3-12-1991/59 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaire Pikamäe, Ruth Plaks ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht

6. november 2014, Tallinn Haldusasja number 3-12-1991 Haldusasi JJ kaebus Rae valla kohustamiseks võimaldada kaebajale lasteaiakoht teeninduspiirkonna lasteasutuses või alternatiivselt kohustada Rae valda hüvitama tekkinud lisakulud Menetlusosalised Kaebaja – JJ Vastustaja – Rae vald Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 12.05.2014 otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Rae valla apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta Rae valla apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 12.05.2014 otsus haldusasjas nr 3-12-1991 muutmata.

Menetluskulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 08.12.2014, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1). Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3). Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1). Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-12-1991 2(6) menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. JJ ja KO laps RJ (sündinud XX.XX.XXXX) on kantud Rae valla elanikeregistrisse ning on alates 22.06.2010 Rae valla lasteaiajärjekorras. KO esitas 22.05.2012 vallavalitsusele avalduse RJ-le Rae valla lasteaias Jüri alevikus lasteaiakoha võimaldamiseks alates 01.08.2012, või juhul, kui vald ei kindlusta last lasteaiakohaga vallale kuuluvas lasteaias, siis hüvitada tehtavad lisakulud eralasteaias vastavalt esitatud arvetele. Rae Vallavalitsuse 02.07.2012 kirjaga teatati, et algaval õppeaastal (2012/2013) ei saa RJ lasteaiakohta. Vald selgitas, et alternatiivina lasteaiakohale on pakkuda eralasteaia toetust või koduse mudilase toetust, mida samaaegselt ei maksta. Eralasteaiatoetust maksab vald vastavalt esitatud arvetele 196 eurot kuus lapse kohta. KO esitas 22.08.2012 Rae Vallavalitsusele avalduse hüvitada seoses valla poolt lapsele lasteaiakoha mittevõimaldamisega avaldaja poolt eralasteaiale tehtavad lisakulutused. Rae Vallavalitsuse 27.08.2012 kirjas leiti, et lisakulusid ei ole vallal võimalik tasuda. Rae Vallavolikogu 18.01.2011 määruse nr 49 alusel makstakse eralasteaias käiva lapse eest toetust, mida avaldajal on seoses eralasteaiakoha kasutamise algusega 13.08.2012 võimalik augusti eest saada vastavalt lasteaias käidud ajale ja edaspidi täiskuude eest 196 eurot kuus.

2. KO esitas Tallinna Halduskohtule 18.09.2012 kaebuse Rae Vallavalitsuse kohustamiseks tagada RJ-le lasteaiakoht Rae valla munitsipaallasteaias või hüvitada kaebaja poolt tehtud lisakulu vastavalt esitatud arvetele.

3. Tallinna Halduskohtu 13.11.2012 otsusega kohustati Rae Vallavalitsust looma RJ-le võimalus käia Rae valla lasteaias ning kuni selle võimaldamiseni finantseerima RJ-i eralasteaia või lapsehoiuteenust igakuiselt summas, mis ületab samal ajal Rae valla lasteaias käivate laste vanemate omaosaluse summat, jättes RJ-i toiduraha eralasteaias või –lastehoius tema vanemate kanda (p 1) ning otsustati kompenseerida RJ-i lapsehoiuteenuse või eralasteaia kulud Rae valla lasteaias käivate vanemate omaosaluse summat ületavas osas tagasiulatuvalt alates 01.09.2012 (v.a eralasteaeda või –lastehoidu tasutud toiduraha) (p 2).

4. Rae vald esitas Tallinna Halduskohtu 13.11.2012 otsuse tühistamiseks apellatsioonkaebuse.

5. RJ sai lasteaiakoha üldjärjekorra alusel Rae vallas koolieelses lasteasutuses Õie Lasteaed alates 01.08.2013 (22.05.2013 sõlmitud lasteaiakoha kokkulepe).

6. Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2013 otsusega rahuldati Rae valla apellatsioonkaebus, tühistati Tallinna Halduskohtu 12.07.2013 otsus ja tehti uus otsus KO kaebuse nõudes Rae valla kohustamiseks kaebajale lasteaiakoha eraldamiseks Rae valla munitsipaallasteaias. Ringkonnakohus jättis nimetatud nõudes kaebuse rahuldamata, ülejäänud osas saatis KO kaebuse Tallinna Halduskohtule uueks arutamiseks.

7. 02.10.2013 teatasid KO ja JJ, et kaebajana jätkab JJ. Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt.

3-12-1991 3(6) Rae vald ei võimaldanud ajavahemikul september 2012 – juuni 2013 RJ-l käia Rae valla teeninduspiirkonna järgses munitsipaallasteaias. Vald jättis täitmata koolieelse laste-asutuse seaduse (KELS) § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse. Rae vallale ei tulnud KELS § 10 lg-s 1 nimetatud kohustus ootamatult, mistõttu ei saa kuidagi õigustada nimetatud kohustuse täitmata jätmist. Kaebaja andis vallale oma lapsele lasteaiakoha saamise soovist teada kuu peale lapse sündi. See aeg on piisav, et arvestada lapse vajadustega ja tagada võimalus alushariduse saamiseks. Põhjendamatud on valla väited, nagu oleks ta teinud kõik endast sõltuva lasteaiakohtade loomiseks ja raskused kohtade loomisel on tulnud ootamatult seoses kiire elanike arvu kasvuga ning eelarvevahendite puuduse tõttu. Kaebajale kaasnesid RJ-i eralasteaeda viimisega täiendavad kulud ning nende kulude tekkimine oli tingitud otseselt vastustaja tegevusetusest. Kaebajale on tekkinud kahju summas 1346 eurot. Kahjunõude suuruse arvutamisel on kaebaja lähtunud igakuiselt tasutavast eralasteaia koha maksumusest, millest on maha arvatud valla makstud toetus (196 eurot), omaosalustasu ja söögi eest makstav tasu.

8. Rae vald palus jätta kaebus rahuldamata. Vald on teinud endast kõik sõltuva, et RJ saaks esimesel võimalusel koha Rae valla munitsipaallasteasutuses lasteaiajärjekorra alusel. Vastustaja lisas RJ-i lasteaiajärjekorda 22.06.2010. RJ sai koha munitsipaallasteaias alates 01.08.2013. Vastustaja on kaebajat teavitanud asjaoludest, et ei ole võimeline KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustust kaebaja soovitud ajal täitma lasteaiakohtade puuduse tõttu ega ole keeldunud kohustuse täitmisest. Lasteaiakoha tagamisel ei ole esinenud põhjendamatuid viivitusi, vastustaja ei ole olnud tegevusetu ja tegevust ei saa pidada õigusvastaseks.

KELS § 15 lg 4 annab kohalikule omavalitsusele volituse kehtestada lasteaeda vastuvõtmise ja sealt väljaarvamise korra. Kaebuse esitamise ajal kehtis Rae Vallavalitsuse 08.05.2012 määrus nr 23 „Laste koolieelsesse lasteasutusse vastuvõtu ja sealt väljaarvamise kord“, mille § 4 lg 2 kohaselt on lasteaiakoha eraldamisel aluseks teeninduspiirkonnad ja üldjärjekorrad. Sama sisuga säte on ka kehtiva Rae Vallavalitsuse 12.03.2013 määruses nr 12. Kuna nimetatud määrused on kehtivad, peavad Rae valla ametnikud neid järgima. Seetõttu ei ole kaebaja kahju hüvitamise nõue põhjendatud.

Viidatud määrused on põhiseadusega kooskõlas ning võimaldavad tagada kõikidele lastele lasteaiakoha võrdsetel tingimustel. Vastustaja on arvestanud taotluse lahendamisel kaebaja tööja pereelu ühitamisega. Rae vald on kehtestanud korra koolieelsete eralasteasutuste toetamiseks ja Rae valla eelarvest toimetuleku kindlustamiseks peretoetuste maksmise ja lapse koolitee kulude hüvitamise korra, mille alusel makstakse koduse mudilase toetust nendele lapsevanematele, kellele vastustaja ei ole võimeline koheselt lasteaia kohta tagama. Rae vald peab täitma ka muid kohustusi ning eelarvevahendite piiratuse tõttu ei ole võimalik luua juurde koheselt piisavalt lasteaedasid.

Rae vallas on elanike arv suurenenud ootamatult ja väga kiiresti noorte perede arvelt ning valla arengukava kohaselt on keskmiselt iga kolmas uus elanik lasteaiavõi kooliealine laps. Vastustaja on võtnud peamiseks prioriteediks uute lasteaiakohtade loomise ja lasteaiakoha järjekorras olijate olukorra leevendamise. Nimetatud valdkonda ei ole võimalik suunata raha selliselt, et hiljem saaks täita ka teisi omavalitsuse kohustusi. Rae vald on võtnud lisaks omavahenditele ka 10 000 000 eurot laenu (võimalik maksimaalne määr Rae vallale), et selle eest lasteaedasid juurde ehitada.

Seega on Rae vald teinud kõik endast oleneva, et lasteaiakohti juurde luua. Riigi poolt vastustaja rahastamisele seatud raamistik enamat ei võimalda. Olukorras, kus kohalik omavalitsus on võimetu endast sõltumatult täitma KELS § 10 lg-st 1 tulenevat kohustust nõutud ulatuses, ei saa vastustaja tegevust käsitada õigusvastasena. Ka ei

3-12-1991 4(6) saa väita, et kaebajale oleks kahju tekkinud vastustaja tegevusetuse tõttu, kuna vastustaja on teinud kõik endast sõltuva, et lasteaiakohtade nappus esimesel võimalusel lahendada. Kaebaja kahju hüvitamise nõue on ebaselge ja põhjendamatu. Kaebaja on jätnud selgitamata, kas tekkinud kulusid oleks saanud ise ära hoida või vähemasti minimeerida. Ka ei saa nõustuda kaebajaga, et vastustaja peaks hüvitama kaebajale osaliselt lapse söögirahakulu vahe, kuna söögiraha suurus on erinevates lasteaedades erinev ja selle tasub 100% lapsevanem. Vastustaja ei kompenseeri lasteaialaste sööki ja ilmselgelt põhjendamatu oleks asuda kompenseerima seda ka kaebaja lapse osas.

9. Tallinna Halduskohtu 12.05.2014 otsusega rahuldati JJ-i kaebus ning mõisteti Rae vallalt JJ-i kasuks välja kahjuhüvitis 1346 eurot. Vastustaja tegevus on KELS § 10 lg-ga 1 kooskõlas, kui ta annab lapsele lasteaiakoha järjekorra alusel, nagu sätestavad valla õigusaktid, kuid mõistliku aja jooksul. Kuna seadusandja kohustab vastustajat andma lasteaiakohta alates lapse pooleteiseaastaseks saamisest, tuleneb sellest, et maksimaalne võimalik mõistlik menetlustähtaeg on 1,5 aastat. Kaebaja 14.06.2010 avalduses sooviti lasteaia kohta alates 2012. aasta septembrist, seega rohkem kui 2 aasta möödumisel.

Seega oli mõistlik menetlusaeg juba avalduses märgitud ajaks (september 2012) möödunud. Samale seisukohale on analoogses olukorras asunud ka Tallinna Ringkonnakohus 15.04.2014 otsuse nr 3-13-799 punktis 19. Kuna vastustaja 26.03.2014 vastusest nr 15-2/13/8350 ei nähtu, et vald oleks teinud muid kaebaja avalduse lahendamiseks vajalikke menetlustoiminguid, mis tingisid mõistliku menetlustähtaja ületamise, tuleb sellest järeldada, et mõistlik menetlustähtaeg oli juba avalduses lasteaiakoha saamiseks soovitud ajaks (september 2012) möödunud.

Olukorras, kus vastustaja ei ole avalduse esitamisest kuni lasteaiakoha saamise nõudeõiguse tekkimiseni teinud sisuliselt ühtegi menetlustoimingut peale avalduse algset registreerimist, ei ole vastustaja tegevus ilmselgelt kooskõlas ka KELS § 1 lg-s 1 sätestatud lastevanemate tööja pereelu ühitamise eesmärgiga. Seega on vastustaja viivitus kaebaja lapsele lasteaiakoha tagamisel olnud õigusvastane. Kaebajale on tekkinud kahju, mis seisneb kantud kulutustes RJ lasteaiakohatasudele eralasteaias. Tegemist on varalise kahjuga RVastS § 8 lg 1 mõttes.

Kaebajale on tekkinud kahju perioodil 2012 septembrist kuni 2013 juunini kokku 1346 eurot. Vastustaja ei ole kaebaja esitatud kahju tekkimise arvutuskäiku sisuliselt vaidlustanud. Vastustaja viivituse ja kaebajale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos – kui vastustaja ei oleks lasteaiakoha andmisega viivitanud, siis ei oleks kaebajale eralasteaiakulusid tekkinud. Kaebajale tekkinud kuludest on maha arvestatud need kulud, mis oleksid tekkinud kaebajale siis, kui ta lapsele oleks tagatud koht munitsipaallasteaias. Kuna kaebaja ei ole taotlenud toiduraha hüvitamist, siis ei ole vastustaja vastavad väited asjakohased.

Kahju hüvitamise nõude rahuldamist ei välista kaebaja poolt primaarnõude esitamata jätmine. Kaebaja esitas vallale taotluse lapsele lasteaiakoha võimaldamiseks. Sellise avalduse näol on tegemist kohustamistaotlusega (RVastS § 6). Asjaolu, et kaebaja kavatseb lapse panna eralasteaeda, oli vallale teada hiljemalt kaebaja 22.05.2012 kirjast. Vallale ei saanud olla teadmata, et lapse eralasteaeda panemise põhjustas valla poolt KELS § 10 lg-s 1 sätestatud kohustuse täitmata jätmine. Rahvaarvu suur kasv ei saanud olla vastustajale ettenägematu.

Vastustajale pidi olema tekkiv kahju ettenähtav, kuna kui vastustaja ei saanud kaebaja esitatud taotlust mõistliku aja jooksul rahuldada, tuleb taotluse esitanud perel teha valikuid, mis pere eelarve olukorda halvendavad. Kaebajalt ei saa nõuda, et tema esitaks kahju hüvitamise nõude põhjendusena analüüsi talle reaalselt võimalike alternatiivsete lasteaiateenuste kättesaadavuse ja maksumuse kohta. Vastustaja ei ole tõendanud, et eralasteaed oleks pakkunud kaebaja lapsele eritingimusi või

3-12-1991 5(6) olulisi mugavusi, mis oleksid oluliselt paremad kui munitsipaallasteaias. Vastustaja ei ole esitanud andmeid, et kaebajal oleks olnud võimalik ja kaebaja seisukohast sama mugav panna oma laps mõnesse sellisesse lasteaeda, mille tingimused oleksid olnud Rae valla lasteaedadega sarnasemad, ent mis olnuks odavamad. Kohalikul omavalitsusel on võimalik oma õigusi kaitsta läbi riigi ja kohaliku omavalitsuse vahelise õigussuhte, praegusel juhul valla kohustuste riigi poolse rahastamise kohustuse kaudu, kohustades vajadusel riiki finantseerima kohaliku omavalitsuse üksust kooskõlas PS § 154 nõuetega. Samas ei välista riigipoolne võimalik vähene finantseerimine üksikisiku nõudeõigust kohaliku omavalitsuse vastu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. Rae vald palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 12.05.2014 otsus ja teha asjas uus otsus, millega jäetakse JJ-i kaebus rahuldamata. Rae vald ei nõustu kohtu järeldusega, et võimalik maksimaalne aeg lasteaiakoha eraldamiseks on 1,5 aastat, arvates vahetult lapse sünnijärgselt lasteaiakoha järjekorda lisamisest, s.o avalduse esitamisest. Riigikohus on lahendis nr 3-4-1-63-13 asunud seisukohale, et kohalikul omavalitsusel tuleb vastavalt seadusele tagada koht selles sätestatud aja jooksul, kuid kohanappusolukorras tuleks tagada see mõistliku aja jooksul.

Halduskohtu tõlgenduse kohaselt kaotab nimetatud Riigikohtu lahendis toodud seisukoht igasuguse mõtte. Kui kaebajale on tekkinud kahju, siis seetõttu, et Rae vallas puudub piisav arv lasteaiakohti. Nimetatud faktil puudub seos kaebaja taotluse suhtes läbi viidud haldusmenetluse ning selle käigus tehtud otsustustega. Halduskohus on jätnud kõrvale Rae valla selgitused, miks vald ei ole olnud suuteline tagama JJ-i soovitud ajaks kohta lasteaias. Samuti ei ole kohus käsitlenud ega hinnanud Rae valla selgitusi, et ta teeb kõik endast sõltuva, et lasteaiakohti järjepidevalt ilma viivituseta juurde luua.

Kohatu on kohtu väide, et Rae vald ei ole haldusmenetluslikult teinud sisuliselt midagi JJ-i lapsele koha tagamiseks. Lasteaiajärjekord on avalikult leitav Rae valla kodulehelt ja halduskohus oleks võinud kahtluse korral uuriva kohtuna kontrollida, et järjekorra alusel kohtade eraldamine on reaalselt toimiv süsteem. Lasteaiakoha järjekord muutub pidevalt ja selles olijad liiguvad järjest lähemale lasteaiakohale, sh ka RJ. Rae vallale on arusaamatu, millist aktiivset haldusmenetlust või haldustoiminguid oleks Rae vald halduskohtu arvates pidanud läbi viima JJ-i taotluse rahuldamiseks.

Samuti jääb arusaamatuks, kuidas oleks saanud selline täiendav haldusmenetlus kiirendada järjekorra alusel JJ-i lapsele koha eraldamist varem, kui ta selle koha sai (01.08.2013). Kuna lasteaiakoha saamise viivitus on seotud lasteaiakohtade olemasolu tagamise kohustuse täitmise, mitte JJ-i suhtes läbi viidud haldusmenetlusega, siis tuleb analüüsida, kas Rae vald on rakendanud vajalikku hoolsust selleks, et lasteaiakohtade olemasolu tagada. Rae vald on selgitanud halduskohtule, millised on olnud tema poolt rakendatud meetmed ja miks ta nende meetmete rakendamisele vaatamata ei ole senini suutnud tagada piisava arvu lasteaiakohtade olemasolu.

Halduskohus on jätnud need selgitused tähelepanuta. JJ-i kahjunõudel puudub alus (RVastS § 13 lg 3). Rae vald on üles näidanud vajalikku hoolsust lasteaiakohtade tagamisel. Rae vald ei saanud mõistlikult eeldades ette näha sedavõrd ulatuslikke riigis toimuvaid demograafilisi muudatusi, mille hüppeliselt hoogustunud kinnisvarabuum kaasa tõi. Ka juhul, kui JJ-i kahjunõude rahuldamine oleks põhjendatud, on halduskohus võimaldanud oma otsusega ilmselt JJ-l alusetult rikastuda. Rae vald peab võimalikuks, et JJ on saanud tasutud lasteaiatasult tagasi tulumaksuosa (vt tulumaksuseadus § 26 lg 1), kuid on jätnud teadlikult sellest asjaolust kohut teavitamata.

Rae vald peab võimalikuks, et seetõttu ei ole mh ka halduskohtu poolt väljamõistetud kahjusumma õige.

3-12-1991 6(6)

11. JJ palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.05.2014 otsus muutmata. Tallinna Halduskohtu 12.05.2014 otsus on seaduslik ja põhjendatud. JJ jääb oma varasemate seisukohtade juurde. KELS on kehtinud pea 15 aastat, mistõttu ei ole Rae vallale tulnud selles sätestatud kohustus ootamatuna. Isegi juhul, kui vallaelanike arv ning nende vanuseline struktuur on vallale mingil ajal üllatusi pakkunud, siis on vallal olnud piisavalt aega, et tekkinud olukorrale lahendusi leida. JJ-i hinnangul pole vahet, millisel järjekorrakohal tema laps ühel või teisel hetkel nimistus on. Oluline on, et RJ oli sünnist saati Rae valla elanik ning hoolimata 2010. a esitatud avaldusest saada lasteaiakoht alates septembrist 2012, rahuldati taotlus alles augustis 2013. Ligi aasta jooksul pidi JJ ise leidma võimalused ja vahendid oma lapsele lastehoiu saamiseks. Ehkki eralasteaia teenuste kasutamisega kaasnesid mitmed teisedki kulud, esitas JJ kohtule taotluse vaid koharaha maksumuse vahe hüvitamiseks. Seetõttu on Rae valla väide, nagu võimaldaks kohus JJ-l alusetult rikastuda, alusetu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes ei korda neid. Ringkonnakohus on valla vastuväiteid hinnanud juba ka 15.04.2014 otsuses haldusasjas nr 3-13-799. Käesolevas asjas ei esine erisusi, mis õigustaksid eelnimetatud kohtulahendis väljaöeldu ümberlükkamist.

13. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kaebaja võib alusetult rikastuda seoses lasteaiatasult tulumaksu tagastamisega, on üksnes hüpoteetiline. Vastustaja ei ole sellekohaseid tõendeid esitanud ega taotlenud ka nende kogumist kohtu poolt.

14. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad valla menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

/allkirjastatud digitaalselt/ Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets