3-14-50143/40 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-14-50143 Haldusasi LM (endine N) kaebus Harku ja Murru Vangla tekitatud 2000 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks Menetlusosalised Kaebaja – LM (endine N) Vastustaja – Harku ja Murru Vangla Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 06.06.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus LM apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta LM apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-14-50143 muutmata.

2. Jätta riigilõiv, mille tasumisest ringkonnakohus LM vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Ülejäänud menetluskulud jätta poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 08.12.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-50143 2(6)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 09.12.2013 esitas LM Harku ja Murru Vanglale taotluse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot. Taotluse kohaselt käskis vanglaametnik EP LM-l 03.12.2013 meditsiiniosakonna koridoris kaamera all riidest lahti võtta, mida LM ka tegi. Taotleja arvates oli tegemist tema piinamise ja alandamisega ning sellest tekkis talle mittevaraline kahju.

2. 13.01.2014 vastusega nr 5-9/13/494-2 jättis Harku ja Murru Vangla LM taotluse rahuldamata. Vangla märkis, et taotleja väide, justkui oleks EP andnud talle käsu lahti riietuda, ei leidnud kinnitust. Taotleja riietus koridoris lahti omaalgatuslikult. Kuna ükski asjaolu ei viidanud vanglaametniku õigusvastasele käitumisele ning sellele, et taotlejale oleks tekitatud vanglateenistuse süül selliseid kannatusi, mis tooksid kaasa hüvitamise kohustuse, on taotleja nõue alusetu.

3. 05.02.2014 esitas LM Tallinna Halduskohtule kaebuse mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot seoses Harku ja Murru Vangla ametniku inimväärikust alandava korraldusega. 03.12.2013 tuli kaebaja koos vanglaametnik EP-ga meditsiiniosakonda põhjaliku läbiotsimise teostamiseks. Sellel hetkel meditsiiniosakonnas teisi isikuid ei viibinud ning arstikabineti uks oli kinni. EP käskis kaebajal koridoris, kus käivad ka mehed, lahti riietuda. EP-i antud korraldus kõlas kaebaja väitel selliselt: „Sa võtad kõik riide seljast kohe siin koridoris, see on minu korraldus“. Kaebaja kuuletus käsule ja riietus lahti ning seda kaamera all. Kaebaja seisis selliselt umbes viis minutit ning tundis end ebamugavalt ja alandatuna, kartes, et koridori võib tulla meessoost isikuid. Teisi isikuid sündmuse juures ei viibinud, kuid meditsiiniosakonna koridoris on klaasuksed. Ametnikule sellest ei piisanud ning ta andis hiljem arstikabinetis talle kaks korda käsu uuesti kõik riided seljast võtta ja kolm kükki teha. Oma tahte vastaselt täitis kaebaja ka need korraldused. Kaebaja hinnangul oli EP tema suhtes algusest peale ebaviisakas ning ei ole mõeldav, et ta ise oleks koridoris lahti riietunud, ilma et keegi oleks talle sellist korraldust andnud. Kaebaja ei ole seda alandamist ja piinamist siiani unustanud ning kuna talle tekitati hingelisi kannatusi, peab kaebaja õigeks talle tekitatud mittevaralise kahju rahalist hüvitamist summas 2000 eurot.

4. Harku ja Murru Vangla palus jätta kaebus rahuldamata. Vangla jääb 13.01.2014 otsuses nr 5-9/13/494-2 toodud seisukohtade ja põhjenduste juurde. Täiendavalt lisab vangla, et EP-i 03.12.2013 ettekandest nr 1037 nähtub, et koridoris lahtiriietumine oli kaebaja enda otsus ja algatus ning ametnik palus kinnipeetaval korduvalt lahtiriietumine lõpetada, selgitades, et meditsiiniõe saabudes teostatakse kaebajale korrektne läbiotsimine kabinetis. Kuigi kaebaja lahti riietumise juures peale kaebaja ja valvur EP-i rohkem isikuid ei viibinud, kinnitavad EP-i sõnu kaudselt ka meditsiiniosakonna spetsialist-õde AA 03.12.2013 ettekandes toodud ütlused – AA kuulis meditsiiniosakonna koridori sisenedes, kuidas EP ütles kinnipeetavale, et ei ole andnud talle korraldust siin koridoris lahti riietuda. Vastustaja on seisukohal, et ei ole oma tegevusega kaebaja õigusi rikkunud. Vangla ei ole vastutav kinnipeetava isiku poolt vastu võetud otsuste ning nende elluviimise eest. Kaebaja on täiskasvanud inimene ning kui ta pidas mingil temale teadaoleval põhjusel vajalikuks koridoris demonstratiivselt lahti riietuda, siis oli see kaebaja vaba tahe, aga mitte vangla poolt sunnitud tegevus. Kuigi videosalvestis kaebuses kõne all olevast sündmusest ei ole säilinud, ei oleks videosalvestise väljavõte tõendanud sündmuse toimumist, kuna kohta, kus kaebaja lahti riietus, kaamera ei näita. Samuti ei salvesta videosalvestis heli, mistõttu ei ole sellelt kuulda kinnipee-

3-14-50143 3(6) tava ja valvuri vahel toimunud vestlus ning seega ei saa videosalvestisel jäädvustatu abil tõendada, kas kaebaja riietus lahti valvuri korraldusel või omal algatusel. Kuna vastustaja ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud, siis on täitmata riigivastutuse seaduse (RVastS) alusel mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise üks eeldusi ning puudub alus nõude rahuldamiseks.

5. Tallinna Halduskohtu 06.06.2014 otsusega jäeti kaebus rahuldamata ning riigilõiv, mille tasumisest kohus kaebaja vabastas, Eesti Vabariigi kanda. Muud menetluskulud jäeti poolte endi kanda. Kaebuse materjalidest nähtub, et vaidlusaluse sündmuse – kaebaja poolt koridoris lahtiriietumine – juures viibisid üksnes EP ja LM ning valvekaamera salvestist sellest ei ole. EP-i väidetavale korraldusele järgnevad sündmused on ametnike ettekannete põhjal piisavalt selged: kaebajat otsiti korduvalt läbi, mille tulemusena kaebaja juurest midagi ei leitud, kuid kaebaja tegevus tekitas ametnikes põhjendatud kahtluse, et ta siiski peidab enda juures midagi.

Arvestades, et lõpuks leiti maast tulemasin ning ettekannetest võib teha järelduse, et see pärines LM käest, leidis amentike kahtlus läbivaatuse vajadusest ja kaebaja poolt asja peitmise osas ka kinnitust. Vanemvalvur EP-i 03.12.2013 ettekandest nähtub, miks tal tekkis kahtlus, et LM soovib tema eest peita mingit eset ja kuna ta ise kehaõõnsuste läbiotsimist teostada ei saa, siis kokkuvõttes tuli kaebaja läbiotsimise eesmärgil toimetada spetsialisti kabinetti. Selles olukorras on usutav, et teel meditsiiniosakonda püüdis kaebaja välja mõelda tegevusplaani, mis võis tema arvates takistada edasist läbiotsimist, sealjuures ka kehaõõnsuste kontrolli ning kui see oleks kaebajal õnnestunud, oleks selle tulemusena jäänud tulemasin leidmata ja kaebaja kasutada.

Sobivaks vahendiks oli ka provokatiivne käitumine. Kaebaja vastusest kohtule võib aru saada, et ta kaamera asukohta ei teadnud. Meditsiiniosakonna koridori kaamera all ei saanud kaebaja lahti riietuda, kuna kaamera jäi eemale. Seega ei vasta tõele ka väide sellest, et EP-i korraldusel riietus kaebaja lahti justnimelt videokaamera all. Kohtule ei nähtu, milles võis seisneda EP-i väidetav agressiivsus, kuna midagi sellist asja materjalidest ei nähtu, ja asjaolu, et EP andis lahtiriietumise korralduse, ei viita ametniku agressiivsusele. Kuigi asja materjalidest nähtub, et ametnik EP kutsus lisaks abi ka korrapidaja kaudu, oli see tingitud kaebaja tegevusest ning kui LM poleks asunud kontrollitegevust takistama, ei oleks tõenäoliselt ametnik kutsunud kohale teisi ametnikke.

Samas viitavad eelmärgitud asjaolud sellele, et kaebajast tekkinud probleemiga ei tegelenud vaid üks ametnik ning EP- i tegevus oli selliselt kontrollitav ka teiste ametnike poolt. Ükski ametnik ei ole märkinud, et EP oleks olnud agressiivne. Teiste ametnike tegevuse või käitumise osas ei ole kaebaja midagi märkinud. Kohtu arvates kinnitab ettekannetest nähtuv EP-i väidet, et kaebaja riietus koridoris lahti omal initsiatiivil ja tal oli selleks asjaolude varjamise motiiv. Kui kaebaja arvates EP andis korralduse, mida kaebaja pidas õigusvastaseks, oleks kaebaja võinud selle täitmisega viivitada kuni saabub meditsiiniõde ja kaebaja viiakse meditsiinikabinetti.

Kaebaja väidetav EP-i negatiivne suhtumine kaebajasse on otsitud argument. Läbiotsimise toimingute kulgemine ja vajadus ei sõltunud edasiselt enam EP-st, vaid selle tegevuse kestel tegutsesid ja võtsid vastu otsuseid mitmed ametnikud. Negatiivseks suhtumiseks kaebajasse ei saa pidada asjaolu, et ametnik andis põhjendatult korralduse tema läbivaatamiseks, st et esines kahtlus kaebaja poolt asja peitmiseks. Puudub igasugune alus arvata, et EP-l oleks olnud tahe kaebajat mistahes viisil ja ajal alandada. Kohtule ei ole teada ühtegi asjaolu, mis annaks põhjuse kahelda EP-i või AA ja HL ettekannete usaldusväärsuses.

Samas ei nähtu, et läbiotsimisel esines mingeid vigu, ja kuigi kaebaja on vaid üldsõnaliselt nimetanud, et läbiotsimist tehti mitu korda, on eelnevalt ära toodud ettekannete

3-14-50143 4(6) andmetel äratuntav, missuguse kaebaja käitumise tõttu tuli toiminguid korrata. Seega ei ole täidetud esmane mittevaralise kahju hüvitamise eeldus – vastustaja õigusvastane tegevus. Isegi juhul, kui kaebaja väide, et EP andis talle koridoris käsu lahti riietuda, oleks leidnud kinnitust, ei tingiks see veel kaebajale väidetavalt tekkinud mittevaralise kahju hüvitamist rahas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. LM palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 06.06.2014 otsus tühistada ja teha uus otsus, millega rahuldada mittevaralise kahju hüvitamise kaebus. Kohus on valinud vangla poolt kohtule esitatud tõenditest vaid vanglaametnike suulised ütlused, aga jätnud arvestamata kaebaja antud ütlused. Vanglaametnik EP on oma ametiseisundit kuritarvitanud, kui sundis kaebajat mitteprivaatses kohas – meditsiiniosakonna koridor – lahti riietuma (alasti võtma). Selle tegevusega riivati kaebaja inimväärikust. Kuna meditsiiniosakonna koridor ei ole eraldatud koht, vaid selle ustest käivad pidevalt samast soost ja vastassoost isikud, siis tundis kaebaja ennast seal koridoris alasti olles väga alandavalt, sest kartis, et keegi võib sisse tulla. Ebaõige on vangla väide, et ühel ja samal ajal ei suunata meditsiiniosakonda meesja naiskinnipeetavaid. Keegi ei saa garanteerida, et meestöötajad tol momendil, kui kaebaja seisis alasti koridoris, seal ei käinud. Samuti teadis kaebaja kindlalt, et meditsiiniosakonnas on kaamera, mistõttu tundis ennast alandatuna. Kinnipeetav peab alluma vanglateenistuse ametnike korraldusele, mistõttu pidi kaebaja talle antud korraldust täitma, isegi kui see oli ebainimlik. Ametnik EP oli kaebaja vastu pidevalt ebakorrektne ja kiusas teda, millest on kaebaja suuliselt teavitanud ka vanglat. Ühtlasi on kaebaja esitanud õiguskantslerile 05.12.2013 kaebuse.

7. Harku ja Murru Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 06.06.2014 otsus muutmata. Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et ükski apellatsioonkaebuses toodud põhjendustest ei ole halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. Halduskohus on õigesti kohaldanud materiaalja menetlusõiguse norme ning tõendeid õigesti hinnanud. Vangla nõustub kõigi halduskohtu otsuses toodud põhjendustega ning jääb oma varasemalt antud selgituste juurde. Vanglaametnik EP-i käitumist ei saa pidada õigusvastaseks, sest ametnik ei andnud LM-le korraldust koridoris lahti riietuda. Koridoris lahtiriietumine oli kaebaja vaba tahe. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 kohaselt peab kinnipeetav alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Vangla hinnangul saab iga mõistlik inimene aru, et juhul, kui vanglateenistuse ametnik annaks kinnipeetavale korralduse koridoris täielikult lahtiriietuda, on tegu ilmselgelt tühise korraldusega, mida kinnipeetav ei pea täitma. Kuna kaebaja viibib vanglas aastaid, ei ole usutav, et ta oma õigustest vanglas teadlik ei ole. 03.12.2013 ei rikutud kaebaja õigust privaatsusele. Kaebaja lahtiriietumise ajal ei olnud tema läheduses teisi vanglaametnikke või kinnipeetavaid. Kuna sündmus toimus meditsiiniosakonna koridoris, kuhu kõrvalised isikud niisama ei satu ning kinnipeetavad viiakse sinna reeglina üksnes meditsiinitöötaja vastuvõtule, kuid asjaoludest ei nähtu, et intsidendi toimumise ajal oleks mõni kinnipeetav vastuvõtul viibinud, ei saanud ka teised kinnipeetavad koridoris toimuvat näha. Kuivõrd kaebaja poolt lahtiriietumise koht jäi väljapoole videokaamera vaatevälja, ei saanud kaebajat videosalvestuselt näha ka vangla turvakaameraid jälgivad isikud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-14-50143 5(6)

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja see tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.

9. Halduskohus on hinnanud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning jõudnud põhjendatult järeldusele, et esineb alus kahelda kaebaja väidete tõesuses ja usaldusväärsuses. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja viidi meditsiiniosakonda täiendavaks läbiotsimiseks. Sellele ei ole vastu vaielnud ka kaebaja. Seejuures on halduskohus õigesti märkinud, et ei näe ühtegi põhjust, miks vanemvalvur EP oleks pidanud käskima kaebajal koridoris lahti riietuda, kui ta oli kaebaja toonud meditsiiniosakonda põhjalikumale läbiotsimisele, mille juures viibiks ja mille viiks läbi günekoloogilise läbiotsimise pädevust omav spetsialist-õde. Lisaks leiab AA ettekandest kinnitust vangla väide, et EP ei andnud kaebajale korraldust meditsiiniosakonna koridoris ennast lahti riietada. Nimelt on AA 03.12.2013 ettekandes märkinud, et kella 14.15 paiku meditsiiniosakonna koridori saabudes nägi ta seal LM-t ja EP-i; samal ajal kui kinnipeetav endale riideid selga pani, kuulis AA EP-i ütlemas, et tema ei käskinud LM-l koridoris lahti riietuda. Vangla poolt kohtule esitatud EP-i, AA-i ja HL 03.12.2013 ettekannetes langevad sündmuste kirjeldused kokku ning vähendavad kaebaja ütluste usaldusväärsust.

10. Kaebaja väite, et vanglaametnik andis talle korralduse meditsiiniosakonna koridoris lahti riietuda, seab kahtluse alla ka asjaolu, et kaebuse täpsustuses on lahtiriietumise kellaajana märgitud 14.45-15.30 (tl 33). Samas nähtub AA-i ettekandest, et tema sisenes meditsiiniosakonna koridori kella 14.15 paiku (tl 19). Ka HL märgib oma 03.12.2013 ettekandes, et EP teatas raadio teel 03.12.2013 kella 14.15 paiku, et on kinnipeetav LM-ga teel meditsiiniosakonda (tl 20). Veelgi enam, kõigist kolmest ettekandest nähtub, et kaebaja saadeti osakonda tagasi kell 15.55, kuid eelnevalt viidi kaks korda läbi kaebaja läbiotsimine ja üks kord läbivaatus. Arvestades sündmuste käiku, on väheusutav, et kaebaja märgitud ajavahemikul ennast meditsiiniosakonna koridoris lahti riietas, kuivõrd vanglaametnike väidetavad vestlused kaebajaga, üldosakonnast tõendi otsimine, läbiotsimised ja läbivaatus võtavad aega. Seega on halduskohus õigesti järeldanud, et kaebaja riietus meditsiiniosakonna koridoris lahti omal vabal tahtel. Sellest tulenevalt ei oma kaebuse lahendamisel ka tähtsust, kas lahti riietumine toimus kaamera all või mitte.

11. Samas märgib kohus, et ka kaebuse täiendustes toodud väited kaamera olemasolust on ebaselged. Nimelt on halduskohus palunud kaebajal täpsustada, kuidas ta sai kaamera all lahti riietuda, kui vangla vastustest nähtus, et kaamerat antud kohas ei asu. Vastuses kohtunõudele selgitab kaebaja, et seda ei saa tema täpselt väita, kas ta on kaamera vaateväljas või mitte, kuna ta pole neid kaamerapilte kunagi isiklikult näinud ja teab vaid väita, et meditsiiniosakonnas on kaamera, mis filmib seda osa, kus ta pidi ennast lahti riietama (tl 56). Sellest võib aru saada, et kaebaja ei näinud kaamerat, kui ta meditsiiniosakonnas ootas meditsiiniõe saabumist. Veelgi enam, vangla poolt kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et kaebaja ei jäänud kaamera vaatevälja. Järelikult on halduskohus põhjendatult pidanud kaebaja väiteid kaamera all lahti riietumisest ebausaldusväärseteks.

12. Lisaks on halduskohus juhtinud tähelepanu asjaolule, et ettekannete kohaselt vaidles kaebaja vastu günekoloogilisele läbiotsimisele ning nõudis, et seda teeks günekoloog, mitte spetsialist-õde. Halduskohus lisas, et samas väidab kaebaja, justkui oleks ta EP-i väidetavale korraldusele koridoris lahti riietuda kuuletunud ilma vastuvaidlemiseta. Sellest tulenevalt järeldab halduskohus, et kui see nii oleks olnud, siis ettekannetest lähtuvalt on ebausutav kaebaja väide, et ta allus korraldusele, mida pidas ennast alandavaks ning seda ilma igasuguste küsimusteta. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellise järeldusega. Seega on halduskohus käsitlenud nii kaebaja kui ka vangla selgitusi toimunud sündmuste kohta ning põhjendatult seadnud kahtluse alla kaebaja väidete tõesuse.

3-14-50143 6(6)

13. Kaebaja väidab, et ei saa garanteerida, et meestöötajaid antud momendil meditsiiniosakonnas ei käinud. Kaebuses on kaebaja märkinud, et läks 03.12.2013 koos EP-ga meditsiiniosakonda põhjalikuks läbiotsimiseks ning meditsiiniosakonnas sellel ajal kedagi ei olnud (tl 2). Järelikult on kaebaja hüpoteetiline väide vastuolus kaebuses märgituga. Juhul kui keegi oleks meditsiiniosakonna koridoris sel ajal viibinud, kui kaebaja ennast lahti riietas, siis oleks seda pidanud nägema nii kaebaja kui ka EP. Seda aga kaebaja ei väida. Ka ei ole sellekohaseid väiteid või andmeid kohtule esitatud materjalide hulgas, mistõttu on kaebaja väide ainetu.

14. Kaebaja väited EP-i ebakorrektsusest ja kaebaja kiusamisest on konkretiseerimata ja paljasõnalised.

15. Eeltoodust tulenevalt ei kuulu apellatsioonkaebus rahuldamisele.

16. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Ringkonnakohus vabastas kaebaja 60-eurose riigilõivu tasumisest seoses maksejõuetusega. HKMS §

118 lg 3 kohaselt, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb riigilõiv, mille tasumisest oli kaebaja vabastatud, riigi kanda. Kuna vastustaja menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud ei ole, jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg

1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets