3-14-51222/19 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 6. november 2014, Jõhvi Kohtuasja number 3-14-51222 Kohtuasi OÜ Escado kaebus Maksuja Tolliameti 21.05.2014 maksuotsuse nr 12.2-3/12812-10 tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: OÜ Escado, esindajad Dmitri Titovski ja Dmitri Laanjärv Vastustaja: Maksuja Tolliamet, esindaja Revo Krause Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 08.12.2014. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21.05.2014 koostati Maksuja Tolliametis maksuotsus nr 12.2-3/12812-10 (tl 7-25), millega kohustati OÜ-t Escado tasuma kokku 3977,76 euro suurust maksusummat. Maksuotsuse väidete kohaselt jättis nimetatud äriühing perioodil 01.07.2012 kuni 31.12.2012 arvestamata ja kinni pidamata maksud ja maksed kahele töötajale tehtud väljamaksetelt, on deklareerinud perioodil 01.01.2013 töötajatele tehtud väljamaksed mitte väljamakse aja vaid arvestuse aja järgi, esitas perioodi jaanuar kuni juuni 2012 kohta ebausaldusväärsed sularaha käibe arvestamise dokumendid ning jättis esitamata sama perioodi käibedeklaratsioonid, ehkki käibemaksukohustuslasena registreerimise piirmäär täitus 21.06.2012.

Veel on asja materjalidesse esitatud maksumenetluses kogutud dokumendid kokku 208-l lehel (maksutoimik lisadega), maksuvõla tasumise ajatamise taotlus ja otsus selle rahuldamata jätmise kohta (tl 52-54), kassaraamatu väljavõtted ja maksudeklaratsioonid (tl 55-60) ning 22.09.2014 Irina Konstantinova poolt koostatud seletus (tl 61).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 20.06.2014 koostatud kaebuses palus OÜ Escado (edaspidi kaebaja) tühistada talle Maksuja Tolliametis täiendavate 3977,76 euro suuruste maksusummade määramise kohta 21.05.2014 tehtud maksuotsus nr 12.2-3/12812-10. Kaebaja leidis, et maksuotsus on ebaseaduslik, põhjendamata ja rikub tema varalisi õigusi, eriarvamuse seisukohtadega ei ole arvestatud ning hindamise metoodikat ja kasutatud tõendeid pole esitatud. Neid seisukohti põhjendas ta väidetega, et kuna tema poolt esitatud andmed vastavad majandusaasta aruandele, polnud käibe tuvastamine hindamise teel põhjendatud, et hindamise aluseks võetud vihikus oli tulude kõrval kajastatud ka klientide poolt lõhutud vara maksumuse hüvitamine, et kauplemise sesoonset kõikumist pole arvestatud, et raamatupidamise andmete kohaselt ületas käive 16 000 euro piire alles 2012 aasta novembris ja ta on enda käibemaksukohustuslasena registreerimise vaidlustanud. Veel selgitas kaebaja, et lepingu kohaselt polnud ta õigust sisse osta kaupa üle 319 euro, väitis T.K.le tasutud 50 euro olevat uusaasta kingituse ning põhjendas maksuhaldurile antud seletuste vastuolusid tõlgi puudumise ja kulunud ajast tuleneva mittemäletamisega. 03.10.2014 edastatud täienduses (tl 50-51) väideti et maksuhaldur lähtub osalistest andmetest nemad aga kassaraamatu alusel väljendatud aasta majandusaruande omadest ning leiti, et maksuhalduril pole põhjendust käibe kindlakstegemise metoodika kohta, kuid ikkagi tehakse väljendite „puudulikud“, „väheusutavad“, „kadunud“ jne alusel oletuslikke ja vastuolulisi järeldusi. Täiendavalt esitati selgitused piljardižetoonide, kauba eest raha tagastamise, kassaraamatus müüdud kauba kajastamise ja T.K. töötasuna makstud 100 euro kohta ning väideti, et augusti deklaratsiooni töötajatena kantud I. M.ja R.P.olid hoopis baari külastajad.

3. Maksuja Tolliameti (edaspidi maksuhaldur) vastuses (tl 36-38) paluti kaebust mitte rahuldada ning märgiti, et kuigi kaebaja vaidlustab kogu maksuotsuse on ta esitanud vastuväited üksnes selles kajastatud käibemaksu arvestuse ja I.K. 50 euro suuruse preemia maksustamise kohta. Viimati nimetatu osas ei nõustutud tunnistaja ütlustele tuginedes väitega, et tegemist oli füüsilise isiku poolt tehtud kingiga ning märgiti, et vastavaid tõendeid pole kaebaja esitanud. Käibemaksu tuvastamist hindamise teel põhjendati muuhulgas väitega, et kaebaja tegevuskohast ära võetud vihiku andmed ei ühtinud deklaratsioonides kajastatutega, peeti seda asjaolu kinnituseks raamatupidamisdokumentide puudulikkuse kohta ning lisati, et kaebaja oleks kaasaaitamiskohustust täites saanud hindamise teel maksustamist vältida. Arusaamatuks peeti kaebuse väiteid kauplemise sesoonse kõikumise kohta ning käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustuse seostamist majandusaastaga.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Vaidlustatud maksuotsuse kohaselt on täiendavate maksusummade määramise põhjuseks olnud maksumenetluse käigus kogutud tõendite ja seletuste alusel kujundatud seisukoht, et kaebaja pole arvestanud ja kinni pidanud kõigilt töötajatele tehtud väljamaksetelt makse ja makseid, deklareeris töötajatele tehtud väljamaksed mitte nende tegemise, vaid arvestuse aja järgi ega esitanud parandusi ja jättis aastal 2012 juunist detsembrini käibedeklaratsioonid esitamata, kuigi maksukohustuslasena registreerimise piirmäär täitus juba 21.06.2012. Seetõttu on teda kohustatud tasuma 3544,18 euro suurust käibemaksu, 161,12 euro suurust sotsiaalmaksu, 58,95 euro suurust kinnipeetud tulumaksu,

197,51 euro suurust tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt, 8,84 ja 2,94 euro suurusi kinnipeetud töötuskindlustusja kogumispensionimakseid ning 4,22 eurost töötuskindlustusmakset. Kaebaja väidab, et ühelgi majandusaastal pole tema käive ületanud 16 000 euro piirmäära, pole nõus sellega, et tema käive ja sellest tulenev käibemaks tuvastati hindamise teel ning on esitanud vastuväited ka töötasude deklareerimisega seonduva ja T. K. makstud 50 eurot kohta. Seega on halduskohtul vaja otsustada selle üle, kas kaebajal oli tekkinud käibemaksu tasumise kohustus ning kas selle täitmise ja tööjõumaksudega seotud asjaolud on välja selgitatud õiguspäraselt.

5. Käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 3 lg 1 järgi on käibemaksukohustuslane ettevõtlusega tegelev füüsiline või juriidiline isik, kes on registreeritud või kohustatud end registreerima käibemaksukohustuslasena. Sama seaduse § 19 lg 1 kohaselt tekib käibemaksukohustuslasena registreerimise kohustus isikul, kelle maksustatav käive ületab kalendriaasta algusest arvates 16 000 eurot. KMS § 20 lg 10 aga näeb ette, et kui maksuhalduril on andmeid, et isikul on tekkinud registreerimiskohustus, kuid ta pole registreerimisavaldust tähtaegselt esitanud, registreerib maksuhaldur ta kohustuse tekkimise päeva seisuga omal algatusel. Käesoleval juhul ongi maksuhaldur 14.03.2014 otsusega nr 7626 kaebaja omal algatusel maksukohustuslasena registreerinud. Tema püüdis küll otsust vaidlustada, kuid 23.09.2014 haldusasjas nr 3-14-50858 tehtud määrusega jättis Tartu Halduskohus tema taotluse kaebetähtaja ennistamiseks rahuldamata ning lõpetas halduskohtumenetluse seadustiku § 124 lg 2ja § 152 lg 1 p

2 tuginedes kaebuse menetlemise. Kohtumäärus on jõustunud ja kaebajal pole enam võimalik väita, et tal puudus käibemaksu arvestamise ja tasumise kohustus.

6. KMS § 1 lg-s 1, § 3 lg 4 p-s 1, § 15 lg-s 1, § 24 lg-s 1 kehtestatust tulenevalt peab maksukohustuslane registreerimise päevast alates arvestama ja maksma oma maksustamisele kuuluvalt käibelt 20%-lise määraga käibemaksu, säilitama dokumente ja pidama arvestust. Sama seaduse § 27 lg 1 ja § 29 lg 1 kohaselt on maksustamisperiood kalendrikuu, käibedeklaratsioon tuleb esitada sellele järgneva kuu 20. kuupäevaks ning tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil tehtud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on tehtud seadusega ette nähtud maha arvamised. Maksuotsuses heidetakse kaebajale 03.01.2013 toimunud vaatluse ajal ära võetud vihikule toetudes ette, et aastal 2012 oli tema teise poolaasta igakuine sularahas müük kajastatust suurem ja tal tekkis käibemaksukohustus. Kuna vihikusse kantud andmeid peeti puudulikeks, kasutati nii selle perioodi kui ajavahemiku 01.01.2013 kuni 31.01.2013 käibe tuvastamisel lisaks ka hindamist.

7. Tulumaksuseaduse § 4 lg-st 1, § 40 lg-test 1, 2, 4 ja 5 ning § 41 lg-st 1 tulenevalt peab tööandja residendist isikule makstavalt palgalt ja muudelt tasudelt peale seaduses ettenähtud maha arvamiste tegemist kinni pidama 21% määraga tulumaksu, kandma selle hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks Maksuja Tolliameti pangakontole ja esitama samaks tähtpäevaks ka maksudeklaratsiooni. Sama seaduse § 54 lg 2 kohustab käibemaksukohustuslasena registreeritud juriidilist isikut esitama maksudeklaratsiooni eelmisel kuul tehtud kingituste, annetuste ja muude sarnaste väljamaksete ning ettevõtlusega mitteseotud kulude ja väljamaksete kohta. Sotsiaalmaksuseaduse § 2 lg 1 p-s 1, § 8 lg-s 1, § 9 lg 1 p-des 1 ja 4 sätestatu kohaselt peab tööandja töötajale rahas makstud töötasult ja muudelt tasudelt arvestama ja maksma sotsiaalkindlustusmaksu, maksustamisperiood on kalendrikuu ning maksusumma tuleb Maksuja Tolliameti pangakontole üle kanda maksustamisperioodile järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks ja samaks kuupäevaks tuleb esitada ka vastav maksudeklaratsioon. Sama seaduse § 2 lg 2, § 2’ ja § 7 p 1 kohaselt on sotsiaalmaksu määr 33 protsenti maksustatavalt summalt ja seda makstakse töötajale kuu eest makstud tasult, kuid mitte vähem kui riigieelarvega eelarveaastaks kehtestatud kuumääralt. Kogumispensionide seaduse § 6, § 7 lg, § 8 lg 1, § 9, § 11 lg 1 p-de 1 ja 4 kohaselt peab tööandja pidama kohustuslikku kogumispensioni makset tasuma kohustatud töötajale makstavatelt tasudelt igas kuus kinni 2 %, kandma kinnipeetud makse väljamakse tegemise kalendrikuu 10. kuupäevaks Maksuja Tolliameti pangakontole ning esitama samaks kuupäevaks ka maksudeklaratsiooni.

Töötuskindlustuse seaduse § 40 lg 1 p-d 1, 4, § 42 lg 1 p-d 1 ja 2 näevad tööandjale ette kohustuse arvestada ja pidada töötajale makstud palgalt ja muudelt tasudelt sama seaduse § § 41 lg-des 1 ja 2 kehtestatud määrades kinni töötuskindlustusmakseid ja maksta tööandja töötuskindlustusmakseid, kanda kinnipeetud ja maksmisele kuuluvad summad hiljemalt väljamakse tegemise kuule järgneva kuu 10. kuupäevaks Maksuja Tolliameti pangakontole ning esitama samaks kuupäevaks ka maksudeklaratsiooni. Maksuhaldur heidab kaebajale ette, et ta on perioodil 01.07.2012 kuni 31.12.2012 arvestanud, kinni pidanud ja deklareerinud ainult osa kahele töötajale (I. K. ja T. K.) tehtud väljamaksetest ning deklareerinud perioodil 01.01.2013 kuni 31.01.2013 tehtud väljamaksed arvestuse aja järgi ega esitanud vajalikke parandusi. Viimati nimetatut ei ole kaebaja vaidlustanud. Esimesena nimetatu osas viitavad vaatluse käigus ära võetud vihikus kajastatud andmed, et tegelikult maksti neile töötajatele deklareeritust suuremaid summasid ning väljamakseid tehti ka teistele isikutele. Seejuures ei saa kuidagi usutavaks pidada kaebaja väiteid ilma tasuta toimunud asendamiste, püsiklientide poolt tagastatud alkohoolsete jookide eest makstud sularaha ega muu sarnase kohta. Väite isiklikuks uusaasta kingituseks I. K. makstud 50 euro kohta lükkab ümber maksutoimikus olev protokoll, milles ta ise nimetab maksuhaldurile 03.01.2013 antud seletustes saadut täiesti ühemõtteliselt preemiaks. Kaebuse täienduse juurde esitatud seletus, et tegemist oli siiski isikliku kingitusega, pole aga tagantjärele esitatuna usutav ja saab tõendada vaid seda, et nimetatud töötaja soovib oma tööandjat maksukohustusest vabanemisel abistada.

8. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-39-04 pidanud maksusumma määramist maksukohustuslaselt ära võetud vihikute abil võimalikuks ning leidnud, et hoolimata raamatupidamise eeskirjade eiramisest on neid põhimõtteliselt võimalik vaadelda maksumaksja raamatupidamisena. See seisukoht on kohaldatav ka käesolevas asjas ning kuna vihiku sisu on vaatluse ajal pildistatud ja maksutoimiku materjalidesse lisatud, ei vasta tõele kaebuse väide nagu puuduksid maksuhalduril oma järelduste kohta tõendid. Vihiku alusel tehtud maksuotsuse järeldused on ka igati usutavad. Ükski kaebaja poolt esitatud väide või tõend ei lükka neid veenvalt ümber ega sea kahtluse alla ja on käsitletav vaid vastutusest vabanemise soovina.

9. Maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 94 lg-tes 1 ja 2 sätestatu lubab tuvastada maksusumma määramise aluseks olevad asjaolud hindamise teel ning tugineda seejuures asjas kogutud andmetele, maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele ja tema kulutustele. Seda saab teha siis, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad või mitteusaldusväärsed ja muude tõenditega ei ole tuvastamine võimalik ning maksuotsuses tuleb esitada hindamise metoodika ja kasutatud tõendid. Seega on seaduseandja andnud maksuhaldurile volituse otsustada maksusumma määramine mitte üksnes dokumentaalsete tõendite ja täpsete andmete alusel, vaid ka hindamise teel. Käesoleval juhul oli maksusumma määramise aluseks olevate asjaolude tuvastamine lisaks dokumentaalsetele tõenditele ka hindamise teel igati põhjendatud. Vaatluse ajal ära võetud vihik ja maksumenetluse käigus kogutud seletused kinnitavad, et kaebaja raamatupidamise dokumendid olid mitteusaldusväärsed ja puudulikud. Kuna vihiku andmed viitasid deklareeritust suurema mahuga tööjõukuludele ja käibele, kuid olid ka ise ebapiisavad, sai nii käibemaksu kui tööjõumaksude määramiseks vajalikud asjaolud lõplikult tuvastada üksnes hindamise teel. Kõigis maksuotsuse vastavates osades on olemas kirjeldused ja selgitused selle kohta, missuguse metoodika alusel hindamised teostati ning viited neile tõenditele, millistele seejuures tugineti.

10. Maksukorralduse seaduse § 56 lg-d 1 ja 2 panevad maksukohustuslasele kohustuse teatada maksuhaldurile kõik talle teadaolevad maksustamise seisukohast tähendust omavad asjaolud, pidada maksuarvestust ning esitada ja säilitada tõendeid. MKS § 58 kohaselt tuleb maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente säilitada vähemalt seitsme aasta jooksul. Eelnevalt juba osundatud lahendis märkis Riigikohus, et kui maksukohustuslane on rikkunud maksuarvestuse pidamise kohustust ja maksusumma on seepärast määratud teiste andmete alusel või hindamise teel, siis väheneb maksuhalduri tõendamiskohustus ja suureneb maksukohustuslase koormus tõendada, et maks on määratud valesti. Kaebaja pole seda antud juhtumi puhul aga teinud ega täitnud ka kaasaaitamiskohustust, kuigi maksutoimikus olevatest dokumentidest nähtuvalt tehti talle vastavate korraldustega korduvalt kohustav ettekirjutus teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks.

11. Halduskohtumenetluse seadustiku § 165 lg 2 sätestatu kohaselt võib kohus kaebuse rahuldamata jätmisel lähtuda vaidlustatud haldusakti või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuse põhjendustest, kui ta nõustub neis esitatuga. Nii on põhjust toimida ka käesolevas asjas. Vaidlustatud maksuotsus on maksukorralduse seaduse § 46 tulenevate nõuetega igati kooskõlas. Selles on ära toodud piisava ulatusega põhjendused nii kõikide maksude määramise põhjuste kui maksusummade arvutamise aluste ja metoodika suhtes ning kaebaja pole otsuses esitatud arvutuste õigsust kahtluse alla seadnud. Alused maksuotsuse põhjenduste ja järeldustega mittenõustumiseks puuduvad. Seetõttu nõustub kohus maksuhalduri põhjendustega ega korda neid tervikuna üle, ei käsitle kõiki poolte väiteid ja vastuväiteid ning piirdub ainult sellega, mis on eelnevalt juba esitatud.

12. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Maksuja Tolliamet oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ja kuludokumente esitanud ei ole. Seetõttu jäävad nii tema võimalikud kulud kui kaebaja poolt riigilõivude tasumisega kantud kokku 134,33 euro suurune kulutus halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 kohaselt poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane