3-14-50927/21 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Kadri Palm Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 6. november 2014, Jõhvi Haldusasja number 3-14-50927 Haldusasi Delis Klimenko kaebus Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirja nr 6-3/595-D tühistamiseks

Menetlusosalised Kaebaja Delis Klimenko Vastustaja Viru Vangla, volitatud esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Resolutsioon 1. Jätta kaebus rahuldamata. 2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord

Menetlusosalistel on õigus esitada kohtuotsuse peale apellatsioon vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest ehk hiljemalt 8. detsembril 2014 (HKMS § 181 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Viru Vangla 29. novembri 2013. a käskkirjaga nr 6.-2/1862-T lubati kinnipeetav Delis Klimenko abitöölisena tööle E.K. Partner Grupp OÜ-sse (tl-d 7-8). Käskkirja p 7.6.3 kohaselt on väljaspool avavanglaosakonna territooriumi töötaval kinnipeetaval keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal, töökohtade vahel ning töökoha ja vangla vahel liikumisel informatsiooni digitaalseid vastuvõtjaid ja edastajaid ning teisi elektroonilisi või tehnilisi sidepidamisvahendeid (sh mobiiltelefone, raadiosaatjaid) ning mistahes seadmeid ja nende tarvikuid, mis võimaldavad internetiühendust.

2 2. Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 6-3/595-D karistati D. Klimenkot kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 641 p-s 10 ja Viru Vangla 29. novembri 2013. a käskkirja nr 6-2/1862-T p-s 7.6.3 sätestatud nõude süülise rikkumise eest, sest ta valdas ja kasutas mobiiltelefoni (tl-d 47-49). 3. D. Klimenko esitas 22. aprillil 2014 Viru Vanglale vaide 16. aprilli 2014. a käskkirja nr 6-3/595-D tühistamiseks (tl-d 40 pöördel-42 pöördel). 4. Viru Vangla jättis 20. mai 2014. a vaideotsusega nr 6-12/102-2 D. Klimenko vaide Viru Vangla käskkirja tühistamiseks rahuldamata (tl-d 9-9 pöördel). Vaide esitaja on alles vaidemenetluses esitanud esmakordselt väite, et tal oli luba mobiiltelefoni kasutada. Viru Vangla julgeolekuosakonna spetsialisti R. Rentiku 19. mai 2014. a õiendist nähtub, et vaide esitaja väited mobiiltelefoni kasutamise loa kohta ei vasta tõele, sest mobiiltelefon on kinnipeetavale keelatud ese ja seda ei lubata ka avavanglaosakonna kinnipeetavatele. Vaide esitaja peab helistama osakondades olevate taksofonide kaudu ning mobiiltelefonide kasutamine on igas olukorras keelatud. Vastavalt täitmisplaani § 17 lg-le 2 on sidepidamisvahendite omamine avavanglasse või kinnise vangla avavanglaosakonda paigutamist välistav asjaolu, seega ei olnud vaide esitajal võimalik karistuse kandmise jätkamine avavanglaosakonnas. Kaebuse põhjendused ja taotlus 5. D. Klimenko esitas 25. mail 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirja nr 6-3/595-D tühistamiseks (tl-d 2-5). Kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 5.1. Kaebaja töökohustuste hulka E.K. Partner Grupp OÜ-s kuulus töötamine laudas, kus viibisid ~40 suurt pulli ja ~30 lehma. Pärast esimest töönädalat hakkas kaebaja muretsema oma julgeoleku pärast, kuna mõistis, et hädaolukorras ei saa ta abi kutsuda, sest mobiiltelefonid on vangla nõusolekuta keelatud. Seetõttu helistas kaebaja Viru Vangla julgeoleku osakonda, kus talle anti luba kasutada tööl mobiiltelefoni. Talle teatati, et hiljem tehakse selle kohta ka vastav käskkiri. Kaebaja järeldas sellest vestlusest, et tal on lubatud tööalaselt mobiiltelefoni kasutada. 5.2. Tööandja võib kinnitada, et kaebaja töökohustuste täitmisel on vajalik kasutada mobiiltelefoni. 5.3. 8. aprillil 2014 töökohustusi täites teavitas ta koheselt mobiiltelefoni teel oma tööandjat, et vangla julgeoleku töötajad tulid objektile. Teavitamise põhjuseks oli tööandja varasem nõue teavitada tööandjat võõraste isikute objektil viibimisest. 5.4. Kaebaja ei osanud arvata, et mobiiltelefoni kasutamine on seadusega vastuolus. 5.5. Distsiplinaarkaristuse määramine nii kiiresti oli kaebajale üllatav. Arusaamatu on ka see, et vangla ei kinnita kaebaja vestlust julgeolekuosakonna töötajaga, millega kaebajale anti luba mobiiltelefoni kasutamiseks. 5.6. Vaides on märgitud, et R. Rentikult on võetud 19. mail 2014 õiend seoses mobiiltelefoni kasutamise loa andmisega. Kaebaja väidab, et R. Rentik ei töötanud sel ajal Viru Vanglas, kui toimus telefonikõne julgeolekuosakonna töötajaga. 5.7. VSkE § 641 p 10 ja § 51 lg 1 kehtivad vanglasiseselt ega puuduta vaidlusalust olukorda. 6. Kaebaja esitas 16. juunil 2014 kohtule täiendavad seisukohad (tl-d 32-32 pöördel).

3 6.1. Pärast seda, kui ta paigutati avavangla osakonnast kinnisesse osakonda, tuli kaebaja juurde kontaktisik K. Juusu ja palus kaebajal kirjutada seletuskiri toimunu kohta. Kaebaja kirjutas, et „kasutas mobiiltelefoni tööalaselt“. Pärast seletuskirja läbilugemist teatas kontaktisik, et kaebaja võiks seletuskirja lõppu kirjutada „kahetsen“, sest siis määratakse talle vähem kartseri päevi. Seda kaebaja ka tegi. Peale seda pole keegi kaebaja käest lisaselgitusi küsinud. 6.2. Asjaolu, et kaebaja ei peitnud mobiiltelefoni ära, kui nägi julgeolekutöötajate tulemist, tõestab seda, et kaebajal oli eelnevalt suuline luba julgeolekutöötaja käest telefoni kasutamiseks saadud. Samuti tõestab seda see, et kaebaja ei ole eitanud, et kasutab mobiiltelefoni tööalaselt. 6.3. Kaebaja esitab kohtule avalduse (tl 33), milles ta loobub alusetult viibitud kartseris oldud aja eest kahjunõude esitamisest. Sellega tahab kaebaja tõestada, et tema edasikaebamise põhjus pole omakasu, vaid soov tõestada, et ta pole midagi valesti teinud. Vastustaja seisukohad 7. Viru Vangla ei nõustu kaebusega, vaidleb sellele vastu ja kompromissi sõlmimist võimalikuks ei pea (tl-d 37-38). Vastustaja jääb täielikult Viru Vangla 20. mai 2014. a vaideotsuses nr 6-12/102-2 väljendatud seisukohtade juurde. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja poolt kohtumenetluses kantud kulutused tema enda kanda. Vastustaja põhjendused on järgmised. 7.1. Kaebaja väidab, et tal oli Viru Vangla julgeolekuosakonna töötaja suuline luba mobiiltelefoni kasutamiseks töökohal. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja selline väide on otsitud ja esitatud sooviga vabaneda vastutusest. 7.2. Distsiplinaarmenetluse toimumise ajal ei ole kaebaja sellesisulisi väiteid esitanud, kuigi tal oli kogu menetluse ajal võimalik selgitusi anda. 9. aprillil 2014, s.o järgmisel päeval pärast vanglaametnike poolt rikkumise avastamist antud seletuses ei viita kaebaja väidetavale julgeolekuosakonna töötaja poolt antud loale. Vastupidi, kaebaja tunnistas rikkumist ja kahetses tehtut. Olles tutvunud distsiplinaarmenetluse protokolliga 15. aprillil 2014, märkis kaebaja omakäeliselt, et tal vastuväiteid ei ole ning ka siis „ei meenunud“ kaebajale, et tal oli luba mobiiltelefoni kasutamiseks. 22. aprillil 2014 esitatud vaides asub aga kaebaja väitma, et tal oli julgeolekuosakonna töötaja suuline luba töökohal mobiiltelefoni kasutamiseks. Eeltoodu näitab, et sisuliselt kaebaja õigustab enda käitumist, rikkumist ei tunnista ja soovib vabaneda vastutusest ning kaebaja väited ei ole tõsiseltvõetavad. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja väide julgeolekuosakonna töötaja loal mobiiltelefoni kasutamisest on ümber lükatud vaidemenetluse käigus. Vastustaja rõhutab ka, et lubamatu on kaebaja poolt hakata vaideja kohtumenetluses esitama uusi väiteid, mida distsiplinaarmenetluse käigus ei ole esitatud ning seetõttu ka uuritud. 8. Kaebaja esitas 3. augustil 2014 vastustaja vastusele vastuväited (tl-d 57-58). 9. aprilli 2014. a seletuskirjas märgitud „Kahetsen toimunut väga“, tähendas eelkõige seda, et kaebaja ei tegelenud julgeolekutöötaja lubadusega edasi ega küsinud julgeolekutöötaja nime. Vastuväiteid ei esitanud kaebaja distsiplinaarmenetluses põhjusel, et kontaktisik K. Juusu teatas, et tal ei ole mõtet neid esitama hakata, kuna vastuväited peavad olema järgmise päeva hommikuks (08.00) valmis. Kaebaja eneseväärikust ja uhkust riivab distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas märgitu, et sellise teoga seadis ta ohtu alaealised arvutikasutajad. Endiselt jääb arusaamatuks, miks pöörati karistus täitmisele nii kiiresti, vaatamata sellele, et ta esitas vaide.

4 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 9. Käesolevas asjas on kinnipeetav D. Klimenko esitanud kohtule kaebuse, milles taotleb Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirja nr 6-3/595-D tühistamist. 10. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 11. Vangistusseaduse (VangS) § 63 lg 1 sätestab kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse kohaldamise aluse, milleks on vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine. 12. Distsiplinaarmenetluse algatamiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks on vaja esmalt tuvastada, kas kinnipeetav on toime pannud distsiplinaarsüüteo, kas on täidetud vastav teokoosseis (Riigikohtu halduskolleegiumi 7. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-51-11, p 10). Kohus selgitab, et selleks tuleb teha kindlaks õigusakt ja säte, mida kinnipeetava tegevus rikkus, milles see tegevus seisnes ning kinnipeetava tahtlus. 13. Praeguses asjas oli distsipliinirikkumiseks vaidlusaluse käskkirja kohaselt asjaolu, et kinnipeetav D. Klimenko valdusest leiti mobiiltelefon. 14. VangS § 15 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu on sätestatud VangS § 15 lg 3 alusel kehtestatud määruses. VangS § 15 lg 3 alusel on VSkE §-s 641 kehtestatud kinnipeetavale vanglas keelatud esemete ja ainete loetelu. VSkE § 641 p 10 kohaselt on kinnipeetavale vanglas keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised või tehnilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihuja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. VSkE § 641 keelab kinnipeetavatel selles loetletud esemete valdamine vanglas, sõltumata sellest, kas ese on nende omandis. VangS § 67 p 1 sätestab, et julgeoleku tagamiseks vanglas on kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. 15. Riigikohtu halduskolleegium on 25. oktoobri 2012. a otsuses asjas nr 3-3-1-28-12, p-s 14 selgitanud, et vanglas esemete keelamine on lubatav VangS § 15 lg-s 2 loetletud põhjustel. Kolleegiumi senises praktikas on tunnustatud vangla olulist hindamisruumi esemete lubatavuse ning neist lähtuva ohu määratlemisel (21. juuni 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-24-10, p 13; 24. aprilli 2012. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-1-12, p 13). Vangla on vangistuse ja eelvangistuse täideviimiseks loodud asutus, kellel peab olema vangistuse täideviimise spetsiifikast lähtuv kogemus ohtude avastamisel ja ennetamisel. 16. Kaebaja väited selle kohta, et tööandja võib kinnitada, et kaebaja töökohustuste täitmisel on vajalik kasutada mobiiltelefoni, ei ole asjakohased. D. Klimenko tööle lubamise käskkirja p-s 7.6.3 on sõnaselgelt märgitud, et väljaspool avavanglaosakonna territooriumi töötaval kinnipeetaval on keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada töökohal, töökohtade vahel ning töökoha ja vangla vahel liikumisel informatsiooni digitaalseid vastuvõtjaid ja edastajaid ning teisi elektroonilisi või tehnilisi sidepidamisvahendeid (sh mobiiltelefone ja raadiosaatjaid) ning mistahes seadmeid ja nende tarvikuid, mis võimaldavad internetiühendust (tl 7 pöördel). Seega oleks kaebaja saanud mobiiltelefoni kasutada vaid siis, kui Viru Vangla oleks andnud vastava loa, tööandja seisukoht mobiiltelefoni kasutamise vajalikkuse kohta ei oleks olnud määrav. Käesolevas asjas ei ole kaebaja vaidlustanud ei tööle lubamise käskkirja ega ka väljaspool vanglat tööl käimise loa kehtetuks tunnistamist.

5 17. Kaebaja väidab, et mobiiltelefoni kasutamiseks oli tal suuline luba olemas. Vastustaja selle väitega ei nõustu. Kohus märgib, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg 1 kohaselt peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs. Seega pidi D. Klimenko eelkõige ise esitama tõendeid kaebuses väidetud asjaolude kohta. Teisalt ei saa kohus, eriti arvestades poolte võrdse kohtlemise tagamise vajadust, kaebaja väiteid tagasi lükata pelgalt nende tõendamatuse motiivil. Riigikohtu halduskolleegium on 22. märtsi 2006. a otsuses asjas nr 3-3-1-2-06 (p-s 13) selgitanud, et kaebuses nimetatud asjaolude esinemise või puudumise peab kohus tuvastama uurimisprintsiipi järgides ning arvestades kinnipeetava tegelikke võimalusi tõendite kogumiseks ja esitamiseks. Viidatud kohtuasjas vaieldi küll vangla kartseri tingimuste nõuetekohasuse üle, kuid kohus on seisukohal, et uurimispõhimõtet ja tõendamiskoormust tuleb sarnaselt sisustada ka praeguses asjas. 18. Toimikust nähtuvalt on D. Klimenko andnud 9. aprillil 2014 distsiplinaarsüüteo kohta kirjalikus vormis selgitusi. Kaebajat teavitati, et haldusmenetluse seaduse (HMS) § 38 lg 3 kohaselt on tal õigus esitada enda kaitseks asjaolusid ja tõendeid või taotleda vangla poolt tõendi kogumist ning anda muid selgitusi juhtunu kohta (tl 44). Kinnipeetav andis vaid järgmised selgitused: „Omasin tööl mobiiltelefoni Samsung mida kasutasin tööülesannete täitmisel, et teavitada oma ülemust toimuva kohta. 08.04.2014. a tuli avavangla julgeoleku töötaja töö juurde ja ma andsin vabatahtlikult telefoni ära ja selgitasin suuliselt, milleks ma seda kasutasin. Kahetsen toimuva kohta väga.“ (tl 44 pöördel). Ka 15. aprillil 2014 distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvudes on kaebaja märkinud, et vastuväiteid ei ole (tl 51 pöördel). Kohtu hinnangul oleks kaebaja protokolliga tutvudes saanud esitada protokolli kohta oma märkused, mh selgitada, et tal oli vangla luba mobiiltelefoni kasutamiseks. Viru Vangla julgeolekuosakonna spetsialisti R. Rentiku 19. mai 2014. a ütlustest nähtub, et julgeolekuosakonna töötajad ei ole andnud luba mobiiltelefoni kasutamiseks, neil ei ole selleks õigustki (tl 40). Tõendeid, mis kinnitaksid mobiiltelefoni kasutamise loa olemasolu, kohtule esitatud ei ole. Kohus ei nõustu kaebajaga, et loa olemasolu saaks kinnitada asjaolud, et kaebaja ei peitnud mobiiltelefoni ära, kui nägi julgeolekutöötaja tulemist, ning ka see, et kaebaja ei ole eitanud, et kasutas mobiiltelefoni tööalaselt. Kui tõele vastaks kaebaja väide, et tal oli luba mobiiltelefoni kasutamiseks, oleks loogiline, et ta oleks sellele viidanud juba distsiplinaarmenetluse ajal. Kaebaja seda ei teinud, mis vähendab tema ütluste usaldusväärsust. 19. VangS § 63 kohaselt kohaldatakse distsiplinaarvastutust vaid kinnipeetava süülise tegevuse korral. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. juuni 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-10 (p-s 11), et distsiplinaarkaristust saab määrata ka distsiplinaarsüüteo puhul, mis ei ole toime pandud tahtlikult, vaid hooletusest. Distsiplinaarkorras on seega karistatav tahtluse või hooletusega toimepandud süütegu. 20. Kinnipeetaval peab olema informatsioon nende aktide kohta, millest tulenevad tema õigused ja kohustused. Vaidlust ei ole selles, et kaebajale tutvustati 22. juunil 2009. a allkirja vastu vangistust reguleerivaid õigusakte, sh vangla sisekorraeeskirja (ja hiljem erinevate õigusaktide muudatusi). Samuti tutvustati kaebajale 29. novembri 2013. a käskkirja nr 6.-2/1862-T ja selle käskkirja täiendust. Seega oli kaebaja distsipliinirikkumise toimepanemise ajal teadlik vastavatest regulatsioonidest. Vaidlust ei ole ka asjaolu üle, et kaebaja valdas karistamise aluseks olnud mobiiltelefoni. 21. Kohus selgitab, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise tuvastamise järel tuleb kaalutlusõiguse alusel otsustada, kas ja milline distsiplinaarkaristus kinnipeetavale määrata. Kinnipeetavale kohaldatavate distsiplinaarkaristuste loetelu on sätestatud VangS § 63 lg-s 1. Määratav karistus peab olema proportsionaalne. VangS § 63 lg 3 kohaselt võetakse distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärki. Ühe ja sama distsipliinirikkumise eest võib kohaldada ainult üht

6 distsiplinaarkaristust. Vangistusseadus ei reguleeri täpsemalt, milliseid asjaolusid võib arvesse võtta distsiplinaarkaristuse määramisel. VangS § 64 lg 4 2. lause alusel tuleb distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja põhjendada. 22. Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 6-3/595-D karistati D. Klimenkot kartserisse paigutamisega seitsmeks ööpäevaks VSkE § 641 p-s 10 ja Viru Vangla 29. novembri 2013. a käskkirja nr 6.-2/1862-T p-s 7.6.3 sätestatud nõude rikkumise eest, sest ta valdas keelatud eset - mobiiltelefoni. Vangla kaalutlused karistuse kohaldamisel olid järgmised: 1) VSkE § 641 p 10 sätestab, et kinnipeetavatel on vanglas keelatud mobiiltelefonid; 2) Viru Vangla 29. novembri 2013. a käskkirja p-i 7.6.3 kohaselt on keelatud sidepidamisvahendid, sh mobiiltelefon; 3) D. Klimenko on mobiiltelefoni kasutamist tunnistanud; 4) kinnipeetava selgitused ei ole vastutust välistavad asjaolud, sest mobiiltelefoni kasutamise keeld on üldine ning on täitmiseks kõigile; 5) väljaspool vanglat töötades on sidepidamisvahendid keelatud, sõltumata tööülesannete täitmise vajadusest; 6) mobiiltelefoni valdamine on tõsine turvalisuse risk avavanglaosakonnale, sest mobiiltelefoni kasutamise ja valdamise kaudu on võimalik edastada vangla jaoks kontrollimatut infot moonutatud kujul; 7) kui kinnipeetav kasutab mobiiltelefoni, puudub vanglal võimalus teostada järelevalvet kinnipeetavate suhtlusringkonna osas, mis ühtlasi takistab vangistuse täideviimise eesmärkide täitmist; 8) mobiiltelefonidega on võimalik saada internetiga ühendust, kuid kinnipeetavatele on ka interneti kasutamine vanglas keelatud, sest kontrollimatu interneti kasutamine ei sea ohtu mitte ainult vangla julgeolekut, vaid ka väljaspool vanglat viibivate isikute julgeoleku; 9) kinnipeetav on tutvunud vangistust reguleerivate õigusaktidega, seega on ta teadlik keeldudest; 10) distsiplinaarmenetluse raames ei ilmnenud asjaolusid, mis viitaksid õigusvastasusele või süüd välistavatele faktoritele; 11) kinnipeetaval puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused, kinnipeetav tunnistas rikkumise toimepanemist ning kahetseb tehtut, mida arvestatakse distsiplinaarkaristuse määramisel kergendavate asjaoludena; 12) sellegipoolest on tegemist tõsise distsipliinirikkumisega, mis seadis üldiselt ohtu vangla julgeoleku, sest mobiiltelefoniga on võimalik luua lubamatuid ja vangla üldisele julgeolekule ohtlikke kontakte; 13) noomituse määramine oleks liiga leebe mõjutusvahend, samuti ei suunaks noomitud isikut piisaval moel õiguskuulekusele; 14) tööle määramise käskkiri tunnistatakse kehtetuks, sest kinnipeetaval ei ole enam võimalik tööle naasta. Seega ei ole kinnipeetav tööga hõivatud, mistõttu töölt eemaldamine distsiplinaarkaristusena ei oleks asjakohane ega teeniks karistuse täideviimise eesmärki; 15) kinnipeetav on karistusaja jooksul kasutanud vaid ühel korral 2011. aastal lühiajalise kokkusaamise võimalust, mistõttu ei oleks eesmärgipärane määrata distsiplinaarkaristuseks ühe lühiajalise kokkusaamise keelamist; 16) eesmärgipärane ei oleks määrata kinnipeetavale ühe pikaajalise kokkusaamise keelamist, sest kinnipeetav ei ole kordagi kasutanud pikaajalisi kokkusaamisi; 17) kinnipeetav ei oma kambris isiklikke elektriesemeid, mis välistab distsiplinaarkaristusena ka elektriseadme kasutamise keelamise;

7 18) kartserikaristuse eesmärk on motiveerida isikut edaspidi hoiduma õigusvastaste tegude toimepanemisest, et isik edaspidi eelistaks enda soove ja käitumist hillitseda ning sunniks ennast alluma õigusnormiga ettekirjutatud kohustusele või keelule; 19) kartserikaristuse eesmärgiks on tekitada isikus motivatsiooni selgitada välja tema käitumist reguleerivad õigusnormid, teha endale selgeks õigusnormidest tulenevad kohustused ja keelud ning viia oma käitumine ka nende õigusnormidega vastavusse; 20) 7 ööpäeva on piisav, et kinnipeetav saaks toimepandud teo osas järele mõelda oma käitumise üle ja teha vajalikke korrektuure, et edaspidine käitumine oleks kooskõlas kehtiva korraga. 23. Kohus leiab, et vangla on distsiplinaarkaristuse valikul arvesse võtnud vangistuse täideviimise eesmärki. Käskkirjas on põhjendatud, miks muud karistused ei täida karistuse eesmärki. Sellistel eeldustel on õigustatud valida karistuse liik, mille tagajärg on kinnipeetavale vahetult tunnetatav. Vastasel juhul ei pruugi karistus omada vajalikku eripreventiivset mõju. VangS § 63 lg 1 p 4 võimaldab kinnipeetava kartserisse paigutada kuni 45 ööpäevaks. Kohus leiab, et vastustaja on oma kaalutlusõigust nõuetekohaselt rakendanud ja kartserikaristuse kestvus on proportsionaalne. Samuti ei saa määratud karistust pidada ülemääraseks. 24. Kohus leiab, et Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkirjaga nr 6-3/595-D ei ole rikutud haldusorgani siseega välispädevust. Käskkiri on antud kehtiva VangS § 63 lg 1 p-i 4, § 64 lg 4 alusel ja sellega kooskõlas. Kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud distsipliinirikkumisega proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vorminõuetele vastav. Vaidlusaluse käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid ja käskkirjas märgitud rikkumise on kaebaja toime pannud. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse algatamisest, talle on antud võimalus seisukoha, tõendite ja vastuväidete esitamiseks. Kohtu hinnangul on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste asjaoludega ega ole tuginenud tähendust mitteomavatele ajaoludele. 25. Kaebaja leiab, et distsiplinaarkaristuse määramine toimus liiga kiiresti. Kohus leiab, et selline etteheide on põhjendamatu. VangS § 64 lg 41 kohaselt võib distsiplinaarkaristuse määrata kuue kuu jooksul arvates rikkumise toimepanemise päevast, kuid mitte hiljem kui ühe kuu jooksul rikkumise teadasaamise päevast arvates. Distsiplinaarmenetlus on toimunud vastavalt seaduses sätestatule. 26. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt kaebaja distsipliinirikkumist menetletud õigusaktides sätestatud korras ja kaebajale määratud karistus on kohane ja proportsionaalne. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et Viru Vangla 16. aprilli 2014. a käskkiri nr 6-3/595-D on õiguspärane ja selle tühistamiseks ei ole alust. 27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, siis vastavalt HKMS § 109 lg 1 neljandale lausele ei mõisteta menetluskulusid vastustaja kasuks välja ning menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Palm kohtunik