3-13-1068/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Madis Ernits, Tiina Pappel Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 06.11.2014, Tartu Haldusasja number 3-13-1068 Haldusasi OÜ Bellami kaebus Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ameti 28.01.2013. a otsuse nr XXXXXX tühistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 28.01.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus OÜ Bellami apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja OÜ Bellami Esindaja v.-adv. Rene Varul Vastustaja Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet RESOLUTSIOON 1. Tagastada kaebajale apellatsioonkaebusele lisatud 03.02.2014. a akt. 2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.01.2014. a otsus muutmata, asendades halduskohtu otsuse põhjendused käesolevas otsuses toodud põhjendustega. 3. Jätta kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 08.12.2014 (k.a) (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Bellami taotles põllumajandusministri 12.03.2008. a määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 20) alusel toetust XXXXXX kinnistul asuva tootmishoone A-korpuse rekonstrueerimiseks summas 95 815,96 eurot (taotlus nr XXXXXX ). PRIA 09.02.2010. a käskkirjaga rahuldati OÜ Bellami taotlus ning määrati investeeringu

2

teostamise ja kuludokumentide esitamise tähtajaks 09.02.2012. Toetus on välja makstud summas 34 602,19 eurot. PRIA pikendas investeeringu tegemise tähtaega kuni 20.06.2012 ja seejärel kuni 30.09.2012 (tl 30). PRIA viis 11.10.2012 läbi ehitusobjekti kontrolli ja tuvastas, et ehitustööd, s.h fassaaditööd on lõpetamata (tl 30p-31). PRIA keeldus 07.11.2012 järjekordsest investeeringu tegemise tähtaja pikendamise taotluse rahuldamisest ja hoiatas toetuse saajat juba väljamakstud toetuse võimalikust tagasinõudmisest, kuna investeering on selleks ettenähtud tähtaja jooksul tegemata (tl 32).

2. PRIA 28.01.2013. a otsusega nr XXXXXX (tl 7-8) nõuti OÜ-lt Bellami tagasi toetus summas 34 602,19 eurot ja kohustati kandma see summa rahandusministeeriumi arvelduarvele 60 kalendripäeva jooksul otsuse kättesaamisest arvates (p 1). Ühtlasi jäeti OÜ-le Bellami välja maksmata toetus summas 61 213,77 eurot (p 2).

Otsuse põhjenduste kohaselt on ehitustööd käesolevaks ajaks lõpetamata. PRIA tõi välja, et äriühing ei ole äriregistri andmetel pärast 2009. aastat esitanud ühtki majandusaasta aruannet, millest PRIA-l oleks võimalik veenduda, et tegemist on jätkusuutliku ettevõtjaga, kes on võimeline investeeringu lõpule viima ning rekonstrueeritav hoone ei ole toetuse saaja omandis, vaid on rendile võetud käesolevaks ajaks pankrotis olevalt ettevõtjalt. PRIA leidis, et väljamakstud toetus tuleb tagasi nõuda täielikult, kuna investeering on lõpetamata ja investeeringuobjekt ei ole sihipärases kasutuses. Arvestades Komisjoni 15.12.2006. a määruse (EÜ) nr 1974/2006, milles sätestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 (Maaelu Arengu Euroopa Põllumajandusfondist (EAFRD) antavate maaelu arengu toetuste kohta) kohaldamise üksikasjalikud eeskirjad, art-s 47 sätestatut, leidis PRIA, et ei esine vääramatu jõu ega ka muid erandlikke asjaolusid, mis võimaldaksid toetuse tagasinõudmisest loobuda. Otsust tehes võttis PRIA aluseks Komisjoni 27.01.2011. a määruse (EL) nr 65/2011, millega kehtestatakse nõukogu määruse (EÜ) nr 1698/2005 rakendamise üksikasjalikud eeskirjad seoses kontrollimenetluse rakendamisega ning nõuetele vastavusega maaelu arengu toetusmeetmete osas, art 5 lg-d 1 ja 2, Komisjoni 12.10.2012. a rakendusmääruse (EL) nr 937/2012 art 2, Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 99 lg 3 ning määruse nr 20 § 16 lg 2.

3. PRIA 18.04.2013. a vaideotsusega nr 13-4/168 (tl 13-14) jäeti OÜ Bellami vaie rahuldamata.

4. OÜ Bellami esitas 21.05.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 3-5), milles ta palus tühistada PRIA 28.01.2013. a otsus nr XXXXXX . Kaebuse põhjendused:

Vastustaja on ebaõigesti hinnanud ettevõtte jätkusuutlikkust, kuna seda ei näita vaid majandusaasta aruanded. PRIA oleks pidanud koguma tõendeid OÜ Bellami jätkusuutlikkuse kohta. PRIA-l oli võimalus nõuda OÜ-lt Bellami bilanssi ja kasumiaruannet, samuti andmeid reaalse tegevuse kohta, millest oleks ilmnenud, et OÜ Bellami on korralikult funktsioneeriv äriühing. Tootmishoone rekonstrueerimisel oli suurimaks takistuseks asjaolu, et varasema rendileandja Linconia OÜ suhtes kuulutati 10.11.2011 välja pankrot ja rendileandja vara käsutamisõiguse võttis üle pankrotihaldur, mistõttu muutusid küsitavaks ja ohustatuks OÜ Bellami tegevuse eesmärgina investeeringud tootmishoonesse ja seal edasine opereerimine, kuna rekonstrueeritavat XXXXXX kinnistut ootas müük, nagu kinnitavad Ametlikes Teadaannetes avaldatud mitmed enampakkumiskuulutused. Sellisel juhul olnuks kinnistu uuel omanikul võimalus üürileping üles öelda ja OÜ Bellami investeeringute luhtumise eest vastutanuks vaid eelmine omanik Linconia OÜ. Pankrotis Linconia OÜ-st ei oleks midagi võtta olnud, mis tähendab, et OÜ Bellami suurenenud kahju eest ei oleks mitte keegi vastutanud. Kui OÜ Bellami ja ehitusettevõtja Latmet Kapital OÜ olid enne Linconia OÜ pankrotistumist

3

akteerinud ja arveldanud töid ca 34 000 euro ulatuses, millise toetuse maksis PRIA ka välja, siis peale Linconia OÜ pankrotistumist takistas ehituse jätkamist selgusetus üürilepingu jätkumise osas. Alles peale uue omaniku, Tartu Hoiu-Laenuühistu, tulekut ja uuenenud üürilepingut, sai OÜ Bellami asuda suuremate jõupingutustega tootmishoone rekonstrueerimisele, vähesemal määral oli ehitatud ka üürileandja pankrotimenetluse ajal. Tartu Hoiu-Laenuühistu on uus rendileandja seisuga 01.08.2012, mistõttu ei ole PRIA väide rendileandja pankroti kohta õige ega asjakohane. Kaebuse esitamise ajaks on OÜ Bellami saavutanud tööde kogumahust ca 60% ja selles oli PRIA vaatlejatel võimalik veenduda 2012. a oktoobris toimunud vaatluse käigus. Tööde edasilükkumise põhjuseks ei olnud OÜ Bellami jätkusuutmatus, vaid probleem seisnes suhetes kolmandate isikutega, mida PRIA ei ole arvesse võtnud. Kohtuistungil (tl 45-47) tõi kaebaja esindaja välja materiaalõiguse sätted, millega ei ole vaidlustatud otsus tema hinnangul kooskõlas.

5. PRIA esitas 28.06.2013 vastuse (tl 27-28), milles ta palus jätta OÜ Bellami kaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused:

Investeeringu teostamise ja kuludokumentide esitamise tähtaeg oli 09.02.2012, mil kogu investeering pidi olema lõplikult teostatud summas 95 815,96 eurot ja kuludokumendid esitatud, kuid investeeringut oli teostatud vaid 34 602,19 euro eest, s.o alla 50%. Alates 01.01.2011 kehtib määruse nr 20 asemel põllumajandusministri 22.12.2010. a määrus nr 119 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (määrus nr 119). Määrus nr 20 investeeringu tegemise ja kuludokumentide esitamise tähtaja pikendamist ette ei näinud, kuid määrus nr 119 näeb ette teatud tingimustel võimaluse pikendada tähtaegasid. Määruse nr 119 rakendussäte § 18 lg 6 kehtib nende taotlejate kohta, kes on taotlenud toetust enne 2012. a. Kaebaja taotles toetust enne 2012. a. Käesoleval juhul ei ole investeeringut selle lõpptähtajaks nõutavas mahus ellu viidud, et pikendust üldse anda saaks. Investeeringut ettenähtud tähtajaks tehtud ei olnud, kuludokumente seetõttu esitada ei olnud ning PRIA otsustas määruse nr 20 § 16 lg 2 alusel jätta toetus välja maksmata, s.t toetuse saaja ei olnud täitnud toetuse saamise eelduseks olevaid tingimusi. Kuna tehtud osa investeeringust ei olnud võimalik vastavalt äriplaanile sihipärasesse kasutusse võtta, tuleb väljamakstud osa toetusest tagasi nõuda. Õige ei ole kaebaja seisukoht, nagu oleks PRIA toetuse väljamaksmata jätmise keskse põhjendusena esile toonud asjaolu, et toetuse saaja on investeeringuobjekti rendile võtnud pankrotis olevalt ettevõttelt Linconia OÜ-lt. 20.01.2010. a rendilepingu nr 01-2010 (tl 32p-33) kohaselt oli hoone rendileandjaks Linconia OÜ, kelle pankrot kuulutati välja 10.11.2011. Toetuse määramisel ja rendilepingu esitamisel ei olnud Linconia OÜ pankrotis, vaid on käesolevaks ajaks pankrotistunud. Õige ei ole kaebaja väide selle kohta, et Linconia OÜ pankrot 10.11.2011 oli rekonstrueerimise suurimaks takistuseks. Linconia OÜ-ga sõlmitud lepingus (p 1.12) ei olnud ette nähtud teisiti, kui sätestab pankrotiseaduse § 50 lg 1. Seega selgusetust üürilepingu jätkumise osas tegelikult ei olnud.

6. Tartu Halduskohus jättis 28.01.2014. a otsusega (tl 48-51) kaebuse rahuldamata. Otsuse põhjendused:

a) Kehtiv õigus sätestab toetuse saajale teostatud tööde fikseerimise ja dokumenteerimise korra ning sellest PRIA teavitamise korra. Kaebaja ei ole kumbagi nõuet järginud. Kaebaja paljasõnalised väited teostatud investeeringu puhul 50% mahunõude ületamisest ei vaja kohtu poolt põhjalikumat käsitlemist kui paljasõnalised väited, mis on kummutatud vastustaja poolt kohtule esitatud tõenditega. Rendileandja pankroti väljakuulutamise puhul ei ole vaieldamatult tegemist vääramatu jõuga kehtiva materiaalõiguse mõttes, mis võiks kehtiva õiguse kohaselt välistada vaidlustatud haldusakti õiguspärasuse. Tegemist on kaebaja jaoks toetuse taotlemisel

4

võetud tavapärase äririskiga, kuna ta taotles toetust renditavale objektile, mis ei olnud tema omandis. Kaebaja väited seonduvalt väidetavate ehitustööde teostamisega objekti uue rendileandja omandis oleku ajal on paljasõnalised, kuna kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mille alusel tuvastada faktiliste asjaolude erinevust kohtuotsuse tegemise ajal, võrreldes vaidlustatud haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls 1). Selles osas lasub tõendamiskoormis kaebajal. Kaebaja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit ettevõtte jätkusuutlikkuse tõendamiseks, mille tõttu ei saa see motiiv olla ilmselgelt aluseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Kohtule esitatud tõendite pinnalt saab ainult järeldada, et kui otsus tühistada seoses väidetava formaalse õigusvastasusega sel motiivil, siis peaks vastustaja tegema asja uuel läbivaatamisel samasisulise otsuse, mis läheks vastuollu menetlusökonoomia maksiimiga. Kaebaja väited praeguse rendileandja majandustulemustest ei ole asjassepuutuvad.

b) Kaebaja viitab võimalusele, mille kohaselt on vaidlustatud otsuse andmise tinginud asjaolu, et ta rentis investeeringuobjekti. Vastustaja on kohtumenetluses kaebaja kartuse kummutanud, selgitades, et vastustaja jaoks oli oluline, et kaebaja oli investeeringutoetuse andmise otsustamise ajal õiguspäraseks investeeringuobjekti kasutajaks. Vastustaja on asjakohaselt viidanud esialgse rendilepingu sätetele seonduvalt lepingu kestusega. Kaebaja enda valikuks oli ehitustegevuse sisuline peatamine tema poolt kulutuste asjakohatuteks muutuda võimise motiivil ning kaebaja on teinud sel perioodil teadlikke valikuid rekonstrueerimistööde peatamisel kuni asjaolude selgumiseni. Kaebaja taoline käitumine läks vastuollu toetuse taotlemisel võetud kohustustega. Järelikult ei olnud kaebaja äris vajaliku põhjalikkusega toetuse taotlemisel kõigi võimalike riskidega arvestanud. Seetõttu ei saa rendilepinguga seonduv motiiv olla põhjuseks vaidlustatud otsuse tühistamisele. Omaniku pankrot ei ole vastustaja kinnitusel kaebaja jaoks koormava haldusakti andmisel määravaks olnud.

c) Kuna halduskohtuliku kontrolli aluspõhimõtetest lähtuvalt ei peaks kohus püüdma halvendada kaebaja olukorda hilisema (praeguse) haldusakti vaidlustamise käigus, siis ei võtnud kohus õiguslikku seisukohta küsimuses, kas vastustaja oli õigustatud kehtiva õiguse kohaselt varasemalt kaebaja taotlust investeeringu teostamise tähtaja pikendamiseks kahel korral rahuldama. Sellest asjaolust ei saanud kaebajal tekkida õiguslikku ootust, et vastustaja on kohustatud sel motiivil tähtaega veelkord pikendama. Kaebaja väide, et vastustaja on ebaõigesti määratlenud kaebaja poolt teostatud investeeringu suuruse vaidlustatud haldusakti andmise menetluses ja teostatud on üle 50% investeeringust, on paljasõnaline, kuna kohtule ei ole väite tõendamiseks kaebaja poolt tõendeid esitatud. Selles osas lasub tõendamiskoormis kaebajal, mistõttu ei saa see motiiv olla aluseks haldusakti tühistamisele ka õiguspärase ootuse printsiibiga seonduvalt. Vastustaja on nii haldus- kui kohtumenetluses osundanud õigusaktide sätetele, mille kohaselt oli kaebaja kohustatud investeeringu teostama kaheaastase tähtaja jooksul. Kontrollakti ja muude tõenditega on vastustaja tõendanud, et kaebaja ei ole seda teinud kaheaastase tähtaja jooksul ega ka selle tähtaja jooksul, mille võrra vastustaja pikendas tähtaega. Vaidlustatud otsus on kooskõlas kehtiva õigusega ja määruse nr 20 § 14 lg 1 kohaselt pidi toetuse saaja tegema investeeringu ja esitama investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas taotluse kohta hiljemalt kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Kuna kaebaja ei ole toetuse taotlemisel võetud kohustust täitnud, siis puudus vastustajal õiguslikult võimalus teistsuguse sisuga haldusakti andmiseks.

d) Alusetult tähendab teisisõnu aluseta ehk põhjendamatu. Ebasihipärane toetuse kasutamine vaidlustatud haldusakti andmist käesoleval juhul tinginud ei ole. Käesoleval juhul on vastustaja tõendanud, et kaebajale maksti esimene osa toetusest välja põhjendamatult, kuna kaebaja ei suutnud investeeringut teostada õigusaktides sätestatud tähtajal. Seega tavapärasest õigusakti keelelisest tõlgendamisest lähtudes oli vastustaja õigustatud ELÜPS § 99 lg-s 3 sätestatu

5

kohaldamiseks kaebaja suhtes, sest pärast toetuse väljamaksmist selgus, et toetusraha esimene osa maksti kaebajale välja alusetult, kuna kaebaja ei olnud suuteline lõppkokkuvõttes kogu investeeringut tähtaegselt teostama ja objekti kasutusele võtma. Kaebaja poolt esimese ehitaja ebaõnnestunud valiku osas on tegemist ettevõtja tavapärase äririskiga, mis ei kvalifitseeru vääramatuks jõuks kehtiva õiguse mõttes. Vastustaja poolt kohtule esitatud tõendite kohaselt on rekonstrueerimistöid teostatud ca 30% investeeringu kogumaksumusest. Kaebaja ei ole tõendanud investeeringu teostamist 50% ületavas mahus, mille tõttu ei ole õigustatud ja põhjendatud kaebaja ootused veelkordsele tähtaja pikendamisele investeeringu teostamise lõpetamiseks. Seega oli vastustaja õigustatud ja kohustatud määruse nr 20 § 16 lg 2 alusel toetuse välja maksmata jätmiseks, kuna kaebaja ei ole täitnud toetuse saamise eelduseks olevaid tingimusi. Kuna kaebaja ei ole tähtaegselt investeeringut teostanud ja XXXXXX kinnistul asuva tootmishoone A-korpust rekonstrueerinud ning seega saanud ka kasutusele võtta, ei anna vastustajale alust toetuse maksmisega jätkamiseks kaebaja poolt osaliselt tehtud investeering, mis ei ületa 50% investeeringu kogumaksumusest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. OÜ Bellami esitas 27.02.2014 apellatsioonkaebuse (tl 57-60), milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 28.01.2014. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega OÜ Bellami kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused:

a) Linconia OÜ (pankrotis) haldur võõrandas rekonstrueeritava hoone 31.07.2012 seisuga Tartu Hoiu-Laenuühistule, kes on OÜ Bellami suhtes uus rendileandja. Seega ei ole rekonstrueeritav hoone võetud rendile pankrotis olevalt ettevõttelt, vaid tugeva finantstaustaga pangaasutuselt. OÜ Bellami ja Tartu Hoiu-Laenuühistu vahel on sõlmitud 01.08.2012 uus rendileping, mille kohaselt on OÜ-le Bellami säilinud võimalus rendiobjekt ostueesõigusega välja osta. Halduskohus ei ole pidanud eeltoodud asjaolusid oluliseks ja on jätnud otsuses lähemalt käsitlemata, kuigi see oli üks kesksemaid vaidlustatud otsuse põhjendusi. Ettevõtte jätkusuutlikkust ei näita vaid majandusaasta aruanded. PRIA-l oli võimalus nõuda OÜ-lt Bellami bilansi ja kasumiaruande esitamist, samuti andmeid reaalse tegevuse kohta, selliselt oleks ilmnenud, et tegemist on korralikult funktsioneeriva äriühinguga. Kaebaja ei nõustu kohtu järeldusega, et selles osas oli tõendamiskoormis kaebajal, mitte PRIA-l. OÜ-le Bellami ei antud enne negatiivse haldusakti andmist võimalust ärakuulamisele, mille raames oleks ta saanud taotleda täiendavate tõendite kogumist, milline menetluslik minetus on iseseisvaks aluseks haldusakti tühistamiseks.

b) Peale Linconia OÜ pankrotistumist takistas ehituse jätkamist selgusetus üürilepingu jätkumise osas, kuivõrd XXXXXX kinnistut ootas müük, nagu kinnitavad Ametlikes Teadaannetes avaldatud mitmed enampakkumiskuulutused ning sellisel juhul olnuks kinnistu uuel omanikul võimalus üürileping üles öelda ja OÜ Bellami investeeringute luhtumise eest vastutanuks vaid eelmine omanik Linconia OÜ, kellelt ei oleks enam midagi võtta olnud. Augustis ja septembris 2012 on soetatud uksed ja aknad, teostatud siseseinte töid, põrandate rajamisi, fassaadisoojustust jms. Praeguseks on OÜ Bellami saavutanud tööde kogumahust ca 60% ja selles oli PRIA vaatlejatel võimalik veenduda 2012. a oktoobris toimunud vaatlusel. Praeguseks on OÜ Bellami ja ehitaja akteerinud dokumentaalselt teostatud tööde mahu (apellatsioonkaebusele lisa 1). Samas oleks OÜ-l Bellami vaja veel tähtaja pikendamist, kuna Linconia OÜ pankrotimenetlus oli takistanud suuremat ehitamist üle poole aasta. Küsimus ei olnud OÜ Bellami jätkusuutlikkuses, vaid kolmandates isikutes, kelle eest ei saanud vastutada OÜ Bellami.

6

c) PRIA on pikendanud OÜ Bellami esitatud põhjendustel kahel korral investeeringu tegemise tähtaegasid määruse § 18 lg 6 järgi, mis tähendab, et PRIA on aktsepteerinud investeeringu teostatust vähemalt 50% ulatuses ja OÜ Bellami esitatud asjaolud on loetud toetuse saaja tahtest sõltumatuks asjaoluks. Asjakohased ei ole kohtu viited, nagu poleks kaebaja tõendanud investeeringu teostatust 50% ulatuses ega tema tahtest sõltumatuid asjaolusid (nö vääramatut jõudu). Nende asjaolude esinemine ei ole olnud vaidluse all, kuna neil alustel on PRIA mitu korda tähtaega pikendanud. PRIA ei ole põhjendanud, mis põhjustel ei pikendatud edasiselt tähtaegasid, kuigi endiselt esinesid varasemalt esiletoodud ja PRIA poolt aktsepteeritud asjaolud. Kohus on tõlgendanud ELÜPS § 99 lg-t 3 ebaõigesti. Toetusraha alusetu väljamaksmine tähendab seda, et peaks selguma, et väljamakstud toetusraha eest ei ole teostatud ettenähtud töid, et väljamakstud raha eest ei ole midagi tehtud. Antud juhul ei ole vaidlust, et väljamakstud raha eest on tööd teostatud, senine toetus on olnud sihipärane ja nende tööde teostatuses on võimalik veenduda. Eelnimetatud sätet ei ole õige tõlgendada selliselt, et kui kogu investeering jääb tähtaegselt teostamata, võiks kogu varasema toetusraha tagasi nõuda.

8. PRIA esitas 18.03.2014 vastuse apellatsioonkaebusele (tl 73-75), milles ta palub jätta OÜ Bellami apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 28.01.2014. a otsus muutmata. Vastuse põhjendused:

a) Ajaks, mil kogu investeering pidi olema lõplikult teostatud ja kõik kuludokumendid esitatud, oli investeeringut tehtud vaid 34 602,19 euro eest, s.o alla 50%. Ehitustööd on vaatamata PRIA poolsetele tähtaja pikendamistele endiselt lõpetamata ja investeeringuobjekti pole võimalik sihipäraselt kasutada. Määrus nr 20 investeeringu tegemise ja kuludokumentide esitamise tähtaja pikendamist ette ei näinud, kuid määrus nr 119 näeb ette teatud tingimustel võimaluse pikendada tähtaegasid. Määruse nr 119 rakendussäte § 18 lg 6 kehtib nende taotlejate kohta, kes on taotlenud toetust enne 2012. aastat. OÜ Bellami taotles toetust enne 2012. aastat. PRIA ei oleks pidanud kaaluma tähtaja pikendamise võimalust, mida PRIA siiski tegi kahel korral. Toetuse saaja on korduvalt kirjalikus vormis ära kuulatud. Toetuse saaja ei ole täitnud toetuse saamise eelduseks olevaid tingimusi, ei ole teinud investeeringut selleks ettenähtud tähtaja jooksul ega esitanud kuludokumente.

b) Õige ei ole kaebaja seisukoht nagu oleks PRIA väitnud ja toetuse välja maksmata jätmise keskse põhjendusena esile toonud asjaolu, et toetuse saaja on investeeringuobjekti rendile võtnud pankrotis olevalt ettevõttelt Linconia OÜ-lt. Toetuse määramisel ja rendilepingu esitamisel ei olnud Linconia OÜ pankrotis, vaid on käesolevaks ajaks pankrotistunud. Rendileping jõustus 20.01.2010 ja pidi kehtima kuni 10.05.2017 ning lepingu p 1.12 nägi ette, et renditud vara üleminekul teisele omanikule või tiitlipärasele valdajale jääb rendileping kehtima samadel tingimustel täies ulatuses. Seega selgusetust üürilepingu jätkumise osas tegelikult ei olnud. Kohus on õigesti leidnud, et tegemist ei ole toetuse saaja tahtest sõltumatu asjaoluga. Samuti ei ole omaniku pankrot kaebaja jaoks koormava haldusakti andmisel määravaks olnud, vaid sellega on PRIA põhjendanud vääramatu jõu asjaolude puudumist.

c) Ebaõige on kaebaja järeldus, et kohus on tõlgendanud toetuse tagasinõudmisel ELÜPS § 99 lg-t 3 ebaõigesti. Kui toetusraha kasutatakse mittesihipäraselt, siis ei maksta seda üldse välja, sest väljamakse tehakse kuludokumentide alusel, millest nähtub toetusraha kasutamine. Sihipärane kasutus tähendab investeeringuobjekti kasutamist äriplaanis ettenähtud otstarbel. Kaebaja loogikast lähtuvalt poleks pooleldi teostatud investeeringute puhul toetuse tagasinõue üldse võimalik. Järelevalveperioodi pikkus on viis aastat arvates viimase väljamakse tegemisest ja seda perioodi PRIA pikendada ei saa, kuna tegemist ei ole PRIA enda poolt määratud, vaid seadusest tuleneva tähtajaga. Õige on halduskohtu seisukoht, et ELÜPS § 99 lg 3 kohaldamiseks on alus, sest pärast toetuse väljamaksmist selgus, et toetusraha esimene osa

7

maksti kaebajale välja alusetult, sest kaebaja ei olnud suuteline lõppkokkuvõttes kogu investeeringut tähtaegselt teostama ja objekti kasutusele võtma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et OÜ Bellami apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.01.2014. a otsus muutmata.

10. Käesolevas haldusasjas käib vaidlus selle üle, kas PRIA-l oli õigus jätta vaidlustatud otsusega kaebajale 09.02.2010. a käskkirjaga määratud ning veel välja maksmata toetus, summas 61 213,77 eurot välja maksmata ning juba makstud toetus summas 34 602,19 eurot, tagasi nõuda.

11. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja esitas PRIA-le taotluse toetuse saamiseks ning taotlus rahuldati põllumajandusministri 12.03.2008. a määruse nr 20 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (kehtis kuni 31.12.2010) kehtivuse ajal. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal kehtis põllumajandusministri 22.12.2010. a määrus nr 119 „Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“ (edaspidi Määrus nr 119, jõustus 01.01.2011).

12. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg 5 sätestab, et kui haldusmenetlust reguleerivad õigusnormid muutuvad menetluse ajal, kohaldatakse menetluse alguses kehtinud õigusnorme. Kuna kaebaja taotlus toetuse saamiseks rahuldati PRIA 09.02.2010. a käskkirjaga, mil kehtis Määrus nr 20, pidi PRIA kaebajale toetuste väljamaksmisel lähtuma Määruse nr 20 nõuetest. Määruse nr 20 §-dest 14 ja 15 tulenevalt pidi kaebaja tegema esmalt investeeringu ning esitama seejärel PRIA-le investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas hiljemalt kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et eeltoodust tulenevalt pidi kaebaja investeering, kogusummas 95 815,96 eurot, olema lõplikult teostatud hiljemalt 09.02.2012. Ka ei ole vaidlust selle üle, et nimetatud tähtpäevaks oli investeering teostatud vaid 34 602,19 euro ulatuses ehk alla 50%.

13. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et määrus nr 20 ei näinud ette investeeringu tegemise ja kuludokumentide esitamise tähtaja pikendamist, mistõttu ei olnud PRIA-l kaebaja investeeringu tegemise tähtaja esmakordseks pikendamiseks kuni 20.06.2012 selget õiguslikku alust. Küll aga nägid vastava võimaluse ette 01.01.2011 jõustunud määruse nr 119 muudatused (vt RT I 03.07.2012, 12 – jõust. 06.07.2012), millega asuti reguleerima olukorda, kus toetuse saajal ei õnnestu investeeringut ettenähtud tähtajaks teostada. Määruse nr 119 § 18 lg-test 5 ja 6 tuleneb, et ka enne 2012. aastat toetust taotlenud toetuse saaja, kelle kavandatavast investeeringust on tehtud osa, mille maksumus moodustab vähemalt 50% kogu investeeringu abikõlblikust maksumusest, võib üks kord ühe taotluse kohta taotleda § 14 lõikes 1 sätestatud investeeringu tegemise kaheaastase tähtaja pikendamist kuni kuue kuu võrra, kuid mitte rohkem kui 31. detsembrini 2014. aastal, kui investeeringu tähtaegset tegemist takistab toetuse saaja tahtest sõltumatu asjaolu, millest on PRIA-t viivitamata teavitatud, ning investeeringu tegemiseks ettenähtud tähtaja pikendamine ei kahjusta investeeringu eesmärki ega investeeringuobjekti sihipärast kasutusele võtmist. Määruse nr 119 § 18 lg 8 sätestab, et põhjendatud juhul võib PRIA nõustuda tähtaja pikendamisega, kui investeeringust on tehtud osa, mille maksumus moodustab vähem kui 50% kogu investeeringu abikõlblikust maksumusest. Kuna Määrus nr 119 ei sätesta, et eelviidatud sätted ei kehti Määruse nr 20 alusel taotluse esitanud isikute suhtes ning nimetatud isikute puhul on tegemist nende õigusi avardavate sätetega, ei saa PRIA otsust, lubada ka kaebajal investeeringu teostamise tähtaja

8

pikendamist, õigusvastaseks pidada. Haldusasja materjalidest nähtub, et PRIA pikendas kaebaja taotlusel investeeringu teostamise tähtaega veel teinegi kord – 16.07.2012. a kirjaga kuni 30.09.2012 (tl 30). Seega on PRIA antud taotluse puhul vaidlusaluse investeeringu teostamise tähtaega kaks korda ning kokkuvõttes ligi 8 kuu võrra pikendanud, millest tulenevalt olnuks investeeringu teostamise tähtaja kolmandat korda pikendamine Määruse nr 119 sätetega selges vastuolus.

14. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja 29.10.2012. a taotluse investeeringu teostamise tähtaja kolmandaks pikendamiseks jättis PRIA 07.11.2012. a kirjaga rahuldamata, lubades algatada välja makstud toetusraha tagasinõudmise põhjusel, et taotleja ei ole oma kohustusi täitnud (tl 32). Kaebaja 29.10.2012. a taotlusest ilmneb, et selle esitamise ajaks olid hoonel paigaldamata sise- ja välisseinte plaadid, valamata oli põrand ning tegemata olid viimistlustööd. Taotluses märgib kaebaja: „Loodame, et Teie saate veel vastu tulla ja pikendada ehitusaega 2013. a jaanuari lõpuni, mööndusega, et valmib fassaad ja siseseinad novembrikuu jooksul ja põrandatööd ning ülejäänud tööd jaanuari lõpuks“ (tl 31p). Eeltoodust võib järeldada, et ka 29.10.2012 seisuga ei olnud investeering täies mahus teostatud. PRIA vaidlustatud otsuse kohaselt olid ehitustööd otsuse andmise aja seisuga lõpetamata, investeering lõpetamata ning investeeringuobjekt ei olnud sihipärases kasutuses (tl 7). Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatu välistab PRIA poolt kaebajale soodustava haldusaktiga määratud ning veel välja maksmata toetuse väljamaksmise.

15. Kaebaja on apellatsioonkaebusele lisanud vahetööde teostamise ja fikseerimise akti (tl 62) kuupäevaga 03.02.2014. Selles on märgitud, et OÜ Bellami ja Latmet Kapital OÜ on teostanud lepingu 2011/08/02 järgseid akteerimata töid seisuga 20.10.2012 summas 55 752 eurot. HKMS § 198 lg 2 p 3 sätestab, et ringkonnakohus hindab kohtuotsuses hindamata tõendeid muu hulgas juhul, kui tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist halduskohtus ning menetlusosalise käitumist ei ole alust pidada pahauskseks. Kaebaja ei ole apellatsioonkaebuses põhjendanud, miks ei saadud koostada ja esitada teostatud tööde kohta akti varasema haldusmenetluse raames PRIA-le, kuivõrd juba 16.07.2012. a vastuskirjas (tl 30) on PRIA märkinud, et investeeringut tõendavate dokumentide mitteesitamisel 30.09.2012 toetust välja ei maksta. Ka 11.10.2012. a kontrollaktist (tl 30p) on kaebajale selgunud, mida PRIA on investeeringuobjektil tehtud ja tegemata tööde osas tuvastanud. Seega puudus kaebajal takistus tõendi esitamiseks haldusmenetluses. Ringkonnakohus märgib ühtlasi, et HKMS § 56 lg 2 kohaselt võivad halduskohtumenetluses tõenditeks olla kõik tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-de 251-305 kohaselt tsiviilkohtumenetluses lubatud tõendid ja HKMS-is lubatud tõendid. Haldusasjas tõendite esitamise, kogumise ja uurimise suhtes kohaldatakse tsiviilkohtumenetluse seadustiku §-des 236-243 sätestatut, kui käesolevast seadustikust ei tulene teisiti. TsMS § 238 lg 2 sätestab, et kui seadusest või poolte kokkuleppest tulenevalt tuleb asjaolu tõendada teatud liiki või teatud vormis tõendiga, ei või seda asjaolu tõendada teist liiki või teises vormis tõendiga. Määruse nr 20 § 15 lg-st 1 tulenevalt on toetuse saajal võimalik tõendada investeeringu tegemist vaid sättes nimetatud tõenditega: kuludeklaratsioon; arve-saateleht või arve ärakiri; maksekorralduse ärakiri või väljatrükk või arvelduskonto väljavõte; teenuse, töö või kauba üleandmist-vastuvõtmist tõendava dokumendi ärakiri. Seega ei ole investeeringu tegemist võimalik tõendada vahetööde teostamise ja fikseerimise aktiga. Eeltoodust tulenevalt ei ole akti esitamine lubatav, mistõttu tagastab ringkonnakohus tõendi kaebajale. Kuna käesolevas haldusasjas ei ole vaidluse esemeks PRIA keeldumine investeeringu teostamise tähtaja pikendamisest, ei oma tähtsust, kas kaebaja investeering oli PRIA otsuse andmise ajaks teostatud 50%, 60% või muus ulatuses. PRIA otsuse seaduslikkuse seisukohast on oluline hoopis see, kas investeering oli PRIA otsuse tegemise aja seisuga täies mahus teostatud või mitte. Haldusasja materjalide ning ka apellatsioonkaebuses esitatud kaebaja väidete põhjal tuleb eeltoodud küsimusele vastata eitavalt. Kaebaja ei ole

9

haldusmenetluse ega kohtumenetluse käigus tõendanud investeeringu täies mahus teostamist. Kuna kaebaja investeeringu teostamise tähtaega oli varasemalt juba kahel korral ca 8 kuu võrra pikendatud, puudus PRIA-l vaidlustatud otsuse tegemisel kaalutlusõigus.

16. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika rakendamise seaduse (ELÜPS) § 99 lg 3 sätestab, et kui pärast maaelu arengu toetuse väljamaksmist selgub, et toetusraha on makstud alusetult, sealhulgas kui seda ei ole kasutatud sihipäraselt, nõutakse toetusraha toetuse saajalt osaliselt või täielikult tagasi nõukogu määrustes (EÜ) nr 1257/1999, (EÜ) nr 1698/2005 ning (EÜ) nr 1290/2005 ja teistes Euroopa Liidu asjakohastes määrustes sätestatud alustel ja tähtaegadel. Komisjoni määruse (EL) nr 65/2011 artikli 5 p 1 sätestab, et alusetult tehtud makse korral peab toetusesaaja kõnealuse summa koos lõike 2 kohaselt arvestatud intressiga tagasi maksma. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt ELÜPS § 99 lõikele 3 antud tõlgendusega. Ebaõige on kaebaja arvamus, mille kohaselt on toetusraha makstud alusetult vaid juhul, kui toetusraha eest ei ole teostatud ettenähtud töid. Vastustaja märgib õigesti, et kui toetusraha kasutatakse mittesihipäraselt, siis ei maksta seda üldse välja, sest väljamakse tehakse kuludokumentide alusel, millest nähtub toetusraha kasutamine. Käesoleval juhul tuleb toetusraha alusetuks makseks lugeda juhtumit, kus objekti kasutuselevõtt ei ole olnud hoolimata teatud ulatuses investeeringute teostamisest ning investeeringute tegemise tähtaja pikendamistest taotluses näidatud eesmärgil tähtaegselt (st ka pikendatud tähtaegu arvesse võttes) võimalik.

17. Kuna kaebaja ei olnud suuteline vaidlusalust investeeringut ka PRIA poolt pikendatud tähtaja jooksul lõpule viima, tekkis PRIA-l õiguslik alus juba väljamakstud toetuse tagasinõudmiseks ning veel välja maksmata jäänud toetussumma välja maksmata jätmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul ei mõjutanud PRIA vastavat õigust kaebaja poolt äriregistrile majandusaasta aruannete esitamata jätmine ega asjaolu, et rekonstrueeritav hoone ei olnud toetuse saaja omandis. Kuna PRIA eeltoodud, otsuses toodud täiendavad kaalutlused on asjakohatud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neil täiendavalt peatuda ning nendib vaid seda, et kuna need ei mõjuta vaidlustatud otsuse resolutsiooni õiguspärasust, ei ole need PRIA otsuse tühistamise aluseks.

18. Mis puudutab kaebaja väidet, mille kohaselt jäeti ta haldusmenetluses õigusvastaselt ära kuulamata, siis ringkonnakohus ei nõustu ka kaebaja selle väitega. Haldusasja materjalidest nähtuvalt andis PRIA kaebajale 07.11.2012. a vastuskirjas, millega ei rahuldatud kaebaja taotlust investeeringu teostamise tähtaja kolmandat korda pikendamiseks, teada, et ta algatab juba varem välja makstud toetusraha tagasinõudmise põhjusel, et taotleja pole täitnud oma kohustusi (tl 32). Ka selgitas PRIA kaebajale põhjalikult, miks ei ole investeeringu tegemise tähtaja veelkordne pikendamine võimalik. Ringkonnakohus märgib, et kirjas sisaldub muu hulgas selgitus, mille kohaselt ei ole kaebaja pärast 2009. aastat ühtegi majandusaasta aruannet esitanud ning et rekonstrueeritav hoone on rendile võetud firmalt, mis on kirja koostamise aja seisuga pankrotis. Seega sisaldab kiri kõiki neid motiive, mida võib lugeda ka käesolevas haldusasjas vaidlustatud haldusaktist. Ringkonnakohus nendib, et kui kaebaja soovinuks PRIA seisukohti ning õiguse tõlgendamist kahtluse alla seada, olnuks tal veel enne vaidlustatud otsuse tegemist ligemale 3 kuud aega vastuväidete esitamiseks. Käesolevas haldusasjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja seda võimalust ei kasutanud.

19. Ühtlasi sedastab ringkonnakohus, et PRIA on OÜ Bellami teisele pikendamistaotlusele vastates 16.07.2012. a kirjas (tl 30) märkinud, et investeeringut tõendavate dokumentide 30.09.2012 mitteesitamisel toetust välja ei maksta. 11.10.2012 koostatud kontrollaktis nr 17109 (tl 30p) on kontrollitav märkinud, et reisilt naastes 20.10.2012 esitab ta PRIA-le vastavasisulised selgitused ja taotlused. Ringkonnakohtu hinnangul saab eeldada, et toetuse

10

taotlemise eel on taotleja viinud end kurssi investeeringu teostamise nõuetega ja toetuse saamise tingimustega, seega on ta eelduslikult olnud teadlik PRIA-le tõendite esitamise kohustusest. Eeltoodut arvestades on ainetu kaebaja väide võimaluse puudumise kohta taotluse esitamiseks täiendavate tõendite kogumiseks, kuivõrd toetustaotluse esitamisel pidi kaebajale olema selge, et tal lasub kohustus teha objektil nõutavad investeeringud ja esitada vastavad dokumendid PRIA-le toetusrahade saamiseks ja võtta ettenähtud tähtaja jooksul investeeringuobjekt kasutusse. Eeltoodust lähtuvalt puudus PRIA-l vajadus kaebaja täiendavaks ärakuulamiseks. Ringkonnakohus ei leia, et antud asjas oleks kaebaja ärakuulamise õigust rikutud.

20. Eeltoodud põhjendustel jääb OÜ Bellami apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 28.01.2014. a otsus muutmata. Ringkonnakohus asendab halduskohtu otsuse põhjendused käesolevas otsuses toodud põhjendustega.

21. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel