamata.

5.5. Näilik tehing on tühine ega tekita õiguslikke tagajärgi, st õigusi ega kohustusi.

Kuna müüki tegelikult ei toimunud, siis ei olnud taotlejal ka Määruse nr 20 § 2 lg 2 p-s

2 ettenähtud müügitulu ja ta ei vastanud seega määrusest taotlejale esitatud

nõuetele.

5.6. Lisaks on PRIA järelevalveametnik 5. juuni 2012. a eelkontrolli lehe p-s 6 välja

toonud faktid ja kahtlused müügitulu osas, kusjuures märkinud, et äriregistri andmetel

oli OÜ Sipelgapesa 2010. a müügitulu ainult 34 krooni (võrreldes taotlemisel aluseks

võetava 2009. a müügituluga, mil see oli väidetavalt 632 960 krooni).

5.7. PRIA on hinnanud tõendeid kogumis ning lähtunud MTA otsuse põhjendavas

osas väljatoodud asjaoludest, samuti kontrolli käigus kindlaks tehtud asjaoludest, mis

puudutasid kartuliseemne müüki ja heinaseemne ostu kolme taotleja vahel. Seetõttu

on alusetu väita, et PRIA pole tõendanud müügitulu aluseks olevaid asjaolusid.

5.8. Kaebaja poolt viidatud EÜ määruse nr 65/2011 artikkel 28 pole asjassepuutuv,

sest antud juhul on tegu majandustegevuse mitmekesistamise meetmega ning seega

ka väide, et PRIA-l ei ole õigus kasutada maksuhalduri dokumente ja viimase poolt

tuvastatud asjaoludele tugineda, on alusetu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonikaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Asjas on vaidlus Määruse nr 20 § 2 lg 2 p 2 kohaldamise üle, mille kohaselt peab

taotleja taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu oli

suurem kui 2400 eurot. Suurprojekti kohta toetuse taotlemise korral oli taotleja

taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu suurem kui

31 955 eurot.

Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, et selle regulatsiooni kohaldamine

eeldab muuhulgas ka selle kontrollimist, kas müügitulu aluseks olevad tehingud on

tegelikult toimunud või mitte. Kui tegemist on näilike tehingutega, millest ei ole

tulenevalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg-st 1 ja § 84 lg-st 1

õiguslikke tagajärgi saabunud ja millega tahetakse lihtsalt luua muljet tehingu

olemasolust (TsÜS § 89 lg 1), siis ei ole isik järelikult ka neilt tehingutelt müügitulu

saanud ja isik ei vasta Määruse nr 20 § 2 lg 2 p 2 nõuetele.

8. Nõustuda ei saa kaebaja seisukohtadega, justkui puuduks PRIA-l selliseks

kontrollimiseks pädevus. Toetuste määramiseks pädeva haldusorganina on PRIA-l

vaieldamatult pädevus kontrollida, kas taotleja on nõutavas suuruses tulu saanud või

mitte. Kaebaja seisukohtadest võib järeldada arusaama, justkui peaks PRIA piirduma

lihtsalt taotlejate poolt esitatavate dokumentide aktsepteerimisega ja seda kontrollida,

kas dokumendid kajastavad tegelikke tehinguid, PRIA justkui ei saakski. Selle

seisukohaga ei saa nõustuda, sest see avaks võimaluse toetuste saamise võimaluse

kuritarvitamiseks ning ei oleks kooskõlas toetuste regulatsiooni eesmärgiga – tagada

toetused neile isikutele, kes tõepoolest vajalikele tingimustele vastavad.

9. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, nagu puudunuks PRIA-l õigus tugineda

maksuhalduri poolt tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendustega, et maksuhalduri andmetele tuginemise õigus tuleneb PRIA-le

maksukorralduse seaduse § 29 p-st 30 ja komisjoni määruse (EL) nr 65/2011

preambuli lõikest 9.

Kaebaja leiab ka, et EÜ määruse nr 65/2011 artiklist 28 tulenevalt on PRIA-l õigus

teistelt haldusorganitelt abikõlbulikkuse kontrollimiseks andmeid saada vaid siis, kui

see abimeede on ette nähtud EÜ määruse nr 1698/2005 artiklis 32, kuid käesoleval

juhul ei olnud tegemist sellise juhtumiga.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et tegemist on asjakohatu viitega, sest

määruse nr 65/2011 artiklid 28-28h ega määruse nr 1698/2005 artikkel 32 ei käsitle

majandustegevuse mitmekesistamise meedet, millega oli käesoleval juhul tegu.

Eeltoodust lähtuvalt on PRIA-l õigus kasutada MTA dokumente ja tuvastatud

asjaolusid ning see on kooskõlas EÜ määruste ja nende eesmärkidega.

10. Asjakohatu on viide Riigikohtu seisukohale haldusasjas nr 3-3-1-38-07 p-s 18

ning sellest tehtud järeldus, et ka käesolevas asjas laiendas PRIA toetustaotlejatele

esitatavaid tingimusi, mis on Riigikohtu hinnangul lubamatu. Viidatud asjas oli

tegemist olukorraga, kus PRIA oli jätnud rahuldamata isiku toetustaotluse põhjusel, et

ta ei vastanud toetuse saamiseks vajalikul töökohal (madrusena) töötamise

eeldustele, pööramata tähelepanu sellele, et isik oli tegelikult siiski sellel töökohal

töötanud (isikule polnud väljastatud madruse tunnistust, kuid faktiliselt oli ta

madrusena töötanud ja töösuhe oli olemas).

Käesoleval juhul ei ole tegemist sugugi sellega võrreldava olukorraga. Riigikohus

leidis viidatud lahendi p-s 18, et PRIA-l puudub pädevus toetustaotluse

läbivaatamisel hinnata töölepingu õiguspärasust. Sisuliselt leidis Riigikohus seega

hoopiski seda, et tööandja õigusvastane käitumine ja sellise isikuga töölepingu

sõlmimine ei tohi kaasa tuua negatiivseid tagajärgi töötajale. PRIA ei ole käesolevas

asjas sellega võrreldaval viisil käitunud, vaid on hoopis tuvastanud, kas toetuse

saamise eeldus – müügitulu saamine – on täidetud või mitte.

11. Pigem leiab ringkonnakohus hoopis, et viidatud Riigikohtu lahend kinnitab, et

PRIA on käesolevas asjas toiminud õigesti. Riigikohus rõhutas viidatud lahendis, et

PRIA pidanuks kindlaks tegema, kas ja millal taotleja tegelikult laeval madrusena

töötas (otsuse p 19), st PRIA pidanuks tuvastama toetuse maksmiseks olulise

asjaolu. Käesolevas asjas ongi PRIA tuvastanud toetuse maksmise seisukohalt

olulise asjaolu – kas kaebaja on müügitulu saanud või mitte.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebaja poolt käesolevas kohtumenetluses

esitatud väited, millega püütakse põhjendada, et tehingud tegelikult toimusid, otsitud.

Ringkonnakohus põhjendab seda järgnevalt.

13. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et

kahtlustäratav on juba see, et kaebaja oli üks kolmest äriühingust, kes kõik taotlesid

sarnast toetust ja olid 29.-31. detsembril 2009 sõlminud omavahel erinevad tehingud

segaheinaseemne või seemnekartuli ostuks-müügiks, kusjuures selle eest oli

väidetavalt tasutud sularahas, tehtud tasaarveldus või esitatud üksnes arved. Seega

on pigem tõenäoline, et väidetav kaup või raha ei ole üldse omanikku vahetanud ning

käivet seega polnud.

14. Seda kinnitavad ka muud asjaolud. Väidetavat seemnekartulit kaebaja juures

maksuhalduril kontrollida ei õnnestunud. Kaebaja poolt sellega seoses

apellatsioonkaebuses esitatud väited on pinnapealsed ega vasta kõigile asjaoludele.

Lisaks on need esitatud kohtumenetluses esimest korda alles

apellatsioonimenetluses, mis viitab sellele, et need argumendid on esitatud vaid

ettekäändena. Seda kinnitab ka asjaolu, et kaebaja pole pidanud vajalikuks oma

apellatsioonkaebuse väiteid täiendavalt tõendada. Näiteks kinnitatakse

apellatsioonkaebuses, et kaebaja pole väitnud, et kartulit kasutati väetisena, vaid et

see hoopis ladustati põllul kuhjas lume all. Samas on maksumenetluses tehtud

vaideotsusest nähtuvalt kaebaja just öelnud, et tulenevalt rasketest lumeoludest ei

olnud võimalik kartuli kasutamine muul moel kui ainult väetisena põllul (tl 40). Kui

paika pidanuks kaebaja poolt apellatsioonkaebuses väidetu, oleks kaebaja esitanud

eelduslikult tõendina enda vaide, kust nähtunuks, mida kaebaja vaidemenetluses

väitis.

15. Ka väidab kaebaja apellatsioonkaebuses, et kartulite kontrollimiseks helistas

maksuhaldur kaebajale kahel korral, kuid maksuotsusest nähtuvalt helistati kaebajale

kolm korda – kõigepealt 22. jaanuaril 2010, ja alles pärast seda kahel korral, millest

räägitakse apellatsioonkaebuses (vt tl 30-30p).

16. Lisaks ei ole kaebaja puudutanud kohtumenetluses osasid asjaolusid, millele

maksumenetluses tähelepanu juhiti, ja mis seadsid tehingute toimumise kahtluse

alla. Nii on maksuhalduri tehtud vaideotsuses märgitud, et kartuli ostuhind 6,50

krooni kilo 43 700 kg-se ostukoguse juures pole usutav, kuna isegi poes on kartulikilo

hind odavam (tl 40).

17. Mis puudutab apellatsioonkaebuse väidet, et kartuli ladustamine põllul on vana

põllumeeste tava, siis nagu eelnevalt märgitud, võib maksu- ja vaideotsuse pinnalt

teha järelduse, et sellist väidet kaebaja maksumenetluses ei esitanud ja et

maksumenetluses rääkiski ta vaid sellest, et kartulit kasutati väetisena. Sellega

seoses märgib ringkonnakohus siiski, et nii suure koguse säilitamine väljas lume all

on pigem väheusutav, sest selline säilitamisviis on üldteadaolevalt riskantne (kartul

võib hävineda) ning seda väheusutavam seemnekartuli puhul, mida tuleks kiiremaks

kasvama hakkamiseks hoida enne mahapanekut pigem soojemates tingimustes.

Lisaks eeldab selline ladustamisviis üldteadaolevalt seda, et ladustamine viiakse läbi

plusskraadide ajal, et kartul ei saaks külmakahjustusi ja oleks võimalik selle katmine

külma isoleeriva materjaliga. Arvestades kartuli ostutehingu aega (29. detsember

2009) ning seda, et kaebaja pole väitnud, et ladustamine toimus varem, on 2009.

aasta lõpu ilmastikutingimusi meenutades (detsembri keskel saabus juba külm ning

aasta lõpus eriti meräärsetel aladel väga paks lumi) väga väheusutav, et 2009. aasta

lõpus võidi sellist ladustamist läbi viia või et mõistlikult käituv äriühing võis sel ajal

üldse sellise ladustamisviisiga riskima hakata.

18. Seega on PRIA maksuhalduri andmeid kasutades jõudnud õigele ja põhjendatud

järeldusele, et kaebaja tehtud tehingud on näilikud ja kaebaja ei ole tegelikult toetuse

saamiseks vajalikus määras tulu saanud.

19. Kaebaja väide, et teda ei ole ära kuulatud, ei anna samuti alust kaebuse

rahuldamiseks. Kaebaja on saanud võimaluse oma seisukohtade esitamiseks nii

vastustaja otsuse peale esitatud vaides kui ka kohtumenetluses. Ükski kaebaja

sisuline väide ei ole sellist laadi, mis sunniks kahtlema, et vastustaja võis jõuda

ebaõigele lõpptulemusele. Tegelikkuses ongi kaebaja sisulisi, asja tehioludega

seonduvaid vastuväiteid asunud esitama alles apellatsioonimenetluses. Seetõttu

leiab ringkonnakohus, et kaebaja ärakuulamata jätmine ei olnud sellist laadi

menetlusviga, mis oleks tinginud asjas ebaõige otsuse tegemise ja seetõttu ei kuulu

vaidlustatud haldusakt tühistamisele (haldusmenetluse seaduse § 58).

20. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Kaebaja menetluskulud (apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv

15 eurot, tl 83) jäävad HKMS § 108 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud

digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene