3-12-2551/74 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Kaire Pikamäe ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 06.11.2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-2551 Haldusasi EH ja MOM kaebus Rae Vallavalitsuse 24.07.2012 korralduse nr 723 ja 11.09.2012 korralduse nr 929 (vaideotsus) tühistamiseks Menetlusosalised Kaebaja - EH Kaebaja - MOM, seaduslik esindaja EH Vastustaja - Rae vald, esindajad Triinu Vernik ja Maiga Liiv Kolmas isik - UM Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 07.05.2013 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Rae valla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kohtuistungil 28.10.2014

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata EH 03.11.2014 taotlus kohtuistungi protokolli parandamiseks. 2. Jätta rahuldamata EH 04.11.2014 taotlus asja arutamise uuendamiseks. 3. Jätta rahuldamata EH 06.11.2014 taotlus asja menetluse peatamiseks. 4. Jätta Rae valla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 07.05.2013 otsus haldusasjas nr 3-12-2551 muutmata. 5. Jätta menetlusosaliste apellatsioonimenetluse kulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 08.12.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-12-2551 2(8) Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maavalitsuse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise komisjon tunnistas 26.01.1994 otsusega nr 2203 endise XXXXXXXX XXX (endine kinnistu nr XXXX, pindala 24,43 ha) maa suhtes õigustatud subjektideks FM ja SM, kummagi ½ mõttelises osas. 30.03.1998 lepinguga loovutas FM talle kuuluva ½ suuruse mõttelise osa maa tagastamise nõudeõigusest oma pojale UM-le. Rae Vallavalitsuse 14.01.1999 korraldusega nr 31 kinnitati XXXXXXXX XXX maa maksumuseks 192 600 krooni ja määrati SM-le ½ maa eest (12,215 ha) kompensatsioon 96 300 krooni. 15.09.1999 lepinguga kinkis FM talle kuuluva ½ suuruse mõttelise osa õigusvastaselt võõrandatud maal asuvatest ehitistest (elamu, laut, kaev) oma pojapojale MOM-le. Samal päeval müüs SM talle kuuluva ½ mõttelise osa samadest ehitistest EH- le. 2. 22.09.2002 esitas FM-lt ½ talumaa tagastamise nõudeõiguse omandanud UM avalduse maa tagastamiseks. 21.02.2005 esitas ta täiendava avalduse maa tagastamiseks nõudeõigusest suuremas osas vastavalt maareformi seaduse (MaaRS) § 14 lg-le 3, kuivõrd ülejäänud ½ nõudeõiguse ulatuses oli maa teisele õigustatud subjektile (SM-le) kompenseeritud. 3. EH esitas 04.10.1999 avalduse 24 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks ning MOM esitas 18.04.2005 avalduse 26 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks. Tallinna Halduskohtu 29.09.2009 otsusega haldusasjas nr 3-08-2282 kohustati Rae Vallavalitsust EH ja MOM maa ostueesõigusega erastamise avalduste kohta otsuse tegemiseks 3 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. 4. Rae Vallavalitsus jättis 24.07.2012 korraldusega nr 723 EH ja MOM avaldused XXXXXXXX XXX maal asuvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamiseks rahuldamata ja lõpetas maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingud, leides, et neile maa ostueesõigusega erastamiseks puudub õiguslik alus. FM ja SM olid talumaa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks ja seega ei olnud neil maal paiknevate ehitiste omanikena maa ostueesõigusega erastamise õigust ega õigust erastada vabu piirnevaid maid. SM ja FM loobumisega maa tagastamise nõudeõigusest tekkis UM-l MaaRS § 5 lg 1 p 4 ja § 14 lg 3 alusel maaüksuse täies ulatuses tagasinõude õigus, välja arvatud maa osas, mis tuleb MaaRS § 6 lg 2 p 4 alusel jätta riigi omandisse ehitiste teenindamiseks vajaliku maana. EH ja MOM oleksid ehitiste omanikena saanud elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise õiguse vaid juhul, kui selline õigus oleks olnud ehitiste võõrandajatel. Keegi ei saa tehinguga üle anda rohkem õigusi, kui talle enesele kuulub. Ehitiste võõrandamisega ei saa omandireformi õigustatud subjektid tekitada olukorda, kus vähendatakse oluliselt maa tagasinõude õigusega isiku nõudeõigusele vastavat osa ja lisaks sellele luuakse ehitiste uutele omanikele võimalus ostueesõigusega erastada vabu piirnevaid maid, kuigi sellist õigust omandireformi õigustatud subjektidel endil ei olnud. Omandades vallasasjast ehitised omandireformi õigustatud subjektidelt, omandasid EH ja MOM samasuguse õiguse maa kasutamiseks, kui see

3-12-2551 3(8) oli omandireformi õigustatud subjektidel ehitiste võõrandamise ajal – õigus kasutada riigi omandisse jäetavat ehitiste teenindamiseks vajalikku maad, millele seatakse hoonestusõigus ehitiste uute kaasomanike kasuks (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-40-06). 5. Rae vallavalitsus jättis 11.09.2012 korraldusega nr 929 EH ja MOM vaide Rae Vallavalitsuse 24.07.2012 korralduse nr 723 peale rahuldamata. 6. EH ja MOM esitasid 03.12.2012 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rae Vallavalitsuse 24.07.2012 korralduse nr 723 ja 11.09.2012 korralduse nr 929 tühistamiseks. MaaRS § 221 lg-st 4 tulenevalt on kaebajatel õigus 50 ha suuruse maa ostueesõigusega erastamiseks. Kõik eeldused maa ostueesõigusega erastamiseks on täidetud. 7. Rae vald palus jätta kaebus rahuldamata. Korraldus ja vaideotsus on õiguspärased. Tulenevalt ehitiste omandamise viisist ei ole kaebajatel õigust ehitiste alust maad ostueesõigusega erastada. 8. Tallinna Halduskohus rahuldas 07.05.2013 otsusega EH ja MOM kaebused, tühistas Rae Vallavalitsuse 24.07.2012 korralduse nr 723 ja 11.09.2012 korralduse nr 929 ning mõistis vastustajalt kaebajate kasuks välja menetluskulu 30 eurot. MaaRS § 9 lg 1 p-st 1 ja lg-st 2, § 20 lg-st 1, § 22 lg-st 1 ning § 221 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et väljaspool linna või tiheasustusega ala paikneva ehitise kaasomanikel on õigus erastada kokku kuni 50 ha maad. Kui tegemist on elamuga, oleks neil õigus erastada 2 ha maad tagastamisele kuuluva kinnistu arvelt ning ülejäänud kuni 50 ha vabade piirnevate maade arvelt. Kui aga isikud saaks vabade piirnevate maade arvelt erastada vähem kui 20 ha, oleks neil õigus tagastatava kinnistu arvelt erastada täiendavalt maad 20 ha-st puudujäävas osas, kuid mitte rohkem, kui jääb õigustatud subjektile. Viidatud sätetest ja Vabariigi Valitsuse 12.11.1996 määrusega nr 267 kehtestatud Maa ostueesõigusega erastamise korra p-st 7 tulenevalt on maa ostueesõigusega erastamise õigus isikul, kes on sellel maal paikneva ehitise omanik ning on esitanud maa erastamiseks õigeaegselt avalduse. MaaRS ei sea maa ostueesõigusega erastamise võimalust sõltuvusse sellest, millistel asjaoludel või millal on isik omandanud ehitised, mille juurde ta ostueesõigusega maad erastada soovib. Seejuures ei tulene MaaRS-st, et vastav õigus oleks üksnes isikul, kes on omandanud ehitise enne maareformi algust, samuti ei välista MaaRS maa ostueesõigusega erastamist isikule, kes on omandanud õigusvastaselt võõrandatud maal asuva ehitise selle maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikult. Asjas nr 3-3-1-40-06 on Riigikohus tõepoolest pidanud võimalikuks, vaatamata seaduses sellekohase normi puudumisele, arvestada maa ostueesõigusega erastamise õiguse tuvastamisel ka ehitise omandamise asjaolusid. Viidatud otsuse seisukohad ei ole praeguses asjas kohaldatavad. Esiteks põhjendas Riigikohus oma seisukohta, et maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikult seal asuva ehitise omandanud isikul ei ole õigust ehitise juurde maad ostueesõigusega erastada, vajadusega kaitsta teise sama maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isiku huve ja õigusi. Seega põhineb viidatud otsus eeskätt tõdemusel, et maareformi eesmärgi ja üldise loogikaga ei oleks kooskõlas see, kui üks mitmest maa suhtes omandireformi õigustatud subjektiks tunnistatud isikust saaks teisest sõltumatult reaalselt tagastamisele kuuluva maa suurust vähendada sel moel, et võõrandab ehitise. Seejuures tõi Riigikohus eraldi välja, et olukorras, kus õigusvastaselt võõrandatud maal asuvad omandireformi õigustatud subjektidele kuuluvad ehitised, tulnuks kõnealuse maa osas maareformi läbiviimisel juhinduda MaaRS § 12 lg-s 12 sätestatust, mis oleks taganud kõigi maa suhtes omandireformi õigustatud subjektideks tunnistatud isikute õiguste ja huvide tasakaalustatud kaitse. XXXXXXXX XXX talumaa ja ehitiste puhul sellist probleemi ei teki. Praegusel juhul ei saa väita, et ehitiste võõrandamine saanuks kuidagi rikkuda teise õigustatud subjekti õigusi ning

3-12-2551 4(8) seega pole alust otsuse nr 3-3-1-40-06 seisukohtadest juhinduda. Lisaks on oluline tähele panna, et FM ja SM võõrandasid ehitiste kaasomandiosad kaebajatele ajal, mil neil ei olnud enam maa tagastamise nõudeõigust – FM oli enda nõudeõiguse võõrandanud UM-le ning SM-le oli tema nõudeõiguse osale vastava maa eest määratud kompensatsioon. Ka selle poolest erineb praegune vaidlus oluliselt asjas nr 3-3-1-40-06 käsitletust, milles juhtumi asjaoluks oli see, et ehitise võõrandamise ajal oli võõrandajal maa tagastamise nõudeõigus ning seda silmas pidades ei saanuks tal ehitise võõrandamise ajal olla õigust nõuda ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamist. SM-t ja FM-t tulnuks aga juhul, kui nad ehitiste kaasomandiosi ei oleks kaebajatele võõrandanud, käsitada omandireformi kontekstis nende ehitiste omanikena ja neil olnuks võimalik ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada, kui nad oleksid esitanud selleks avalduse seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Selliste avalduste esitamata jätmine ei oma kaebajate erastamisõiguse seisukohast tähtsust, sest neil oli pärast ehitiste omandamist võimalik esitada erastamisavaldusi sõltumata sellest, kas ehitiste võõrandajad olid varem maa erastamist taotlenud. Kohus ei nõustunud vastustaja seisukohaga, nagu tekkinuks SM-le maa kompenseerimisest ja FM poolt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamisest UM-le vääramatu õigus saada maa tagastamise käigus tagasi kogu XXXXXXXX XXX talumaa. Olukorras, kus FM loovutas UM- le maa tagastamise nõudeõiguse, ent ei võõrandanud talle nõudeõiguse esemeks oleval maal paiknevat ehitist (kaasomandi osa sellest), tekkis UM-l maa tagastamise nõudeõigus maale, millel asus teisele isikule kuuluv ehitis ning FM-lt omandatud maa tagastamise nõudeõiguse realiseerimine on igal juhul võimalik, arvestades MaaRS § 6 lg 2 p-st 3 ning §-st 9 tulenevaid piiranguid. Asjaolu, et maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud SM ja FM ei soovinud maa tagastamist, ei välista MaaRS kohaselt võimalust, et nad saavad nende omandis olevate ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 9. Rae vald palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega EH ja MOM kaebus rahuldamata. Ebaõige on kohtu seisukoht, mille kohaselt asjaolu, et maa tagastamise õigustatud subjektideks tunnistatud SM ja FM ei soovinud maa tagastamist, ei välista võimalust, et nad saavad nende omandis olevate ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada. Nimetatud seisukoht ei ole MaaRS-ga kooskõlas ja kohus ei ole viidanud õigusnormile, millele selline järeldus tugineb. Ehitised kuulusid omandireformi aluste seaduse (ORAS) jõustumise ajal SM-le ja FM-le ning neil oli õigus ORAS § 7 lg 1 p 3 alusel nõuda maa tagastamist või kompenseerimist või ORAS § 161 lg 2 alusel maa tagastamise nõudeõigus loovutada. Omandireformi õigustatud subjektidel ei olnud neile tagastataval maal asuvate neile endile kuuluvate ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamise õigust. MaaRS § 351 kohaselt võib ehitise omaniku kasuks, kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, seada riigimaale hoonestusõiguse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. XXXXXXXX XXX maa tagastamise esialgseid õigustatud subjekte tuleb käsitada kui ehitise omanikke, kes ei soovi maad omandada. SM ei soovinud maad omandada (ei soovinud kasutada maa tagasinõude õigust) ja talle maksti välja kompensatsioon. FM ei soovinud ise maad omandada ja loovutas maa omandamise õiguse (maa tagasinõude õiguse) oma pojale UM-le. Sellega tekkis UM-l endiste omanike järjepidevuse kandjana MaaRS § 5 lg 1 p 4 ja § 14 lg 3 alusel maaüksuse tagasinõude õigus nõudeõigusest suuremas osas, s.o kuni terves ulatuses, välja arvatud riigi omandisse jäetav maaüksusel asuvate ehitiste teenindamiseks vajalik maa (MaaRS § 6 lg 2 p 4 ja § 31 lg 1 p 10). Märkides, et UM-l tekkis tagasinõude õigus maale, millel asus teisele isikule kuuluv ehitis, jättis kohus tähelepanuta, et UM-l maa tagasinõude õiguse tekkimise ajal ei asunud maal mitte teisele isikule kuuluv ehitis, vaid õigustatud subjektidele, kes olid maa omandamise õigusest loobunud,

3-12-2551 5(8) kuuluvad ehitised. Ehitise omanikust teise isiku ja maa omandamisest loobunud ehitise omaniku õigused on MaaRS-s reguleeritud erinevalt. Seega pole õige kohtu seisukoht, et UM-l on maa tagasinõude õigus maale, arvestades MaaRS § 6 lg 2 p-s 3 ja §-st 9 tulenevaid piiranguid. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et vald on teinud Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-40-06 põhjendamatult kaugeleulatuvad järeldused ning praeguse vaidluse lahendamine Riigikohtu seisukohtadele tuginedes ei ole õige. Vastustaja juhindus ORAS-st ja MaaRS-st ning järgis Riigikohtu selgitusi. Riigikohus märkis viidatud otsuse p-s 12, et elamu võõrandamisega ilma maa tagasinõude õiguse loovutamiseta lõi õigustatud subjekt ise olukorra, kus õigustatud subjektidele tagastataval maal asub kolmandale isikule kuuluv elamu. Riigikohus leidis, et MaaRS § 6 lg 2 p-st 3, § 9 lg 1 p-st 1 ja § 22 lg-st 1 tulenev õigustatud subjektidele tagastamisele kuuluval maal asuva elamu omaniku maa ostueesõigusega erastamise regulatsioon kujunenud olukorras ei kohaldu. Maa erastamine kirjeldatud asjaoludel kahjustaks lubamatult teise maa tagastamise õigustatud subjekti õigusi maa tagastamisel. Riigikohus oli seisukohal, et oma elamu võõrandamisega ei saa õigustatud subjekt tekitada olukorda, kus vähendatakse oluliselt ka teiste õigustatud subjektide nõudeõigusele vastavat osa. Kui ehitise uuel omanikul oleks alati võimalik nõuda maa ostueesõigusega erastamist üldistel alustel, ei oleks teised õigustatud subjektid aga selle ohu eest kaitstud. Riigikohus leidis, et nõudeõigusele vastav osa tagastatavast maast väheneks oluliselt, tingituna tehingust ehitisega. Riigikohtu seisukohad on õigustatud, sest loobudes maa tagastamise nõudeõigusest ja samal ajal võõrandades ehitised tagastataval maal, looks omandireformi õigustatud subjekt olukorra, kus ehitised omandanud kolmandal isikul tekiks maa ostueesõigusega erastamise õigus teatud juhul kuni 50 ha ulatuses, sh võiks teatud tingimustel erastatav olla ka kuni pool tagastatavast maast. Sellise võimaluse loomine ei ole kindlasti seadusandja tahe omandireformi läbiviimisel, mille põhieesmärk on ennekõike maa tagastamine õigustatud subjektidele – õigusliku järjepidevuse kandjatele. Ehitiste juurde maa ostueesõigusega erastamine õigusvastaselt võõrandatud talumaast vähemalt 2 ha ulatuses riivaks UM õigusi, sest riigi omandisse jäetav ehitise teenindamiseks vajalik maa, millele seatakse hoonestusõigus, on oluliselt väiksem kui 2 ha. Vastustaja möönab, et MaaRS ei sea maa ostueesõigusega erastamise võimalust otseselt sõltuvusse ehitise omandamise asjaoludest, kuid samas teeb MaaRS vahet maa tagastamise õigustatud subjektide õigustel (kellel ei ole õigust tagastataval maal neile endile kuuluvate ehitiste juurde maad ostueesõigusega erastada) ja ehitiste juurde maa ostueesõigust omavate isikute õigustel. Kui maa tagasinõude õigusega isikud ei soovi omandada maad, millel asuvad neile kuuluvad ehitised, tekib uus õiguslik olukord, mida MaaRS reguleerib võimalusega jätta ehi-tiste teenindamiseks vajalik maa riigi omandisse ja seada hoonestusõigus. Maa tagasinõude õigusega isikute poolt ehitise kolmandatele isikutele võõrandamise korral ei kohaldu ehitise omandanud isikute suhtes enam maa ostueesõigusega erastamise regulatsioon. Ehitiste uued omanikud saanuks elamu juurde maa ostueesõigusega erastamise õiguse vaid juhul, kui selline õigus oleks olnud ehitiste võõrandajatel. Praegusel juhul ehitiste võõrandajatel sellist õigust ei olnud. Neil oli üksnes õigus kasutada riigi omandisse jäetavat ehitiste teenindamiseks vajalikku maad ning sama õiguse omandasid kaebajad. Ehitiste kaasomandiosade kui vallasasjade võõrandamine kolmandatele isikutele ei rikkunud praegusel juhul küll algsete õigustatud subjektide SM ja FM õigusi, küll aga rikub see maa tagastamise nõudeõiguse loovutuse saanud uue õigustatud subjekti UM õigusi, kes soovib maad saada tagasi nõudeõigusest suuremas osas. Erastamisõiguse tuvastamisel tuleb igal juhul arvestada ehitise omandamise asjaolusid ning maa tagasinõude õigusega isiku seadusega kaitstud õigusi, et vältida õigustatud subjekti õigusjärglase UM õiguste rikkumist. Riigikohtu seisukohad on arvestatavad. Maareformi eesmärgi ja loogikaga ei oleks kooskõlas see, kui esialgsed õigustatud subjektid saaksid UM-le reaalselt tagastamisele kuuluva maa suurust vähendada sel moel, et võõrandavad maal olevad ehitised.

3-12-2551 6(8) 10. EH ja MOM paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustuvad halduskohtu seisukohtadega. Erastamisõigus tekkis kaebajatel vallasasja ostuga. Praegusel juhtumil ei ole seost Riigikohtu lahendiga nr 3-3-1-40-06. 11. Tallinna Ringkonnakohtu 21.11.2013 määrusega menetlusse kaasatud kolmas isik UM toetab Rae valla apellatsioonkaebust ja nõustub selles toodud seisukohtadega. Arvestades seda, millistel asjaoludel EH ja MOM omand õigusvastaselt võõrandatud maal asuvale vallasasjast ehitisele tekkis, ei ole neile maa ostueesõigusega erastamiseks õiguslikku alust. MOM seaduslikud huvid ei saa halduskohtu otsuse tühistamisega kahjustada, sest ta on kolmanda isiku poeg, kes elab koos temaga ja pärib pärast kolmanda isiku surma tema vara.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 12. Esmalt lahendab ringkonnakohus menetlusosaliste veel lahendamata taotlused (I), seejärel Rae valla apellatsioonkaebuse (II) ning lõpuks jagab menetluskulud (III). I 13. HKMS § 185 lg-le 1 ja § 162 lg-le 1 tuginedes lahendab ringkonnakohus otsuse resolutsiooniga menetlusosaliste veel lahendamata taotlused. 14. Ringkonnakohus arutas Rae valla apellatsioonkaebust 28.10.2014 istungil. EH, kes on ühtlasi MOM seaduslik esindaja, istungile ei ilmunud ega ole kohtule istungile ilmumata jätmise põhjust avaldanud. EH samal päeval esitatud taotluse asja arutamise edasilükkamiseks jättis ringkonnakohus istungi protokolli kantud määrusega rahuldamata. 15. 03.11.2014 esitas EH taotluse istungi protokolli parandamiseks. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, kuna sellest ei nähtu, et protokoll kajastaks istungil toimunut valesti. EH ei osalenud istungil, mistõttu ei saa tema kommentaare ja seisukohti istungil räägitu kohta protokolli kanda. 16. EH esitas 04.11.2014 taotluse asja arutamise uuendamiseks. HKMS § 185 lg-le 1 ja §-le 130 tuginedes jätab ringkonnakohus taotluse rahuldamata, leides, et HKMS §-s 130 sisalduvaid aluseid asja arutamise uuendamiseks ei esine. Taotluse põhjenduste kohaselt tuleb seoses kohtuistungi protokollist ilmnenud kohtukoosseisu muutumisega alustada asja arutamist algusest peale. Uus koosseis peab tegema uued määrused ning need on edasikaevatavad Riigikohtusse. Lisaks jättis kohus lahendamata EH taotluse menetluse peatamiseks. Veel märgib taotleja, et keegi ei ole taotlenud kohtukoosseisu muutmist ning toimikus ei ole ka määrust, millega asendatud kohtunik oleks ennast taandanud. 17. HKMS § 130 p 1 näeb asja arutamise uuendamise alusena ette olukorra, kus kohus pärast asja arutamise lõpetamist ja enne lahendi tegemist tuvastab menetluses vea, mis on otsuse tegemisel oluline ja mille saab kõrvaldada. EH taotluse põhjendustest nähtuvalt soovib ta asja arutamise uuendamist nimetatud alusel. Ringkonnakohus leiab, et ei ole teinud menetluses kõrvaldamist vajavat viga. 18. HKMS § 11 lg 5 näeb ette, et kui asja menetluse käigus kohtukoosseis muutub, alustatakse asja läbivaatamist algusest peale ning eelmise kohtukoosseisu poolt tehtud menetlustoiminguid ei pea uus koosseis kordama, kui pool või kolmas isik seda ei taotle. Kohtuniku taandamine ei ole ainus õiguspärane põhjus kohtukoosseisu vahetumiseks. 28.10.2014 Riigikohtus viibinud kohtukoosseisu liiget asendas kohtuistungil vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tööjaotusplaanile kohtunik Kaire Pikamäe. Kohtuistungi alguses teatas kohus, et üks kohtukoosseisu liige on asendatud, selgitas õiguslikku regulatsiooni ning loetles toimin-

3-12-2551 7(8) gud, mis on menetluses asendatud kohtuniku osalusel tehtud: 21.11.2013 määrusega jäeti rahuldamata kaebajate taotlus määruse p-s 8 nimetatud tõendite kogumiseks ja kaasati menetlusse kolmas isik UM; 20.01.2014 määrusega jäeti rahuldamata Esse Transport OÜ taotlus tema kolmanda isikuna menetlusse kaasamiseks. Ehkki EH istungile ei ilmunud ega saanud seetõttu avaldada vastavalt HKMS § 11 lg-le 5 soovi uue kohtukoosseisu poolt menetlustoimingute kordamiseks (istungile ilmunud vastustaja seda ei taotlenud), kordas uus kohtukoosseis toimingut, mida oli võimalik korrata ning jättis kaebajate taotluse tõendite kogumiseks protokolli kantud määrusega uuesti rahuldamata. Kolmanda isiku UM menetlusse kaasamise määruse peale olid kaebajad oma edasikaebeõigust juba kasutanud ning Riigikohus jättis 08.05.2014 määrusega nr 3-7-1-3-56-14 kaebajate määruskaebused menetlusse võtmata. Esse Transport OÜ kolmanda isikuna menetlusse kaasamata jätmise määruse peale oli kaebajatel võimalus soovi korral edasi kaevata, kuid edasikaebeõigust nad ei kasutanud. EH 21.10.2014 esitatud taotluse menetluse peatamiseks lahendas kohus protokolli kantud määrusega. Seega alustas uus kohtukoosseis asja läbivaatamist algusest peale ning kordas menetlustoimingut, mida oli võimalik korrata. 19. 06.11.2014 esitas EH taotluse asjas menetluse peatamiseks. Taotluse põhjenduste kohaselt esitasid kaebajad 06.11.2014 kaebuse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumile seoses Rae Vallavalitsuse poolt esitatud seisukohtadega, et kontrollida nende vastavust põhiseadusele. Ringkonnakohus jätab menetluse peatamise taotluse rahuldamata, sest HKMS §-st 95 tulenevaid aluseid menetluse peatamiseks ei esine. II 20. Ringkonnakohus leiab, et Rae valla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 201 lg 4 näeb ette, et kui ringkonnakohus jätab halduskohtu otsuse muutmata ja järgib halduskohtu otsuse põhjendusi, ei pea ringkonnakohus oma otsust põhjendama. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib neid ja oma otsust ei põhjenda. III 21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus teeb otsuse Rae valla kahjuks, mistõttu tuleks viimasel kanda menetluskulud. Seetõttu jäävad Rae valla apellatsioonimenetluse kulud (riigilõiv) tema enda kanda. 22. HKMS § 109 lg 1 näeb ette, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. HKMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks muu hulgas menetlusosaliste esindaja kulud. EH esitas 31.10.2014 menetluskulude hüvitamise taotluse, lisades sellele Skaala Projekt OÜ 27.10.2014 arve nr 04/2014 summas 2000 eurot selgitusega „Juriidiline konsultatsioon 20h 2013 dets-2014 okt“, kogus 1, hind 2000 eurot. Allkirjadeta arvel on märge „Tasutud sulas“. Rae vald palub 04.11.2014 menetlusdokumendis jätta menetluskulude hüvitamise taotlus rahuldamata. Arvest ei nähtu, et juriidilist konsultatsiooni oleks osutatud seoses käesoleva haldusasjaga. Arve on põhjendamatult suur ja selles ei ole lahti kirjutatud, milliste tegevuste eest, millal ja millise ajaühiku jooksul on õigusabi osutatud, puudub õigusabi osutaja allkiri selle kohta, et õigusabi oleks üldse osutatud. Arvel puuduvad raha üleandja ja vastuvõtja allkirjad. Rae valla arvates ei ole kaebaja saanud arvel näidatud ulatuses juriidilist konsultatsiooni, samuti on küsitav arvel näidatud ettevõtte juriidilise konsultatsiooni andmise pädevus maareformi küsimustes, sest äriregistri andmetel on äriühingu põhitegevusalaks arhitektitegevused. 23. Ehkki ringkonnakohus teeb otsuse kaebajate kasuks, tuleb EH taotlus menetluskulude Rae vallalt väljamõistmiseks jätta rahuldamata ja kaebajate võimalikud menetluskulud nende endi

3-12-2551 8(8) kanda. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kaebajatel ei ole olnud apellatsioonimenetluses esindajat, mistõttu ei saa arvel märgitud õigusabikulu näol olla tegemist menetluskuluga (vt Riigikohtu 22.10.2012 otsus nr 3-3-1-46-12, p 33). Lisaks tulnuks kuludokument esitada hiljemalt istungil enne kohtuvaidlusi, sest tegemist ei saa olla kohtuistungil osalemisega seonduva kuluga. Õige on ka Rae valla osutatu, et arvest ei nähtu seos praeguse kohtuasjaga ning kulu kandmine on tõendamata. 24. UM ei ole ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad kolmanda isiku võimalikud apellatsioonimenetluse kulud juba sel põhjusel tema enda kanda. Lisaks ei oleks tal kaebajate, kelle kasuks otsus tehakse, vastaspoolel olijana HKMS § 108 lg-st 8 tulenevalt õigust menetluskulude hüvitamisele.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets