3-14-51422/20 · 3-14-51422/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Einar Vene, Tiina Pappel Määruse tegemise aeg ja koht 06.11.2014, Tartu Haldusasja number 3-14-51422 Haldusasi Jaak Reinomäe kaebus kohtute tegevuse õigusvastaseks tunnistamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13.10.2014. a määrus Menetluse alus ringkonnakohtus Jaak Reinomäe määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja Jaak Reinomägi

RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.10.2014. a määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 09.07.2014 saabus Tartu Halduskohtusse J. Reinomäe kaebus (tl 1-8p), milles ta nõudis avalik-õiguslikus suhtes tema ebainimliku kohtlemise kindlakstegemist ajavahemikul 2008-2014. Kaebusele oli lisatud taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks (tl 9).

2. Tartu Halduskohus tagastas 14.07.2014. a määrusega (tl 11-11p) J. Reinomäe kaebuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 alusel. Kohus märkis, et nähtuvalt kaebusest ei ole selle esitaja rahul kohtute ja uurimisasutuste tegevusega ning viitab mitmetele tema suhtes tehtud kohtulahenditele. Kohus leidis, et kuigi kohtud ja uurimisasutused tegutsevad avalikes huvides, ei ole tegemist haldusülesannet täitvate haldusorganitega, mistõttu ei saa nende tegevust üldjuhul halduskohtus vaidlustada. Kohus viitas, et kohtulahendite ja kriminaalmenetluse alustamata jätmise vaidlustamist reguleerivad vastavad menetlusseadustikud, milles kehtestatu kohaselt on riigi õigusabi saamiseks esitatud taotluse rahuldamata jätmise kohta tehtud määrust võimalik vaidlustada kõrgema astme kohtus ning kriminaalmenetluse alustamata jätmise peale saab esitada kaebuse prokuratuurile. Kohus lisas, et vastava kaebuse rahuldamata jätmise peale saab edasi kaevata Riigiprokuratuuri ja ringkonnakohtusse.

2 3. J. Reinomägi esitas 27.07.2014 määruskaebuse (tl 18-19p) Tartu Halduskohtu 14.07.2014. a määruse peale, milles ta ei vaielnud vastu sellele, et kui alama astme kohus on jätnud rahuldamata riigi õigusabi taotluse, on tal võimalik see vaidlustada kõrgema astme kohtus, kuid leidis, et vaidlustamine ei taga talle Põhiseaduses (PS) kehtestatud õiguseid. J. Reinomägi ei vaielnud vastu ka sellele, et kui kriminaalmenetlus on jäetud alustamata, on tal õigus see vaidlustada, kuid märkis, et ta ei ole saanud nimetatud õigust kasutada seoses riigi õigusabi mittemääramistega. J. Reinomäe arvates oli halduskohtu väide, et antud asjas eksisteerib teine menetluskord kui halduskohtusse pöördumine, põhjendamatu ja piirab tõhusat õiguskaitse vahendit. J. Reinomägi tõi välja, et lähtuvalt seadustest edastab kohus määrusega kaebuse pädevale kohtule, kui asi ei kuulu kohtule, millisele on esitatud kaebus, kuid antud juhul ei ole seda kohus teinud, mis tähendab, et tahtlikult piiratakse tema õigusi, millised kehtestab Inimõiguste ja vabaduste kaitse konventsiooni art 13. J. Reinomägi taotles Tartu Halduskohtu 14.07.2014. a määruse tühistamist ning määruse tegemist, mis tagaks tema kaebuse sisulise läbivaatamise. J. Reinomägi märkis, et kaebusega koos on ta esitanud taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning kuna tema varaline seisund ei ole muutunud, siis taotles samadel alustel enda vabastamist ka riigilõivu tasumisest määruskaebuse esitamisel. Ühtlasi nõudis J. Reinomägi Tartu Halduskohtu 14.07.2014. a määruse tunnistamist PS-ga vastuolus olevaks.

4. Tartu Halduskohus jättis 01.08.2014. a määrusega (tl 28-28p) J. Reinomäe määruskaebuse käiguta ja andis riigilõivu tasumisega seotud puuduste kõrvaldamiseks 15 päeva arvates määruse ärakirja kättesaamisest. Kohus märkis, et J. Reinomägi ei ole määruskaebuses märkinud midagi riigilõivu tasumisega seonduvat ega esitanud menetlusabi taotlust. Kohus märkis, et Viru Vanglast välja nõutud isikukonto väljavõtte kohaselt on kaebaja arvel neljal viimasel kuul enne määruskaebuse koostamist laekunud 140,24 eurot ning tal ei ole olnud kulutusi, mida oleks võimalik sissetulekust maha arvata, millest lähtuvalt on arvestatav kahekordne kuusissetulek 70,12 eurot, mis on piisav 15 euro (riigilõivuseaduse (RLS) § 57¹ lg 6) suuruse riigilõivu tasumiseks.

5. Tartu Halduskohus jättis 05.08.2014. a määrusega (tl 30-30p) J. Reinomäe menetlusabi taotluse rahuldamata HKMS § 112 lg 1 p 1 alusel (resolutsiooni p 1), jättis määruskaebuse käiguta ja andis kaebajale 15 euro riigilõivu tasumiseks 15 päeva arvates määruse kättesaamisest või vaidlustamise korral määruse jõustumisest. Kohus märkis, et menetlusabi ei anta, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, milline on arvutatud taotlusele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud maksud, sundkindlustuse maksed, seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa ning mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kuna seejuures on kohtule antud kaalumisõigus üksnes kaebuse edukuse küsimuse üle otsustamisel, on eelnimetatud korra järgimine muus osas kohtutele kohustuslik ning tähtsust ei saa omada see, kuidas kaebaja ise oma maksevõimet hindab ning missuguseid tulusid ja kulutusi ta seejuures arvestatavaks peab. Kohus märkis, et Viru Vanglast nõutud isikukonto väljavõtte kohaselt on kaebaja arvel neljal viimasel kuul enne määruskaebuse koostamist laekunud 140,24 eurot ning tal ei ole olnud kulutusi, mida oleks võimalik sissetulekust maha arvata, millest lähtuvalt on arvestatav kahekordne kuusissetulek 70,12 eurot, mis on piisav 15 euro (RLS § 57¹ lg 6) suuruse riigilõivu tasumiseks.

6. J. Reinomägi esitas 10.08.2014 Tartu Halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks (tl 35-35p), milles ta märkis, et halduskohus on 05.08.2014. a määrust tehes jätnud tähelepanuta, et tal puudus võimalus soovitud summa tasumiseks. J. Reinomägi märkis, et ta soovib riigi õigusabi märgitud määruse vaidlustamiseks kui ka edaspidi oma õiguste käitamisel asjas. J. Reinomägi märkis, et varasemalt on tema menetlusabi taotlus samadel asjaoludel nagu

3 käesolevas asjas jäetud rahuldamata näiteks haldusasjas nr 3-14-50654, millele järgnes tema inimväärikust alandav kohtlemine nii Viru Vangla, ringkonnakohtu kui ka Riigikohtu poolt seoses esitatud teabenõudega saamaks Riigikohtu lahendit, millega ei võimaldatud tal tutvuda. J. Reinomägi leidis, et vaid õigusabi välistab tema inimväärikust alandava kohtlemise, kuid tal puuduvad vahendid õigusabi ostmiseks. J. Reinomägi märkis, et temale asjast tulenev võimalik kasu seisneb seadustest tulenevatest õigustest osasaamises.

7. Tartu Halduskohus jättis 13.10.2014. a määrusega (tl 37-27) J. Reinomäe menetlusabi taotluse rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p-de 1, 2, 5 ja 12 alusel. Kohus märkis, et riigi õigusabi andmise täpsemad alused ja kord on kehtestatud riigi õigusabi seaduses (RÕS). Kohus viitas, et taotluses on selle esitaja selgitanud, et vajab õigusabi 05.08.2014. a määruse vaidlustamiseks ning edasiseks kohtumenetluseks. Kohus märkis, et 05.08.2014. a määrusega jäeti J. Reinomäe taotlus määruskaebuse esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisest vabastamiseks rahuldamata põhjendusel, et tema HKMS § 110 lg 1 p-s 1, § 111 lg-s 1 ja § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud alustel kindlaksmääratud sissetulek on piisav RLS § 57¹ lg-s 6 kehtestatud 15 euro suuruse riigilõivu tasumiseks. Kuna vastava korra järgimine on kohtutele kohustuslik, ei omanud tähtsust see, kuidas kaebaja ise oma maksevõimet hindab ning missuguseid tulusid ja kulutusi ta seejuures arvestatavaks peab. Seega oli kohtu hinnangul J. Reinomäe võimalus väidetava määruskaebuse abil oma õigusi kaitsta vähene ning talle asjast tulenev võimalik kasu võrreldes riigi eeldatavate õigusabi kuludega ebamõistlikult väike. Kohus leidis ka seda, et alus riigipoolse õigusabi andmiseks ei saa tuleneda kaebaja soovist saada seda edasise menetluse tarbeks, kuna kaebuse esitas J. Reinomägi kohtute tegevuse peale, paludes tuvastada tema ebainimlik kohtlemine, kuid niisuguse nõude lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses, mistõttu ei saa kaebajal olla õigust, mille kaitsmiseks ta halduskohtult õigusabi taotleb. Kohus märkis, et kohtule teadaolevalt on kaebaja puhul tegemist isikuga, kes on varasemalt korduvalt kohtusse pöördunud, mistõttu ta teab vastavat menetluskorda ning on suutnud nii kaebused kui määruskaebused iseseisvalt vormistada ja on hakkama saanud ka edasise kohtumenetlusega. Kohus selgitas, et halduskohtumenetlus rajaneb uurimispõhimõttel ja kohus pole seotud kaebuse või määruskaebuse täpse sõnastusega, mis tähendab seda, et ta saab esitatud nõuete lahendamiseks vajalikud asjaolud välja selgitada ja anda vaidlustatule hinnangu ka siis, kui kaebaja ei oska neid ise õiguslikult põhjendada, mis võimaldab järeldada, et J. Reinomägi saab ilma advokaadi abita hakkama ka käesolevas asjas. Seda tõdemust ei saa kohtu hinnangul muuta taotluses esitatud väide, et oma õiguste iseseisev kaitsmine varasemates asjades on kaasa toonud inimväärikust alandava kohtlemise nii Tartu Ringkonnakohtu kui ka Riigikohtu poolt, sest menetlusabi andmise kord ja tingimused on kehtestatud seadusega, mille järgimine on kohustuslik kõigile kohtuastmetele. Asjaolu, et kaebaja ei taha seaduses sätestatud korda tunnistada, ei ole kohtu hinnangul piisav alus talle advokaadi abi võimaldamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

8. J. Reinomägi esitas 20.10.2014 määruskaebuse (tl 42-44p) Tartu Halduskohtu 13.10.2014. a määruse peale. J. Reinomägi märgib, et ta on taotlenud riigi õigusabi määramist selleks, et vaidlustada Tartu Halduskohtu 05.08.2014. a määrust, mis nähtuvalt määrusest on vaidlustatav. J. Reinomägi leiab, et kui halduskohtu arvates ei selgunud tema kaebusest asjaolud, et ebainimlik kohtlemine on õigusvastane, siis tulnuks kohtul enne tema kaebuse tagastamist selgitada välja kaebaja tegelik tahe. J. Reinomäe arvates omab antud vaidluses tähtsust, kas tal on õigus vaidlustada määrust, millega jäeti rahuldamata tema taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks määruskaebuse esitamisel ning millega kohustati teda tasuma vastav riigilõivu summa. J. Reinomäe väitel ei ole põhjendatud väide, et tal ei ole õigust 05.08.2014. a määruse vaidlustamiseks. J. Reinomägi märgib, et kuna tal puudus vajaminev raha riigilõivu tasumiseks määruskaebuse esitamisel, esitas ta taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

4 J. Reinomäe väitel tema ainus võimalus riigilõivu tasuda on teha vanglas tööd, kuid vangla on tema sellekohase taotluse rahuldamata jätnud. J. Reinomäe väitel ei ole ka põhjendatud väide, et asjaoludest tulenevalt on tema võimalus oma õigusi kaitsta ilmselt vähene. J. Reinomägi leiab, et põhjendamatu on riigi õigusabi andmata jätmine RÕS § 7 lg 1 p-de 1 ja 12 alusel. J. Reinomäe arvates nähtub asja materjalidest, et ta ei ole võimeline oma õigusi kaitsma nii, et ei oleks järgnenud määrust, millest lähtuvalt oli ta sunnitud esitama määruskaebuse ning taotlema riigilõivu tasumisest vabastamist. Ka jääb J. Reinomäele määrus arusaamatuks, kuna tal ei ole võimalust oma õigusi kaitsta ja seda kasvõi riigilõivu näol ning antud juhul saab pidada asjast võimalikuks tulenevaks kasuks seda, kui ta vabastatakse määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Seoses 13.10.2014. a määrusega märgib J. Reinomägi, et ta ei ole tutvunud seadusega, mis kohustab riigilõivu tasumiseks sooritama kuriteo. J. Reinomäe arvates on põhjendamatu väide, et määruskaebuse esitamisel temale asjast tulenev kasu võrreldes riigi eeldatavate õigusabi kuludega on ebamõistlikult väike. J. Reinomäe väitel kõik eeltoodu kinnitab kohtu pahatahtlikkust ning tahtlust sooritada õigusvastasusi. J. Reinomägi palub Tartu Halduskohtu 13.10.2014. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega rahuldada tema riigi õigusabi taotlus.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et J. Reinomäe määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

10. Käesolevas määruskaebemenetluses on vaidlus Tartu Halduskohus 13.10.2014. a määruse üle, millega jäeti rahuldamata J. Reinomäe riigi õigusabi taotlus RÕS § 7 lg 1 p-de 1, 2, 5 ja 12 alusel. Eeltoodule tuginevalt ei ole ringkonnakohtu hinnangul asjakohased määruskaebuses esitatud väited seonduvalt Tartu Halduskohtu 05.08.2014. a määrusega, mistõttu ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Siiski peab ringkonnakohus vajalikuks tõdeda, et J. Reinomägi on õigesti märkinud, et halduskohtu 05.08.2014. a määrus on vaidlustatav (resolutsiooni p-i 1 osas), millega jäeti rahuldamata J. Reinomäe menetlusabi taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Haldusasja materjalidest nähtuvalt ei ole J. Reinomägi aga määruskaebust 05.08.2014. a määruse peale esitanud, vaid on esitanud halduskohtule taotluse riigi õigusabi saamiseks, märkides, et soovib riigi õigusabi 05.08.2014. a määruse vaidlustamiseks. Õigusabi taotluses märgitu ei anna kohtule alust HKMS § 2 lg-st 4 juhinduvalt tõlgendada J. Reinomäe taotlust määruskaebusena halduskohtu 05.08.2014. a määrusele, vaid taotluse põhjendustest nähtub selgelt üksnes J. Reinomäe soov esitada taotlus riigi õigusabi saamiseks.

11. Kaebajale RÕS § 7 lg 1 p-de 1, 2, 5 ja 12 alusel riigi õigusabi andmata jätmise osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata lähtudes HKMS § 203 lg-st 2 ja § 201 lg-st 4. Määruskaebuses ei ole esitatud ühtegi sellist asjaolu, mis tingiks määruskaebuse rahuldamise. Vastuseks määruskaebuse esitaja väidetele märgib ringkonnakohus järgnevat.

12. Menetlusosalisele menetlusabi andmise tingimused sätestab HKMS § 111. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Menetlusabi andmise piirangud on imperatiivselt sätestatud HKMS §-s 112 ning nende piirangute esinemisel on kohtul kohustus isikule menetlusabi mitte anda. HKMS § 112 lg 1 p 1 kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud

5 maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Riigikohus on selgitanud, et kinnipeetava sissetulekutena tuleb arvestada kõiki taotluse esitamisele eelnenud neljal kuul kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele toimunud laekumisi, s.h nii regulaarseid (töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad). Riigikohtu hinnangul on analoogia korras HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (vangistusseaduse § 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad summad, ning kinnipeetavate poolt tehtavad kulutused elektriseadmete kasutamisele on võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega maha arvatavad (12.03.2012. a määrus nr 3-7-1-3-61-12, p 10). Muude kulutuste (kulutused poest toidu või muude kaupade ostmisele jmt) mahaarvamist kinnipeetava sissetulekust Riigikohus põhjendatuks ei ole pidanud.

13. RLS § 57¹ lg 6 kohaselt tuleb kohtu tehtud määruse peale määruskaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 15 eurot. Toimikus olevast vanglasisese isikukonto väljavõttest (tl 27) nähtuvalt olid J. Reinomäe sissetulekud menetlusabi taotluse esitamisele eelneval neljal kuul (27.03.2014-26.07.2014) kokku 140,24 eurot. HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatut arvestades puudusid J. Reinomäel väljaminekud, mida saab sissetulekutest maha arvata. Eeltoodu pinnalt on J. Reinomäe kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek ((140,24-0)/4×2) 70,12 eurot. Seega ei ületanud riigilõiv menetluskuluna menetlusabi taotluse lahendamisel arvestatavat kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mistõttu on halduskohus asjakohaselt märkinud, et J. Reinomäel oli võimalik tasuda määruskaebuse esitamisel riigilõivu summas 15 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul oli võimalus riigilõivu tasumiseks.

14. Ringkonnakohus peab ka vajalikuks selgitada, et HKMS § 110 lg-st 2 tulenevalt tuleb riigi õigusabi andmise otsustamisel lähtuda riigi õigusabi seadusest ning HKMS-i 12. peatükis sätestatust üksnes niivõrd, kuivõrd riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud teisiti. RÕS § 6 lg 1 kohaselt võib riigi õigusabi saada füüsiline isik, kes oma majandusliku seisundi tõttu ei suuda õigusabi vajamise ajal tasuda asjatundliku õigusteenuse eest või suudab seda teha üksnes osaliselt või osamaksetena või kelle majanduslik seisund ei võimalda pärast õigusteenuse eest tasumist lihtsat toimetulekut. RÕS § 7 lg-s 1 on toodud riigi õigusabi andmisest keeldumise alused ning ühe või mitme aluse esinemisel on riigi õigusabi andmine välistatud. Riigil on kohustus abi vajavale isikule tasuta õigusabi anda üksnes riigi õigusabi seaduses selleks ettenähtud tingimuste esinemise korral. Halduskohus ei ole ületanud HKMS-is sätestatud kaalutlusõiguse piire ega võtnud arvesse asjassepuutumatuid kaalutlusi. Seega loeb ringkonnakohus põhjendamatuks määruskaebuse esitaja väite halduskohtu poolsest pahatahtlikkusest ja tahtlusest sooritada õigusvastaseid tegusid.

15. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus J. Reinomäe määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.10.2014. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel